" ütles ta ehmunult. "Aga mida siis?" küsisin nördinult. "Me peame midagi tegema, sest nii see asi jääda ei saa!" ütles Stiiv-Maikel. Kostus uksevõtmete kolin ja ukse kriiks. Lapsed tulid koolist. Oli kuulda ka jutuvadinat. "Tere! Kas keegi kodus ka on?" küsis Helen. "Jah, on küll!" ütlesin närviliselt. "Lapsed peavad mängust välja jääma!" sosistasin Stiiv-Maikelile. "Kuidas teil koolis läks?" küsis Stiiv-Maikel. "Hästi!" hüüdsid nad kui ühest suust. "Mul oli täna superhea päev!" kriiskas Helen õhinal. "Oota, las ma räägin enne!" ütles Stiiven, kui Helen tahtis hakata rääkima. "Ei mina," "Mina", "mina", "mina" karjusid Helen ja Stiiven läbisegi. "Aitab!" käratasin neile vihaselt. "Palun rääkige ükshaaval! Kui Helen on 15 ja Stiiven 14, siis las Stiiven alustab!" ütlesin rangelt. "Hea küll!" ütles Stiiven võidukalt ja hakkas rääkima. Täna tuli meie kooli uus tüdruk ja ta on nii kena ja tal on nii ilusad silmad ka
Armastus sõpruse vastu Oli tüütu koolipäev ja sõitsin bussiga kodu poole, ning kellegi telefon oli pikemat aega helisenud.Helinaks oli Hot Chocolate ,,Put Your Love In Me" laul. Ma vihkan seda laulu, sest see meenutab mulle vanu aegu, millele mõelda ei tahaks. Ma käisin suvel Aulisega. See kõik oli tegelikult ülitore, aga ta kolis kuskile kaugele ja me ei näinudki enam teineteist. Jäime üha rohkem kaugemaks. Miks ta seda telefoni juba vastu võtta. Ja siis avastasin, et ta kuulas seal muusikat. Käksin närvi,sest ei suutnud seda enam kuulata. Tõusin püsti ning palusin järgmises peatuses peatust. Läksin kaks peatust varem maha. Vaatasin bussiaegu, et buss tuleb kah nii hilja, läksin jalgsi koju. Jõudsin maja ette ja vaatasin et kedagi pole kodus. Otsisin taskust võtme ja tegin välisukse lahti. Kõssi jooksis koheselt mulle uksele vastu. Võtsin jalanõud jalast, jope seljast ja koti jätsin väikesele toolile ning läksin
"Mida kuradit sa mu stringidega teed!!! "Äh..amm ..sa juba kodus..ei midagi laenasin ..oky ma tõmban nüüd vehkat!" "Kuradima sindrinahk". Hakkasin teda taha ajama . Lõpuks sain ta kätte . Ta oli peitnud ennast voodia alla. Ma tutistasin vennakest natuke juustest ning läksin siis oma tuppa. Kuna õppida midagi ei antud läksin lihtsalt arvutisse ning samal ajal panin kõrvaklapid kõrva ning kuulasin "Barbie girl'i". See ju nii tore laul . **** Uus, loodame et tore päev..Tegin siis endale ilusa hommikumeigi . Puuder,põsepuna,roosad silmalaud,roosad huuled ning ripsemeduss. Selga panin veel roosa seeliku, valge pluusi ning kingakesed. Oi ma olen ikka nii ilus ütlesin ma endale peeglisse vaadates. 1 Siis sõin ma natuke Fitnessi hommiku helbeid ning kõrvale sõin tassikese sooja ekspresso kohvi. Mõtlesin et käin pissil ka ära, kooli vetsu on ju nii rõvedad. Kuid järsku helises uksekell.
hetkel andis poiss jalgadele valu, ronis üle kõrge plangu ning kadus selle taha. Tädi Polly seisis hetke hämmastunult ja hakkas siis tasa naerma. «Pagana poiss! Kas ma iial midagi ei õpi? Kas ei ole ta mulle küllalt niisu-guseid vempe mänginud, et peaksin teda juba läbi nägema! Kuid vanad narrid on kõige suuremad narrid. Öeldakse ju, et vana koer ei õpi enam uusi trikke. Aga, heldeke, tal on need ju iga päev uued, ja kuidas sa tead, mis tulemas on? Ta nagu teab, kui kaua ta mind piinata võib, enne kui mul kops üle maksa läheb, ja ta teab ka, et kui ta mu käest hetkeks pääseb või mind naerma suudab ajada, siis on kõik jälle hea ja ma ei tee talle 10 midagi. Ma ei täida oma kohust selle poisi vastu, jumalatõsi, taevas teab seda. Hoia vitsa ja riku last, nagu tarkuseraamat ütleb. Teen pattu ja kogun kannatusi meile mõlemale, tean seda
koguni julm. Plutost ma siiski nii palju hoolisin, et hoidusin teda halvasti kohtlemast, nagu ma ilma igasuguse südamepiinata kohtlesin halvasti küülikuid, ahvi või koguni koera, kui nad juhuslikult või kiindumusest mulle teele ette sattusid. Mu haigus aga süvenes – sest millist haigust saab Alkoholiga võrrelda! – ja isegi Pluto, kes hakkas vanaks jääma ja seetõttu pisut pahuraks muutus – isegi Pluto sai tunda mu halva tuju tagajärgi. Ühel õhtul purjus peaga linnas hulkumast koju tulnud, tundus mulle, et kass püüab must eemale hoida. Haarasin ta kinni; ehmunud mu ägedusest, kriimustas ta hammastega mu kätt. Otsekohe valdas mind meeletu raev. Ma ei tundnud iseennast enam ära. Näis, nagu oleks mu tõeline hing jalamaid kehast põgenenud; ning mingi džinnist turgutatud ülikuratlik õelus pani iga mu ihuliikme võbisema. Võtsin vestitaskust sulenoa, avasin selle, haarasin vaesel loomal kõrist kinni ja pistsin tal kõhklematult ühe silma välja
ma ei vaja Teda. Kuidas ma küll eksisin! Sest saatan hakkas mind tarvitama ja ma hakkasin aina rohkem teenima teda. Viimaks armastasin teda rohkem kui Jumalat. Armastasin pattu ega tahtnud pöörduda Jumala poole. Saatan kasutas mu ilu ja mu raha, ja kõik mu mõtted keerlesid selle ümber, kui palju võimu ta võiks mulle anda. Ent isegi siis Jumal ikka tõmbas mind. Aga mina arvasin, et mul on varuks homne ja veel järgminegi päev. Kuid siis ühel päeval, kui sõitsin autoga, tegi autojuht avarii ja ma sain surma. Issand, palun lase mind siit välja!” Rääkides sirutas ta oma luiseid käsi Jeesuse poole, sellal kui leegid teda põletasid. “Kohtuotsus on langenud,” ütles Jeesus. Pisarad veeresid Ta palgele, kui liikusime järgmise süvendi juurde. Nutsin seesmiselt põrgu õuduste üle. “Kallis Issand,” hüüdsin ma, “see piin on liiga tõeline! Kui hing satub siia, pole enam lootust,
Pistsin siis käe pesumasinasse sisse, aga tema võttis oma suurte kihvadega mu käest kinni ja rebis suhteliselt valusalt. Suure ehmatuse peale ärkasin üles, käe peal oli 2 kõrvuti asetsevat torkejälge ja valutas ikka edasi. Kodus olin üksi, mingeid teravaid asju ka läheduses polnud. (Sirje, 24.aastane) 10. Neiu poissõbraga juhtus autoavarii, kus poiss sai kõvasti kannatada ja vajus kooma. Tüdruk käis pea iga päev noormehe juures istumas ja lootmas, et ohver avaks silmad, kuid tulutult. Oli möödunud õnnetusest juba 3 kuud. Arstid ütlesid, et väike tõenäosus koomast välja tulekuks ja kui tuleks, siis 15% lootust normaalseks jäämikseks. Kaaluti otsust, et lihtsalt juhe seinast välja tõmmataks kuna polnud näha paranemisemärke, aga õnneks oli isa selle vastu. Ta arvas et, ühel päeval poiss tõuseb voodist. Tüdrukul tuli sünnipäev ja ta otsustas veeta öö haiglas
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid