SOOVITUSI KARTULI KASVATAMISEKS (0)

SOOVITUSI KARTULI KASVATAMISEKS.
Väikekasvataja peaks valima võimalikult haiguskindla sordi, sest kartulil on palju haigusi ja kahjureid.  Kõige ohtlikum haigus on lehemädanik, mis võib saagist isegi ilma jätta. Kuigi välismaalt tuuakse sisse palju erinevaid sorte seemnekartuleid, soovitaks siiski valida Eestis aretatatud sordid , sest need vastvad meie maitse-eelistustele ja on kohanenud meie kliimaga .
Hea maitsega muredad kartulid on „Ando“, „ Maret “, „Piret“, poolmure „Ants“ ja tugevamad, mittelagunevad „Anti“ ja „Reet“. Neist  „Ants“, „Maret“, „Reet“ ja „Piret“ on kiduussikindlad. Samuti on rahva hulgas väga populaarseks saanud Läti sort "Varane kollane", mida rahvakeeli kutsutakse "Läti kollaseks".
Enne idanema panemist on vaja seemne hulgast välja sorteerida haiged ja ebakorrapärased mugulad . Seemnekartul tuleb panna  1-2 kihiliselt kastidesse ja hoida valges ruumis 3-4 nädalat +10 - +13° juures, sest valges ja jahedas kasvavad elujõulised idud , pimedas venivad idud välja. Liiga kuivas ruumis idud kärbuvad, liiga niiskes aga kasvavad juured ja arenevad haigused.
KARTULIPANEK.
Kartulivaod peaks olema haritud vähemalt 25 cm sügavuselt. Kartul tahab kergemat õhurikast mulda. Mulla temperatuur peaks olema vähemalt +8°. Varajasel kartulil võiks ajada vaod ette, eelsoojenema. Ka idanenud mugulad võiks tõsta üheks ööpäevaks umbes 20-25° juurde sooja. Ainult et kontrast mulla soojuse vahel ja mugulate soojuse vahel ei tohiks olla väga suur, et kartul ei satuks stressi.   Varase kartuli võiks kiirema saagi saamiseks katta kateelooriga. Parimaks mahapaneku ajaks loetakse aega, mil toomingas õitseb. Tihedus oleneb vao laiusest, tavaliselt 3-4 mugulat meetrile. Mulda tuleks viia ka toitaineid. Toitainete puuduse korral muutuvad taimed haigustele vastuvõtlikuks, maitse ja säilivus halveneb. Kasutama peaks hästi lagunuenud komposti ja spetsiaalset kartuliväetist. Värsket sõnnikut ei tohi panna.
Muldamine on kasvatamise juures oluline töö, see tagab suurema saagi, hävitab umbrohtu ja haigusi, tavaliselt tehakse  seda umbes 3 korda.  Mullata tuleks rohkem tugevate vihmade korral ja raskel mullal. Kui oodata on kuivaperioodi, siis on targem mitte mullata, sest siis on vee kadu veel suurem. Kui kartulipealsed on pealt kokku kasvanud, ei tohi enam mullata, sest varte kahjustamine rikub taimi, levitab haigusi ja vähendab saaki.
Umbrohutõrje.
Umbrohtu saab tõrjuda kõplamise, äestamise ja muldamisega.  Umbrohust tuleks vabaneda , sest umbrohtunud põllul levivad haigused ja kahjurid ja kartulit on raske koristada. Kui umbrohtu on väga palju, võib kasutada ka keemilist umbrohutõrjet, siis aga tuleks nõu küsida asjatundjalt. Üks ohtlikumaid kartulikahjureid on traatuss, mille kahjustused tunneb ära kartulisse uuristatud peenikeste käikude järgi. Traatuss aga levib kõige rohkem orasrohusel põllul. Traatussi vastu keemilist tõrjet ei ole, tema hävitamiseks on põld on vaja saada umbrohuvabaks ja  naksurlaste vastsed hävivad mulla mehhaanilise liigutamisega.
KARTULIVÕTMINE.
Kartul tuleks koristada siis, kui mugulad tulevad kergesti varre küljest lahti ja koor on kinni. Pealsed tuleks eemaldada umbes 2 nädalat enne võtmist, kui need kolletuma hakkavad. Eesti oludes peaks kartuli üles võtma 20-25. septembriks. Pärast koristamist tuleks mugulatel lasta kuivada 12-15 päeva õhurikkas pimedas jahedas kohas, 12-14° juures. Toidukartul ei tohi olla valguse käes ja tõmbetuules. Valguse mõjul muutuvad kartulid roheliseks ja neis tekib mürgine aine solaniin. Selline kartul söögiks enam ei kõlba. Küll aga võib roheliseks lasta minna seemnekartulil. Pärast paarinädalast seismist sorteerige kartuli hulgast välja katkised , mädanikuga,  väikesed ja haiged mugulad ning seemnekartul, kui soovite seda kevadel jälle maha panna ja paigutage kartul hoiuruumi .