Jaan Poska (1)

Lapsepõlv ja haridus
Jaan Poska sündis 12-lapselises peres viienda lapsena. Tema perekonna kodune keel oli vene keel. Ta kasvas üles täiesti venevaimulises õhkkonnas, sest ta vanemad käisid läbi peamiselt preestritega ja nende perekondadega, kes olid enamasti venelased . Hoolimata sellest, et Jaan Poska kõneles vene keelt nagu venelane ja eesti keeles tundus pisut vene hääldamist, oli ta alati suur eesti isamaalane.
Jaan Poska.
Ta õppis Tuhalaane õigeusu kiriku koolis. Andeka poisina pääses ta Karksi -Nuia preestri Allika abil Riia õigeusu vaimulikku seminari , kus ta sai alg- ja keskhariduse. See oli õigeusu köstrile kõige kergem ja odavam tee oma poegade koolitamiseks. Vaimulik kool oli neljaklassiline progümnaasium, seminar aga keskkool, kus neljas klassis anti ilmalikku haridust, kahes viimases aga usuteadust. Kummagi juures oli ka internaat , kus õpilased elasid. Õppekeeleks oli vene keel, läti ja eesti keelt õpetati eriainena. Õppureist enamus olid lätlased, eestlasi oli tunduvalt vähem ja venelasi mõni üksik. Eriti rohkesti õpetati vaimulikus seminaris filosoofiat ja loogikat.
1882. aastal, kui Jaan Poska oli 16-aastane, suri ta isa. Ema kolis siis Tartusse , kus üks poegadest, Mihkel, õppis ülikoolis ning ka nooremad pojad ja tütred käisid koolis. Kuna üks vendadest oli läinud vaimulikku akadeemiasse ja teine hakkas preestriks, oleks Jaan Poskast saanud ka preester , kuid õnneks määrati vend Mihkel rahvakoolide inspektoriks ja tal oli võimalik Jaani aineliselt toetada.
1886 . aasta kevadel sooritas Jaan eksternina küpsuseksami ja lõpetas seminari, astumata kahte viimasesse klassi. Sama aasta sügisel astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Aasta hiljem siirdus Jaan Poska õigusteaduskonda, siis oli võimalik õppimise kõrvalt ka teenida ning õigusteaduskonna sai ka rutem lõpetada. Tartu ülikoolis peeti tol ajal loenguid õigusteaduskonnas veel saksa keeles. Ülikooli astudes oskas Poska saksa keelt vähe, kuid peagi õppis ta keele vajalikult ära. Ta suhtles enam õigeusu vaimulike ja eesti isamaalastega, kes tundsid poolehoidu vene kultuurile .
Aastal 1890 lõpetas Jaan Poska ülikooli. Noor advokaat hakkas Tallinnas tööle eraadvokaadina. Kolme aasta möödudes sai temast vandeadvokaat.
Jaan Poska kosjad

Üks vana ütlus kõlab, et iga suure mehe selja taga seisab suur naine. Jaan Poska kirjades tütar Veerale käib ikka läbi “Mamma”. Kes oli siis Poska pere Mamma? Poska pere Mamma oli Constance Poska (1876-1923). Oma tulevase naisega kohtus noor Tallinna advokaat Poska advokaadist kolleegi Kinievi juures. Poska armus kolleegi laste koduõpetajasse Constance Ekströmisse.
Noor koduõpetaja oli Vanaturu teisel pool klaasitöökoda ja äri pidava rootslase Ivar Ekströmi ja tema eestlannast naise Josephine Amalie tütar. Pärast Töchterschule lõpetamist oli noor naine olnud koduõpetajaks Soomes, kuid siis tulnud Tallinna tagasi ja nii teeninud ta leiba Tallinna advokaadi peres.
Noore koduõpetaja elu polnud kerge, sest ema olevat varakult surnud ja isa kasvatanud kahte poega ja kolme tütart üksi. Kui kihluse järel (fotod ilmselt kihluse ajast) küsinud noor advokaat oma väljavalitult tema suurima unistus kohta, mida ta tahaks kohe täita, olnud vastus üllatav. Constance polnud elus veel kunagi voorimehega sõitnud ja nii “sõitnud nad siis kahekesi, noored ja õnnelikud, voorimehega Kadriorgu”.
Sel hetkel nad ilmselt veel ei teadnud , et Kadriorus on hiljem nende ühine kodu. Constance oli pärinud oma ilu emalt, kes olevat Tallinna bürgerite ja tsunftirahva hulgas nimetatud “die schöne Frau Ekström”. Jaan Poska, kes ise pärines 12-lapselisest köstriperest, kus pere suurim rikkus olnud just lapsed, olevat tulevaselt äiapapalt saanud esialgu hirmutuse, et tütrele kaasavara pole anda, kuid noor advokaat olevat teatanud uhkelt, et ta tulnud tütart kosima, mitte kaasavara.
Lapsepõlveunistuste osast inimeste käitumises annab pildi väike kild . Kui Jaan Poska oli Tallinna linnapea , olevat lapsepõlves voorimehega sõita unistanud Constance pärastlõunal oma mehele tööle voorimehega vastu tulnud ja siis sõitnud nad nagu kihluse järel koos koju. Linnapea Poska ei saanud ilmselt proua seda väikest soovi pahaks panna.
ADVOKAAT JA RIIGIMEES
Jaan Poska

Kunagi ütelnud Anton Hansen Tammsaare (1878-1940), et ta ei tahtvat saada klassikuks, sest klassik on kirjanik, keda kõik teavad, aga kelle raamatuid keegi ei loe ega armasta. Kuidas on lood meie poliitikutega? Eesti Vabariigis on oma poliitiline panteon, kuhu ihkavad jõuda elavad, aga kas sellesse poliitika klassikute panteoni kantud tahtsid või tahaksid olla Tammsaare mõttes klassikud ? Jaan Poska on kahtlematult Eesti poliitilise panteoni üks auväärsemaid kujusid.
Jaan Poska kui pereisa
Jaan Poska pere lugu on seotud Tallinna vanalinnaga, kus ta elas esialgu Pikk 49 ja siis Lai 5, ja mille viimane periood kandub juba Kadriorgu Liiva 8 majja. Kadriorgu kolimine oli perele pikemaajaline plaan, mis ilmselt ei täitunud nii kiiresti, kui esialgu loodeti.
Tütar Veera mälestustest saame teada, et sellest Kadrioru majast oli peres juttu juba 1906. või 1907. aastal. Lastele tundus suure imena, et selles majas pidi neil olema elektrivalgustus – “ vajuta ainult nupule ja valgus hakkab lambis põlema”. Liiva 8 asumine oli suur sündmus: võttis tükk aega, enne kui lapsed jätsid rahule elektrilülitid, süüdates ja jälle kustutades elektrilampe.
Poska püüdis oma perele muretseda teisigi uue aja imesid. Poska maja õue rajati purskkaev ja lastele suureks imeks oli näiteks esimese tolmuimeja muretsemine perekonnale . Poskade peres teenijaks olnud vanaproua Sander leidnud selles tolmuimejas isegi jumala olemasolu kinnituse, kui “selline tolmuimemise ime võimalik on”.
Jaan Poska sai oma elu jooksul rikkaks ehk rohkemgi laste arvult kui maiselt varalt, sest nagu kirjutab tütar Veera oma mälestustes, oli ema Constance, kes 1923. aastal 46aastaselt suri, sünnitanud kümme last, kellest Jaan Poska surma järel 1920 oli pärijatena elus kaheksa (Xenia, Veera, Tatjana, Jaan, Anna, Helene , Niina, Jüri).
Otepää Gümnaasium
Jaan Poska
Referaat
10 B Klass

Mai 2008, Otepää

Poska riigi- ja pereasjade lahendamise vahel
11. septembril 1919. aastal kirjutab minister Jaan Poska välisministeeriumi kirjapaberil kirja oma tütrele Veerale Haapsalusse. Saame teada, et Poska on parajasti üle pea seotud tööga ministeeriumis ja kurdab : “Tegemist on nii palju ja töötegijaid nii vähe, et ei suuda ära minna.” Ta lubab aga tütre Veera ja Timotheus Grünthali pulma kindlasti jõuda.
Samast kirjast saame teada, et köstri pojast Poska, kes oli õppinud Riia vaimulikus seminaris, ei jäta lähedastele südamele panemast, et need tunneksid muret, et kirikukoor end laulatuseks ette valmistaks ja et “noored ei unustaks õigeaegselt kirikus käia ja end maha kuulutada lasta, sest muidu võib selle formaalsuse pärast laulatus ära jääda”.
Samas kurdab Poska tütrele, et Mamma ei saa Haapsalusse enne teisipäeva tulla, sest peaaegu kõik riided, mis proua Poska olevat Pariisis ostnud, olevat ära varastatud , mille kohta pereisa arvas , et “ilmselt siiski Tallinnas”.
Jaan Poska elutöö

Võib julgesti väita, et Jaan Poska teguderohke elu ja töö krooniks jäi Tartu rahulepingu sõlmimine 2. veebruaril 1920. See jätab varju nii tema hiilgavalt võidetud kohtuprotsessid, suhteliselt eduka tegevuse Tallinna linnapea ja hiljem kindralkubernerina.
1904. aastal valiti ta Tallinna Linnavolikogu liikmeks, hiljem selle esimeheks, 1913. aastal aga Tallinna linnapeaks. Kui 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti iseseisvus , nimetati Jaan Poska Eesti Vabariigi esimese valitsuse välisministriks. Talle pakuti ka peaministri kohta, kuid sellest ta loobus. Hankis aastatel 1918-1919 Eesti välissaatkonna juhina Euroopas Eesti Vabariigile diplomaatilist tunnustust ja võttis osa Pariisi rahukonverentsist. 1919. aastal alanud läbirääkimistel Venemaaga oli Jaan Poska Eesti rahudelegatsiooni juht. Riigipiiri küsimustes moodustati kaheliikmeline komisjon , millesse kuulusid Jaan Poska ja Adolf Joffe. Kahe mehe aruteludes jäid Jaan Poska võimed diplomaadi ja psühholoogina peale. Lõpptulemusena sõlmiti 2. veebruaril 1920 Tartus rahuleping , mida hiljem on nimetatud Eesti Vabariigi nurgakiviks ning mis kehtib tänapäevani.
Rahulepingu allkirjad .
Jaan Poska kirjutab rahulepingule alla.
Jaan Poska lõpp

Sündinud Laiusel 12. jaanuaril 1866, sureb ta vaid pisut enam kui kuu aega pärast Tartu rahulepingu sõlmimist oma kodus Kadriorus. On 7. märts. Mikroinfarkt oli teda tabanud ka rahuläbirääkimiste ajal Tartus. Ja vastu arsti tahtmist jätkas ta siiski mõõdukal määral hea prantsuse konjaki tarvitamist, et end vormis hoida.
Et Tartu rahu sõlmimine kogu Eesti rahvale oli hindamatu tähtsusega, siis saadeti nii vahetult pärast selle sündmuse toimumist manalasse varisenud riigimees viimsele teekonnale erilise pidulikkusega.
Leinama jäi lesk viie tütre ja kahe pojaga, kellest noorem, Jüri, oli siis pisut üle ühe aasta vana. Jaan Poska on maetud Aleksander Nevski kalmistule.


Kasutatud kirjandus.

“ Sirp ” - 19.06.98
“Kultuur ja elu”
Google otsing.
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Poska
“Pärnu postimees ”