Johan Laidoner (0)

Johan Laidoner

Johan Laidoner sündis Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri (1854–1911) ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saarseni (1851–1938) esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem( 1886 ), Peeter(1888) ja Oskar(1890). Johan Laidoner õppis aastatel 1892–1894 Viiratsi vallakoolis, 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse, seejärel õppis ta aastatel 1895 – 1897 Viljandi 1. algkoolis ja 1897– 1900 Viljandi linnakoolis Johan väga töökas ja tahtis saada head haridust.
Haridustee algas Asumaa vallakoolis 1892. aastal. Kui vanemad kolisid Viljandi linna, siis pandi Johan linna saksakeelsesse algkooli, siis jätkas ta õpinguid venekeelses Viljandi linnakoolis, mille ta 1900. aastal lõpetas. Kehva majandusliku olukorra tõttu pidi Laidoner astuma vabatahtlikuna Vene sõjaväkke, kus teenis 110. Kama jalaväepolgus Kaunases. 1902 pääses ta Vilno ( Vilniuse ) sõjakooli. Johan oli sõjakoolis oma lennu parim. 1905 lõpetades sai ta nooremleitnandi auastme ja riigivapiga kulduuri. Teenistuskoha võisid paremad lõpetajad ise valida, nii otsustas Laidoner minna 13. ihukaardiväe grenaderide Jerevani polku, mis paiknes Gruusias ja mille aukomandöriks oli Nikolai II isiklikult.
1909-1912 õppis Laidoner sõjaväeakadeemias. Sinna akadeemiasse kandideeris iga aasta umbes 1000 meest, aga kohti oli ainult 100. Akadeemias õppides jäi Laidoner silma mitmele õppejõule. Johani tulemused olid alati eeskujulikud.
I maailmasõja puhkedes saadeti Johan III Kaukaasia korpuse staapi ja saadeti Galiitsia rindele. Varsti ülendati Laidoner kapteniks ja peagi oli ta Läänerinde staabi luureosakonna ülema abi. 1916. aastal sai Laidonerist alampolkovnik ja 1917 viidi ta üle 62. diviisi staabiülemaks. Teda autasustati Püha Stanislavi III ja II klassi, Püha Anna II klassi ja Püha Vladimiri IV klassi ordenitega ning Georgi kuldmõõgaga “Vapruse eest”.
1917. aasta lõpus kutsuti Laidoner Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 1. Eesti jalaväediviisi ülemaks, kuhu kogunes umbes 50 000 sõdurit ja 1000 ohvitseri.
Laidoner, olles poliitik ja luureohvitserina harjunud delikaatsete probleemidega, oli mees omal kohal. Koos poliitiliste liidrite ja oma lähemate kaasteenijatega töötas Laidoner välja tol hetkel ainuõige strateegia. Viimse võimaluseni püüti vältida relvakokkupõrkeid enamlaste ja Vene armeega. Ühteaegu valmistuti hetkeks, mil saksa väed alustavad pealetungi, et siis interreegnumit kasutades võim üle võtta ja kuulutada välja Eesti Vabariik. Nagu teada, õnnestus see tal täielikult. Saksa vägede tulekuga lahkus Laidoner Petrogradi. Põhjuseks oli asjaolu, et sakslased arreteerisid kõik nende haardeulatusesse jäänud Vene luureohvitserid. Petrogradis viibides täitis mitmesuguseid keerulisi ülesandeid. Laidoner edendas Eesti tolleaegset peamist diplomaatilist püüet hankida Lääne suurriikide tunnustust Eesti Vabariigile. Tema juhtimisel loodi salajane aparaat , mis viis oma agendid Nõukogude julgeolekuorganitesse, valmistas valedokumente ja toimetas eestlasi põhja. Laidoneri juhtimisel töötav luurevõrk kogus hindamatu väärtusega informatsiooni Punaarmee ja Venemaa olude kohta.
Eesti Vabadussõda algas Eesti armee taandumisega. Laidoner jõudis tagasi Eestisse detsembris 1918, kui sõjaliselt kokku varisenud Saksa armee oli siit lahkunud ja Punaarmee alanud pealetungi loodavate Eesti vägede vastu. Esimeseks Laidoneri ülesandeks oli Briti laevastiku toomine Tallinna reidile, et tagada Eesti vägede julgestus merelt. Johan tuli sellega suurepäraselt toime.
14. detsembril määrati ta operatiivstaabi ülemaks ja 23. detsembril sõjavägede ülemjuhatajaks. Laidoner suutis lühikese ajaga luua võitlusvõimelise Eesti armee ja viia selle 1919. aasta alguses vastupealetungile. Mai kuuks oli Eesti vabastatud ja edaspidi toimus sõjategevus põhiliselt, kas Läti või Venemaa territooriumil. Tema isikus kehtestus kogu Eesti sõjavägi, Vabadussõja perioodil isegi terve rahvas ja riik. 3. jaanuaril 1920 tehti Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel vaherahu ning 2. veebruaril kirjutati Tartus alla rahulepingule, millega Venemaa tunnustab Eesti riigi iseseisvust. 21. märtsil 1920 ülendati Johan Laidoner kindralleitnandiks. Kohe seejärel kaotati aga sõjavägede ülemjuhataja ametikoht .
Pärast Vabadussõja lõppu arvati Laidoner reservi . Tema uueks tegevusalaks kujunes paljudeks aastateks poliitika. Et juhtida sõda, on vaja lisaks professionaalsusele sõjakunstis olla ka poliitik . Laidoner oli kahtlemata parem poliitik kui suurem osa tolleaegseid Eesti kutselisi poliitikuid.
Põllumeestekogude nimekirjas valiti ta Riigikogu I, II ja III koosseisu liikmeks ning korduvalt parlamendi välis-, riigikaitse - ja rahanduskomisjoni esimeheks.
Johan Laidoner oli Kaitseliidu vanematekogu esimees, Spordi Keskliidu esimees, Noorte Kotkaste peavanem, Eesti olümpiakomitee esimees, Rotary Klubi president , ta valiti Tartu ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli audoktoriks ja Eesti Teaduste Akadeemia auliikmeks.
Erakordne autoriteet ja populaarsus muutis Laidoneri Vabadussõja ajal kutseliste poliitikute silmis ohtlikuks isikuks . Polnud mingi saladus, kui Laidoneril oleks vaid soovinud oleks saanuks temast piiramatu võimuga diktaator .
1929 lahkus Johan Laidoner Põllumeestekogudest ja loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistele.
Laidoneri isiku tähtsus sisepoliitikas kerkis uuesti teravalt esile kolmekümnendate aastate alguse majanduskriisi aastail, mis tõid kaasa ka sisepoliitilise kriisi.
Oluline moment oli vabatahtliku kaitseorganisatsiooni- Kaitseliidu – taastamine. See toimus Laidoneri ülemjuhataja käskkirjaga 17. detsembrist 1924. On loogiline, et suhteliselt vaene ja üliraskel geopoliitilisel asukohal riik nagu Eesti ei suuda lipu all hoida vajaliku suurusega sõjaväge. 1. detsember näitas veenvalt , kustpoolt tuleb oht demokraatiale ja sellest ajast peale jäi Kaitseliit Eesti riigikaitse oluliseks osaks.
Tõenäoliselt poleks K. Päts suutnud 12. märts 1934 teostada sõjaväelist riigipööret ilma kolmandat korda ülemjuhatajaks määratud Laidoneri abita. Tol hetkel oli Johani populaarsus tunduvalt kõrgem Pätsi omast. Vältimaks vabadussõjalaste võitu ja koondamaks võimu enese kätte, teostasid riigivanema kandidaadid K.Päts ja Laidoner 12.märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde.
19. juuli 1940 küüditati kindral Laidoner koos oma abikaasaga okupeeritud Eestist Venemaale. Pikka aega ei teatud temast suurt midagi. Johan Laidoner arreteeriti NKVD poolt 26. juuni 1941 Pensas, kuhu ta oli küüditatud. Juurdlus kestis kuni 1942. aasta märtsini, mil see erikorraldusega peatati. Ta oli aastaid Pensa, Kirovi , Ivanovo, Moskva ja Vladimiri vanglates . Vladimiri vanglasse lähetati ta 30. aprillil 1952, kus ta veidi vähem kui aasta pärast suri. 1953.aastal 14. märtsi öösel kell 3:20 maeti. Kahjuks ei selgu ühestki dokumendist täpne matmise koht.