Johann Reinhold von Patkul (0)

Johann Reinhold von Patkul (edaspidi Patkul) sündis 24. juulil 1660 oma perre kümnenda lapsena. Kaheksa tema õdedest-vendadest surid katku. Tema vanema venna nimi oli Karl Friedrich von Patkul.
Patkuli isa, Friedrich Wilhelm von Patkul, mõisteti Rootsi poolt süüdi kui riigireetur, sellepärast oli ta algul Riia vanglas ning seejärel viidi ta üle Stockholmi. Tema teine abikaasa(Patkuli ema), Gertrud von Holstfer, ei osanud lugeda ega tema kasvatamisega oldud vaeva nähtud, see-eest oskas ta tulirelvadega ümber käia. Gertrud jäi äsjasündinud pojaga(Karl Friedrichiga) Kiegali mõisa. Suvel 1659 sai Gertrud loa oma mehe juurde Stockholmi sõita. Patkuli vanemale antakse armu ja kõik nende õigused koos omandiga taastatakse. Kuid Patkuli isa oli võlgades, talle sündis veel kaks poega ja siis, 1666. aastal ta suri. Lesele andis kohus elamiseks Vaidava mõisa ning perekonna eestkostjaks määrati Otto Friedrich von Vietinghoffi. Patkuli emale ei meeldinud kumbki neist otsustest. Vietinghoffiga käis lausa avalik sõda, peamiselt põllumaatükkide pärast. Tartu ringkonnakohtu materjalides on kirjas, mis hulle tempe veel Patkuli ema tegi. Ühel õhtul ratsutas ta neilja tugeva teenri saatel pastoraati ja nüpeldas mõõga ning kantsikuga peremeest ja tema teenijaskonda, kuna pastor oli naist oma jutluses noominud. Patkuli ema oli väga metsik, Johann Reinhold ja Karl Friedrich pärisid selle täielikult, ja kodus oli kuulda ema sõimu ja vandumist. Poisid said sellest kõigest hoolimata väga hea hariduse. Poisid õppisid koduõpetaja käe all teoloogiat, kõnekunsti, saksa, ladina, rootsi ja prantsuse keelt, samuti ajalugu, geograafiat, loogikat, matemaatikat ja eetika aluseid. Kui Patkul oli leeris ära käinud, siis läks ta 1677 õppima Saksamaale, Kieli Ülikooli. Seal õppis ta ajalugu, kirjandust, kiriku ajalugu, retoorikat ja juurat.
Tema usaldusisikuks oli kujunenud rikas Riia linna kaupmees ja raehärra Johann Reuter.
Ta heaks sõbraks ka Rubene pastori Ludecusega, kellest sai Patkuli hingesugulane ja kes lõpuks Patkuliga sõbrustamise pärast kõik kaotas. Pole teada, kas Patkul tegeles oma mõisatega ise või olid tal valitsejad . Kuid on teada, et ta jätkas Saksamaal alustatud õpinguid kodusel teel. Tema raamatukogus olid teosed juurast, sõjaõigusest, ajaloost, vanast saksa keelest, religioonist, meditsiinist, loodusteadustest ja põllumajandusest.
Patkuli edasine elutee paneb imestama tema kalduvus tülidele ja kohtuprotsessidele. Ent ühel päeval saab tal neist kõrini ja ta otsustab oma võlgade tagasimaksmiseks asuda 1687.a. tööle Tartu õuekohtu assessori vabanenud kohale. Aga veel enne, kui see teoks saab, sest kuningas pidi selle heaks kiitma, astub ta 1687.a. mai keskel kaptenina teenima jalaväe rügementi Riias ooberst Campenhauseni käsu all. Et ta kohe kapteniks sai, on ilmselt Liivimaa kindralkuberneri eestimaalase Jacob Johann Hastferi eestkoste tulemus (see mees mängib veel Patkuli elus tähtsat rolli). Nüüd võime me öelda, et see oli vale samm, sest kõikide oma annete juures puudus Patkulil täielikult sõjalis-strateegiline andekus. Ei ole imeks panna, et kohe algasid ka sõdurite kaebused saamata palga ja valju ümberkäimise pärast. Kaebused ulatusid ka Stockholmi ning hiljem osutusid need raskendavaks asjaoluks Patkuli surmamõistmisprotsessil.
Siis elas Patkul Riias, mis oli tolleaegse Rootsi vaata et tähtsaim linn. Patkuli elus hakkas nüüd domineerima armastusest palju võimsam kirg – poliitika. Asi sai alguse nn reduktsioonist ehk mõisate tagasivõtmisest Rootsi riigile. Riik oli vaesustunud pikkade sõdade tagajärjel ja mitte viimasel kohal polnud siin mõisate jagamine teenekatele ametnikele ja sõjaväelastele. Eriti oli sellise jagamisega silma paistnud Gustav Adolfi tütar Christine. Aadelkond oli mõisasid saanud Rootsis, Liivimaal, Ingerimaal ja Pommeris ja riigi maavaldused olid väga väikeseks kahanenud. Raha oli riigil veelgi vähem. Nii võttiski kuningas Karl XI ette mõisate taasriigistamise, mida juba Gustav Adolf oli ette valimistanud. Kuid Rootsi riigipäeval polnud tegelikult õigust Liivimaa privileegide tõttu Liivimaa kohta käivaid seadusi vastu võtta, sest see oli ainult Liivimaa maapäeva õigus. Ja juba Gustav Adolfist alates oli iga kuningas tõotanud Liivimaa õigusi mitte rikkuda. Seda oli teinud ka Karl XI Ljungbys 10. mail 1678.aastal, kuid klausliga, et see tõotus ei tohi kuningale ja riigile kahju teha. Ja nüüd kuninga arvates kahju sellest sündis. Reduktsioon toimus mitte ainult vahepeal rootslastele antud mõisates, vaid ka balti aadli pärusmõisates. Kuigi kindralkuberner oli Eestimaa mees, osutus ta kuningale truuks sulaseks ja töötas kuninga kasuks raudse järjekindlusega. Rüütelkonnal polnud temast mingit tuge. Nii algas Liivimaa rüütelkonna võitlus ülekohtu ja vürstliku absolutismi vastu, nagu nad seda ise nimetasid. Liivimaa rüütelkond tundis end solvatuna ka selle pärast, et ta oli andnud mitmeid väljapaistvaid ohvitsere Rootsi kuninga väkke. 1689. aastaks oli 5/6 Liivimaa mõisatest krooni valdusesse läinud, nende endised omanikud said neid kasutada kui rentnikud. Kuningas polnud kunagi Liivimaal käinud, kuid pidi ilmselt Hastferi ettekannetest olema aru saanud olukorrast maal. 1689. aasta sügisel nõudis ta kaht rüütelkonna esindajat Stockholmi. Saadikud pidid olema seadusi tundvad ja nad pidi kaasa võtma “Privilegium Sigismundi Augusti” originaali. Delegaatide valimiseks kutsus kindralkuberner kokku Maapäeva. Ka oli maamarssali ametikoht vabaks jäänud ja sellele kohale tuli uus inimene valida. See polnud esimene Maapäev, millest Patkul osa võttis. Tema üllatuseks pakkusid kaaslased teda maamarssaliks. Patkuli auahnust tundes on väga imelik, et ta seda suurt au ei tahtnud ometi vastu võtta. Küll aga võttis ta vastu pakkumise olla Stockholmi saadetav delegaat . Seejuures oli hea, et teda ei saanud kuningas süüdistada omakasus, sest tal oli varasemast ajast kuninga turbekiri, et tema mõisad reduktsiooni alla ei käi. Patkuli kaaslaseks valiti Patkulist 20 aastat vanem kindralooberst parun Leonhard von Budberg.
Suve lõpuks said need paberid korda, siis kogunes veel Maapäev Tartus, millest Patkul osa ei võtnud. Selle asemel said Maapäevale kogunenud temalt jahmatava kirja, kus öeldi, et Patkul Stockholmi minna ei saa, kuna Riia raad ja kuninglik ülemfiskaal seda ei luba. Mis oli juhtunud? Patkuli temperamentlik taltsumatus oli talle järjekordse vingerpussi mänginud. 1688. aastal oli Blome (Kulsdorf) mõisa omanik Werner Witte Riia raadi kohtusse kaevanud ühe piiritüli pärast. Raad kaotas, sest oli vana ja võltsitud kaarti kasutanud. Raad kaebas edasi Tartu õuekohtule, kes asja lahendamiseks Cēsise maakohtule andis. Kui Patkuli kui maakohtu assessori käest arvamust küsiti, siis tarvitas ta Riia rae kohta väga vängeid termineid. Pärast seda muutusid Patkuli ja Riia rae suhted jäisteks, nii et Patkul ühel pidulikul lõunasöögil 1690.a. Gustav von Mengdeni majas raehärra Reuterile kallale kargas , teda karvustas ja ta pikali tõukas. Veider on siin see, et Johann Reuter Patkuli võlausaldaja oli, kellele Patkul 1688. aastaks 13200 riigitaalrit võlgnes. Kakluse asi läks muidugi kohtusse, kus Patkul kohust tühiste vorminõuetega pikka aega väsitas. Asi lõppes Patkuli andekspalumisega kõrgete härrade juuresolekul Peetri kiriku eeskojas. Selles asjas paistab Patkuli olemus selgesti välja: piiritu protsessimishimu sageli tühiste asjade pärast koos samaaegse võluva ning šarmantse käitumisega seltskonnas. Krahv Stenbock , kes ilmselt Patkuli loomust tundis, olevat Karl XI-le öelnud, et selle mehega keskteed käia ei tohi, tuleb tal kas kohe pea maha lüüa või siis kõrgele kohale edutada.
Siinkohal tuleks nõustuda Helmi Neggoga, kes analüüsis rootslaste käitumist mõisate reduktsioonil ja leidis, et mingisugusest tegelikust sakslaste õigusest Liivimaale ei saa üldse juttugi olla, sest tegu polnud kaugeltki vabatahtliku uniooniga. Maa oli põlisasukatelt lihtsalt tule ja mõõgaga vallutatud ning edaspidi ei räägita neist üldse, samuti nagu viisakas seltskonnas ei räägita kuigi palju sigadest, lehmadest ja lammastest. Ja kui nüüd teine röövel tuli esimese käest maad endale tahtma , siis hakkas esimene röövel kellegi kolmanda röövli poolt antud eriõigustega vehkima! Kuna baltisaksa aadlit ei toetanud samast rahvusest talupoegkond, vaid nad elasid sisuliselt vaenlase maal, siis oli balti eriõigus neile elu ja surma küsimus.
Oma võitlustes Rootsi riigiga saab Patkul toetuda vaid Hugo Grotiuse riigiõiguslikule seisukohale: Rahvusliku õiguse tuum on leping kuninga ja rahva vahel. See leping kehtib vaid seni, kuni mõlemad pooled seda täidavad. Riiast alustasid mõlemad saadikud koos kindralkuberner Hastferiga teed Stockholmi poole 6. oktoobril 1690. Seal hakati kirglikult asja arutama, kus vaatluse alla läks Liivimaa üleüldine seisund Rootsi kuningriigis. Kumbki pool oma seisukohtadest ei taganenud ja 16. juulil 1691 anti saadikutele lahkumiskäsk, sest kuningas pidi ära sõitma. Patkul aga otsustas jääda kuninga lähedusse ja proovida asja Liivimaa kasuks pöörata. Ta saatis kuningat selle reisidel ja saavutas mitmeid audientse. Kuigi teda lahkelt ära kuulati, ei nõtkunud kuningas ometi.
1691. aasta lõpul oli ta sunnitud koju tagasi pöörduma ning järgmise aasta märtsis kutsuti kokku kohe ka Maapäev, kus Patkul pidi oma käigust ette kandma. Võib arvata, et ta andis väära pildi läbirääkimiste käigust ja ässitas aadelkonda sellistele tegudele, mis kuningale andsid põhjust teda riigireeturiks pidada. Ilma kuninga nõusolekuta pandi ametisse neli uut resideerivat maanõunikku, kes pidid “isamaa puutumatust, vabadust ja eesõiguste alalhoidmist ning kinnitamist tähele panema”. Nende tegevusjuhend oli Patkuli kirjutatud. Samuti oli ta kokku pannud Supliigi, kus maa olukorda kuninga tegevuse tagajärjel väga jubedates värvides kirjeldati. Muidu aravõitu Maapäev oli seekord erakordselt julge, sellele aitas kaasa kindralkuberner Hastferi puudumine, kes oli sõitnud välismaale oma tervist ravima. Kuninga truu teenrina poleks ta niisugust jultumust lubanud sündida, sest Patkul kaebas väga, et Hastfer tema tegemisi Stockholmis oli püüdnud igati torpedeerida. Alles juunis 1693 tuli Hastfer tagasi ja hakkas kohe hädaohtlikku olukorda likvideerima.Ta oli juba eelmisel aastal Stockholmist käsu andnud Patkul Koknese kindlusesse saata. Järgmisel aastal käskis kuningas Patkulil oma rügement maha jätta ja Soome minna. Patkul otsustas vabatahtlikult maapakku minna ja sõitis Kuramaale.
Hastfer kutsus kokku Maapäeva, kuid ei suutnud kuidagi sundida seda oma Supliiki tagasi võtma. Selle peale ajas Hastfer Maapäeva laiali – Balti eriõiguse vastaselt - ja nõudis rüütelkonna juhte Stockholmi, mis paljudel vee ahju ajas. Kaheksa mõisnikku teatasid kohe kuningale, et nemad Supliigist lahti ütlevad. Sellega oli ühisrinde lagunemine alguse saanud. Ja 28. oktoobril saatis Hastfer kuningale kirja, et rüütelkond on alla andnud. Patkul, viibides oma tädipoja von Vietinghofi mõisas Kuramaal, püüab Hastferi mõju vähendada, kuid ei suuda, kuigi saadab kirglikke kirju otse kuningale. Kuningalt saab ta vaid aprillis 1694 salvi conductum, mis talle pooleks aastaks puutumatuse andis. Ta reisis kiiresti Stockholmi ennast protsessis kaitsma, olles enne kõrvale toimetanud ühe osa rüütelkonna arhiivist. Komisjon Bengt Oxenstjerna eesistumisel süüdistas Patkulit selles, et ta oma saadikuaruandes oli fakte moonutanud, Maapäeval vastuvõetud “Liivimaa konstitutsiooni” ja “instruktsiooni” koostanud.
Samuti süüdistati teda osavõtus nn “viie kapteni mässust” ja kuningale saadetud kuninga enda nimetatud kindralkuberneri kohta solvavate kirjade koostamises. Ka süüdistati teda rüütelkonna arhiivi ühe osa peitmises ja selles, et ta seda tagasi anda ei tahtnud. Patkul kõneosavusest hoolimata kaotas ta protsessi ja 17. detsembril langetas kohus otsuse – Patkul kaotab parema käe, au, elu ja varanduse . Kõik tema kirjutised kästi ära põletada. Otsus pidi jõustuma kohe, kui selleks ajaks oli Patkul juba Rootsist läinud. Kui kuningas arvas , et tülikas vaenlane on langenud, siis ta eksis, sest alles nüüd võitlus algas.
Vahemärkusena olgu öeldud, et see viie kapteni mäss sisaldas endas Patkuli ettevõtmisel koostatud vähemalt kaht kaebust rügemendikomandöri ooberstleitnant Helmerseni vastu. Nendes kirjalikes pöördumistes olid kaebused ohvitseride halva kohtlemise kohta ja nõudmised, et sõjakohus asja uuriks. Ent need kaebused tembeldati mässuks ja ülestõusuks - “Meuterei und Aufruhr”.
Mis puutub arhiivi peitmisse, siis see leidis tõepoolest aset paljude Patkuli sõprade juures ja samuti Vaidau mõisas, kus sellega vend Karli nähes tegeles Rubene pastor Ludecus. Olles ikka veel vihane oma venna peale varanduse jagamise pärast, kaebas Karl venna ja Ludecuse peale. Ludecus arreteeriti, tegi läbi raske talvise rännaku läbi Ingerimaa , Karjala ja Soome Stockholmi, kus ta surma mõisteti. Talle anti siiski andeks ja saadeti Liivimaale tagasi. Laeva Riiga jõudmisel suri vana mees ja tema pere sattus suurde vaesusesse. Ka Patkuli mõrsja Gertrud oli dokumentide peitmisega seotud, kuid kohus teda ei karistanud.
Sel kriitilisel aastal kirjutas Patkul viis kirja kuningale anudes armu. Veel oli tal lootust, et kuningas andestab. Oma rännakute alguses Euroopas vältis ta Rootsile vaenulikke maid ja tegi kõik, et püsida Rootsi truu alamana. Kuna ta mingit vastust ei saanud ja Karl XI suri ning uus kuningas Karl XII samuti vaikis, siis luges ta end vabanenuks kõigist truudustõotustest ja muutus Rootsimaa jõuliseks ning vihaseks vaenlaseks (veider on see, et just siis kaks tema suurt vaenlast surevad – kindralkuberner Hastfer ainult 48 aastaselt ja Patkuli vend Karl). Kõigepealt katsus ta õnne Brandenburgis, kuid edutult, tema eestkostja , Preisi minister Danckelmann arreteeriti mingi õukonnaintriigi pärast. Mõnda aega oli ta külaline oma
kaasmaalasel Otto Arnold von Paykulli majas. Mitte kaugel selle mõisast elas Buckowis vana kindralfeldmarssal krahv von Flemming, kelle vennapoeg Poola kuninga August II Tugeva
suur sõber oli. Himur ja nautlemishimuline kuningas oli mõnedel andmetel 365 lapse isa – tal oli peaaegu haarem sisse seatud, kus daamid nime “maitresse en titre” kandsid. Samal ajal on see kuningas ajaloos tuntud sellega, et ta Euroopas portselani tegemise käima pani. Patkul tundis Flemmingi juures huvi, kas vana sõjamees teda Poola kuninga juures ei soovitaks. Ning 1699.a. kohtubki Patkul kuningaga Grodnos. Kohtumise tulemusena saab Patkul kuninga juures lausa ministri ametisse ning peab kiiresti kokku seadma ülevaate Euroopa poliitilisest seisust eesmärgiga Rootsile sõda kuulutada. Patkul arvas ekslikult, et tarvitseb vaid tal vaid Saksi vägedega Liivimaale tungida – just see pidi olema sõja avaakord -, kui kogu aadelkond seda hurraahüüetega toetab. Enne aga punus ta peeni intriige, võttes hoolega arvesse jõudude vahekorda Euroopas, vanu solvumisi ja uusi “sõpru”. Austriale tuli meelde tuletada 20-aasta tagust abi Viini kaitsmisel türklaste vastu, Prantsuse kuningale Louis XIV-le tuli selgeks teha, et tulevane sõda koos Taaniga saab neile
vaid kasulik olla, sest nii saab ta vabad käed tulevaseks pärilussõjaks Hispaanias, Hollandile lubati soodustusi kaubanduses. Taanit polnud vaja töödelda, sest see oli niigi rootslaste peale tige . Vanasõna “hädaga sööb kurat kärbseid” läks siin tõeks, sest Patkul pöördus Liivimaa vana “ürgvaenlase” Venemaa poole abi saamiseks. Siin tuli eriti peenelt mängida, et mitte Liivimaast hoopistükkis Venemaa kasuks ilma jääda. Patkul arvas, et Ingerimaa ja Karjala võib Venemaale anda, kuid Narva pidi piiriks jääma. Ka pidi August tsaarile kirjutades vihjama, et venelased julmusi ei teeks ja rahva vabadust ei piiraks!!! Sõja ettevalmistamiseks käis Patkul mitmetes Euroopa pealinnades. Kõigepealt oli selleks 1699.a. veebruaris Riia (kus ta viibis maskeeritult), et kohtuda sõpradega. Sealt sai ta nn instruktsiooni, mis polnud küll allakirjutatud, kuid kandis rüütelkonna pitsatit ja andis Patkulile loa esineda Liivimaa esindajana. Teine käik oli Patkulil Kopenhaagenisse ja kohe seejärel Moskvasse. Peeter I sõjakäigu algust Rootsi vastu takistas käimasolev sõda Türgiga, kuid Venemaaga tuli tulevane Liivimaa korraldus paika panna. Vahepeal sõlmisid Poola ja Taani liidu Rootsi vastu. Teine reis Moskvasse toimus von Wallendorfi nime all, kes pidi olema Taani
saadiku Poul Heinsi saatja . Seekord kohtus Patkul Peetriga ja jutu all oli sõjajärgne olukord. Patkul kartis, et Rootsi delegatsioon, kes Moskvas oli Venemaaga sõpruslepingut uuendamas, ta ära tunneb. Ja tegelikult nii juhtuski.
August ja Patkul lootsid, et nad saavad ka Preisimaa endale liitlaseks, kuid esialgu koosnes Rootsivastane liit vaid Poolast-Saksimaast, Venemaast ja Taanist. Sõda algas kummaliselt, sest kõigepealt käisid Saksi ohvitserid Riias “turistidena”, küll üksi, küll mitmekesi. Tegelikult siis muidugi luurel. Siis aga kaotasid Patkul ja Paykull, kes oli Saksi vägede komandör, kannatuse ja tegid esimese katse Riiat vallutada. Katse ebaõnnestus väga külma ilma tõttu. Teiseks katseks oodati Flemmingit suurema väega. Flemming aga ei tulnud, sest ta oli abiellunud printsess Sapiehaga ja pidutses pulmas ! Lõpuks rünnati Riiat, kuid üllatusrünnak läks luhta, sest linn oli sõjaks valmis. Ründajatel polnud raskeid kahureid kaasas ja väikestest tulistamisel polnud mingit kasu. Patkul alustas ringreisi maal, et sõpru lahingusse ergutada, ent olukord polnud sugugi nii roosiline kui ta oli lootnud. Aadelkond hakkas hoopis rootsi väerühmadega kokku hoidma. See pidi Patkulile raske löök olema. Veel hullem oli eestlaste ja lätlaste ülestõus, mille mahasurumiseks läks nädalaid.
Kiiresti oli vaja mingit väikest võitu, et kuningale ette kanda. Selleks vallutati Dünamünde, väike kindlus Daugava suudmes . Kuna poolakad polnud suutnud langetada otsust sõjast osavõtuks – siiani sõdisid vaid sakslased , siis sõda kippus venima. Rootslased alustasid vägede toomist Liivimaale Ja sakslased põgenesid kiiruga, jättes isegi söögi lauale ja parukad nagisse, misüle kogu Riia kõvasti naeris. Kindralkuberner Dahlgren kutsus ruttu kokku Maapäeva ja laskis sellel tunnistada, et Patkul pole Liivimaa rüütelkonna esindaja. See tunnistus nõudis Dahlgrenilt suurt pingutust, kuid lõpuks oli see tal käes ja selle mõju Patkulile oli ränk.
Vahepeal olid taanlased Rootsile sõja kuulutanud, kuid nüüd leidis Louis XIV, et puhkenud sõda talle sugugi ei meeldi, sest ta lootis Hispaania kuninga surma järel oma pojapoega sinna troonile panna. Kuna aga Euroopa suurriigid Prantsusmaa mõju kasvu sugugi ei soovinud, siis selleks pidi Louis toetajaid leidma. Aga niikaua kui seal kauges ja külmas põhjas sõda käis, siis toetajaid polnud leida. Et Venemaa rahulepingut Türgiga takistada, saatis Louis Varssavisse oma saadikuna markii du Héroni. See mees osutus Patkuli suureks vaenlaseks, kes püüdis Poolat Prantsusmaa poole kallutada, kasutades selleks ka riigikantsler von Beichlingeni, talle kena pensioni Prantsusmaa poolt pakkudes . Lõpuks sai August ka oma väe liikuma, jõudis Riia alla ja alustas linna piiramist. Ka rasked kahurid jõudsid kohale, ent kasu neist polnud ikkagi. Laagrisse jõudis teade, et Taani oli pärast üht kaotust Rootsiga rahu teinud. August oli sellest nii löödud, et tahtis Rootsiga separaatrahu sõlmida, ent Karl XII ei võtnud seda vastu – nii tige oli ta oma sugulase peale.
Lõpuks oli tsaar Peeter türklastega rahu sõlminud ja alustas marssi Narva suunas. Kuid üsna pea kuulis Euroopa rabavat uudist: Karl XII oli oma väikese ja väsinud väega venelasi Narva all löönud. Sellest kohkunud Patkul otsustas mõlemad monarhid – Peetri ja Augusti – kokku viia, et liitu tugevdada. Veel enne seda suri Hispaania kuningas, kelle testamendis anti Hispaania valdused Louis XIV pojapojale – Anjou Philippe 'le. See tähendas sõda. Teine tähtis sündmus toimus veel – nimelt krooniti Brandenburgi kuurvürst Preisi kuningaks Friedrich I-ks. Patkul suutis siiski veebruaris 1701 monarhid kokku viia Leedu kohakeses nimega Birzai (Birsen). Seal taheti Patkulit tappa, lastes õhku Neuburgi lossi selle toa, kuhu Patkul pidi just minema. Terroriste ei leitudki.
Kolm nädalat tehti seal lepingut kahe monarhi vahel – tsaar lubas Augustile 15 000 kuni 20 000 meest, kerge kahurväe ja oli nõus abistama seda väge moonaga. Otsekohe pidi August saama rahalist abi 100 000 rubla . Samuti tõotas tsaar Liivimaa rahule jätta.
Varssavis aga otsustasid von Beichlingen ja du Héron Patkuli kõrvaldada, kasutades Patkuli kergesti vihastavat loomust.. Patkulil oli Varssavis keegi prantslanna , keda ta otse armukeseks ei nimetanud, vaid kutsus “la petite confidente”. Vandeseltslased otsustasid naisküsimust kasutada ja ässitasid Augusti teenistuses oleva kergemeelse prantsuse oobersti St. Pauli tüdrukut võrgutama. Vihane Patkul võttis Flemmingi kaasa ja peksis mehe selle oma tööruumis läbi. Asi läks duellini, kus Patkul kaks tõsist haava sai ja paranemine võttis nädalaid.
Vahepeal oli Karl XII Saksi vägesid Liivimaal löönud ja tungis muudkui edasi. Ta ei tahtnud sugugi rahu sõlmida ja nii pidi August sõdima. Aga Patkulil oli sellest lõbutsevast ja korrumpeerunud kuningast isu täis. Ta proovis õnne Viini ja Kopenhaageni õukonnas, kuid asjata. Lõpuks kutsus Peeter teda Moskvasse. Enne veel kohtus Patkul du Héroniga (!), et Peetrile kingiks viia Prantsusmaa tugi, kui Peeter Prantsusmaad Hispaania pärilussõjas toetab. Nii suur oli Patkuli kättemaksutahe, nii et ta isegi oma verivaenlase juurest läks abi otsima Rootsi vastu. Aprilli alguses võttis tsaar Patkuli südamlikult vastu. Tema esimeseks ülesandeks sai Vene armee reorganiseerimine, aukraadiks kindralleitnant aastapalgaga 8000 taalrit ning järgmisel aastal sai ta veel salanõuniku tiitli. 1702.aasta mai lõpus asus ta teele lääne poole, et ülemkomissarina ohvitsere värvata, kaasas tsaari manifest. Vahepeal oli Karl XII Varssavi vallutanud ja August Krakovisse põgenenud. Juuli alguses lööb Karl XII Augusti vägesid Klezowi all nii rängalt, et kuningas pääses vaid läbi häda, jõudmata puhast särkigi kaasa võtta. Ka sõjakassa läks kaotsi. August sai hiljem Viinist abi, sest ta oli lubanud vägesid Prantsusmaa vastu sõdimiseks. Patkul sõidab samuti Viini, inkognito, kohtudes seal salaja Vene saadiku Urbichi ja asekantsler Kaunitziga, eesmärk kallutada Viin sõtta Rootsiga. Tulemuseks on leping, milles Viin pidi Rootsiga sõtta astuma ja Venemaa pidi andma 60 000 meest Austria sõjaks Prantsusmaaga (oma moonaga) ning pärast Põhjasõja edukat lõppu veel 20 000. Mõlemad punktid olid muidugi kaunis illusoorsed. Enne lahkumist Viinist kohtub Patkul ka Preisi saadiku Bartholdiga. Siis aga juhtub nii, et Rootsi saadik Stralenheim saab teada tema Viinis viibimisest ja teeb ettevalmistusi reetur Patkuli tapmiseks. Et Patkul saab enne pakku . Ja kohe algas järjekordne afäär, seekord Poola prints Jacob Sobieski pihiisa paater Ketteniga, kes tahtis oma hoolealust näha Poola kuningana. Kui seda oleks Patkuli abiga tsaar Peeter toetanud, siis paater oleks taotlenud Patkulile tingimusteta andestust Rootsi poolt, muidugi pärast separaatrahu sõlmimist Poola ja Rootsi vahel. Tsaar sai sellest afäärist teada ja hiljem avaldub see tsaari halvenenud suhtumises Patkulisse. Mis puutub Patkuli põhiülesandesse ohvitsere värvata, siis on tal isegi edu – ta saab kindral Ogilvy nõusse ja veel mõningaid ohvitsere. Samal ajal vallutab Peeter Nöteborgi ja Nyenschanzi Neeva suudme lähedal ning alustab Peterburi rajamist, mille nurgakivi panekul Patkul viibis. Patkuli diplomaatiliste saavutuste hulka tuleb lugeda von Beichlingeni kõrvaldamine, sest Augustil oli nagu alati hirmsasti raha vaja ja Patkul lubas seda palvet Peetri ees toetada vaid tingimusel, et Beichlingen arreteeritakse. Nii sündiski. Juulis 1703 nimetab Peeter Patkuli tegelikuks salanõunikuks ja Venemaa erakorraliseks saadikuks Poola-Saksi kuninga ja Austria keisri juures. Ta saab piduliku patendi , kus eraldi märgitakse ära Venemaa-poolne eriline kaitse.
August oli Varssavi tagasi saanud ja kutsus kokku Senati. Patkul kohtub taas Augustiga, kuid nüüd juba uuel tasandil, Venemaa saadikuna, kel on Augustile anda 300 000 rubla aastas, kuid ainult Patkuli kaudu, ja 12 000 meest abiväena. Selle eest pidi August rootslasi ründama kogu jõuga, kui Karl XII Venemaad ründab. Patkuli kaudu raha saamine oli Augustile solvav ja ta püüdis Patkulit “määrida” 10 000 taalriga. Ent Patkul keeldus, mis kuninga ja ta nõuandjad suurde segadusse ajas, sest nii lihtsalt tollal ei tehtud!
Siis sai Karl XII-le Augustist villand ja ta otsustas Poolale uue kuninga anda – nimelt prints Konstantin Sobieski. See aga ei tahtnud vanema venna Jacobi eest trooni ära napsata. Enne kui Karl XII jõudis midagi ette võtta, lasi August – Patkuli soovitusel – mõlemad printsid Sileesias (Austria keisrile kuuluval territooriumil) arreteerida ja Saksimaale vangi toimetada. Kuigi see oli karjuvas vastuolus rahvusvahelise õigusega, ei juhtunud sellest midagi. Karl XII leidis uueks kuningakandidaadiks Poznani vojevoodi Stanislaw Leszczinski.
Patkul, kes rootslaste atendaadikatsete pärast Dresdenis istus – Poolas oleks liiga ohtlik olnud – katsus Berliinis õnne, et Preisimaad ka sõtta meelitada. Tema usaldusisikuks seal oli salanõunik von Ilgen. 1704.aasta mai keskel reisis Patkul Sandomierzi, kus August oli oma pooldajad kokku kutsunud, et lõpuks ometi Rootsile sõda kuulutada! Seal murrab Patkul ratsutades jalaluu (Sjögreni kohaselt), mis edasise reisi Dresdenisse väga piinavaks teeb. Ta oli tsaari abiraha usaldanud sõjanõunik Bose kätte, kes need kohe Augustile andnud ja kes oli raha ära kulutanud “Veenusele, mitte Marsile ”, nagu terased korrespondendid märkisid.
Suuri probleeme tekitasid vene abiväed, mis maad rüüstasid, hoolimata igasugustest keeldudest. Rängalt mõjus Patkulile teade, et Vene väed marssal Ogilvy juhatusel Narva on vallutanud ja et ka Tartu on rüüstatud. Seesama Ogilvy, kelle ta tsaarile oli värvanud! Krakovisse oli Poola armee kogunenud Rootsi ründamiseks, kuid nädal läks nädala järel, kuid isegi sõjanõukogu ei tulnud kokku. Lõpuks hakati liikuma – ikkagi vaid saksi ja vene vägedega - ja vallutati tagasi Varssavi. Kuningas Leszczinski põgenes nii suure rutuga, et pidi oma tütre, kellest hiljem Louis XV abikaasana Prantsuse kuninganna sai, hobusetalli unustama. August sõitis pidulikult Varssavisse sisse ja nõudis neilt usurpaatori toetamise eest 500 000 taalrit kontributsiooni või nende majad rüüstatakse. Patkul siirdus edasi Poznani vallutama, juba ise vägesid juhatades. Enne kui ta rünnakukäsu sai anda, tuli Augusti käsk taanduda, sest Karl XII väed lähenesid Poznanile Lvivist kiirmarsil. Nad jõudsid saksi vägedele järele ja peksid neid tõsiselt. Jälle läks nelja rügemendi mitme kuu palk kaduma.
Patkuli täht Saksi õukonnas hakkab kustuma, ta proovib Augusti armukeste kaudu kuningale mõju avaldada – need armukesed olid järjekorras Aurora von Königsmarck, krahvinna Lubomirska ja krahvinna Kozle (Cosel). Kuid asjata, Patkulit hindab vaid Augusti ema kuurvürsti lesk Anna Sophie .
Varssavi komandant Rootsi võimu ajal, Arvid von Horn , kes pärast vangilangemist vabastati, hakkas sobitama separaatrahu Augusti ja Karl XII vahel. Kuninga palvel koostas Patkul märgukirja, kus Dresdeni õukonna patud kõik üles olid loetud, küll kaudse adresseeringuga. Selle kirja peale oli isegi Patkuli sõber Flemming kirjutanud “maledixisti et damnaberis”. Pole siis imestada, et ta Euroopa õukondade kõige vihatum mees oli. Ent Patkuli kõige vihasem vaenlane õukonnas oli kuninga isiklik referent Pfingsten. Miks see nii oli, ei ole teada.
Naisprobleeme pärast “la petite confidente”i ei tundu tal olevat, kuigi üks vihje krahvinna von Stratmannile siiski tema kirjades leidub. Kuningas August on tahtnud Patkulit küll naida, nimelt rikka lese Anna von Einsiedeliga. Sellest ei tulnud lõpuks midagi välja, kuid pruut ja tulevane äi olid Patkulile truud tema surmatunnini.
Tsaari armee edasitungimine Liivimaal tegi Patkulile aina rohkem muret, sest esialgne rüüstamine oli asendunud turbekirjade andmisega, mis andis märku, et Peeter tahab vallutatu endale hoida. Patkul tahtis kogu hingest Preisimaad von Ilgeni kaudu Rootsi vastu sõtta
kihutada, lubades Preisile senist Augusti abiraha, Poola jagamist ja isegi Kuramaad, ent ka see ei aidanud. Loomulikult sai August Patkuli tegemistest teada. Kuigi ta Rootsiga sõdida ei tahtnud, ei soovinud ta ka tsaari abirahadest ilma jääda, seepärast intrigeeriti aina edasi.
1704. aasta juulis haigestus Patkul raskesti. Pole täpselt teada, mis haigus see oli, kuid jutt käis vesitõvest (Wassersucht), mis tegelikult on enamikul juhtudel seotud südamehaigusega. Lisaks haigusele satub tema sõber von Paykul rootslaste kätte vangi, mis tähendas halba, sest Karl XII oli kõik liitlaste pool võitlevad liivimaalased surma lasknud mõista. Patkuli katsed teda päästa ei õnnestunud (osaliselt Patkuli haiguse pärast) ja Paykulil raiutakse Stockholmis pea maha. Pilved Patkuli pea kohal tihenevad, sest Pfingsten koostas järjekordse kirja tsaarile, et Patkul ei pea silmas tsaari huve.
Asi läks veel hullemaks, sest ooberst von Görtz, kes Poznani all lahingu venelastele kaotas ja ilma jäi kahuritest, voorist ja sõdurite palgarahast, kaebas tsaarile Patkuli peale, et ta Patkuli käsul hukatusse sattus ja et Patkul tsaari kohta väga halbu sõnu oli kasutanud. Ise põgenes Görtz rootslaste poole ja saatis sealt Patkuli kohta solvavaid kirju, kuid arreteeriti pea raha oma taskusse panemise pärast ja ta suri vangis .
Vene abiväed Luckau all Brandenburgis olid vahepeal sattunud äärmiselt raskesse olukorda, sest neil polnud raha ega katust pea kohal, oli talv ja nad olid külmas ning näljas. Patkul saatis palvekirju Augustile ja tsaarile, kuid abi oli vähe. Pealegi püüdsid rootslased mitmeid kirju kinni ja suutsid need dešifreerida. Patkul oli sunnitud sõdureid oma taskust üleval pidama , müües kingituseks saadud juveele. Lõpuks tuli tsaarilt kiri segase loaga “viimases hädas” väed Austriasse viia, kuid nende ülevalpidamise rahast polnud juttugi. Pealegi võttis ta veidi hiljem selle lubaduse tagasi. Seda Patkul ei teadnud ja valmistas ette lepingut Austria saadiku Strattmanniga vene väe Austriasse toimetamiseks . Kui leping oli alla kirjutatud, siis saabus Dresdenist kuningas Augusti nõunik käsuga, et Patkul seda lepingut alla kirjutada ei tohi. Aga allakirjutus oli juba tehtud. Nüüd otsustas Dresdeni sõjanõukogu Patkulist lõplikult lahti saada. Päev pärast tema kihlumispidu krahvinna von Einsiedeliga võeti ta lausa voodist kinni ja arreteeriti, hoolimata sellest, et selline tegevus rahvusvahelise õiguse kohaselt lubamatu oli.
Tsaari sõjakomissar Golitsõn protesteeris energiliselt arreteerimise vastu, kuid asjata. Dresdeni nõukogu asus otsima süüdistusi Patkuli vastu, isegi tema kirjavahetust läbi uurides. Kui tsaar Patkuli arreteerimisest teada sai, nõudis ta otsekohe, et Patkul koos kõikide kirjade ja dokumentidega tema juurde saadetaks. Seda nõuet kordas tsaar vähemalt kuus korda. Kuna Patkuli arreteerimise põhjusi tegelikult polnud, siis otsustasid Dresdeni vandenõulased Patkuli kirju Preisi ministrile Ilgenile võltsida, pannes sinna tsaari reetmise mõtteid sisse. Kas see tsaarile mõjus või mitte, pole teada, ent ta oli üllatavalt jahe oma saadiku vangistamise koha pealt.
Patkulil õnnestub kirjutada kiri, kus annab kirgliku ülevaate enda arreteerimisest ja selle põhjustest. Kiri levis kulutulena Euroopa kuningakodades, valmistades suurt peavalu Augustile. Ka Augustile saatis Patkul vähemalt kaks kirja, kuid neile loomulikult ei vastatudki. Siis alustas Karl XII rünnakut Saksimaa vastu. Ja kuna Saksimaa oli sõjaliselt väga nõrk, siis Saksimaa andis kohe alla. Karl XII jäi peatuma Altranstädtis ja esitas rahutingimused: Augusti loobumine Poola troonist, lahtiütlemine lepingust Venemaaga, Rootsi väe talvitumise tagamine, Poola printsi Sobieski ja teiste Rootsi toetajate vabastamine vangist, kõikide Rootsi alamatest ülejooksikute väljaandmine Rootsile, ennekõike aga kindralleitnant J.R. Patkuli väljaandmine. Pfingsten koos teiste õukondlastega arutab asja ja arvavad lahenduse olevat leidnud – Patkulil tuleb lasta põgeneda. Seda plaani toetab ka kuningas, kes vahepeal on kohtunud Karl XII-ga, et leebemaid rahutingimusi välja kaubelda - asjata. Põgenemise juures tuleb jätta mulje, et kuningal pole sellega mingit pistmist. Enne veel viiakse Patkul Elbe kaldal asuva Königsteini kindlusesse. Viimasel hetkel kohkub kuningas siiski sellest plaanist tagasi, ilmselt kartes Karl XII viha. Karl XII iroonia või hoiatusena on Patkuli väljaandmise juures 6. aprillil 1707 “Rootsi” ohvitserid E. von Vietinghoff ja Otto Reinhold Stakelberg – vanade Liivimaa suguvõsade esindajad. Patkul pandi kohe raudu . Tehti veel katseid Patkuli eest kosta ja ta vabastada, kuid kõik oli juba asjata. Oktoobrikuu 8. kuupäeval jõuti väikesesse Poola kohakesse nimega Casimierz. Järgmisel päeval, mis oli pühapäev, saadeti Patkuli juurde Rootsi välipreester Lorenz Hagen , kes Patkulile pidi teatama homsest hukkamisest ja andma surmamõistetule viimast jumalaarmu. Hagen suhtus oma ülesandesse väga tõsiselt, publitseerides pärast selle päeva sündmused ja andes ka suuliselt Patkuli viimasest päevast teada Anna von Einsiedelile. Patkul dikteerib Hagenile oma testamendi, kus tema varandus seisnes põhiliselt vaid umbes 50 000 taalris, mis alles Augusti käest kätte tuli saada. Ühe kolmandiku sellest jättis ta oma sekretärile, teise kolmandiku oma venna Karli poegadele , kes pidid sellega Kiegali mõisa tagasi ostma, ülejäänu teistele oma õdede ja vendade lastele. Järgmisel hommikul kell neli äratas pastor rahulikult magava Patkuli ja teatas, et on aeg. Patkul viidi kolmesajast sõdurist ümbritsetud hukkamisplatsile, kus oli püstitatud viis posti ja suur ratas. Timukaks oli Karl XII väiklaselt lasknud nimetada timukatöös täiesti kogenematu talupoja (poolaka?) ja ratas oli rautamata. Patkul pandi pikali maha ja seoti postide külge ning timukas hakkas rattaga Patkuli luid purustama . Kuna ratas oli kerge, siis tuli timukal mitmeid kordi rattaga lüüa. Lõpuks roomas Patkul ise tapapaku juurde ja palus oma pea maha lüüa. Ka selleks vajas timukas kolme kirvehoopi. Oli 10. oktoober 1707.
Patkuli kuulsus tema koletu hukkamisega vaid kasvas. Ilmusid lendlehed, mis Augustit süüdlaseks tembeldasid, isegi Voltaire oma raamatutes Karl XIIst ja Peeter Suurest annab ülevaate Patkuli elust. Ent Liivimaa saatus osutus ikka selliseks , mida Patkul oli kartnud – Vene võim oli oma kanna kauaks selle maa üle kinnitanud. Kapitulatsioonilepinguga 1710. aastal säilitati Balti aadli eesõigused ja mõisad. Säilis luteri usk ja saksa keel, vähemalt 19. sajandi teise pooleni, kui üleüldine venestamine algas.
”Isegi kui Patkuli iseloom oleks olnud laitmata, tema abinõud puhtad – tema koht ajaloos oleks siiski ainult surmamõistetud ideede viimaste mohikaanlaste Brutuse, Götz von Berlichingeni, ehk ka ainult Catilina kõrval”- Helmi Neggo
Kasutatud kirjandus
1. Neggo, Helmi: “Johann Reinhold Patkul – Kõige suurem liivlane”, Kirjastusaktsiaselts “Varrak”, Tallinn, 1920.
2. Erdmann, Yella: “Liivimaa riigimees Johann Reinhold von Patkul” Berlin 1970, eesti keelde tõlgitud "Olion" 2007
3. Wikipedia http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Reinhold_von_Patkul