Tsehhovi novellid (7)

Ametniku surm
Tegelased: Ivan Dmitritš Tserjakov, tsiviilkindral Brizžalov, Ivani naine
Ivan Dmitritš Tserjakov on teatris ja piserdab aevastades üle tema ees istuva tsiviilkindrali Brizžalovi. Pärast seda tunneb ta häbi ja vabanda. Kindral aga ei suhtu vabandusse piisavalt positiivselt ja Ivan peab vajalikuks senikaua vabandada , kuni kindral talle andestab. Kindral on ärritatud, et teda sellise väikese asja pärast tülitatakse, käratab ametnikule. Ametnik tuikus koju, olles hirmunud ja ehmatanud, ning suri.
Aevastamine pole kellelegi ja kuskil keelatud. Aevastavad nii matsid kui politseimeistrid ja vahel isegi salanõunikud.
Paks ja peenike
Tegelased: paks-Miša, peenike-Porfiri
Raudtee vaksalis kohtuvad kaks vana sõpra. On pisarateni liigutatud ja lõpmata õnnelik, et üksteist kohtasid. Kui üks saab teada, et teine on salanõunik ja kõrgel astmel, muutub esimene kohe lömitavaks ja aupaklikuks ja kummardab aukraadi, unustades inimese, kes seal taga peitub.
Kameeleon
Tegelased: politsei-ülevaataja Otšumelov, kullassepp Harjukin, linnavaht Jelodõrin, rahvahulk, kindrali kokk Prohhor.
Koer hammustab kullasseppa. Mees nõuab politsei-ülevaatajalt, et koer magama pandaks, Ülevaataja on sellega päri, kuid kuuldes, et too koer võib olla kindrali oma, muutub ta kohe lömitavaks ja arvab , et koer ei ole siiski midagi nii hullu teinud. Seisuses peitub võim.
Inimene Vutlaris
Tegelased: Jutustajad Ivan Ivanõtš ja gümnaasiumiõpetaja Burkin; Belikov ; Mihhail Savvitš Kovalenko ja tolle õde Varenka.
Hilistunud kütid seadsid end küüni öömajale ja juhtusid rääkima ühest kunagisest kreeka keele õpetajast Belikovist. Too oli tõeline inimene vutlaris, ta väljus alati kodust sissemässitult olenemata ilmast. Samuti püüdis Belikov oma mõtteid vutlarisse peita . Ta pidas kindlalt kinni igasugustest keeldudest ja sundis ka teisi neist kinni pidama . Lubatud asjadesse suhtus ta ebausklikult ja kartis alati, et juhtub midagi alba. Kogu küla oli tema hirmu all ega julgenud midagi teha, Kartes halvakspanu.
Linna saabus uus maateaduse õpetaja Kovalenko oma õega. Varenka ja Belikov leidsid kuidagi ühise keele ja kuna Varenka oli ainus naine, kes üldse võis Belikovi kannatada, soovitati neil abielluda. Mõlemad olid sellega pärid, kuid Belikov ettepanekut siiski ei teinud, sest arvas , et seda tuleb ikka põhjalikult kaaluda ja viivitas kuidas jaksas. Belikov arvas, et Kovalenkod on mõnes punktis üle astunud keeldudest ja sattus Mihhailiga sõnavahetusse ja too lükkas Belikovi trepist alla. Seda nägi ka Varenka ja tema huulilt pääses mõtlematu naer. Belikov solvus, läks koju, jäi haigeks ja suri. Kogu linn hingas kergendatult ja tundis meeletut vabadust. See tunne aga kadus kiiresti ja elu naases tavapärasesse rutiini. „Ja tõepoolest, Belikov maeti, aga kui palju samasuguseid inimesi vutlaris jäi alles, kui palju saab neid veelgi olema! ” ja kas me ise pole omal moel samasugused inimesed vutlaris!?
Ja eks ole, enamikule meie preilidele on ükskõik, kellele minna, kui ainult saaks minna.
Ma panin tähele, et väikevenelannad ainult nutavad või naeravad, vahepealset meeleolu neil ei ole.
Ah, vabadus, vabadus! Isegi vihje, isegi nõrk lootus temale annab hingele tiivad, eks ole tõsi!
Palat nr. 6
Tegelased: Ivan Dmitritš Gromov , Moisseika; vahimees Nikita; doktor Andrei Jefimõtš  Ragin ; Mihhail Averjanõtš, Hobotov
Haigemaja hoovis seisab väike maja, kuhu on paigutatud vaimuhaiged. Kogu haigla majandus on räpane ja kõle, ebainimlik ja kannatamatu. Haiglatöötaja elavad haigetega samades ruumides, parasiidid jooksevad vabalt ringi ja nakkushaigused levivad nagu tuli. Doktor Jefimõts Ragin asus ühel päeval tööle lootusega seda kõike muuta. Avastades, et süsteemi vastu ei saa, kaotab ta igasuguse huvi ja tahte tööl käia. Sõpru tal napib, sest ta peab lugu vaid mõtlevatest vaimuinimestest, mitte praktilistest härradest. Ühel päeval hullumajja astudes avastab ta ühes patsiendis kõrge vaimu. Mõtleva inimese, kellega on tõepoolest huvitav ja arendav rääkida. Vaimuhaigega suhtlemine asetab arsti enese vaimse tervise aga suure kahtluse alla ja ülelinnaliste kuulujuttude ja arvamuste tõttu peab ta pensionile jääma. Abiraha ta aga ei saa, ja seega on ta sunnitud ülalpeetavaks jääma ja ta paigutakse samuti hullumajja, kus ta ka sureb .
Ivan Dmitritš Gromov oli jõuka ametniku poeg. Tema vend suri tiisikusse ja tema isa anti võltsimiste ja pillamise pärast kohtun alla, kus too peagi suri. Kogu nende vara müüdi oksjuonil ja Ivan koos emaga jäid täiesti paljaks. Ivan rabas päevad ja ööd tööd teha, et end ja oma ema üleval pidada, jättis selle pärast kooli pooleli . Varsti suri ka tema ema. Ivan kaotas elulusti, oli umbusklik ja kergesti ärrituv kuid haritud ja armastas väga lugeda. Hoolimata tema raskest ja tahumata iseloomust armastati ja austati teda linnas. Ühel päeval nägi ta tänaval kahte arestanti, kes olid ahelais ja nende ümber oli 4 püssidega valvurit, kes vange vangimajja talutasid. Ivanile paistis äkki, et tema võiks samahästi olla nende vangide asemel. Ta ei olnud küll midagi seadusevastast teinud, aga võttis endale mõtte pähe, et teda tingimata tahetakse trellide vahele pista. Mees muutus paranoiliseks ja hakkas kõiki kahtlustama spionaasis ja teistes kurjades plaanides tema vastu. Lõpuks saadeti ta vaimuhaiglasse.
Kujuneb korratu, segane popurrii vanadest , veel lõpuni laulmata lauludest.
Imelik, et muul ajal polnud ta mõte kunagi nii nõtke ja leidlik nagu nüüd, millal ta iga päev leiutas tuhandeid mitmesuguseid põhjusi, et tõsiselt hirmu tunda oma vabaduse ja au pärast.
Ivan Dmitritšile tundus, et kogu maailma vägivald on kujunud ta selja taha ning kihutab teda taga.
Kui füüsiline ja moraalne roojus ühest kohast minema ajada, siis läheb see teise kohta; peab ootama, kuni ta iseenesest tuuldub.
Eelarvamused ja kõik need elu nurjatused ning sigadused on vajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik muutub mustmullaks.
Voltaire : „Kui jumalat ei oleks, siis mõtleksid inimesed ta välja.” Mina aga usun kindlasti, et kui surematust pole siis varem või hiljem leiutab selle suur inimmõistus.
Inimese mugavus ja rahulolu pole väljaspool teda, vaid temas eneses . (harilik inimene ootab head või halba väljastpoolt, see on, kalessist või kabinetist, aga mõtlev olend – iseeneselt).
Marcus aurelius: „Valu on valu elav kujutlus : pinguta tahet, et muuta seda kujutlust , heida ta eemale, lakka kaebamast ja valu kaob.”
Tõelist õnne pole võimalik ilma üksindustundeta. Langenud ingel loobus jumalast tõenäoliselt sellepärast, et igatses üksindust, mida ei tunne inglid .
Talumatult igav. Nii on ka need inimesed, kes räägivad alati tarku ja häid sõnu, kuid sa tunned , et nad on tömbid inimesed.
Ja miks ei peaks imikud filosofeerima, kui nad pole rahul?
Magada tahaks:
Tegelased:
13-aastane tüdruk hoiab last. Tüdruk kiigutab last magama, aga see on kui vaimust vaevatud ja ei suiku kuidagi. Karjub ja kisendab päev läbi. Tüdruku ainsaks sooviks on seevastu kas või hetkki und. Lauldes lapsele unelaulu jääb ta magama. Ta näeb unes inimesi, kes kukuvad , ja lausa hüppavad poriloiku, ning uinuvad silmapilkselt raskesse unne. Samuti näeb ta ...
Lõpuks taipab tüdruk, et ainult üks asi segab teda magamast. Laps! Tüdruk kägistab lapse ja suikub seejärel sügavasse unne.
Daam koerakesega.
Tegelased: Daam-Anna Sergejevna, Dmitri Dmitritš Gurov
Linna saabub keegi umbes 40-aastane daam. Ta on ilusti riietatud ja käib regulaarselt oma väikese koeraga jalutamas. Linn on teda tähele pannud ja tunneb tema vastu huvi, kuid keegi ei tea temast vähematki. Anna on abielus ja elab mujal. Jaltasse tuli ta selleks, et oma mehest veidikeseks rahu saada.
Gurov on tuntud naistekütt, kuid tal on ka seaduslik abikaasa ja 3 last. Kuid tema abikaasa on kõike muud kui mehele meeltmööda. Gurovit hakkab salapärane daam huvitama ja ta sobitab tutvust. Daami ja mehe vahel tekib suhe. Anna peab mehest väga lugu, kuid arvab, et too peab teda kergemeelseks ja labaseks naiseks .
Lõpuks saab Anna oma abikaasalt kirja, et ta tagasi pöörduks. Paarike läheb lahku lubades enam mitte kohtuda . Gurov ei pea vastu ja sõidab naisele kuu aja pärast järele. Naise silmad täituvad pisaratega, sest ta lootis, et saab mehest peatselt üle, kuid tema plaan rikuti. Lugu lõppeb lahtiselt, jättes tegelased nuputama, mis edasi saab.
Mere monotoonne, tume mühin, mis kostis altpoolt, kõneles rahust, igavesest unest, mis meid ootab.
Kui kaunis õieti on, kui järele mõelda, kõik siin maailmas, kõik peale selle, mida me ise mõtleme ja teeme, kui unustame elu kõrgemad eesmärgid ja oma inimliku väärikuse.
Tarbetud toimingud ja kõnelused ikka ühest ja sellestsamast võtavad ära kõige parema osa ajast, parimad jõud, ja lõpuks jääb järele mingi nudi, tiivutu elu, mingi mõttetus, ja ära minna, põgeneda pole võimalik, otsekui istuksid hullumajas või vangiroodus.
Tundus, et veel natuke – ja lahendus on leitud, ja siis algab uus, kaunis elu. Ja mõlemad tundsid selgesti, et lõpp on veel kaugel-kaugel ja et kõige keerulisem ning raskem alles algab
Naela otsas
Lugu räägib väikeametnikust nimega Štrutškov, kes koos oma sõpradega nimepäeva peab. Nad suunduvad Štrutškovi koju ning avastavad, et majas on kõrge ametnik Prokatilov, kes veedab aega Štrutškovi naisega. Selle asemel et Prokatilovit välja ajada, otsustab Štrutškov hoopis tema äraminekuni aega kõrtsis veeta. Mitme tunni pärast Prokatilov lahkub ning alles siis julgeb Štrutškov koju minna. Lugu lõpeb sellega, et Štrutškov jätab asja sinnapaika ning hakkab hoopis rahulikult koos sõpradegajahtunud ja kuivanud toitu sööma, nagu midagi poleks juhtunudki.
"Väike inimene" on selles novellis Štrutškov. Selle tunnusteks on argus ja enese alavääristamine, kuna ta ei taha ega julge tema naisega aega veetva ametnikuga tülli minna. Selline olukord käiks iga mehe väärikuse pihta.
Sissejuhatuses kirjutab autor, et Štrutškov tähistab oma sõpradega nimepäeva ning suundub nendega koju sööma, sest naine on selleks puhuks küpsetanud. Sõlmituseks on see, et kui mehed tuppa astuvad, ripub naela otsas kõrge ametniku müts, ametnik Prokatilov on tema majas ning veedab aega tema naisega. ""See on tema müts!" sosistasid nad. "Ta ...on siin?!"" Hirmu ees oma positsiooni kõigutada, läheb Štrutškov oma sõpradega hoopis kõrtsi ning jätab naise ametnikuga omapead . Pinge kasvab, kui Štrutškov tuleb sõpradega kõrtsist koju tagasi ning kuuleb pealt, kuidas tema naine ja Prokatilov teda taga räägivad, kuid ka see ei pane Štrutškovi tegutsema. Veel mitu korda lähevad nad tagasi.
Pööre on sõprade lohutamine , et Prokatilov on kõva käsi ning pärast seda, kui naine on temaga mõned tunnid koos istunud, on ka mehel kümme aastat õndsust kindlustatud, ning lõpuks ametniku lahkumine .
Puänt seisneb selles, et Štrutškov jätab asja sinnapaika ning hakkab hilisõhtul rahulikult koos sõpradega jahtunud ning kuivanud toitu sööma.
"Naela otsas" on tüüpiline klassikaline novell selle pärast, et järgib standardset novelli ülesehitust.
Vanka
"Vanka" räägib poisist, kellel on suguvõsast järel vaid vanaisa, kes elab eemal Ignatjevnade juures töölisena. Vanka elab aga teises külas sepa õpipoisina. Seal on tal väga viletasd tingimused ja teda koheldakse halvasti (nt. saab halvalt süüa, magamisase on kehv , õiendatakse pidevalt jne.). Jõulude ajal kirjutab ta kirja vanaisale, et to ta seal ära viiks. Mõisas õpetati teda kunagi kirjutama, kui ta ei oska kirja saata ja kiri ei jõua kunagi vanaisale.
Selles novellis puudub Tšehhovile omane nii-öelda "väike inimene".Tegu on autori teise loomeperioodi lühinovelliga, mis paneb lugeja peategelasele kaasa tundma. Novellis "Vanka" hakkab lugejana peategelasest kahju. Selle loomeperioodil esinesid Tšehhovil sarnased, tõsiseid eluprobleeme kujutavad novellid (sotsiaalpsühholoogilised teosed). Selle perioodil pidas Tšehhov kõige süüdlaseks pärisorjust ja selles teoses on Vanka pärisorja lapselaps ning seega peaaegu kirjaoskamatu. Rääkimata teadmistest kirja saatmise kohta.
Sissejuhatus - Kirjeldatakse Vanka ettevalmistusi kirja kirjutamiseks.
Sõlmitus - Vanka hakkab kirja kirjutama.
Kulminatsioon - Vanka kirjutab aadressi koha peale "külasse vanaisale".
Pööre -Saab teada, et kirju veavad laiali purjus noorukid.
Puänt - Kiri ei jõua kunagi kohale.
Rõõm
1) Sissejuhatusest selgub , et peategelane on noormees Mitja. Peale tema on tegelased veel tema isa, ema, õde ja kaks gümnasistist venda. Novell algab sellega, et noormees jookseb südaöösel koju ning on üliõnnelik. Ta räägib oma rõõmust kogu perele ning ütleb, et temast kirjutatakse ajalehes. Kui ta lehe taskust välja võtab ja isa seda lugema hakkab, tuleb välja, et Mitja oli purjuspäi hobuse ette kukkunud.
2) Novelli "väike inimene" on Mitja Kuldarov, sest ta on õnnelik selle üle, kui temast kirjutatakse lehes. Ta on kitsa silmaringiga, ei mõista, et temast kirjutatu on halb. Mitjal puudub inimväärikus: läheb lehega veel tuttavate juurde uhkustama.
3) Novelli ülesehitus:
Sissejuhatus - Dmitri saabub öösel koju.
Sõlmitus - Mitja karjub: "See on uskumatu!" ja terve pere jookseb kokku, et teda kuulata.
Kulminatsioon - isa võtab ajalehe kätte ja alustab lugemist: "29. detsembril kell 11.."
Pööre - tuli välja, et Mitja oli hobuse ette jäädes tulnud just hetk enne välja õllepoest ja oli ebakaines olekus.
Puänt - ta jookseb ajalehte teistelegi näitama: "Jooksen Makarovite juurde ja näitan seda neile... Ma pean näitama seda ka Ivanitskitele ja Nataša Ivanovnale ja Anisim Vassiljevitšile... Ma jooksen! Head aega!"
4) "Rõõm" on tüüpiline klassikalise ülesehitusega novell (Boccaccio novell).