Jaan Poska referaat (0)

C. R. Jakobsoni nimeline Torma Põhikool
Jaan (Ivan) Poska
Referaat

Koostaja : Ats Hanst
Juhendaja : Toomas Aavasalu
Torma 2010
Sisukord
Sissejuhatus 3
Sünd ja varajane elulugu 4
Jaan Poska keiserlikus Tartu Ülikoolis 5
Advokaadina 6
Kõrgem ühiskonnaelu 7
Kõrgem poliitika 8
Linnapeana 9
Eesti kubermangu autonoomia 10
Bolševikud püüavad Poskat tagandada 12
Poska kui Eesti Suur Diplomaat 13
Välisministrina 15
Tartu rahu leping 17
Surm 19
Kasutatud kirjandus 20
Pilte 21
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Sünd ja varajane elulugu 4
Jaan Poska keiserlikus Tartu Ülikoolis 5
Advokaadina 6
Kõrgem ühiskonnaelu 7
Kõrgem poliitika 8
Linnapeana 9
Eesti kubermangu autonoomia 10
Bolševikud püüavad Poskat tagandada 12
Poska kui Eesti Suur Diplomaat 13
Välisministrina 15
Tartu rahu leping 17
Surm 19
Kasutatud kirjandus 20
Pilte 21
Sissejuhatus
Jaan Poska, üks Eesti isadest. Kõige sagedamini teatakse teda kui Tartu Rahu allkirjastajat ja suurt patriooti. Kasvanud venelaste seas üles ning seotud õigeusuga, sai temast siiski täiuslik eestlane. Tundus isegi naljakana, et suur Eesti härra kõneles vene keelt nagu emakeelt , kuid eesti keele hääldamisega oli tal küljes vene aktsent . Eduard Laaman , kes 1930. aastatel uuris Jaan Poska rolli Eesti ajaloos, hindas tema elu ja tööd järgnevate sõnadega: "See on advokaadi oma, kes elab oma tagasihoidlikku eraelu kontori ja kohtu vahel. Kui aga vaja, siis ei pelga ta astumast ka ajaloo kohtu ette ja ajamast seal suurimaidki protsesse, mis eesti rahval üldse on ajada olnud." Samuti peetakse teda ka Eesti diplomaatia suurvaimuks.1
Biograafiaid, refereerivaid raamatuid ning arvamusjutte on teinud temast paljud kirjanikud . Jaan Poska teemal on kirjutanud raamatuid ning artikleid järgnevad inimesed:

• Kaarel Tarand , „Läbirääkija“ 1998
  
• Eduard Laaman, „Jaan Poska: Eesti riigitegelase elukäik“ 1935
  
• Eero Medijainen, „Jaan Poska: Ivan või Jaan?“ 1998
  
• Küllo Arjakas, peatoimetaja , „Jaan Poska omas ja meie ajas.“ 2010
  
• Aadu Must, „Jaan Poska, Eesti omariiklikuse ettevalmistaja “ 2010
  

Enda arvamus mehest nagu Jaan Poska, on mitmekülgne. Esiteks suutis ta ülihästi taltsutada Venemaad, kui pidas läbirääkimisi Eesti iseseisvuse teemadel. Teiseks oli tal tugev loogikataju, mis viitab kõrgemale loomulikule intelligentsile. Harukordsed omadused tegid temast erilise mehe, vähemalt minu jaoks. Kuid Eesti jaoks oli ta eriline tänu oma saavutustele , mille tõttu me võime tänapäeval üldse Eesti Vabariigist rääkidagi. Kuidagi müstiline näib see kõik üldpildis, kuidas siiski suudab üks inimene veenda kaskümmend korda suuremat riiki millekski nii ebatavaliseks?
Sünd ja varajane elulugu
Jaan Poska nagu absoluutne enamik tema põlvkonna avaliku elu tegelastest oli pärit talurahva seast. Vanaisa Jaak Poska oli vabadik Tuhalaane lähedal Muksi talus . Oma maatükist, toast ja oma loast unistades läks ta paljudega nn. "keisri usku", kuid asjata. Jaagul avanes tänu õigeusku astumisele võimalus saata oma poeg Jaan õppima Riiga vaimulikku seminari . Jaanil polnud küll võimalik seminari lõpetada, kuid köstriametisse, esialgu Toris ja hiljem Laiusel, sobis ta hästi. Laiusel sündiski Laiuseväljal Laiuse vallas kaheteistlapselise perekonna viienda lapsena 12. jaanuaril 1866. aastal üks poiss, kelle nimeks sai samuti Jaan, kirikukirjades õigeusu kombe kohaselt Ivan. Jaani isa hindas kõrgelt õigeusu haritust. Jaan oli 16-aastane, kui ta isa 1882. aastal suri.2
Tänu haritud, energilise ja elurõõmsale emale sai Poskade suur pere hea hariduse. Tänu oma andekusele ja Karksi- Nuia preestrile Allik , omandas Jaan oma alghariduse a. 1877-1880 kaheklassilises Riia vaimulikus koolis, kus tollel ajal olid rasked tingimused õppimiseks. Põhiprobleemiks oli toitlustus , kuna see oli nigel. Kõige tavalisem hommikusöök oli leib keeduveega ja lõunaks ja õhtuks sageli heeringaid. Kuid siiski oli Riia vaimulik kool hea haridusega, sest üle poolte, kes seal käisid – omandasid oma elu jooksul ka kõrghariduse. Koolis õpetati teoloogiat, keeli (eesti, läti, vene, ladina ja saksa) ning üldaineid (aritmeetika, geograafia, vene ajalugu, ilukiri jm). Õpitu omandati alguses emakeeles ja siis korrati seda teistes keeltes.3
Peale algkooli siirdus Poska edasi kolmeklassilisse Riia vaimuliku seminari, kus ta õppis kuus aastat. 1886 . aastal sooritas ta eksternina Tallinnas Aleksandri gümnaasiumi juures küpsuseksamid ja läks vanema venna Mihkli eeskujul Tartu Ülikooli.
Jaan Poska keiserlikus Tartu Ülikoolis
Peale Riia Vaimuliku Seminari lõpetamist läks Poska õppima Tartu ülikooli. Tol ajal ja ka siiani on Tartu Ülikool üks parimaid kogu Baltimaades. Paljud, kes tegelesid seal õpingutega, olid välismaalt. Tartu Ülikool oli Jaan Poska eluajal vägagi kuulus, kutsudes sinna õppima sakslasi, venelasi ja soomlasi .4
Esialgu astus ta arstiteaduskonda, kuid peagi läks üle õigusteaduskonda, põhjuseks: aeg. Arstiteaduskonnas oli õppeaeg pikem ja raskem. Õigusteaduskonnas õppides sai ta nooremate õdede- vendade toetamiseks rohkem aega ja peale selle oli tal võimalus kooli kõrvalt tööl käia, mis katsid kulud söögi ning üüri jaoks. Tartu ülikoolis peeti tol ajal loenguid õigusteaduskonnas veel saksa keeles. Ülikooli astudes oskas Poska saksa keelt vähe, kuid peagi õppis ta keele vajalikul tasemel ära. Ta suhtles kõige enam õigeusu vaimulike ja eesti isamaalastega, kes tundsid Poskas poolehoidu vene kultuurile .
Jaan Poska side kirjandusega ajendas teda ülikooli kõrvalt tõlkima. Ta tõlkis Aleksandr Puškini "Padaemanda" ja ühe raamatu Peeter Suurest. Need tööd andis ta välja Jaan Karu nime all, et vältida probleeme keiserliku valitsusega. Samuti aitas ta üliõpilasena oma venda Mihklit Eesti algkoolidele vene lugemiku väljaandmisel.
Jaan Poska lõpetas ülikooli aastal 1890 ning asus seejärel elama Tallinnas, kus võimalusi kõrgema poliitikaga tegeleda rohkem. 5
Advokaadina
Tallinnas oli Jaan esimene eestlasest advokaat ja ilmselt ka esimene eestlasest kõrgharidusega jurist . Oma karjääri alguses jättis Poska oma kolleegidele valge varese mulje. Erinevalt paljudest, eriti vene rahvusest advokaatidest, kes olid hiilgavad oraatorid ja püüdsid kohut mõjutada emotsionaalse ilukõnega, oli Jaan hoopis teist laadi mees. Ta kõneles lühidalt ja kuivalt, mõnikord isegi veidi kogeledes ning väljapaistvat kõnemeest temast kunagi ei saanudki. Kuid samas oli iga tema esinemine sügavalt asjatundlik, loogiline ja igas mõttes vettpidav.
Väsimatu tööga süüvis ta tookord Eestis kehtinud uute ja vanade seaduste pisimatessegi detailidesse. Eriti Balti eraõiguse tõlgendamisel peeti teda vaieldamatuks autoriteediks mitte ainult Tallinnas, vaid ka Peterburi kõrgemates kohtuinstantsides kuni senatini välja. Nii kujunes Poskast tunnustatud tsiviilasjade spetsialist, keda tööga lausa üle koormati ja kellele usaldati kõige keerukamaid kohtuasju. Tsiviilasjadega tegelemine tõmbas teda aina enam ühiskonna poole.6
Kõrgem ühiskonnaelu
1895. aastal abiellus Jaan Poska Constance Eckströmiga, kelle isa oli rootslane, ema aga eestlanna. Teadjad inimesed on kinnitanud, et Constance etendas mehe elukäigu kujunemisel suurt rolli. Teda on iseloomustatud kui eeskujulikku perekonnainimest, kes oskas luua oma perele tõelise kodukolde, kuid samas ka kui vaimukat ja temperamentset seltskonnahinge. Ja nii juhtuski, et Poskade kodust kujunes Tallinnas esimene „Eesti salong “, kus eestlastest haritlased ja ühiskonnategelased lävisid esialgu peamiselt kohaliku vene intelligentsi ja administratsiooni esindajatega, hiljem aga välisriikide diplomaatide, ohvitseride ja ärimeestega.
Järk-järgult tõmmati Poska üha enam ühiskondlikku ellu. Selle eelduseks oli asjaolu, et sajandivahetusel toimus Tallinnas suur majanduslik ja ühiskondlik-poliitiline ning kultuuriline pööre. Elati läbi tõelist gründertumi-perioodi, kus senine vaikne, suuresti baltisaksalik kubermangulinn muutus tööstuslinnaks. Samal ajal kujunes Tallinn ka eestlastest haritlaste koondumiskohaks. Ühiskondlikus elus andsid üha enam tooni advokaadid K. Päts, J. Teemant , M. Pung, F. Karlson ja teised ning ühtses rivis mainitutega oli ka J. Poska.
Tallinna eestlastest haritlaskond koondus 1901. aastal asutatud ajalehe „Teataja“ ümber. Ringkonna üheks eesmärgiks oli tookord eestlaste osakaalu tõstmine nii majanduslikus kui ka ühiskondlik-poliitilises elus. Just sellesse aktsiooni lülitus aktiivselt ka Jaan Poska. 1890.aastate keskel oli ta kibestunult konstateerinud eestlaste allasurutud olukorda ja rõhutanud: „ Sakste käes on varandus, haridus ja võim. Meie ei saa nende vastu midagi – pole inimesi ega vara. Mõni eesti selts, nagu „Estonia“ ja „Lootus“, on rohkem alevi voorimeeste kõrtsid.“
1904 . aastal toimusid järjekordsed Tallinna linnavolikogu valimised. Oma sõprade soovitusel, aga kõigepealt abikaasa mõjutusel, andis nõusoleku kandideerida ka Jaan Poska. Tänu hoolikatele ettevalmistustel ja koostööle kohalike vene ringkondadega saavutati linnavalimistel lausa uskumatuna tunduv võit baltisakslaste üle. Eesti-vene blokk sai linnavolikogus 42 ja sakslased ainult 18 kohta. Olukorras tõusid päevakorda J. Poska ja K. Pätsi kandidatuurid Tallinna linnapea kohale. Kumbki seda ametikohta algul ei soovinud.7
Kõrgem poliitika
1905. aastal tõusis päevakorda Baltimaadele autonoomia taotlemise idee. Erinevad ringkonnad pidasid kogu selle probleemistikuga silmas muidugi erinevaid eesmärke. Baltisaksa rüütelkonnad püüdsid kõigest hingest oma eesõigusi põlistada ja saavutada, et piiratud autonoomia tuleks kasuks kõigepealt aadlikest suurmaaomanikele. Seevastu eestlasest avaliku elu tegelased taotlesid, et kohalike asjade otsustamine läheks eestlaste kätte. Jaan Poskal ja tema mõttekaaslastel tuli korduvalt protestida baltlaste koostatud kohaliku maavalitsuse uuendamise projektide vastu ja nõuda, et uuenduste ettevalmistamine toimuks demokraatlikul viisil, kus oleks kindlustatud elanikkonna kõigi kihtide sõnaõigus.8
Kuna aga tsaaribürokraatia pidas kinni „ühtse ja jagamatu Venemaa“ loosungist, nägi igasugustes vähemusrahvuste autonoomiataotlustes lubamatust ja seperatismi. Jaan Poska pidas autonoomia läbisurumist kõigi baltimaalastega koostööd tehes erakordselt tähtsaks. Nii pidas Poska läbirääkimisi ka rüütelkondade esindajatega selle üle, kuidas vastu astuda Peterburi võimude ja nende kohalike esindajate varjamatutele tsentraliseerimistaotlustele ja saavutada kohaliku elanikkonna osavõtt oma asjade korraldamisest.
1905. aastal muutus tormiliste sündmuste käigus Tallinna linnavolikogu mõneks nädalaks lausa rahvaesinduseks. Kuna 16. oktoobri masendavale veretööle, mis oli rahva meelepaha üles kütnud, järgnes kohe 17. oktoobri manifest, siis sattusid kohalikud tsaarivõimud suurde segadusse ega söandanud korra loomiseks midagi ette võtta. Tallinna linnavolikogus arutati ja otsustati kõikvõimalikke kohaliku elu küsimusi, kusjuures linnavolikogu tegevus arenes kaugele üle ettenähtud piiride. On iseloomulik, et linnavolikogu töösse tõmmati kaasa arvukalt elanikkonna erinevate kihtide esindajad, kusjuures baltisakslased kaotasid igasuguse mõju.9
Linnapeana
Seoses sõjaseisukorra väljakuulutamisega muutus olukord kardinaalselt. Paljud eestlasest ühiskonnategelased varjusid või läksid maapakku, paljud arreteeriti. Ka mitmed Tallinna linnavolikogu liikmed, nende hulgas ka Jaan Poska, istusid lühemat aega Toompea vanglas .
1906. aastal omandasid riigiduuma valimised ühiskondlikus võitluses kaaluka koha. Ka poskale tehti ettepanek duumasse kandideerida, kuid ta keeldus ja lükkas tagasi ka pakkumise asuda Tallinna linnapea kohale. Reaktsiooniaastail eemaldus ta ühiskondlikust tegevusest täiesti ja tegeles intensiivselt advokaadipraksisega. Väga populaarse juristina kogunes tööpakkumisi rohkem, kui ta suutis vastu võtta.
1913. aastal, alles 7 aastat hiljem, ühiskondliku tõusu perioodil õnnestus mõningatel sõpradel, kaasaarvatud abikaasa Constance, aktiivse abiga Jaan Poska taas ühiskondlikku ja avalikku ellu tagasi tõmmata. Seekord nõustus ta isegi Tallinna linnapeaks kandideerima ning 27. aprillil ta selleks valitigi. Järgnes energiline tegevus kiiresti kasvava linna ja selle elanike huvides.
Kogu oma tegevuses tuli Poskal pidevalt piike murda kohaliku baltisaksa rüütlitega ja eriti nende peremehe E. Von Dellingshauseniga, veel rohkem aga tsaarivõimude esindajatega eesotsas kuberner I. Korostovetsiga.
Maailmasõja puhkemisega tõusid päevakorrale hoopis uued probleemid. Palju vaeva tuli näha toiduainete ja kütuse hankimisega, veelgi enam aga nende kohaletoimetamisega. Siiski oli Tallinn toiduainetega suhteliselt hästi varustatud. Tuli hoolitseda sõjapõgenike ja nii või teisiti sõja hammasrataste vahele jäänud linnakodanike eest.
Mida aasta edasi seda ilmsemaks muutus tsaarivalitsuse võimetus sõda pidada ning riigis kuhjunud probleemidega toime tulla. Kujunenud olukorras püüdsid riigiduuma, omavalitsuste ja ülevenemaalise linnade liiduga seotud ringkonnad riigielu juhtimises otsustavamalt kaasa rääkida. Poska ühines selle tsaarivalitsusega opositsioonis oleva vooluga. Tema algatusel loodi Tallinnas linnade liidu osakond, mis tegeles sõjaväelaste ja nende perekondade abistamisega. Tsaari isevalitsuse likvideerimiseks olid nii Poska kui tema mõttekaaslased moraalselt valmis. Küsimus seisnes vaid selles, kuidas seda teha.10
Eesti kubermangu autonoomia
Venemaa ühiskondlik-poliitilises elus sügava murrangu põhjustanud Veebruarirevolutsiooni päevil viibis J. Poska Petrogradis. Rahvahulkade massiline väljaastumine jättis talle sügava mulje. 2. märtsil Tallinna jõudes kutsus ta kokku linnavolikogu erakorralise koosoleku, kus rõhutas, et Venemaal koidab uus ajajärk. Kujunenud konkreetsetes tingimustes pidas ta kõige tähtsamaks momendiülesandeks ekstsesside vältimist ja kodanike julgeoleku kindlustamist. J. Poska ettepanekul otsustati luua 10-liikmeline avaliku julgeoleku kommitee.
Samal ajal oli kuberner P. Verjovkin võimust loobumise sümbolina oma mõõga raekotta ära andnud. 5. märtsi õhtul jõudis talle Tallinna Ajutise Valitsuse telegramm teatega, et kuberneride asemele saavad ajutisteks kubermangukomissarideks kubermangusmstvote esimehed, aga seal, kus semstvod puuduvad, kubermangulinna linnapead. 6. märtsil võttis Poska Verjovkinilt kubermanguvalitsuse üle. Koostati ka vastav akt, milles tuli fikseerida , et kubermangu kantselei materjale ja muid akte oli revolutsiooni puhkemisel 2. märtsil ära põletatud.
Niisiis kuulus Eestimaal kubermangukomissari amet Jaan Poskale. Tema kui keskvõimu kõrgema kohaliku esindaja tööpõlluks ei kujunenud üksnes Eestimaa kubermang , vaid kogu Eestimaa.
Teatavasti kohe peale Veebruarirevolutsiooni võitu püstitati eesti rahvuslike ringkondade poolt autonoomia nõue. Poska osavõtul koostati Vene Ajutisele Valitsusele esitatud määruse projekt, mis aga Petrogradis poolehoidu ei leidnud. Seepeale organiseeriti Petrogradis suurejooneline eestlaste demonstratsioon autonoomia toetuseks . Kuigi Ajutine Valitsus ei tahtnud tunnustada vähemrahvuste õigusi, oli ta seekord sunnitud eestlaste suurejoonelisele tahtevaldusele järele andma. 30. märtsil kinnitatud määrusega ühendati Eesti alad, ehk Eesti kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa, üheks rahvuskubermanguks. Kubermangu etteotsa sai kubermangu komissar, tema juurde oli ette nähtud nõuandva organi – Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu loomine.
Kaua aega baltisakslaste ja tsaaritšinovnike domineeriva osa vastu võidelnud rahvuslikud ringkonnad rõõmustasid Eesti ala administratiivse ühendamise ja Jaan Poska kubermangukomissariks nimetamise üle.
Kuid peagi kujunes Poskale tugev vastasrind, mistõttu kubermangukomissari ametikoht kujunes talle vägagi sekeldusterohkeks, täis igapäevaseid konflikte.11
Bolševikud püüavad Poskat tagandada
Paljud endise „ühtse ja jagamatu“ Venemaa vaimus tegutsenud bolševikud haaranud peale Veebruarirevolutsiooni võitu Venemaal võimu, hakkasid valmistama avaldusi Petrogradile. Nõuti asendada J. Poska kubermangukomissari kohal venelasega. Selle taotluse sügavamaks põhjuseks oli kartus , et eesti keelt mitteoskavate ametnike, kohtuasutuste töötajate jne. Kuldsed ajad hakkavad Eestimaal läbi saama ja neil tuleb mujal uus töökoht otsida. Arvukate Eesti organisatsioonide energilise sekkumise tõttu jäi vene ametnike aktsioon tulemusteta. Palju tõsisemaks kujunes J. Poska konflikt Tallinna nõukoguga. Viimases domineerisid mitte-eesti rahvusest sõjaväelased, kes sageli ei tundnud kohalikke olusid.12
Ajutise Valitsuse ja selle kohalike esindajatega ning nõukogude olemasolu oli riigielu seisukohast ebanormaalne nähtus, mis põhjustas nii üldriiklikus kui ka kohalikus asjaajamises segadust ja konflikte. Kaksikvõim lagunes peagi.
Ajutise Valitsuse 30. märtsi määruse kohaselt tuli Eesti kubermangus valida kubermangu Ajutine Maanõukogu. Viimasest pidi kujunema Eesti esimene tõeline rahvaesindus kohalike küsimuste otsustamisel.13
Aprilli lõpul määrati kubermangu Maanõukogu valimised 23. maile, kuid bolševikud väitsid, et valimiste organiseerimiseks on aega liiga vähe. Kuna ettevalmistusi juhtis Poska, siis suundus kogu meelepaha tema vastu, kui vaieldi bolševikutele vastu, et aega on piisavalt. Tallinna nõukogu nõudis valimiste edasilükkamist 25. juulile, kuid Jaan jäi endale kindlaks ning keeldus seda nõuet aktsepteerimast, mispeale nõukogu otsustas 26. mail ta ametikohalt tagandada. Sellepeale tekkis hirmus palju proteste nii Toompeal, Peterburis kui ka ajalehtedes.
Kuna Eesti olid suured mereväe- ja sõjaväebaasid, siis taheti siinset rahvast hoida õnnelikena ning Jaan Poska sai tagasi oma koha kubermangukomissarina ja Tallinna nõukogul tuli selle faktiga vaikides leppida.14
Poska kui Eesti Suur Diplomaat
1917. aastal hakati taotlema Ajutiselt Valitsuselt, et Eestis saaks asjaajamiskeeleks eesti keel. Küsimuste lahendamine aga venis ja linnavalitsused läksid enda algatusel eesti keelele üle. Kuna see oli vastuolus seadustega, siis tuli kubermangukomissaril selle vastu protestida. Muidugi põhjustas see laialdlast meelepaha J. Poska tegevuse suhtes, aga ta pidi nõnda talitama, et oma ametikohta kubermangukomissarina jätkata.
Samal ajal olnud toimunud Venemaal Oktoobrirevolutsioon ja Poska oli kindel, et revolutsioon toob endaga kaasa aastaid kestva poliitilise sõja.
Paljud eesti poliitikud arvasid, et Lenini ja bolševikute võim on leebem, kui oli Ajutise Valitsuse oma. Hakati rajama lootusi koostööks bolševikutega. Selliseid illusioonid hajusid ruttu. Seevastu realist Jaan Poskale oli otsekohe selge tee, mida mööda tuleb edasi minna. Kui Maavalitsuse liikmete nõupidamisel K. Päts veel arvas , et Lenin on ehk vähem venestaja kui Ajutine Valitsus, siis ütles Jaan Poska oma ajaloolised sõnad: „Nüüd ei jää muud nõu kui Eesti iseseisvaks kuulutada.“
J. Poska vabanes kubermangukomissari kohalt 27. oktoobril ja andnud asjaajamise kirjaliku aktiga Viktor Kingissepale ja E. Meistrile üle.
1917. aasta detsembris viibis Jaan Poska mõnda aega Petrogradis, et tutvuda erinevate Venemaa parteidega. Eriti huvitasid teda sotsialistide-revolautsionääride kui Asutava Kogu valimistel kõige enam hääli saanud partei seisukohad. Tal õnnestus juhtivate esseeride nõupidamisest osa võtta. Oma kurvastuseks sai Poska teada, et esseerid pole Eestimaa iseseisvumisest huvitatud.
1917-18. aastavahetusel peeti „Estonia“ teatris parteidevahelisi läbirääkimisi, kus tuli Eesti iseseisvumine rõhutatult esile ning sooviti ka bolševikute poolehoidu selles, kuid nemad keeldusid. Peale bolševikute keeldumist hakkas Poska mujalt abi otsima – seega hakkaski ta saatuse tahtel tegelema Eestit puudutava välispoliitikaga.
Koos Jüri Vilmsi ja Julius Seljamaaga asus Poska 1918. aasta jaanuaris Petrogradis uurima , mida arvatakse Läänes Eesti iseseisvuse perspektiividest.
10. jaanuaril 1918 külastasid nad kolmekesi Suurbritannia saatkonda. Kuna suursaadik oli ära, siis võttis neid vastu tema asetäitja. Poska seletas lahti, mis Eestis toimub ja kirjeldas Venemaal toimuvat korralagedust ja veenis neid, et bolševikud ei pea kinni rahvaste enesemääramise õigustest. Edasi tõstis Poska esile asjaolu, et Eesti küsimus oli omandanud juba rahvusvahelise kõlapinna. Brestis räägiti samal ajal rahuläbirääkimistel, et Saksamaa nõuab pooled Eesti saared endale. Juhiti tähelepanu ka Saksa agentide tegevusele, kes õhutasid Saksa vägede kutsumist Eestisse. Järgnevalt puuris ta britlastele auku pähe, et ainukene võimalus on Eesti iseseisvaks kuulutada suurriikide abiga. Poska rõhutas, kuidas see aitaks ka Inglismaad ja teisi lääneriike, tuues üles kaubandusega seotud argumente ja rääkides faktist, et muidu võib Eestist saada Saksamaa või Venemaa võimas mereväeprovints.
12. jaanuaril võeti Poska ja J. Seljamaa vastu ühe USA saatkonna töötaja ning 13. jaanuaril Prantsuse suursaadiku J. Noulensi poolt. Jutuajamistel esitasid eesti mehed samu argumente nagu Briti saatkonnaski.
Lääne pool leidis Eesti iseseisvuse idee hea poolehoiu. Arvati, et Eesti on tervele maailmale kasulikum ning et autonoomia mõtted tuleks maha matta ja otse iseseisvust taga ajada. Paljud suursaadikud ja saatkonnatöötajad demonstreerisid oma poolehoidu Eestile oma kõnedes.
Sidemete edasiseks kindlustamiseks Lääne-Euroopa riikidega saadeti J. Poska aktiivsel osavõtul välismaale Eesti välisdelegatsiooni nimetuse all tuntud saatkond. Delegatsiooni algseks ülesandeks oli esitada välisriikide valitsustele Maanõukogu memorandum Eesti poliitilise olukorra kohta.15
Välisministrina
1918. aasta veebruaris tõusis konkreetselt päevakorda Eesti iseseisvuse kuulutamine ja Ajutise Valitsuse moodustamine. Peeti iseenesestmõistetavaks, et välisministri kohustused peavad langema Jaan Poskale. 24. veebruaril avaldatud Päästekommitee päevakäsk nr. 5 algaski sõnadega: „Eesti Ajutise Valitsuse kokkusead on järgmine: 1. Ministrite Nõukogu esimees ja siseminister Konstatin Päts. 2 Ministrite Nõukogu abimees ja kohtuminister Jüri Vilms 3. Välisminister Jaan Poska.“
Saksa okupatsiooni tingimustes arendas J. Poska kõigile raskustele vaatamata teatud välispoliitilist tegevust. Tal oli kontakte välisdelegatsiooni liikmetega Lääne-Euroopas, saatis neile instruktsioone ja raha. Sidet peeti Helsingi ja Stockholmi kaudu. Välisdelegatsiooni liikmed selgitasid Lääne-Euroopa riikide pealinnades Eestis kujunenud olukorda ja õhutasid Eesti iseseisvuse ideed.
Selle peale oli isegi Prantsuse valitsus nõus tunnustama Eestit, kui iseseisvat asutust kuni rahukongressi kokkuastumiseni. Seejärel muutus Eesti iseseisvuse teema juba rahvusvaheliseks, mida toetasid Itaalia, Prantsusmaa ja Inglismaa ja nad olid endale selle küsimusega seotuid kohustusi.
1918. aastal kujunesid Poskal tihedad kontaktid Soome poliitikutega. Tema aktiivsel osalemisel arutleti Eesti-Soome liidu, liitriigi või uniooni loomise ideed.
Kui Ajutise Valitsuse peaminister K. Päts sakslaste poolt arreteeriti ja asepeaminister J. Vilms Helsingis maha oli lastud , muutus J. Poska peaministri faktiliseks asetäitjaks. 1918. sügisel olid Saksa okupatsioonivõimud sunnitud Poska võimu, autoriteeti ja ametit juba aktsepteerima, sest Saksamaa oli sõda kaotamas ja nende üldine võim vähenes igal pool.
Kui Saksamaal puhkes revolutsioon , siis hakkasid ka Talinnas paiknevad soldatid ja madrused sellega kaasa minema ning linnas tekkisid toitlusrahutused. Okupatsioonivägede juhataja kindral Secendorff pöördus Poska poole, hirmul, küsis kindal J. Poskalt nõu, kuidas rahvast rahustada. Poska vastas, et peatingimuseks on Eesti Maapäeva kokkukutsumine.
Seepeale kutsus Poska kokku Ajutise Valitsuse. Esimene istung toimus 11. ning esimene avalik istung 12. novembril.
17. detsembril asus Poska koos paari kaaslasega Pariisi, kus toimus rahukonverents, sest seal olid lubanud suurriigid Eesti saatuse määrata. Leiti, et Eesti iseseisvuse küsimust ei tohi ilma Venemaa nõusolekuta kindaks määrata. Peale pikka lootmist sai Poska valusa õppetunni, et suurriigid tundsid ainult kahte võimu: rusikavõim ja majanduslik võim, ning Eesti oli üldiselt väike. Poska kirus oma kirjades suurriikide esindajaid, nagu nad oleks demokraatia ja vaba rahva vastased.
Poska alustas uuesti, otsast peale. Seekord tahtis ta sõlmida liitu ning soovis sinna kaasata Läti ja Leedu, et kõik balti riigid läheksid ühisena Venemaaga oma iseseisvuse eest.
Eesti valitsuse algatusel toimus Riias 10-12. septembrini Eesti, Läti ja Leedu esindajate nõupidamine peaministrite osavõtul ja 14-15. september Tallinnas Soome, Eesti, Läti ja Leedu pea- ning välisministrite konverents .16
Tartu rahu leping
5. detsembril alanud Tartu rahukonverentsi avakõnes tervitas J. Poska Nõukogude rahudelegatsiooni, avaldas lootust, et läbirääkimisel saavutatakse kokkulepe ning kahetses, et Eestiga sarnases olukorras asuvad naaberriigid pole läbirääkimistega ühinenud. Nõukogude delegatsiooni juht L. Krassin rõhutas oma pikemas miitingukõnes Venemaa relvajõudude võite rinnetel ja rõhutas, et Venemaa on kodusõja võitnud. Sellega anti Eestile mõista, et me oleme nende kõrval pisikesed ja peaksime mingite kokkulepete sõlmimisest alandlikult taganema.
Jaan Poska arendas teemat edasi selgesti, et Eesti, kel puuduvad agressiivsed eesmärgid, on pidanud vaid kaitsesõda, ehk sõjategevust alustas Nõukogude pool, mitte Eesti.
Vettpidav argument sundis Krassinit mõtlema lepingutingimustele. Krassin tahtis garantiisid, mis kindlustaks Nõukogude valitsuse selle eest, et rahu ei muutuks sõjaliseks manöövriks. Edasi soovis Nõukogude delegatsioonijuht, et Eesti ei lubaks enda maadele võõraid vägesi ega lubaks oma sadamat kasutada võõrjõududel, selle jutuga mõtles Krassin muidugi Lääne-Euroopa riike.
Eesti delegatsioon lähtus sellest, et rahuleping pidi endastmõistetavalt andma mõlemale poolele julgeolekugarantii.
Edasi arutati tuliselt riigipiiride küsimust. Eesti delegatsiooni projekti kohaselt pidi riigipiir minema ida pool Narva jõge Jamburgi lähedalt ning lõuna pool Pihkva järveni ulatuma. Seevastu Nõukogude projekti kohaselt pidi Venemaale minema kogu Soome lahe ja Peipsi järve vaheline osa Virumaast kuni Kundani ja Petserimaa. Seega olid projektid erinevad ja diskussioonid äärmiselt ägedad. Piiri vaidlustes osales eriti visalt kindral J. Soots. Siiski oli Eesti delegatsiooni hing Jaan Poska, kes suutis alati rahulikuks jääda, kui teised sõimasid ja karjusid tulistes vaidlustes. Poska leidis alati enda seisukohtade kaitseks veenvaid argumente ja oskas õigel ajal minna teatud kompromissidele. Tänu sellele tegid mõlemad pooled järelandmisi, kuid kokkulepet siiski ei saavutatud.
Poska tegi Nõukogude delegatsioonile surve avaldamiseks ühe manöövri. Nimelt, kui kokkulepet ei saavutatud, siis sõitis ta 17. detsembril Tallinnasse, öeldes, et konsulteerib Eesti valitsusega.
Tema julgest sammust oli kasu: kui läbirääkimised 22. detsembril jätkusid, siis tegi ta Nõukogude delegatsioonile olulisi järeleandmisi riigipiiri osas ja püstitas vaherahu sõlmimise küsimuse. Ka Eesti delegatsioon tegi järeleandmisi ja asuti edasi arutama mõlema poole garantiikohustusi.
Paljud eriseisukohad ja vaidlused siiski säilisid, kui siiski näitas J. Poska ennast ületamatu meistrina. Just tema ettepanekul algasid delegatsioonijuhtide ehk J. Poska ja A. Joffe läbirääkimised veel lahendamata küsimuste üle. Lõplikult jõuti kokkuleppele 1919. aastal 31. detsembril, mil kirjutati vaherahulepingule alla. Vaherahuleping hakkas kehtima 3. jaanuaril.
Jaanuarikuu kulus Tartus peamiselt majanduslike küsimuste arutamiseks ja rahulepingu allakirjutamiseni jõuti 2. veebruari esimestel tundidel . Pärast allkirja andmist ütles Poska: „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700 aasta kestel, sest täna esimest korda Eesti määrab ise oma rahva ja tuleviku saatuse lõplikult.“ Kui Poska hilisõhtul Tallinnasse jõudis, ootas jaamas suur rahvahulk, kes korraldas talle erakordselt südamliku vastuvõtu.17
Surm
Pärast rahulepingule allakirjutamist oli Jaan Poska öelnud: „Ma olen oma töö teinud, nüüd võin minna puhkama .“ Kuid tegelikult vajati tema teadmisi ja kogemusi jälle, seekord Eesti esimese põhiseaduse väljatöötamisel. 23. oktoobril 1919 oli J. Poska ühehäälselt valitud põhiseaduskomisjoni esimeheks. Pärast Tartu rahu sõlmimist võttis ta aktiivselt osa põhiseaduse väljatöötamisest, eriti vaidlustest presidendi-institutsiooni ümber. 4. märtsil võttis ta osa komisjoni istungist, 6. märtsi õhtul viibis heatujulisena ühes suuremas seltskonnas, kuid 7. märtsil leiti ta kodust surnuna, surmapõhjuseks tuvastati teda varem tabanud mikroinfarkt ja liigse konjaki tarbimine.
Et Tartu rahu sõlmimine kogu Eesti rahvale oli hindamatu tähtsusega, siis saadeti nii vahetult pärast selle sündmuse toimumist manalasse varisenud riigimees viimsele teekonnale erilise pidulikkusega. Tema matustel kahetsesid suurmehe kaotust sajad eestlased, kes olid oma vabast tahtest austuse üles näitamiseks kohale läinud. Peale Jaan Poska surma viidi tema hauale hulgaliselt lilli veel mitmeid kuid.
Leinama jäi lesk viie tütre ja kahe pojaga, kellest noorem, Jüri, oli siis pisut üle ühe aasta vana. Jaan Poska on maetud Siselinna kalmistule Tallinnas, mis asub aadressil Toonela tee 3.
Et demonstreerida Poska tähtsust ja teda meeles pidada, siis korraldab Laiuse põhikool iga aasta Jaan Poska teemalisi viktoriine ning Tartus nimetati ka gümnaasium tema järgi, Tartu Jaan Poska Gümnaasium, Vanemuise tänaval. Samuti on paljud kirjanikud austanud teda biograafiadega tema eluloost. Lisaks on Juhan Saar ja Kaarel Kilvet kirjutanud näidendi „Tartu rahu“, mille lavastas Vanemuise teatris Ago-Endrik Kerge aastal 1990.18
Jaan Poska surimask asub Tartu linnamuuseumis. 19
Kasutatud kirjandus

• K. Arjakas, peatoimetaja, „Jaan Poska omas ja meie ajas“ 2010, 20 erinevat autorit
  
• H. Arumäe, „ Ausalt ja avameelselt Eesti suurmeestest“ 1990
  
• T. Karjahärm, „Eesti ajalugu elulugudes“ 1997
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Poska
  
• http://www.hot.ee/vabadussoda/poska.ht m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%C3%9Clikool
  
• Pildid on võetid Eesti vikipeedia veeblilehelt.
  

Pilte
Noorena Constance Eckström Poska surimask
Poska perekonna haud Poskade pere
J. Poska Tartu Rahu allkirjastamas Tartu Rahu leping
1 "Ausalt ja avameelselt Eesti suurmeestest" lk 18-19
2 "Jaan Poska oma ja meie ajas" lk 22-30
3 "Eesti ajalugu elulugudes" lk 100
4 http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%C3%9Clikool
5 "Eesti ajalugu elulugudes" lk 101
6 "Jaan Poska oma ja meie ajas" lk 45-52
7 "Jaan Poska oma ja meie ajas" lk 62-77,
8 "Eesti ajalugu elulugudes" lk 102
9 "Jaan Poska oma ja meie ajas" lk 80-85
10 "Jaan Poska oma ja meie ajas" lk 100-110
11 "Jaan Poska oma ja meie ajas" lk 120-125
12 "Jaan Poska oma ja meie ajas" lk 128
13 „Ausalt ja avameelselt Eesti suurmeestest“ lk 21
14 "Jaan Poska oma ja meie ajas" lk 133-139
15 „Ausalt ja avameelselt Eesti suurmeestest“ lk 22-26
16 "Jaan Poska oma ja meie ajas" lk 177-181
17 "Jaan Poska oma ja meie ajas" lk 190-220
18 "Jaan Poska oma ja meie ajas" lk 221-241
19 http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Poska