Johan Laidoner (0)

Johan Laidoner
Kristi Ahjupera
11.A klass
Tallinn 2013
1. Johan Laidoneri noorus ja haridus
Laidoner kuulub vaieldamatult Eesti suurmeeste hulka, et tema tegevust mõista tuleb teada algmõjutusi ja tegureid.
Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884. aastal Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri (1854-1911) ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saartseni ( 1851 -1938) esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem ( 1886 ), Peeter (1888) ja Oskar (1890). Laidoneri haridustee algas Asumaa vallakoolis 1892. aastal. Kui vanemad kolisid Viljandi linna, siis pandi Johan linna saksakeelsesse algkooli, siis jätkas ta õpinguid venekeelses Viljandi linnakoolis, mille ta 1900. aastal lõpetas.
Oma lapsepõlve ja kooliaastate kohta on Johan Laidoner öelnud:
“Tuletades nüüd meelde oma lapsepõlve ja algkooliaega, pean ütlema, et meie perekond elas üsna kitsalt, isegi vaeselt. Nälga ei pidanud ma aga kunagi kannatama. Olime kehvalt riietatud, aga tänu emale alati puhtalt. Mäletan, et minust järgmine, kaks aastat noorem vend Villem, kui ületas tolmust teed, pühkis pärast saabastelt rätikuga tolmu maha, et puhtana kooli minna.
Ei saa öelda, et mul oleks olnud just helge lapsepõlv. Õppimine mulle muret ei teinud, see oli kerge. Vanemate mured olid aga meile, lastele, hästi teada. Suvel pidin käima võõrsil karjas, aga seda ei saa küll öelda, et mulle lapsepõlvest oleksid meelde jäänud kurvad või rasked mälestused.

Kuigi mul ei olnud just muretu lapsepõlv, siis selle eest olen ma esimestest kooliaastatest peale pärinud niisuguse omaduse, mida pean oma iseloomu üheks tugevamaks küljeks. See on see, et hea tahtmise juures saab igast raskusest üle! Hiljem raskused ununevad ja jäävad ainult head mälestused”. - Lapsepõlv ja kooliaastad , 21. Juuli; http://www.lapsevanem.ee/?5801

.
Kehva majandusliku olukorra tõttu pidi Laidoner astuma vabatahtlikuna Vene sõjaväkke, kus teenis 110. Kama jalaväepolgus Kaunases.   1902 pääses ta Vilno (Vilniuse) sõjakooli. Sõjakoolis oli Johan oma lennu parim.  1905 lõpetades sai ta nooremleitnandi auastme  ja riigivapiga kuld uuri. Teenistuskoha võisid paremad lõpetajad ise valida, nii otsustas Laidoner minna 13. ihukaardiväe grenaderide Jerevani polku, mis paiknes Gruusias ning mille aukomandöriks oli Nikolai II isiklikult.
1909-1912 õppis Laidoner Nikolai sõjaväeakadeemias. Sinna akadeemiasse kandideeris iga aasta umbes 1000 meest, aga kohti oli ainult 100. Akadeemias õppides ja Laidoner silma mitmele õppejõule. Johani tulemused olid alati eeskujulikud. ( Walter 1990: 6)
2. Laidoneri tegevus
2.1 Esimene maailmasõda
I maailmasõja puhkedes saadeti Johan III Kaukaasia korpuse staapi ja saadeti Galiitsia rindele. Varsti ülendati Laidoner kapteniks ning peagi oli ta Läänerinde staabi luureosakonna ülema abi. 1916. aastal sai Laidonerist alampolkovnik ja 1917 viidi ta üle 62. diviisi staabiülemaks. Sõja  käigus sai Johan kaks korda haavata ja ühe korra põrutada. Teda autasustati Püha Stanislavi III ja II klassi, Püha Anna II klassi ja Püha Vladimiri IV klassi ordenitega ning Georgi kuldmõõgaga “ Vapruse eest”.
2.2 Eesti iseseisvumine 24.veeb 1918
Laidoner, olles teravapilguline poliitik ja luureohvitserina harjunud delikaatsete probleemidega, oli mees omal kohal. Koos poliitiliste liidrite ja oma lähemate kaasteenijatega töötas Laidoner välja tol hetkel ainuõige strateegia. Viimse võimaluseni püüti vältida relvakokkupõrkeid enamlaste ja Vene armeega. Ühteaegu valmistuti hetkeks, mil saksa väed alustavad pealetungi, et siis interreegnumit kasutades võim üle võtta ja kuulutada välja Eesti Vabariik. Nagu teada, õnnestus see kava täielikult. (Walter 1990:8)
2.3 Vabadussõda 28.11 1918-03.01 1920
Eesti Vabadussõda algas Eesti armee taandumisega. Eestil puudus tõeline vägede ülemjuhataja- isik, kelle autoriteet oleks väljaspool kahtlust. Nõnda jõudis Laidoner tagasi Eestisse detsembris 1918, kui sõjaliselt kokku varisenud Saksa armee oli siit lahkunud ja Punaarmee alanud pealetungi Eesti vägede vastu. Esimeseks Laidoneri ülesandeks oli Briti laevastiku toomine Tallinna reidile, et tagada Eesti vägede julgestus merelt. Johan tuli sellega suurepäraselt toime.
14. detsembril määrati ta operatiivstaabi ülemaks ja 23. detsembril sõjavägede ülemjuhatajaks. Laidoner suutis lühikese ajaga luua võitlusvõimelise Eesti armee ja viia selle 1919. aasta alguses vastupealetungile. Mai kuuks oli Eesti vabastatud ja edaspidi toimus sõjategevus põhiliselt kas Läti või Venemaa territooriumil. 3. jaanuaril 1920 tehti Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel vaherahu ning 2. veebruaril kirjutati Tartus alla rahulepingule, millega Venemaa tunnistab Eesti riigi iseseisvust. 21. märtsil 1920 ülendati Johan Laidoner kindralleitnandiks. Kohe seejärel kaotati aga sõjavägede ülemjuhataja ametikoht .
2.4 Poliitiline tegevus
Pärast Vabadussõja lõppu arvati Laidoner reservi . Tema uueks tegevusalaks kujunes paljudeks aastateks poliitika. Et juhtida sõda, on vaja lisaks professionaalsusele sõjakunstis olla ka poliitik. Laidoner oli kahtlemata poliitik ja palju suurem poliitik kui suurem osa tolleaegseid Eesti kutselisi poliitikuid.
Põllumeestekogude nimekirjas valiti ta Riigikogu I, II ja III koosseisu liikmeks ning korduvalt parlamendi välis-, riigikaitse - ja rahanduskomisjoni esimeheks.
Johan Laidoner võttis aktiivselt osa ühiskondlikust elust- ta oli Kaitseliidu vanematekogu esimees, Spordi Keskliidu esimees, Noorte Kotkaste peavanem, Eesti olümpiakomitee esimees, Rotary Klubi president ; ta valiti Tartu ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli audoktoriks ja Eesti Teaduste Akadeemia auliikmeks. ( Pillak 1999:5)
1920-1929 juhtis Laidoner Eesti delegatsiooni iga-aastasel Rahvasteliidu täiskogu istungjärkudel, osales Rahvasteliidu relvastuse vähendamise komisjonis, esindas Eestit sõjariistadega kauplemise üle kontrolli kehtestamise konverentsil (1925) ja ülemaailmsel desarmeerimiskonverentsil (1932-1934). 1925 määrati ta Rahvasteliidu poolt Iraagi-Türgi piiritüli lahendamiseks moodustatud uurimiskomisjoni juhiks.
Erakordne autoriteet ja populaarsus muutis Laidoneri Vabadussõja ajal kutseliste poliitikute silmis ohtlikuks isikuks . Polnud mingi saladus , et Laidoneril pruukinuks vaid soovida ja temast saanuks piiramatu võimuga diktaator . Selline hirm näris paljusid poliitikuid ja viis inetute intriigideni.
1929 lahkus Johan Laidoner Põllumeestekogudest ja loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistele, deklareerides lakooniliselt: “Mina ei armasta teha tööd, kus ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav .” ( Vahtre 1997:119)
Vaikiva ajastu triumviraadis jäi Laidoner suhteliselt tagaplaanile, ta distantseerus paljudest sisepoliitilistest päevaprobleemidest ja keskendus riigikaitseküsimuste lahendamisele. Laidoneri isiku tähtsus sisepoliitikas kerkis uuesti teravalt esile kolmekümnendate aastate alguse majanduskriisi aastail, mis tõid kaasa ka sisepoliitilise kriisi.
2.5 Laidoneri sõjastrateegia
Sõjaväe isikkooseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalat võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist sundmobilisatsiooni läbi viia ja andis korralduse luua vabatahtlikest valikväeosad. Nimelt need üksused tõidki pöörde Vabadussõja kulgu. Kui kriis oli möödas, muudeti löögiüksused tavalisteks väeosadeks, kuid valikväeosades juurdunud traditsioonid säilisid ka hiljem. (Walter 1990:11)
Teine julge otsus oli oma ohvitseridekooli loomine sõja ajal. Vajadus selleks oli olemas algusest peale ja kasvas kogu aeg seoses suurte kaotustega ohvitserikorpuses, eriti sõja algupoolel. Otsus oli aga õige ja sõja lõpuks kasvas Eesti ohvitserkond 10% võrra. Sõja lõpulahingutes oli sel suur tähtsus.
Sõjaväe kui tegusa süsteemi loomine oligi ülemjuhataja tegevuse peamine saavutus. Üks kogenud tööstusjuht ütles kord, et hea juht pole mitte see, kes kogu aeg juhib, vaid see, kes loob struktuuri, mis ise töötab.
Suurt rõhku pani Laidoner ka noorte sõjalisele eelkoolitamisele ja kaitsetarvete arvestamisele kõigis eluvaldkondades. Mis puutub kaitsevahenditesse, siis oma uue ametiaja algusest peale püüdis Laidoner hoolitseda eestkätt tanki- ja õhutõrjerelvastuse täiendamise eest. Kiirendatud korras asuti arendama kodumaist sõjatööstust. Ülemjuhataja autoriteet poliitilises mõttes võimaldas teatud määral suurendada ka kaitse- eelarvet kolmekümnendate aastate teisel poolel.
Kõigil neil aastail, mil Laidoner oli eemal otsesest sõjaväe juhatamisest, säilitas ta armeega tihedad sidemed. Ta osales manöövreil, kohtus isiklikult sõjaväe vanemate juhtidega, jälgis sõjanduse arengut kogu maailmas ja võttis aeg-ajalt avalikult sõna Eesti Kaitseväe arendamise küsimustes. Neist sõnavõttudest võib järeldada, et Laidoner oli väejuht täielikult oma aja nõuete tasemel. Kogu riigikaitse alusena rõhutas ta kõigepealt kaitsetahet.
1934 teostati tema juhtimisel sõjaväereform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust- püüti teha kaitsevõime suurendamiseks kõik, mida väikeriigi võimalused lubavad.
Oluline moment oli vabatahtliku kaitseorganisatsiooni- Kaitseliidu – taastamine. See toimus Laidoneri ülemjuhataja käskkirjaga 17. detsembrist 1924. On loogiline, et suhteliselt vaene ja üliraskel geopoliitilisel asukohal riik nagu Eesti ei suuda lipu all hoida vajaliku suurusega  sõjaväge. Appi peab tulema vabatahtlik riigikaitsetöö. Sellist tööd tegi Vabadussõja eel ja ajal Kaitseliit. Sõjajärgsed vasakpoolsed tembeldasid Kaitseliidu fašistlikuks organisatsiooniks ning ohuks demokraatiale. Esimene detsember näitas veenvalt , kustpoolt tuleb oht demokraatiale ja sest peale jäi Kaitseliit Eesti riigikaitse oluliseks osaks.
2.6 Sõjaväeline riigipööre 12. märts 1934
Tõenäoliselt poleks Konstantin Päts suutnud teostada sõjaväelist riigipööret ilma kolmandat korda ülemjuhatajaks määratud Laidoneri abita . Tol hetkel oli Johani populaarsus tunduvalt kõrgem Pätsi omast. Vältimaks vabadussõjalaste võitu ja koondamaks võimu enese kätte, teostasid riigivanema kandidaadid Päts ja Laidoner 12.märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde. Kogu riigis kuulutati kaitseseisukord. Suleti vapside organisatsioonid ning keelustati kõik poliitilised koosolekud ja meeleavaldused. Vangistati 400 juhtivat vapsi, riigikogu saadeti suvepuhkusele. Riigiasutustes tehti puhastustöö.


2.7 Riigipöörde tagajärjed
Riigi raudteed, post, telefon ja telegraaf said 12. märtsil 1934 otsealluvusse Kaitsevägede ülemjuhatajale. Kaitseseisukorra rikkumise eest oli ette nähtud karistus : arest, vangistus kuni kolme kuuni või rahatrahv kuni kolmetuhande kroonini.
2. oktoobril 1934 katkestas Konstantin Päts V Riigikogu istungjärgu ja viiendat Riigikogu rohkem kokku ei kutsutud. Alanud perioodi kutsutakse Vaikivaks ajastuks.
2.8 Viimne otsus 1939
Igaveseks vaidlusküsimuseks jääb septembris 1939 valitud tee- soostuda baasidelepinguga- otstarbekus . See oli Eesti Vabariigi  ja N.Liidu vahel allakirjutatud vastastikuse abistamise pakt, mille alusel loodi Eestisse Punaarmee baasid. 1940. aasta suvel okupeeris Punaarmee Eesti ning Päts sunniti 22. juunil alla kirjutama kindral Laidoneri errusaatmise käsule.
Ühed võrdlevad Eesti ja NSV Liidu tankide ja lennukite hulka ning leiavad et alistumine Moskva ultimaatumile oli paratamatu. Teised aga pulbitsevad sõjakast optimismist ja viitavad vabadussõjale umbes selles vaimus , et “me neile alles oleks näidanud”. Mõlemad seisukohad on pinnapealsed. Kõik puudused ja nõrkused, mida Eesti sõjaväe kohta on esile toodud on õiged. Teisalt pole teada ühtki armeed maailmas, mis kunagi valmis oleks saanud.
Fakt on see, et Eesti oleks sõja kaotanud. Fakt on ka see, et lüüasaamine sõjas oma vabaduse eest on üks asi ja alistumine ning okupantide inetu mängu kaasategemine hoopis teine asi. Pealegi ei päästnud alistumine eesti rahvast genotsiidist. Kindral Laidoner maksis oma armee ja kogu rahvaga poliitikute saatusliku vea eest. (Walter 1990:17)
3. Johan Laidoneri saatusest
Peale Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel, viidi Eesti Vabariigi sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner 19. juulil 1940 koos abikaasa Mariaga NKVD töötajate valve all Moskvasse. Seal pandi nad elama siseasjade rahvakomissariaadi suvilasse. Kindrali küsimusele: kui kauaks nad sellisesse olukorda peavad jääma, vastas NKVD ametnik: "Kuni sõja lõpuni."
28. juunil 1941 Johan Laidoner arreteeriti ja paigutati Pensa Oblasti NKVD Peavalitsuse vanglasse. Seal kuulati ta kahekümne viiel korral üle. Tema süüdistusaktis on kirjas:"Juhtis eesti armee ülemjuhatajana detsembris 1918 sõjalisi operatsioone Punaarmee vastu, surus jõhkralt maha eesti tööliste revolutsioonilise liikumise, 1924. aastal likvideeris bolševistliku ülestõusu Eestis. Kasutades ära oma mõju Eesti valitsevates ringkondades, teostas vaenulikku poliitikat Nõukogude Liidu vastu."
1942. aasta septembris viidi Laidoner Moskva Butõrka vangla kaudu Kirovi vanglasse, kuhu jäi kuni 1945. aasta sügiseni. Sealt viidi Laidoner Ivanovo vanglasse, kust ta 1952. aastal uuesti Moskva Butõrka vanglasse toodi. Siin võeti temalt ära kõik isiklikud esemed, isegi kalossid. Hammastelt võeti maha kuldkroonid.
Butõrka vanglas algas täielik ülekuulamiste maraton . Ajavahemikul 7. kuni 22. märtsini kuulati Laidoner üle 14 korral, kusjuures tema "süüdistuse" panid ülekuulajad kokku Laidoneri elulooliste andmete põhjal. Tegelikult aga oli Laidoneri saatus juba ette ära otsustatud ja uurijad tegid vaid tellimustööd.
16. aprillil 1952 langetas NSV Liidu julgeolekuministri juures olev erinõupidamine - mis tegelikult oli konstitutsiooniväline ebaseaduslik organ – Laidonerile § 58-4 alusel aktiivse revolutsioonilise liikumise vastase võitluse ja Nõukogude Liidu vastase tegevuse eest 25 aastat vangistust koos kogu vara konfiskeerimisega. 30. aprillil 1942 lähetati Laidoner, kui eriti ohtlik kurjategija erikonvoiga Vladimiri vanglasse, kus ta hakkas vangina nr. 11 karistust kandma.
Vähem kui aasta pärast, 13. märtsil 1953 päästis surm Johan Laidoneri edasistest vanglapiinadest. Ta maeti koos samal päeval surnud Poola asepeaministri Jan Stanislaw Jankowskiga Vladimiri linna kalmistule. Laidoneri matmispaik on seni leidmata .

4. Kokkuvõte

Kindral Johan Laidoner oli mees õigel ajal. Ta oli mees, kes suutis väheste vahenditega organiseerida suurt sõjaväge. Laidoner oli Eesti sõjaväelane ja riigitegelane ning kindral. Oluline on ka tema poliitiline tegevus. Laidoner oli suurkuju , kes rõhutas, et riiki on vaja kaitsta. Tema sõnad: “Kõigepealt ma kriipsutan alla ja tuletan meelde üht vana tõde, et ükski riik, ükski rahvas ei püsi ilma kaitseta… See vana tõde püsib ka praegu. Ja kui meie tahame iseseisva riigina elada, siis peame iga silmapilk valmis olema ennast kaitsma.” (Walter 1990:15)
Kindral Johan Laidoneril kui vägede ülemjuhatajal Eesti Vabadussõjas on suuri teeneid eesti rahva vabastamisel ja iseseisva Eesti Demokraatliku Vabariigi loomisel.
Kasutatud kirjandus

• http://www.hot.ee/koma/vapsid.ht m
  
• http://www.lapsevanem.ee/?5801
  
• http://kuusemets.planet.ee/dokument/ajalugu.html
  
• http://www.tallinn.ee/est/Johan-Laidoner
  
• http://www.vm.ee/?q=node/4378
  
• H.Walter 1990, „ Ausalt ja avameelselt Eesti suurmeestest”
  
• P.Pillak 1999, “Johan Laidoner”
  
• S.Vahtre 1994, “Eesti ajalugu elulugudes”