Erich Maria Remarque konspekt (0)

1 Hindamata

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Esitatud küsimused

Midagi on valesti� Beesley Joughin 2001 ?

Erich Maria Remarque (kodanikunimega Erich Paul Remark ) sündis 22. Juunil 1898 . aastal Osnabrückis raamatuköitja pojana . Kirjaniku kaugemad esivanemad olid prantslased ja perekonnanimi selle tõttu ka prantsusepäraselt Remarque , kuni kirjaniku vanaisa nime kirjapildi 19. sajandi alguses saksapärastas.
Autori perekonnas oli lisaks emale, isale ja kirjanikule endale veel kaks last. Kirjanikul oli kaks nooremat õde: Elfriede ja Erna. Peres olevat olnud ka neljas laps, kes suri imikueas.
Varases noorukieas asus Remarque klaverit mängima (ja hiljem ka õpetama) ent läks ema soovil katoliiklikus õpetajate harjutuskoolis õpetajakutset omandama.
Aasta enne autori harjutuskooli lõpetamist puhkes I maailmasõda ning paljud koolikaaslased läksid vabatahtlikena sõjaväkke.
1915. aastal moodustas kirjanik oma sõpradega „esteetikaklubi“, kus hakati arutlema kultuuri, kunsti ja kirjanduse üle. Grupeeringu nimeks sai „Traumbude“ (Unistuste tuba?). Sealsed mõttevahetused olid kirjanikule suureks inspiratsiooniks alustamaks oma kirjanikuteed.
1916. aastal kutsuti kirjanik sõjaväkke, kus tema peamisteks ülesanneteks oli kaevikute korrashoid, punkrite ehitamine ning okastraattõkete rajamine. Samal aastal sai kirjanik rindel ka haavata (kokku viiest kohast) ning ta saadeti haiglasse. Kuigi haavad paranesid jõudsasti, otsustas Remarque, et sõda pole tema jaoks ning kasutas ära igat võimalust, et rindele naasmine võimalikult pikaks ajaks edasi lükata. Kõigeealt toimetatigi kirjanik Tournout’ hospitali ning sealt edasi Saksamaale, kus ta veetis ülejäänud sõjaaja St. Vincenzi haiglas Duisburgis.
1917 aastal suri Remarque’i ema pärast pikaajalist võitlust vähiga ning pool aastat hiljem ka kirjaniku ebajumal. Mees, kellega loodi „Traumbude“.
Kirjanik lülitus tsiviilellu 1919. aastal ning jätkas õpinguid õpetajate seminaris, mille samal aastal ka lõpetas. Õpetajana kirjanik tööle ei jäänud ning suundus 1922. aastal tööle Hannoveri, kus ta asus tööle reklaamkirjutajana ning 1925. aastal kolis kirjanik omakorda Berliini ning asus tööle ajalehetoimetajana. Berliinis abiellus kirjanik ka esimest korda, kuid see ei jäänud püsima.
1929. aastal ilmus kirjaniku teos „Läänerindel muutuseta“ ning sellest sai peaaegu koheselt ka hitt . Esimene trükk müüdi läbi ühe päevaga ning sellest ei saanud hitt mitte ainuüksi Saksamaal, vaid kogu maailmas ning kuulsusega kaasnesid nii omad võlud kui ka pahupooled. Remarque on oma raamatu kohta öelnud järgmist:

„Ma kirjutasin „Läänerindel muutuseta“ selleks, et pääseda millestki , mis mind masendas ja kui ma kirjutamise lõpetasin, siis tundsin, et olen neist kohutavatest sündmustest vabanenud“ on ta pihtinud ajakirjanikele . „Ent nüüd ripub mu kohal see uus terror . Ma ei saa põgeneda selle huvi eest omaenses isiku vastu. Inimesed..., käsikirjad ...., kirjakandja..., igaüks, kellega kohtun, kuhu ma ka ei läheks“ (Tims 2003 : 73).

Pärast teose ilmumist alustas kirjanik ka järje kirjutamist ning selle nimeks sai „ Tagasitee “.
1933. aasta alguses põgenes Remarque Šveitsi , kuna kartis oma julgeoleku pärast. Enamus kirjanikke ja teadlasi kuulutati lindpriideks ning peagi algasid ka raamatute põletamise aktsioonid . Tuleasemele lendas enamik kirjanike teoseid, ka juutide kirjutatud raamatud ning mitmedki ajaloolise väärtusega ürikud. Hirmus kinni peetud saada, lahkusid Saksamaalt paljud intelligendid. Paljud tolle aja kuulsad ja edukad inimesed kasutasid võimalust ning lahkusid kas siis neutraalsesse Šveitsi või Prantsusmaale. Vähe ei olnud neidki, kel õnnestus saada laevale Ameerikasse. Remarque kajastab neid põgenemisi mitmes oma teoses („ Triumfikaar “ ja „Lissaboni öö“).
Pärast Saksamaalt põgenemist elas kirjanik mõnda aega Šveitsis, kust ta hiljem liikus edasi Ameerikasse.
Kuna kirjanik asetati pärast Saksamaalt põgenemist pagusasestaatusesse ning keelati sissesõit oma kodumaale , ei olnud kirjanikul võimalik näha ka oma järelejäänud perekonnaliikmeid. Romaan „ Elusäde “, mille Remarque kirjutas valmis kuu ajaga on otseselt põhendatud viimase õele, kes hukati repressiivorganite poolt 1943. aastal.
1947. aastal võttis kirjanik endale USA kodakondsuse ning väljus sellega ka kodakondsuseta isiku staatusest . Ta polnud enam emigrant.
Kirjaniku elu ilmestasid mitmed pikemad ja lühemaajalisemad armusuhted erinevate väljapaistvate ja edukate naistega , millest ehk kummalisim ja kõige rohkem kõneainet on pakkunud suhe Marlene Dietrichiga. Naisele arvatakse olevat pühendatud ka kirjaniku teine üks edukamaid teoseid „Triumfikaar“.
1970. aastal suri kirjanik insulti, nägemata viimast korda oma kodulinna, Osnabrücki.
Kirjaniku ilmunud teosed kronoloogilises järjekorras:

„Traumbude“ kirjutatud aastal 1924, avaldatud 1998.

„Jaam silmapiiril“ kirjutatud aastal 1928.

„Läänerindel muutuseta“ ilmunud 1929. aastal kirjaniku esikteosena.

„Tagasitee“, mis ilmus eesti keeles 1994. aastal ning saksa keeles 1931 .

„Kolm sõpra“, mis ilus esmatrükis aastal 1937.

„Armasta oma ligimest “ ilmus 1940. aastal ja oli juba täielikult paguluses kirjutatud. Eesti keeles ilmus romaan esmakordselt 1994. aastal.

Viiendaks raamatuks kirjaniku loominguteel oli „Triumfikaar“, mis arvatakse olevat põhendatud Marlene Dietrichile ning on ka spekuleeritud, et teose nimitegelane Joan on näitlejannast inspiratsiooni saanud. Raamat olmis esmakordselt 1946. aastal ning eesti keeles 1976.

„Elusäde“ on pühendatud kirjaniku varalahkunud õele. Romaanis väljendab kirjanik varjatult oma täielikku pettumust, kaotusevalu ning enesesüüdistust juhtunu pärast. Romaan ilmus esmakordselt 1952. aastal.

„Aeg antud elada, aeg antud surra“ ilmus esmatrükis 1954. Aastal. Raamat räägib noorest sõdurist, kes saabub tagasi kodulinna ja avastab, et kõik on kadunud. Surm ja meeleheide võtavad maad ent ometi on noormees suuteline säilitama inimlikkuse.

„Must Obelisk “ ilmus Remarque’i sulest 1956. aastal ning eesti keeles 1992. aastal.

„Taeval ei ole soosikuid “ ilus esmakordselt 1961. aastal ning see räägib üksiku võidusõitja ning surmava haiguse käes kannatava naise üksteiseleidmisest ning armumisest.

„Lissaboni öö“ ilmus 1962. aastal ning teos kirjeldab eredalt tundeid ja meeleolu mis möllab inimese sees, kes peab põgenema teda rõhuvate võimude ning vaenlaste eest. Pileti eest Ameerikasse on inimene võimeline kõigeks.

Saksa suurkirjaniku viimaseks , postuumselt ilmunud romaaniks jäi „Varjud paradiisis “. See ilmus 1971 . aastal ning see avaldati Remarque’i viimase abikaasa, Paulette Goddardi poolt.
Ajastu mõjud kirjaniku elule ja loomingule

I maailmasõda kestis 28. juulist 1914 kuni 11. novembrini 1918, mil kirjutati alla Compiegene’i vaherahule. Sõdivad riigid jagunesid Antandiks (Venemaa, Prantsusmaa ja Inglismaa) ning Keskriikideks (Saksamaa, Autria-Ungari, Türgi ning Bulgaaria , kes liitus 1915. aastal).
2. augustil 1914 okupeeris saksa armee Luksemburgi ning 21. augustil tungis armee ka Belgiasse. Armee lootis ka kiiret sissepääsu Prantsusmaale, kuid Belgia kindlusi kaitsvad sõdurid ei lasknud armeed mööda ning pärast 11 päeva pikkust võitlust oli selge, et sõda võib venida pikale.
Sõja esimesel aastal toimus nn Piirilahing, mis kulges 250 kilomeetri pikkusel piirialal ning saksa väed võitlesid korraga nii belgia kui inglise vägedega.
Mõisted, mis I. maailmasõda ehk kõige enam iseloomustavad on kaevikusõda või ka positsioonisõda. See tähendab, et rinne liikus vähe ning sõjategevus oli minimaalne. Püüti kindlustada piiri, et vältida vaenlase läbipääsu. Selle tõttu väljenduti ka näiteks sõjateateis irooniliselt: „Läänerindel muutuseta“. Kokku oli rindejoone pikkuseks 720 kilomeetrit.
I maailmasõda oli ka esimene sõda, kus kasutati korda mürkgaasi (saksa väed) ning 15000 mürgitatust sureb 5000.
Lisaks maismaasõjale toimus ka aktiivne allveesõda ning esimest korda kasutatakse ka lennukitelt pommitamist.
Sõja tulemusena annab Saksamaa alla ning kirjutatakse alla vaherahule Antandi ning Saksamaa vahel.

Ernest Hemingway elu ja looming
Ernest Miller Hemingway (1899–1961) sündis Chicago äärelinnas arsti pojana. Juba lapsena puutus ta kokku loodusega, harrastas küttimist, vaatles indiaanlaste elu ja seltsis nende lastega. Linnas koolis käies tegeles ta eriti innukalt poksimisega. Pärast keskkooli lõpetamist sai ta ajalehe reporteriks. Kui Ameerika Ühendriigid astusid 1917. aastal Esimesse maailmasõtta, kippus Hemingwaygi rindele, kuid teda ei võetud sõjaväkke, sest ta oli poksimisel oma silma vigastanud. 1918. aasta mais õnnestus tal siiski Punase Risti ohvitserina Euroopasse sõita. Ta sattus Itaalia rindele ning sai seal juba sama aasta juulis raskesti haavata. Pärast seda tuli tal mitu kuud lamada Milano haiglas, kuid ta jõudis siiski veel enne vaherahu sõlmimist uuesti rindele sõita. (Bannikov 1971: 566)
Lahingutest osavõtt ja sealt saadud kogemused mõjutasid tunduvalt Hemingway maailmavaate kujunemist ja loomingut ning temast sai üks „kadunud põlvkonna“ andekamaid esindajaid. Ta kuulus nende noormeeste põlvkonda, keda sõda oli nii füüsiliselt kui ka vaimselt invaliidistanud. Sõda oli neilt röövinud tervise ja hingelise tasakaalu. Endiste ideaalide asemele jäid vaid traumad ja õudsed unenäod ... (Bannikov 1971: 566)
Hemingway esimeseks suuremaks teoseks on „Meie päevil“, mille peategelane Nick Adamsis on eluga rahulolematu ja trotsiv, nagu on omane kadunud põlvkonnale (Bannikov 1971: 567). See on lugu mehest, kes elab valu, lahingutegevuse ja kogemuse piiril . Temas on „tuimestamatu teadmine, et midagi on valesti“. (Beesley, Joughin 2001: ?) Hemingway stiil kujunes välja juba tema varasemais novellides . Talle on omane jutustuse äärmine täpsus, sallimatus suuresõnalise retoorika ja sentimentaalsuse vastu, juhtmotiivi kordumine, igapäevane lohakas kõnekeel dialoogides ja alltekst. (Bannikov 1971: 567) Viimane tähendab, et tema teoses on nähtav vaid väike osa peidetud tegelikkusest – olulisem on see, mille kirjanik ütlemata jätab, kui see, mida ta ütleb (XX sajandi kirjanikke 2003: 119).
Tema esimene romaan on „Ja päike tõuseb“, mille peategelane on sõjainvaliid Jacob Barnes. Lisaks leiab teosest terve seltskonna kadunud noori, kelle hädad ja õnnetused on ühel või teisel moel seotud äsja lõppeva sõjaga – põletatakse elu ja andutakse joominguile. (Bannikov 1971: 567) Seega on see üsna rõõmutu ja kibestunud teos: „Mulle ei läinud korda, mille pärast see kõik oli,“ ütles Jack Barnes meile. „Ma tahtsin ainult õppida selle keskel elama. Võib-olla kui sa õpid selle keskel elama, siis saad sa teada, mille pärast see kõik on.“ (Hemingway 1926, viidatud Beesley, Joughin 2001 järgi) Hemingway järgmine romaan „Hüvasti, relvad“ on lääne kirjanduse üks kirglikum sõjavastane teos. Teost läbivad kaks põimunut teemat: sõda ja hukkumisele määratud armastus. Peategelane Frederic Henry teenib Itaalia sõjaväe sanitaarteenistuses ja teeb läbi rasked sõjakatsumused. Sõja käigus hakkab ta mõistma seesuguste tapatalgute mõttetust. Ta mõistab, et sõda valitsevad klassid, kuna sõdurid on vaid kahuriliha. Võib ka öelda, et nad on vaid peenraha selles ebainimlikus ja saatanlikus mängus. Pärast patriotismist kainenemist otsustab Henry sõlmida sõjaga „separaatrahu“ ning hoidub sõjaväekohustustest kõrvale. Teose lõpus jääb lugejale selgusetuks, kuhu ta läheb. Ta vaid eksleb vihmaga väikeses Šveitsi linnakes, mille haiglas Catherine suri. (Bannikov 1971: 568)
Mõlema romaani menu kindlustas Hemingwayd aineliselt ja ta asus elama Floridasse, kus ta andus küttimisele ja kalastamisele. Lisaks käis ta ka Aafrikas jahil ja külastas korduvalt Hispaaniat, kus ta uuris oma lemmiksporti ehk härjavõitlust. Neil aastail ilmusid novellid „Surm pärastlõunal“ ja „Aafrika haljad künkad“. Esimene neist räägib härjavõitlusest, teine jahimatkadest. Oma aja parima novellisti kuulsuse tõid talle aga novellid „Francis Macomberi üürike õnn“ ja „Kilimandžaaro lumi“. Hispaanias kirjutas ta ka näidendi „Viies kolonn“ ja romaani „Kellele lüüakse hingekella “. Seal lõpetas ta ka romaani „Kellel on ja kellel pole“, kus kritiseeritakse Ameerika Ühendriike. (Bannikov 1971: 568–569)
„Kellele lüüakse hingekella“ räägib Hispaania kodusõjast. Peategelane Robert Jordan on Ameerika haritlane , kes on olnud kuskil Ameerika kolledžis hispaania keele õpetajaks ning on läinud vabatahtlikuna Hispaania kodusõtta. Ta on spetsialist raudteede ja sildade õhkulaskmise alal ning ta saadetakse frankolaste tagalasse, et lasta õhku üks vabariiklaste sild. Jordan viibib kolm ööpäeva partisanide hulgas ning saavutabki oma eesmärgi, ehkki saab haavata. Lõpuks peavad partisanid ta maha jätma, kuna ta on puusast raskesti haavatud ... (Bannikov 1971: 570–571) Jordoni mõte „Maailm on tore paik ja väärt seda, et tema eest võidelda“ ilmestabki teost. Iga inimene peaks vastutama maailma saatuse ja maa peal elavate inimeste õnne ja vabaduse eest: „Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette : iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina uputab, või sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja sellepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella; seda lüüakse sinule.“ (Hemingway 1940, viidatud Bannikov 1971 järgi)
Teise maailmasõja ajal võttis Hemingway osa Inglise lennuväe pommirünnakuist Saksamaale. 1944. aastal ühines ta Prantsuse vastupanuliikumisega ning võttis osa Pariisi vabastamisest. Hiljem autasustati teda medaliga „ Vapruse eest“. Pärast sõja lõppu pöördus Hemingway tagasi Havanna lähistele ja jätkas kirjutamist. Peagi ilmus romaan „Üle jõe ja puude vilus“ ja jutustus „ Vanamees ja meri“. Neist viimane saavutas tõelise triumfi, millele järgnes Nobeli kirjandusauhind. (Bannikov 1971: 571) Lühijutu peategelane Santiago on kaotamas usku iseendasse ning teisedki peavad teda vanaks ja võimetuks. Ta läheb üksi merele (= inimene on elus üksi) ning on peagi täiesti ookeani (= elu) meelevallas. Seepeale palub ta jumalat, et kala võtaks (= soovid ja ihad, mida inimene tahab täita), ning julgustab ja lohutab end. Sööda neelanud kala ujub aga ulgumere poole ning nööri hoidmine nõuab vanamehelt tohutut vastupidavust (= igaüks peab oma saatusele vastu minema). Vanamees ei anna alla ning tahab kalale (= saatusele) näidata, kui palju inimene talub ja suudab. Kolmandal päeval võitleb ta kala ja iseendaga ning tapab kala. Säärane sümbolikeel näitab, et „inimest võib hävitada, kuid mitte võita“ ja et „inimene pole loodud alistumiseks“ (Hemingway 1952, viidatud Bannikov 1971 järgi).
Kõigi Hemingway teoste aluseks on reaalne elu ning tema looming on suurel määral kasvanud välja kirjaniku isiklikust elukogemusest. Nii seovad Hemingway teoste tegelasi tema enda iseloomujooned: vaen kodanliku elulaadi vastu, sallimatus vale ja teeskluse suhtes ning püüe lihtsate, puhaste ja terviklike inimeste poole. (Bannikov 1971: 573–574)
Oma elu viimased aastad elas Hemingway peamiselt Kuubal. Kirjutamise kõrval tegeles ta peamiselt kalastamisega. Nii ei läinud ta ka isiklikult Stokholmi Nobeli kirjandusauhinda vastu võtma, vaid saatis tänutelegrammi ja läks hoopiski kalale. Küll aga käis ta Aafrikas jahil ning Hispaanias härjavõitlustel. 1950. aastail halvenes aga Hemingway tervis. Nimelt oli ta 1949. aastal Itaalias jahiretkel oma silma vigastanud, mis põhjustas veremürgistuse. Sõjahaavadele lisandusid ka kaks autoõnnetust ja kaks lennuavariid. Pärast viimast lennuavariid peeti teda juba hukkunuks ja paljudes ajalehtedes ilmusid isegi nekroloogid. Tegelikult oli tal ajupõrutus , mille tõttu oli ta nägemise kaotanud. (Bannikov 1971: 575)
Viimastel eluaastatel töötas Hemingway seistes, sest istumist raskendasid seljahaavad. Ka poliitika kohta võttis ta järjest vähem sõna. Samas tegi ta seda äärmiselt kriitiliselt 1948. aastal, mil ta valmistas ette romaani „ Jumalaga , relvad“ kordustrükki. (Bannikov 1971: 567) Seal ta väidab järgmist: „Selle raamatu kirjutaja on veendumusele jõudnud, et sõdades on sõdijateks maailma kõige toredamad inimesed, seevastu sõdu provotseerivad ja päästavad valla nii otsene majanduslik konkurents kui ka need sead, kes loodavad sõjast kasu lõigata. Ma leian, et kõik inimesed, kes loodavad sõjast kasu lõigata ja aitavad seda valla päästa, tuleksid sõja esimesel päeval maha lasta nende maade ausate kodanike volitatud esindajate poolt, keda tahetakse sõtta kiskuda“ (Hemingway 2008: 10–11).
1960. aasta suvel sõitis Hemingway USA-sse. Ta suri 1961. aastal ja maeti kohalikku surnuaeda. Temast jäi järele mitmeid avaldamata käsikirju, mida hakkas publitseerima tema lesk . Neist kuulsam on „Pidu sinus eneses “. (Bannikov 1971: 567)
Lisaks eespool mainitule leidub Hemingway kohta veel huvitavaid fakte:
 Ta valetas end Esimese maailmasõja ajal aasta võrra vanemaks , et pääseda kaevikutes vedelemise asemel hoopis Punase Risti autojuhiks ( http://blog.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1998/30/areen/art_14.html )
 Ta ei kustutanud magades kunagi tuld ( http://blog.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1998/30/areen/art_14.html )
 Esitatud on tõendeid, et Hemingway tegi koostööd KGB-ga ( http://et.wikipedia.org/wiki/Ernest_Hemingway )
 Ta abiellus neli korda ( http://et.wikipedia.org/wiki/Ernest_Hemingway )
 Hemingway ja tema isa tegid enesetapu ( http://blog.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1998/30/areen/art_14.html ). Hemingway enesetapu põhjuseks võib pidada depressiooni, mis tulenes üha süvenevast alkoholismist ( http://et.wikipedia.org/wiki/Ernest_Hemingway )

.DOC Laadi alla originaalfail 7 lk · .doc · 13 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-01-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

13 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

katlinka Õppematerjali autor

Remarque'i elulugu

remaqrue kirjandus elulood Erich Maria Remarque

Kasutatud allikad

https://et.wikipedia.org/wiki/Ernest_Hemingway

Sarnased õppematerjalid

pdf

Erich Maria Remarque „Läänerindel muutuseta“

ÕPETAJAKONSPEKT Erich Maria Remarque „Läänerindel muutuseta“ (1929). Kätlin Kask Modernismist üldiselt  Modernismi defineeritakse üldiselt kui uuenduslikkust taotlevat suunda kirjanduses, kunstis, muusikas kui ka teistes eluvaldkondades. Seda võb vaadelda ka kui esteetiliste väärtushinnangute pööret ning mõtlemise muutumist Esimese maailmasõja järgsel ajal. Paraku ei suutnud 19. sajandil valitsenud stabiilne ja

Kirjandus

docx

Hemingway elu ja looming „Kellele lüüakse hingekella?“ analüüs

Ütleb, et kõik raamatud on mingis mõttes ühesugused. Raamat on hea siis, kui see, mis on raamatus räägitud, on palju tõelisem, kui elus. Lugejale peab peale raamatu lõpetamist jääma mulje, et see juhtus tema endaga. Autor peab lähtuma tõest. 12) 1960 „Ohtlik suvi“- viimane teos, härjavõitlus 13) Pärast surma annab abikaasa välja teose „Pidu sinus eneses“- kirjeldab Hemingway esimesi samme kirjaniku teel, palju portreesid jne. Elurõõmus, optimistlik. 10. Remarque elu ja looming + „Dorian Gray portree“ analüüs Remarque sündis 1898 ja suri 1970. Pärit Osnabrückist. Isa oli raamatuköitja. Otse koolipingist sõtta. Peale sõda oli tal väga raske leida oma kohta: tegutses ajakirjanikuna, õpetajana ja remonditöökojas. Ise on väitnud, et miski ei suutnud teda panna unustama sõjaõudusi. Muljed suuresti kandunud ka loomingusse. Tüüpiline kadunud põlvkonna esindaja. Looming 1929- „Läänerindel muutuseta“- sellest on ka film tehtud

Kirjandus

docx

Ernest Hemingway ja Erich Maria Remarque

Kujutatakse sõja hävitavat mõju, aga ka armastust sõja ajal. Peategelane pole täiuslik sõjakanelane, vaid inimene oma nõrkustega. Romaan ,,Kellele lüüakse hingekella" (1940) Hispaania kodusõda (1936-39)- Franco sai sellega võimule ja kehtestati diktatuur. Peategelane Robert Jordan, on vabatahtlikuna läinud sõtta ja võitleb vabariiklaste poolel Franco reziimi vastu.Ta ühineb partisanide salgaga. Tema ülesanne on õhku lasta sild. Kujutatakse ka tema ja partisani neiu Maria vahelist armastust. Kahjuks nende plaan reedetakse ja peategelane saab haavata ja jääb ohvrimeelselt teistest maha, et tulistada läheneva vastase pihta ja sureb. Ta leiab, et on selle kolme päevaga rohkem elanud kui mõni teine 70 aastaga ja tema võitlus ei olnud asjatu, sest ta võitles õigluse nimel.Pealkiri tähendab seda, et iga inimelu on väärtuslik, igaühe surm teeb maailma vaesemaks. Jutustus ,,Vanamees ja meri" (1952)

Eesti keel

docx

Kadunud põlvkond

Kadunud põlvkond Kadunud sugupõlveks (inglise keeles lost generation "kadunud põlvkond") hakati nimetama Esimeses maailmasõjas osalenud ja sellest osavõtmise tulemusena invaliidistunud või vaimselt ning moraalselt muserdatud noort põlvkonda. [1] Erich Maria Remarque (1898-1970) · Saksa kirjanik · Saanud kuulsaks põhiliselt romaanikirjanikuna · ,,Lissaboni öö" · ,,Triumfikaar" o Üks tema tippteostest o Humanistlik o Ühe inimese ümber areneb nii kirglik armulugu kui külmavereline kättemaksuplaan [10] · 1929. ,,Läänerindel muutusteta" [2] o Romaan sõjakoledustest Esimese maailmasõja päevil ja sõjast naasnute raskustest tavaellu tagasi pöördumisel

Kirjandus

docx

Modernismist - postmodernismini

Oma testamendis tahtis, et ta sõber põletaks kõik ta tööd, aga too eiras seda. Tema tuntumate jutustuste hulka kuulub ,,Metamorfoos"(1916). Selle peategelane on proovireisija Gregor Samsa ärkab ühel hommikul putukana. Tema teosed on veel ,,Jahimees Gracchus" ja ,,Seaduse ees". Kafka esimene romaan ,,Ameerika" (1927) loob Uuest Maailmast võõrandumise võrdkuju. Romaan ,,Protsess" (1925) on läbinisti rusuv. Väikeametnik Josef K. Vahistatakse 30.sünnipäeval.Erich Maria Remarque(1898-1970)-Sündis Osnabürckis Alam-Saksimaal raamatuköitja pojana.Läks 1916.a. otse koolipingist sõtta. Ta töötas ajakirjaniku,kaupmehe,kooliõpetaja,müügiagendi, organistina ning kirjutas teatrikriitikat. Kavatsus luua sõjaromaan, jutustada lahingutes kogetust tekkis tal 1917.a. See võttis külla aega, aga ,,Läänerindel muutuseta" tuli trükist alles 1929.aastal. See raamat on tänapäeval umbes 30 miljoni eksemplariga

Kirjandus

docx

Erich Maria Remarque - referaat,elulugu,looming

KURESSAARE AMETIKOOL ETTEVÕTLUSERIALADE OSAKOND NIMI Klass/Rühm Erich Maria Remarque Referaat Juhendaja: NIMI LINN 2009 Elulugu Erich Maria Remarque (1898- 1970) Erich Maria Remarque, kelle kodankunimi oli tegelikult Erich Paul Remark. Ema suri tal varakult ning tema mälestuseks lasi endale panna lisanime Maria. Ta sündis 22. Juunil aastal 1898 Saksamaal Osnabrückis. Erich Maria Remarque oli saksa kirjanik, kes sündis Osnabrückis raamatuköitja pojana. Pärast põhikooli lõpetamist õppis Osnabrücki katoliiklikus õpetajate seminaris. Aastal 1916 läks sõdurina rindele. Sai mitmeid kordi haavata. Ta armastas väga loodust ning õppis nooruses klaverit. Ta oleks saanud pianistiks aga ta vigastas oma kätt sõjas. Tal on kogu aeg olnud soov luksuse, rikkuse ja naiste järele. Pärast

Kirjandus

doc

Remarque ja Hemingway

1. Remarque sündis 22. juunil 1898 Lääne-Saksamaal. Nime Paul vahetas ta Mariaks austusest oma ema vastu. Remarque'i isa oli raamatuköitja. Perekond oli üsna vaene ning neil tuli sageli kolida. Taskuraha teenimiseks andis Remarque klaveritunde. Lisaks tundis huvi liblikate, metsade, jõgede ja kirjutamise vastu. 1916 läks Remarque vabatahtlikuna Esimesse maailmasõtta. 1917 suunati ta läänerindele, kus päästis mitme kaaslase elu. Rindel sai ta haavata ning pärast seda lahkus armeest. Pärast sõda suundus R. tagasi õpetajate seminari. Ta ei olnud sealsete vanaaegsete meetoditega rahul ning hakkas tegema juhutöid. Temast sai spordiajakirjanik. 1925 abiellus näitlejatar Ilse Jutta Zambonaga. 1929 sai tuntuks kirjanikuna romaaniga "Läänerindel muutuseta", mis sai väga menukaks ka välismaal

Kirjandus

rtf

Mõned välismaa kirjanikud

Lastes on siirust ja omakasupüüdmatust, mida täiskasvanute maailmas ei leidu. Nii tema kui ta tegelaste mõttelaadi kannavad zen-budistlikud ideed. Tuleb loobuda maistest väärtustest ja olla salliv kõige elava suhtes. Loomingu ülevaade 1 romaan, 2 novellikogu ja mõned üksikud novellid. - Novell "Noored" (1940), novell "Parim päev banaanikala püügiks" (1948), romaan "Kuristik rukkis" (1951), kogumik "Glassi perekonna kroonika" (1961-63), novell "Hapworth 16, 1924" (1965) Erich Maria Remarque 1998-1970 Elulugu Ta sündis Saksamaal suhteliselt vaeses perekonnas ja tema kodanikunimeks oli Erich Paul Remark. Tundis huvi kirjanduse, muusika ja kunsti vastu ja oli üsna hea viiulimängija. 1916 läks ta otse kolipingis vabatahtlikuna I MS. 1919 sai ta haavata ja lahkus armeest. Seejärel töötas mõnda aega õpetajana ja pikemalt ajakirjanikuna. 1929 saabus tuntus kirjanikuna romaaniga "Läänerindel muutuseta". Rahva hulgas saatis romaani päevapealt tohutu menu. Saksamaal

Kirjandus

Rohkem sarnaseid