oli ning hakkas teda kaitsema. Eugène palus emalt ja vanemalt õelt raha saata. Tema õde Laure oli 18, Agathe 17, vend Henri 15 ja Gabriel 10. aastane. Nad elasid Lõuna-Prantsusmaal ja olid puruvaesed. Vautrin tegi Eugènele ettepaneku, et aitab tal rikastuda, kui Eugène talle selle eest ka hiljem tasub. Vautrini plaaniks oli tappa Tailleferi poeg. Eugène pidi abielluma Victorine`iga, kelle härra Taillefer oli ära põlanud. Kui rikas Taillefer leinab oma poega, lootis Vautrin, et ta võtab tütre oma tiiva alla ja pillab nii ka Eugène rikkusega üle. Eugène juures käis rätsep. Nüüd nägi ta välja kui aadel. Ta õpingud olid pooleli jäänud. Tema ja Isa Goriot vahel oli tugev sõprusside. Victorine oli temasse juba niigi armunud. Clara de Beauséant viib Rastignaci teatrisse, kus ta tutvub isa Goriot tütre Delphine de Nucigeniga, kes on abielus saksanimelise pankuri de Marsayga. Delphine on samuti
Tegelased Proua Vauquer pansionipidaja, paks, vana ja kole naine Preili Michonneau nägi välja vana ja kulunud, hoolitses kunagi ühe vanahärra eest, vana naine, vanatüdruk Härra Poiret kulunud riietega, meie ,,suure sotsiaalse veski eesli" moodi mees Victorine Taillefer näost valge, nukker, häbelik, hädine, vaene välimus, punakasblond, graatsiline. Kui ta oleks õnnelik, oleks ta väga ilus neiu. Ta isa keeldus teda tütreks tunnistamast. Proua Couture, kauge sugulane, võttis neiu enda hoole alla ja kasvatas ta jumalakartlikuks. Elas koos proua Couturega ühes toas. Proua Couture Lesk, lapsendas Victorine'i Eugene de Rastignac lõunamaalase välimusega(valge nägu, mustad juuksed, sinised
Proua Vauquer pansionipidaja, paks, vana ja kole naine Preili Michonneau nägi välja vana ja kulunud, hoolitses kunagi ühe vanahärra eest, vana naine, vanatüdruk. Paljastab Vautrini Härra Poiret kulunud riietega, meie ,,suure sotsiaalse veski eesli" moodi mees. Käis tihti pansionaadis lõunastamas. Ta üritas võita preili Michonneau südant Victorine Taillefer näost valge, nukker, häbelik, hädine, vaene välimus, punakasblond, graatsiline. Kui ta oleks õnnelik, oleks ta väga ilus neiu. Ta isa keeldus teda tütreks tunnistamast. Proua Couture, kauge sugulane, võttis neiu enda hoole alla ja kasvatas ta jumalakartlikuks. Elas koos proua Couturega ühes toas. Proua Couture Lesk, lapsendas Victorine'i Vautrin juuksed lühikesed telliskivi punased, kandis parukat , michoneau uimastas ta, väga arukas, kaval, ,,Näe, kus on kange poiss
D tunnistab, et tema Lk 133 ja ta õde on oma isa tapnud. Lk 135 Gossip teatris miljöösse Lk 135 Lk 137 Ball, kuhu Claire Eugene'i kutsus. Lk 137 Lk 139 Eugene saadab kodustele 1500 franki. Lk 139 Lk 145 Eugene laenab Vautrin'ilt 3500 franki. Lk 145 Lk 147 Eugene otsustab mitte abielluda Victorine'iga. Eugene maksab Vautrinile tagasi. Lk 147 Lk 150 Kümne tuhande varga selts. Lk 150 Lk 152 Tõestamine, kas Vautrin on surmaõrritaja (sunnitöölt põgenenud vang) Lk 152 Lk 155 Taillefer pärib homme oma isa armastuse ja varanduse. Lk 155 Lk 156 Isa Goriot ja Delphine olid Eugene'le korteri ostnud. Lk 156 Lk 157 Isa Goriot tahab selle korteri peale kolida. Tänu Eugene'ile on Delphine jälle õnnelik. Lk 157 Lk 165 Eugene, kes vajub ära, liigse alkoholi tagajärjel magab Victorine'i õlal. Lk 165 Lk 169 Salapolitsei juht loodab, et Collin (Vautrin) vahistamisel vastu hakkab, et nad saaksid Lk 169 ta tappa.
kõigeks. Põhiline oli abiellumine raha ja nime pärast, armukeste omamine oli normaalne nähtus ja kedagi ei häirinud, kui naised oma armukesi ülal pidasid. Üleüldse oli seal kõik võlts, välise hiilguse taga võis olla suur kitsikus, sõpru omasid need, kellel oli raha, taheti näha teisi kannatamas jne. 3.Tegelaste iseloomustused Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast.
Hommikusöögilauas rääkis Eugéne peost, Anastasiest, isa Goriot´ muutus vahepeal ärevaks, Vautrin tegi imelikke märkusi. Pärast ütles Vautrin, et isa Goriot peab Anastasiet ülal, sest see on tema armuke. Lõuna ajal tehti palju ebaviisakaid märkusi, nalju. Horace Bianchon tegi nalja isa Goriot, preili Michonneau kohta, hakkasid sööma. Kui isa Goriot kaabu talle silmile löödi, viis Christophe ta supitaldriku ära, arvas, et on söönud. Preili Taillefer käis isa juures, oli väga õnnetu. Isa Goriot vaatas teda kaastundlikult, Eugéne ütles Horacele, et isa Goriot ei olegi nii loll kui võis arvata. Järgmisel päeval läks Eugéne Anastasie juurde. Pidi jalgsi minema, pidi ettevaatlik olema, kuid siiski määris saapad, püksid ära, pidi puhasta laskma, jõudis halva tujuga krahvinna juurde. Tundis teenrite põlgust, sest nad nägid kuidas ta jalgsi tuli. Anastasie ei võtnud teda kohe vastu
tütarde suhtes naiivseks ning ei näinud, et need temalt ainult raha tahavad. Seega tekibki küsimus, kas raha eest saab kõike ning kas see tagab armastuse? Isa Goriot elas pansionis koos paljude teiste värvikate inimestega. Sinna kuulusid näiteks lõbus seltskonnahing härra Vautrin, kes lõpuks osutus sunnitöövangla põgenikuks e."surmanarritajaks", pansioni omanik proua Vauquer, vanatüdruk preili Michonneau, kes Vautrini paljastas, noor neiu Victorine Taillefer, kelle rikas isa oli ta hüljanud ning paljud teised, kes nii suurt tähelepanu teoses ei pälvinud. Pansioni rahvas ei sallinud isa Goriot' ning pidas teda veidrikuks, kuna tema ümber keerlesid mitmed imelikud asjaolud ta oli rikas, kuid elas pansioni vaesemais toas, tal käisid külas uhked daamid, keda arvati olevat tema armukesed ning vaadati viltu sellele, et sellised naised üldse taolist vanameest võiksid külastada.
Isa Goriot - endine nuudlikaupmees Eugene de Rastignac - vaesunud aadlipere võsu ja üliõpilane. Vautrin - põgenenud sunnitööline, kes end Vauqueri pansionaadis varjab ja allilma rahadega mehkeldab. Delphine de Nucigen - isa Goriot" tütar ja Rastignaci armuke Anastasie de Restaud - isa Goriot" tütar. Proua Vauquer - pansioni omanik. Sylvie - köögitüdruk. Proua Couture - lesk ja Victorine hooldaja. Victorine Taillefer - tüdruk, keda rikas isa keeldub omaks tunnistamast. Poiret - endine ametnik. Preili Michonneau - vanatüdruk. Christophe - jooksupoiss. Proua de Beauseant - Rastignaci nõbu ja toetaja. 3) Tegevuse aeg ja koht: 19.sajandi I pool, Pariis. 4) Miljöö: Proua Vaqueri pansionaat on räämas ja vana, tekitab sellist vastikust. Esindab selle aja kõige viletsamaid elutingimusi. Kuid salongid, kus Rastignac käis on
Isa Goriot" ,,Isa Goriot" Honore de Balzac Teose tegelased: Härra Vautrin Tuntud härrasmees, kes osutus hoopis sunnitöövanglast põgenenud Collin'iks. Proua Courure Sõjaväeleitnandi lesk. Proua Vauquer Pansionaadi omanikust leskproua. Isa Goriot Isa, kes on pühendunud kogu oma elu kahele tütrele. Paraku nod tütred ei hooli põrmugi oma isast ning soovivad vaid rikkusi. Isa Goriot sureb ahastusest oma tütarde pärast. Victorine Taillefer Noor neiu, kes oli hüljatud oma isa poolt kuna isa eelistas tütrele poega. Preili Michonneau Vanatüdrukust preili, kes paljastab Vautrini. Eugene de Rastignac Tema on auahne üliõpilane, kes soovib kõrgseltskonda enda ümber. Ta paneb ühe isa Gorioti tütardest endasse armuma. Horace Biancon Noor meditsiinitudeng ja Eugene'i sõber. Cristophe Pansionaadi toapoiss. Sylvie Pansionaadi toatüdruk. Paruniproua Delphine de Nucingen Isa Goriot'i tütar. To kes Eugene'i armub
Mõne päeva pärast saigi ta vastused oma kirjale tundes sügavat südamevalu, et oli emalt raha küsinud teades pere olukorda. Vautrin jutustas Eugenele endast ja oma soovist. Vaese õnnetu, viletsa tütarlapse süda on käsn, mis ahnelt täitub armastusega, on kuiv käsn, mis laieneb niipea kui sinna langeb tundmusetilgake. Vautrin teatab Eugenele, et preili Victorine teda armastab ning Vautrin tahab saad osaks Victorine rikkusest, mille ta isa Taillefer talle pärandaks. Eugene seadis end valmis, et minna taas ballile. Isa Goriotpalus vaadata oma tütarde järgi, kuid enne kohtus Eugene proua Beauseantiga ning Eugene oli ballil tema saatjaks. Ooperisaalis märkas Eugene proua de Nucingeni ning jäi teda pikisilmi imetlema. Vikontess markii d´Ajuda viis Eugene kaunitari juurde. Ta jutustas neiule tema ilust ja kõneles, miks proua de Restaud Eugenele ukse sulges. Jalutanud koju jutustas noormees õhtust Goriotile.
lahendusi ning erinevaid tegelaskujusid. Teose põhiprobleemideks võiks pidada kättemaksuhimu hingerahu nimel ja auahnust ehk kui kaugele on inimene valmis võimu nimel minema. Honore de Balzac “Isa Goriot” 1) Kes on teose tegelased? Missuguse seltskonna nad moodustavad, kuidas on omavahel seotud? Proua Vauquer - pansionipidajast leskproua. Proua Couture - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk, lapsendas Victorine’i. Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda. Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk “surmanarritajaks”. Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast.
Oskas nalja visata ning oli alati aitamas midagi parandada. Tihtipeale laenas ta raha proua Vauquer'le ja teistele pansionäridele, kuid talle maksti alati kõik tagasi, sest ta heasüdamlikkus tekitas aukartust. Vautrin tundis ka kõike; merd, laevu, Prantsusmaad, välismaad, äriasju, inimesi, sündmusi, seadusi, hotelle ja vanglaid. Proua Vauquerit ta väga hoidis ning hellitas, naine oli isegi usaldanud talle majavõtme. Üheks elanikuks oli ka preili Victorine Taillefer, kes oli häbeliku ja nukra hoiakuga, kuid ilus ning nõtke. Ta isa ei tunnistanud teda enda tütreks, eelistas talle oma poega, kes pidi kogu ta päranduse saama ja tütar pidi elama viletsuses. Vaese neiu eest hoolitses nagu oma lapse eest proua Couture, kes tahtis orvust kasvatada jumalakartlikku tütarlast, viis ta igal pühapäeval missale ning iga viieteistkümne päeva järel pihile. Noor naine oli armunud noorde Eugene de Rastignaci, kes oli näo poolest täielik lõunamaalane: valge
Enne autorina läbilöömist kirjutas ta erinevate pseudonüümide all tulutult väga palu näidendeid ja muid teoseid. Balzac pole üksnes XIX sajandi parimaid romaanikirjanikke, vaid võib peaaegu öelda, et sajandi parim. Balzak lõi terve maailma, ühtaegu oma ning kõikide aegade maailma. Just teos "Isa Goriot" alustab maailmakirjanduse kaalukaimat romaanitsüklit. Tegelased: Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast.
kirja tütrele - Anastasie juurde. Hommikusöögilauas rääkis Eugéne peost, Anastasiest, isa Goriot´ muutus vahepeal ärevaks, Vautrin tegi imelikke märkusi. Pärast ütles Vautrin, et isa Goriot peab Anastasiet ülal, sest see on tema armuke. Lõuna ajal tehti palju ebaviisakaid märkusi, nalju. Horace Bianchon tegi nalja isa Goriot, preili Michonneau kohta, hakkasid sööma. Kui isa Goriot kaabu talle silmile löödi, viis Christophe ta supitaldriku ära, arvas, et on söönud. Preili Taillefer käis isa juures, oli väga õnnetu. Isa Goriot vaatas teda kaastundlikult, Eugéne ütles Horacele, et isa Goriot ei olegi nii loll kui võis arvata. Järgmisel päeval läks Eugéne Anastasie juurde. Pidi jalgsi minema, pidi ettevaatlik olema, kuid siiski määris saapad, püksid ära, pidi puhasta laskma, jõudis halva tujuga krahvinna juurde. Tundis teenrite põlgust, sest nad nägid kuidas ta jalgsi tuli. Anastasie ei võtnud teda kohe vastu. Isa Goriot oli ka seal, jäi peaaegu vankri alla
Raamatu tegelased: Isa Goriot- endine nuudli-, makaroni- ja tärklisevabrikant Proua Vauquer- pansioniomanikust leskproua Härra Vautrin- sunnitöövanglast põgenenud Collin ehk ,, surmanarritaja" Eugene de Rastignac- auahne noor üliõpilane, kes paneb endasse armuma ühe tütardest Proua Couture- kuulus vabariigiaegne sõjaväeintendandi lesk Victorine Taillefer- noor neiu, kelle isa ja poeg olid hüljanud Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab Sylvie- pansioni köögitüdruk Christophe- pansioni tööpoiss Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees, kes üritas võita preili Michonneau südant ning õhutas teda Vautrinit üles andma Vikontess de Bauséant- Eugene'i sugulane, kes avas talle tee Pariisi seltskondadesse Krahvinna Anastasie de Restaud- isa Goriot tütar Paruniproua Delphine de Nucingen- isa Goriot tütar, Eugene de Rastignac'i armuke Maxime de Trail...
Raha oli seal tähtsal kohal, kuid elati pigem vaesuses, ainult sellega mis oli hädavajalik. Raha raiskamine oli seal keelatud. 4.Millisena kujutati laste ja vanemate suhteid romaanis ''Isa Goriot''. (Ära piirdu ainult Gorioti ja tema tütardega) Kinnita oma väiteid näidetega tekstist. Laste ning vanemate suhteid kujutati romaanis häbiväärselt põlglikuna. Raamatutegelastel ei olnud väga õnnelikku pereelu. Victorine Taillefer oli närbunud ja tröötsitu välimusega, kuna polnud oma elus näinud palju headust. Isa hülgas ta lapsepõlves eelistades tüdruku venda. Isa ei huvitunud oma lapsest, Hülgas tütarlapsega suhted ega toetanud rahaga. Victorine asus elama oma sugulase Proua Couturega, kes kasvatas temast jumalakartliku naise. Enamasti räägiti raamatus isa Gorioti ning tema tütarde vahelistest suhetest. Nii, kuidas need tüdrukud oma isaga käitusid oli häbiväärne
Klaasine silm ja süütu ilme. Südamepõhjas hea naine. Pansioni sai mehelt. Mees oli temaga halvasti käitunud. Eugene de Rastignac: õppis Pariisis õigusteadust. Näolt lõunamaalane. Valge näonahk, mustad juuksed, sinised silmad. Aadliku pere võsu. Harilikult kandis vana kuube, kulunud vesti, hooletult seotud musta koltunud kaelasidet. Proua Couture: PV arvekomissari lesk. Elab koos Victorine'ga, kellele oli kui ema. Ei omanud midagi peale pajuki ja leseosa. Victorine Taillefer: Ta isa keeldus teda enda jätmast (eelistas neiu venda) ja proua Couture hoolitses tema eest. Kannatas kahvatustõve all. Püsiv nukrus, häbelik hoiak, vaene ja hädine valiums. Õrn jume, punakasblondid juuksed ja liiga ahtake piht. Vautrin: neljakümneaastane, värvitud põskhabemega mees. Laiad õlad, hästiarenenud rind, väljapaistvad musklid, jämedad käed. Armastas nalja heita. Tundis kõiki ja pakkus abi, laenas raha. Külmavereline
- Sai kirja ka õelt, kes oma armastusväärse väljendusviisiga ta tuju tõstis, õed saatsid kokku 350 franki, olid nõus oma vennale isegi moodsaid särke õmblema - Vautrin soovitab Eugenel otsida endale rikas naine, kelle abi kõrgseltskonda saada - Vautrin soovitab ära kosida Victorine, kes on küll vaene, kuid kelle isa on rikas. Antud hetkel on küll ainupärijaks poeg, ning Victorine kõrvale jäetud, kuid kui poeg kõrvaldada ühe Vautrini sõbra poolt, siis võtaks Taillefer oma tütre tagasi ning teeks temast ainupärija - Eugene ei ole Vautrini plaaniga nõus, laidab maha - Eugene külastab taas oma sugulast Vikontessi, kes kutsub teda lõunastama. Suunduvad koos teatrisse, teatris on ka gorioti teine tütar Delphine, kellesse Eugene armub, nad kohtuvad ning vestlevad, Eugene teeb meelitusi ja komplimente ning Delphinele meeldib see - Tänu Eugenele tundis goriot end lähemal oma tütrele Delphinele ning sõprus nende
preili Michonneau’le, teine isa Goirot’le. Nende korterite maksumus on umbes 45 pansioni? franki kuus. Proua Vauqueri pansionis elavad väga Neljas korrus-Seal asus pööning pesu erinevad ja huvitavad inimesed. Teiste kuivatamiseks ja kakskatuse kambrit. Neis hulgas on seal Poiret, preili Michonneau, preili Victorine Taillefer ja üliõpilane Bianchon. Journal de Paris toimetaja käis ja küsitles kõiki elanike, miks on nad just selle pansioni valinud. Preili Taillefer vastas:„ Mu isa viskas mind kodust välja ega pidanud mind oma tütreks, Vauquer ja Couture hakkasid minu eest hoolitsema, ja nii ma jäingi pansionisse elama.“ Üliõpilane Bianchon õppib Pariisis meditsiini ning küsimusele vatsas ta nii: „Ma elan siin, sest mul ei ole eriti raha ja siin on odav ning ka teine üliõpilane pesitseb siin
Goriot' elu lõpuni toetab Rastignac teda, isegi Goriot' matused korraldab tema. Tütred ei ilmunud isegi matusele mitte. Miks Goriot tegi nii? Ta armastas oma tütreid väga, hoolimata endast. Ta tahtis neile parimat võimalikku elu. ISA GORIOT Tegelased Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast.
üleõnnelikena. Alguses nad on oma isaga viisakad ja lahked, et ainult raha saada, pärast nad põlgavad ja häbenevad teda. Tegelikult lõpuks tuleb ka see välja, et nad ei olnud loomulikult õnnelikud. Nende abikaasad võmutsevad ja kasutavad neid lõbuobjektidena, neil on häbi, mida nad on oma isaga teinud. Kõige parandamiseks on aga juba liiga hilja. Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast.
muid teoseid. Balzac pole üksnes XIX sajandi parimaid romaanikirjanikke, vaid võib peaaegu öelda, et sajandi parim. Balzak lõi terve maailma, ühtaegu oma ning kõikide aegade maailma. Just teos "Isa Goriot" alustab maailmakirjanduse kaalukaimat romaanitsüklit. Tegelased Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast.
Jacques Collin on väga suurte tutvustega ja raskesti tabatav ( ja homoseksuaal TEGELASED: Proua Vauquer – pansionipidaja, paks, vana ja kole naine, lesk, tahtis grioga abielluda, kuna ta tundus rikas Preili Michonneau – nägi välja vana ja kulunud, hoolitses kunagi ühe vanahärra eest, vana naine, vanatüdruk, ,paljastab Vautrini. Härra Poiret – kulunud riietega, meie „suure sotsiaalse veski eesli“ moodi mees Victorine Taillefer – näost valge, nukker, häbelik, hädine, vaene välimus, punakasblond, graatsiline. Kui ta oleks õnnelik, oleks ta väga ilus neiu. Ta isa keeldus teda tütreks tunnistamast. Proua Couture, kauge sugulane, võttis neiu enda hoole alla ja kasvatas ta jumalakartlikuks. Elas koos proua Couturega ühes toas. Noor neiu, kes oli hüljatud oma isa poolt kuna isa eelistas tütrele poega. Proua Couture – lapsendas Victorine’I, Sõjaväeleitnandi lesk.
võita. Tema aadellik perekond ei suutnud teda kuigi palju toetada, sest nende veinitööstus oli muutunud kapitalistlikuks. Tema põhiprobleemiks, nagu paljudel tolleaegses ühiskonnas, oli raha, au ja kuulsus, mida ta saavutada üritas ning ta tegutsemise motiiviks oligi auahnus. Lisaks peategelastele oli teoses ka palju kõrvaltegelasi: proua Vauquer, kelle pansionis tegevus toimub, Vautrin, kes oli põgenenud sunnitöövanglast, Victorine Taillefer, kes oli nooruke neiu, kelle ta isa oli hüljanud, eelistades neiule ta venda. Vautrinil tekkis plaan panna Victorine Rastignacile mehele suure kaasavaraga. Teose kõrvaltegelasteks olid veel proua Courure - Victorine tädi, vabariigiaegse sõjaväeleitnanti lesk, Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes paljastab Vautrini, Horace Biancon - meditsiinitudengist Rastignac'i sõber, Cristophe - pansionaadi jooksupoiss, Sylvie - pansionaadi toatüdruk, Härra
- Anastasie juurde. Hommikusöögilauas rääkis Eugéne peost, Anastasiest, isa Goriot´ muutus vahepeal ärevaks, Vautrin tegi imelikke märkusi. Pärast ütles Vautrin, et isa Goriot peab Anastasiet ülal, sest see on tema armuke. Lõuna ajal tehti palju ebaviisakaid märkusi, nalju. Horace Bianchon tegi nalja isa Goriot, preili Michonneau kohta, hakkasid sööma. Kui isa Goriot kaabu talle silmile löödi, viis Christophe ta supitaldriku ära, arvas, et on söönud. Preili Taillefer käis isa juures, oli väga õnnetu. Isa Goriot vaatas teda kaastundlikult, Eugéne ütles Horacele, et isa Goriot ei olegi nii loll kui võis arvata. Järgmisel päeval läks Eugéne Anastasie juurde. Pidi jalgsi minema, pidi ettevaatlik olema, kuid siiski määris saapad, püksid ära, pidi puhasta laskma, jõudis halva tujuga krahvinna juurde. Tundis teenrite põlgust, sest nad nägid kuidas ta jalgsi tuli. Anastasie ei võtnud teda kohe vastu. Isa Goriot oli ka seal, jäi peaaegu vankri
,,Isa Goriot" August 2009 · Alguses kirjeldatakse pikalt üht pansioni (kostikorter) Tegelased: (kõik elavad pansionis) Proua Vauquer pansionipidaja, paks, vana ja kole naine Preili Michonneau nägi välja vana ja kulunud, hoolitses kunagi ühe vanahärra eest, vana naine, vanatüdruk Härra Poiret kulunud riietega, meie ,,suure sotsiaalse veski eesli" moodi mees Victorine Taillefer näost valge, nukker, häbelik, hädine, vaene välimus, punakasblond, graatsiline. Kui ta oleks õnnelik, oleks ta väga ilus neiu. Ta isa keeldus teda tütreks tunnistamast. Proua Couture, kauge sugulane, võttis neiu enda hoole alla ja kasvatas ta jumalakartlikuks. Elas koos proua Couturega ühes toas. Proua Couture Lesk, lapsendas Victorine'i Eugene de Rastignac lõunamaalase välimusega(valge nägu, mustad juuksed, sinised
Honoré de Balzac „Isa Goriot“ 1. Teose sisu lühikokkuvõte Proua Vauquer’i pansionaadis, mis ei ole kõige luksuslikum, elavad inimesed, kes on elus põletada saanud. Teiste seas elab siin Eugene, vaene üliõpilane, kes tahab saada advokaadiks ning soetada sidemeid kõrgseltskonnas; isa Goriot, kes armastab oma tütreid üle kõige maailmas, kuid ta paremal elujärjel tütred häbenevad teda; isapoolt hüljatud noor naine Victorine; põgenenud vang Vautrin (Collin) ning pansionaadi omanik Vauquer, kelle kogu eluks on see pansionaat. Eugene saab teada hr Goriot kurva eluloo ning asub teda kaitsma pansionis taga kiusamise eest. Tänu oma nõole hakkab ta soojemalt läbi saama Delphine de Nucingeniga, Goriot noorema tütrega. Eugene eirab Vautrin’i soovitust abielluda Victorine’iga, kes peagi tänu Vautrin’ile saab suure kaasavara. Hr Goriot hakkab Eugene’i suh...
Tegelased Härra Vautrin Tuntud härrasmees, kes osutus hoopis sunnitöövanglast põgenenud Collin'iks. Proua Courure Sõjaväeleitnandi lesk. Proua Vauquer Pansionaadi omanikust leskproua. Isa Goriot Isa, kes on pühendunud kogu oma elu kahele tütrele. Paraku nod tütred ei hooli põrmugi oma isast ning soovivad vaid rikkusi. Isa Goriot sureb ahastusest oma tütarde pärast. Victorine Taillefer Noor neiu, kes oli hüljatud oma isa poolt kuna isa eelistas tütrele poega. Delphine de Nucigen- isa Goriot" tütar ja Rastignaci armuke Preili Michonneau Vanatüdrukust preili, kes paljastab Vautrini. Eugene de Rastignac Tema on auahne üliõpilane, kes soovib kõrgseltskonda enda ümber. Ta paneb ühe isa Gorioti tütardest endasse armuma. Horace Biancon Noor meditsiinitudeng ja Eugene'i sõber. Cristophe Pansionaadi toapoiss. Sylvie Pansionaadi toatüdruk.
Vohab nagu hingevähk ja lämmatab lõpuks kõik teised tunded. Alguses tundub olevat võimalus teda päästa, kuid ohvrilt ohvrile, järelandmiselt järelandmiseni viib täieliku laostumiseni. Armastus tütarde vastu muutub hulluseks. Ei tunnista ühtki sotsiaalset ega moraalinormi. Goriot ei arutle, mõista kohut, ta armastab. Claire de Beauséant uskus liialt armastust. Proua Vauquer pansioniomanikust leskproua Proua Courure vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Hea südamega, vaatab probleemidest mööda.
Hommikusöögilauas rääkis Eugéne peost, Anastasiest, isa Goriot´ muutus vahepeal ärevaks, Vautrin tegi imelikke märkusi. Pärast ütles Vautrin, et isa Goriot peab Anastasiet ülal, sest see on tema armuke. Lõuna ajal tehti palju ebaviisakaid märkusi, nalju. Horace Bianchon tegi nalja isa Goriot, preili Michonneau kohta, hakkasid sööma. Kui isa Goriot kaabu talle silmile löödi, viis Christophe ta supitaldriku ära, arvas, et on söönud. Preili Taillefer käis isa juures, oli väga õnnetu. Isa Goriot vaatas teda kaastundlikult, Eugéne ütles Horacele, et isa Goriot ei olegi nii loll kui võis arvata. Järgmisel päeval läks Eugéne Anastasie juurde. Pidi jalgsi minema, pidi ettevaatlik olema, kuid siiski määris saapad, püksid ära, pidi puhasta laskma, jõudis halva tujuga krahvinna juurde. Tundis teenrite põlgust, sest nad nägid kuidas ta jalgsi tuli. Anastasie ei võtnud teda kohe vastu. Isa Goriot oli ka seal, jäi peaaegu vankri alla
vaesunud mõisnikke ja aadlikke, ülalt alla pudenenud kõrgema seltskonna saame, ametnikke, üliõpilasi, endisi kaupmehi, on ka üks ärakaranud sunnitööline. Seda kirevat seltskonda ühtlustab ainult üks parameeter nad kõik on vaesed, sest muidu nad seal ei elaks. Rahapuudus on nad proua Vauquer' majja kokku viinud. Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
