Tänapäeva eesti keele sõnavara (0)

Tänapäeva eesti keele sõnavara
NEOLOGISMID, HISTORISMID JA ARHAISMID.
Neologism (n.) Ehk uudiskeelend on suhteliselt hiljuti käibele tulnud või alles soovitatav keelend. Ühesõnalise kohta ütleme uudissõna.
neologism võib tähistada uut mõistet (faksima, euroskeptik, kobarkino, mälupulk, perearst)
Uudistähendus – oli sõna ja tuli uus tähendus (rohelised, miksima)
Historism on möödunud aega kuuluvat mõistet märkiv sõna, kusjuures nüüdiskeeles ei ole teist, uuemat sõna selle mõiste tähistamiseks. (oldermann, perestrojka).
Anakronism – valesti kasutatud sõnu.( rajoon -maakond).
Arhaism – on tänapäeval teise samatähenduslikuga asendunud sõna (väljend või vorm), mis aitab nüüdiskeelses luua ajaloolist koloriiti. (kuumatõbi- palavik , läigitaja-arst).
Vanamoelised sõnad – raske defineerida, (trotuaar-kõnnitee, papiljott – lokirull).
MURDESÕNAVARA. SLÄNGISÕNAVARA.
Murdesõnavara moodustavad murdesõnad, sõnad, mis on käibel ühe keele ühes või paaris murdes. (ööbik-üübik, öövik, ööpik, sisask, sisa, siska ).
Dialektism – murdeline element kirjakeeles.
Sotsiaalmurded.
idiolekt sotsiolekt
ühe inimese keele kasutus ühiskonna keelekasutus

• släng
  

(professionalismid, eripärase värvingu sõnad)

• argoo
  
• zargoon
  
• erikeel
  

HARVAD JA JUHUSÕNAD.
Harva esinevad sõnad on sõnad, mida kasutades keeletarvitaja teab või vähemalt peaks teadma, et neid sõnad on haruldased . (jutur-jutuajaja, lumepõlv – lumine talveaeg)
Juhusõnad ehk okasionaalsõnad – uued sõnad, varem kasutamata sõnad, mida kõneleja, kirjutaja tarvitab ühe korra.(emakeelepäevasoobilik)
Hinnangusõnad – annavad hinnangut.

deminutiivid – vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõnad.

augmentatiivid – suurendussõnad, suurendava tähendusega sõnad.
Naljatlevad sõnad – annavad humoorika hinnangu ümbritsevale elule. (hirekuningas – kass , nõelakuningas – rätsepp, eluvesi – viin , issanda loomaaed - inimesed)
Iroonilised sõnad – iroonia väljendavad sõnad. (tuhvlikangelane, debiilmolufon)*teravamad sõnad!
Pejoratiivsed sõnad – väljendavad negatiivse suhtumist .
SÕNAVARA STIILILINE JAGUNEMINE.
Stiil – on suhtlussituatsioonile ja –eesmärgile vastav keelekasutusviis.
Stiili tunnusteks on iseärasused morfoloogias, sõnamoodustuses, sõnavaras, lausustuses, kujundikasutuses, tekstiliigenduses.
Stiili värving – ühe kindla stiili omadused. ( markeeritud sõnad, sest need on erilised ja ebatavalised sõnad). (raisk/sitapea). Markeerimata sõnad on harilikud, tavapärased sõnad, soobivad igasse teksti stiili (laud,maja).
Stiilivarjund – samasse stiili kuuluvate sõnade väikest tähenduslikku või suhtumuslikku erinevust. (telekas, televusser )
Kõrgkeelne sõnavara – normaalkirjakeele piires olevast pidulikum ja ülevam. (tuul tibadesse)
Madalkeelne sõnavara – normaal kirjakeele sõnavarest labasem.
*Sõimusõnad – rahulolematuse väljendamiseks kasutatavad jämedad sõnad ja väljendid. (lipakas, kurat, debiil, jobu )
*Vulgaarsõnavara – vulgarismid ja vulgaarkeelendid. (vitt, pask )
LEKSIKAALSED SUHTED.
Sünonüümid – kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. (julge- vapper -karmatu- vahva )
Grammatilised sünonüümid – leksikaalselt samasisulised, aga grammatiliselt vormistuselt erinevad keelendid. (kibedamaitselised, kibeda maitsega, maitselt poolest kibedad)
Täissünonüümid – kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest samased sõnad, mida saab üksteisega asendada , mistahes kontekstis. (kolmapäeav-kesknädal, maikelluke -piibeleht)
Osasünonüümid – nende puhul hõlmab tähenduslik sarnasus või lähedus ainult osatähendusest. (kõva – kange, kojamehed )
Kontekstuaalsed sünonüümid – ühes kindlas kontekstis või kõneolukorras kasutatavad võrdtähenduslikud sõnad, väljendid. (tööandaja-andja)
TABUSÕNAD JA EUFEMISMID .
Tabu ehk sõnakeeld tähendab seda, et on mingi põhjus, kartus, uskumus mille pärast mingit sõna ei tohi kasutada. Selle asemel peab ütlema kuidagi teisiti. ( susi -kriimsilm)
Eufemismid ehk peitesõnad – asendavad ja pehmendavad sõnad. (kivi kotti!, nael kummi! head läbi põrumist!)
Düsfemism – kui peitesõna halvema värvinguga. (suri – ajas koivad)
Antonüüm ehk vastandsõna – ühe semantilise tunnusjoone poolest vastandlikud sõnad, kusjuures nende muu tähendussisu langeb kokku. (mees-naine=inimesed, lõpp-algus, jah/ei =vastus)
HÜPONÜÜMIA.
Hüponüümiaga tähistatakse tähenduste vahel valitsevaid soo-liigi sihteid. Alammõiste sõna on oma ülemmõiste suhtes hüponüüm, ülemmõiste sõna on oma alammõiste suhtes hüperonüüm. ( kakk - leib, lind)
Polüseemilised sõnad – üks tähendus põhiline ja teised sellega seotud. ( sulg )
Paronüümid ehk sarnassõnad on kõlalt sarnased, sageli morfeemkoosseisu poolest osaliselt kattuvad sõnad, mis keeletarvitajal võivad segi minna. (käsitlema-käsitsema, imposantne -impotentne, logaritm -algoritm)
Paronüümia – sõnade segav kõlaline sarnasus sisulise erinevuse korral.