Elektrimasinad (0)

8.  Elektrimasinad  
 
 
8.1 Elektrimasina tööpõhimõte 
Energia muundamiseks magnetvälja vahendusel 
kasutatakse elektrimasinat. 
Mehaanilist energiat muundatakse elektrienergiaks 
elektrigeneraatoris.   Generaator   pannakse pöörlema 
enamasti mitteelektrilise jõumasinaga, näiteks auru- 
hüdro- või gaasiturbiiniga, sisepõlemis- või 
diiselmootoriga. Selle jõu mõjul tekib magnetväljas 
liikuvas juhis  elektrivool . 
Elektrienergia muundatakse mehaaniliseks 
energiaks elektrimootoris. Mootori  tööpõhimõte on 
vastupidine : magnetväljas asuvale vooluga juhtmele 
mõjub jõud, mis paneb selle juhtme liikuma. Mootor 
paneb tööle tööpingi, mehhanismi või masina. 
 
Elektrimasinaid liigitatakse vooluliigi järgi 
• 
alalisvoolumasinad 
• 
vahelduvvoolumasinad 
viimaseid omakorda tööpõhimõtte järgi 
• 
asünkroonmasinad 
• 
sünkroonmasinad 
On veel palju teisigi elektrimasina tüüpe. 
Masinaosade koostöö ja energia muundamine  
toimub magnetvälja kaudu, mis toimib koostöötavate 
osade vahelises ruumis, enamasti õhupilus. 
Võimalikult tugeva magnetvälja saamiseks 
kasutatakse ferromagnetilisi südamikke, mida 
lihtsamini nimetatakse magnetsüdamikeks, mis 
moodustavad magnetahela. Vahelduvmagnetväljade 
puhul valmistatakse südamikud pöörisvoolude 
nõrgendamiseks ja neist tekkiva energiakao 
vähendamiseks enamasti 0,3…0,5 mm paksusest 
elektrotehnilisest lehtterasest. Elektrivool kulgeb 
isoleeritud juhist valmistatud mähistes. 
Energia muundamine elektrimasinas on 
paratamatult seotud kadudega. Kaod tekivad 
• 
voolu  kulgemisel läbi mähise juhtme, kus 
tekib mittesoovitav soojus . Seda kadu tuntakse kui 
vaseskadu . Vaseskadu on võrdeline voolutugevuse 
ruuduga ja juhi takistusega 
p
I 2
= r  
Cu
 
114 
• 
magnetsüdamikus ajaliselt muutuva 
magnetvälja toimel hüstereesist ja pöörisvooludest 
tekkiva soojusena. Seda kadu tuntakse kui 
rauaskadu  (ka teraseskadu). Rauaskadu on seda 
suurem, mida suurem ja massiivsem on 
magnetsüdamik, mida suurem on magnetsüdamiku 
materjali hüstereesisilmuse pindala ja mida suurem 
on ümbermagneetimise sagedus 
• 
masinaosade ja õhu vahelisest hõõrdest – 
ventilatsioonikadu  
• 
hõõrdest laagrites – hõõrdekadu 
 
 
Vaseskadu 
Rauaskadu 
P2 
Ventilatsioonikadu 
Hõõrdekadu 
 
Kadude tõttu on elektrimasina kasulik võimsus võllil 
P2 alati väiksem kui elektrivõrgust tarbitav võimsus 
P1. Nende omavahelist suhet iseloomustab masina 
kasutegur η (kreeka väiketäht  eeta ) 
P2
η =
 
P1
Elektrimasina kasutegur on enamasti vahemikus 
0,7…0,9. Kasutegur sõltub masina tüübist ning on 
seda suurem, mida suurem on masin, küündides 
väga suurtes masinates isegi üle 0,98. Väikeste, alla 
10 W võimsusega masinate kasutegur on aga alla 
0,5. 
Kasutegur sõltub ka masina koormusest. Kaod 
kasvavad koormuse  suurenemisel . Koos sellega 
suureneb ka soojenemine. Elektrimasina  lubatava  
koormuse määrabki tavaliselt soojenemise lubatav 
piir, harvem mingi osa  mehaaniline  tugevus või 
voolutihedus  liugkontaktil. Seepärast on väga oluline 
luua soojuse ärajuhtimiseks head jahutus-
tingimused. 
8.2 Asünkroonmootor 
Enamkasutatavamaks jõuallikaks maailmas on 
asünkroonmootor. Lühisrootoriga asünkroonmootor 
ei vaja peaaegu mingit hooldust. 
Asünkroonmootori põhiosadeks on staator  ja  rootor . 
Staator  on mootori paigalseisev osa. Staator 
paikneb mootorikeres 1, mis fikseerib kõik 
masinaosad omavahel ja millega mootor 
kinnitatakse tööpingile. Veerelaagrid 2 paiknevad 
laagrikilpides 3, mis tagab masinaosade 
kontsentrilisuse.  
 
115 
Keres  1 paikneb staatori magnetsüdamik 7, mis on 
koostatud 0,3…0,5 
mm paksustest stantsitud 
staatoriplekkidest, mis on omavahel isoleeritud. 
Staatori uuretes on pöördmagnetvälja tekitav (vt. 
jaotis 7.6)  kolmefaasiline mähis 8. 
 
 
Laagritel pöörleb võllile 10 kinnitatud rootor 9. Vabal 
võlli otsal on tavaliselt ventilaator  4, mis mootori 
pööreldes  puhub jahutusõhku mootorikere 
jahutusribide vahele. Ventilaator on kaetud kattega 
5, millega välditakse pöörleva ventilaatori juhuslik 
puutumine. 
Mootori elektriliseks ühendamiseks on kerel 
klemmikarp 6. 
Staatorimähisest, täpsemini öeldes, tema 
poolusepaaride arvust, sõltub mootori pöörlemis-
kiirus. 
Magnetvälja pöörlemiskiirus (seda nimetatakse ka 
sünkroonkiiruseks)  ω0 sõltub nii sagedusest f kui ka 
poolusepaaride arvust p: 
f
2
 
0
p
ω on tegelikult pöörlemissagedus, mille mõõtühikuks 
on radiaan sekundis (rad/s). Igapäevaelus 
kasutatakse enamasti pöörlemiskiiruse mõõtmiseks 
ühikut pööret minutis  (p/min), mille tähiseks on n. 
 
116 
60
60 f
n =
ω =
.  
0
0
2π
p
 
Kahepooluselises ehk ühe poolusepaariga masinas, 
nagu jaotises 7.6, luuakse  magnetväli, mis pöörleb 
kiirusega 
2 f
2 50
rad
, 
0 =
100 = 314
=3000p/min
p
1
s
neljapooluselises ehk kahe poolusepaariga masinas 
on sünkroonkiirus kaks korda väiksem ehk 1500 
p/min, kuuepooluselises ehk kolme poolusepaariga 
masinas on sünkroonkiirus kolm korda väiksem ehk 
1000 p/min jne. jne. 
Vool tekitatakse asünkroonmootori rootoris   olevas  
lühismähises induktsiooni teel. Selleks peab rootor 
pöörlema veidi aeglasemini kui magnetväli. 
 
Staatorimähises loodava magnetvälja 
pöörlemiskiiruse  ω0 ja rootori pöörlemiskiiruse ω 
erinevuse iseloomustamiseks kasutatakse mõistet 
libistus . Libistus s on suhteline pöörlemiskiiruse 
muutus 
ω –ω
0
n – n
0
s =
. 
n
0
0
Libistust võib tõlgendada ka rootori suhtelise 
mahajäämusena sünkroonkiirusega pöörlevast 
staatori magnetväljast. Rootor pöörleb 
mittesünkroonselt ehk asünkroonselt, millest tulebki 
tema nimetus. Standardse asünkroonmootori 
nimilibistus on mõni protsent, kusjuures suurem 
libistus on väiksematel mootoritel. 
Kui koormus mootori võllil kasvab, siis libistus 
suureneb. Seetõttu suureneb ka rootoris 
indutseeritud elektromotoorjõud ja seega ka vool. 
Mootori arendatav pöördemoment on võrdeline 
voolu ja magnetvooga: 
 
117 
T = k Φ I  
T 
pöördemoment njuutonmeetrites (Nm)   
Φ 
magnetvoog veebrites (Wb) 
 
I 
vool amprites (A) 
 
k 
masina ehitusest sõltuv tegur 
Kuivõrd nii vool rootoris kui magnetvoog masina 
õhupilus on suhteliselt raskesti määratavad ja 
masina tegur pole tavaliselt teada, avaldatakse 
mootori moment võimsuse ja kiiruse kaudu: 
P
55
9
P
T =
 
n
T 
pöördemoment njuutonmeetrites (Nm)   
P 
mehaniline võimsus  vattides  (W) 
ω 
nurkkiirus  radiaanides sekundis (rad/s)   
n 
pöörlemissagedus pööretes minutis (p/min) 
Mootori tarbitav võimsus 
P = 3U I cos  
1
ϕ
P1 
elektriline võimsus vattides (W)   
U 
liinipinge voltides (V) 
 
I 
liinivool amprites (A) 
 
cosϕ võimsustegur 
Võimsus mootori võllil 
P = 3U I η cosϕ  
P
η =
 mootori kasutegur. 
P1
Lisaks pöörlemiskiirusele n ja voolule I sõltuvad 
koormusest ka kasutegur η ja võimsustegur cosϕ. 
Seda iseloomustavad tüüpilised tunnusjooned on 
näha joonisel.  
 
Asünkroonmootori lülitamisel võrgupingele (kiirus on 
siis null) tekib suur käivitusvool, mille algväärtus on 
tavaliselt 5…7 korda nimivoolust suurem, ja mis 
kiiruse kasvades väheneb esialgu üsna aeglaselt. 
Samal ajal käivituse algmoment TA on enamasti vaid 
veidi suurem nimimomendist TN ning algul enamasti 
langeb sadulväärtuseni TS, siis kasvab 
vääratusmomendini  TK, misjärel saab väärtuse, mis 
sõltub koormusest mootori võllil.  
 
118 
Vääratusmoment ehk kriitiline moment TK  on 
maksimaalne moment, mida mootor suudab 
arendada. 
 
 
Lülitamisel võrgupingele on ka mootori võimsustegur 
esialgu väike. Joonisel on näha, kuidas tüüpilisel 
mootoril moment T, vool I ja võimsustegur cosϕ 
muutuvad sõltuvalt pöörlemiskiirusest. 
 
t 
 
n
e
ent
m
o
om
nt 
m
m
e
m
atus
itus
o
m
äiv
Väär
Algk
Sadul
Oluline on teada, et asünkroonmootori moment 
on võrdeline pinge ruuduga. See tähendab, et kui 
mingil põhjusel toitevõrgus pinge langeb ja 
moodustab nimipingest näiteks vaid 70% ehk 0,7, 
siis suudab mootor arendada vaid 0,72= 0,49 ehk 
vähem kui pool arvutuslikust momendist. Küllalt 
suure tõenäosusega võib siis koormusmoment olla 
suurem kui vääratusmoment. Siis mootor vääratub – 
kiirus väheneb nullini ning tekib sisuliselt lühistalitlus. 
Asünkroonmootori käivitusvoolu vähendamiseks ja 
käivitusaja juhtimiseks  sobib hästi sujuvkäiviti  ( soft  
starter). Kui on vaja ka reguleerida kiirust, siis 
lahendab kõik probleemid  sagedusmuundur . 
Mootori pöörlemissuuna muutmiseks tuleb klemm-
karbis omavahel vahetada kaks toitepingejuhet. 
Mootori andmed saab teada mootori sildilt. 
 
119 
8.3 Ühefaasiline asünkroonmootor 
Korterites ja kontorites puudub sageli kolmefaasilise 
voolu kasutamise võimalus. Väiketarvitites, näiteks 
ventilaatorites, pumpades, kodumasinates ei saa siis 
kasutada kolmefaasilist asünkroonmootorit. 
Ühefaasiline asünkroonmootor erineb kolme-
faasilisest eelkõige selle poolest, et tal puudub 
loomulik käivitusmoment. Ühefaasilise mootori 
staatori ühefaasiline vool I1 tekitab pulseeruvvälja, 
mida võib vaadelda kui kaht ühesuguse 
amplituudiga välja, mis pöörlevad teineteisele 
vastassuunas  kiirusega  
2π f1
ω =
. 
1
p
Kui rootor on mingis suunas pöörlema pandud, 
saavutab ta lõpuks püsikiiruse. 
Käivitusmomendi tekitamiseks on mitu võimalust. 
Kondensaatormootor  
Kondensaatormootoris on lisaks staatori töö-
mähisele TM veel käivitusmähis KM, mille telg on 
töömähise suhtes nihutatud 90 elektrilise kraadi 
võrra. Selle mähisega jadamisi on magnetvoo faasis 
nihutamiseks ühendatud kondensaator  C. Pärast 
käivitamist lülitatakse käivitusmähis välja. 
 
Kondensaator suurendab mootori massi ja 
mõõtmeid ning võib tekitada toitepinge moonutusi, 
mis häirib sidevahendite tööd. 
Ekraneeritud poolustega mootor 
Niisuguses mootoris  saavutatakse  magnetvoogude 
faasinihe abimähisega, mis on paigutatud staatori 
lõhestatud pooluseotsale. Magnetvood Φn1 ja Φn2 on 
teineteise suhtes faasis nihutatud. Seetõttu tekib 
pöörlev elliptiline magnetväli, mis koos rootori 
lühismähises indutseeritava vooluga loob 
pöördemomendi. 
 
 
120 
Niisugune mootor on kondensaatormootorist lihtsam 
ja töökindlam. Ka teeb ta vähem müra, sest staatoril 
pole uurdeid.  
Puudustena tuleb nimetada madalat kasutegurit 
(kadude tõttu ekraneerivas mähises tavaliselt 
η = 0,25…0,4) 
ja 
madalat 
võimsustegurit 
(cosϕ = 0,4…0,6). Ka käivitusmoment pole eriti suur. 
8.4 Kahefaasiline asünkroonmootor 
Automaatjuhtimissüsteemides on täiturmootorina 
(servomootorina) kasutusel ka kahefaasilised 
asünkroonmootorid. Mähised on ruumis nihutatud 
ning pöördemoment tekib nagu ühefaasilises 
käivitusmähisega masinas.  
 
Üks mähis – ergutusmähis E – töötab konstantsel 
pingel  U1. Teine – tüürmähis T – töötab pingel UT, 
mille suurust või faasi juhtsignaaliga muudetakse.  
Täiturmootorile esitatakse järgmisi nõudeid 
•  vabakäigu puudumine, s.t. toitepinge 
kadumisel peab mootor isepidurduma ja 
seiskuma 
•  stabiilne töö mistahes kiirusel 
•  pöörlemiskiiruse muutumine tüürpinge 
suuruse või faasi muutudes  
•  suur käivitusmoment 
•  väike tüürvõimsus 
•  suur toimekiirus 
•  töökindlus 
•  väike mass ja mõõtmed 
Õõsrootoriga mootor 
Mittemagnetilise õõsrootoriga mootoril on 
õhukeseseinaline (0,2…1 
mm) alumiiniumrootor. 
Rootoril on väike inerts  ja suur takistus. Erinevana 
teistest mootoritest pöörleb õõsrootor kahe staatori 
vahel. Need on välisstaator ja sisestaator. 
Sisestaator on uureteta, mähis on välisstaatoril.  
 
 
121 
8.5 Alalisvoolumootor  
Alalisvoolumootori tööpõhimõte oli sisuliselt vaatluse 
all jaotises 3.2: magnetväljas paiknevale vooluga 
juhtmele mõjub jõud. 
Magnetväli tekitatakse alalisvoolumasinas 
poolustega. Poolused on kas püsimagnetitest  või 
tekitatakse elektrivooluga ergutusmähises. 
Poolused on kinnitatud silindrilise teras ikke   külge, 
mis on üheaegselt masina kereks ja magnetahela 
osaks. Seda masinaosa, kus luuakse magnetväli, 
nimetatakse induktoriks.  
Vooluga juhtmeks on mähis, mis paikneb 
elektrotehnilisest terasest  plekist valmistatud rootori 
uuretes. Seda masinaosa nimetatakse ankruks ja 
mähist ankrumähiseks.  
Mähise pöörlemisel magnetväljas on juhtmekeerule 
mõjuva jõu suund sõltuv keeru asendist. Joonisel on 
lihtsuse mõttes vaadeldud vaid ühte juhtmekeerdu 
(mähise ühe keeruga pooli). 
 
Et ankur  pöörleks, tuleb iga poolpöörde (180 
elektrilise kraadi) järgi muuta voolu suunda poolis. 
Seda tehakse neutraaljoonel, kus poolis  tekkivad  
jõud on võrdsed ja vastassuunalised, ega pööra 
enam ankrut, sest pöördemoment on null. 
Selleks on masina võllil  kommutaator , mis pöörleb 
koos ankrumähisega ja, nagu ta nimi ütleb, 
kommuteerib ehk muudab voolu suunda. 
Kommutaator koosneb üksteisest isoleeritud 
lestadest  ehk lamellidest, mis on järgmisel joonisel 
kujutatud kahe poolringina. Ankrumähise pooliotsad 
on ühendatud lestadega. Vool juhitakse 
ankrumähisesse   harjadega , mille vahel pöörlevad 
kommutaatorilestad. Harjad on söest, grafiidist või 
vasest ning asuvad harjahoidjas, kus nad vedruga  
surutakse vastu kommutaatorilesti. 
 
 
122 
 
Neutraaljoonel muudetakse niiviisi voolu suund 
poolis. 
Iga pool on ühendatud kahe lestaga ehk: 
kommutaatorilesti on samapalju kui poolikülgi. Mida 
rohkem on masinas poole, seda ühtlasem on 
pöörlemiskiirus.  
Selle järgi, kuidas on omavahel ühendatud masina 
ankru- ja ergutusmähis, liigitatakse alalisvoolu-
mootorid  
a) sõltumatu ehk võõrergutusega masin, kus 
ankrumähist ja ergutusmähist toidetakse 
eraldi; sisuliselt on püsimagnetitega masin 
samasuguste omadustega 
 
 
                  
 
 
123 
b) rööpergutusega  ehk haruvoolumasin, kus 
ergutusmähis on ühendatud ankrumähisega 
rööbiti; ergutusmähis on suure  keerdude  
arvuga, ergutusvool on enamasti vaid mõni 
protsent ankruvoolust    
                  
 
c)  jadaergutusega  ehk peavoolumasin, kus 
ergutusmähis on ühendatud ankrumähisega 
jadamisi; ergutusmähist läbib ankruvool, 
ergutusmähisel on vähe keerde   
                   
 
d) liitergutusega ehk  segaergutusega  ehk 
kompaundmasin, mille poolustel on nii 
rööpergutusmähis kui jadaergutusmähis.
 
 
            
 
 
124 
Jadaergutusmähis 
Rööpergutusmähis 
 
Alalisvoolumootori  pöörlemissuuna muutmiseks 
on vaja muuta voolu suund kas  ankrumähises 
(vasakult teine joonis) või ergutusmähises (vasakult 
kolmas joonis).  
Polaarsuse muutmisega masina klemmidel (pluss- ja 
miinusjuhtme vahetamisega) pöörlemissuunda 
muuta ei saa.  
Seda illustreerib parempoolne joonis, kus 
vasakpoolse (esialgsega) võrreldes on muudetud nii 
ergutusvoolu kui ankruvoolu suunda, juhtmele 
mõjuva jõu suunda see pole muutnud. 
 
Alalisvoolumootorit ei tohi käivitada otselülitamisega 
liinipingele.  Tekkiv käivitusvool on nimivoolust kuni 
paarkümmend korda suurem (seda suurem, mida 
suurem ja mida kiirem on mootor, suurtel masinatel  
isegi kuni 50 korda). Suur vool tekitab kommutaatoril 
ringtule ja rikub kommutaatori ning seega kogu 
mootori. Käivitamiseks kasutatakse pinge sujuvat 
tõstmist või (vanemates seadmetes) käivitustakistit 
(käivitusreostaati).  
Otsekäivitamine on mõeldav väikese pinge ja 
väikese mootori korral, mille ankrumähise takistus 
on suur. 
Pöörlemiskiirus  
ω U – I (R
a
a
a +
R
 
k δ
ω 
pöörlemissagedus radiaani sekundis (rad/s) 
Ua 
ankrupinge voltides (V) 
Ia 
ankruvool amprites (A) 
Ra 
ankrumähise takistus oomides (Ω) 
R 
ankrumähisega jadamisi ühendatud takistus
 
 oomides (Ω) 
k 
masinategur, sõltub masina ehitusest 
Φδ 
magnetvoog õhupilus, võrdeline ergutus
 vooluga 
Pöörlemiskiiruse reguleerimine toimub kuni 
nimikiiruseni ankrupinge tõstmisega nimipingeni. 
Edasine kiiruse tõstmine, kui masina ehitus seda 
 
125 
võimaldab (tsentrifugaaljõud on võrdeline 
pöörlemiskiiruse ruuduga), toimub ergutusvoolu 
vähendamisega. 
      
 
Mootori pöördemoment ja võimsus muutuvad siis nii, 
nagu kujutatud järgmisel joonisel. 
 
P
P
N
N
T =
= 55
9
N
 
n
N
N
TN 
nimipöördemoment võllil njuutonmeetrites (Nm) 
PN 
nimivõimsus (mootori võllil) vattides (W) 
ωN 
niminurkkiirus radiaanides sekundis (rad/s) 
nN 
nimipöörlemissagedus pööretes minutis (p/min) 
8.6 Trafo  
Trafo ehk  transformaator  (ladina keelsest sõnast 
transformatore – muundama) on elektromagnetilisel 
induktsioonil põhinev seade vahelduvvoolu pinge 
muutmiseks. Seejuures muutub ka  voolutugevus , 
kuid sagedus jääb samaks. 
Lihtsaim trafo koosneb kahest mähisest, mis parema 
omavahelise  magnetilise sidestuse tagamiseks on 
paigutatud ühisele ferromagnetilisele südamikule. 
Trafosüdamik on harilikult valmistatud 0,35 või 0,5 
mm paksusest trafoplekist ehk elektrotehnilisest 
lehtterasest, väiketrafodel kasutatakse ferriit -
südamikku. Kui üks mähis – primaarmähis – 
ühendada vahelduvvooluallikaga, mille pinge on U1, 
tekib südamikus vool I1  ja vahelduv magnetvoog Φ, 
 
126 
mis teises mähises – sekundaarmähises – 
indutseerib vahelduvpinge U2. Kui sekundaarmähis 
ühendada tarvitiga, mille takistus on R, tekib neis 
vool I2. 
 
Primaar- ja  sekundaarpinge suhe sõltub mähiste 
keerdude arvu suhtest : 
U
w
1 = 1 = k  
U
w
2
2
U1 primaarpinge 
U2 sekundaarpinge 
w1 
primaarmähise keerdude arv 
w2 
sekundaarmähise keerdude arv 
k ülekandesuhe 
Trafo kaod on väikesed, kasutegur on tavaliselt 
0,98…0,99, suurel trafol isegi üle 0,99. Seepärast 
vaadeldakse trafot sageli ideaalse trafona. See 
tähendab, et primaarmähise ja sekundaarmähise 
võimsused on võrdsed ehk 
U I =U I  
1
1
2
2
U1 primaarpinge 
I1 primaarvool  
U2 sekundaarpinge 
I2 sekundaarvool 
Konstantse võimsuse juures on vool ja pinge 
pöördvõrdelises seoses – pinget tõstes vool 
väheneb ja pinget alandades vool suureneb: 
U
I
1
2
 
U
I
2
1
Kui primaarpinge on siinuspinge, südamik 
magnetiliselt ei küllastu ja sekundaarahela takistus 
ei olene pinge ega voolu hetkväärtusest, siis on ka 
sekundaarpinge ja –vool siinuselised. 
Trafo võimsus võib olla voltampri murdosast sadade 
megavoltampriteni, sõltuvalt vajadusest ja 
kasutusalast. 
Järgnevalt mõne trafotüübi lühikirjeldus. 
Jõutrafo 
On kasutusel elektrivõrkudes pinge tõstmiseks 
elektrijaamades ja alandamiseks tarvitite lähedal. 
 
127 
Eesmärgiks on kadude vähendamine 
ülekandeliinides. Vaseskadu on võrdeline voolu 
ruuduga. Vool väheneb pinge kümnekordsel 
tõstmisel kümme korda. See tähendab, et kaod 
ülekandeliinis vähenevad sada korda. Tegelikult 
tõstetakse pinget palju rohkem. Eesti suurtest 
elektrijaamadest väljuvate liinide pinge on 330 kV. 
Kui tarviti pingeks lugeda 400 volti , on trafo(de) 
ülekandesuhe 825, see tähendab, et kõrgepingeliinis 
on vool tarviti vooluga võrreldes 825 korda väiksem, 
kaod aga ideaaljuhul 680 tuhat korda väiksemad 
võrreldes sellega, kui ülekanne toimuks tarviti pingel. 
Tegelikult see päris täpselt nii pole, sest juhtme 
takistus on väiksema ristlõike tõttu suurem, kõrge-
pingeliinides lisanduvad muud kaod, ja arvestada 
tuleb ka trafo(de) kasutegurit. 
Jõutrafo on enamasti kolmefaasiline. Võimsus peab 
vastama trafo sekundaarpoolele ühendatud tarvitite 
vajalikule võimsusele. 
Jõutrafod on harilikult õlijahutusega, väiksemaid, alla 
15 
MVA võimsusega trafosid valmistatakse ka 
õhkjahutusega 
Mõõtetrafod 
•  Pingetrafo, mida kasutatakse kõrge pinge 
mõõtmiseks vahelduvvooluahelas 
•  Voolutrafo, mida kasutatakse suure 
vahelduvvoolu mõõtmiseks. 
Eraldustrafo 
Toitevõrgust eraldamiseks, et tagada elektritarvitite 
käsitsemisohutust. 
Impulsstrafo 
Pinge- ja vooluimpulsside tekitamiseks ja 
muundamiseks. 
 
 
 
128 

Document Outline

• 8. Elektrimasinad
  • 8.1 Elektrimasina tööpõhimõte
  • 8.2 Asünkroonmootor
  • 8.3 Ühefaasiline asünkroonmootor
    • Kondensaatormootor
    • Ekraneeritud poolustega mootor
  • 8.4 Kahefaasiline asünkroonmootor
    • Õõsrootoriga mootor
  • 8.5 Alalisvoolumootor
  • 8.6 Trafo
    • Jõutrafo
    • Mõõtetrafod
    • Eraldustrafo
    • Impulsstrafo