vabas vahelduses ja kujutavad endast ühe ja sama foneemi allofoone. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Vaheldumine on häälikusüsteemi tasandil vaba vastavalt sellele, kas on olemas eri tähendusega sõnu, mille ainule erinevus seisneks võrreldavates häälikutes. Küsimus on sõnade põhitähenduses. Vabas vahelduses häälikud võivad vahendada ka muud laadi tähendusi, nt rootsi keeles näitab r-i häälduse erinevud inimese päritolu. Fonoloogilised tunnused Emakeelne kõneleja on oam keele foneemisegmentidest teadlik või vähemalt võib teda õpetada eristama, missugustest foneemidest tema emakeele sõnad koosnevad. Foneemisegmendid on ka erinevate häälikkirjade aluseks alfabeetilistes kirjaviisides. Segmendid pole siiski jagamatud tervikud, neid saab vaadelda omadustest koosnevatena. Fonoloogiliste tunnusjoonte teooria on foneetilise põhiliigituse edasiarendus. Selle eesmärgiks on
Vaba vaheldus: kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles h, mis võib madala tagavokaali järel häälduda kahel viisil (sõna nahk erinev hääldus inimeseti). Distinktiivtunnuseid e. fonoloogilisi tunnuseid kasutades näidatakse iga foneemi puhul, millised kasutusel olevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnused on binaarsed st neil on reeglina kaks väärtust. Näiteks: helilisus, nasaalsus, labiaalsus, näiteks konsonandid võivad olla [- helilisus] või [+helilisus]. Olulisemad kõneorganid on kopsud, kõri, pehme suulagi, keel ja huuled. Kõneaparaat elundid, mida hääldamisel kasutame: - Hingamiselundid (ülesandeks hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu tagamine) - Fonotatsioonielundid (ülesandeks hääle tekitamine)
sõnavormihomonüümiat umbes 40% juhtudest. Erinevuse põhjus on morfoloogiliste kategooriate hulk. Kirjutatud teksti lugemisel ja kõne vastuvõtmisel kulub osa tõlgendusprotsessist homonüümiajuhtude analüüsiks: õige homograaf või homofoon valitakse vastavast kontekstist või teksti- ja muust ümbrusest lähtuvalt. Homonüümide ühestamine on jätkuvalt probleem ka loomuliku keele arvutianalüüsis. * Morf, morfeem, allomorf Morfoloogilise analüüsi objektiks on fonoloogilised või ortograafilised sõnavormid. Selle üks eesmärk on määratleda väikseimad tähendusüksused morfid. Morfidel on iseseisev tähendus või vähemalt grammatiline funktsioon ja tavaliselt esinevad nad paljudes sõnavormides. Morfianalüüsi meetod on sõnavormi segmentimine ehk foneemi- või tähejärjendi liigendamine. Liigendamise teel eraldatud osiste morfilisust saab kontrollida, kui võrrelda neid teiste sõnavormidega. Morfide piire ehk junktuure tähistatakse tavaliselt
Tooge näiteid! 2 erineva kvaliteediga täishäälikut, kuuluvad ühte silpi. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitada saab komponentide asukoha järgi vokaalikaardil: kõrgenevad (ai, au), madalduvad (ea, oa). Omasõnades: algupärased i või u-ga lõppevad , hilisdiftongid e, o, a -lõpulised. 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? A, e, i, o, u, ä, ü, õ, ö. Võivad moodustada monoftonge ja diftonge. 21. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele? Hääldamisel moodustub kitsus sulg või ahtus. Õhuvool on mingil moel takistatud. 22. Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi? Tooge näiteid! Klusiilid, frikatiivid, nasaalid, lateraalid, tremulandid 23. Kuidas rühmitada konsonante häälduskoha järgi? Tooge näiteid!
Praha lingvistiline ring Glossemaatika(kopenhaageni strukturalism) Ameerika strukturalism Praha lingvistiline ring: Vilem Mathesius-keelenähtuste potentsiaalsusest. Aktuaalne süntaks. 22.11: Praha lingvistiline ring: Foneetika ja fonoloogia: Henry sweet-transkriptsioon Akustiline ja füsioloogiline foneetika. Jan Niecislaw Baudouin de Courtenay – Kaasani koolkond, akustika vs psühhofoneetika Nikolai Troubetzkoy – fonoloogia alused, fonoloogilised tunnused Signifikatiivsed oppositsioonid: Ekvipolentne-must/valge Privatiivne-must/mitte-must Graduaalne-must/hall/valge Funktsioonid: Signifikatiivne Delimitatiivne(sõnapiirid, pausid, rõhk) Kulminatiivne(intonatsioonid, rõhk) Roman Jakobson
Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: 26 diftongi omasõnades või vanades laenudes, 10 diftongi võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi on ainult ai, ei, ui. Diftong saab olla kas II või III vältes. · Tekkimise järgi: algupärased ja hilistekkelised · Hääldamise kõrguse suuna järgi: tõusvad (ai, õi, au, äi, oi), langevad (ea, oa, ao) ja kesksuunalised (eo). 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Kõrged vokaalid madalduvad. 21. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele? Konsonandi hääldamisel moodustatakse kõnetrakti ühte kohta kitsus (kas sulg või ahtus). Suus tekitatakse ahtus/sulg, siis moodustatakse sulghäälikud. Sulu tugeva vallandumisega klusiile nimetatakse tugevateks klusiilideks. Sulu nõrgema vallandumisega klusiile aga nõrkadeks. 22. Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi? Näited.
Märgatavad e ekstrinssed allofoonid - kuuldavalt erinevad; kalduvus põhjustada hääldamisvigu ja seega interferentsi võõrkeeleomandamisel. Märkamatud e intrinssed allofoonid - tajupiirangulised, erinevused pole kuulda Kui kaks häälikut esinevad samas häälikuümbruses, olenemata sealjuures omavahel opositsioonis (ja kujutavad endast ühe ja sama foneemi allofoone), on nad vabas vahelduses. (Nagu vaba otsus, kumba kasutada) 14.Fonoloogilised tunnused. Fonoloogiliste tunnusjoonte teooria - foneetilise põhiliigituse edasiarendus. Eesmärgiks on leida universaalsete foneetiliste põhiomaduste võrgustik, mida saaks kasutada mis tahes keele kirjeldamisel. Fonoloogilisi tunnuseid kasutades näidatakse iga foneemi puhul, missugused kasutusel olevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnusjooned on binaarsed e neil on üldiselt kaks väärtust. (nt helilised/helitud, nasaalsed/oraalsed, labidaalsed/illabidaalsed)
Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitus: 1) keel liigub vertikaalselt madalduvad (nt pea) ja kõrgenevad (nt laiad) dif. 2) Horisontaalselt esisuunalised (laul) ja tagasuunalised (lüüa) 3) Poolte asendi muutumine huulte asend muuub, keel on paigal (söe) 22. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keele vokaalfoneemid on lühikesed, pikad ja ülipikad ning võivad moodustada monotonge ja diftonge. a) sama, sma, sâma b) sama, sma, sma lühike pikk monotong 23. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele? Hääldamisel moodustub kitsus sulg või ahtus. Õhk võib vabalt liikuda läbi nina. Õhuvool on mingil moel takistatud. 24
Tooge näiteid! Diftong kaks teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi (esimeseks osaks kõik 9 vokaali, teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u), 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades, 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi esineb ainult 3 diftongi: ai, ei, ui. Eesti keeles pole triftonge. 21. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Kõrged vokaalid madalduvad. 22. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele? Suus tekitatakse ahtus/sulg, siis moodustatakse sulghäälikud. Sulu tugeva vallandumisega klusiile nim. tugevateks klusiilideks. Sulu nõrgema vallandumisega klusiile nim. nõrkadeks klusiilideks. 23. Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi? Tooge näiteid! Resonandid ja obstruendid. (vt joonist!) 24
lõpulised diftongid: ear, poor, air. · Esisuunalised diftongid keele kõrgeim koht liigub hääldamisel ettepoole: uim. · Tagasuunalised diftongid keele kõrgeim koht liigub hääldamisel tahapoole: peo. · Diftongid, mille hääldamise ajal keel ei liigu e. labiaaldiftongid (söe); üks komponent alati primaar-, teine sekundaarvokaal. 21. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi: /a e i o u õ ä ö ü/. Fonoloogiline probleem: kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale? 3 võimalikku varianti: 1) Lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalfoneemid e. kokku 27 vokaalfoneemi (Mihkel Veske). 2) Lühikesed ja pikad vokaalfoneemid e. kokku 18. Pikad foneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit-Rein Viitso). 3) Pikad monoftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e
Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. 8. Foneemide liigid ja distinktiivsed tunnused- Foneemide liigitus: (a) Vokaalid e täishäälikud, (b) Konsonandid e kaashäälikud, © häälikute kombinatsioonid, (d) positsioonilised nähtused; (e) prosoodia. Fonoloogilised tunnusjooned (nt helilisus, nasaalsus) on binaarsed, st neil on üldiselt kaks väärtust . Distinktiivtunnused vajadus, et tunnused oleksid keele süsteemi seisukohalt peamised ning eristatavad vähemtähtsatest mittedistinktiivsetest tunnustest. Trubetzkoyl ei ole tähelepanu keskmes mitte foneemid kui segmendid, vaid foneemid kui distinktiivtunnuste kimbud. Kui üks tunnus
Lugemisel tekkivad vead Kuidas düslektikud loevad? Tihti peale saavad nad vihjeid sõnakujust nagu seda teevad lapsed lugema õppides. Nad näevad sõna kui pilti. Visuaalse mäluga lapsed võivad suurel hulgal niimoodi sõnu meelde jätta ,, vaata ja ütle" on üks meetod kuidas lugemist õpetada. Isegi kui tundub, et laps oskab lugeda, tuleks küsida, kas nad said ka aru mida nad lugesid. (Hoyles & Hoyles, 2007) Lugemisraskuse ilminguid on palju. Olulisimad on fonoloogilised vead: foneemi-grafeemi seose nõrkus, foneemide ja grafeemide ning silpide segistamine, lisamine, asendamine, ärajätmine, ebaselge hääldus. Nende vigade tagajärjel kannatab loetu mõistmine. Loetu põhjal loodav kujutlus saab ebatäpne või lausa vigane. Lugemisraskustega lapsed ütlevad, et tähed ja read ,,hüppavad" või ,,virvendavad" silme ees, mistõttu on raske järge pidada ning liikuda real sujuvalt edasi
Morfianalüüs on keerukam, kui kaks (või rohkem) tähendusüksust ehk semeemi esinevad üksteisesse sulandunult nii, et nende vorme ei saa foneemide või grafeemide reas loomulikult üksteisest eraldada. Eesti keele tüvemitmuse vormid nt sõpru, kasse, pilvi ongi näited fusioonist. Fonoloogiliselt tingitud morfofonoloogiline varieerumine Fonoloogiliselt tingitud variatsioon morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid. Seda nähtust nimetatakse ka automaatseks varieerumiseks. Nt saksa keeles Hund (hääldame hunt) ja Hunde (hääldame hunde). Kuna käsitletava näite puhul on tegemist puhtalt fonoloogilise nähtusega, opositsiooni kadumisega, siis on võimalik võtta morfeemi representatsioonis kasutusele arhifoneemi mõiste. Arhifoneem /T/ esindaks opositsiooni t/d, arhifoneem /P/ opositsiooni p/b jne. Grammatiliselt tingitud morfofonoloogiline varieerumine
Nende esimeste sõnade, ütluste ja lausete teke on hilinenud sedavõrd, et seda on tähele pannud nii lapsevanem kui lapsega tegelevad spetsialistid. Nende laste kõne järgib üldjoontes eakohast kõne- ja keelekasutuse arengut, kuid jääb tempos ja mahus alla eakaaslaste kõne- ja keelekasutusele. Kõige selle tõttu hilineb ka kirjaoskuse, sh lugemisoskuse kujunemise algus. Hilinenud kõnearengut võib pidada düslekisa riskiks. (Lukanenok, 2008, 17) Fonoloogilised oskused ja teadlikus Üheks kindlamaks LR ennustajaks peetakse fonoloogiliste oskuste taset ja arengut ning fonoloogilist teadlikkust. Fonoloogiliste oskuste areng ning teadlikkus väljenduvad lapse kõne hääldusliku külje kaudu, selle selguses ja arusaadavuses. Ohtralt fonoloogilisi vigu tegevate laste kõne on raskesti mõistetav nii kaaslastele kui vanematele. Vanemad tihtipeale harjuvad oma lapse moonutatud sõnadega ning suudavad igapäevaelu harjumuste
) Eesti keeles pole triftonge (3 laadilt erinevat ühte silpi kuuluvat vokaali) Kaks eri täishäälikut samas silbis. Liigitamisel kas omasõnad või võõrsõnad erinevad reeglid. Eesti dift, teiseks komponendiks a, o, i, u, võõrdif vastupidi. Kus dift sõnas, eest esimeses silbis või järgsilbis, tõusvad või madalduvad diftongid. Keeleajalooliselt algupärased, i, u, ü lõpul, hilisdift. Süsi-söe, tuba-toa 21. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? Kuidas on võimalik kirjeldada, kuidas kaks täishäälikut foneetiliselt kirjut. Eesti keele 9 vokaali esineb pearõhulises silbis lühikese või pika monoftongina, nt e ee , o oo jne. Järgsilpides omasõnades esineb 5 (lühikest) vokaali: a , e , i , u, o. Kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale? Millised on võimalikud variandid? Nt /sama/ /saama/ /saa:ma/ Pikad ja ülipikad monoftongid on kahe foneemi järjendid
Varem arvati, et keel muutub väga aeglaselt, aga Labov ütles et eri põlvkondade keelelised erinevused võivad olla käimasoleva keelemuutuse erinevad staadiumid. Variaabel varieeruv nähtus, nt erinev hääldus või morfoloogilised formandivariandid(nd -nud). Iga variaabli jaoks on variantide loend ja uurija uurib, milliseid variante kasutatakse ja mis tingimustel. Variaablid esinevad eri keeletasandil : leksikaalsed, foneetilised, fonoloogilised, morfoloogilised,süntaktilised. Põhiosa uuritud variaablitest on häälikud, mida saab vahetada ilma sõna tähendust või grammatilist vormi muutmata. Uurimismetoodika-informantide valik valitakse inimesi igast sotsiaalsest grupist, igal inimesel peab olema sama võimalus informandiks saada ning kuna valik on sotsioloogiliselt esinduslik, siis kirjeldab tulemus eeldatavasti korrektselt kõiki selles piirkonnas kõnelevaid keele variante.
morfoloogia, süntaks, sõnavara, semantika, pragmaatika). Keele muutumine nähtub eri aegadel ja eri kohtades erinevalt. Keel võib varieeruda reeglipäraselt ja moodustada mustri, aga ka ebareeglipäraselt. 16. LINGVISTILISTE VARIAABLITE TÜÜBID. TOO NÄITEID o Foneetilised variaablid: ühe hääliku erinev hääldus, nt helilised ja helitud klusiilid sõna algul (bakter), fortisklusiilide aspireerimine või aspireerimata jätmine eestlaste inglise keeles. o Fonoloogilised variaablid: ühel ja samal leksikaalsel üksusel on alternatiivsed fonoloogilised struktuurid, nt `kontsert ja kont`sert, pluus ja pluusi (sg nom). o Morfoloogilised variaablid: samal sõnal on alternatiivsed morfoloogilised struktuurid, nt onu ja onut (sg part); suhkrut ja suhkurt; mõrult ja mõrudalt; jõkke ja jõesse; ma oleksin ja ma oleks; ilusaim ja kõige ilusam. o Leksikaalsed variaablid: sama tähendust saab väljendada kahe erineva leksikaalse üksuse ehk sõnaga, nt sool
Ka peitmorf! Allomorf – omavahel opositsioonis, fonoloogiliselt erineva ehitusega ja erineva tähendusega. Ehitus on osaliselt sarnane, täiendava jaotumise vahekorras ja sama tähendusega./vormiliselt erinevad, kuid tähenduselt ja jaotumiselt samad Morfofonoloogiline varieerumine – morfeemide allomorfide häälikuvarieerumine Fonoloogiliselt tingitud varieerumine – morfeemi allomorfi häälikuvariatsioon mille määravad fonoloogilised tegurid s.o häälikuümbrus – automaatne varieerumine Grammatiliselt tingitud variatsioon – allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Morfofoneem – esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid – kirjeldavad missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid realiseeruvad
Eksisteerib märgirepertuaar (teatav loetletav hulk sümboleid). Kood tuletab neist sümboleist erinevuste ja opositsioonide süsteemi ja sätestab ühildumise reeglid. Leksikood tekib kui tähenduslike opositsioonide süsteem (ei pruugi sisaldada reegleid). Seetõttu on tema osaks lisatähenduste (konnotatsioonide) tekitamine. Lisandub subkoodi mõiste. Chandler: Koodid on sotsiaalsed, tekstuaalsed, interpreteerivad. Sotsiaalsed- loomulik keel (fonoloogilised, süntaktilised, leksikaalsed, prosoodilised /rõhud, intonatsioon, pausid/ ja paralingvistilised /hääle valjus, tämber, tõus ja langus, värin jmt/ allkoodid);kehakeel;tarbekaupade (riided, autod jmt);käitumiskoodid (rituaalid, rollimängud jmt). Tekstuaalsed(representeerivad)- teaduskeel, ka matemaatika; esteetilised (poeesia, draama, maalikunst, muusika jne) k.a klassitsim, romantism, realism; zanrilised, retoorilised ja stilistilised: narratiiv etc.; massimeedia (foto-, TV,
• kasutussituatsioon • kasutatav keelesüsteem Kitsas ja lai tähenduskirjeldus • tähenduskirjelduse kitsad mudelid püüavad hõlmata vaid denotaadi olulisimaid, eristuvamaid omadusi • laiade mudelite puhul pööratakse tähelepanu ka entsüklopeedilisele teadmisele, arvesse võetakse ka konnotatsioonid ja stilistilised karakteristikud Lekseemi sisestruktuur Leksikoniüksuse sisestruktuur hõlmab järgmisi komponente: • foneetiline kuju (fonoloogilised tunnused) • grammatilised tunnusjooned • semantiline vorm (formaalne, kompositsionaalne kirjeldus) • argumentstruktuur (temaatilised rollid lauses) Tähenduse kirjeldamise mudelid Teine võimalik tähenduskirjelduse mudelite liigitus lähtub domineerivast teadmiste liigist. Nii võib rääkida tähenduste kognitiivsele või sotsiaalsele aspektile keskendunud mudelitest. Tähendusseletused sõnaraamatutes Sünkroonilise sõnaraamatu ülesanded ja probleemid
Tänaseks kuulub võõrkeelteoskus iga inimese põhioskuste hulka. Traditsiooniliselt on keeleoskuseks peetud õpitava keele grammatika (mor foloogia ja süntaksi), häälduse (fonoloogia) ja sõnavara (leksika) valdamist. Sellist keelestruktuurist lähtuvat arusaama keeleoskusest kohtab keeleõpetajate hulgas tänagi. Tagajärjeks on õpetuse grammatikakesksus. Euroopa keeleõppe raamdokumendis keskendutakse aga suhtluspädevuse kolmele komponendile: 1) Keelepädevus (leksikaalsed, fonoloogilised, morfoloogilised ja süntaktilised teadmised ja oskused) 2) Sotsiolingvistiline pädevus (keeleka-sutuse sotsiaalsetest tavadest ja kultuurikontekstist tingitud aspektid) 3) Pragmaatikapädevus (keeleliste vahendite funktsionaalne kasutamine kõnes ja kirjas. Keele omandamise tingimused Õppijal peab olema piisavalt: 1) võimalusi õpitavat keelt kuulda/kuulata 2) võimalusi selles keeles oma mõtteid avaldada 3) motivatsiooni neid võimalusi kasutada ja õpetaja tuge
tähendust eristavad opositsioonid. Raamatu nimi, autor? Paul Ariste. 1930nd. artikulatoorne foneetika. Saareste kutsus uurima soome-ugri keelte fonoloogilisi süsteeme; 1938 Ariste Gentis foneetikakongressil ettekanne kvantiteedikeelest. Häälikute ja diftongide pikkused eristavad tähendusi 1939 doktoriväitekiri ,,Hiiu murrete häälikud" Keeleajalugu, kirjeldav ja eksperimentaalne uurimus, fonoloogilised opositsioonid. III välte intonatsioonikurv. 1946 ,,Eesti foneetika" (sisaldab ka fonoloogiat) 1950.-1970nd. täiendatud kordustrükid ,,Eesti keele foneetika". Foneetikas 1960nd. uusi uurijaid, KKI eksperimentaalfoneetika labor: Georg Liiv, Arvo Eek, Mart Remmel. Häälikute akustilised uuringud. Remmel 1975 foneemisüsteemi kirjeldus. Hille Pajupuu: diftongid. Estonian Papers in Phonetics 1972-1985. Arvo Eek: häälikute kvantiteet eri silpides; rõhk; välte, rõhu ja intonatsiooni suhted
(leksikaalsete reeglite abil). Generatiivne grammatika üritab kirjeldada seda, mida kõneleja teab, mitte seda, mida ta kõnes tegelikult väljendab – s.o alus, millest keelekasutus üldse saab lähtuda. Generatiivse grammatika organiseerimine Teadmised keelest võimaldavad mõista lõpmatul hulgal lauseid. Sellest lähtuvalt on generatiivne grammatika reeglite süsteem, mis võimaldab luua lõputult uusi struktuure. Seda süsteemi võib jaotada 3-ks: süntaktilised, fonoloogilised, semantilised komponendid. Fonoloogiline ja semantiline komponent on interpretatiivsed, kuna mõlemad kasutavad süntaktilise komponendi infot. Süntaktiline komponent näitab ära süvastruktuuri, millest tuleneb semantiline tõlgendus ja pindmise struktuuri, mis määrab foneetilise tõlgenduse. Chomsky: inimene ei ole loom ega masin, ja sellega tuleb arvestada nii teaduses kui poliitikas. • Keele struktuur on määratletud human mind’istruktuuriga, keele universaalsed omadused on
tähendust eristavad opositsioonid. Raamatu nimi, autor? Paul Ariste. 1930nd. artikulatoorne foneetika. Saareste kutsus uurima soome-ugri keelte fonoloogilisi süsteeme; 1938 Ariste Gentis foneetikakongressil ettekanne kvantiteedikeelest. Häälikute ja diftongide pikkused eristavad tähendusi. 1939 doktoriväitekiri ,,Hiiu murrete häälikud" Keeleajalugu, kirjeldav ja eksperimentaalne uurimus, fonoloogilised opositsioonid. III välte intonatsioonikurv. 1946 ,,Eesti foneetika" (sisaldab ka fonoloogiat) 1950.-1970nd. täiendatud kordustrükid ,,Eesti keele foneetika". Foneetikas 1960nd. uusi uurijaid, KKI eksperimentaalfoneetika labor: Georg Liiv, Arvo Eek, Mart Remmel. Häälikute akustilised uuringud. Remmel 1975 foneemisüsteemi kirjeldus. Hille Pajupuu: diftongid. Estonian Papers in Phonetics 1972-1985. Arvo Eek: häälikute kvantiteet eri silpides; rõhk; välte, rõhu ja intonatsiooni suhted
(leksikaalsete reeglite abil). Generatiivne grammatika üritab kirjeldada seda, mida kõneleja teab, mitte seda, mida ta kõnes tegelikult väljendab s.o alus, millest keelekasutus üldse saab lähtuda. Generatiivse grammatika organiseerimine Teadmised keelest võimaldavad mõista lõpmatul hulgal lauseid. Sellest lähtuvalt on generatiivne grammatika reeglite süsteem, mis võimaldab luua lõputult uusi struktuure. Seda süsteemi võib jaotada 3-ks: süntaktilised, fonoloogilised, semantilised komponendid. Fonoloogiline ja semantiline komponent on interpretatiivsed, kuna mõlemad kasutavad süntaktilise komponendi infot. Süntaktiline komponent näitab ära süvastruktuuri, millest tuleneb semantiline tõlgendus ja pindmise struktuuri, mis määrab foneetilise tõlgenduse. Chomsky: inimene ei ole loom ega masin, ja sellega tuleb arvestada nii teaduses kui poliitikas. · Keele struktuur on määratletud human mind'istruktuuriga, keele universaalsed omadused on
mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm -- me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride. Lévi-Strauss "Suguluse elementaarstruktuurid" 1945 Nagu foneemid, nii ka sugulusterminid on väärtuselemendid; nagu esimesed, omandavad nad väärtuse vaid tänu sellele, et moodustavad süsteeme; LS "Suguluse elementaarstruktuurid "sugulussüsteemid" nagu ka "fonoloogilised süsteemid" olid inimvaimu poolt välja töötatud mitteteadvusliku mõtlemise tasandil. Kuna täiesti erinevates kohtades langevad kokku sugulussuhted ja abielureeglid, võib arvata, et tegu on üldisema seaduspärasusega Claude Lévi-Strauss "Suguluse elementaarstruktuurid Sugulusstruktuuri eksisteerimiseks on vajalik kolme tüüpi peresuhete olemasolu: veresugulus (vend- õde), lähisugulus (mees-naine) ja sündimise (vanemad-lapsed).
vahekorras ja sama tähendusega (morfofonoloogiline varieerumine) kapp kapi-s veski veske-i-s c) Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid juhul, kui nad on vormiliselt erinevad, kuid tähenduselt ja jaotumiselt samad raamatu-te-s raamatu-i-s eesti keele -de ja -i -mitmuse morfid Morfoloogilise analüüsi objektiks on fonoloogilised või ortograafilised sõnad 33. Morfeem, morf, allomorf Morfeem on morfoloogia põhiüksus, väikseim tähendusega keeleüksus; morfeemide omadused: * harva lisandub uusi liikmeid * fikseeritud positsioon * üldine tähendus * kohustuslikkus (rääkimine ainsuses või mitmuses) * seotud morfeemid
pööre ja tud-partitsiip. Peavormid: personaali indikatiivi imperfekt, nud-partitsiip, impersonaali indikatiivi preesensi jaatav vorm. 37. Käändkondade ja käändtüüpide üldjaotus käändkondadeks jagamine: 1) astmevaheldustunnuste alusel kolme rühma: astmevahelduseta sõnad (esimeses viies käändkonnas), nõrgeneva astmevaheldusega (ainsuse nom tugevas, gen nõrgas) kuuluvad 6.käändkonda, tugevneva astmevaheldusega (nom nõrgas, gen tugevas) moodustavad 7. käändkonna. Fonoloogilised tunnused: tüve silpide arv, sõnavälde, üksikhäälikud sõna lõpul. 21 Tüüpideks jagamine: olulised on erinevused grammatilistes morfeemides ehk mitmuse tunnustes ja käändelõppudes. 38. Pöördkondade ja pöördtüüpide üldjaotus tüüpide pöördkondadeks rühmitamisel on esimene põhitunnus astmevahelduslikkus (ehk siis olulised tüvesisesed muutused). I ja II
Marksism see loogika on materialistlik struktuur 2. Freud kaootilise hälbega inimestel esineb struktuur inimpsüühika sekke: mina(ego,ülimina,superego), miski (Id), mida jagavad kõik inimesed. 3. Geoloogia kivistisi uurides näeme, kuidas maailm on oma kuju võtnud Strukturaalne analüüs lähtub eeldusest, et tähenduslikud ei ole mitte üksikud elemendid, vaid nendevahelistest suhetest moodustunud struktuurid. Nii nagu strukturalistlik keeleteadus analüüsib fonoloogilised kooslused foneemideks, mille kombinatsioonid moodustavad tähenduslikke sõnu, võib Lévi-Straussi arvates analüüsida ka mütoloogiad müteemideks, mille kombinatsioonid moodustavad tähenduslikke müüte. Müüdikäsitlus: Kas müüdid alluvad mingile kindlale struktuuritüübile? Kui me sellest aru saame, alles siis saame öelda midagi täpsemat müütide kohta. Üksikus avalduses on müüdid väga heterogeensed (mitmeplaanilised)
süsteemi, sest lühendeid, võõrkeelseid nimesid märgitakse logograafiliselt. Hiina kiri on küll logograafiline, kuid ka hiina keeles on vaja edasi anda teiste keelte nimesid, mille nad transkribeerivad hiina keelde, seega kasutavad nad fonograafilisi märke. Kirillitsa on küll tähtkiri, aga tal on silpkirja elemente. Silpkirjades on vahel konsonant ja vokaal vales järjekorras. Üldine termin kirjasüsteemi vahetamise kohta on konversioon = ümberkirjutus. Selle mõte on kanda fonoloogilised ja morfoloogilised elemendid ühest keelest/kirjast teise. Täielik konversioon = keel vahetab tähestikku, nt türgi k läks üle ühelt teisele. Osaline konversioon – teeme lähtekeele sõnad sihtkeele kasutajale arusaadavaks. Eelkõige nimede puhul. Latinisatsioon – märgib mistahes keelest ladina tähestikku ümberkirjutust. Omaladina - latinisatsioon, mille on kasutusele võtnud üks maa ise. Ümberkirjutuse 2 põhimeetodit on
tundmaõppimisele ka ühiskondlikke struktuure. Eesti keelde tõi variaablite uurimise Karl Pajusalu (Ibid: 8). Sotsiolingvistiline variaabel on elementide loend, mille puhul on ette teada, et nendel on erinevad variandid, nt eesti keele variaablid on –nud ja –nd. Igal variaablil on variantide loend. Uurija ülesanne on uurida, milliseid variante, miks ning kuidas kasutatakse. Variaableid eristatakse keeletasandi järgi: a) foneetilised variaablid, b) fonoloogilised variaablid, c) morfoloogilised variaablid, d) leksikaalsed variaablid, e) süntaktilised variaablid. (Hennoste 2003: 6) Kõige rohkem on uuritud häälikuid, mida saab vahetada nii, et sõna tähendust või grammatilist vormi ei muudeta. Inimesi püütakse grupeerida selle järgi, missuguseid variante nad kasutavad, kui palju ning miks nad neid kasutavad. (Hennoste 2003: 6) 2.1. Analüüsitavad keelejooned
säilitamisega tegeleb fonoloogiline hoidla. Kui helid on leitud püsimälust, siis neid tuleb säilitada, kuni tõlge on lõpuni sooritatud. Seda just fonoloogilises hoida. Kui tõlge on aeglane, siis mingi info läheb kusagilt kaduma. Fonoloogiline hoidla on töömälus, ül säilitada helilist infot. on häiritud automaatne kordusprotsess, kaovad osad häälikud enne sõna lõplikku dekodeerimist – fonoloogilised komponendis, mis tegeleb fonoloogilise info säilitamisega, on kaks osa: passiivne hoidla ja lisaks toimub alateadlik kordamisprotsess, et varasem info ei kaoks. Koguaeg hoitakse alateadlikult aktiivsena varasem info. Eriti oluline sel juhul, kui sõna on pikk või kui tõlkimine võtab kaua aega. Hoidlas säilib info ainult juhul, kui seda suudetakse piisava tõhususega korrata. Kui piisavalt ei korrata, siis ei ole hoidlast kasu
teada, et neil on erinevad realiseerumisvariandid, nt erinev hääldus või morfoloogilised formandivariandid (nt eesti keeles -nd / -nud; h hääldamine või mittehääldamine sõna algul jms). Iga variaabli jaoks on olemas variantide loend ja uurija uurib, milliseid variante kasutatakse ja mis tingimustel. Saame eristada variaableid vastavalt keeltasandile, kus nad esinevad: foneetilised variaablid, fonoloogilised variaablid, morfoloogilised variaablid, leksikaalsed variaablid, süntaktilised variaablid. Põhiosa uuritud variaablitest on olnud häälikud, mida saab vahetada ilma sõna tähendust või grammatilist vormi muutmata. Püütakse grupeerida inimesi vastavalt sellele, milliseid variante ja kui palju nad kasutavad ja millistel tingimustel. Nt eristatakse rühmad, kes eelistavad -nd ja kes -nud. Kui võtta mitu erinevat variaablit, siis saame mitmeid gruppide piire, mis on analoogilised
SKAP võib olla pikaajaline probleem, mis võib avalduda veel täiskasvanueas (Leonard, 1998). Alaaliaga lastel esinevad raskused suulise ja kirjaliku kõne omandamisega, nii kõne mõistmise kui enda väljendamisega. Raskused ilmnevad enamasti mitmes keelevaldkonnas, sealhulgas morfoloogias, süntaksis, semantikas ja pragmaatikas (Stothard jt, 1998). SKAP puhul tõusevad esile morfosüntaktilised probleemid, millele lisanduvad ka fonoloogilised ja semantilis-leksikaalsed vead. Kõige suuremad probleemid on alaalikutel grammatiliste oskuste omandamises ning tõsised raskused motoorse vormi puhul avalduvad süntaktilis-morfoloogilisel tasandil (Padrik, 2006). Mitmed uurijad on leidnud, et motoorse alaaliaga lastele on eriti raske gramma- tiliste vormide moodustamine ja omandamine (Rice 2007; Bishop, 2004). Sobotovitš (1995) märgib, et kui eakohase arenguga laps omandab grammatiliste vormide moodus-
a edasine kasv on vähene. • Hallaine maht kasvab (seejärel….langema) – vastus-reaktsioonide pidurdamisega saavad lapsed edukalt hakkama 6. eluaastal – Naistel 9.a. • Keelelises arengus toimuvad suuremad muutused enne 7. eluaastat, enne kooli – Meestel 11.a. – keerulisemad fonoloogilised töötlused, areng jätkub esimestes klassides, kestes 9.aastani. • Valgeaine maht suureneb 19.a.-ni, ehk kauemgi…. – loevad mõnuga/lugemisoskus ≥ kirjutamine kokkuvõte • Täidesaatvad e. eksekutiivsed funktsioonid • Sünd ja kasvamine = ajule ohtlik! – sõltuvad nii tähelepanu,
Traditsiooniline juriidiline hermeneutika otsib “sõna tähenduse piire”, püüti eristada tõlgendamist õiguse edasiarendamisest või üksikjuhtumil ka selle loomisest. Uudne on küsimuse püstitus lähtub õigusreeglist (normist) ja tähendusreeglist (semantiline või süntaktiline) juriidilises mõttes. Õigusreegel saab oma sõltumatu reaalsuse kirjaliku vormi kaudu. Õigustekst on keele kirjalik väljendus, mida on võimalik seletada teatavate reeglite- mõistete abil (fonoloogilised, semantilised, süntaktilised reeglid). Lingvistilise pragmaatika abil saab seostada keelereegleid ja käitumist. Sõnade/tähemärkide kasutamine õigustekstides on kirjeldatav kui käitumine keelereeglite põhjal. On olemas 2 põhimõtteliselt võimalikku lähtekohta: 1) nn kindlad juhused, kus tähendusküsimused vähemalt esialgu päevakorras pole. Interpretatsiooniühiskonnas (Juristide hulgas) valitseb konsensus.; 2) nn avatud juhused, kus interpretatsiooniühiskonnas üksmeel puudub.
annaabi.ee 
