Isa Goriot (0)

1. Teose sisu lühikokkuvõte
Proua Vauquer ’i pansionaadis, mis ei ole kõige luksuslikum, elavad inimesed, kes on elus põletada saanud. Teiste seas elab siin Eugene ,mitte väga jõukas üliõpilane, kes tahab saada advokaadiks; isa Goriot , kes armastab oma tütreid väga, kuid ta paremal elujärjel tütred häbenevad teda; isapoolt hüljatud noor naine Victorine; põgenenud vang Vautrin ( Collin ) ning pansionaadi omanik Vauquer, kelle kogu eluks on see pansionaat .
Eugene saab teada hr Goriot kurva eluloo ning asub teda kaitsma pansionis. Tänu oma nõole hakkab ta paremini läbi saama Delphine de Nucingeniga, Goriot noorema tütrega. Eugene eirab Vautrin’i soovitust abielluda Victorine’iga, kes peagi tänu Vautrin’ile saab suure kaasavara . Hr Goriot hakkab Eugene’i suhtuma kui oma lihasesse poega . Kui Delphine peab tähtsamaks balli kui oma haige isa juurde minekut, avastab Eugene, et kõrgseltskond on südametu. Teine tütar Anastasia jõuab oma isa juurde liiga hilja . Eugene ja ta sõber matavad Goriot ning ta tütred ei tule matustele. 
2. Teose peategelas(t)e iseloomustus
Eugene de Rastignac – üliõpilane
Eugene de Rastignac nägi välimuselt välja nagu lõunamaalane – tal oli valge näonahk, mustad lokkis juuksed ja sinakad silmad. Ta riietus oli talle väga tähtis – kuigi ta kandis äripäevadel eelmise aasta ülikondi, võis ta vahest välja näha nagu elegantne noormees .. Tänu oma ilusale välimusele oli tal naiste seas menu .  
Eugene ei tahtnud sõltuda oma perekonnast vaid elatada ennast ning oma peret oma sissetulekust . Sel ajal kui ta perekond hoidis iga väiksema asja pealt kokku, suurenes Eugene’i soov teha karjääri ning tal tal ärkas ka janu kuulsuse järgi.
Eugene’il oli hea süda. Eugene oli üliõpilane, kes jättis hooletusse oma juuraõpingud, kui ta otsustas hakata sidemeid looma kõrgseltskonnas. Ta otsustas, et ilmub loengutesse ainult algul, et ta nimi kirja saaks ning lahkus sealt peale oma nime väljahüüdmist. Bakalaureuse kraadi sooritas Eugene eneselegi märkamatult kiirelt. Õppimisega otsustas ta tegeleda enne eksameid nagu paljud teisedki üliõpilased. 
Eugene’i hoiak ja maneerid vihjasid sellele, et ta oli aadliku perekonna järglane. Ta oli pärit Angoulème’i ümbrusest ning tal oli suur perekond – isa, ema, kaks venda, kaks õde ja tädi. Kuigi ta perekond elas väikeses mõisas ning nad omasid viinamarjakasvatust, ei olnud nad rikkad, perekond nägi palju vaeva, et Eugene’ile saata 1200 franki aastas.
Eugene ei teadnud paljusid kombeid ega etikette Pariisis. Ta ei teadnud, et ei tohi iialgi kellegi juurde minna, enne kui ollakse lastud majasõpradel jutustada külastavate inimeste kohta. Eugene võitis vikontessi poolehoiu. Pr de Beauseant õpetas Eugene’i kuidas edu saavutada julmas maailmas. Ta õpetas talle, et inimestega tuleb käituda külmavereliselt, “Lööge pihta kaastundeta, siis kardetakse teid. Vaadake meestele ja naistele nagu posthobustele, keda lasete kärvata igal vahetusel, nõnda jõuta oma soovide tipule.”.
Eugene’i ema armastas teda väga ning suutis talle saata suure summa raha, tema isa teadmata. “Ma ei taha varjata Sinu eest seda valulist muljet, mis Sinu kiri mulle valmistas.” Ta ema muretses Eugene pärast, sest poeg tahtis sisse sobituda keskkonnaga, mis oli kallim kui talle taskukohane.
Enne kui Eugene teada sai, mida hr Goriot on elus pidanud kannatama , ka Eugene narris teda nagu teisedki pansioni elanikud. Kuid kuuldes hr Goriot mineviku kohta, kiindus Eugene vana mehesse, kelle vastu elu ning ta tütred on ebaõiglased olnud. Eugene isegi nuttis mehe traagilist lugu kuuldes. “Isa Goriot on ülev!” oli Eugene temast parimal arvamusel. Eugene hoolis hr Goriot’ist väga, ta andis endast kõik, et täita mehe viimane soov, kuid ebaõnnestus.   
Härra Goriot
Härra Goriot oli 69 aastane vanamees. Kui Goriot 1813 aastal elama asus proua Vauquer’i juurde oli ta veel küllaltki rikas ning see väljendus ka ta garderoobis. Siis veel ta harilikult riietus rukkilillesinisesse kuube, vahetas igapäev pikeevesti ja kandis rasket kuldketti. 
Hr Goriot oli olnud väga rikas – mõlemad ta tütred olid varaks saanud viis- või kuussada tuhat franki.
Härra Goriot oli väga kokkuhoidlik enda suhtes. Ta vahetas oma uhke korteri halvema vastu. Talvel oli sunnitud olema nii kokkuhoidlik, et ta ei kütnud oma korterit . Ta oli väga vähenõudlik oma söögi ja joogi suhtes. Kuid laste peale võis ta kulutada.
Ta oli ennastohverduslik, ta loobus oma tütardega vahetust suhtlemisest, et mitte kahjustada nende suhteid nende abikaasadega. Ta oli lootnud, et ta tütred jäävad tema tütardeks ka pärast abiellumist, et ta on loonud endale kaks kodu, kus ta on alati oodatud ning kus teda armastatakse. Ta eksis, kahe aasta jooksul olid väimehed ta oma seltskonnast välja tõrjunud.
Isana oli Goriot hooliv ja pühendunud oma tütardele, kuid just see, et ta hoolis oma tütardest liiga palju, viiski ta tütred temast eemale. See, et ta täitis kõik oma tütarde soovid, sellega võttis ta tütardelt ära võimaluse omandada elus tähtis teadmine – et kõike ei saa mida tahetakse. Aga Delphine ja Anastasie ei harjunud sellega ning kui nende mehed keelasid neile ühte või teist asja, naasid tütred isa juurde, kes ei suutnud neile midagi keelata. Kui isal oli viimane tuhat franki käes, läks see raha Anastasiele, kellel oli raha vaja kleidi jaoks, mille jaoks ta mees raha ei andnud. Lõpuks, oma surivoodil, mees taipas oma viga, ning ta suri teadmisega , et ta tütred teda tegelikult ei armasta.
Kuid inimesena, kes elas igapäevaelu, oli talle elamine kuidagi võõras. Kogu ta inimesearmastus läks ta tütardele ning ülejäänud maailmale ei jäänud midagi järgi. Kui Vautrin kokku kukkus ning preili Michonneau palus Goriot abi Vautrini üles kandmiseks, vastas Goriot talle, “Ma ei saa teid milleski aidata, lähen oma tütre juurde,”
Goriot naiseks oli olnud rikka taluniku ainus tütar Brie ’st, naine oli Goriot piiritu armastuse objektiks, Goriot imetles teda, tema habrasust ja tugevust, arukust ning ilu. Nende elu oli seitse aastat päikeseline, kuid kui ta naine suri, arenes Goriot isatunne mõistmatuseni. Härra Goriot oli kiindunud ühte kausikesega alustassi, mille kaanel olid kaks suudlevat tuvi, mille oli talle kinkinud ta naine esimesel pulmapäeval. Ta tõotas sellest mitte kunagi loobuda .
Härra Jean-Joachim Goriot oli olnud nuudliärimees, kes oli olnud revolutsiooni ajal oma sektsiooni esimees. Ta pani aluse oma varandusele kui ta müüs “kuulsa nälja” ajal jahu kümme korda kallimalt kui tootmine talle maksis. 
Goriot tegelaskuju “Isa Goriot’is” on kindlasti romantiliselt liialdatud tegelane. Ta jumaldas oma tütreid, nägi ainult nende häid külgi ning kummardas maad millel nad kõndisid. Ei Anastasie ega Delphine ei kannatanud kunagi puudust, vastupidi Goriot oli õpetanud neid lubama endale kõike mida nad vaid soovivad. Lastena olid neil kõige paremad õpetajad, nad käisid ratsutamas ning neil oli oma sõiduk. Hr Goriot oli olnud see, kes oli upitanud vanema tütre Anastasie de Restaud majja ning noorema Delphine’i Nucingerile. Goriot’il oli juustega täidetud medaljon , mille ühele küljele oli graveeritud Delphine ja teisele poolele Anastasie. Oma tütarde kohta rääkis ta ainult head.
Kui härra Goriot kolis proua Vauquer’i pansionisse, hakkas pr Vaquer hellitama mõtteid Goriot suhtes. Naist tõmbasid mehe tugevad ja lihavad jalamarjad, ta pikk, neljakandiline nina ning ta kuutaoliselt ümmargune lihtsameelne nägu. Kuid pr Vauquer jäi uskuma ühte petist, kes ütles, et hr Goriot on umbusklik , rahakoi, elajas ja loll. Ta hakkas märkamatult hr Goriot taga kiusama . Kuna hr Goriot’i oli raske taga kiusata , hakkas pr Vauquer teda vihkama .   
Peale oma tütarde sai härra Goriot veel ühe inimesega hästi läbi – inimesega, kellesse ta hakkas suhtuma kui poega – Eugene de Rasignac. Eugene kiindus ning austas härra Goriot rohkem kui ta tütred kunagi suutelised oleksid olnud.
Claire on see, kes saab Eugene’i abistajaks kõrgseltskonnas. Mitte ainult tema abile, ei saa Eugene lähemalt tuttavaks pr Delphine de Nucingeniga vaid ta ka hoiatab Eugene’i selle hurmava maailma pahupoole eest, “Kui kunagi peaksite armastama , hoidke hästi oma saladust!”. Ta valgustab Eugene’i, et menu on Pariisis võimu võti ja, et kui naised leiavad temas vaimukust ning talenti siis usuvad seda ka mehed. Oli märgata, et vikontess on nii mõndagi elus kogenud, ka ta ise ütles “Kuigi olen küllaltki lugenud selle maailma raamatut, leidus seal siiski mulle tundmatuid lehekülgi.”.
Ta jagas ka tarkust armuasjades, kuigi ta ise oma nõu kuulda ei võtnud. Ta hoiatas südamlikult Eugene’i, “Kuis aga teis pesitseb tõsine tundmus, varjake seda nagu aaret; ärge laske kunagi aimata selle olemasolu, muidu olete kadunud.” Kuigi Claire oli abielus Vikont de Beauséant’iga, oli tal süütu vahekord härra d’Ajuda-Pintoga. Claire oli olnud juba kolm aastat seotud ühe rikkaima ning kuulsaima portugali aadlikuga, markii d’Ajuda-Pintoga. Vikont de Beauséant oli tahes või tahtmata leppinud selle suhtega. Kuigi kogu kõrgem seltskond teadis, et markii on otsustanud abielluda, oli ainult üks inimene, kes keeldus seda uskumast, kes arvas , et see on ainult kuulujutt – Claire. 
  
Claire oskas varjata oma tundeid nagu ta seisusele vajalik. Kui pr de Langeais mainis seda, et härra d’Ajuda-Pinto oli läinud hr de Rochefide’i poole, suutis Claire edukalt mitte hammustada huult, mitte punastada ning isegi ta pilk jäi endiseks. Ta enda korraldatud ballil, peale tõe teada saamist d’Ajuda-Pinto kohta, tundus ta kõigile, et ta on üleolev oma valu üle ning ta valitses kogu seltskonda. Peale Balli lahkus Claire Normandiasse, eemale Pariisist ning seltskonnast. Claire’i pisararikas lahkumine tõestas seda, et ka ülevaimadki inimesed tunnevad südamevalu.
Eugene võitis Claire’i südame kavalusega, teda meelitades, “ Kuuluda teile sugulussideme kaudu, mis kaob hämarusse, on isegi juba suur õnn.” “Tahtsin küsida teilt nõu, paluda teid mind vastu võtta kui vaeslast, kes tahaks hoida teie kuuehõlmast kinni ja kes oskaks teie eest surra.”. Ta äratas Vikontessis huvi. Eugene näis õilsa, noore ning süütuna selle seltskonna keskel.
3. Teose miljöö
Tegevus toimus 19 sajandil Pariisis, Prantsusmaal. Pideval vihjatakse Louide’le (Kui kogu õukond tormas kokku Suure Mademoiselle’i juurde, kellelt Louis XIV kiskus ära ta armukese). Kui ka sel ajastul nagu teoses, oli kõigi kinnisideeks raha ning seltskonnaelu, siis mõjutas tegelasi raha ning kõrgemaklassi inimeste tegevused.
Looduskeskkond on asendunud suurlinnakeskkonnaga, kus teiste arvamuse nimel nähakse rohkelt vaeva. Maal elavad inimesed väljendasid oma tundeid vabamalt kui suurlinnadaamid (See väljendus ema kirjas Eugene’ile.). Aristokraatlik eluviis mõjutas Eugene’i märgatavalt. On loodud selge vahe selle vahel kuidas elavad rikkad ja kuidas vaesed. Viis kuidas kirjeldatakse pansioniümbrust  (tänavakivid on kuivad, rentsleis pole muda ega vett, rohi kasvab piki müüre) ning pansioni (Miski ei avalda kurblikumat muljet kui see salong sisustatud tugitoolide ja toolidega, mida katab vahelduvalt läikivate ning tuhmide triipudega jõhvriie. Pooleldi tuhmunud kuldäärtega kohviserviis, kaunis halbade põrandalaudadega ruumi…). Härra Goriot’i tuba, ( urgas , eesriideta aken, seintel lahti löönud ja krussi tõmbunud tapeet , kollane krohv , vilets voodi, mille katteks õhuke vaip ja vateeritud jalatekk, niiske ja tolmune põrand) “Selle toa ilme ajas külmavärina peale, ängistas südant, see sarnanes viletsaima vanglakongiga.”.  See eest vikontessi kodu salong säras rikkustega (isikupärase elegantsi imeväärsused, lai valge rikkalikult lilledega kaunistatud ning punase vaibaga kaetud trepp ). Sel ajal kui aristokraadid muretsesid kleitide pärast, mida nad ilmselt enam kunagi enam ei kandnud, ei vaevanud tavainimesed oma pead selliste asjade üle. 
Tolleaegsed suhted jagunesid kaheks – rikaste aupaklikuks ning ülejäänute vabaks, häbematuks. Pansionaatides ei hoitud keelt hammaste taga vaid räägiti mis keelel oli, hoolimata kellegi tunnete riivamisest. Kõrgseltskonnas oldi viisakamad. Paljud aristokraatlikud abielupaarid harrastasid morganaatilisi ühendusi. Ka ühe tähtsaima abielupaari – pr ja hr de Beauséant’i perekonnas oli üks neist seotud morganaatilise ühendusega ning teine abikaasa oli sunnitud seda respekteerima. Sellega andsid nad eeskuju veelgi teistele morganaatilistele ühendustele (mis kui ma õigesti olen aru saanud tähendab seda, et abikaasa sallib teise abikaasa armukest).
Lapsepõlv mõjutas tegelasi palju: Eugene’i oli ilmselt noorest peale harjutatud mõttega, et perekonna tulevik sõltub temast; Anastasie ja Delphine õppisid oma lapsepõlvest seda, et midagi ei ole kättesaadamatu, see mõjutas neid kogu nende elu jooksul. Rikkust peeti suurimaks väärtuseks, isegi hr Goriot ütles, et “Raha on elu,”, kuigi ta arvamus lõpuks muutus. Ilma kaasavarata ning uhkete riieteta oli noorel naisel raske mehele saada.