Johan Laidoner (1)

Sisukord
Sissejuhatus 3
Elulugu 3
Kokkuvõte 9
Lisa 10
Allikad
Sissejuhatus
Johan Laidoner (12. veebruar 1881 – 13. märts 1953) oli Venemaa ja Eesti sõjaväelane ning Eesti poliitik . Ta polnud lihtsalt väejuht. Nagu Mannerheim Soomes või Pilsudski Poolas, muutus Laidoner mõisteks. Tema isikus kehastus kogu Eesti sõjavägi, Vabadussõja perioodil isegi terve rahvas ja riik. Sellise sümboolse tähenduse omandamine nõuab lisaks teadmistele, tugevatele närvidele ja eeskujulikule mõistusele veel midagi. Ja see miski on mitteõpitav, see on kaasasündinud omadus – mõjuda inimeste alateadvusele.
Elulugu
Johan Laidoner sündis 12. veebruaril Viljandimaal Viiratsi vallas Raba talus Jaak Laidoneri ja Mari Saartseni esimese lapsena. Sealsamas sündisid ka tema kolm venda: Villem, Peeter ja Oskar. Laidoneri haridustee algas Asumaa vallakoolis 1892. aastal, järgnes Viljandi linna algkool ja hiljem linnakool , mille poiss lõpetas 1900. aastal. Pärast seda otsustas valida ohvitseri elukutse. Nagu paljudel teistelgi tulevastel eesti soost kaardiohvitseridel, ei põhjustanud niisugust valikut armastus sõjaväe vastu. Nimelt oli seal lihtsalt kõige odavam haridust saada. Sedasi sattusidki kaardiohvitserideks peamiselt vaesemad õpihimulised eesti noormehed .
1902 võeti Laidoner vastu Vilniuse jalaväe junkrukooli, mille lõpetas 1905. aastal oma lennu parimana ja sai autasuks riigivapiga kulduuri. Eeskujulik lõpetamine andis nooremleitnant J. Laidonerile võimaluse ise valida tulevast teenistuskohta. Ta otsustas Venemaa vanima väeosa kasuks ning siirdus Mandlisi linna Gruusias, kus paiknes 13. ihukaardiväe grenaderide Jerevani polk. Majanduslikult oli niisuguses kuulsas polgus teenimine mehele raske, sest ühena vähestest ohvitseridest pidi ta elama üksnes palgast.
1908. aastal ülendati korduvalt kiitust pälvinud Laidoner leitnandiks ja ta hakkas valmistuma kõrgema sõjakooli võistluseksamiteks. Karjäär oli noorele Laidonerile sel ajal tähtsaim eesmärk ning loomulikult käis tõus üksnes läbi Nikolai sõjaakadeemia, kuhu sajale kohale pretendeeris keskmiselt 1000 meest igal aastal. Tööpinge oli seal kruvitud inimvõimete piirile ning seega võib akadeemia lõpetamist kindlasti pidada suureks saavutuseks. Laidoner pääses sinna 1909. aastal ja lõpetas selle 1912 esimeses järgus, saades autasuks Anna ordeni III klassi.
Akadeemia kõrvalt kuulas Laidoner Peterburi ülikoolis loenguid rahvusvahelisest õigusest ja majandusteadusest. Külastas Peterburis olevaid eesti organisatsioone, muuseume , ooperietendusi ja kontserte. Ühel sellisel kontserdil kohtas ta tuttavat neidu Vilno sõjakooli päevilt – tulevast Maria Laidoneri, kes tol ajal õppis konservatooriumis. Õige pea järgneski abielu ja 1913. aastal sündis poeg Michael Laidoner, kes aga viieteistkümne aastasena sooritas enesetapu.
Esimese maailmasõja puhkemisel määrati Laidoner III Kaukaasi korpuse staapi. Oma vapruse ja juhtimisoskuse eest pälvis mees korduvalt tunnustust. Juba 1914. aasta novembris ülendati Laidoner kapteniks ja sai 1915 diviisi staabiülema kohusetäitjaks. Sama aasta lõpul määrati 31-aastane Laidoner rindestaabi luureosakonna ülema abiks. Järgmine aasta tõi kaasa alampolkovniku õlakud ja diviisi staabiülema ameti. Ühtlasi teenis Laidoner lahinguohvitseri aumärkide „raudse komplekti“ ja suhteliselt harvaesineva Georgi kuldmõõga „Vapruse eest“.
Vene armees teenimise ajal säilitas mees tiheda kontakti kodumaaga. Teda huvitas Eesti poliitiline areng ning selle huvi rahuldamiseks jälgis ta palju lehti. Taolised jooned iseloomusatvad enamikku vähemusrahvusest ohvitsere. Vene ohvitserkorpus elas samal ajal üldiselt lahus rahvast ja poliitikast , millega suuresti seletub keiserliku ohvitserkonna abitus revolutsiooni puhkemisel.
Veebruarirevolutsioonile järgnenud perioodil asuti looma Eesti rahvuslikku väge, kuhu oli tarvis kaardiohvitseridest juhte. Kõrgema sõjaväelise haridusega oli vaid tosin eestlast. Viimaste hulgast tuli valida Eesti diviisi juhtkond. 23. detsembril 1917 asus Eesti diviisi juhtima alampolkovnik Johan Laidoner. Selleks ajaks oli sõjalis-poliitiline olukord Eestis äärmiselt keeruliseks muutunud. Rahvusdiviisi ülem pidi sõjaliste teadmiste kõrval ilmutama ka tõelist diplomaatilist talenti ja poliitilist asjatundmist. Laidoner oli harjunud delikaatsete probleemidega. Koos poliitiliste liidrite ja oma lähimate kaasteenijatega töötas ta välja tol hetkel ainuõige strateegia. Viimase võimaluseni püüti vältida relvakokkupõrkeid enamlaste ja Vene armeega. Ühtaegu valmistuti hetkeks, mil Saksa väed alustavad pealetungi, et siis interreegnumit kasutades võim üle võtta ja kuulutada välja Eesti Vabariik. Nagu teada, õnnestus see kava täielikult.
Kui Saka väed 1918. aasta veebruari lõpuks Eesti okupeerisid , ei saatnud nad kohe laiali rahvusväeosi. Divi’isiülem Laidoner lahkus sakslaste saabudes siiski kodumaalt Petrogradi. Põhjuseks oli asjaolu, et sakslased arreteerisid kõik nende haardeulatusesse jäänud Vene luureohvitserid.
Petrogradis viibides täitis Laidoner mitmesuguseid keerulisi ülesandeid. Tänu tööle Vene luures olid tal isiklikud sidemed Antandi riikide sõjaliste esindajatega Venemaal. Tänu neile kontaktidele edendas Laidoner Eesti tolleaegset peamist diplomaatilist püüet hankida Lääne suurriikide tunnustust Eesti Vabariigile.
Vähemalt sama tähtis oli ka Laidoneri tegevus Venemaale jäänud eesti sõjameeste koondamisel ja edasitoimetamisel liitlasvägede juurde. Võib öelda, et siin toimis ta professionaalse luureohvitserina. Tema juhtimisel loodi terve salajane aparaat, mis viis oma agendid Nõukogude julgeolekuorganitesse, valmistas valedokumente ja toimetas eestalsi põhja. Kogu operatsiooni humaanseks sihiks oli eestlastest ohvitseride päästmine punase terrori küüsist. Poliitiliseks tagamõtteks oli eesti väeosa loomine Antandi interventsioonvägede juures. Nii sai Eestit otseselt siduda lääneliitlaste blokiga, mis muidugi kergendas diplomaatide tööd Eestile tunnustuse hankimisel. Peale selle kogus Laidoneri juhtumisel töötav luurevõrk hindamatu väärtusega informatsiooni Punaarmee ja Venemaa olude kohta. Vabadussõja algul aitas see terve Eesti väejuhatusel langetada õigeid otsuseid.
Eesti armees loodi Soomusrongide diviis , kuhu koondati viimaks nii rongid , soomusautod kui ka tankid , tehnilised hooldusüksused, mobiilne jalavägi ja muu vajalik. Uus lähenemine jalaväe, suurtükiväe ja soomuse koostööle andis alati parimaid tulemusi. Soomuse läbimurre ja territooriumi haaramine garanteeriti püsivalt jalaväe poolt.
Soomusdiviisile ei andnud ülemjuhataja kunagi pikemaks ajaks püsivat rindelõiku. Tänu soomusdiviisile oli Laidoneri käsutuses alati mobiilne strateegiline resev, mida võis kasutada vastavalt vajadusele. Olnuks ülimalt keeruline sarnast hulka vägesid välja kiskuda mõnest rindelõigust, sest Eesti armee sõdis alati tugevama vaenlasega.
Ka ratsaväkke suhtus Laidoner loominguliselt. Et Vabadussõja oludes puudusid tavaliselt kindlustatud positsioonid suure tulejõuga, olid ratsaväe võimalused läbimurdel ja sügavatel haardeoperatsioonidel võrreldav Ameerika kodusõja aegadega. Laidoner ei lasknud end segada Esimese maailmasõja käigus kujunenud mõttestambist, mis üldse eitas ratsaväge. Vastupidi, loodi terveid ratasakoondisi, mis saavutasid koos juurdeantud üksustega teistest relvaliikidest silmapaistvamaid tulemusi. Eriti eesrindlikuks tuleb lugeda väikeste kergekoondiste loomist, kus ratsaeskadron toimis koos soomusautode ja motoriseeritud jalaväega.
Sõjaväe isikkoosseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalamat võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist sundmobilisatsiooni läbi viia ja andis 29. detsembril korralduse luua vabatahtlikest valikväeosad. Nimelt need üksused tõidki pöörde Vabadussõja kulgu. Kui kriis oli möödas, muudeti löögiüksused tavalisteks väeosadeks, kuid valikväeosades juurdunud traditsioonid säilisid ka hiljem.
Teine julge otsus oli oma ohvitseridekooli loomine juba sõja ajal. Vajadus selleks oli olemas algusest peale ja kasvas kogu aeg seoses suurte kaotustega ohvitserkorpuses eriti sõja algupoolel. Otsus oli õige ja sõja lõpuks kasvas Eesti ohvitserkond 10% võrra.
Sõjaväe tegusa süsteemi loomine oligi ülemjuhataja tegevuse peamine saavutus. Üks kogenud tööstusjuht ütles kord allakirjutanule, et hea juht pole mitte see, kes kogu aeg juhib, vaid see, kes loob struktuuri, mis ise töötab. Eriti vajalik oli see Vabadussõja oludes.
Et juhtida sõda, on vaja lisaks professinaalsusele sõjakunstis olla ka poliitik. Laidoner oli kahtlemata palju suurem poliitik kui osa tolleaegseid Eesti kutselisi poliitikuid. See on ka arusaadav, sest sõjaväelase kutse nõuab halastamatut rehkendamist realiteediga. Sõdurit ei sega miski nägemast ka ebameeldivat tõde. Teisalt ei mõtle ta endale välja tarbetuid piiranguid, kui need segavad edu saavutamist. Tähtsaim poliitiline otsus, mis Laidoneri eestvõttel langetati, oli see, et Eestil on vaja ja on õigus enesekaitse huvides mõjutada naaberriikides toimuvaid poliitilisi protsesse.
Tõsiasi on see, et Eesti valitsus abistas Läti Ulmanise valitsust üksnes Eesti huvides. Meil oli vaja julgestada oma pikk ja – nagu selgus 1919. kevadlahinguis – raskesti kaitstav lõunapiir. Samadel alustel abistas Laidoner ka Vene valgeid, kuigi taoline tegevus oli rahva enamiku silmis veel ebapopulaarsem kui lätlaste aitamine. Kuid ka siin ilmutas ülemjuhataja reaalpoliitilist künismi. Venelasi aidati vaid seni, kuni neist oli kasu puhvrina, mis hoidis Punaarmee eemal Eesti piiridest. Kui valgevägi kokku varises, ei kõhelnud Laidoner seda likvideerimast õige karmi käega.
Rindel viibides ei jätnud Laidoner kunagi võimalust kasutamata, et hoolitseda sõdurite eest. Polnud erandiks, et ülemjuhataja lasi haavatuid paigutada evakueerimiseks oma salongvagunisse. Juba sõja ajal tegeles Laidoner rindevõitlejate tulevase elu korraldamisega tsiviilametis.
Isiklike eluviisidega näitas ta kogu Vabadussõja vältel suurt eeskuju. Ta ei kasutanud alkoholi, isegi ei suitsetanud ja loobus kõigist meelelahutustest. Raudset korda nõudis ülemjuhataja ka oma staabilt. Seevastu vaatas ta aga läbi sõrmede juhtudele, kus surmaga silmitsi seisnud rindevõitlejad vahel seadusetähest üle astusid .
Erakordne autoriteet ja populaarsus muutis Laidoneri Vabadussõja ajal kutseliste poliitikute silmis ohtlikuks isikuks . Pärast sõja lõppu autasustati Laidoneri kõrgeimate aumärkidega ja ülendati ainsaks Eesti kindralleitnandiks. 35-aastane kindral oli tõusnud iseseisva riigi esimeseks meheks. Polnud mingi saladus, et tal oleks pruukinud vaid soovida ja temast saanuks piiramatu võimuga diktaator . Selline hirm näris paljusid poliitikuid ja viis inetute vahejuhtumiteni. Ootuspäraselt reageeris armee sedalaadi madalale politikaansusele ähvardustega teha lõpp igasugusele demokraatiale. Selles delikaatses olukorras asus Laidoner kõikumatult põhiseadusliku korra poolele. Piduriks sai kaine mõistus. Laidoner teadis selgelt, millised ohud ähvardasid isevalitsusi. Tema lahkumispalve 26. märtsil 1920 rahuldati. Nii jäid ellu viimata Laidoneri asjalikud kavad armee üleviimiseks rahuolukorda. See tõi kaasa sõjajärgseil aastail palju rumalusi ja tarbetut segadust riigikaitse korraldamisel. Päriselt suudeti riigikaitse optimaalsel kujul luua alles 1928. aasta reformiga.
Pärast sõjaväest lahkumist kandideeris Laidoner parlamenti ja loomulikult võitis kõigil valimistel, millest osa võttis. Endine ülemjuhataja oli kolme riigikogu liige aastail 1920-1929. Kuigi Laidoner kandideeris põllumeeste nimekirjas, oli olukord siin umbes sama nagu pärast viimast sõda Eisenhoweriga, kes võinuks kandideerida ükskõik millise partei nimekirjas.
Rahvasaadikuna säilitas Laidoner ka suure vabaduse isiklike tõekspidamiste väljendamisel. Parlamendis pühendus ta eestkätt riigikaitse, rahanduse ja välistpoliitika probleemidele. Kuid saatuse tahtel pidi Laidoner lühikeseks ajaks uuesti ka ülemjuhataja ametit pidama . See oli 1. detsembril 1924, mil Nõukogude agentuur organiseeris mässukatse Tallinnas. Terroristid löödi puruks küll juba enne Laidoneri aktiivse tegevuse algust, ent tollel sündmusel oli ometi suur tähtsus Eesti riigikaitse ja Laidoneri enese jaoks.
Poliitikuna on Laidoneri teened kõige nähtavamad diplomaatia valdkonnas. Endine ülemjuhataja oli kahe maailmasõja vahel kindlasti kõige tuntum eestlane välismaal ja seda kasutas Eesti riik ka maksimaalselt ära. Laidoner esindas korduvalt Eestit Rahvasteliidus Genfis ja kõikvõimalikel rahvusvahelistel konverentsidel. Tihti tuli täita ka esindusülesandeid. Loomulikult oli Laidoner paljude organisatsioonide ja seltside esimees või juhatusliige. Isegi vabal ajal ei saanud Laidoner tegelikult lahti lõputust hulgast vastuvõttudest ja visiitidest – Eesti Vabariigi huvides.
Kõigil neil aastail, mil Laidoner oli eemal otsesest sõjaväe juhtimisest, säilitas ta armeega tiheda kontakti. Laidoner osales manöövreil. Kohtus isiklikult sõjaväe vanemate juhtidega, jälgis sõjanduse arengut kogu maailmas ja võttis aeg-ajalt ka avalikult sõna Eesti kaitseväe arendamise küsimustes. Neist sõnavõttudest võib järeldada, et Laidoner oli väejuht täielikult oma aja nõuete tasemel. Kogu riigikaitse alusena rõhutas ta kõigepealt k a i t s e t a h e t. See oli tähtsaim, mis olemas pidi olema.
Suurt rõhku pani Laidoner noorte sõjalisele eelkoolitamisele ja kaitsetarvete arvestamisele kõigis eluvaldkondades. Mis puutub kaitsevahenditesse, siis oma uue ametiaja algusest peale püüdid Laidoner hoolitseda eeskätt tanki- ja õhutõrjerelvastuse täiendamise eest. Kiirendatud korras asuti arendama kodumaist sõjatööstust. Tema autoriteet poliitilises mõttes aitas teatud määral suurendada ka kaitse- eelarvet kolmekümnendate aasate teisel poolel.
1939. aasta kohta, mil Laidoner oli viis aastat taas riigikaitse eesotsas seisnud ja NSV Liidu väed Eestit ründasid, on tekkinud palju küsimusi. Milline oli siis Eesti kaitsevõime? Kas alistumine oli paratamatu? Arvamused lähevad lahku. Ühed võrdlevad Eesti ja NSV Liidu tankide hulka ja leiavad, et alistumine Moskvale oli paratamatu. Samas pole teada ühtki armeed, mis kunagi „valmis“ oleks saanud. Ikka tuleb sõda liiga vara. Fakt on see, et Eesti oleks sõja kaotanud. Fakt on aga ka see, et lüüasaamine sõjas oma vabaduse eest on üks asi ja alistumine ning okupantide mängu kaasategemine hoopis teine asi.
Eesti jaoks oli see raske aeg. Suurimaid ohvreid kandis seejuures sõjavägi eesotsas kindral Laidoneriga, kellelt võeti igale sõjamehele elustki tähtsam võimalus – auga langeda. J. Laidoner võeti valve alla 19. juulil 1940 ning viidi vangina NSV Liitu. Abikaasat ei oleks tol päeval veel viidud , kuid Maria soovis tingimata jagada raskusi koos mehega ning see soov rahuldati. Johan Laidoner elas üle tohutuid vintsutusi ja alandusi erinevates vanglates. Maria Laidoneril õnnestus hiljem hankida surmatunnistus, kus märgitakse J. Laidoneri surma daatumiks 13. märts 1953 ja põhjuseks verevalum peaajus. Kindral Laidoner oli maksnud oma armee ja kogu rahvaga poliitikute saatusliku vea eest, kuid kõigele vaatamata jääb ta Eesti ajalukku Vabadussõja võiduka ülemjuhatajana. Maria sai 1961. aastal võimaluse naasta Eestisse.
Kokkuvõte
Johan Laidoner kuulub vaieldamatult Eesti suurkujude hulka. Ta julges otsustada riigi kasuks, oli sirgejooneline ning mõistis oma rahva vajadusi. Kindral Johan Laidoneril kui vägede ülemjuhatajal Vabadussõjas on hindamatuid teeneid eesti rahva vabastamisel ja iseseisva Eesti Demokraatliku Vabariigi loomisel. Ta on mees, kes elab ka peale surma edasi. Muudmoodi ei saakski, sest meie ajaloos kuulub talle niivõrd suur ja tähtis osa. Ma arvan, et võime uhked olla, et Vabadussõjas viis just selline vapper ülemjuhataja meid võiduni.
LISA
Laidoner 1915. aastal
Laidoner abikaasa Mariaga
Ülemjuhataja enne arreteerimist
Allikad

Magnus Ilmjärv „ President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees“

H. Walter „Austalt & avameelselt“

Silvia Õispuu „Eesti ajalugu ärkamisajast tänapäevani“

http://et.wikipedia.org/wiki/Johan_Laidoner

http://www.hot.ee/vabadussoda/laidoner.ht m

http://www.hot.ee/lvpfoorum/vang-2.html

http://www.eok.ee/est/olympialiikumine/olympialiikumine_eestis/johan_laidoner