Inimene Vutlaris-Anton Tšehhov (20)

Inimene Vutlaris
Anton Tšehhov
Mironossitskoje küla serval, külavanem Prokofi küünis seadsid hilistunud kütid loomaarst Ivan Ivanõtš ja günaasiumiõpetaja Burkin end öömajale. Burkin jutustas Inavõtsile loo tema sõbrast ja naabrist Belikovist, kes oli küla koolis kreeka keele õpetaja ja kes suri kuu aega tagasi.
Belikov kõndis alati vihmavarjuga, kalossidega ja sooja palituga isegi siis, kui oli soe ilm. Ta varjas oma nägu alati krae taha. Ta paistis nagu vutlaris ehk koorega ümbritsetud. Belikov tahtis eralduda kõigest. Kõiksugused üleastumised, kõrvalekaldumised, patustamised reeglite vastu, tegid ta nukraks. Ta tihtipeale ütles, et gümnaasiumis käitub noorsugu halvasti. Belikov laskis õpetajatel kaks õpilast välja visata , sest nad käratsesid. Ta käis teiste kolleegide juures istumas, kuna pidas seda oma kohustuseks . Kõik õpetajad kartsid teda-kaasaarvatud direktor . Ta pidas oma teenijaks kuuekümneaastast joodikut Afanassit. Belikovi magamistuba oli väike, säng oli eesriidega. Magama heites kattis ta enese ülepea kinni.
Kooli tuli uus ajalooõpetaja Kovalenko Mihhail Savvitš. Ta tuli sinna koos oma kolmekümneaastase õe Varenkaga, kes pidevalt naeris . Direktori nimepäeval sattusid Belikov ja Varenka rääkima ja kaasõpetajatel tuli idee nad paari panna. Varenkat tüütas vennaga koos elamine-ta tahtis mehele minna. Belikov hakkas mõtlema, et see on suur samm ja ta arvas , et sellist otsust peaks enne kaaluma, kuid lõpuks oli ta siiski selle poolt. Mihhail ei sallinud Belikovi. Üks päev oli keegi koolis joonistanud pilapildi Belikovit ja Varenkast käsikäes, mille peale Belikov vihastus. Kõik õpetajad otsustasid üks päev metsa minna ja Kovalenko ja Varenka otsustasid jalgrattaga minna. See pahandas Belikovi, kes arvas et gümnaasiumiõpetajale ei ole sobilik jalgrattaga sõita. Järgmine päev läks ta Kovalenkode poole, kuid Varenkat polnud kodus. Ta rääkis Kovalenkole sellest, mida ta arvab rattasõidust. Selle peale sai Kovalenko vihaseks ja solvas Belikovi, kes selle peale lahkuma hakkas, lubades direktorile ära rääkida. Kovalenko tõukas teda ja ta kukkus trepist alla. Sel hetkel sisenes Varenka ja kaks daami. Varenka puhkes naerma. Belikov solvus ja läks minema. Ta läks koju, heitis voodisse, tõmbas teki peale ja jäi sinna. Kuu aja pärast ta suri. Ta ilme paistis olevat lõbus, kuna ta oli kirstus. Kõik kes matustel olid, paistsid õnnelikud ja rahulolevad-Külla saabus vabadus.