HERAKLES (0)

HERAKLES



HERAKLES KULTUURILUGU  REFERAAT Semiootika 1. Aasta


Sissejuhatus Lood jumalatest ja kangelastest, müüdid tekkisid Kreekas tuhandeid aastaid tagasi. 
Antiikmütoloogia üheks aluseks oli kindlasti kreeklaste usk loodusjõududesse kui 
jumalate kehastustesse.  Kreeklased uskusid ka sellesse, et nende jumalatel on taevas 
omapäi igav ning seepärast otsivad nad tihti seiklusi maa pealt - jumalad omavad võimet 
lihtsureliku kuju võtta.  Ja kui need jumalad juba maal peal käisid, siis jätkasid nad siin 
ka oma jumalikku sugu. Nii et kui lugeda antiikaja autoreid, tuleb välja, et veel ainult 
paar tuhat aastat enne meie ajaarvestuse algust oli terve Kreeka täis pikituid igasuguseid 
poolsurelikke ning jumalikke. Veel Rooma keisritki pidasid end antiikjumalate otsesteks 
järeltulijateks. Huvitav on see, kui realistlikult kreeklased sel ajal siis oma jumalate 
‘käega-katsutavusse’ suhtusid ?  Parimaks näiteks selle kohta, et kreeklased tõepoolest 
pidasid oma jumalaid maapealseteks, on antiikaja populaarseim kangelane, Herakles. 
Ajaloolased nagu Herodotos (“Ajalugu” 4.raamat, 82.peatükk) või Xenophon (“Sõjaretk”
6.raamat, 2.peatükk) märkisid Heraklese olemasolu oma raamatutes ilma mingi 
kahtluseta ning kangelase vägitegusid ning muid eluloolisi juhtumisi konstanteeriti nagu 
kõiki teisi ajaloolisi fakte.  Ajalooraamatud räägivad ka Heraklese järeltulijatest, 
herakleididest, kes veel kuussada aastat pärast suure kangelase surma valitsesid Kreeka 
linnasid. Kuid kes oli see suur ja tänaseni soojalt armastatud Herakles?  Mis ja millised olid 
Heraklese kaksteist vägitööd ning mille poolest meie kangelane veel silma paistis?  Heraklese perekond. Lapsepõlv.  Üks asi on kindel – Heraklese elu kohta on niisama palju versioone, kui on erinevaid 
jutustajaid.  Kuid Heraklese päritolu peaks siiski väljaspool küsimust olema – isaks oli tal
peajumal Zeus ning emaks surelik naine Alkmene.  Heraklese surelik isa oli Amphitryon 
ning tema poolvennaks oli Alkmene ja Amphitryoni poeg Iphikles.  Kui Amphitryon oli 
sõjakäigul, külastas armunud Zeus Alkmenet tema mehe kujul ning eostas Heraklese.  
Zeus armastas Heraklest üle kõige juba enne tema sündi, oli ta ju lubanud, et tema 
järgmisest järglasest saab kogu Mükeene valitseja.  Tegelikult oli Zeusilt taolise vande 
välja nõudnud aga armukadedusest pöörane Hera, kelle kindlaks sihiks oli Heraklese 
tapmine või vähemalt tema elu täielik nurjamine. Nii nõudiski Hera Zeusilt lubaduse, et 
tema järgmisest järglasest saab Mükeene valitseja. Kuid Zeusi plaan, et Heraklesest saab 
Mükeene valitseja, oli rikutud – Hera ‘konsulteeris’ sünnitusjumalanna Eilithyiaga ning 
järgmise Zeusi-soost lapsena sündis Kreekamaal hoopis peajumala lapselaps Eurystheus. 
Kohustus teenida vanemat sugulast määras kogu Heraklese elukäigu…


Tulles tagasi Heraklese sünni juurde , siis võib märkida, et algselt nimetasid vanemad 
oma lapse Alkideseks, mis tulenes tema vanaisa, Alkeuse, nimest ning tähistas füüsilist 
tugevust (kr.k άλκC). Nime ‘Herakles’ (kr. k ‘Hera au’) soovitas Heraklesele aga Delfi 
püütia. Eks see nimi vihastas Herat veelgi enam, kuid võib arvata, et ennustus viitas 
pigem kaugele tulevikule, Heraklese jumalikustamisele ning leppimisele Heraga.  
Heraklese hälliajast on teada jutustus sellest, kuidas Hermes imik-Heraklese magava 
Hera rinnapiima imeda lasi, andes sellega Heraklesele võimaluse elu lõpul taevasse 
tõusta…kuid kui Hera ärkas ning avastas, et tema suurim vaenlane tema rinda imeb, 
tõukas ta lapse vihase käehoobiga minema. Mõned müüdid räägivad sellest kuidas 
Herakles Hera rinda liiga ägedalt imes ning kui Hera lõpuks lapse enda küljest lahti 
rabeles, siis tema rinnast välja purskunud piim moodustas taevasse Linnutee  (kr. K 
galaxias < gala ‘piim’; inglis keeles aga ‘Milky Way’).  Athena (Heraklese kaitsja) viis 
poja tagasi Alkmene juurde ning teatas talle, et emal pole lapse pärast enam põhjust 
muret tunda. Kuid Hera vihal polnud piire. Ta tahtis Heraklest tappa ja kõik. Kord kui Herakles ja 
tema vend Iphikles polnud veel aastasedki lasi Hera poiste magamistuppa roomata kahel 
mürkmaol.  Iphikles pistis hällis karjuma, lõbustatud Herakles haaras aga madudel peast  
kinni ning kui vanemad lastekambrisse jõudsid oli naeratav Herakles maod juba surnuks 
kägistanud….  Peale seda juhtumit ei leidunud Teebas inimest, kes oleks kahelnud 
Heraklese jumalikus päritolus või tulevases kuulsusrikkas elus. Teeba linna pime prohvet 
Teiresias ütles Alkmenele aga kuulsad sõnad: “ Kinnitan pühalikult, et paljud Kreeka 
naised hakkavad õhtu eel villa kaasides laulma sinu pojast ja ka sinust kui kangelase 
emast.  Sellest poisist kasvab kogu inimsoole vägimees.” Noormees Herakles Heraklese haridusele pandi suurt rõhku.  Tema juhendajaks sai Linos (väljapaistva 
muusikalise andega Apolloni poeg, keda peetakse rütmi ja meloodia ‘leiutajaks’; tema oli
ka esimene, kes lüürale sooltest keeled tegi), kes õpetas Heraklesele peamiselt kirjasõna 
ja muusikat. Kuid õnnetuseks oli Heraklese koolitee edutu. Vähe sellest, et Heraklesel 
õpingud hästi ei läinud, tal puudus täielikult ka distsipliinitunnetus – ning kui Linos 
ükskord oma õpilasele kere peale tahtis anda, kaotas Herakles lõplikult enesevalitsemise  
ja lõi Linose kitaraga surnuks.  Heraklesele esitati nüüd mõrvasüüdistus, kuid ta kaitses 
end edukalt, tuginedes väitele, et enesekaitse puhul on õigustatud ka ründaja tapmine. Kuid Amphitryon kartis, et tema poja vihahood võivad saatuslikuks kujuneda ka teistele 
õpetlastele ning saatis Heraklese hoopis põllumaadele tema karja eest hoolitsema 
hoolitsema.  Karjasena puutus Herakles kokku ka esimeste vägilastegudega.  Kui 
Thespiai kuningas ta oma valdustesse ablast lõvi kinni püüdma kutsus, oli Herakles enam
kui erutatud.  Tugev noormees võeti Thespiais sedavõrd sõbralikult vastu, et igal ööl 


leidis kangelane oma voodist toreda tüdruku…kuid et päevased jahtimised nii väsitavad 
olid, ei pannud Herakles õhtutel märkamagi, et tema asemel ootas igal õhtul uus tüdruk. 
Kuninga tegelik soov oli saada Herakleselt võimalikult palju lapselapsi – nii saatis ta 
tema juurde üksteise järel kõik oma viiskümmend tütart. Tagasi kodulinna poole põrkas Herakles teel kokku minüalaste kuninga saadikutega, kes 
olid teebalastelt nõudnud ebaõiglast maksu. Herakles lõikas saadikutelt kõrvad-ninad 
peast ning saatis nad aheldatuna tagasi oma vaenuliku valitseja juurde.  Raevunud 
kuningas kogus sedamaid kokku oma sõjaväe ning ründas Teebat.  Teebas valitses algselt
küll paanika, kuid Heraklese juhtimisel lõi linna noor sõjavägi vaenlase tagasi. Teeba 
juubeldas!   Tänutäheks märkimisväärse vapruse eest andis kuningas Kreon Heraklesele 
kaasaks oma vanima tütre Megara. Heraklese esimene abielu oli armastusrikas ja õnnelik. Perre sündis ka mitu last 
(erinevate andmete põhjal kolm kuni kaheksa, nimedest on teada Therimakhos, 
Deiokoon, Oneitos, Oxeus, Patrokles ja Toxoklitus.  Herakles oli Megarasse ning oma 
lastesse väga kiindunud, kuid ometi pidi sellest abielust saama Heraklese elu kõige 
traagilisem õnnetus.  Vihane Hera nuhtles Heraklest hullumeelsusega. Meeletuna tappis 
Herakles oma pojad ning ka armastatud naise, kes oli püüdnud takistada noorima poja 
tapmist.  Lõpuks viskas Athena Herakles kiviga kõhtu, nii et viimane pikaks ajaks unne 
suikus…Kui Herakles lõpuks ärkas, siis esimesena julges talle läheneda Amphitryon, kes 
pidas tõde tähtsaks ning jutustas Heraklesele, mis oli juhtunud. Masendunud kangelane 
oli valmis eneselt juba elu võtma, kui kohale ilmus Heraklese sõber Theseus ja palus luba
teda aidata.  Erinevalt Heraklesest, kes tegutses mitte mõistusest, vaid emotsioonidest 
lähtuvalt, oli Ateena kangelane Theseus särav ka tarkuse ning arukuse poolest.  Theseus 
seletas Heraklesele, et mitte keegi ei saa olla süüdi teos, mille ta on toime pannud 
meeltesegaduses. Theseus võttis vaevatud Heraklese oma hoole alla ja viis ta oma 
kodulinna Ateenasse, kus ta suuremeelselt vastu võeti. Ateenas õppis Herakles Theuselt 
küll seda, et kangelase kohustus on olla tugev ja vastupidav, kuid talle oli vastuvõetamatu
see, et talle andestati oma pere rüvetamine ilma mingisuguse lunastustööta. Tema arvates 
oleksid pidanud kõik talle needes selja pöörama. Murtud Herakles lahkus Ateenast ning 
läks nõu küsima Delfi oraaklilt. Oraakel nõustus, et Herakles vajab hingepuhastuseks 
kohutavat katsumust - vaid see lunastaks veretöö. Oraakel soovitas Heraklese astuda 
kaheteistkümneks aastaks  oma nõbu, Mükeene valitseja Eurystheuse, teenistusse. See 
pidi tooma valule leevenduse. Erinevad müüdid räägivad ka sellest, et Herakles astus Eurystheuse teenistusse isa, kuna 
Zeus oli tema verre ‘sisse kodeerinud’ nõude saada Mükeene valitsejaks. Esmasündinud 
Eurystheus oli sealjuures trooni loovutamisega päri, kuid seadis nõudeks, et esmalt peab 
Herakles täitma tema poolt valitud kümme ülesannet ( olgu öeldud, et need ülesanded 
olid välja töötatud koostöös Eurystheuse suurima liitlase Heraga). 


Heraklese kaksteist vägitööd Ülesanded, mis Eurystheus Heraklesele jagas, said koondnimeks “Heraklese kaksteist 
vägitööd’.  Nende vägitegude ajaline järjestatamine on tegelikult üsna meelevaldne 
tegevus, kuid peale antiikaja õpetlase Apollodoruse (u. 180-119 e. Kr.) kirjanduslikku 
tegevust, on see kronoloogia n-ö kivisse raiutud. Olgu öeldud, et Apollodoruse järjestus 
põhines peamiselt kujutaval kunstil (näiteks Nemea lõvi tapmise asetas ta Heraklese 
esimeseks vägiteoks sel ainsal põhjusel, et mitte ühelgi teisel metoobil pole Heraklest 
habemeta kujutatud). Järgnevate vägitegude järjestus ei ole nii enesestmõistetav – siin 
toetub tänapäevane antiikmütoloogia (uurimine) otseselt Apollodoruse autoriteedile.  Heraklese vägitööd jagatakse tavaliselt kahte kuuesesse seeriasse: esimesed kuus 
toimusid kõik Peloponnesosel (Peloponnesose grupp), ülejäänud kuus aga mujal 
maailmas ( Kreetal, Traakias, Sküütias, Kaug-Läänes, hesperiidide maal ning allilmas.  Kui rääkida Heraklese relvastusest, siis tema enda lemmikuks (ehk ka iseloomulikumaks 
atribuudiks) oli kindlasti nui. Levinud versiooni kohaselt meisterdas ta selle oliivipuust 
nuia endale ise, peale seda, kui oli surmanud Lerna Hydra. Tema ülejäänud relvastus oli 
jumaliku päritoluga – mõõga andis talle Hermes, vibu ja nooled kinkis talle Apollon ja 
tema kullast rinnaplaat oli Hephaistose kätetöö. 1) Nemea lõvi Esimese Eurystheuse poolt määratud ülesandena pidi Herakles tapma Nemea lõvi. Nemea
oli org Kagu-Peloponnesosel.  Nemea lõvi puhul oli tegemist koer Orthose ja koletis 
Echidna elajasliku järeltulijaga, kelle Hera üles kasvatas ja ümberkaudseid põllumaid 
korralikult  rüüstama õpetas. Järeldades lõvi sugulussidemetest (tema vendadeks olid veel
Sfinks ja Kerberos), võime öelda, et tegemist ei olnud mitte täitsa tavalise elukaga.
Herakles leidis lõvi koopa küll hõlpsasti ülesse, kuid tema tapmine polnud suguni nii 
kerge. Lõvi nahk oli nõnda tugev, et Herakles avastas, et tema nooled mitte isegi ei 
kriimustanud lõvi. Herakles hirmutas lõvi tema koopasse ning järgmise hüppega kargas ta
kõri kallale ja kägistas ta. Kui lõvi oli surnud, nülgis Herakles ta naha ning kasutas seda 
kuuena, sealjuures lõvi pea moodustas midagi kiivritaolist. Märkimisväärne on see, et 
lõvi naha lõikamisel ei aidanud mitte ükski nuga, metall ega tuli, vaid ainult koletisliku  
looma enda küüned.  Kui Herakles loomanahk seljas tagasi Mükeenesse jõudis, 
hämmastad kuningas Eurystheus Heraklese meeletu julgus sedavõrd, et ta edaspidi keelas
Heraklesel linna sisenemise. Samuti andis ta Heraklesele käsu jätta järgnevate ülesannete 
‘viljad’  linnaväravate taha. Müüdi kohaselt asetas Zeus selle Heraklese teo auks lõvi 
taevasse tähtkujuks.


Selle vägiteoga seostatakse ka müüti Molorkhusest ja Nemea mängudest. Molorkhus oli 
Nemea talupoeg, kelle poja oli lõvi ära söönud. Kui tema talust möödus Herakles, kes oli 
teel lõviga võitlema, tahtis vaene talupoeg tema auks tappa oma ainukese oina. Herakles 
peatas teda ja ütles, et pidusöögiks pole põhjust.  Lepiti kokku nii, et kui Herakles pole 
kolmekümne päeva pärast tagasi ilmunud, siis võib talupoeg tema eluniidi läbilõigatuks 
pidada ning siis oma oina Zeusile ohverdada. Kolmekümnendal päeval valmistus 
Molorkhus oinast ohverdama, kui välja imlus rõõmsanäoline lõvinahka kandev 
kangelane.  Loom ohveradati üheskoos Zeusi auks. Hiljem pani Herakles sel kohal aluse 
Nemea mängudele. 2) Lerna Hydra tapmine Teise ülesande täitmiseks pidi Herakles minema Lerna mädasohu ja tapma seal pesitseva 
üheksapealise koletise Hydra.  Kuid Hydra tapmine oli raske katsumus – teadis ju kogu 
Kreeka rääkida, et Hydra üks pea on surematu ning tema veri ning sapp sedavõrd 
mürgised, et ainuüksi Hydra hingeõhk oli võimeline tapma.   Herakles leidis Hydra koopa, tegi suurt müra ja nii kui koletis oma pea pelgupaigast välja
pistis, hakkas Herakles tema suunas oma nii oma nooli laskma kui ka oma mõõgaga talle 
virutusi jagama, kuid Heraklese õnnetuseks kasvas iga maha raiutud pea asemele Hydrale
kaks uut pead asemele. Haaravas võitluses võttis Herakles lõpuks appi põlevad tõrvikud, 
millega ta maha raiutud kaelaköndid kinni sulatas, nii et uued pead enam asemele ei 
saanud kasvada. Kui Hydra oli surnud, kastis Herakles oma vibu nooled selle koletu 
looma vere sisse (ja seda tegu pidi ta veel kahetsema…). Hydra üheksanda, surematu pea 
põletas Herakles lõkkes ning mattis siis sügavale mulla alla ning veeretas selle koha peale
üüratu suure kivi. Tegelikult aitas selles võitluses Heraklest tema nõbu Iolaus, kes Heraklese käsul lõkke 
tegi , sealt tõrvikuid süütas ja need edasi Heraklesele viskas, et Hydra kaelad kinni 
sulaksid. Seda ei jätnud tähelepanuta Eurystheus, kes peale Heraklese kümne vägiteo 
sooritamist ei pidanud seda ülesannet täidetuks, kuna Herakles kasutas kõrvalist abi. 3) Keryneia hirv  Kolmandaks ülesandeks oli Artemisele pühendatud kuldsarvedega hirve elusalt kinni 
püüdmine. Luuletaja Kallimachos ( u. 300 – 240 e. Kr) jutustab meile sellest, kuidas 
ammu-ammu üritas Artemis Lyaeuse mäel kinni püüda viit metsikut hirve. Neil kõigil 


olid kuldsed sarved ja nad olid kõik kasvult suuremad kui pullid.  Kuid Artemisel 
õnnestus neist kätte saada vaid neli, viies hirv põgenes Keryneia mäele.  Hirvel oli kaelas rihm, millele oli kirjutatud: “Taygete on mu pühendanud Artemisele.” 
Taygete oli kaunis plejaad, kes alistus Zeusile alles siis, kui ta oli teadvuseta, kuid 
teadvusele tulles oli tal nii häbi, et ta peitis end suure mäe (Keryneia) alla. Hiljem muutis 
Artemis ta kaitseks Zeusi eest emahirveks. Kui Taygete sai tagasi oma loomuliku kuju, 
siis pühendas ta mäele (mille all ta elas) elama asunud  hirve Artemisele… Keryneia hirv oli nii kärme loom, et Herakles ei suutnudki teda ilma relva abi kasutamata
kinni püüda. Ta lasi noole hirve jalga ning sai siis haavatud looma hõlpsasti kätte. Teel 
hirvega tagasi Eurystheuse juurde kohtus Herakles Apolloni ja Artemisega, kes 
süüdistasid teda pühalooma tappa tahtmises ja nõudsid hirve tagasi. Tundub, et Herakles 
valdas hästi vabandamiskunsti, kuna jumalaid rahuldasid Heraklese esitatud väited selle 
kohta, et kui ta Eurystheuse ülesandeid ei täida, siis on tal lips läbi. 4)Erymanthose metssiga Heraklese neljandat ülesannet peetakse nii üheks traagilisemaks kui ka koomilisemaks 
vägitööks. See on traagiline, kuna põhjustas auväärsete kentauride Cheironi ja Pholose 
surmad, ning koomiline, sest kui Herakles lõpuks surnud metssiga seljas Mükeenesse 
tagasi ilmus, siis hirmunud Eurystheus peitis end suurest kartusest maasse kaevatud 
veinipütti.  Erymanthos oli mägi Peloponnesose loodeosas, kus elutses äge ja monstroosne metssiga, 
kes põhjustas kahju nii ümberkaudsetel viljapõldudel kui ka viinamarjaaedades; et 
vägitegu oleks raskem, nõudis Eurystheus, et  Herakles tooks metsiku pudulojuse tema 
juurde elusalt. Herakles sai sellega hakkama, ta püüdis looma kinni, pigistas ta käpad 
raudselt oma rusikate vahele ning kandis ta õlul Mükeenesse. Mis edasi toimus, seda me 
juba teame. Ent otsides metssiga, leidis aset ebameeldiv vahejuhtum kentauridega. Herakles peatus 
puhkehetkel sõbraliku kentauri, Pholose juures. Aupaklik kentaur pakkus Heraklesele nii 
praetud liha (Pholos ise sõi toorest liha), puuvilju kui ka… kuni Herakles küsis ise veini 
järele. Pholose käsutuses oli tõepoolest üks veinitünn, kuid selle oli Dionysos 
kentauridele kinkinud kollektiivselt joomiseks. Kui Pholos veinitünni avas, tundsid 
metsikud kentaurid (kentauridest olid sõbralikud vaid Pholos ja Cheiron, ülejäänud olid 
metsasliku loomusega) veini lõhna juba kaugelt ära, haarasid relvadeks kivid ja puutoikad
(kentaurid kasutasid relvadena vaid looduse materjale) ja tormasid Pholose koopa suunas 
oma osa järele…herakles suutis ründavad kentaurid oma vibuga küll eemale lüüa, kuid 
sealjuures kukkus kogemata üks vibunool Pholose jalale, kes Hydra mürgi tõttu 


sealsamas pidi piineldes eluga hüvasti jätma. Kättemaksu ihkav Herakles jälitas kentaure 
kuni Cheironi koopani, mille ees leidis aset järgmine lahing. Pole täpselt teada, kas 
Herakles lasi seal teadlikult Cheironi või sõdis viimane tema poolel ning sai samuti 
kogemata Heraklese vibunoolega pihta, igal juhul suri ka tema Hydra vere mürgitusse. 5)Augeiase tallid Eurystheus tahtis Heraklest alandada ning viiendaks ülesandeks määras ta Augeiase 
tallide puhatamise, kusjuures aega andis ta Heraklesele vaid päeva. Augeias oli Elise 
rikas kuningas ja tema tallid olid Kreekas ühed loomarikkamad. Et keegi polnud neid 
talle aastaid puhstanud ja et aroom sealkandis oli juba väljakannatamatu, siis oli 
Augeiasel Heraklese ülesande üle muidugi ainult hea meel. Augeias lubas talle 
õnnestumise korral isegi korraliku vaevatasu. Lootusetus olukorras tuli Heraklesele appi Athena, kes soovitas tal juhtida kaks suurt 
jõge tallidesse, lüüa nende tagaseintesse augud ning suunata jõed siis jälle tagasi sängi. 
Jõed uhuksid aga tallid laitmatult puhtaks. Herakles käituski nii ja sai seega ülesandega 
kenasti hakkama. Kuid Eurystheus keeldus hiljem sedagi ülesannet täidetuks pidama, kuna Herakles oli 
palka saanud Augeiaselt ja seega mitte töötanud Eurystheuse huvides.  Olgu öeldud, et 
Augeias keeldus Heraklesele tegelikult tasu maksmast ning hiljem karistas Herakles teda 
selle eest sõjakäiguga. 6)Stymphalose linnud Heraklese kuues, viimane Peloponnesose ülesanne leidisl aset Arkaadias,  Stymphalose 
järve lähedal.  Eurystheus saatis Heraklese Arkaadiasse, kuna sealsed linnud olid rahvale 
tõeliseks nuhtluseks – justkui kahjurid hävitasid nad Arkaadias nii põllu- kui ka 
aedviljasaagi. Mõnedes versioonides räägitakse neist lindudest hoopis kui jõledatest 
inimsööjatest, kes oma sulgedega kui vibunooltega inimesi surmasid. Heraklese jaoks oli suurim raskus see, et ta ei pääsenud tihedas tihnikus pesitsevatele 
lindudele kuidagi ligi. Lõpuks õnnestus tal lindude tapmine vaid tänu Hephaistose 
kingitud (ja Athena poolt üle antud) krotalonile.  Krotaloni puhul oli tegemist n-ö 
käsilõgistiga, mille kaht liikuvat haru löödi kastanjetitaoliselt teineteise vastu.  Idee 


seisnes selles, et et krotaloni heli hirmutas linde, kes lendu tõusid, mille peale Herakles 
neid üks-haaval oma vibuga maha laskma hakkas. See ülesanne ei tundu küll väga ohtlik või ületamatult raske, kuid ainuüksi teadmine, et 
seda tööd saadeti tegema Herakles, peaks meile tõendama, et ülesanne käis üle jõu igale 
teisele kreeklasele. 7)Kreeta sõnn Seitsmenda ülesandena saatis Eurystheus Heraklese Kreetale sealse võimsa sõnni järele. 
Kreeta sõnni kohta on mitmeid erinevaid müüte, kuid Heraklese lugudega seostatakse 
kõige enam müüti, mille kohaselt Poseidon käskis Kreeta valitsejal Minosel ohverdada 
talle looma, kes pidi ühel päeval mere põhjast välja ilmuma. Nii juhtuski, kuid Minos oli 
üüratust sõnnist niivõrd vaimustuses, et lisas ta oma karja ning ohverdas Poseidonile ühe 
tavalise pulli. Vastutasuks muutis Poseidon looma taltsutamatuks. Kui Herakles Kreetale jõudis, palus ta Minoselt sõnni püüdmisel abi. Minos keeldus abi 
pakkumast, kuid lubas Heraklesel sõnni kaasa võtta, kui ta tema kinni püüdmisega peaks 
hakkama saama. Herakles sai sellega hakkama ja viis suure looma elusalt Eurystheusele. 
Uhke Eurystheus tahtis sõnni Herale ohverdada, kuid Hera keeldus loomast, öeldes, et ta 
ei taha saada osa Heraklese kätetööst. Hera vabastas looma, kes rändas mööda Kreekat 
ringi, kuni Theseus ta lõpuks kinni püüdis, taltsutas ning Apolloni auks ohverdas. 8)Diomedese märad Kaheksanda ülesandena käskis Eurystheus Heraklesel Mükeenesse tuua Diomedese 
inimsööjatest märad. Diomedes oli Arese poeg ning Bistonese linna valitseja Traakias.  
Diomedese neli mära (Podargos, Lampon, Xanthus ja Demos) olid päranduseks saadud 
isalt. Et hoida märad verejanuliselt lahinguvalmitena toitis Diomedes neid inimlihaga. 
Herakles suutis märad pronksist köidikutest vabastada ja oli juba lahkumas Mükeene 
poole, kui teda ründasid Diomedes ja tema linna asukad. Lahingu ajaks andis Herakles 
märad Hermese poja, Abderuse hoida, kuid vihased märad rebisid ta puruks. Herakles 
suutis suure vaevaga Bistonese linna elanikud seljatada ja lõi surnuks Diomedesegi (kelle
ta nüüd karistuseks ta oma märadele toitis) ning rajas sinna Abderuse auks linna, millele 
ta pani nimeks Abderas.  Toonud märad Eurystheusele, ohverdas viimane need Hera 
auks.


9)Hippolyte vöö Tundub, et peale kaheksandat ülesannet olid Eurystheusel ideed otsas, kuid nüüd aitas 
teda tütar Admete, kes noomis isa, et see Heraklesel ainult kõige jubedamaid loomi laseb 
koju tuua – parem toogu kangelane Mükeenesse midagi tõeliselt ilusat, tema ise kannaks 
näiteks hea meelega Hippolyte kuulsat vööd - pealegi oleks see raske ülesanne. 
Eurystheus nõustus oma tütre arvamusega ning Herakles saadeti Hippolyte vöö järele. Hippolyte oli amatsoonide kuninganna.  Amatsoonid olid sõjakad, vallutamishimukad 
naised  ( sküütialased nimetasid neid näiteks ‘oeorpata’deks – meeste tapjateks), kes 
elasid teispool Musta merd. Hippolyte oli oma kauni vöö saanud kingituseks isalt, 
Areselt, see sümboliseeris inimestest üleolekut.  Amatsoonid võtsid Heraklese aupaklikult vastu ja Hippolyte oli nõus ka oma vöö 
loovutamisega, kui mängu sekkus Hera, kes muundas ennast amatsooniks ja provotseeris 
suure tüli.  Herakles muidugi arvas, et tegemist on tema otsese solvamisega ning tappis 
järgnenud võitluse käigus Hippolyte ning pääses koos vööga põgenema. Tagasiteel leidis aset vahejuhtum Troojas.  Trooja kuningas Laomedon oli (Zeusi käsul) 
lasknud Apollonil ja Poseidonil oma linna müüriga ümbritseda, kuid keeldus hiljem 
ehitajatele kokkuleppitud palka tasumast. Selle peale saatis Apollon Troojasse katku ning
Poseidon merekoletise, kes pidi nahka pistma ohvriks toodud Laomedoni tütre.  Viimases
hädas pöördus kuningas Heraklese poole ja lubas talle abi korral hobused, mis Zeus oli 
tema vanaisale kinkinud.  Herakles tappis merekoletise, kuid kui lubatud tasu ei 
järgnenud, kogus Herakles kokku laevastiku ning vallutas Trooja linna. 10)Geryoni kariloomad Kui Herakles sai hakkama ka Hippolye vöö toomisega, siis oli Eurystheus kangelasest 
juba nii tüdinud, et saatis ta lihtsalt nii kaugele ja nii kauaks kui võimalik – Herakles pidi 
ära tooma Geryoni kariloomad. Geryon oli kuuejalaline, kolmepealine ning kolmekereline hiiglane, kes elas kaugel-
kaugel läänes Erythia saarel koos oma karjase Erythioni, kahepealise koera Orthruse ning
määratult suure karjaga. Herakles rändas läände läbi Liibüa kõrbe. Kuid sealne põletav 
kuumus vihastas teda niivõrd, et ta üks hetk oma vibu päikeseratta poole suunas ja 


ähvardas teda lasta. Hirmunud Helios palus Herakleselt armu ning lubas talle ookeani 
ületamiseks laenata oma kuldset kaarikut. Herakles kasutas selle võimaluse ära ja jõudis 
raskusteta Geryoni maale, Erythiale. Esmalt lõi ta oma nuiaga surnuks koera ja karjuse 
ning järgnenud raskes võitluses tappis ka hiiglasliku Geryoni. Herakles juhatas karja 
kaarikule ning seadis sihiks Mükeene. Tagasiteel sattus Herakles Vahemere ääres (ja eriti Itaalias) nii mõnegi seikluse osaliseks.
Kuid nendest seiklustest enamike puhul oli peategelaseks hoopis Rooma Hercules. Selles 
referaadis piirdume meie siiski kreeklaste Heraklese elulooga! 11)Hesperiidide kuldsed õunad Kui Herakles arvas, et ta on peale Geryoni kariloomadega Mükeenesse naasmist oma 
kohustustest Eurystheuse ees vaba, siis ta eksis. Nagu eespool mainitud, süüdistas 
Eurysthes teda Lerna Hydra tapmisel kõrvalise abi kasutamises ning Augeiase tallid 
puhastamisel võõra inimese heaks töötamises. Üheteistkümnenda ülesandena saatis Eurystheus Heraklese hesperiidide kuldõunte järele. 
Need kuldõunad olid Gaia kingituseks Herale abiellumise puhul.  Herale meeldisid need 
õunad nii väga, et ta pani need hoiule oma kaugel põhjas asuvasse aeda. Aeda pani ta 
valvama surematu sajapealise draakoni ning kolm õhtunümfi, keda kutsuti 
hesperiidideks.  Selle ülesande puhul on üllatav Eurystheuse risk vihastada Herat, kes 
kahtlemata oli nede kuldsete õunade omaniki… ehk püüdis Eurystheus Heraklese puhtalt 
suliks lavastada, et see siis Herat veel enam vihastaks? Igal juhul oli see ülesannetest 
kõige keerulisem ning aeganõudvaim. Hesperiidide aia asukohta teadsid Kreekas vaid väga valitud nimed - nii pidigi Herakles 
esmalt sihitult aastaid mööda maid ringi rändama, kuni ta lõpuks jõenümfidelt teada sai, 
et jõejumal Nereus võib vastust teada. Aeganõudva otsimise peale leidis Herakles lõpuks 
ka Nereuse, nabis ta kinni ning hoidis teda oma haardes nii kaua, kuni ta ka lõpuks oma 
küsimusele vastuse sai.  Herakles rändas edasi Liibüa kõrbe, kus ta kohtas Poseidoni ja Gaia poega, hiiglast 
Antaiost. Antaios oli ‘kehtestanud reegli’, et keegi ei tohi temast mööduda, ilma et oleks 
temaga jõudu katsunud. Antaiosel oli huvitav hobi reastada ohvrite päid oma maja 
katusele. Nii võitles temaga ka Herakles.  Võitluse käigus mõistis Herakles üsna pea, et 
iga kord, kui ta Antaiose vastu maad lõi, ammutas see end jälle energiat täis (Antaiose 
ema oli Gaia – Maa). Siis tõstis Herakles Antaiose õhku ning kägistas viimase oma pea 
kohal. Edasi viis tee Heraklese Egiptusesse. Egiptuse tige valitseja, Busiris, oli äsja saatnud oma
piraadid ise hesperiidide kuldõunu varastama, kuid jumalad karistasid tema maad selle 


eest raske põuaga. Ennustaja oli Busirisel käskinud igal aastal tappa ühe maale sattuva 
võõra (see pidavat aitama põua vastu). Antud juhul sobis selleks võõraks Herakles 
perfektselt.  Kui Herakles kuningakojas ‘aupaklikult’ ohvrialtari juurde juhatati, siis 
mõistis ka tema, mis on teoksil ning reavunult lõi ta maha nii kuninga, tema pojad, 
preestrid kui ka kõik pealtnägijad. Olles jõudnud Kaukasusse, kohtas Herakles mäe külge aheldatud Prometheust.  Zeus oli 
inimsõbralikku titaani karistanud, kuna see oli surelikele valguse kinkinud. Zeusi pojana 
oli Herakles ainuke, kelle jõud Prometheuse köidikutest üle käis. Tänutäheks vabastamise
eest lubas Prometheus, et tema vend Atlas toob talle hesperiidide kuldsed õunad.  Atlas elas kaugel põhjas hüperborealaste maal. Tema igaveseks ülesandeks oli taevavõlvi 
turjal kandmine. Kui Herakles Atlase juurde ilmus, kuulas viimane ta loo sõbralikult ära 
ja läks hea meelega kuldõunte järele.  Nii kauaks jäi taevavõlv Heraklese kanda.  Kui 
Atlas (kes oli ilmselgelt tüdinenud oma raskest tööd) tagasi tuli, üritas ta Heraklest üle 
kavaldada, öeldes, et võib nüüd õunad Eurystheusele ise ära viia. Kuid Herakles tõmbas 
rumala hiiglase ise haneks, kui palus tal hetkeks raskuse enda kanda võtta, et ‘ta saaks 
midagi pehmet õlgadele asetada’. Atlas võttis taevavõlvi raskuse enda kanda… ja rohkem
ta muidugi Heraklest ei näinud. Kui Herakles hesperiidide kuldõuntega tagasi Mükeenesse jõudis, ei osanud Eurystheus 
nendega midagi peale hakata ja tagastas need Heraklesele. Herakles näitas neid oma 
kaitsjannale Athenale, kes need siis ilusasti oma õigele kohale tagasi viis. 12)Põrgukoer Kerberos Viimase ülesande puhul pani Eurystheus mängu kogu oma fantaasia ning saatis 
Heraklesse allilma Kerberose järele, see pidi põhimõtteliselt võimatu olema. Kerberos (järjekordne koletisepaari Echidna-Typhoni järeltulija) oli allilma õudusttekitav
valvaja, kel oli kolm pead, saba, mille otsas oli teravalt salvav keel ning kõige lõpuks 
väänlesid tema kehast välja veel maod. Kerberos kuuletus ainult oma isandale, allilma 
valitsejale, Hadesele. Herakles sisenes allilma Hermese abiga. Kui surnud neid nägid, siis jooksid nad minema. 
Ainult Medusa ja Melagros ei liigutanud en - selle peale sihtis Herakles neid otsemaid 
oma vibuga. Kui Hermes suunas oma vibu Medusale, ütles Hermes, et sel pole mõtet, ta 
on vaid vari, kuid kui Herakles oma oma vibu Meleagrose peale suunas, rääkis viimane 
talle oma õnnetust surmast (ema oli ta tapnud), mille peale Herakles nutma hakkas ning 
lubas ta õe, Deianeira, endale naiseks võtta. Allilmas kohtas Herakles veel Hadese poolt 
‘unustuse istmetele’ aheldatud Theseust ja Peirithoost, kellest ta suutis vabastada vaid 
Theseuse. Lõpuks kohtus Herakles ka Hadesega ja rääkis talle oma loo. Hades (kes tundis


Heraklesele kaasa või kartis Zeusi raevu) lubas Heraklesel proovida Kerberose mõneks 
ajaks maa peale viia. Ainukese tingimusena ei tohtinud Herakles Kerberosega võideldes 
kasutada ühtegi relva.  Kui läks võitluseks, haaras Herakles Kerberosel kaelast kinni ning
sundis ta taltuma. Kui Herakles jõleda põrgukoeraga Mükeenesse Eurystheuse juurde jõudis, peitis viimane 
end kabuhirmus taas veinitünni. Herakles viis aga Kerberose tagasi sinna, kuhu ta kuulus. Heraklese teod Kui arvame, et Herakles võis nüüd eestkostest vabanenuna hakata elama rahulikku 
jõudeelu, siis me muidugi eksime. Heraklese järgnev elu oli niisama huvitav, 
seiklusrikas, traagiline kui tema elu kaheteistkümne vägitöö jooksul. Niisamuti ei jäänud 
kaksteist vägitööd ka tema viimaseks ‘puhastuseks’. Loomulikult sai selline elu 
Heraklesele ka saatuslikuks. Kuid kui tuua näiteid Heraklese järgnevatest tegudest, siis: sõjad Pylose, Sparta ja 
Augeiase vastu, koostöö Aegimiusega (ja sellega kaasnenud sõjad) või võitlused 
Cycnose, Cycaoni ja Eurytioniga. Samuti võttis Herakles osa ka argonautide reisist. 
Mõned lood: Admetos ja Alkestis Admetos oli Tessaalia kuningas ja armastusväärne inimene, kellele Apollon oli välja 
võidelnud elulõnga pikenduse, kui vaid leidunuks vabatahtlik, kes andnuks tema eest elu. 
Seda tegi aga salaja tema armastatud naine Alkestis. Ahastuses kuningas lasi oma naise 
joaks korraldada kõige suursugusemad matused… kuid just sel leinaajal juhtus Admetose
lossist mööduma Herakles. Aupaklik isand ei suutnud Heraklest tagasi lükata ning ütles 
talle, et linnas on surnud üks naine. Kuningas palus teenritel igakülgselt teenindada 
Heraklest,  kuid ise vabandas, et peab viisakusest matustest osa võtma. Herakles sõi ja 
jõi, laulis ja ropendas kuni et juba lärmas, kui teenrid avaldasid tema vaos hoidmiseks tõe
kuninganna kohta. Herakles tundis end äärmiselt sandina ning nägi end jälle suure 
süüdlasena ja tundis, et peab tegema midagi oma külalislahke sõbra heaks. Ja tegigi – ta 
tormas otsejoones allillma (kus koerast valvur teda kartes saba jalge vahele viskas) ning 
nõudis Hadeselt Alkestist. Hades pelgas Heraklest ning rahuldas ta soovi.  Admetos jäi 
alatiseks Heraklese võlglaseks.


Deianeira Nagu juba eespool mainitud tegi Herakles endale juba allilmas selgeks, et ta võtab 
Deianeira endale naiseks.  Kuid Deianeira kosimine ei olnud nii kerge, kuna tema kätt 
soovis ka jõejumal Acheloos. Deianeira isa, kuningas Oieneus, lasi võitja välja selgtada 
kahevõitluses. Raskes võitluses, kus jõejumal erinevaid kujusid võttis, jäi siiski peale 
Herakles. Deianeria mõjus Heraklesele hästi, kangelane tajus oma abikaasakohustust ning
ei jätnud naist üksi. Näiteks kui Herakles oli kord vihahoos tapnud ühe Oieneuse 
sugulase, võttis ta Deianeira kaasa, et minna temaga trahhiinide juurde pagendusse. Teel 
tuli neile ette lai jõgi, kus jõeületajaid oli aitamas kentaur Nessos. Herakles läks ise ees 
ning lasi Nessosel oma naise üle tuua. Kui metsik hobumees tahtis Deianeira ära 
vägistada, pistis naine karjuma, mille peale Herakles otsemaid kentauri suunas vibunoole 
lennutas. Enne surma jõudis kentaur öelda veel Deianeirale, et tema veri aitab tal 
kindlustada Heraklese armastuse. Deianeira varus endale kaks tilka kentauri verd… Eurytos. Iphitos. Omphale. Heraklese apoteoos. Ühel rännakul sattus Herakles kuningas Eurytose linna Oichaliasse.  Linnas toimus 
parajasti vibulaskmisevõistlus, mille võitja pidi endale naiseks saama kuninga imekauni 
tütre Iole. Olgu öeldud, et Eurytos õpetas Heraklese lapsepõlves vibul laskma. Kuigi 
Heraklese enda naine ootas kodus, otsustas ta siiski osa võtta, rohkem isegi huvi pärast.  
Herakles selle võitluse ka loomulikult võitis, kuid Eurytose pojad keeldusid talle oma õde
naiseks andmist, põhjenades seda Heraklese esimese naise juhtumiga. Vaid Iphitos astus 
Heraklese poolele. Mõned päevad hiljem süüdistas kuningas Eurytos Heraklest tema 
karja varguses, tegelikult oli vargaks aga Autolycus.  Iphitos pakkus Heraklesele abi 
Autolycuse otsimisel, aga kui nad parajasti varast otsisid, siis nuhtles Hera Heraklest 
järjekordse meeletushooga ning Herakles viskas hullunult oma sõbra vastu kaljut puruks. 
Ahastuses Herakles oli jälle sunnitud abi otsima Delfist. Oraakel nõustus taas, et Herakles
peab lunastuseks läbima raske ‘puhastuse’ - müüma end kolmeks aastaks orjaks 
kuninganna Omphalele. Orjaks müümise eest saadav raha pidi minema kadunud poja 
isale, kui Eurytos keeldus sellest rahast. Orja-aastad Omphale juures olid arvatavasti Heraklesele raskemad kui kõik tema 
ülejäänud eluaastad kokku! Herakles võis esmalt orjana küll oma jõudu kasutada 
igasuguste Omphale riiki ründavate kurjamite peal, kuid peagi võttis kuninganna  ta 
endale meheks ning keelas tal igasuguse töö. Herakles, kelle kolm orjaaastat polnud veel 
möödunud, oli nüüd oma kuninganna lõbustamiseks sunnitud kandma naiste kleite ja 
soenguid, samal ajal vehkis Omphale aga meelelahutuse mõttes lõvinahk seljas Heraklese
nuiaga.


Kui Herakles vabanes, oli ta Eurytose suunas nii püha viha täis, et kogus kokku suure 
sõjaväe ja hävitas Oichalia täielikult. Lahingu puhul tahtis ta ohverdada midagi Zeusi 
auks. Herakles saatis oma käskjala Lichase koju Deidaneira poole sooviga, et see talle 
pühaks talituseks uue ja puhta tuunika saadaks. Kuid kui käskjalg Lichas rääkis 
Deidaneirale ka sellest, et Herakles oli peale lahingut silma visanud teenijaks võetud 
Iolele, siis tundis Deidaneira, et on õige aeg kasutada kentaur Nessose armujooki ja 
immutas sellega läbi Heraklese tuunika. Herakles sai tuunika kätte, pani selle selga ning 
alustas ohverdustalitusega, kui ta tundis, kuidas tema ihu järsku justkui happe toimel 
põletavat valu hakkas tegema.  Valu muutus nii ägedaks, et hullunud Herakles haaras 
Lichasel käest ning virutas ta kaugele merre. Ta üritas tõmmata endal veel riided seljast, 
kuid koos riietega tõmbas ta endalt ka naharibad maha. Kui Deidaneira sellest kuulis, siis 
võttis ta endalt elu. Herakles lasi end Traakiasse kanda ja ehitas Oita mäe tippu endale 
tuleriida, kuhu ta siis end täies pikkuses pikali viskas. Herakles nõudis, et teenijad riida 
põlema paneksid, kuid ükski ei julgenud neist sammugi astuda. Lõpuks astus välja 
Philoktetes ja kuuletus Heraklese käsule. Selle eest tasustas Herakles teda oma vibu ning 
noolega. Ning kui leegid lõkkele lõid, ilmus selgest taevast välk ja kangelane ülendati 
taevasse… Jõudnud taevasse, leppis Heraklesega ka Hera, kellest sai tema surematu ema. Herakles 
aga abiellus Hera tütre nooruse jumalanna Hebega.


Kasutatud kirjandus: “THE DICTIONARY OF CLASSICAL MYTHOLOGY”, EDITED BY STEPHEN KERSHAW, 
PENGUIN BOOKS, GREAT BRITAIN, 1991 “DICTIONARY OF SYMBOLS”, JEAN CHEVALIER, ALAIN GHEERBRANT, PENGUIN BOOKS, 
GREAT BRITAIN, 1996 “ANTIIGILEKSIKON 1 / 2”, VALGUS, TALLINN, 1983 “ANTIIKMÜTOLOOGIA” , EDITH HAMILTON, EESTI RAAMAT, TALLINN, 1975 “KES ON KES ANTIIKMÜTOLOOGIAS” , GERHARD FINK, AVITA, TALLINN 2000 “IIDSETE AEGADE LOOD”, VENNAD STPHANISED, EESTI RAAMAT, 1991 Stewart, Michael. "People, Places & Things: Herakles (1)", Greek Mythology: From the Iliad to the Fall of 
the Last Tyrant. http://messagenet.com/myths/ppt/Herakles_1.html Stewart, Michael. "Herakles vs. Hercules", Greek Mythology: From the Iliad to the Fall of the Last Tyrant. 
http://messagenet.com/myths/essays/herakleshercules.html (November 14, 2005) http://www.perseus.tufts.edu/Herakles/index.html

Document Outline

• HERAKLES
  • KULTUURILUGU
  • REFERAAT
    • Sissejuhatus
    • Heraklese perekond. Lapsepõlv.