Erle Maido Kristiine Kört Riina Hermann Markus-Christopher Kitt Riigi sekkumine majandusse: käsumajandus Iga majandussüsteem puutub kokku majanduse kolme põhiküsimusega, kuid iga majandussüsteem läheneb nendele erinevalt. Lähtuvalt majanduse põhiküsimuste
Eesti rahvustoidud Eesti rahvusjookideks on kase- ja vahtramahl,leivakali ja meemõdu. Kase- ja vahtramahla kasutatakse joogiks värskena ja ilma mingite lisanditeta.Mahla hapendamiseks lisatakse jahu ja suhkrut. Külmadeks rahvustoitudeks on: Kohupiim köömnetega,kuivatatud kala(lest),munavõi,seajalad,tarrendis,sõir,soolatud räimed ja sült. Sült on keedetud liha- või kalaleemest tarretis, mis tavaliselt sisaldab ka hakitud liha või kala, vahel ka tükeldatud aedvilju või muud. Magustoitudeks on: hapupiimapudi ,kaerahelbeküpsised ,kaerakile, kama ,kamakäkid ,küpsetatud ahjuõunad ,õllesupp ,piimasupp munaga. Küpsetatud ahjuõunad on magusad õunad mis sobivad hästi serveerimiseks koos vaniljejäätise või kastmega. Supidest on rahvuslikud : hapukapsasupp ubadega ,kört ,oasupp ,piimasupp kruupidega ,pulmasupp ehk siis pulmarokk ja samuti ka räimesupp. Kört on keevasse piima segatud odrajahu. Verest rahvustoidud on:verikäki...
ROOG kõige vanem paks toit,tambitud odrateradest või hernestega. KÖRT nagu mannasupp LEEM lihtsalt on keedetud midagi,nt:liha=lihaleem,supp on vedelik mille see on erinevaid asju. TAMP oa või herne puder.süüakse käest VORSTID makk,mauk,mõkk,makkar.Vorstipuder topiti seasoolde KASTMED laga,silgusoolvesi,soust,nott KIISEL või KILEhapu juuretis VÕIE valmistati kanepiseemnetest ROKK jahuvedelik SOEÕLU naiste tavanditoit SÕIR kohupiima juust KARASK odrajahu,kartulipudru segu KÄKK tehtud verega,keedeti. HÄDALEIB lisati leivale männikoort,tammetõrusid,põdrasammalt, sõnajalga. LEIVANUKK kasukannikas KIISIK levinud soolakala VINNUTAMINE kala kuivatamine päikse ja tuule käes SOOLATAKSE verd ja rasva LIHA hülgeliha haises,teda tuli kurikaga pehmeks peksta,keeta läbi 3 vee JAHELIHA sült PLOOMIRASV on neerude vahel NÄPPERASV on soolikate vahel Soovitakse:Jätku leiba! Vastatakse:Jätku tarvis. KARASK,KAMA,SÕIR,JAHELIHA,KÄKKneid saab osta tänapäeval po...
mehi aitama, ketrama, kuduma, õmbelema jne. Mehed tegid puutööd, käisid metsas ja mõisavooris (mõisniku vilja ja viina vedamine linna müümiseks). Naised kandsid valget linast särki, seelikut, villast kampsuni või vest. Abielunaised kandsid põlle, peas oli neil tanu või rätt. Neiud kandsid paela, pärga või olid mitte midagi. Mehed kandsid pikki pükse, kuubesid, palituid ja pastlaid/saapaid. Peamiseks toiduks oli: leib, naeris, kapsas, kaalikas, kört ja soolasilk. Joodi kalja, mõdu, piima, kevadel kasemahla ning pühade ajal sai juua ka õlut. Tarbiti ka mett. Toidunõud olid puust. Peremees istus alati laua otsas ja jagas kõigile leiba. Tähtsamateks pühadeks olid pulmad, mida peeti talve alguses, jaanipäev ja jõulud. Õpiti mägima ka erinevaid pille, näiteks torupill ja kannel, hiljem lisandusid ka viiul ja lõtspill. Külarahvas sai kokku kirikus või kõrtsis, vahel käidi ka simmanitel.
PõhjaEuroopa talupoegade majad olid tehtud palkidest ja katus õlgedest või roost Lõuna pool olid aga kivist või savist elamud, mille katused olid laotud katusekividest Schwarz 3 Talupoegade söök Talupoja jaoks tähtsaim toit oli leib, mida valmistati nisust või rukkist Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku Sellele lisandusid puder ja kört Sügisel tapeti loomi ja söödi liha Schwarz 4 Toidulaud Toit oli lihtne. Talupoja kõige tähtsam toit oli rukkileib. Leivapätsi lõikas peremees ise, mahakukkunud leivatükk tuli kohe üles tõsta ja sellele suud anda. Söödi ka ubasid ja herneid. Kartuleid ei olnud. Joodi kalja, õlut või hapupiima. Üsna igapäevane toit oli jahupuder ehk kört, mida igaüks võttis suurest kausist
Korporatsioon - ühendus. Laulupidu - pidu, kus saavad inimesed kokku ja laulavad. Selts - organisatsioon. Kadalipp - surnuks peksmine. Prohvet - jumala sõnumi edastaja. Viinaköök - koht, kus toodeti viina. Rahvakalender - kalender, kus on rahva tähtsad pühad. Mokalaat - kui inimesed saavad kokku ja räägivad igast asjadest. Paast - aeg, millal ei sööda liha. (süüakse vähem) Istjatsed - ühised käsitöötegemised naistel. Hingedepäev - pere ootas, et nende surnud tuttavate hinged tulevad neid külastama. Pastlad - nahast jalatsid, mida kanti eriti tähtsatel sündmustel. Viisud - vaeste jalanõud puukoorest. Tanu - abielunaiste müts. Sõba - suur õlarätt. Aganad - taime osa, kus sees on viljatera. Kört - poolvedel jahusupp. Talgud - kui pererahvas ei saanud tööga hakkama, kutsuti naabrid appi. Rehielamu - vanaaegne maja. Parred - peened palgid, mis olid asetatud rehetoa laealustele taladele vilja kuivatamiseks. Haritlane - õpetaja. Eepos - uskumu...
Õhtul 1 l käesooja vett (võtan kraanist sooja vee) Eelmise korra juuretis 6 dl rukkijahu Lisan juuretisele vaheldumisi leiget vett ja jahu, segan. Jääb suhteliselt vedel kört. Katan pealt toidukile või rätiga ja jätan ööseks hapnema. Kui võimalus siis soojemasse kohta kui mitte siis tavalisele toatemperatuurile. Hommikul lisan kördile 6 tl soola 2 dl suhkrut 13 dl rukkijahu (paar dl võib asendada linnasejahuga) Soovi korral seemneid ! Panen kõrvale veidi juuretist järgmiseks korraks ! (umbes 4 spl). Vooderdan leivavormid küpsetuspaberiga ja jagan taigna kahte vormi. Vormid täita poole või kolmveerandi ulatuses
VILJANDI ÜHENDATUD KUTSEKOOL Iseseisev töö; TOITLUSTAMINE,KK12(Eesti rahvustoidud) Tähtaeg:26.10.2012 Inna Raud Rahvakalendri tähtpäevadetoidud,mida söödi? Tõnisepäev;söödi seapea tangudega ,,teraruug"suppi ,seakõrvu hapukapsaste,ubadega ja hernestega,tanguputru.Küpsetati leiba. Küünlapäev; söödi oasuppi,hapukapsasuppi,seakülje ja tangudega,tanguputru võisilmaga, joodi õlu, küünlapuna(kõrvetatud suhkruga värvitud viina) Vastlapäev;söödi hernesuppi,oa-või herneleemi,tangudega ube,läätsesuppi,oasuppi seajalgadega , seajalgu hapukapsastega,tatraputru,tanguputru väikeste lihatükkidega,joodi hapupiima, pakspiima.Leibadest söödi rasvleiba, leiba,kooki,pannkooke, tatrajahust sepikud,karask, kuklid. Tuhkapäev;söödi räimesuppi odratangudega,jahuputru.Leiba...
Maja koosnes muldpõrandaga ruumist, mille keskel või ääres oli tulekolle, mis andis tuppa soojust ja valgust. Aja jooksul hakati ka ehitama kaminaid ja ahjusid. Elamu sisustus oli väga napp. Tavaliselt oli toas ainult suur voodi, kuhu mahtus magama kogu pere ja söögilaud, kus ääres söödi. Toa nurgas seisis ka kirst kuhu pandi riided või muu vara. Talupoja tähtsaim toit oli leib, seda valmistati peamiselt rukkist, lõuna pool aga nisust. Vahest lisandus leivale ka puder või kört. Jookidest oli levinud ka õlu, kali ja lõuna pool tunti ka veini. 1. Mille poolest erineb orja ja pärisorja seisund? Pärisorjad võisid luua perekondi, saada lapsi ja abielluda oma vabal valikul valitud naisega. 2.Millised olid talupoegade põhilised koormised? Mõisategu- pidid harima mõisa põlde, mille saaks kuulus feodaalidele. Lisaks pidid nad rügama oma põldudel ja andma ka osa selle saagist feodaalile, et tasuda loonusrenti. 3.Milline oli keskaegse talupoja toidulaud
Mõnikord elasid koduloomad sama katuse all. Tavaliselt oli majas suur voodi, mis mahutas kogu pere, ja suur puust söögilaud. Toa nurgas seisis kirst rõivaste ja muu vara hoidmiseks. Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust, põhja pool aga rukkist. Kui keegi selle maha pillas, pidi ta selle üles võtma ja suudlema. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Söödi ka herneid, ube ja naereid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati). Põhja- Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad
Seeliku alläärele on õmmeldud punasest villasest lõngast pael, mis on kuueharuliselt palmitsetud. Seelik ulatub poole sääreni. Kurrutamiseks aeti igast kurrust läbi üks linane nöör ning uhuti kokkutõmmatud seelikut leelisega. Selleks, et kurrud sisse jääksid, pandi seeliku alläärele raskusteks kivid. Hiljem hoiti ka kuumi leibu kurrutatud seelikul vajutisena. Hiljem, 19. Sajandi lõpu poole tuli kasutusele triibuline kört. See läks aga aina värvilisemaks seoses tööstuslikult toodetud värvaine kasutusele võtuga. Triipude muster ja värvid varieeruvad sõltuvalt naise vanuse, staatuse või täistatava sündmusega. Vanemad naised eelistavad enamasti tagasihoidlikku sinist seelikut. Keskealised naised kannavad punasetriibulist seelikut, kus on ka üks või kaks sinist triipu sees. Peres valitsevale leinale viitab aga must kört. Kui abikaasa sureb, kannab naine musta körti aasta või rohkemgi
Päev keskaegses linnas timukana. Oli kena päev ja ma ärkasin oma toas mis asus kolmandal korrusel. See oli üsna tavaline päev. Läksin kööki ja nägin, et naine oli söögi valmis teinud. Söögiks oli ikka tavaline kört ja natuke liha. Sõin oma toidu ära. Täna oli mulle ette nähtud veel mitu hukkamist. Läksin siis linna keskväljakule, et viia läbi oma hukkamisi. Esimene ohver oli mingi abielu rikkuja ja siis mees andis ta ülesse. Ma pidin siis selle naisega jälle arved klaarima. Nii ma siis otsustasin proovida tema peal oma uut mõõka mille olin ma saanud eile sepalt. Ma polnud eriti kindel kui terav ta on. Naine toodi paku juurde. Preester tegi talle veel viimase palvuse mis aitaks tal veel taevasse
mil rukkikäkkidest hakkasid vormuma suured kohevad leivad. Leivaahju köeti kuusepuuga, kuna andis kõige äkilisema tule. 4. Rukkileiva koostis: Rukkijahu, juuretis, vesi Valmistada juuretis, lasta juuretisel maksimum 24h hapneda rätiku all. Võtta rusikasuurune tükk juuretisest ja segada umbes 1L käesooja veega. Rukkijahu tuleb juurde segada niipalju, et moodustuks keefiripaksune kört. Kauss tuleb katta rätikuga ja jätta sooja kohta hapnema umb 10h-ks. Küpsetatakse 250- 180’C juures umb 1-1,5h. 5. Juuretised: Kõige lihtsam juuretisesegu: pett/keefir, 2-3 kääru head tumedat leiba Sega omavahel, jäta paariks päevaks sooja ruumi käärima rätiku alla, kuni juuretise pinnale tekivad mullid. Rosinajuuretis: 1dl vett 1dl rosinaid 0,5dl nisujahu 1dl rukkijahu
Õllekiha – õllenõu hoidmiseks, enne keldri tulekut. Kaju – kaev tuhlikook - kartulikonks käsitsi kartuli võtmiseks Maged – õllelinnased raand – puuämber (toruga) Tahelberi – teist korda läbi aetud lahja õlu mättima - ennast meikima Soova(d) – õled või kadakad õllenõu põhjas kört - vedel jahusupp Rüga – puru jörmane - uimane Konterbant – salakaup nonnima - vilets töö tegemine Kasin – napp, vähene patsikakk - pannileib Rillid – prillid mekkima - maitsma Laas – klaas käkid - pallid(näiteks - odrajahupallid)
Tallinna Lilleküla Gümnaasium Kihnu Referaat Autor:Marek **** Juhendaja: Miki Hiir 2011 Marek Sisukord Kihnu....................................................................................................................................................1 Sissejuhatus..........................................................................................................................................3 Ajaloost.................................................................................................................................................4 Varasem ajalugu...............................................................................................................................5 16. sajandist Põhjasõjani.......................................................................................
Kihnu Kihnu · Kihnu on saar Liivi lahes. · Kihnu kuulub Pärnu maakonda ja moodustab Kihnu valla. · 1994. aasta seisuga on praegu saarel 4 küla 570 elanikuga. Rahvariided · Naised kandsid Kihnus käiseid. · Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. · Jalatsitena olid Kihnus iseloomulikud pastlad. Toit · Toitumisharjumused on Kihnus ka tänapäeval jäänud samaks, nagu olid 100 aastat tagasi. · Toidu valmistamise õppisid lapsed vanematelt. · Kihnus olid kindlad toidud, mis teatud päevadel tehti: Esmaspäev · Esmaspäeva hommikul söödi soojendatud hapukapsasuppi. · Lõunaks keedeti koorega kartuleid, peale pandi soolaräim või muu kala, mis parajasti oli. · Kõrvale söödi hapukurki, kes tahtis, praadis kõrvale ka liha. ·...
Eesti. -Eestlaste rahvustoidud Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud – puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud tainast tume rukkileib. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Eestile omane teraviljatoit on ka kama. -Eestlaste enam levinud kombed (jaanipäev) Üldlevinud kombe kohaselt tõi vanasti igaüks midagi jaanitulle viskamiseks kaasa. Ohvriks visati villu, vilja, leiba, soola, rasva ning putru ja seejuures sooviti midagi. Kari aeti jaanipäeval varakult koju mitte ainult peoõhtu pärast, vaid ka nõidusekartuse tõttu.
SAAREMAAL KURESSAARE MEREPÄEVAD KURESSAARE OOPERIPÄEVAD KURESSAARE LOSSI PÄEV KURESSAARE KAMMERMUUSIKA PÄEVAD KIHELKONNA KIRIKUMUUSIKA PÄEVAD MUSTJALA MUUSIKAPÄEVAD ÕLLETOOBER MUHU TULEVIKUMUUSIKA FESTIVAL TRADITSIOONILISED TOIDUD Traditsiooniliseks saarlaste peatoiduks on kala ja kartulid (tuhlis). Tähtsaim leivakõrvane oli varem aastaringselt silk. Kalasuppi tehti tagavaraks hoitud kuivatatud või soolatud kalast. Traditsiooniline saarlaste toit on ka kört (jahusupp) kartulid, kaalikad, vesi ja jahu. Leivaroni ehk leivasupp. Rahvustoidu juurde kuulub ka õlu! ÕLU SAAREMAAL Saarlane on läbi aegade olnud kange õllepruulija ja -pruukija. Koduõlle tegemise komme pole Saaremaalt veel sugugi kadunud. Magedest ehk linnastest, pärmist ja humalatest valmistatud saare koduõllest aga on saanud tuntud "kaubamärk", mida ka mujalt tulnud mehed meelsasti maitsevad.
ohutamiseks ning käsikivi. See tarberiist tuli võõraste pilkude eest hoolikalt peita, sest talupoeg oli kohustanud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga. Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust, põhja pool aga rukkist. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati). Põhja-Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba,
Talurahva eluolu 19. sajandil 5. klass Talurahva igapäevaelu Kohustus mõisas + oma talutöö Tööd jagus aastaringselt Loodusmärgid ja rahvakalendritähtpäevad Talu naispere: - kodu korrashoidmine - meeste aitamine põllutöödel - loomade talitamine - toidu valmistamine - laste kasvatamine Lapsi oli taluperes rohkesti, tavaliselt 4-5 või rohkemgi Juba varakult õppisid lapsed tööd tegema ja vanemaid abistama TALGUD – mõne kiireloomulise töö puhul ei tulnud talupere ise toime, siis korraldati talgud - metsavedu - heinategu - rukkilõikus - hoonete ehitamine Kevadtööd Kündmine - puust ader, millel oli rauast sahk - vedasid härjad, aga ka hobused Äestamine - äke Külvamine - käsitsi ja väga hoolikalt - kasvatati: rukis, oder, nisu, kaer * Lõuna-Eestis linakasvatus * Alles 19. sajandi II poolel (!) hakkas levima ka kartulikasvatus --- aitas kaasa näljahädadele lõpule Sõnnikuvedu --- laudast välj...
Tavaliselt oli majas suur voodi, mis mahutas kogu pere, ja suur puust söögilaud. Toa nurgas seisis kirst rõivaste ja muu vara hoidmiseks. Talupoja toit Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust, põhja pool aga rukkist. Kui keegi selle maha pillas, pidi ta selle üles võtma ja suudlema. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Söödi ka herneid, ube ja naereid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati). Põhja-Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud tainast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutainast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal
Mõnikord elasid koduloomad sama katuse all. Tavaliselt oli majas suur voodi, mis mahutas kogu pere, ja suur puust söögilaud. Toa nurgas seisis kirst rõivaste ja muu vara hoidmiseks. Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust, põhja pool aga rukkist. Kui keegi selle maha pillas, pidi ta selle üles võtma ja suudlema. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Söödi ka herneid, ube ja naereid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha. Põhja-Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad. Sidemed erinevate riikide ja ühe riigi eri piirkondade vahel olid nõrgad ja kauplemist peaaegu polnud
Eesti rahvustoidud 1.Kuni 19.sajadini oli talurahvaelatustase väga madal ja igapäevane toit vilets ja kasin. 2.Päeva peamiseks söögikorraks oli õhtusöök,milleks keedeti suppi või putru.Toit oli võrdlemisi ühekülgne.Kõige tavalisem toidukord nädala toidukordades oli kas hommikul või õhtul tanguleem. 3.Enam levinud toidumenüü nädalasees oli piimasupp, kört,leib silk,hapupiim. 20 sajandil hakati sööma kartult,liha,kastet ja suppi. 4.Pruukosti söödi tavalistele söögikordadele lisaks jüripäevast kuni rukkilõikuseni varahommikuni. *Oli olemas selline komme, mida pidi järgima!!! Alates jüripäevast saati ei tohtinud hommikul toast söömata väljuda, sest arvatavasti võis linnulaulu, eriti käo kukkumise kuulmine tuua majja õnnetuse- linnupette söömiseks. 5.Leiba peeti pühaks. Austa leiba, leib on vanem kui meie
valmistatud teraviljast. Teraviljatoidud on olnud kõige olulisemaks paljude sajandite vältel ja hakanud teiste toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. Esimene teravili, mida eestlased II aastatuhandel e.m.a viljelema hakkasid, oli oder, I aastatuhandel m.a.j tunti juba rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati juba ka tatart ja kaunvilju hernest, läätsi ja põlduba. Nisu hakati kasvatama 17. sajandil. 19. sajandil oli eesti rahva kõige tavalisemaks toiduks kört (paks jahusupp), leem (tänase supi eelkäija), puder, kama, (kaera-, rukki-)kile. Ja muidugi leib. Ahjus küpsetatud leiva eelkäijaks olid tule paistel küpsetatud kakud ja koogid ning vees keedetud käkid. Odrakakku on üldisemalt tuntud karaski nime all. Väga ammustest aegadest on küpsetatud jämedast odra-, rukki- ja nisujahust õllepärmiga kergitatud taignast leiba. Hapendatud rukkileiba õpiti valmistama 11.--13. sajandil.
Rukkileiva arvestus 1. Kuidas tekkis leib? Leivaküpsetamine sai alguse umbes 5000 aastat eKr. Sellele eelnes pudrukeetmise leiutamine. Õue jäetud jahu segunes vihmaveega – esimene “kört” oligi valmis. Tuletegemise oskusega hakati toorputru lõkkel keetma. Pudrupotist kees kört üle ääre kuumadele kividele. Saadi omapärase maitsega krõbedad kakukesed. 2. Jahu saamise viisid Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvekivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat. Hiljemalt esiaja lõpust saati valmistati jahu oma tarbeks kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga. Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni
Haapsalu Kutsehariduskeskus Rahvuslikud supid Koostaja: Juhendaja: Uuemõisa 2008 Hapukapsasupp ubadega (Eesti) Valmistusained 2,5 l Vett 500g Hapukapsast 100 g Põldube 500 g Sealiha 1 Sibul Soola valmistusviis Pese kuivatatud oad ja leota külmas vees 7-9 tundi, seejärel pane koos leotusveega keema. Lisa puhastatud liha ja lase keema. Korja ära vaht. Lisa hapukapsad, hakitud sibul ja sool. Keeda nõrgal tulel. Supiliha juurde serveeri porgandi-toorsalat. Kört (Eesti) Valmistusained 2,5 l Piima 100 g Odrajahu 1 spl Võid Soola (suhkurt) valmistusviis Keevasse piima vala sõelutud odrajahu peene joana, sega. Maitsesta või ja soola või suhkruga. Serveeri õhtu-ja hommikusöögiks. Seljanka(Venemaa) Valmistusained 2 tk Suuremat sibulat 2 sl Õli 200 g Looma-või sealiha 150 g Suitsuvorst 100 g Kanaliha 1 l Vesi 2 tk Lihapuljongikuubik 1 purk Purustatud to...
jne. Lilltikandit võib leida kõikjalt. Koguva külas asuvas Muhu muuseumis saab näha muhulaste värvikirevaid rahvariideid ja käsitööd. Muuseumipere räägib soovijatele kohalikest kommetest. Nii Muhu saarel kui ka paljudes teistes Eesti käsitööpoodidest võib leida musta värvi riidest ja muhu tikandiga kaunistatud käsitööesemeid. 35. Kihnlased kört ehk kihnu naise villane rahvariideseelik on igapäevases kasutuses. Körti kannavad täna väikelapsed, neiud, naised kui ka eakad vanamemmed. Seega on Kihnu ainus koht Eestis, kus turist näeb traditsioonilist rahvarõivast ilma, et peaks muuseumisse minema. erkpunane kört kannavad noored; sinisetriibuline kört kandja leinab, lahkunud on kaugem sugulane; mustatriibuline kört kandja leinab, lahkunud on lähedane. Külgkorviga mootorratasja kastiautost turismibuss
Lasnamäe Üldgümnaasium Viljandimaa rahvariided Referaat Henri Muldre 11A Tallinn 2011 Sisukord 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) ...................................................................... 3 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) .................................................................................... 5 3. Kasutatud allikad .......................................................................................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Vilja...
Leiba on Eestis ikka pühaks peetud, leivast on saanud toidu võrdkuju. Leivapätsi lõikas peremees ise, mahakukkunud leivatükk tuli kohe üles tõsta ja sellele suud anda. Vaesemal ajal segati leivajahule hulka aganaid, nii saadi kõva aganaleib, mis ei täitnud hästi kõhtu. Kõige tavalisem leivakõrvane oli soolasilk, mida vahetati kaluritelt vilja vastu. Jaopärast söödi ka liha, seda eriti sügisese loomatapu ja jõulude ajal. Üsna igapäevane toit oli jahupuder ehk kört, mida igaüks võttis suurest kausist oma lusikaga. Söödi veel suppi, aiaviljadest naerist, kaalikat, kapsast. Joogiks oli kali või hapupiim, kevadeti joodi kasemahla. Kui tööd vähegi lubasid, sõi kogu pere koos pika laua taga. Pereisa koht oli laua otsas, lapsed seisid püsti, et paremini toiduni ulatuda. Vallatleda söögi juures ei tohtinud, lapsedki teadsid, et toit oli tulnud lauale raske töö läbi. 5.Talupere tööd. Töid jagus talus aasta ringi
Koostöö puudumine naaberrahvastega latgalite, liivlaste ja leedulastega. Venelastest saadi küll mõningast abi, kuid sageli ei pidanud nad kokkulepetest kinni ja neile oli vaja teha suuri järeleandmisi. Vaatamata alistumisele, tehti oma vabaduse eest kõik, mida osati ja suudeti. Esivanemate vapper vastupanu innustas veel pikki sajandeid eesti rahvast võitlusele vabaduse ja iseseisvuse eest. Muinaseestlase söök/jook: meega kääritatud õlu, kali, mõdu (meejook), kört (pudrutaoline, pandi sisse lihatükk või rasvollust), karask (juuretiseta pirukas), metsaannid; oder, talirukkis (al. 11.saj), veised, sead. Kaubandusartikliteks peamiselt kopranahad ja mesi, vaha. Kaubandust teiste rahvastega tõendavad siit leitud võõramaa hõbemündid. Põhilised riidevärvid: 1. sinine, 2. valge, 3. punane. Relvad: 1. oda, 2. kirves, 3. sõjanuga ehk kärp. Perekond: monogaamia, mehe ja naise õigused üsna võrdsed, sugukonnavahelised suhted vabad, kõige
soolatud räimed, äädika räimed, marineeritud ; praetud räimed, kuivatatud kala, heeringas hapukoorega, kala tarrendis, kilu või Munavõi, kohupiim köömnetega, täidetud munad, kohupiim võiga, sõir Supid, pudrud Hapukapsasupp, kanaklimbisupp, piima-köögiviljasupp, piimasupp kruupidega, peedisupp, seenesupp(seene seljanka) Kruubipuder(oder,) kartulitükid – mulgi puder, poolvillane puder, tangupuder, kört – jahu puder, kartulipuder, hirsist – magus puder marjadega Liha toidud, kala Keedetud sealliha köögiviljadega, mulgikapsad, ühepajatoit, praetud liha, soolaliha, verivorst, tanguvorst, praetud ribiliha, küpsetatud seapea, hakklihakaste, maks Keedetud kala, ahjukala, suitsukala, silgud piima- või koorekastmes, kartulitel keedetud kuivatatud kala, haugipajaroog, silgu või räimevorm, soolatud kala Köögiviljatoidud
Peale sõja lõppu hakati talusid taas asustama. Lõuna eestisse tuli juurde enamasti lätlasi ja poolakaid. Põhja eestisse soomlaso ja rootslasi, ida eestisse venelasi. Kõik nad õppisid ära Eesti keele, võtsod omaks eesti kombed ja enamikest said eestlased. Talupoegade olukord Rootsi aja alguses. Rootsi aja alguses oli talupoegade olukord üsna vilets. Talupojad elasid korstnata suitsusaunades, kuhu talveks toodi ka väiksemad loomad. Peamiseks toiduks oli rukkileib või jahust keedetud kört. Palju söödi kala. Liha ja piima tarvitati vähe. Kartulit euroopas veel ei tuntud. Rootsi aja alguses kinnitas Rootsi Riigi Pea eesti talupoegade sunnimaisuse. 1645. a kinnitas Eestimaal kindralkuberner Gustav Oxenstierna. 1668. a Liivimaa kindralkuberner Clas Tott talupoegade pärisorjuse. Talupoegi võis nüüd müüa ning rakendada nende peal kodukariõigust. Talupojad tegid teotööd, mida nad nimetasid teoorjuseks. Teotöö jagunes kaheks, jalategu ja rakmetegi
Tartu Ülikool Sotsiaal- ja haridusteaduskond Eva Jakovlev HALLISTE KIHELKOND Kursusetöö Juhendaja: Karl Pajusalu Tartu 2014 Murdesõnade tundmine, küsitletavale loetakse ette sõna (sulgudes selle sõna õige tähendus), tema ülesanne on moodustada selle sõnaga lause. Aame (ajame) Ame (särk) Amat (amet) Avi (haug) Elle (helde) Ikma (nutma) Japs (õun) Kaal (kael) Kamps (kampsun) Kangeste (väga) Kapust (kapsas) Kasume (kasvama) Keller (kelder) Keng (king) Kesü (oder) Kidsi (kade) Kikas (kukk) Kitsma (rohima) Kengälti (paljajalu) Kuremari (jõhvikas) Kõiv (kask) Kõtt (kõht) Kört (seelik) Lige (märg) Liim (leem, supp) Lõhmus (pärn) Lämi (soe) Manu (juurde) Ommuk (hommik) Pageme (põgenema) Paluk (pohl) Peni (koer) Nõgel (nõel) ...
Eesti rahvatoitude liigitus ja põhitoorained Supid Küpsetised Magustoidud Kastmed Köögiviljatoid Joogid ud Kalatoidud Lihatoidud Pudrud Hoidised Leib Salatid Suupisted Põhilised toorained olid teraviljad puu ja juurviljad Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Põhiline rahvusjook oli kama Kalja valmistamine Pere kalja- ja õllepulber (6-8L kalja/õlut) Koostis: jahvatatud rukkikuivik, rukkilinnasejahu, jahvatatud humal, kuivpärm. Päritolu: Eesti Kogus: 400g (pulber) Valmistamine: 6-8L kalja/õlle valmistamiseks tuleb võtta keedetud 30 kraadine vesi ja lisada kalja- ja õllepulber. Lisada 200-300g suhkrut ja segada hästi. Pärmi eraldi lisama ei pea, see on juba juba pulbri sees. Hoida toa temperatuuril 12-24 tundi
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast
Ehetel oli ilmselt maagiline tähendus. Keskaja rahvarõivas jätkas muinasaja riietumise tava. Kasutusse jäi sõba, naiste uhkeim rõivaese, pronksspiraalid vahetusid tinast naastukestega. Põll, kui abielunaise sõmbol, levis kõikjale. Nuga rippus nii naiste kui meeste vööl. Kasutusel olid lihtsad, iidsetest püstistest kangaspuudest välja arenenud kangaspuud. 13. sajandi algusest tulid rõivamoodi saksa kultuuri mõjutused. Sellele vihjavad rohked laenud rõivastusalases sõnavaras: kört, undruk, volt, mis viitavad kahara, vöö juurest volti seatud seelikule varasema kitsa ümbriku asemel. Samuti sõna püksid, mis seostuvad meeste uute põlvpükste mooditulekuga. Uued rõivamoed jõudsid talurahvani eestlastest linnaelanikkonna ja mõisateenijate, samuti võõrpäritolu käsitöömeistrite kaudu. 13. sajandist pärinevad ka esimesed värvitud tekstiilikatkendid, mis olid võrdlemisi värvivaesed: linased riided olid pleegitatud valgeks, villased enamjaolt lambapruunid või
tanguleem. See keedeti veega, millele keetmise lõpul lisati piima vastavalt perenaise heldusele. Mõnel pool pandi juurde ka natuke rasva või võid. Tanguleent söödi leivaga, kõrvale võeti silku. Keedeti ka oa-, herne- ja läätseleent, samuti kapsa-, kala- ja lihaleent. Üsna tihti keedeti körti -- jahusuppi, s. o. ühtlast poolpaksu keedust. Jahukördi segamiseks käsutati mända ehk puupöörist. Kört keedeti vee sisse. Kui vesi kees, võeti matist vasaku käega jahu ja lasti sõrmede vahelt ühtlaselt vette, pöörates parema käega mända, et jahu ei läheks tükki. Puder oli paks, tihe toit, mida sai kamakana pihkugi võtta. Jahuputrudest keedeti üle terve Eesti kõige enam odrajahuputru. Pudrujahu oli jäme ja sõre. Keedeti kahte viisi: jahu lasti pikkamööda läbi sõrmede keeva vette, või teine moodus: jahu kallati korraga soolaga maitsestatud keeva vette ja ei liigutatud enne, kui
hommikul tanguleem. See keedeti veega, millele keetmise lõpul lisati piima vastavalt perenaise heldusele. Mõnel pool pandi juurde ka natuke rasva või võid. Tanguleent söödi leivaga, kõrvale võeti silku. Keedeti ka oa-, herne- ja läätseleent, samuti kapsa-, kala- ja lihaleent. Üsna tihti keedeti körti -- jahusuppi, s. o. ühtlast poolpaksu keedust. Jahukördi segamiseks käsutati mända ehk puupöörist. Kört keedeti vee sisse. Kui vesi kees, võeti matist vasaku käega jahu ja lasti sõrmede vahelt ühtlaselt vette, pöörates parema käega mända, et jahu ei läheks tükki. Puder oli paks, tihe toit, mida sai kamakana pihkugi võtta. Jahuputrudest keedeti üle terve Eesti kõige enam odrajahuputru. Pudrujahu oli jäme ja sõre. Keedeti kahte viisi: jahu lasti pikkamööda läbi sõrmede keeva vette, või teine moodus: jahu kallati korraga soolaga maitsestatud keeva vette ja
Eesti ülikuile oli oluliseks sissetulekuallikaks väliskaubandus. Korralikud villast riided, nahast kuubid, linased riided. Varanduslik ebavõrdsus ülikud elasid mõisates. Suure osa moodustasid vabad maaharijad. Maaharimine, küttimine, kalapüük, metsamesindus. Ühiskondlik korraldus: kinnistumine Relvad oda, kirves, vibu. Toit leib, kört, liha, kala, mõdu. Läbi Eesti käis mitu kaubateed (Skandinaaviast Venemaale). o Import: metallid, kangad, sool, vein, vürtsid. o Eksport: teravili, karusnahk, vaha. Naaberrahvad: Tihedad suhted Skandinaavia riikide ja Vene vürstiriikidega. Pingelised olukorrad venelaste ja latgalidega, kes korraldasid Eesti aladele rüüsteretki eestlased vastasid samaga. Saarlased käisid lääne pool rüüsteretkedel.
Teraviljatoidud on olnud kõige olulisemaks paljude sajandite vältel ja hakanud teiste toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. Esimene teravili, mida eestlased 2. aastatuhandel e.m.a viljelema hakkasid, oli oder. 1. aastatuhandel m.a.j tunti juba rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati juba ka tatart ja kaunvilju-hernest, läätse ja põlduba- nisu hakati kasvatama 17.sajandil 19. sajandil oli eesti rahva kõige tavalisemaks toiduks kört ( paks jahusupp), leem ( tänase supi eelkäija), puder, kama, ( kaera-, rukki-)kile. Ja muidugi leib. Ahjus küpsetatud leiva eelkäijaks olid tule paistel küpsetatud kakud ja koogid ning vees keedetud käkid. Odrakakku on üldisemalt tundtud karaski nime all. Väga ammustest aegadest on küpsetatud jämedast odra-, rukki- ja nisujahust õllepärmiga kergitatud taignast leiba. Hapendatud rukkileiba õpiti valmistama 11.-13.sajandil
Kartuli-tangusuppi keedeti rohkem, kui tangusuppi. Seda sellepärast, et see oli toitvam ja tangu läks suppi vähem. Kuna tangud vajusid põhja, oli supil tihti kõrbemaitse juures. Mulgimaal keedeti tangusupis odrakäkke. Selleks võeti supileent, lisati munad, segati juurde nii palju odrajahu, et saaks käte vahel vormida käkid. Kui käkid pinnale kerkisid, olid need valmis. Pärast seda pandi need kaussi tahenema. Kört, kaerakile ja kama Tihti keedeti jahukörti, selle segamiseks kasutati mända ehk pudrupöörist. See keedeti vee sisse. Vee keema minnes, pandi jahu vette, samal ajal mända pöörates, et jahu tükki ei läheks. Odrajahust keedeti paksuputru, sellele pandi vahel peale võid. Kõige enam tehti tanguputru, mida toodi iga laupäevõhtu lauale. Sageli söödi kaerakilet, mis valmistati kaerajahust. Sõelumata jahu pandi leigesse vette- moodustus paras puder. See pandi hapnema
teraviljast. Teraviljatoidud on olnud kõige olulisemaks paljude sajandite vältel ja hakanud teiste toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. · Teraviljad Esimene teravili, mida eestlased II aastatuhandel e.m.a viljelema hakkasid, oli oder, I aastatuhandel m.a.j tunti juba rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati juba ka tatart ja kaunvilju hernest, läätsi ja põlduba. Nisu hakati kasvatama 17. sajandil. 19. sajandil oli eesti rahva kõige tavalisemaks toiduks kört (paks jahusupp), leem (tänase supi eelkäija), puder, kama, (kaera-, rukki-)kile. Ja muidugi leib. Ahjus küpsetatud leiva eelkäijaks olid tule paistel küpsetatud kakud ja koogid ning vees keedetud käkid. Odrakakku on üldisemalt tuntud karaski nime all. Väga ammustest aegadest on küpsetatud jämedast odra-, rukki- ja nisujahust õllepärmiga kergitatud taignast leiba. Hapendatud rukkileiba õpiti valmistama 11.--13. sajandil. · Köögiviljad
· Vahel pandi jookide hulka ka leiba, et paremini hapnema läheks · Kui rokk käärima hakkas, siis see võis isegi purju teha · Suvel tekti 3 korda nädalas, talvel 1 kord. · Rokk valmistati rukkijahust · Hapu vedelik, mis peale tõusis, joodi kartulite ja leiva kõrvale, mõnikord anti ka lastele TOIDUSSE SUHTUMINE: · Eestlastel oli tähtsaim see mis tal seljas on, mitte see mis tal kõhus on · Peamised toidud: karask, sool, silk, leib, kört · Söödi 1kord päevas · Toidukorral alla läheb see, kui söögi kõrvale oli midagi juua · ,,silk sirutab, kali kasvatab" · Ei tohtinud süüa 2 kõõrsust korraga · Leivaga käidi pühalikult ümber · Toidu üle nurisemine ei olnud, sest toitu polnud palju · Enda tehtud leib oli alati kõige maitsvam · Pigem leib soolane kui mage MODERNE EESTI KÖÖK: · Vanasti tehti kama hapupiimaga, nüüd aga keefiiriga · Magustoite hakati alles eelmise saj
15 KASUTATUD KIRJANDUS 1. Agrotechnology from Finland. Kättesaadav: http://www.agrotechnology.fi/category?language=en-gb (28.03.2015) 2. Dozamech. Kättesaadav:http://www.dozamech.pl/en/index.php? option=com_content&task=view&id=358&Itemid=435 (28.03.2015) 3. Veinla, V. Farmide mehhaniseerimine. -Tallinn. 1987. 4. A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Seakasvatus ja sealiha tootmine. Tartu. 1999. 169-170 lk. 5. Kört, M. OÜ Kupna Mõis keskkonnamõju hindamise aruanne. OÜ Keskkonnauuringute Keskus. Tallinn. 2005.Kättesaadav: http://www.klab.ee/wpcontent/uploads/2013/05/23.pdf (28.03.2015) 6. Keskkonnaamet. Looma ja linnukasvatusest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste määramismeetodid. Kättesaadav:http://www.keskkonnaamet.ee/public/juhend_KKM_maaruse_nr48_ra kendamiseks_060410.pdf (28.03.2015) 16 LISAD Lisa A
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandikeskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid.Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted.Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt.Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahustsepikut ja pühade puhul valget saia.Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt
Kultuurilugu Eesti talupoeg sõi lihtsalt valmistatud toitu ja ikka nendest toiduainetest, mida ta ise kasvatas. Eestlase toit oli vähese vürtsiga, tangainete ja leiva kesine. Liha oli pigem maiuspala, mida söödi pigem sügisel ja talvel. Eestlase põhine toiduaine on vili. Jahu toodetest oli leib nii keskne, et sellest kujunes kogu elatus ja võrdkuju. Leib muutus toidu ja heaolu sümboliks. Leib oli ümbritsetud austusega. Maha kukkunud leivale anti suud. Varasemates sajanditel kus toitu jätkus vähem. Oldi ka oma kõhu täitmisel kasin. Eestlane hoidis kokku ikka oma kõhu arvelt. Häid palu maitsti, neist ei söödud kunagi kõhtu täis. Viimase pooleteisa sajandi jooksul on igapäevaseks söögiks lahutamatuks kaaslaseks kartul. Kuid kestseks jäi siiski leib, piim, kaunviljad, liha, tangud ja jahu. Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamis...
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast
õigusi tema maale või saagile (mõisnik, linnas elav maaomanik, kohalik kirik), sest igal pool oli teravili inimeste peatoidus, eriti just ühiskonna vaesemate kihtide hulgas. Leiva kvaliteet (valge leib, segaviljast leib) näitas selgelt ühiskonna hierarhilist kihistumist. Leivale omistati maagilist jõudu, mistõttu oli temaga seotud terve rida uskumusi. Leiba kasutasid mitmesugused posijad, ravitsejad ning nõiad. Leivale lisandus ka puder või kört. Vilja (oder, rukis, nisu, kaer) kasvatamine- põllu kündmisest ja külvamisest saagikoristuse ja rehepeksuni- nõudis palju tööd ja vaeva. Saagikus sõltus erinevatest faktoritest: kautatav väljasüsteem, adra tüüp, tööloomade olemasolu, mulla viljakus ja maa külviks ettevalmistamiseks vajaminevate künnikordade arv. Tänapäevaste parameetrite järgi oli keskajal saagikus väga madal. Mitte igal talupojal polnud loomi, keda adra ette rakendada ning neid tuli teistelt laenata
Leibagi küpsetati, vaid korra nädalas või veelgi harvem, suurem kogus tagavaraks. Värsket pehmet leiba sai vanasti süüa ainult pühade ja pidude ajal. Oli kujunenud ka päevase peatoidu rütmiline vaheldumine nädala jooksul, nt kahel päeval nädalas söödi putru, kolmel päeval herne-, oa- või läätseleent, mida kord nädalas keedeti liha või rasvaga. Põhilisteks lauanõudeks olid pärnast, haavast või sanglepast treitud kausid. Puder, leem, kört anti lauale suure kausiga, milles sööjad seda puulusikaga helpisid. Pudru keskele tehti silm, kuhu pandi kaste. Taldrikuid kasutati vähe, needki olid valdavalt puust. Hapupiima hapendati ja toodi lauale harilikult madalates laudnõudes piimapüttides. Kalja ja taari joodi kapast või kaanega kannust, mida kasutati ka õlle tarbeks. Kahvleid ja lauanuge ei olnud, toitu lõigati tavalise töönoaga. Leiba ja liha tükeldas tavaliselt peremees, kes toidu seejärel pereliikmetele jagas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
