a. Novovoronezis. USA-s töötati välja teine levinud energiareaktori tüüp, keevveereaktor BWR, mille esimene tööstuslik 250 MWe variant Dresden-1 käivitati 1960. a. Erinevalt kulges reaktorite areng Ühendkuningriigis, Kanadas ja Prantsusmaal. Peamiselt uraanirikastuse võimsuste piiratuse tõttu töötati välja looduslikul uraanil töötavad reaktorid. Kanadas loodi raskeveeaeglustiga CANDU reaktor. Ühendkuningriigis arendati grafiitaeglusti ja gaas-soojuskandjaga Magnox reaktor (Magnesium non-oxidising) ja hiljem rikastatud uraani kütusega täiustatud gaasjahutusega reaktor AGR, mis mõlemad sobisid nii energia- kui ka Pu- tootmiseks. Ühendkuningriigi ja Läänemaailma esimeseks tööstuslikuks tuumajaamaks sai 1956. a. 50 MWe Calder Hall-1 Sellafieldis. Prantsusmaal alustati samuti Magnox-reaktoritega, kuid peagi mindi üle USA litsentsiga PWR-reaktorite ehitamisele.
kaitsesüsteemide sätete tahtliku muutumise ja isegi selle tahtliku väljalülitamise võimalus reaktori talituse ajal. [8] Puuduseks on vesireaktorite korral kasutatava tugeva kaitseümbrise puudumine. [8] Grafiitaeglustiga, kuid süsinikdioksiidsoojuskandjaga reaktorid töötati välja tuumaenergeetika arengu algaastail Suurbritannias ja on seal praegugi kasutusel. Kütusevardatorud on nendes reaktorites magneesiumi sulamist, mistõttu neid nimetatakse magnox-reaktoriteks. Ka nendes reaktorites saab tõhusalt toota plutooniumi. Kuna radioaktiivse kiirituse risk on nende käigus osutunud liiga suureks, on nende talitlus kavas lõpetada hiljemalt aastal 2010. Grafiitaeglustiga, kuid süsinikdioksiidsoojuskandjaga reaktori eeliseks on plutooniumi tootmine. Veaks on radioaktiivse kiirituse suur risk. [8] Paljundusreaktorid ehk briiderid erinevad kõigist eelkäsitletuist selle poolest, et nad põhinevad
a. Novovoronezis. USA-s töötati välja teine levinud energiareaktori tüüp, keevveereaktor BWR, mille esimene tööstuslik 250 MWe variant Dresden-1 käivitati 1960. a. [7] Erinevalt kulges reaktorite areng Ühendkuningriigis, Kanadas ja Prantsusmaal. Peamiselt uraanirikastuse võimsuste piiratuse tõttu töötati välja looduslikul uraanil töötavad reaktorid. Kanadas loodi raskeveeaeglustiga CANDU reaktor. Ühendkuningriigis arendati grafiitaeglusti ja gaas-soojuskandjaga Magnox reaktor (Magnesium non-oxidising) ja hiljem rikastatud uraani kütusega täiustatud gaasjahutusega reaktor AGR, mis mõlemad sobisid nii energia- kui ka Pu- tootmiseks. Ühendkuningriigi ja Läänemaailma esimeseks tööstuslikuks tuumajaamaks sai 1956. a. 50 MWe Calder Hall-1 Sellafieldis. Prantsusmaal alustati samuti Magnox-reaktoritega, kuid peagi mindi üle USA litsentsiga PWR-reaktorite ehitamisele. [7]
neutroneid efektiivselt neelava gadoliiniumi lisamise süsteemiga. 16. Gaasilise soojuskandjaga reaktorid Täiustatud gaasjahutusega reaktor AGR (i.k., Advanced Gas-cooled Reactor) 11 Ühendkuningriigis väljatöötatud ja ainult seal kasutatav reaktoritüüp elektrilise võimsusega 550 – 625 MWe. AGR kasutab rikastatud (2,5-3,5 % 235U) uraanoksiidist tuumkütust ja soojuskandjana süsinikdioksiidi (süsihappegaas, CO2). Prototüüp, nn Magnox reaktor, kasutas kütuseks looduslikku metalset uraani. Neutronite aeglustiks on grafiit. Tuumkütus paikneb tablettidena vertikaalselt paigaldatud roostevabast terasest torudes grafiitaeglustis. Juhtvardad suunatakse aeglustisse reaktorikorpuse pealt. Reaktorianum, mis toimib ühtlasi kiirguskaitsena, on valmistatud raudbetoonist ja selles asuvad ka aurugeneraatoritorud. Avariisulgemise süsteem juhib vajadusel soojuskandjasse lämmastiku, mis summutab ahelreaktsiooni
Ka oleks 15 aasta pärast meil valida hoopis paremate generaatoritüüpide ja tehnoloogiate vahel. Juba praegu on kümneid erinevaid generaatoritüüpe, millistega igaüks võib tutvuda Interneti vahendusel. Loetlen vaid mõned neist ja seda otsimise hõlbustamiseks inglise keeles: Pool type reactor; Pressurized water reactor (PWR); Boiling water reactor (BWR); Fast breeder reactor (FBR); Pressurised Heavy Water Reactor (PHWR or CANDU); Magnox reactor; Advanced gas-cooled reactor (AGR); Light water cooled graphite moderated reactor (RBMK); Fast neutron reactor; Molten salt reactor; Aqueous Homogenous Reactor ja palju teisi. Seetõttu on üsna mõttetu küsimus, kui palju võiksid Eestisse sobivad reaktorid maksta näiteks 10 aasta pärast. Kindlasti vähem kui Ignalinasse kavandatud Kanada firma AECL reaktor ACR 700, mille investeerimismaksumus oleks kuulu järgi 1083 dollarit kilovati kohta,
- vesireaktorite korral kasutatava tugeva (enamasti, nagu eelpool mainitud, kahekordse) kaitseümbrise puudumine, mis tähendab, et reaktori kesta lekke või lõhkemise korral pääsevad radioaktiivsed ained takistamatult väliskeskkonda. Grafiitmoderaatoriga, kuid süsinikdioksiidsoojuskandjaga reaktorid töötati välja tuumaenergeetika arengu algaastail Suurbritannias ja on seal praegugi kasutusel. Kütusevardatorud on nendes reaktorites magneesiumisulamist, mistõttu neid nimetataks magnox-reaktoriteks (sõnadest magnesium non-oxidising). Ka nendes reaktorites saab tõhusalt toota plutooniumi. Kuna radioaktiivse kiirituse risk on nende käidus osutunud liiga suureks, on nende talitlus kavas lõpetada hiljemalt aastal 2012. Paljundusreaktorid ehk briiderid erinevad kõigist eelkäsitletuist selle poolest, et nad põhinevad kiiretel neutronitel ja et neis tekib plutooniumi näol uut tuumkütust enam kui seda
annaabi.ee 
