Heraklese (1)

Herakles
Herakles oli Kreeka kõige suurem kangelane, peale Ateena . Ateena jaoks oli kõige suurem Theseus , sest seal hinnati rohkem inimese sisu, mitte nii väga jõudu. Ülejäänud Kreekas oli Herakles kõige kõvem mees.
Herakles pidas ennast jumalatega võrdseks. Jumalad vajasid Heraklese abi gigantide vastu võideldes. Herkales kohtles jumalaid nagu teisigi olevusi selles suhtes, et kui näiteks Delfi oraakli preestrinna ei tahtnud talle vastust öelda, siis Herakles haaras kätte kolmjala (preestrinna istus seal) ja ähvardas, et viib selle minema ning asutab oma oraakli. Selliste tülide puhul tavaliselt Zeus sekkus vahele. (See Delfi oraakel oli Apolloni nn pühapaik) Kuigi Herakles vahepeal seal selliseid asju korraldas, siis Apollon austas teda siiski väga ja palus , et preestrinna annaks Heraklesele alati vastused tema küsimustele.
Heraklesel oli elu ajal kindel teadmine, et keegi ei võinud temast tugevam olla või teda võita. Ta tegi igasuguseid vägitegusid: kui lained olid liiga mäslevad, siis ähvardas neid nuhelda või kui päike liialt kõrvetas, siis ähvardas teda noolega lasta. Ta astus loodusjõudude vastu. Samas oli Herakles hingelt väga tundlik ja emotsionaalne mees. Ta oli äkkvihaga ning võis asju teha hetke emotsiooni ajel , kuid hiljem väga kahetses oma tehtut ning oli nõus ennast karistama tehtu eest. Heraklest ei pandud kuningriigi valitsejaks (nagu Theseus oli) seetõttu, et ta ei olnud vaimuelult nii vägev mees, ta ei oleks suutnud välja mõelda riigile vajalikke ideid.
Herakles sündis Teebas . Teda peeti väepealiku Amphitryoni pojaks. Varastel aastatel kutsuti kangelast Alkideseks, st Amphitryoni isa Alkaiose järeltulijaks. Tegelikult oli Herakles hoopis Zeusi poeg. Zeus oli külastanud Amphitryoni naist Alkmenet sel ajal, kui see mees oli jahiretkel olnud. Alkmene sünnitas kaks last: Heraklese Zeusile ja Iphiklese Amphitryonile. Hera oli jällegi armukadedusest pöörane ning otsustas Heraklese tappa. Levib jutt, et ühel õhtul kui Alkmene oli lapsed hälli magama pannud , ilmusid tuppa maod . Nad läksid laste hälli juurde. Iphikles karjus ja kartis , kuid Herakles haaras neist naerdes kinni ning kägistas surnuks . Sellest hetkest alati teatigi, et sel poisil on imevõimed ning Alkmenele kinnitati, et paljud kreeka naised hakkavad õhtu eel villa kraasides laulma Heraklesest ja tema emast. Heraklese harimisele pandi suurt rõhku, kuid temale vastumeelsete ainete õpetamine oli seotud ohuga. Näiteks oli talle muusika vastumeelt (võib-olla muusikaõpetaja) ning seetõttu ta lõi õpetajal pea lõhki. Hiljem ta seda kahetses, aga midagi polnud parata. Kaheksateistkümneaastasena oli ta täiskasvanud ning suutis tappa suure lõvi – Thespia lõvi – Kithaironi metsas.
Heraklese järgmine vägitegu oli võidukas võitlus minüaanidega, kes olid pannud teebalastele rõhuva tribuudi. Vastutasuks sai Herakles kodanikelt printsess Megaira käe. Herakles oli naisesse väga kiindunud ning neile sündis kolm last. Pärast seda läks ta hulluks. Hera, kes kunagi halba ei unustanud, nuhtles Heraklest hullumeelsusega. Herakles tappis oma naise ja lapsed. Pärast tegu sai ta oma mõistuse tagasi ning ei saanud aru, miks ta on oma tapetud naise ja lastega ühes toas. Tema meelest oli ta äsja nendega vestelnud. Seejärel lähenes talle Amphitryon, kes seletas talle ära, mis oli juhtunud. Herakles otsustas, et peab ennast karistama, kuid enne endale käe külge panemist ilmus tema juurde sõber Theseus. Ta haaras Heraklese verise käe endale, mis tähendas seda, et Theseus haaras osa Heraklese murest enda kanda. Theseus palus, et Herakles ei loobuks abist, mida ta tahaks pakkuda. Theseus palus Heraklesel temaga Ateenasse kaasa minna ja Herakles nõustus sellega. Ateenas läks Herakles Delfi oraakli juurde ja preestrinna soovitas Heraklesele, et tal on vaja puhastust ja see kuritegu tuleb lunastada. Ta käskis Heraklesel minna oma nõbu Eurystheuse juurde, Mükeene kuninga juurde ning teha seda, mida too nõuab. Herakles pidi sooritama 12 vägitegu:

Pidi tapma Nemea lõvi, looma, keda ükski relv ei saanud haavata . Herakles kägistas lõvi ära ja siis selle Eurystheuse juurde Mükeenesse. Kuna kuningas oli ettevaatlik, siis andis järgmised käsud eemalt.

Pidi tapma Hydra-nimelise üheksa peaga koletise , kes elas mädasoos. See oli raske, sest kui üks pea maha raiuda, siis kasvasid kohe kaks asemele. Heraklest aitas tema nõbu Iolaos, kes tõi põletava tungla, millega Herakles peale pea maha raiumist kaela ära kõrvetas ja siis enam uut pead ei tulnud. Pärast mattis kangelane selle surematu pea kindlasse kohta suure kalju alla.

Tuli kinni püüda Artemisele pühendatud kuldsete sarvedega hirv, kes elas Kerynitia metsas. Selle elusalt püüdmine oli väga raske ning Herakles jahtis teda terve aasta ja viimaks sai kätte.

Pidi kinni püüdma suure metssea, kes pesitses Erymanthose mäel. Herakles ajas looma ühest kohast teise, kuni ta ära väsis, siis kihutas ta sea sügavasse lumme ja püüdis kinni.

Pidi Augeiase tallid ära puhastama ühe päevaga, aga seal oli tuhandeid loomi ja tallisid polnud mitmeid aastaid puhastataud. Herakles juhtis kaks jõge kokku pane vee voolama läbi tallide, peagi oli sõnnik minema kantud .

Stymphalose lindude tagaajamine. Need olid sealsele tahvale suureks nuhtluseks. Athena aitas kangelasel neid linde peidupaigast välja peletada ja kui õhus olid, siis lasi maha.

Pidi minema Kreetale ja ära tooma ilusa sõnni, kelle Poseidon oli Minosele kinkinud. Herakles sai ta kätte, vedas paati ja tõi Eurystheusele.

Pidi kätte saama Traakia kuninga Diomedese inimsööjad märad. Herakles tappis kõigepealt Diomedese ja ajas seejärel märad ilma mingi vastupanuta ära.

Pidi ära tooma amatsoonide kuninganna Hippolyte vöö. Hippolyte võttis teda lahkesti vastu, kuid Hera rikkus kõik ära. Hera andis amatsoonidele mõtte, et Herakles tahab Hippolytet ära röövida. Nüüd naised ründasid vägilase laeva. Herakles ärritus, tappis Hippolyte ja ülejäänud öra ja võttis selle vöö.

Pidi ära tooma Geryoni kariloomad. Geryon oli kolme kerega koletis , kes elas Erythial. Teel sinna jõudis Herakles Vahemere lõppu ning oma reisi mälestuseks veeretas sinna kaks suurt kaljut (nüüdsed Gibraltar ja Ceuta). Siis sai ta veised kätte ja vedas Mükeenesse.

Tuli ära tuua hesperiidide kuldes õunad. Atlas , kes kandis taevavõlvi oma õlul, oli hesperiidide isa ja Herakles läks sealt nõu küsima. Herakles lubas senikaua ise taevavõlvi hoida, kui Atlas ära käib. Ta tuli õuntega tagasi ning Atlas tegi ettepaneku, et viib need õunad ise Eurystheusele ära ning Herakles oleks pidandud veel hoidma jääma. Herakles kavaldas ja ütles, et Atlas korra hoiaks, nii kaua, kui ta sätib padja õlgadele, et lihtsam oleks hoida. Atlas oli nõus ning seejärel Herakles võttis õuned ja põgenes.

Pidi tooma allilmast kolme peaga koera Kerberose . Hades andis selleks nõusoleku tingimusel, et Herakles ei kasuta relva. Herakles ei kasutanudki, vaid kandis kätel allilmast Mükeeneni. Eurystheus ei soovinudki looma enesele jätta ja vägilane pidi selle tagasi viima.
Heraklesel tuli veel ette võitlus Antaiosega, kes oli vägev gigant ja maadleja ning sundis teisi temaga võitlema, seades tingimuseks , et võidu korral võib ta kaotaja tappa. Herakles võitis teda ja tappis ta ise hoopiski. Ta võitles ka jumal Acheloosega, sest Acheloos armastas neidu , keda Herakles tahtis nüüd naiseks võtta. Herakles tappis ta ära ja sai Deianeira omale naiseks.
Ta rändas paljudel maadel ja sooritas ohtralt muidki vägitegusid. Troojas päästis ta neiu , keda ootas samasugune saatus nagu Andromedatki. Ta oli jäetud randa , et oodata koletist, see oli ohverdamise eesmärgil. Neiu oli kuningas Laomedoni tütar. Laomedon oli tüssanud Apollonit ja Poseidonit tasuga, kui need olid Zeusi käsul ehitanud kuningale müüri Trooja ümber. Karistuseks saatis Apollon Troojasse katku ja Poseidon meremao. Herakles oli nõus neidu päästma, kui neiu isa annab talle need hobused , mis Zeus oli Laomedoni vanaisale kinkinud. Laomedon lubas, aga kui Herakles oli koletise tapnud , keeldus kuningas oma lubadust täitmast. Herakles vallutas linna, tappis kuninga ja andis neiu oma sõbrala, Salamiselt pärit Telamonile. Herakles oli see mees, kes oli päästnud ka Prometheuse sealt kalju küljest (müüdist Prometheus ja Io).
Veel tegi ta selliseid asju, et tappis hoolimatult käsivarretõukega noormehe, kes enne peolauda asumist talle teenistusvalmilt vett kätele kallas. Kuna tegu oli õnnetusega, siis poisi isa andis selle teo andeks. Veelgi inetum oli hea sõbra tapmine , sest tolle isa, kuningas Eurytos, oli teda solvanud. Selle eest karistas Heraklest Zeus. Saatis ta Lüüdiasse kuninganna Omphale orjaks, kuhu kangelane pidi jääma ühtede allikate kohaselt 1ks aastaks, teiste kohaselt 3ks aastaks. Karistuseks pidi ta seal naiste rõivaid kandma.
Kõige rohkem iseloomustab vägilast üks müüt, milles kirjeldatakse vägilase visiiti Admetosele. Herakles oli parajasti teel Diomedese inimsööjate märade juurde, et sooritada üht oma kaheteistkümnest vägiteost. See maja, kus ta otsustas öö veeta, kuulus tema sõbrale, Tessaalia kuningale Admetosele. Kui vägilane kohale jõudis, oli majas juba suur lein, kuid Herakles seda ei teadnud . Majas valitses suur lein. Admetose naise surma põhjus pärineb ajast, kui Apollon vihastas Zeusi peale, et too oli tapnud tema poja Askleipose, ja surmas omakorda Zeusi töömehed, kükloobid. Karituseks pidi Apollon töötama maa peal orjana aasta aega ja Admetos oli tema peremeheks. Orjapõlve ajal sõbrunes Apollon pererahvaga , eriti aga perekonna pea ja tolle naise Alkestisega. Siis sai Apollon teada, et moirad olid Admetose elulõnga lõpuni kerinud ja kavatsesid selle läbi lõigata, Apollon aga palus neilt pikendust. Kui keegi oleks nõus olnud surema Admetose eest, siis oleks kuningas jäänud ellu. Admetos läks kohe vanemate juurde, sest need olid eluaeg temasse väga kiindunud olnud. Suure üllatusena ei olnud vanemad nõus oma elu poja eest ohverdama. Ohverdama oli nõus tema naine Alkestis. Admetos lasi korraldada suurejoonelised matused. Just sel hetkel oligi Herakles kohale jõudnud, kui need sündmused olid toimunud. Admetos oli leinarüüs, kuid ta ei rääkinud Heraklesele, kes tegelikult oli surnud, ta ütles, et surnud oli üks naine tema kodakondsetest. Admetos pidi matustele minema, ning Herakles jäi üksi majja einestama. Admetose sulane oleks peaaegu välja lobisenud, et tegelikult oli surnud naine, kuid kui sai aru, et Herakles ei tea asjast midagi, siis hoidis suud kinni. Lõpuks ütles sulane välja, et surnud oli Alkestis. Heraklesel hakkasid süümepiinad, et ta oli nii rõõmus ja mõistmatu olnud. Siis tuli ta mõttele, et toob Alkestise surnuteriigist tagasi. Kui Admetos koju tagasi jõudis, siis oli juba naine kodus ning esialgu arvas ta, et tegemist oli viirastusega. Lõpuks Herakles seletas, et ta võitles Surmaga ja siis Admetos uskus.
Pärast seda Ompha juurest vabanemist asus ta kohe karistama kuningas Eurytost, sest Zeus oli teda ennast karistanud Eurytose poja tapmise pärast. Herakles kogus väe, vallutas Eurytose linna ja surmas kuninga. Enne kui Herakles linna lõplikult hävitas, saatis ta koju vangivõetud neiusid, kelle seas oli ka imekaunis kuninga tütar Iole. Mees, kes vangid kohale toimetas, teatas Deianeirale, et Herakles olevat sellesse printsi tohutult armunud. Kohe pärast Heraklese ja Deianeira abiellumist jüudsin nad koduteel jõeni, kus kentaur Nessos rändajaid üle vee kandis. Nessos võttis Deianeira selga ja kui oldi keset jõge, siis ta solvas naist, Deianeira karjatas ja Herakles tappis kentauri. Enne hinge heitmist kentaur ütles Deianeirale, et ta võtaks temalt paar tilka verd ja kui Herakles peaks kedagi temast rohkem armastama , siis ta saab seda Heraklese võlumiseks kasutada. Nüüd Deianeira määris uhket rüüd verega ja saatis selle Heraklesele (tegi selle eest vist tagasi, et see mees rääkis, et Herakles oli Iosse armunud ja siis maksis kätte). Herakles tundis piinavat valu. Ta tahtis ära surra ja palus alluvail Oite mäele suure tuleriida üles seada. Kangelane põles ja ta võeti taevasse vastu (tema nooled ja vibu ta andis oma järlekäijale Philoktetesele, mis tõid kuulsust Toorja all).