Heraklese kakstteist vägitegu (0)

Heraklese kaksteist vägitööd
Ülesanded, mis Eurystheus Heraklesele jagas, said koondnimeks “Heraklese kaksteist vägitööd’. Nende vägitegude ajaline järjestatamine on tegelikult üsna meelevaldne tegevus, kuid peale antiikaja õpetlase Apollodoruse (u. 180-119 e. Kr.) kirjanduslikku tegevust, on see kronoloogia n-ö kivisse raiutud. Olgu öeldud, et Apollodoruse järjestus põhines peamiselt kujutaval kunstil (näiteks Nemea lõvi tapmise asetas ta Heraklese esimeseks vägiteoks sel ainsal põhjusel, et mitte ühelgi teisel metoobil pole Heraklest habemeta kujutatud). Järgnevate vägitegude järjestus ei ole nii enesestmõistetav – siin toetub tänapäevane antiikmütoloogia (uurimine) otseselt Apollodoruse autoriteedile.
Heraklese vägitööd jagatakse tavaliselt kahte kuuesesse seeriasse: esimesed kuus toimusid kõik Peloponnesosel (Peloponnesose grupp), ülejäänud kuus aga mujal maailmas ( Kreetal , Traakias , Sküütias, Kaug-Läänes, hesperiidide maal ning allilmas .
Kui rääkida Heraklese relvastusest, siis tema enda lemmikuks (ehk ka iseloomulikumaks atribuudiks) oli kindlasti nui. Levinud versiooni kohaselt meisterdas ta selle oliivipuust nuia endale ise, peale seda, kui oli surmanud Lerna Hydra . Tema ülejäänud relvastus oli jumaliku päritoluga – mõõga andis talle Hermes , vibu ja nooled kinkis talle Apollon ja tema kullast rinnaplaat oli Hephaistose kätetöö.

Nemea lõvi
Esimese Eurystheuse poolt määratud ülesandena pidi Herakles tapma Nemea lõvi. Nemea oli org Kagu-Peloponnesosel. Nemea lõvi puhul oli tegemist koer Orthose ja koletis Echidna elajasliku järeltulijaga, kelle Hera üles kasvatas ja ümberkaudseid põllumaid korralikult rüüstama õpetas. Järeldades lõvi sugulussidemetest (tema vendadeks olid veel Sfinks ja Kerberos ), võime öelda, et tegemist ei olnud mitte täitsa tavalise elukaga.
Herakles leidis lõvi koopa küll hõlpsasti ülesse, kuid tema tapmine polnud suguni nii kerge. Lõvi nahk oli nõnda tugev, et Herakles avastas, et tema nooled mitte isegi ei kriimustanud lõvi. Herakles hirmutas lõvi tema koopasse ning järgmise hüppega kargas ta kõri kallale ja kägistas ta. Kui lõvi oli surnud, nülgis Herakles ta naha ning kasutas seda kuuena, sealjuures lõvi pea moodustas midagi kiivritaolist. Märkimisväärne on see, et lõvi naha lõikamisel ei aidanud mitte ükski nuga, metall ega tuli, vaid ainult koletisliku looma enda küüned. Kui Herakles loomanahk seljas tagasi Mükeenesse jõudis, hämmastad kuningas Eurystheus Heraklese meeletu julgus sedavõrd, et ta edaspidi keelas Heraklesel linna sisenemise. Samuti andis ta Heraklesele käsu jätta järgnevate ülesannete ‘ viljad ’ linnaväravate taha. Müüdi kohaselt asetas Zeus selle Heraklese teo auks lõvi taevasse tähtkujuks.
Selle vägiteoga seostatakse ka müüti Molorkhusest ja Nemea mängudest. Molorkhus oli Nemea talupoeg , kelle poja oli lõvi ära söönud. Kui tema talust möödus Herakles, kes oli teel lõviga võitlema, tahtis vaene talupoeg tema auks tappa oma ainukese oina. Herakles peatas teda ja ütles, et pidusöögiks pole põhjust. Lepiti kokku nii, et kui Herakles pole kolmekümne päeva pärast tagasi ilmunud, siis võib talupoeg tema eluniidi läbilõigatuks pidada ning siis oma oina Zeusile ohverdada. Kolmekümnendal päeval valmistus Molorkhus oinast ohverdama, kui välja imlus rõõmsanäoline lõvinahka kandev kangelane. Loom ohveradati üheskoos Zeusi auks. Hiljem pani Herakles sel kohal aluse Nemea mängudele.

Lerna Hydra tapmine
Teise ülesande täitmiseks pidi Herakles minema Lerna mädasohu ja tapma seal pesitseva üheksapealise koletise Hydra. Kuid Hydra tapmine oli raske katsumus – teadis ju kogu Kreeka rääkida, et Hydra üks pea on surematu ning tema veri ning sapp sedavõrd mürgised, et ainuüksi Hydra hingeõhk oli võimeline tapma.
Herakles leidis Hydra koopa, tegi suurt müra ja nii kui koletis oma pea pelgupaigast välja pistis , hakkas Herakles tema suunas oma nii oma nooli laskma kui ka oma mõõgaga talle virutusi jagama, kuid Heraklese õnnetuseks kasvas iga maha raiutud pea asemele Hydrale kaks uut pead asemele. Haaravas võitluses võttis Herakles lõpuks appi põlevad tõrvikud, millega ta maha raiutud kaelaköndid kinni sulatas , nii et uued pead enam asemele ei saanud kasvada. Kui Hydra oli surnud, kastis Herakles oma vibu nooled selle koletu looma vere sisse (ja seda tegu pidi ta veel kahetsema…). Hydra üheksanda, surematu pea põletas Herakles lõkkes ning mattis siis sügavale mulla alla ning veeretas selle koha peale üüratu suure kivi.
Tegelikult aitas selles võitluses Heraklest tema nõbu Iolaus, kes Heraklese käsul lõkke tegi , sealt tõrvikuid süütas ja need edasi Heraklesele viskas, et Hydra kaelad kinni sulaksid. Seda ei jätnud tähelepanuta Eurystheus, kes peale Heraklese kümne vägiteo sooritamist ei pidanud seda ülesannet täidetuks, kuna Herakles kasutas kõrvalist abi.
3) Keryneia hirv
Kolmandaks ülesandeks oli Artemisele pühendatud kuldsarvedega hirve elusalt kinni püüdmine. Luuletaja Kallimachos ( u. 300 – 240 e. Kr) jutustab meile sellest, kuidas ammu -ammu üritas Artemis Lyaeuse mäel kinni püüda viit metsikut hirve. Neil kõigil olid kuldsed sarved ja nad olid kõik kasvult suuremad kui pullid . Kuid Artemisel õnnestus neist kätte saada vaid neli, viies hirv põgenes Keryneia mäele.
Hirvel oli kaelas rihm, millele oli kirjutatud: “Taygete on mu pühendanud Artemisele.” Taygete oli kaunis plejaad, kes alistus Zeusile alles siis, kui ta oli teadvuseta , kuid teadvusele tulles oli tal nii häbi, et ta peitis end suure mäe (Keryneia) alla. Hiljem muutis Artemis ta kaitseks Zeusi eest emahirveks. Kui Taygete sai tagasi oma loomuliku kuju, siis pühendas ta mäele (mille all ta elas) elama asunud hirve Artemisele…
Keryneia hirv oli nii kärme loom, et Herakles ei suutnudki teda ilma relva abi kasutamata kinni püüda. Ta lasi noole hirve jalga ning sai siis haavatud looma hõlpsasti kätte. Teel hirvega tagasi Eurystheuse juurde kohtus Herakles Apolloni ja Artemisega, kes süüdistasid teda pühalooma tappa tahtmises ja nõudsid hirve tagasi. Tundub, et Herakles valdas hästi vabandamiskunsti, kuna jumalaid rahuldasid Heraklese esitatud väited selle kohta, et kui ta Eurystheuse ülesandeid ei täida, siis on tal lips läbi.
4)Erymanthose metssiga
Heraklese neljandat ülesannet peetakse nii üheks traagilisemaks kui ka koomilisemaks vägitööks. See on traagiline, kuna põhjustas auväärsete kentauride Cheironi ja Pholose surmad , ning koomiline , sest kui Herakles lõpuks surnud metssiga seljas Mükeenesse tagasi ilmus, siis hirmunud Eurystheus peitis end suurest kartusest maasse kaevatud veinipütti.
Erymanthos oli mägi Peloponnesose loodeosas, kus elutses äge ja monstroosne metssiga, kes põhjustas kahju nii ümberkaudsetel viljapõldudel kui ka viinamarjaaedades; et vägitegu oleks raskem, nõudis Eurystheus, et Herakles tooks metsiku pudulojuse tema juurde elusalt. Herakles sai sellega hakkama, ta püüdis looma kinni, pigistas ta käpad raudselt oma rusikate vahele ning kandis ta õlul Mükeenesse. Mis edasi toimus, seda me juba teame.
Ent otsides metssiga, leidis aset ebameeldiv vahejuhtum kentauridega. Herakles peatus puhkehetkel sõbraliku kentauri, Pholose juures. Aupaklik kentaur pakkus Heraklesele nii praetud liha (Pholos ise sõi toorest liha), puuvilju kui ka… kuni Herakles küsis ise veini järele. Pholose käsutuses oli tõepoolest üks veinitünn, kuid selle oli Dionysos kentauridele kinkinud kollektiivselt joomiseks . Kui Pholos veinitünni avas, tundsid metsikud kentaurid (kentauridest olid sõbralikud vaid Pholos ja Cheiron, ülejäänud olid metsasliku loomusega) veini lõhna juba kaugelt ära, haarasid relvadeks kivid ja puutoikad ( kentaurid kasutasid relvadena vaid looduse materjale) ja tormasid Pholose koopa suunas oma osa järele…herakles suutis ründavad kentaurid oma vibuga küll eemale lüüa, kuid sealjuures kukkus kogemata üks vibunool Pholose jalale , kes Hydra mürgi tõttu sealsamas pidi piineldes eluga hüvasti jätma. Kättemaksu ihkav Herakles jälitas kentaure kuni Cheironi koopani, mille ees leidis aset järgmine lahing. Pole täpselt teada, kas Herakles lasi seal teadlikult Cheironi või sõdis viimane tema poolel ning sai samuti kogemata Heraklese vibunoolega pihta, igal juhul suri ka tema Hydra vere mürgitusse.
5)Augeiase tallid
Eurystheus tahtis Heraklest alandada ning viiendaks ülesandeks määras ta Augeiase tallide puhatamise, kusjuures aega andis ta Heraklesele vaid päeva. Augeias oli Elise rikas kuningas ja tema tallid olid Kreekas ühed loomarikkamad. Et keegi polnud neid talle aastaid puhstanud ja et aroom sealkandis oli juba väljakannatamatu, siis oli Augeiasel Heraklese ülesande üle muidugi ainult hea meel. Augeias lubas talle õnnestumise korral isegi korraliku vaevatasu.
Lootusetus olukorras tuli Heraklesele appi Athena , kes soovitas tal juhtida kaks suurt jõge tallidesse, lüüa nende tagaseintesse augud ning suunata jõed siis jälle tagasi sängi. Jõed uhuksid aga tallid laitmatult puhtaks. Herakles käituski nii ja sai seega ülesandega kenasti hakkama.
Kuid Eurystheus keeldus hiljem sedagi ülesannet täidetuks pidama, kuna Herakles oli palka saanud Augeiaselt ja seega mitte töötanud Eurystheuse huvides. Olgu öeldud, et Augeias keeldus Heraklesele tegelikult tasu maksmast ning hiljem karistas Herakles teda selle eest sõjakäiguga.
6)Stymphalose linnud
Heraklese kuues, viimane Peloponnesose ülesanne leidisl aset Arkaadias, Stymphalose järve lähedal. Eurystheus saatis Heraklese Arkaadiasse, kuna sealsed linnud olid rahvale tõeliseks nuhtluseks – justkui kahjurid hävitasid nad Arkaadias nii põllu- kui ka aedviljasaagi. Mõnedes versioonides räägitakse neist lindudest hoopis kui jõledatest inimsööjatest, kes oma sulgedega kui vibunooltega inimesi surmasid.
Heraklese jaoks oli suurim raskus see, et ta ei pääsenud tihedas tihnikus pesitsevatele lindudele kuidagi ligi. Lõpuks õnnestus tal lindude tapmine vaid tänu Hephaistose kingitud (ja Athena poolt üle antud) krotalonile. Krotaloni puhul oli tegemist n-ö käsilõgistiga, mille kaht liikuvat haru löödi kastanjetitaoliselt teineteise vastu. Idee seisnes selles, et et krotaloni heli hirmutas linde, kes lendu tõusid, mille peale Herakles neid üks-haaval oma vibuga maha laskma hakkas.
See ülesanne ei tundu küll väga ohtlik või ületamatult raske, kuid ainuüksi teadmine, et seda tööd saadeti tegema Herakles, peaks meile tõendama, et ülesanne käis üle jõu igale teisele kreeklasele.
7) Kreeta sõnn
Seitsmenda ülesandena saatis Eurystheus Heraklese Kreetale sealse võimsa sõnni järele. Kreeta sõnni kohta on mitmeid erinevaid müüte, kuid Heraklese lugudega seostatakse kõige enam müüti, mille kohaselt Poseidon käskis Kreeta valitsejal Minosel ohverdada talle looma, kes pidi ühel päeval mere põhjast välja ilmuma. Nii juhtuski, kuid Minos oli üüratust sõnnist niivõrd vaimustuses, et lisas ta oma karja ning ohverdas Poseidonile ühe tavalise pulli. Vastutasuks muutis Poseidon looma taltsutamatuks.
Kui Herakles Kreetale jõudis, palus ta Minoselt sõnni püüdmisel abi. Minos keeldus abi pakkumast, kuid lubas Heraklesel sõnni kaasa võtta, kui ta tema kinni püüdmisega peaks hakkama saama. Herakles sai sellega hakkama ja viis suure looma elusalt Eurystheusele. Uhke Eurystheus tahtis sõnni Herale ohverdada, kuid Hera keeldus loomast, öeldes, et ta ei taha saada osa Heraklese kätetööst. Hera vabastas looma, kes rändas mööda Kreekat ringi, kuni Theseus ta lõpuks kinni püüdis, taltsutas ning Apolloni auks ohverdas.
8)Diomedese märad
Kaheksanda ülesandena käskis Eurystheus Heraklesel Mükeenesse tuua Diomedese inimsööjatest märad. Diomedes oli Arese poeg ning Bistonese linna valitseja Traakias. Diomedese neli mära (Podargos, Lampon, Xanthus ja Demos ) olid päranduseks saadud isalt. Et hoida märad verejanuliselt lahinguvalmitena toitis Diomedes neid inimlihaga. Herakles suutis märad pronksist köidikutest vabastada ja oli juba lahkumas Mükeene poole, kui teda ründasid Diomedes ja tema linna asukad. Lahingu ajaks andis Herakles märad Hermese poja, Abderuse hoida, kuid vihased märad rebisid ta puruks. Herakles suutis suure vaevaga Bistonese linna elanikud seljatada ja lõi surnuks Diomedesegi (kelle ta nüüd karistuseks ta oma märadele toitis) ning rajas sinna Abderuse auks linna, millele ta pani nimeks Abderas. Toonud märad Eurystheusele, ohverdas viimane need Hera auks.
9)Hippolyte vöö
Tundub, et peale kaheksandat ülesannet olid Eurystheusel ideed otsas, kuid nüüd aitas teda tütar Admete , kes noomis isa, et see Heraklesel ainult kõige jubedamaid loomi laseb koju tuua – parem toogu kangelane Mükeenesse midagi tõeliselt ilusat , tema ise kannaks näiteks hea meelega Hippolyte kuulsat vööd - pealegi oleks see raske ülesanne. Eurystheus nõustus oma tütre arvamusega ning Herakles saadeti Hippolyte vöö järele.
Hippolyte oli amatsoonide kuninganna. Amatsoonid olid sõjakad, vallutamishimukad naised ( sküütialased nimetasid neid näiteks ‘oeorpata’ deks – meeste tapjateks), kes elasid teispool Musta merd. Hippolyte oli oma kauni vöö saanud kingituseks isalt, Areselt, see sümboliseeris inimestest üleolekut.
Amatsoonid võtsid Heraklese aupaklikult vastu ja Hippolyte oli nõus ka oma vöö loovutamisega, kui mängu sekkus Hera, kes muundas ennast amatsooniks ja provotseeris suure tüli. Herakles muidugi arvas , et tegemist on tema otsese solvamisega ning tappis järgnenud võitluse käigus Hippolyte ning pääses koos vööga põgenema.
Tagasiteel leidis aset vahejuhtum Troojas. Trooja kuningas Laomedon oli (Zeusi käsul) lasknud Apollonil ja Poseidonil oma linna müüriga ümbritseda, kuid keeldus hiljem ehitajatele kokkuleppitud palka tasumast. Selle peale saatis Apollon Troojasse katku ning Poseidon merekoletise, kes pidi nahka pistma ohvriks toodud Laomedoni tütre. Viimases hädas pöördus kuningas Heraklese poole ja lubas talle abi korral hobused, mis Zeus oli tema vanaisale kinkinud. Herakles tappis merekoletise, kuid kui lubatud tasu ei järgnenud, kogus Herakles kokku laevastiku ning vallutas Trooja linna.
10) Geryoni kariloomad
Kui Herakles sai hakkama ka Hippolye vöö toomisega , siis oli Eurystheus kangelasest juba nii tüdinud, et saatis ta lihtsalt nii kaugele ja nii kauaks kui võimalik – Herakles pidi ära tooma Geryoni kariloomad.
Geryon oli kuuejalaline, kolmepealine ning kolmekereline hiiglane , kes elas kaugel-kaugel läänes Erythia saarel koos oma karjase Erythioni, kahepealise koera Orthruse ning määratult suure karjaga. Herakles rändas läände läbi Liibüa kõrbe. Kuid sealne põletav kuumus vihastas teda niivõrd, et ta üks hetk oma vibu päikeseratta poole suunas ja ähvardas teda lasta. Hirmunud Helios palus Herakleselt armu ning lubas talle ookeani ületamiseks laenata oma kuldset kaarikut. Herakles kasutas selle võimaluse ära ja jõudis raskusteta Geryoni maale, Erythiale. Esmalt lõi ta oma nuiaga surnuks koera ja karjuse ning järgnenud raskes võitluses tappis ka hiiglasliku Geryoni. Herakles juhatas karja kaarikule ning seadis sihiks Mükeene.
Tagasiteel sattus Herakles Vahemere ääres (ja eriti Itaalias) nii mõnegi seikluse osaliseks . Kuid nendest seiklustest enamike puhul oli peategelaseks hoopis Rooma Hercules. Selles referaadis piirdume meie siiski kreeklaste Heraklese elulooga!
11)Hesperiidide kuldsed õunad
Kui Herakles arvas, et ta on peale Geryoni kariloomadega Mükeenesse naasmist oma kohustustest Eurystheuse ees vaba, siis ta eksis. Nagu eespool mainitud , süüdistas Eurysthes teda Lerna Hydra tapmisel kõrvalise abi kasutamises ning Augeiase tallid puhastamisel võõra inimese heaks töötamises.
Üheteistkümnenda ülesandena saatis Eurystheus Heraklese hesperiidide kuldõunte järele. Need kuldõunad olid Gaia kingituseks Herale abiellumise puhul. Herale meeldisid need õunad nii väga, et ta pani need hoiule oma kaugel põhjas asuvasse aeda . Aeda pani ta valvama surematu sajapealise draakoni ning kolm õhtunümfi, keda kutsuti hesperiidideks. Selle ülesande puhul on üllatav Eurystheuse risk vihastada Herat, kes kahtlemata oli nede kuldsete õunade omaniki… ehk püüdis Eurystheus Heraklese puhtalt suliks lavastada, et see siis Herat veel enam vihastaks? Igal juhul oli see ülesannetest kõige keerulisem ning aeganõudvaim.
Hesperiidide aia asukohta teadsid Kreekas vaid väga valitud nimed - nii pidigi Herakles esmalt sihitult aastaid mööda maid ringi rändama, kuni ta lõpuks jõenümfidelt teada sai, et jõejumal Nereus võib vastust teada. Aeganõudva otsimise peale leidis Herakles lõpuks ka Nereuse, nabis ta kinni ning hoidis teda oma haardes nii kaua, kuni ta ka lõpuks oma küsimusele vastuse sai.
Herakles rändas edasi Liibüa kõrbe, kus ta kohtas Poseidoni ja Gaia poega , hiiglast Antaiost. Antaios oli ‘kehtestanud reegli’, et keegi ei tohi temast mööduda, ilma et oleks temaga jõudu katsunud. Antaiosel oli huvitav hobi reastada ohvrite päid oma maja katusele. Nii võitles temaga ka Herakles. Võitluse käigus mõistis Herakles üsna pea, et iga kord, kui ta Antaiose vastu maad lõi, ammutas see end jälle energiat täis (Antaiose ema oli Gaia – Maa). Siis tõstis Herakles Antaiose õhku ning kägistas viimase oma pea kohal.
Edasi viis tee Heraklese Egiptusesse . Egiptuse tige valitseja, Busiris, oli äsja saatnud oma piraadid ise hesperiidide kuldõunu varastama, kuid jumalad karistasid tema maad selle eest raske põuaga. Ennustaja oli Busirisel käskinud igal aastal tappa ühe maale sattuva võõra (see pidavat aitama põua vastu). Antud juhul sobis selleks võõraks Herakles perfektselt. Kui Herakles kuningakojas ‘aupaklikult’ ohvrialtari juurde juhatati, siis mõistis ka tema, mis on teoksil ning reavunult lõi ta maha nii kuninga, tema pojad, preestrid kui ka kõik pealtnägijad.
Olles jõudnud Kaukasusse, kohtas Herakles mäe külge aheldatud Prometheust. Zeus oli inimsõbralikku titaani karistanud, kuna see oli surelikele valguse kinkinud. Zeusi pojana oli Herakles ainuke, kelle jõud Prometheuse köidikutest üle käis. Tänutäheks vabastamise eest lubas Prometheus , et tema vend Atlas toob talle hesperiidide kuldsed õunad.
Atlas elas kaugel põhjas hüperborealaste maal. Tema igaveseks ülesandeks oli taevavõlvi turjal kandmine. Kui Herakles Atlase juurde ilmus, kuulas viimane ta loo sõbralikult ära ja läks hea meelega kuldõunte järele. Nii kauaks jäi taevavõlv Heraklese kanda. Kui Atlas (kes oli ilmselgelt tüdinenud oma raskest tööd) tagasi tuli, üritas ta Heraklest üle kavaldada, öeldes, et võib nüüd õunad Eurystheusele ise ära viia. Kuid Herakles tõmbas rumala hiiglase ise haneks, kui palus tal hetkeks raskuse enda kanda võtta, et ‘ta saaks midagi pehmet õlgadele asetada’. Atlas võttis taevavõlvi raskuse enda kanda… ja rohkem ta muidugi Heraklest ei näinud.
Kui Herakles hesperiidide kuldõuntega tagasi Mükeenesse jõudis, ei osanud Eurystheus nendega midagi peale hakata ja tagastas need Heraklesele. Herakles näitas neid oma kaitsjannale Athenale , kes need siis ilusasti oma õigele kohale tagasi viis.
12)Põrgukoer Kerberos
Viimase ülesande puhul pani Eurystheus mängu kogu oma fantaasia ning saatis Heraklesse allilma Kerberose järele, see pidi põhimõtteliselt võimatu olema.
Kerberos (järjekordne koletisepaari Echidna-Typhoni järeltulija) oli allilma õudusttekitav valvaja , kel oli kolm pead, saba, mille otsas oli teravalt salvav keel ning kõige lõpuks väänlesid tema kehast välja veel maod. Kerberos kuuletus ainult oma isandale, allilma valitsejale, Hadesele.
Herakles sisenes allilma Hermese abiga. Kui surnud neid nägid, siis jooksid nad minema. Ainult Medusa ja Melagros ei liigutanud en - selle peale sihtis Herakles neid otsemaid oma vibuga. Kui Hermes suunas oma vibu Medusale, ütles Hermes, et sel pole mõtet, ta on vaid vari, kuid kui Herakles oma oma vibu Meleagrose peale suunas, rääkis viimane talle oma õnnetust surmast (ema oli ta tapnud ), mille peale Herakles nutma hakkas ning lubas ta õe, Deianeira, endale naiseks võtta. Allilmas kohtas Herakles veel Hadese poolt ‘unustuse istmetele’ aheldatud Theseust ja Peirithoost, kellest ta suutis vabastada vaid Theseuse. Lõpuks kohtus Herakles ka Hadesega ja rääkis talle oma loo. Hades (kes tundis Heraklesele kaasa või kartis Zeusi raevu) lubas Heraklesel proovida Kerberose mõneks ajaks maa peale viia. Ainukese tingimusena ei tohtinud Herakles Kerberosega võideldes kasutada ühtegi relva. Kui läks võitluseks, haaras Herakles Kerberosel kaelast kinni ning sundis ta taltuma.
Kui Herakles jõleda põrgukoeraga Mükeenesse Eurystheuse juurde jõudis, peitis viimane end kabuhirmus taas veinitünni. Herakles viis aga Kerberose tagasi sinna, kuhu ta kuulus.