Euroopa Ülemkogu (0)

Põltsamaa Ametikool
K13K
Euroopa Ülemkogu
Referaat
Juhendaja : Tiia Piir
Koostaja: Grete Päärand
Kaarlimõisa 2016
SISUKORD
1.Sissejuhatus .....................................................................................3
2.Tegevuspõhimõtted .........................................................................4
2.1. Euroopa Liidu strateegiline tegevuskava.....................................5
3. Ajalugu............................................................................................6
4. Volitused ja funktsioonid..................................................................9
5. Koosseis.........................................................................................10
5.1. Eesistuja......................................................................................12
5.2. Eesistuja kabinet .........................................................................13
5.3. Liikmed.......................................................................................14
6. Erakonnad......................................................................................20
7. Asukoht ja kohtumised ...................................................................21
7.1 Euriala tippkohtumised................................................................23
8.Euroopa Ülemkogu eesistuja..........................................................24
9.Euroopa Liidu Nõukogu.................................................................25
9.1. Nõukogu Ülesanded...................................................................26
10. Euroopa Nõukogu.......................................................................27
10.1. Ajalugu.....................................................................................28
10.2.Sümbolid...................................................................................29
11. Kokkuvõte...................................................................................30
12. Kasutatud kirjandus.....................................................................31

1.Sissejuhatus

Euroopa Ülemkogu on Euroopa Liidu institutsioon , mis koosneb Euroopa Liidu liikmesriikide riigipeadest või valitsusjuhtidest, ülemkogu eesistujast ja Euroopa Komisjoni presidendist. Samuti osaleb ülemkogu kohtumistel Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja.
Euroopa Ülemkogu loodi 1974. aastal toonase Euroopa Majandusühenduse liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametliku arutelufoorumina. Ametliku staatuse sai see 1992. aastal Maastrichti lepinguga. 2009. aastal sai ülemkogust Lissaboni lepinguga üks euroopa Liidu seitsmest institutsioonist.
Euroopa Ülemkogu eesistuja on alates 1.detsembrist 2014 Donald Tusk .

2. Tegevuspõhimõtted

Euroopa Ülemkogu on strateegiline institutsioon, mis määrab kindlaks Euroopa Liidu poliitilise tegevuskava. Ülemkogu kohtumisel võetakse vastu järeldused, milles on välja toodud käsitletud mureküsimused ja nende lahendamiseks rakendatavad meetmed.
Ülemkogul ei ole seadusandlikku võimu, see ei võta vastu Euroopa Liidu õigusakte ega pea nende üle läbirääkimisi. Õigusaktide algatamisel ainuõigus on Euroopa Liidus Euroopa Komisjonil, kuid Euroopa Ülemkogu võib anda komisjonile tõuke seadusandliku poliitika kujundamiseks või selle muutmiseks.
Euroopa Ülemkogu kohtumisi, mida nimetatakse sageli ka Euroopa Liidu tippkohtumiseks, juhatab Euroopa Ülemkogu eesistuja ja need peavad toimuma vähemalt kaks korda iga kuue kuu tagant. Otsused tehakse enamasti konsensuse alusel, välja arvatud juhtudel, kus Euroopa Liidu alusleping nõuab ühehäälset või kvalifitseeritud häälteenamusega otsust. Ülemkogu eesistuja ja Euroopa Komisjoni president hääletusel ei osale.
Ülemkogul on kolme tüüpi kohtumisi: korralised, erakorralised ja mitteametlikud. Kuigi ka mitteametlikud kohtumised kavandatakse 1,5 aastat ette, ei võeta nende lõpul vastu ametlikke järeldusi, vaid laiemad ja mitteametlikud lausungid valitud poliitilistel teemadel. Erakorralised kohtumised lõppevad alati ametilike järeldustega, kuid neid kohtumisi ei kavandata tavaliselt ette pikemalt kui üks aasta. Näiteks toimus erakorraline ülemkogu sügisel 2001, kui koguneti arutama Euroopa Liidu reaktsiooni 11. septembri terrorirünnakutele.
Tavaliselt toimuvad kohtumised Brüsselis Justus Lipsiuse hoones , mis on ühtlasi Euroopa Liidu Nõukogu ja selle peasekretariaadi ametlik asukoht.

2.1 Euroopa Liidu Strateegiline tegevuskava

27.juunil 2014 Brüsselis toimunud euroopa Ülemkogu korralisel kohtumisel lepiti kokku viies prioriteetses valdkonnas, millele Euroopa Liit peaks aastatel 2014-2018 teravdatud tähelepanu pöörama. See kava sai aluseks nii Euroopa Ülemkogu kui ka teiste Euroopa Liidu institutsioonide töö kavandamisel.
Need proriteetsed valdkonnad on :
töökohtade loomine, majanduskasvu ja konkurentsivõime suurendamine ;
kodanike kaasamine ja kaitsmine, eriti võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega;
Euroopa Liidu energiaturu väljakujundemine koos säästva ja taskukohase energia tagamisega;
julgeoleku- ja õigusalase koostöö tõhustamine, erilise tähelepanuga rändel, organiseeritud kuritegevusel ja terrorismil;
Euroopa Liidu aktiivne osalemine maailma asjades, selleks ühise välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika tõhustamine.

3. Ajalugu

Euroopa Majandusühenduse riigipeade ja valitsusjuhtide esimesed mitteametlikud tipkohtumised toimusid veebruaris ja juulis 1961 (vastavalt Pariisis ja Bonnis). Need said alguse Prantsusmaa presidenti Charles de Gaulle ´i pahameelest, et eurointegratsioonis olid liiga suure sisulise rolli haaranud riikideülesed intutsioonid nagu Euroopa Komisjon. Regulaarseks need kohtumised siiski veel ei kujunenud. Esimene olulist rolli etendanud tippkohtumine toimus juba pärast de Gaulle´i ametist lahkumist detsembris 1969 Haagis , kus otsustati liitumiskõnelustele kutsuda Suurbitannia, Taani, Norra ja Iirimaa . Samuti otsustati sellel kohtumisel laiendada eurointegratsiooni pannes aluse ühisele välispoliitikale ning majandus- ja rahaliidule.
Selgema kuju võtsid tippkohtumised aastatel 1974-1988. Detsembris 1974 Pariisis toimunud tippkohtumisel jõuti Prantsusmaa presidendi Valery Giscard d´Estaing´i algatusel kokkuleppele, et Euroopa juhtimis- ja majanduskriisi lahendamiseks on vaja rohkem poliitilist sisendit tipptasandil ja regulaarseid kohtumisi. Lepiti kokku, et valitsusjuhid ( või riigipead ) hakkavad kohtuma kolm korda aastas. Esimene uute põhimõtete järgi peetud tippkohtumine toimus Dublinis 10.-11. märtsini 1975, kui Iirimaa oli Euroopa Majandusühenduse Nõukogu eesistuja. 1987. aastal mainiti tippkohtumist esimest korda ametlikus lepingus( Ühtne Euroopa Aktis), ametliku staatuse sai see 1992. aastal Maastrichti lepingus. Aastatel 1975-1995 peeti keskmiselt kolm kohutumist aastas, kuid 1996. aastal tõsteti aastaste kohtumiste arv minimaalselt neljani. Perioodil 2008-2014 on seda miinimumi tublisti ületatud, keskmiselt on peetud seitse kohtumist aastas. 2002. aastal fikseeriti ülemkogu asukohana Brüssel.
Mõningaid Euroopa Ülemkogu kohtumisi on peetud Euroopa Liidu ajaloo pöördepuntideks, näiteks:
1969 Haag- ühine välispoliitika ja Euroopa Majandusühenduse laienemine;
1974 Pariis- Euroopa Ülemkogu loomine;
1985 Milano - valitsustevahelise konverentsi moodusatmine, mis viis Ühtne Euroopa Aktini;
1991 Maastricht- kokkuleppe Maastrichti lepingu osas;
1992 Edinburgh- Strasbourg ´i säilitamine Euroopa Parlamendi asukohana
1993 Kopenhaagen - kohtumise tulemusel jõuti Kopenhaageni Kriteeriumiteni;
1997 Amsterdam- kokkuleppe Amsterdami lepingu osas;
1998 Brüssel- osa liikmesriikide otsustas üle minna eurole;
1999 Köln- deklaratsioon Euroopa Liide relvajõudude vajalikkusest ;
1999 Tampere- kokkulepe Euroopa Liide institutsioonide reformi osas;
2000 Lissabon - Lissaboni strateegia heakskiitmine;
2002 Kopenhaagen- kokkuleppe, mis viis mais 2004 Euroopa Liidu laienemiseni;
2007 Lissabon- kokkuleppe Lissaboni lepingu osas;
2009 Brüssel- ülemkogu esimese eesistuja ametisse nimetamine;
2010 Brüssel- kokkuleppe Euroopa Finantsstabililsiuse Fondi asutamiseks.
Nii oli Euroopa Ülemkogu olemas juba ammu enne seda, kui see sai Lissaboni lepingu jõustumisel ametlikuks Euroopa Liidu institutsiooniks. Euroopa Ülemkogu mõiste võeti ametlikult esimest korda kasutusele Euroopa Liidu lepingu 15. artiklis.
Lissaboni leping eristas Euroopa Ülemkogu lõplikult eraldi institutsioonina Euroopa Liidu Nõukogust ja lõi ülemkogu alalise eesistuja ametikoha. Olles välja kasvanud Euroopa Liidu Nõukogust, järgis ülemkogu varem sama süsteemi, kus eesistumine roteerus iga- aastaselt liikmesriikide vahel. Kui Euroopa Liidu Nõukogus püsib rotatsioonisüsteem siiani, siis Euroopa Ülemkogul on 2009. aastast üksikisikust eesistuja, kes ei oles samas ühegi riigi juht. Eesistuja ametiaeg on kaks ja pool aastat ning sama inimest võib tagasi valida ainult ühe korra. Novembris 2009 valiti ülemkogu esimeseks eesistujaks Belgia peaminister Herman Van Rompuy, kes uuele ametikohale asudes lahkus valitsusjuhi ametist. Tema volitused jõustusid koos Lissaboni lepingu jõustumisega 1. detsembril 2009.
Euroopa Ülemkogu traditsiooniline grupifoto 1987. aasta kohtumine Brüsseli kuning
palees .
Euroopa Ülemkogu Lissaboni lepingu allkirjastamisel 2007. aastal.

4. Volitused ja funktsioonid

Euroopa Ülemkogu on Euroopa Liidu ametlik institutsioon, mille funktsioon on Lissaboni lepingu kohaselt” anda liiduel selle arenguks vajalik tõuge ning määratleda selle üldised poliitilised sihid ja prioriteedud”. Põhimõtteliselt paneb ülemkogu paika Euroopa liidu poliitilise tegevuskava ja seetõttu peetakse seda ka eurointegratsiooni montooriks. Kuigi ülemkogul ei ole eurointegratsiooni soodustamiseks mingeid ametlikke volitlusi, on tal riijuhtidest liikmeskonna tõttu sellele protsessile suur mõju.
Kuna Euroopa Ülemkogu liikmeteks on Euroopa Liidu liikmesriikide riigipead või valitsusjuhid, esindab see liikmesriikide täidesaatvat võimu ja seetõttu on sellel suur mõju mitmetele olulistele poliitikavaldondadele, näiteks välis – ja julgeolekupoliitika le. Ülemkogul on ka õigus ametisse nimetada mitmeid tippametnikke- Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Keskpanga president. Ühtlasi esitab ülemkogu Euroopa Parlamendile kinnitamiseks Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadi.
Euroopa Ülemkogu saab mõjutada poliitika- ja õigusvaldkondade kavandamist, Euroopa Komisjoni koosseisu, Euroopa Liidu Nõukogu eesistumose roteerumist liikmesriikide seas, Euroopa Liidu liikmelisuse peatamist ja hääletamissüsteemide muutmist niinimetatud üleminekuaja klausliit kasutades. Kuigi Euroopa Ülemkogul ei ole otsest seadusandlikku võimu, eksisteerib teatud valdkondades niinimetatud „ hädapiduri protseduur”, see tähendab, et Euroopa Liidu Nõukogus hääletusel vähemusse jäänud riik, mis tunneb, et uus seadusandlus rikub tema õigussüsteemi või sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtteid, võib nõuda vastava seadus suunamist arutluse Euroopa Ülemkogusse.

5. Koosseis

Euroopa Ülemkogu koosneb Euroopa Liidu liikmesriikide riigipeadest või valitsusjuhtidest, lisaks on selle hääleõiguseta liikmed Euroopa Ülemkogu eesistuja ja Euroopa komisjoni president. Vastavalt aluslepingute on liikmesriigi juhil vajaduse korral õigus kohtumisele kaasa kutsuda valdkonda tundev minister, komisjoni presidendil aga vastava valdkonna eest vastutav komisjoni liige. Kui varem oli taoline praktika tavaline, siis Euroopa Liidu liikmesriikide arvu kasvust tingitud ülemkogu liikmete arvu kasvu tõttu rakendatakse seda viimastel aastatel harvem.
Kohtumistele võib vastavalt vajadesele kutsuda ka teisi ametiisikuid. Sageli osaleb Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kelle osalemine on ette nähtud ka alislepingus. Enne kohtumise algust annab ülevaate Euroopa Parlamendi seisukohtadest Euroopa Parlanedi president. Finantsküsimuste arutamise ajaks kutsutakse kohale tavaliselt Euroopa Keskpanga president. Kohtumiste juures viibib ka Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär, kes vastutab kohtumiste organusatsiooniliste aspektide ja protokollimise eest.
Lisaks osaleb kohtumisel mitmeid inimesi, kes teevad oma tööd kulisside taga ja keda enamasti kohtumisruumi ei lubata. Erandiks on kaks delegaati iga riigi kohta, kelle ülesanne on vahendada oma riigipeale või valitsjuhile kohtumise ajal uut informatisooni. Nupuvajutusega saavad ülemkogu liikmed küsida nõu oma riigi alaliselt esindajalt Euroopa Liidu juures. Selle infovahetuse eest kannavad hoolt kohtumise kõrvalruumis asuvad Antichi rühma liikmed (riikide alaliste esindajate abid). Kohtumistele on lubatud ka tõlgid, sest Euroopa Ülemkogu liikmed võivad rääkida kohtumistel oma keeles.
Kuna aluslepingutes ei ole täpselt määratud, kas konkreetset riiki peab esindama ülemkogus riigipea või valitsusjuht, võib mõnes riigis tekkida raskusi otsustamisel, kumb neist peaks Euroopa Ülemkogu kohtumisel osalma. Euroopa Parlamendi saadikuna väitis Alexander Stubb, et Soome president ei peaks ülemkogu kohtumisel osalema , sest Soome välispoliitika eest vastutab peaminister. Kui Stubbist oli 2008. aastal saanud välisminister, ei võimaldatud tal osaleda Gruusia sõja puhul kokku kutsutud erakorralisel ülemkogul, sest seal soovisid osaleda nii Soome president kui ka peaminister. Nii jäi Stubb kohtumisest kõrvale vaatamata sellele, et ta oli ühtlasi Euroopa Julgeolekul – ja Koostööorganisatsiooni peasekretär. Probleeme oli samal kohtumisel osalemisega ka Poolas, kus president Lech kaczynski ja peaminister Donald Tusk kuulusid eri parteidesse ning neil on erinev nägemus, kuidas tekkinud kriisile reageerida. Mitmel korral on sama olukord tekkinud ka Rumeenias , kus president Traian Basescu soovis aastatel 2007-2008 ise peaminister Calin Popescu-Tariceanu asemel ülemkogu osaleda. Uuesti kerkis see probleem üles 2012. aastal Basescu ja uue peaministri Victor Ponta vahel.

5.1. Eesistuja

Euroopa Ülemkogu eesistuja valivad ametisse ülemkogu liikmed kvalifitseeritud häälteenamusega kahkes ja pooleks aastaks. Sama isiku võib valida eesistujaks maksimaalselt kaheks ametiajaks ehk kokku viieks aastaks. Eesistuja peab pärast iga ülemkogu kohtumist esinema aruandega Euroopa Parlamendi eesi.
Esimene alaline eesistuja oli Belgia poliitik Herman Van Rompuy (2009-2014). Alates 2014.aastast on euroopa ülemkogu eesistuja Poola poliitik Donald Tusk.
See ametikoht loodi Lissaboni lepinguga. Enne seda roteerus eesistumine liikmesriikide juhtide vahel koos Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisega. See ajutine, roteeruv eesistumine ei toonud endaga kaasa mingit täiendavat täidesaatvat võimu. Peamiselt oli seda ametit pidava isiku ülesandeks kohtumiste ettevalmistamine ja juhatamine, samuti võis ta esindada Euroopa Liitu Välissuhtluses.

5.2 Eesistuja kabinet

Kuigi Euroopa Ülemkogu on vastavalt Lissaboni lepingule eraldi Euroopa Liidu institutsiooni, ei ole sellel oma administratiivset personali. Euroopa Ülemkogu ja selle eesistuja vajaduste eest kannab hoolt Euroopa liidu Nõukogu peasekretariaat.
Euroopa Ülemkogu eesistujal on siiski olemas oma isiklik büroo ehk kabinet, kuhu võib kuuluda kümneid nõunikke ja sekretäre.
Esimese eesistuja Herman Van Rompuy´ personaliülem oli endine Belgia karjääridiplomaat parun Frans van Daele. Samuti töötasid tema olulisemate nõunikena Suurbritannia endine parlamendiliige Richard Corbett, Ungari diplomaat Zoltan Martinsuz, endine kõrge euroametnik Odile Renaud- Basso ja Van Rompuy kauaaegne pressiesindaja Dirk De Backe.
Praeguse eesistuja Donald Tuski kabinetti juhatab Poola jurist ja endine kõrge riigiametnik Piotr Serafin. Tuski peanõunik välispoliitika küsimustes on eestlane Riina Kionka ja majandusküsimuste Jean- Pierre Vidal. Tuski vanemnõunik Poliitika ja konnunikatsiooni alal on Poola endine poliitiik Pawel Gras .

5.3 Liikmed

Tabelis on antud Euroopa Ülemkogu liikmed sesisuga 27. november 2015.
Praegu kuulub Euroopa Ülemkogusse neli riigipead : Küprose, Leedu, Prantsusmaa ja Rumeenia presidendid . Kõiki teisi riike esindavad õlemkogus valitsusjuhid.
Nimi
Pilt
Liikmesriik
Ametinimetus
Erakond
Liikmelisuse algus
Hääle kaal[22]
Zoran Milanović
Horvaatia
Peaminister
Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Horvaatia Sotsiaaldemokraatlik Partei
2013, 1. juuli
0,84%
Xavier Bettel
Luksemburg
Peaminister
Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Demokraatlik Partei
2013, 4. detsember
0,11%
Werner Faymann
Austria
Liidukantsler
Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Austria Sotsiaaldemokraatlik Partei
2008,2 . detsember
1,68%
Viktor Orbán
Ungari
Peaminister
Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Fidesz
2010, 29. mai
1,95%
Taavi Rõivas
Eesti
Peaminister
Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Eesti Reformierakond
2014, 26. märts
0,26%
Stefan Löfven
Rootsi
Riigiminister
Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Sotsiaaldemokraatlik Partei
2014, 3. oktoober
1,90%
Robert Fico
  Slovakkia
Valitsuse esimees
Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Suund – Sotsiaaldemokraatia
2012, 4. aprill
1,06%
Níkos Anastasiádis
Küpros
President
Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Dimokratikós Sinagermós
2013, . veebruar
0,17%
Miro Cerar
Sloveenia
Valitsuse esimees
Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Modernse Tsentri Partei
2014, 18. september
0,41%
Matteo Renzi
Itaalia
Ministrite Nõukogu esimees
Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Demokraatlik Partei
2014, 22. veebruar
12,05%
Mark Rutte
Holland
Peaminister
Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Vabaduse ja Demokraatia Rahvapartei
2010, 14. oktoober
3,37%
Mariano Rajoy
Hispaania
Valitsuse esimees
Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Rahvapartei
2011, 21. detsember
9,17%
Lars Løkke Rasmussen
Taani
Riigiminister
Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Venstre, Taani Liberaalne Partei
2015, 28. juuni
1,11%
Laimdota Straujuma
Läti
Peaminister
Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Ühtsus
2014, 22. jaanuar
0,39%
Klaus Iohannis
Rumeenia
President
Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Parteitu
2014, 21. detsember
3,93%
Juha Sipilä
Soome
Riiginõukogu esimees
Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Soome Keskerakond
2015, 29. mai
1,07%
Joseph Muscat
Malta
Peaminister
Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Tööpartei
2013, 11. märts
0,08%
Jean-Claude Juncker
Euroopa Liit
Euroopa Komisjoni president
(hääleõiguseta)
Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei
2014, 1. november
–
François Holande
Prantsusmaa
President
Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Sotsialistlik Partei
2012, 15. mai
13,02%
Enda Kenny
Iirimaa
Peaminister
Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Fine Gael
2011, 9. märts
0,91%
Donald Tusk
Euroop Liit
Euroopa Ülemkogu eesistuja
(hääleõiguseta)
Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Kodanikuplatvorm
2014, 1. detsember
–
David Cameron
Suurbritannia
Peaminister
Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Liit
Riiklik: Konservatiivne Partei
2010, 11. mai
12,63%
Dalia Grybauskaitė
Leedu
President
Parteitu
2009, 12. juuli
0,58%
Charles Michel
Belgia
Peaminister
Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit
Riiklik: Mouvement Réformateur
2014, 11. oktoober
2,21%
Bojko Borisov
Bulgaaria
Peaminister
Euroopa Rahvapartei
Riiklik: GERB
2014 7. november
1,43%
Bohuslav Sobotka
Tšehhi
Peaminister
Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Tšehhi Sotsiaaldemokraatlik Partei
2014, 29. jaanuar
2,05%
Beata Szydło
Poola
Ministrite Nõukogu esimees
Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Liit
Riiklik: Õigus ja Õiglus
2015, 16. november
7,49%
António Costa
Portugal
Peaminister
Euroopa Sotsialistlik Partei
Riiklik: Sotsialistlik Partei
2015, 26. november
2,06%
Angela Merkel
Saksamaa
Liidukantsler
Euroopa Rahvapartei
Riiklik: Kristlik-Demokraatlik Liit
2005, 22. november
15,91%
Aléxis Tsípras
Kreeka
Peaminister
Euroopa Vasakpartei
Riiklik: SYRIZA
2015, 26. jaanuar
2,17%

6. Erakonnad

Euroopa Liidu riigid neid Euroopa Ülemkogus esindavate riigijuhtide parteilise kuuluvuse alusel (kovalitsioone arvestamata).
Peaaegu kõik Euroopa Ülemkogu liikmed kuuluvad mõnda oma riigi erakonda, need erakonnad kuuluvad aga omakorda Euroopa parteidesse. Euroopa parteid korraldavad sageli enne ülemkogu kohtumist nende koosseisu kuuluvate ülemkogu liikmete kohtumise. Siiski tuleb meeles pidada, et Euroopa Ülemkogu liikmed esindavad eelkõige liikmesriike, mitte erakondi. Otsuste langetamisel arvestatud ülemogu liikmed eelkõige rahvuslike ja riiklikke huve, kuigi kahtlemata mõjutab poliitiline ideoloogia nende otsuseid ja valikuid (näiteks Euroopa Ülemkogu eesistuja või Euroopa Komisioni presidenti kandidaadi valikul ).
Allpool esitatud tabelis on ära toodud igasse Euroopa parteisse kuuluvate Euroopa Ülemkogu liimkmete arv ja nende osakaal ülemkogus. Parempoolsel kaardil on näidatud ülemkogu liikmete erakondlik kuuuluvus riikide kaupa. Andmed on esitatud seisuga 27. november 2015.
Euroopa partei Arv Häälte kaal (%)
Euroopa Sotsialistlik Partei 9 34,74
Euroopa Rahvapartei 8 33,85
Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Liit 2 20,13
Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit 7 8,53
Euroopa Vasakpartei 1 2,17
Parteitud 1 0,58
Kokku 28 100,00
7. Asukoht ja kohtumised
Euroopa Ülemkogu kohtumised toimuvad tavaliselt neli korda aastas Brüsselis. Traditsiooniliselt kestavad kohtumised kaks päeva, kui aga päevakorras on pikemad vaidlusi põhjustavad küsimused, siis ka kauem. Ülemkogu esimene alaline eesistuja Herman Van Rompuy püüdis aga kohtumised kokku suruda ühte päeva.
Kuni 2002. aastani roteerus kohtumispaik Euroopa Liidu liikmesriikide vahel, tavaliselt toimus kohtumine selles riigis, mille käes oli parajasti eesistumine. Nice ´i lepingule lisatud 22. deklaratsioonis oli aga öeldud, et alates 2002. aastast peab üks Euroopa Ülemkogu kohtumine igal eesistumisperioodil toimuma Brüsselis ja kui Euroopa Liidu liikmete arv jõuab 18 riigini, peavad kõik kohtumised edaspidi toimuma Brüsselis.
Aastatel 2002-2004 toimusid Brüsselis pooled ülemkogu kohtumistest ja alates 2004. aasta Euroopa Liidu laienemisest on kõik korralised kohtumised on siiski toimunud väljaspool Brüsselit, tavaliseslt selles riigis, mille käes oli parajasti eesistumine. Brüsselis kasutab Euroopa ülemkogu Justus Lipsiuse hoonest, kus asub ka Euroopa Liidu Nõukogu. Lipsiuse hoonest idas renoveeritakse praegu kolmest majast koosnevat Euroopa hoonet, misi peaks valmima 2016. aastal. Sellest saab Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu uus tippkohtumiste paik.
Otsust pidada kõik kohtumised ühes kohas mõjutasid mitmed tegurid, peamiselt logistilised (mida suuremaks kasvas Euroopa Liidu liikmesriikide arv, seda väiksematel liikmesriikidel ) ja turvalisusega seonduvad (Belgia politseil on laialdased kogemused suurte meelevaldustega toimetulekuks). Samuti võeti arvesse seda, et Brüsselis on olemas vajalikud, spetsiaalselt sisustatud ruumid ülemkogu liikmetele ja ajakirjanikele . Alaline asukoht brüsselis rõhutab ka seda, et Euroopa ülemkogu on üks Euroopa Liidu institutsioonidest, mitte lihtsalt isesisvate riikide juhtide tippkohtumine nagu G20.2007. aastal tekkis kohtumispaiga küsimuses vaidlus Belgia ja Portugali valitsuste vahel. Portugal soovis, et Lissaboni leping allkirjastatakse Portugali pealinnas Lissabonis, kuid Belgia võimud ei soovinud luua pretsedenti ja nõudsid, et korraline aastalõpu kohtumine leiaks tavapäraselt aset Brüsselis.
Kompomissina toimusid lepingu allkirjastamine , ametlik ülemkogu istung. See kutsus esile keskkonnakaitsjate rühmituse protestid , kes heitsid ülemkogule ette silmakirjalikkust: ühelt poolt nõuavad riigijuhid süsinikuemissiooni vähendamist, kuid teiselt poolt lendavad sama tippkohtumise raames kahe Euroopa linna vahet. Sama kriitikat on tehtud Euroopa Parlamendi aadressil, mis sõidab regulaarselt Brüsselist istungeid pidama Strasbourgi.
Praegu ei ole konkreetseid plaane hakata korraldama kohtumisi nujal kui Brüsselis, välja arvatud vääramatutest jõududest tingitud põhjustel. Näiteks Belgia lennujuhtide streik jaanuaris 2012 oleks peaaegu lõppenud Euroopa ülemkogu mitteametliku kohtumise üleviimisega.

7.1 Euroala tippkohtumised

Aastatel 2010-2011 pidasid mitmed euroala riikide riigipead aj valitsusjuhid erakorralisi kohtumisi Euroopa võlakriisi teemal. Oktoobris 2011 lepiti kokku, et nad hakkavad edaspidi ragulaarselt kohtuma kahel korral aastas, korraldates vajadusel ka täiendavaid erakorralisii kohtumisi. Need kohtumised toimuvad tavaliselt Euroopa Ülemkogu kohtumiste lõpul ja järgivad sama ülesehitust ( ka Euroopa Komisjoni president), kuid nendel osalevad ainult eurot kasutavate Euroopa Liidu liikmesriikide riigipead või valitsusjuhid.

8. Euroopa Ülemkogu eesistuja

Euroopa Ülemkogu eesistuja( ka Euroopa ülemkogu alaline eesistuja, mitteametlikult Euroopa Liidu president) on Euroopa Liidu kõrgeim esindaja välissuhtes ja Euroopa Ülemkogu kohtumiste juhataja.
Vastavalt Euroopa Liidu lepingu 15. artiklile on tema tööülesanded:
Euroopa Ülemkogu kohtumiste ettevalmistamine ja juhatamine;
Euroopa Ülemkogu tegevuse üldine suunamine;
Euroopa Ülemkogu tegevusest aru andmine Euroopa parlamendi ees.
Lisaks esindab ta Euroopa Liitu Välissuhetes eelkõige Euroopa Liidu Üh
ist välis- ja julgeolekupoliitikat puudutavates küsimustes ja rahvusvahelistel tippkohtumistel. Neid funktsioone jagab ta Euroopa Liidu välisasjade julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni presidendiga.
Euroopa Ülemkogu eesistuja alaline ametikoht loodi Lissaboni lepinguga 2009. aastal. Enne seda roteerus eesistumine ülemkogu liikmesriikide vahel. Eesistuja valitakse ametisse kaheks ja pooleks aastaks ülemkogu liikmete kvalifitseeritud häälteenamusega. Sama inimest võib sellele ametikohale tagasi valida vaid ühe korra, see tähendab kokku kaheks ametiajaks ehk viieks aastaks.
Esimene alaine eesistuja oli 1. detsembril 2009 ametisse astunud endine Belgia peaminister Herman Van Rompuy. Alates 1. detsembrist 2014 on Euroopa Ülemkogu eesistuja endine poola peamnister Donald Tusk. Euroopa ülemkogu eesistuja Donald Tusk.

9. Euroopa Liidu Nõukogu

Euroopa Liidu Nõukogu (mida vahel nimetatakse ka minsitrite nõukogks) on Euroopa Liidu põhiline otsuseid tegev institutsioon, mis jagab seadusandlikku ja eelarvealast võimu Euroopa Parlamendiga.
Nõukogu on ühtne orgn, kuid sõltuvalt arutusel olevast teemast koguneb nõukogu erinevates koosseisudes, millest võtavad osa valdkonna eest vastutavad liikmesriikide ministrid ja Europpa Komisjoni volinikud.
Euroopa Liidu Nõukogu on üks seitsmest Euroopa Liidu institursioonist.
Vastuvõtmiseks vajavad nii Euroopa Liidu nõukogu kui ka Euroopa Parlamendi heakskiitu Euroopa Liidu õigusaktid- Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused ja direktiivid , mille eelnõusid koostab ja esitab Euroopa Komisjon.
Liikmesriikide välisministrid moodustavad „ välisministrite nõukogu”, teised ministrid tegelevad nõukogu koosolekutel osaledes oma vastutusala (põllumajandus, keskkond, tervishoid, eelarve jne) teemadega.
Euroopa Liidu majandus – ja rahandusküsimuste nõukogus (ECOFIN) esindab Eestit tavaliselt rahandusminister.
Nõukogu sai alguse 1950. aastate asutamislepingutega. Istungid toimuvad Brüsselis või Luxembourgis. Nõukogu eesistuja vahetub kindla rotatsiooni alusel iga poole aasta järel.

9.1. Nõukogu ülesanded

Euroopa Liidu õigusaktide vastuvõtmine
Liikmesriikide üldise majandupoliitika koordineerimine .
Rahvusvahelistel kokkulepete sõlmimine EL-i ja ühe või mitme riigi või rahvusvahelise organisatsiooni vahel.
EL-i eelarve kinnitamine koos Euroopa parlamendiga
EL-i ühine välis- ja julgeolekupoliitika
Siseriiklike koohtute ja politseijõudude kriminaalasjades tehtava koostöö koordineerimine.

10. Euroopa Nõukogu

Euroopa Nõukogu lipp /Euroopa lipp
Euroopa Nõukogu liikmesriigid
Euroopa Nõukogu (EN) on rahvusvaheline oranisatsioon, millesse kuulub 47 liikmesriiki Euroopast ja Aasiast. Euroopa Nõukogu põhilised tegevusvaldkonnad on inimõigused, sotsiaalõigused, keelelised õigused, haridus ja kultuur . Euroopa Nõukogu ei ole Euroopa Liidu institutsioon ja seda ei tohi segamini ajada Euroopa Liidu Nõukoguga, mida mõnes dokumendis samuti nimetatakse Euroopa Nõukoguks.
Euroopa Nõukogu oluline saavutus on Euroopa inimõiguste konventsiooni koostamine 1950. aastal, mille raames asutati Euroopa inimõiguse Kohus.
Euroopa Nõukogu alaline sukoht on Stresbourgis, juhtorganid on parlamentaarne assamblee ja ministride komitee. Nõukogu ametlikud keeled on inglise ja prantsuse keel.
Euroopa Nõukogu peasekretäri valib parlamentaarne assamblee koos sekretariaadi juhtidega viieks aastaks. Alates 1. oktoobrist 2009 on peasekretär endine Norra peaminister Thorbjorn Jagland.

10.1 Ajalugu

Esimest korda kutsus üles Euroopa Nõukogu asutama Winston Churchill oma 19. septembril Zürichi ülikoolis peetud kõnes. Kuid ta oli Euroopa Nõukogust rääkinud juba 1943 raadioülekandes.
Euroopa Nõukogu ülesehituse kindlaksmääramiseks kutsuti 1948 Hollandis Haagis kokku kongress mitmesaja juhtiva poliitiku ning valitsusete ja kodanikuühiskonna esindajate osavõtul. Kongressil põrkusid kaks seisukohta: mõned pooldasid klassikalist rahvusvahelise organisatsiooni mudelit, kuhu valitsused oma esindajad määraksid, aga teised eelistasid parlamendisaadikute foorumit. Lõpuks ühendati mõlemad lähenemised , kui Euroopa Nõukogu põhikirjaga loodi nii ministrite komitee kui parlamentaarne assamblee. Sellist kahepoolset ülesehitust, mis koosneks salt valitsustevahelisest ja osalt parlamendivahelisest struktuurist, matkiti hiljem Euroopa Ühenduse, NATO ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni loomisel.
Euroopa Nõukogu asutati 5. mail 1949 Londoni Lepingu ehk Euroopa Nõukogu põhikirja allkirjastamisega kümne riigi poolt. Need olid Belgia, Holland, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Norra, Prantsusmaa, Rootsi, Suurbritannia ja Taani.
Edaspidi ühinesid nõukoguga teised Euroopa riigid. Eesti Ühines koos Leedu ja Sloveeniaga 14. mail 1993, mis järel nõukogus oli 29 liiget. Pärast Montenegro ühinemist 11. mail 2007 on nõukogus 47 liikmesmaad. Euroopa riikidest ei kuule sellesse üksnes Kasahstan, Valgevene ja Vatikan ning mõned üldiselt tunnustamata piirkonnad.
Läbi aegade on Euroopa Nõukogust lahkunud üksainus riik. See oli Tšehhoslovakkia, kes sai 21. jaanuaril 1991 nõukogu 25 liikmeks ja lakkas 31. detsembril 1992 olemast. Tema järglasriigid Tšehhi ja Slovakkia võeti mõlemad nõukogu liikmeks pool aastat hiljem, 30. juuni 1993.

10.2 Sümbolid

Euroopa Nõukogul on lipp ja hümn. Mõlemad on Euroopa Nõukogul ja Eurooap Liidul ühised.
Euroopa lipp võeti kasutusele 1955. aatal. See koosneb 12 kuldsest tähest, mis asuvad tumesinisel taustal aj on paigutatud ringikujuliselt. Tähed märkisid asutajaliikmete arvu, aga juba lipu kasutuselevõtmise ajal oli Euroopa Nõukogus 14 liiget.
Euroopa Nõukogu asutamise 15. aastapäeval 5. mail 1964 kuulutas nõukogu iga aasta 5. mai Euroopa päevaks.
Euroopa hümn võeti kasutusele 1972. aastal. Selleks on Ludwing van Beethoveni „Üheksanda sümfoonia” finaalist pärinev „Ood rõõmule”.
Euroopa lippu kasutavad laialdaselt nii avalikud asutused ja organisatsioonid kui ka eraisikud . 1980. aastatel hakkas sama lippu kasutama ka Euroopa Liit. Et vahet teha liidu ja nõukogu sõmboolikal, hakkas nõukogu tihtipeale kasutama lipu sellist varianti , kus lipule on lisatud e- väiketäht.

11. Kokkuvõte

Euroopa Ülemkogu on Euroopa Liidu institutsioon, mis koosneb Euroopa Liidu liikmesriikide riigipeadest või valitsusjuhtidest, ülemkogu eesistujast ja Euroopa Komisjoni presidentist. Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja osaleb ülemkogu kohtumisel. Euroopa Ülemkogu eesistuja on Donald Tusk. Euroopa Ülemkogu on strateegiline institursioon, mis määrab kindlaks Euroopa Liidu üldise poliitilise tegevuskava. Ülemkogu kohtumisel võetakse vastu järeldued, milles on välja toodud käsitletud mureküsimused ja nende lahendamiseks rakendatavad meetmed.
Euroopa Ülemkogu on Euroopa Liidu ametlik Institutsioon, mille funktsioon on Lissaboni lepingu kohaselt „anda liidule selle arenguks vajalik tõuge ning määratleda selle üldised poliitilised sihid ja prioriteedid . Kuna Euroopa Ülemkogu liikmeteks on Euroopa Liidu liikmesriikide täidesaatvat võimu ja seetõttu on sellel suur mõju mitmetele olulistele poliitikavaldondadele, näiteks välis- ja julgeolekupoliitikale. Euroopa Ülemkogu saab mõjutada poliitika- ja õigusvaldkondade kavandamist, Euroopa Komisjoni koosseisu , Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise roteerumist liikmesriikide seas, Euroopa Liidu liikmelisuse peatamist ja hääletamissüsteemide muutmist niinimetatud üleminekuaja klauslit kasutades.
Euroopa Ülemkogu eesistuja on Euroopa Liidu kõrgeim esindaja välissuhetes ja Euroopa Ülemkogu kohtumiste juhataja. Lisaks esindab ta Euroopa Liitu välissuhetes, eelkõige Euroopa Liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni presidendiga.
Euroopa Liidu Nõukogu on Euroopa Liidu põhiline otsuseid tegev institursioon, mis jagab seadusandlikke ja eelarvealast võimu Euroopa Parlamendiga.
Euroopa Liidu Nõukogu on üks seitsmest Euroopa Liidu institursioonist. Euroopa Liidu majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus esindab Eestit tavaliselt rahandusminister.
Euroopa Nõukogu on rahvusvaheline organisatsioon , millesse kuulub 47 liikmesiiki Euroopast ja Aasiast. Põhilised tegevused on inimõigused, sotsiaalõigused, keelelised õigused, haridus ja kultuur. Euroopa Nõukogu ei ole Euroopa Liidu institutsioon ja seda ei tohi segamini ajada Euroopa Liidu Nõukoguga, mida mõnes dokumenis samuti nimetatakse Euroopa Nõukoguks. Euroopa Nõukogul on lipp ja hümn. Mõlemad on Euroopa Nõukogul ja Euroopa Liidul ühised.

1. 12. Kasutatud kirjandus

2. https://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa%C3%9Clemkogu#Tegevusp.C3.B5him.C3.B5tted

3. https://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_%C3%9Clemkogu_eesistuja

4. https://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_Liidu_N%C3%B5ukogu

5. https://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_Liidu_N%C3%B5ukogu

6.

31