Tasuta
Faili alla laadimine on tasuta
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2021-01-23
Kuupäev, millal dokument üles laeti
0 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
triinukaldas
Õppematerjali autor
Talurahva eluolu ja kultuur Külatüüpidena esinesid rida- ( Kesk-Eesti ), haja- ( Lõuna-Eesti ) ja sumbkülad ( Lääne-Eesti ja saared ). Inimesed elasid palkidest ehitatud rehielamutes, mille katused olid tehtud õlgadest või roost. Põrandad olid peamiselt kivist. Rehielamutes olid väga väikesed aknad või polnud üldse. Rehielamu sissepääs oli alati suunatud lõuna poole, et lõunast tõusev päike maja ja aeda soojendama hakkaks. Kõrvalhooneteks olid püstkoja sarnane suveköök, saun, ait, laut. Suvekööki kasutati soojal ajal söögi valmistamiseks, saunas sünnitati ning kasutati pesemiseks, 1 ait oli lukus, sest seal hoiti varusid, toitu ja teine ait oli riiete jaoks ning laut oli loomade jaoks. Talvel oli korstnata rehetuba ainus eluruum, suvel magati rehetoa kõrval olevas kambris. Taluõuel pidi asuma ka kaev ning õue piiras tara või aed. Rehetoas oli nurgas ahi, kus küpsetati kõige tähtsamat toitu - leiba ja lae all olid par
20. sajand Eestis. Õpitud ajaloost ja loetud raamatutest tean, Eestimaa taluelu kohta järgmist: Elukoha valikul oli oluline, et see asuks kõrgemal ja kuivemal kohal. Tähtsaim hoone rehielamu-ehitati esiküljega õue poole,suunaga lõunast põhja. Rehielamu koosneb kolmest põhiosast: rehetoast, sellest ühele poole jäävast rehealusest ning teisele poole jäävatest kambritest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga, et soojus välja ja loomad sisse ei pääseks. Nii rehetoal kui kambril olid palkseinad ning savi-, muld-, või kruusapõrandad. Kütmiseks oli suur ahi, kus tehti ka süüa. Seina ääres paiknesid voodid ja kõige puhtamas kohas laud. Järk järgult inimese elu paranes. Tänu korstnatele läks ruum valgemaks ja suitsuvabamaks, mis soodustas mitmeid uuendusi, näiteks akende tegemine.Toad läksid järjest puhtamaks ning tuli järjest rohke ka mööblit.Akendele riputati kardinad, lauale pandi lini
Sügistööd algasid rukkilõikusega. Rukist lõigati sirbiga, et ükski kõrs kaduma ei läheks. See oli austus leivale. Teisi vilju lõigati vikatiga. Vili seoti vihkudesse. Algul olid vihud põllul ja siis viidi rehetuppa kuivama. Algas rehepeks, mis oli väga raske aegaviitev töö. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja peksti. Talvisteks välitöödeks oli metsas puude lõikamine ja palkide vedamine. Regedega veeti kuhjadest heinu koju. Talupoeg pidi käima ka mõisavooris, mis tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama.
Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 1 Eesti talurahva eluolu XIX sajandil ELAMU Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost või õlgedest, hiljem lisandusid ka laastukatused. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid seetõttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. See lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel külmaga toodi isegi väiksemad loomad tuppa. Põrandad olid savist, kivist või lihtsalt mullast. Laudpõrandaid hakati panema XIX sajandi teisel poolel. Mööbel oli peamiselt puust: laud, pingid, magamisasemed, kirstud riiete hoidmiseks jne. Talu juurde kuulusid ka abihooned, nagu üks ait riiete ja teine toiduainete jaoks, püstkoja sarnane suveköök, laut ning saun. Taluõuel asus kindlasti ka koog
Muistsed eestlased RIIETUS Tänapäevast erinev oli ka talurahva riietus. Meile on see tuntud rahvar õivaste ni me all. Igal Eesti kihelkonnal olid o ma rõivad. Meestel oli suviseks tööriietuseks linasest riidest valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kivivöö ga kinni tõm matud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid, aga ka palju nahast või niinekoest punutud viiske. Saapad ja kingi hakati rohke m kand ma alles m ö ödunud sajandil. T ö öriie pidi ole ma puhas. Särki vahetati üks kord nädalas pärast saunaskäi mist. Mõne töö ajal, nagu heinategu ja künd mine, pandi vana traditsiooni järgi selga valge särk. Kül mal aastaajal ja pidude puhul kanti villaseid värvikirevaid rõivaid. Naiste piduriietus koosnes pikitriibulisest seeliku
Teine kalade säilitamise viis oli vinnutamine, s.o kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist (räime, lesta, haugi, siia, latikat) seisid kalad lühikest aega verisoolas, mis nõudis vähem soola kui sissesoolamine. Värsket kala sõid randlased püügihooajal peaaegu iga päev, sisemaa rahvas sai seda harva. Lühikese leemega, vähese vedelikuga keedetud kala söödi leiva kõrvale, hiljem kartuliga. Liha- ja veretoidud Lisa sõi Eesti talupoeg varajasemal ajal vähe, peamiselt talvel. Kodune loomatapp võeti ette tähtpäeva eel. Tapuperiood algas mihklipäevast. Üksnes kitsi, keda igal pool ei peetud tapeti enamasti suvel. Villa saamise eesmärgil oli taludes võrdlemisi palju lambaid, kellest ületalve hoiti vaid osa. Oli tava mardipäevaks tappa hani, kadripäevaks kana. Valdavalt sügisel peetavaiks pulamdeks tapeti mõni väiksem loom, sama tehti ka matuse puhul. Peamine lihaloom oli siga: 3-4 aastane kõvasti nuumatud
Vinnutati räime, lesta jt väiksemaid kalu; suurematest haugi, latikat, siiga. Toiduks kasutati samuti nagu soolakala või keedeti leent. [] Värsket kala sõid randlased pea iga päev. Sisemaa rahvas sai seda harva. Värskest kalast keedeti leent, tavaliselt vee ja piimaga, lisati jahutummi, tangu või kapsast. Lühikese leemega, väikese vedelikuga keedetud kala söödi leiva kõrvale ja hiljem kartuliga. [] Liha- ja veretoidud Liha sõi Eesti talupoeg vähe, peamiselt talvel. Kodune loomatapp oli mingi tähtpäeva eel. Tapaperiood algas mihklipäevast. Üksnes kitsi tapeti enamasti suvel. Villa saamise eesmärgil oli taludes palju lambaid, kellest ületalve hoiti vaid osa. Teised tapeti mihkli- või mardipäevaks. Oli tava tappa mardipäevaks hani ja kadripäevaks kana. Veiseid tapeti omatarbeks harva, sügiseti. Sügisel peetavateks pulmadeks tapeti mõni mullikas või vasikas, lammas, noor siga või kodulind. Sama ka matuste puhul
Juba 19 sajandil sai hapukurk maitsvaks leiva kõrvaseks talupojal. 19 sajandi jooksul jõudis ka eestlaste söögilauale ka peet, mis säilis üle talve hästi. 20 sajandi algusest peale oli peet ja kõrvits äädika marinaadis salatina kuulus peolaudade juurde. Alles 1930 aastal hakati kasutama tomatit. Murrang eestlaste toidu kultuuris tõi kartul, mis sai põhitoiduks. 1781 anti välja esimene eesti keelne kokaraamat. Liha sõi talupoeg vanal ajal vähe. Peamine lihaloom oli siga, keda tapeti jõuludeks. Tehti põhiliselt suppi, looma jalgadest ja peast sülti. Vanim liha säilitusviis oli tuule ja päikse käes kuivatamine. Ainult pühateks ja pidudeks panti liha ahju. Eriti hinnati seapekki. Saarlased ja rannikul elavad inimesed said ka sealihale hülgeliha. Mida keedetud ning see järel soolatud. Verd kasutati ka toiduks. Värsket sea ja lamba verd kasutati verileiva, verikookide ja verivorstide jaoks
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid