Ignalina tuumajaama ehitamise kohta, materjal väitluseks (0)

Leedu Vabaturu Instituudi (LFMI) analüütikute hinnangul peaks Ignalina tuumajaama ehitamisel andma võimaluse erakapitali osalemiseks ja kaasama erainvesteeringud läbi tuumajaama aktsiate müügi avalikul pakkumisel .
LFMI esindajate sõnul vähendaks erakapitali osalus projektis finantsriske ja aktsiate pakkumine börsil suurendaks tuumaprojekti läbipaistvust.
LFM-i presidendi Remigijus Simasiuse sõnul tagaks aktsiate pakkumine börsil investorite mõju tasakaalu ja muudaks tuumajaama juhatamise efektiivsemaks, lisaks garanteeriks erakapital projekti finantseerimise ja võimaldaks ehitada optimaalse võimsusega tuumajaama.
«Uue tuumajaama juhtimine peaks olema kaitstud nii palju kui võimalik poliitiliste otsuste eest,» ütles LFM-i ekspert Zilvinas Silenas.
Simasiuse hinnangul peaksid Ignalina tuumajaama üle otsustama investorid ja Baltimaade energiafirmad, mitte Leedu valitsus või majandusministeerium .
Kas Eesti peaks osalema Ignalina uue tuumareaktori ehituses? Sellest küsimusest võib kujuneda üks märtsivalimiste kampaaniateemasid.
Majandusministeeriumi pressiteenistus levitas eile avaldust, et minister Edgar Savisaar toetab rahvaküsitluse korraldamist küsimuses, kas Eesti peaks hakkama kasutama tuumaenergiat või mitte.
Kolmapäeval teatasid Balti riikide energiafirmade juhid Vilniuses, et uue tuumajaama rajamine Leetu Ignalinasse on teostatav.
«Nüüd algab Ignalina tuumaprojekti tutvustamine Balti riikide valitsustele, parlamentide liikmetele ja laiemale avalikkusele ning seepärast oleks sobiv aeg küsida ka rahva arvamust,» märkis Savisaar.
«Samuti sunniks rahvahääletus pooli märksa põhjalikumalt oma seisukohti läbi kaaluma, tutvustama ja põhjendama,» lisas ta.
Savisaare sõnul ei ole küsimus ainult maksumaksja rahas, vaid ka julgeolekus.
«Eesti Energia osalemine Ignalina uue tuumajaama projektis on ilmselt majanduslikult kasulik meie riigile,» märkis Savisaar. «Kuid samas on sellised projektid äärmiselt mahukad ning väga pikaajalise mõjuga, seepärast peaksid kõik asjaosalised saama oma sõna sekka öelda.»
Isamaa ja Res Publica Liidu kaasesimees Taavi Veskimägi nimetas Savisaare referendumi nõuet aga populismiks.
«Laiem arutelu tuumaprojekti üle ja poliitiline debatt parlamendis on kindlasti vajalik, aga siduva referendumi korraldamise vajadus on populism , et võita hääli valimistel,» kommenteeris Veskimägi.
Kolmandik Ignalina uuest jaamast maksaks hinnanguliselt 1,3 miljardit eurot. Nii suur on praegu kokkulepitud tingimuste järgi Eesti osalus.
Eesti Energia juht Sandor Liive kinnitas üleeile Postimehele, et Eesti seadused ei nõua tuumainvesteeringuks midagi enamat kui majandusministri ja ettevõtte nõukogu luba. «Kellega nemad konsulteerivad, on nende asi,» lausus Liive.
Selle aasta märtsis deklareerisid Balti peaministrid soovi rajada ühiselt uus tuumajaam .
Pärast seda puhkenud tormis tunnistasid Eesti parlamendierakondade esindajad, et neil pole midagi tuumaenergeetika arendamise vastu.

Tuumajaama võimalikkuse uuringu järgi osutus Ignalina tuumaprojekti nõrgimaks lüliks Leedu, kes peab alles looma teovõimelise energiaettevõtte.

Kolm sõpra – Leedu, Läti ja Eesti – kavandavad tuumajaama ehitamist nagu dzˇunglist aarete otsimist, millest saadavasse kasusse võib üksnes uskuda. Majandusministeerium ja Eesti Energia ei avalikusta Ignalina tuumajaama ehitamise tasuvusuuringut, sest vaatamata levinud ettekujutusele seda lihtsalt pole olemas.
Dokument, mida avaldamast keeldutakse kolme riigi energeetikaettevõtete ärisaladuste kaitsmise nimel, kujutab endast uuringut tuumajaama ehitamise võimalikkusest.
Uuringu kohal ei valitse pahatahtlikku mahavaikimise soovi. Dokumenti saab lugeda, kui allkirjastada saladuse hoidmise leping. Sellepärast tugineb järgnev kirjutis majandusministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Einari Kiseli selgitustele ja maailma tuumaassotsiatsiooni materjalidele.
Neli eri Ignalina-uuringut võtavad kokku projekti õiguslikud, finantseerimisalased, tehnoloogilised ja elektrivõrkudega liitumise võimalused.
Tasuvusuuringuni jõudmiseks tuleb veel vähemalt neli aastat pingutada ja raha kulutada. Uuringust selgub , et iga valdkond neljast on praegu nii toores , et võib Ignalina projekti uppi lükata. Asja hoiavad koos vaid osaliste usk ja tahe .
Finantseerimine
Avalikkuses käib äge vaidlus, kuidas kaasata Ignalinasse poolakaid. Eesti, Läti ja Leedu leppisid kokku lahendada finantseerimisküsimused konsensuslikult, kuid leedulased kutsusid Poola ametlikult jaama ehitamises osalema, ilma et oleksid partneritega nõu pidanud.
Kõik osalised soovivad Poola kaasamist, sest Poola tahtest sõltub Balti riikide liitmine Euroopa elektrivõrkudega. Nüüd tundub Lätile ja Eestile, et leedulased on alustanud mingit seljatagust mängu.
Vaidlus Poola kaasamise üle on jätnud tähelepanuta üllatava fakti: praegune Lietuvos Energia ei olegi suuteline uue reaktori ehitamise projektis võrdväärse partnerina osalema. Erinevalt Eestist lahutas Leedu oma monopoolse energiaettevõtte väikesteks osadeks ja erastas suure osa nendest . Selle tulemusena tekkis mitme Euroopa Liidu energeetikavisionääri kujutlustele vastav killustatud ja konkureeriv turg , kuid pole ühtegi suure investeerimisvõimega ettevõtet.
Praegune Ignalina tuumajaam ei tule uute reaktorite ehitamise tuumikettevõttena kõne alla, sest seda haldava ettevõtte ainuke ülesanne on vana jaama sulgemine . Samuti ei soovi uued investorid hakata jagama vanade reaktoritega kaasnevaid probleeme.
Uue tuumareaktori projektis osalemiseks peab Leedu valitsus asuma kohalikke energeetikaettevõtteid taas ühtse haldusettevõtte alla liitma.
Vaatamata paljudele erinevate huvidega väikeomanikele peetakse Leedu energiafirmade liitmist mõne aasta jooksul võimalikuks. Kuid see võib endaga tuua üllatuslikke tagajärgi, näiteks Venemaa energiahiiglase Gazpromi osalemise. Nimelt kuulub Ignalina tuumajaama reservjaamaks ehitatud gaasielektrijaam Gazpromile. Kuid oma energeetilise sõltumatuse pärast muretseva Euroopa Liidu ühe peamise eesmärgina kõlab praegu soov leida Venemaale alternatiivseid energiaallikaid. Arvestades venelaste tõhusust energeetikavaldkonnas tegutsemisel, pole välistatud, et Leedu väikeettevõtete kaudu leiavad uute reaktorite omanike seas koha ka teised mõjukad Venemaa energeetikafirmad.
Lõpliku investeerimisotsuseni kulub aga nii või teisiti vähemalt neli aastat. Esmalt tuleb moodustada reaktori ehituse korraldamiseks vajalik ühisettevõte ja valida reaktori ehitaja. Paari aastaga kümnekordistunud uraani edasist hinda ei suuda praegu keegi ette aimata. Alles seejärel selguvad projekti tasuvusnäitajad, mis on ka investeerimisotsuse lõplikuks eelduseks .
Õiguslik seljatagune
Tuumajaama ehitamiseks peab andma loa Leedu parlament . Parlamendi otsus määrab, millise võimsusega jaama ja kuhu tohib Leedus ehitada. Seni kehtivate kokkulepete järgi saab iga osaline tuumaprojektist tüki vastavalt sellele, kui suure osa jaama toodangust ta hiljem osta kavatseb. Seega määrab Leedu riik kaudselt , kuidas partnerite osalus jaguneb ja kui palju jääb võimsusi üle veel täiendavate investorite kutsumiseks.
Kohe pärast seda, kui Balti riigid avaldasid valmisolekut Ignalina reaktori ehitamiseks, muutus projekt maailmas populaarseks. Läti ja Eesti, kes pole praegu tuumamaailmas isegi mitte uustulnukad, peavad sellesse elitaarsesse tehnoloogiaklubisse pääsemise pärast tõsiselt muretsema.
Leedulaste isepäine käitumine poolakate kutsumisel näitab võimalust, et Eesti ja Läti võivad paremate kosilaste ilmudes ukse taha jääda. Jutud, et Eesti peab osa uue reaktori tuumajäätmeid oma territooriumil ladustama, kuuluvad ulme valdkonda. Rahvusvahelised tuumaohutuse nõuded näevad ette tuumamaterjali võimalikult piiratud mööda ilma ringi sõidutamist. Suure tõenäosusega pakuvad reaktori ehitajad ka jäätmete utiliseerimise teenust.
Reaktorite ehitajatena tuleb kõne alla viis riiki: USA, Jaapan, Kanada , Prantsusmaa ja Venemaa. Kuigi prantslased asuvad Balti riikidele tänu Euroopa Liidule administratiivselt ja ka lobi poolest kõige lähemal, ei saa pidada nende väljavaateid Ignalinas kõige paremateks.
Prantsusmaa ettevõtted ehitavad praegu tuumareaktorit Soomes, kus nad on ehitusvigade tõttu varem kokku lepitud graafikust maha jäänud. Kuigi Euroopas kardetakse Venemaa energeetilist domineerimist nagu tuld , pole venelaste väljavaated Ignalinasse reaktorit ehitada sugugi kõige väiksemad.
Tsˇernobõli katastroof seadis idanaabrite tehnoloogia kõva kahtluse alla, kuid nad on sellest ka kõvasti õppust võtnud ja projekteerinud senisest märkimisväärselt ohutumaid reaktoreid.
Kuna praegu räägitakse maailmas rohkem kui paarisaja uue tuumareaktori ehitamisest, siis võib lähiaastatel tekkida Eesti kinnisvarabuumist tuttav olukord. Küsimus pole siis kardetavalt enam selles, kelle vahel valida, vaid kes on üleüldse kättesaadav.
Kuigi tuumakütuse hind kihutab reaktorite ehitamise buumi taustal lausa kosmosesse, jätab see praegu siiski veel tuumaelektri hinna konkurentsivõimeliseks. Kui näiteks põlevkivielektrijaamades moodustab kütusehind ligi poole elektrihinnast, siis praegu võtab tuumakütus vaid ligi viiendiku toodetava elektri hinnast .
Avastatud uraanivarude paiknemine mõjub aga lausa rahustavalt. Veerand neljateistkümne uraani tootva riigi varudest asub Austraalias, ligi viiendik Kasahstanis ja kümnendik Kanadas. Venemaa varusid hinnatakse kahele protsendile, mis on sama suurusjärk kui Jordaanial, kus Eesti Energia kavatseb väidetavalt hakata põlevkivi kaevandama.
Oma uraanivarusid peidab ka Eesti maapõu, kuid nende käitlemiseks tuleks kogu põhjarannik pahupidi pöörata.
Võrkudega liitmine
Tuumajaama liitumisel elektrivõrkudega kujuneb peamiseks küsimuseks süsteemi võime kompenseerida võimalikke avariisid. Kui ühes Narva elektrijaama 200 MW põlevkivi elektriplokis juhtub avarii, siis elab kogu süsteem vahejuhtumi lihtsalt üle, sest kõrval töötab kuus-kaheksa samasugust.
Kui seiskub näiteks tuumaelektrijaama 1600 MW reaktor , siis on kuri karjas, sest puudujääv elektrihulk tuleb leida mingitest teistest käeulatuses asuvatest energiaallikatest.
Kahtlused, kas Eesti Energial tasub tuumaprojektiga pea ees tundmatusse hüpata, sarnanevad arutlusega: kas tasub omandada autojuhilube, kui liiklus on nii ohtlik.
Valdav enamik Eesti naaberriike toodab märkimisväärse osa oma igapäevasest energiavajadusest tuumareaktorites.
Üha karmistuvate ohutusnõuete tõttu ei lasta kõrvaltkiibitsejaid niisama lihtsalt tuumaklubi uksest sisse. Ignalina tuumajaamas osalemine oleks ainuke põhjendus, et saata meie tudengeid välismaa ülikoolidesse tuumainseneriks õppima. Vastasel juhul ei välju Eesti tuumateadus ja -teadmine mitte kunagi populaarkäsitluste raamidest.
Rootslased pole alustanud uute tuumavõimsuste ehitamist, kuid nende juures töötab juba kümme reaktorit, mis annavad kokku ligi poole kogu riigi elektrienergiavajadusest.
Leedulasi võib ilma hinnaalandust tegemata pidada sama suureks tuumariigiks kui Prantsusmaad, sest mõlemad toodavad 70–80 protsenti vajaminevast elektrienergiast tuumareaktorites. Uue reaktori ehitamine terendab Leedule paratamatusena, sest nad peavad vana Tšernobõli-tüüpi reaktori ohutuse ettekäändel varsti sulgema.
Soome toodab üle kolmandiku elektrist tuumajaamades ning on võtnud otsustavalt suuna uute reaktorite ehitamisele. Põhjanaabritel töötab praegu neli reaktorit, ühe ehitamine on käsil ning veel ühte kavandatakse.
Venemaa tuumaenergiatoodang vastab maailma keskmisele 16 protsendile. Idanaabrid ehitavad praegu kolme uut tuumareaktorit lisaks olemasolevale 31-le. Kümne aasta pärast kavatseb Venemaa avada igal aastal kolm-neli uut tuumaenergiaplokki.
Eestile kõige lähemal, Narva ja Peterburi vahel Sosnovõi Boris töötab Leningradi Aatomielektrijaam LAES , mis piltlikult asub poolel teel Tallinnast Pärnusse.
Venelased ehitavad järgneva seitsme aasta jooksul Sosnovõi Bori kaks uut reaktorit, kuid räägitakse ka kuue reaktoriga täiesti uuest tuumajaamast. Praegu asub LAES-is neli Tšernobõli-tüüpi reaktorit.
President Toomas Hendrik Ilves on nimetanud võimalikku avariid LAES-is Eesti suurimaks julgeolekuohuks.
Eesti praegune igapäevane elektrivarustus ripub Ignalina ja Sosnovõi Bori tuumajaama vahel, sest meie voolusagedust reguleeritakse Loode-Venemaa ühisvõrgus.
Reaktorite hulk kasvab plahvatades
•• Praegu ehitatakse maailmas üheaegselt 28 tuumareaktorit, 64 reaktorit on kavandamisjärgus.
•• Uus Ignalina tuumajaam kuulub nende 158 reaktori hulka, mille ehitamise üle peetakse läbirääkimisi.
•• Tuumatehnoloogia, mille sisuks oli aatomite lahutamine väiksemateks osadeks, sai arengutõuke 1940. aastatel, kui Teise maailmasõja aastatel üritati luua ülivõimast pommi.
•• Esimesed ärilised tuumajaamad alustasid tegevust 1950-ndatel USA ja Nõukogude Liidu võidujooksus.
•• Praegu töötab 30 riigis 435 ärilise kasutusega tuumareaktorit, mis annavad 16 protsenti kogu maailma elektrienergia toodangust.
•• Samal ajal käitab 56 riiki ühtekokku 284 uurimisreaktorit ning laevadel ja allveelaevadel tuksub 220 tuumamootorit.
•• Tuumakütusena kasutatakse uraani, mille suurimad avastatud varud, ligi veerand, asuvad Austraalias.
Viimasel ajal kõneldakse Eestis palju erinevatest alternatiivenergiatest, kuid seda peamiselt välismaiste populaarteaduslike artiklite alusel. Öeldust tulenevalt peame me esmalt üle hindama oma energeetilised ressursid ja tegema seda kriitiliselt nii ressursside hulga kui ka maksumuse seisukohalt, heites kõrvale täiesti ebareaalsed pakkumised .
Näiteks hiljuti läbis Eesti ajakirjandust optimistlik teade, et aastaks 2040 kavatsetakse maailmas 30% energiast toota Päikese abil. Sombuses Eestis on aga otsese päikesekiirguse kasutamine väheperspektiivne. On väidetud, et 200-le ruutkilomeetrile paigutatud kaasaegsed tuulikud võiksid katta kogu Eesti elektrienergia tarbe. Kuid tuult on meil sisemaal tagasihoidlikult. Pealegi on tuulegeneraatorite ehitamine väikse tootlikkuse juures väga kallis. Kallis on ka energiavõsa, pilliroo ja põldudel kasvatatava biomassi kasutamine, sest arvestamata jäetakse tavaliselt nende hoolde- ja veokulud. Hüdroressursid Eestis on tühised. Eesti on turbarikas maa, kuid turbatootmist pole keskkonnakaitselistel kaalutlustel võimalik oluliselt suurendada. Kuigi Eesti on metsarikas maa, on ka selle ressursid piiratud ning sama tooret vajatakse teistelgi eesmärkidel.
Elekter on oluline kõikjal, olgu see siis tööstuses, teeninduses , olmes või transpordis ning vaatamata loosungitele energia kokkuhoiuks, vajadus tema järele aiva suureneb. Maailm on muutunud ka üha plahvatusohtlikumaks, mistõttu riikidevahelised pinged energiaturul kasvavad. Seetõttu on kõigis maades muutunud järjest aktuaalsemaks vajadus katta kodumaine tarbimine siseriiklike ressurssidega ning muuta elektritootmine ja jaotamine võimalikult efektiivseks. Tänu stabiilsele põlevkivienergeetikale on Eesti seisund elektri tootmise ja jaotamise osas olnud hea ja seda olukorda ei tohi nõrgendada. Loomulikult ei tohi me unustada uusi tehnoloogiaid ja võimalusi, näiteks tuuleenergia baasil saadavat vesinikuenergeetikat, millel on suuri perspektiive transpordis.
Kaalukate ja suurte maksumustega otsuste langetamiseks ei piisa ainult teadmistest energeetika vallas, vaid see nõuab uusimat informatsiooni ka globaal - ja regionaalpoliitikast ning energeetika suundumustest teistes riikides. Seetõttu saab energeetika probleeme edukalt lahendada vaid erinevate teadusharude spetsialistide, majandusmeeste ja poliitikute ühise tegutsemise teel, mis Eestis on aastal 2006 olematu.
Energia tootmise ja kasutamise määrab mitte meie roheline või mõnes muus värvuses mõttelaad, vaid elanikkonna maksevõime ja riigi rikkus, ehk lihtsamalt öeldes - tooteühiku hind. On erinevaid hindade määratluse võimalusi ja tabeleid. Kuid igal juhul on kõige odavam tuumakütus (orienteeruvalt 0.07 kr/GJ). Võrreldes teiste energiakandjatega on meil praegu odav ka põlevkivi (ligikaudu 12kr/GJ), mis on täielikult Eestile kuuluv maavara ning mille stabiilne hind ja varustuskindlus sõltub täiesti meist endist . Põlevkivienergeetika keskkonnaohtlikkus, eriti veetarbimises osas, on meil ülevõimendatud.
Kavandades energeetika tulevikku peame me eelkõige arvestama, kust tuleb Eesti nigela tootmise ja ekspordi/impordi katastroofilise vahekorra juures raha maagaasi ja teiste kütuste (bensiini, naftasaaduste) ostuks. Elektri suuremahuliseks impordiks puuduvad meil vahendid ja pealegi pole seda naaberriikidest kuskilt ka importida. Näiteks Soome jääb elektrit importivaks maaks ka pärast viienda tuumareaktori käivitamist. Seega energiaga peame me ennast lähematel aastakümnetel ise kindlustama ja hoolimata alternatiivsete energiaallikate üha laialdasemast kasutamisest jääb meie elektritootmise selgrooks siiski veel kauaks ajaks kukersiitpõlevkivi, mille ressursid on vajaduste katmiseks piisavalt suured. Kuigi Eesti Energia on garanteerinud 2016. aastal katta 85% Eesti elektritarbimise tippvõimsusest, ja seda valdavalt endiselt põlevkivielektri näol, ei saa see jätkuda sama moodi igavesti . Saastemaksude karmistumise tingimustes on põlevkivienergeetika järk-järguline vähendamine paratamatu ja selle asendamiseks on lähematel aastakümnetel vaid üks tee - tuumaenergeetika kasutuselevõtt.
Praegu käib vabariigis elav diskussioon selle üle, kas rajada Eesti Energia osavõtul koheselt uus tuumajaam Leetu (ehitusaeg ca 36 kuud) või näiteks 15 aasta pärast Põhja-Eestisse, kus kohalik energiatarbimine on kõige suurem ja ülekandekaod seetõttu oluliselt väiksemad kui Leedust elektrit tuues . Paremini saaks Eestisse rajatava väiksema jaamaga ühildada ka soojatarbimist.
Me peame tegema selget vahet äriettevõtte Eesti Energia ja Eesti riigi ja rahva huvide vahel. Eesti Energia huvi Leetu minekuks on suur ja seda täiesti arusaadavalt. Püütakse endale krahmata osakest ühtsest Balti energiaturust ja klammerduda selle osakese külge pärast energiaturu avanemist. Olukord on soodne seoses Ignalina ammendunud tuumajaama peatse sulgemisega, sest leedulastel ilma partneriteta uue jaama ehitamiseks vajaminevad vahendid puuduvad.
Kuid miks kiirustada ja mitte ehitada tuumajaam Eestisse siis, kui on välja töötatud uuemad ja märksa paremad tehnoloogiad ? On ju ilmselge, et teadus aastal 2006 on midagi muud kui aastal 2016 ja hoopis midagi muud kui aastal 2026. Pealegi ei tekiks meil kohustusi Ignalina tuumajaama monteerimise ja jäätmete ohutustamisega. Praegu kõneldakse, et selliseid kohustusi ei teki, kuid need pole välistatud, sest vana jaama demonteerimiskulud Ignalinas on ilmselt suuremad kui uue jaama ehituskulud ja vaevalt Euroopa Liit neid kulusid kõiki korvab.
Sellise suure tuumajaama nagu Ignalina ohutut ja odavat demonteerimist maailma tuumaenergeetika ajalugu ei tunne. Paldiskis töötasid meil 70 ja 90 MW võimsusega reaktorid , mis seisatati 1989. aastal. Tuumavardad viidi Venemaale 15. oktoobril 1994 ja tühjad saastunud reaktorid kaeti betoonist sarkofaagiga. Need jäävad ohtlikeks veel pikaks ajaks. Hiljuti toimus vabariigis riigihange, mille võitis AS Eviko, kes 20,6 miljoni krooni eest osaliselt lammutab ja seejärel ehitab ümber endise Paldiski tuumaobjekti peahoone. Kuid Paldiski ja Ignalina reaktorite võimsused erinevad nagu kärbes elevandist.
Eestisse ehitatava tuumajaama puhul lammutuskulusid ei ole ja see teeb objekti ehituse paljukordselt odavamaks Leedu jaamast. Peagi oleks see Eesti oma jaam, mille ehitusse ja nõustamisse saaks kaasata suurte kogemustega soomlased . Täieliku ohutuse tagamiseks saaks jaama viia maa alla seoses graniidikaevandamise alustamisega Maardus. Ka oleks 15 aasta pärast meil valida hoopis paremate generaatoritüüpide ja tehnoloogiate vahel.
Juba praegu on kümneid erinevaid generaatoritüüpe, millistega igaüks võib tutvuda Interneti vahendusel. Loetlen vaid mõned neist ja seda otsimise hõlbustamiseks inglise keeles: Pool type reactor; Pressurized water reactor (PWR); Boiling water reactor (BWR); Fast breeder reactor (FBR); Pressurised Heavy Water Reactor (PHWR or CANDU); Magnox reactor; Advanced gas-cooled reactor (AGR); Light water cooled graphite moderated reactor (RBMK); Fast neutron reactor; Molten salt reactor; Aqueous Homogenous Reactor ja palju teisi. Seetõttu on üsna mõttetu küsimus, kui palju võiksid Eestisse sobivad reaktorid maksta näiteks 10 aasta pärast. Kindlasti vähem kui Ignalinasse kavandatud Kanada firma AECL reaktor ACR 700, mille investeerimismaksumus oleks kuulu järgi 1083 dollarit kilovati kohta, kuid mida meie 15 aasta pärast võtaksime juba enda ostu kavandamisel vanarauana. Tark on seetõttu oodata ja teha tarku otsuseid optimaalsel ajal, sest praegu käib hoogne põhimõtteliselt uute neljanda põlvkonna reaktorite väljatöötamine ja just sellele reele peame jõudma kunagi ka meie.
Tuumaenergeetika Eestis ei vastanduks põlevkivienergeetikale, sest tippkoormuste katmine jääb endiselt eeskätt põlevkivi- ja gaasijaamade ülesandeks. See nõuab aga Narva jaamade kolmanda ja neljanda energiabloki kiiret renoveerimist, sest vastavalt Euroopa Liidu keskkonnanõuetele ja Eesti ühinemistingimustele EL-iga pole vanade tolmpõletuskatelde kasutamine pärast 2015. aastat enam võimalik. Kui Eesti riik ja Eesti Energia on nii rikkad, et üheaegselt panustada Narva jaamadesse ja Ignalina tuumajaama, siis ei ole põhjust sellele vastu seista, kuid ilmselt pole liigne kiirustamine eesti rahvale parim lahendus! Kümme korda mõõda ja üks kord lõika, kuid rätsepatöös nõuab mõõtminegi oskust ning miks peaks tuumajaama rajamine vähem mõistust vajama kui korraliku ülikonna õmblemine?!
Leedu tuumajaama tasuvusuuring pole ainus kallis analüüs, mida elektrifirma ja majandusministeerium enda teada hoiavad.
Mõjukas konsultatsioonifirma Lexicon Partners Inglismaalt koostas kahe aasta eest uuringu, mis omandas juba enne valmimist “eriti salajase” varjundi. Britid uurisid , mida peaks Eesti riik peale hakkama oma osalusega monopoolses elektriettevõttes Eesti Energia.
Majandusministeeriumist öeldi Eks­pressile, et me ei saa selle tööga tutvuda, sest Harju tänaval seda enam pole. Üks koopia oli ministri nõuniku Alo Kelderi käes, kes palgati Eesti Energia arendusdirektoriks, ning tähtsad paberid kadusid ühes temaga.
Eesti Energia kodulehe otsingumootor teatab uuringu kohta: “Päringule vastuseid ei leitud...”
Vastuseid ei leitud tegelikult juba sügisel 2005, kui Londoni firma veel oma tööd tegi ning Ekspress esimest korda asja vastu huvi tundis. Tookord “ei teatud” isegi seda, kes analüüsi tellis. Ühe allika sõnul tegi seda majandusministri nõunik Heido Vitsur. Vitsur väitis omakorda, et tellija oli hoopis Eesti Energia finantsdirektor, praegune juhatuse esimees Sandor Liive.
Praegu räägitakse, et uuring telliti üldse eelmise ministri ajal. Iagatahes maksis töö kinni Eesti Energia.
See oli huvitav skeem: kuigi osaluse väärtus huvitas riiki, maksis uurimistöö riigi asemel kinni talle kuuluv ettevõte.
Eksrahandusminister Tõnis Palts kasutas ammusel ajal ärimehena samasugust trikki ning lasi oma sidefirmal Levicom kinni plekkida analüüsi selle kohta, mil moel oleks tal kõige kasulikum oma osalust müüa. Talle tuli kohe külla  maksuamet , sest peremees ei tohi isiklikke kulusid heast peast oma ettevõtte kaela veeretada.
Uuringu tellijaid sellised “pisiasjad” ilmselt ei huvitanud.
Ministeeriumile ei läinud korda ka Riigikontrolli manitsus , et riigiasutused  peavad kõik tellitud uuringud ja analüüsid avalikustama oma veebilehel, nagu nõuab avaliku teabe seadus.
Salajane töö rahvusliku tuumajaama teemal
Avalikest andmebaasidest pole mõtet otsida ka viiteid raportile 779 R, mis valmis Soome konsultatsioonifirmas ­RAMSE Eesti Energia ja majandusministeeriumi tellimusel detsembris 2002. Nimetatud töös, mille ülaservas jookseb läbivalt kiri “salajane”, analüüsiti Eestisse oma tuumaelektrijaama rajamise otstarbekust.
Soomlased vaatlesid tuumajaama puhul kaht varianti :
• Eesti ehitab oma jaama,
• osalemine rahvusvahelises konsortsiumis, mis rajab aatomijaama mõnda Balti riiki.
RAMSE leidis, et oma jaam nõuab väga suurt ning vähemalt 20 aasta pikkuse tasuvusajaga investeeringut. Pärast seda saab jaam töötada laenuvabalt veel 20–40 aastat.
Häda tekib võimsusega. Uusi reakto­reid ehitatakse üldiselt võimsusega 1000–2000 MW, kuid Eesti tarbimine ja võrgu vastuvõtuvõime on nii väike, et siia sobiks 300–400 MW jaam või ­isegi väiksem.
Eesti saaks kasutada ainult läbiproovitud tehnoloogiat. “Uus riik tuumaenergia kasutamisel ei saa võtta ühtki riski ega olla katsekasutaja,” märkis RAMSE.
Soomlased kirjutasid, et tuumaenergia valimisel tasub ehitada kaks reaktorit. Teise, reservvõimsusena kasutatava reaktori ehitamine oleks esimesest 10–20 protsendi võrra odavam, kuna ta saab jagada esimesega sama infrastruktuuri ning abiteenuseid.
Oma jaama võimalike asukohtadena nägid soomlased Paldiskit ja Narvat.
Ekspress tundis raporti vastu huvi poolteist aastat tagasi. Eesti Energia andis meile 10 lehekülge, kuigi töö maht on 45 lehekülge pluss lisad. Ülejäänu kuulutas firma ärisaladuseks.
Muuhulgas jättis elektrimonopol enda teada info, mis huvitab iga eestlast: kui kõrgele tõuseks oma tuumajaama ehitamisel elektri hind.
RAMSE leidis, et tuumajaama puhul maksaks üks kWh 62,8 senti.
Kui uus jaam ehitataks Leedusse, tuleks elektri hind ligi veerandi võrra madalam.
Kui siia lisada, et Eestis pole vajalikku infra­struktuuri, teaduspotentsiaali ega ­haritud tööjõudu, on selge, miks Eesti Energia otsustas oma aatomijaama idee kalevi alla panna ning investeerida hoopis Leedu omasse.
Roheliste pettumus
Möödunud sügisel valmis Leedu uue jaama teostatavusuuring. Selle peamine järeldus oli: “Ignalina asendamiseks kavandatud uue tuumaelektrijaama rajamise projekt on teostatav.”
Finantsnõustaja Dresdner Kleinwort leidis, et uue jaama rajamisel on tuumaenergia kõige odavam valik. Ühe MWh hinnaks tuleb 39,6 eurot ehk kilovatt -tund maksaks 62 Eesti senti. Laialt kõneainet pakkuv tuuleenergia on märksa kallim: maale paigutatud mastide puhul 60 protsendi võrra ning merre paigutatavate mastide puhul koguni 2,25 korda.
Eesti Energia riputas uuringu kohta oma netiküljele üles kaheksaleheküljelise lühikokkuvõtte.
See seisis seal mitu kuud, kuni mängu sekkus roheliste energiakava koostaja ­ Rainer Nõlvak. Ta vajas täpsemaid andmeid, et võrrelda tuumaenergeetika tasuvust taastuvenergia omaga.
Nõlvaku sõnul kohtus ta 3. jaanuaril Sandor Liivega, kes viis jutu ikka ja jälle muudele huvitavatele teemadele, nagu sealägast elektri tegemine ja autodele biokütuste tootmine. Lõpuks kutsus Liive ta siiski oma kabinetti ning lehvitas uuringut, kuid kaugelt ja sõnadega: “Kui majandusministriks saad, siis näitan.”
Eesti Energia lubas vastata lisaküsimustele ja tegigi seda, kuid põhilisele palvele – anda finantsanalüüs arvutuskäigu ja viidetega – tuli äraütlemine. “Kahjuks pole võimalik uuringut täies mahus avalikustada,” teatas arendusdirektor Alo Kelder . “Uuring on oma detailides ärisaladus.”
Savisaar: olen infost ära lõigatud
Päris pauk kõlas alles möödunud nädala kolmapäeval, kui Nõlvak rääkis usutluses telesaatele “Pealtnägija”, kuidas Liive keeldub uuringut avalikustamist ning tuumajaama ehitamine võib elektri hinna lakke viia.
Selline avaldus vaid kaks nädalat enne Riigikogu valimisi andis hea võimaluse rünnata valitsusliitu. Juba järgmisel hommikul teatas sotside esimees Ivari Padar , et tasuvusuuring tuleb avalikustada. “See küsimus tuleb tuua parlamendi ette, mitte ainult valitsuskabinetti või, veel hullem, ainult majandusminister [Edgar] Savisaare kabinetti,” teatas Padar.
Rohelised, sotsid ja IRL kavandasid reedel ühist pressikonverentsi, kuid idee läks lörri, sest kõik ruttasid oma sõnumit ka eraldi teatama. Esimesena põrutas ­Strandberg: “Ei tuumaafäärile!” Seejärel nõudis peaminister Andrus Ansipilt tasuvusuuringu avalikustamist sotside aseesimees Eiki Nestor. Lõpuks teatas ka IRLi esimees Mart Laar, et küsib valitsuselt tuumajaama küsimuses selgitust.
Eesti Energia pani nende avalduste järel peale vana plaadi ja kordas, et tal pole õigust uuringut täies mahus avalikustada. Elektrifirmaga pole seekord põhjust norida. Ta käitus just nii, nagu riigikontroll paari aasta eest soovitas, ehk riputas üles ­uuringu lühikokkuvõtte, kuigi riigifirmal pole sellist kohustust.
Teine asi on riigiga: tuumajaam oleks suurim välisinvesteering ja seejuures riiklik investeering . Majand usminister Edgar ­Savisaar sattus turmtule alla. Kuid ta ei kaotanud pead. Ta teatas, et pole käskinud kellelgi vait olla: “Veelgi enam, olen uuringus olevast teabest ka ise huvitatud ja mulle meeldiks, kui Eesti Energia käituks korrektselt seda ministeeriumiga jagades .”
Savisaar lasi sel teisipäeval uuringu ministeeriumisse tuua ning andis juristidele ülesande analüüsida, kui palju saab dokumendist avalikustada. Ministeeriumi suhtejuhi Anu Hallik -Jürgensteini sõnul tuleb osa infost ilmselt kinni katta ja see võtab aega, sest tegemist on enam kui tuhande leheküljega.
Uus kallis uuring tulekul?
Savisaar soovib, et avalikustataks võimalikult palju – siis saaks ta panna Eesti kõigi aegade tähtsaima investeerimisotsuse rahvahääletusele. Isikliku arvamuse on ta enda teada jätnud: samamoodi nagu enne euroreferendumit 2004.
Savisaare peitusemäng algas juba mullu jaanuaris, kui Vilniuses toimus energeetikaalane konverents ja seal oodati Balti riikide majandusministrite ühisprotokolli tasuvusuuringu kohta. Leedu ja Läti ministrid tulid kohale, kuid Savisaar saatis enda asemel hoopis energeetikaosakonna juhataja Einari Kiseli.
Einari Kisel ütles Ekspressile, et praegu kõva kära tekitanud uuring võib osutuda sisutühjaks. Esiteks on seal tegemist pro­gnoosidega, lõplikud arvud saab kokku aga alles siis, kui firmad teevad oma pakkumised, ning teiseks muutusid hiljuti algandmed, sest Poola kampa võtmisega saab ehitada kavandatust hoopis võimsama jaama ning võimalik, et tuleb koostada uus analüüs.
Elektri hind
Avatud tsükliga maagaasi turbiin
161 senti/kWh
Meres asuv tuulegeneraator
139 senti/kWh    
Kivisöe põletamine tolmkütusena + CO2 salvestamine ja ladustamine
95 senti/kWh
Tuumareaktor
62 senti/kWh
Eesti ja Leedu koostööd Ignalina tuumajaama rajamisel varjutavad erimeelsused Poola kaasamise üle, sest Leedu tahaks poolakaid partneriks, aga eestlased mitte.
Leedu ihkab Poola kaasamist Ignalina projekti – selline oli üleeile õhtul Leedu suursaadiku Juozas Bernatonise sõnum majandusminister Edgar Savisaarele.
Saadiku sõnul ootab Leedu järgmisel nädalal toimuvalt Balti riikide peaministrite kohtumiselt, et tehtaks ühine otsus paluda Poolat osalema uue tuumajaama ehituses. Poola enda huvi projekti vastu on suur.
Leedu oma huvi
Majandusministeeriumi energeetikaosakonna juht Einari Kisel ei teinud saladust, et Eesti suhtub Poola kaasamisse ettevaatlikult. «See ei ole väga hea, kui nad liituvad,» lausus Kisel. «Poola liitumine pidurdab tuumajaama ettevalmistustöid, lisaks pole selge, kes oleks Poola poolelt partner .»
Eesti ei ole küll ametlikult Poola kaasamise vastu, kuid pole ka sellega nõustunud. «Leedu on huvitatud Poola kaasamisest, praegu käivad intensiivsed arutelud selle üle,» kinnitas Kisel.
Kavandatav Leedu-Poola elektrikaabel võib olla üks argumente, miks Leedu tahab, et poolakad ühineks. See oleks Eesti-Soome elektrikaabli taoline projekt.
Kuigi Poola on kaabli rajamisse tõrksalt suhtunud, kinnitas Bernatonis, et kokkulepe ühenduse ehitamise kohta sõlmitakse ettevõtete tasemel tõenäoliselt juba 8. detsembril.
Peale ajaloolise läheduse on Leedul ja Poolal veel üks ühine energiaühendus. Poola naftafirma PKN Orlen omandas varem Vene gigandile Jukos kuulunud osaluse Mažeikiai naftatöötlemistehases, mis varustab ka Eestit.
Ignalina uue tuumajaama ehituse ettevalmistus on kulgenud eeskujulikult ja avalike vastuoludeta.
Eile jäi Eesti Energia juht Sandor Liive kommentaarideks kättesaamatuks. Eesti Energia pressiesindaja ütles ainult nii palju, et tegu on Leedu poliitikute ja ametnike arusaamatusega.
Vajalik konsensus
«Meil on lepingud selle kohta, kuidas uusi osanikke kaasata,» kinnitas Eesti Energia pressiesindaja Helen Sabrak. «Energiafirmad ametlikke seisukohti vahetanud ei ole.»
Kui Baltimaade riiklikud energiakompaniid alustasid selle aasta märtsis Ignalina tuumajaama ehituse ettevalmistustöid, eelnes sellele kolme peaministri ühisavaldus, milles nad kinnitasid, et kõik otsused tehakse konsensuslikult. Eesti asjatundjad ei teinud saladust, et konsensuse nõudega püüdis Eesti end kaitsta Leedu ettearvamatute otsuste eest.
Uus reaktor
• 2009 peab Leedu Ignalina praeguses tuumajaamas teise reaktori sulgema, sest seda loetakse liiga ohtlikuks.
• Selle järel tekkivat tühikut elektritootmises peab täitma uue tuumareaktori ehitusega.
• Praegu on teada, et uue reaktori maksumus on nelja miljardi euro ringis , selle võimsus on umbes 1600 MW ja see valmib 2015. aastal.
Eelmisel nädalal ütles peaminister Andrus Ansip , et Eesti soovib uues Ignalina tuumajaamas toota 25–30 protsenti riigis tarbitavast elektrist, erakond Eestimaa Rohelised on aga selle kava vastu.
Prognoos näitab, et aastal 2020 vajaksime Ignalinas tootmisvõimsust ligikaudu 700 MW.
Sellise võimsusega tuumakatel suudaks 2020. aastal katta Eesti tippkoormusest ehk suurimast elektritarbimisest kolmandiku.
Ansipi sõnad näitavad, et Ignalina pole vennalik abi lõunanaabrile ega auahne äriprojekt, vaid pigem Eesti ellujäämiskava.
Eesti on aastaid seadnud eesmärgiks toota kogu vajaminev elekter kodumaal. Ignalina puhul oleks möönduseks see, et eesmärk on toota kogu elekter Eestile kuuluvais elektrijaamades.
Seega on mõistetav, miks Eesti on vastu põhjatu elektrituruga Poola liitumisele Ignalina projektiga või osaluste ümberjagamisele.
Sõõrumaa toetab tuumajaama ehitamist
Akadeemik Anto Raukas on pidanud õigemaks ehitada uus tuumajaam hoopis Eestisse.
Eesti Päevalehe andmetel toetab seda mõtet Eesti Energia nõukogu esimees Urmas Sõõrumaa.
Sõõrumaa on arvamusel, et Eestil on kasulik osaleda tuumajaama rajamises Leedus. Sealt saaks tulevikuks rohkem energiaressurssi ja kogemust, et võib-olla 15 aasta pärast Eestis oma tuumajaam püsti panna.
Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive ei välistanud samuti, et Eestisse kunagi tuumajaam tuleb, ehkki praeguse tehnoloogia juures oleks see tema arvates ebaotstarbekas.
Raukas peab siiski vajalikuks korraldada Eesti tuumajaama küsimuses rahvahääletuse.
Rohelised on tuumaenergia vastu
Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse arvates peaks Eesti lahkuma Ignalina tuumajaama projektist, sest nende teatel on ilmnenud uued riskid , kirjutab Postimees Online.
“Esiteks soovib Leedu, et Eesti osaleks võimalike tuumaõnnetuste kahjude korvamises ning et Eestissegi hakataks tuumajäätmeid ladustama,” selgitas roheliste juht Marek Strandberg.
“Teiseks on tekkinud oht, et seoses Eestisse tuumajäätmete ladustamisega võib tulevikus kerkida risk, et keegi hakkab Eesti maapõues leiduvat uraani kaevandama. Sellisele stsenaariumile seisavad aga rohelised resoluutselt vastu,” lisas Strandberg.
Strandberg osutas tuumajaama projekti vastuolulistele ja eetiliselt küsitavatele nüanssidele. Näiteks on tema väitel eetiliselt küsitav, miks peaks Eesti oma tuumajäätmeid Leedus hoidma.
Roheliste juhatuse liikmed rõhutasid, et tuumajaama rajamiseks Eesti poolt planeeritud 16 miljardit krooni tuleks suunata taastuvenergeetika ja elektri hajutatud tootmisallikate arendamisse.