Elektrimasinad (4)

8. Elektrimasinad
8.1 Elektrimasina tööpõhimõte Energia muundamiseks magnetvälja vahendusel kasutatakse elektrimasinat. Mehaanilist energiat muundatakse elektrienergiaks elektrigeneraatoris. Generaator pannakse pöörlema enamasti mitteelektrilise jõumasinaga, näiteks auru- hüdro- või gaasiturbiiniga, sisepõlemis- või diiselmootoriga. Selle jõu mõjul tekib magnetväljas liikuvas juhis elektrivool. Elektrienergia muundatakse mehaaniliseks energiaks elektrimootoris. Mootori tööpõhimõte on vastupidine : magnetväljas asuvale vooluga juhtmele mõjub jõud, mis paneb selle juhtme liikuma. Mootor paneb tööle tööpingi, mehhanismi või masina.
Elektrimasinaid liigitatakse vooluliigi järgi · alalisvoolumasinad · vahelduvvoolumasinad viimaseid omakorda tööpõhimõtte järgi · asünkroonmasinad · sünkroonmasinad On veel palju teisigi elektrimasina tüüpe. Masinaosade koostöö ja energia muundamine toimub magnetvälja kaudu, mis toimib koostöötavate osade vahelises ruumis, enamasti õhupilus. Võimalikult tugeva magnetvälja saamiseks kasutatakse ferromagnetilisi südamikke, mida lihtsamini nimetatakse magnetsüdamikeks, mis moodustavad magnetahela. Vahelduvmagnetväljade puhul valmistatakse südamikud pöörisvoolude nõrgendamiseks ja neist tekkiva energiakao vähendamiseks enamasti 0,3...0,5 mm paksusest elektrotehnilisest lehtterasest. Elektrivool kulgeb isoleeritud juhist valmistatud mähistes. Energia muundamine elektrimasinas on paratamatult seotud kadudega. Kaod tekivad · voolu kulgemisel läbi mähise juhtme, kus tekib mittesoovitav soojus . Seda kadu tuntakse kui vaseskadu . Vaseskadu on võrdeline voolutugevuse ruuduga ja juhi takistusega
pCu = I 2 r
114 · magnetsüdamikus ajaliselt muutuva magnetvälja toimel hüstereesist ja pöörisvooludest tekkiva soojusena. Seda kadu tuntakse kui rauaskadu (ka teraseskadu). Rauaskadu on seda suurem, mida suurem ja massiivsem on magnetsüdamik, mida suurem on magnetsüdamiku materjali hüstereesisilmuse pindala ja mida suurem on ümbermagneetimise sagedus · masinaosade ja õhu vahelisest hõõrdest ­ ventilatsioonikadu · hõõrdest laagrites ­ hõõrdekadu
Vaseskadu Rauaskadu P2 Ventilatsioonikadu Hõõrdekadu
Kadude tõttu on elektrimasina kasulik võimsus võllil P2 alati väiksem kui elektrivõrgust tarbitav võimsus P1. Nende omavahelist suhet iseloomustab masina kasutegur (kreeka väiketäht eeta ) P2 = P1 Elektrimasina kasutegur on enamasti vahemikus 0,7...0,9. Kasutegur sõltub masina tüübist ning on seda suurem, mida suurem on masin, küündides väga suurtes masinates isegi üle 0,98. Väikeste, alla 10 W võimsusega masinate kasutegur on aga alla 0,5. Kasutegur sõltub ka masina koormusest. Kaod kasvavad koormuse suurenemisel . Koos sellega suureneb ka soojenemine. Elektrimasina lubatava koormuse määrabki tavaliselt soojenemise lubatav piir, harvem mingi osa mehaaniline tugevus või voolutihedus liugkontaktil. Seepärast on väga oluline luua soojuse ärajuhtimiseks head jahutus- tingimused.
8.2 Asünkroonmootor Enamkasutatavamaks jõuallikaks maailmas on asünkroonmootor. Lühisrootoriga asünkroonmootor ei vaja peaaegu mingit hooldust. Asünkroonmootori põhiosadeks on staator ja rootor . Staator on mootori paigalseisev osa. Staator paikneb mootorikeres 1, mis fikseerib kõik masinaosad omavahel ja millega mootor kinnitatakse tööpingile. Veerelaagrid 2 paiknevad laagrikilpides 3, mis tagab masinaosade kontsentrilisuse.
115 Keres 1 paikneb staatori magnetsüdamik 7, mis on koostatud 0,3...0,5 mm paksustest stantsitud staatoriplekkidest, mis on omavahel isoleeritud. Staatori uuretes on pöördmagnetvälja tekitav (vt. jaotis 7.6) kolmefaasiline mähis 8.
Laagritel pöörleb võllile 10 kinnitatud rootor 9. Vabal võlli otsal on tavaliselt ventilaator 4, mis mootori pööreldes puhub jahutusõhku mootorikere jahutusribide vahele. Ventilaator on kaetud kattega 5, millega välditakse pöörleva ventilaatori juhuslik puutumine. Mootori elektriliseks ühendamiseks on kerel klemmikarp 6. Staatorimähisest, täpsemini öeldes, tema poolusepaaride arvust, sõltub mootori pöörlemis- kiirus. Magnetvälja pöörlemiskiirus (seda nimetatakse ka sünkroonkiiruseks) 0 sõltub nii sagedusest f kui ka poolusepaaride arvust p:
2f 0 = p on tegelikult pöörlemissagedus, mille mõõtühikuks on radiaan sekundis (rad/s). Igapäevaelus kasutatakse enamasti pöörlemiskiiruse mõõtmiseks ühikut pööret minutis (p/min), mille tähiseks on n.
116 60 60 f n0 = 0 = . 2 p
Kahepooluselises ehk ühe poolusepaariga masinas, nagu jaotises 7.6, luuakse magnetväli, mis pöörleb kiirusega
2f 2 ·50 rad 0 = = =100 = 314 = 3000 p/min , p 1 s neljapooluselises ehk kahe poolusepaariga masinas on sünkroonkiirus kaks korda väiksem ehk 1500 p/min, kuuepooluselises ehk kolme poolusepaariga masinas on sünkroonkiirus kolm korda väiksem ehk 1000 p/min jne. jne. Vool tekitatakse asünkroonmootori rootoris olevas lühismähises induktsiooni teel. Selleks peab rootor pöörlema veidi aeglasemini kui magnetväli.
Staatorimähises loodava magnetvälja pöörlemiskiiruse 0 ja rootori pöörlemiskiiruse erinevuse iseloomustamiseks kasutatakse mõistet libistus . Libistus s on suhteline pöörlemiskiiruse muutus 0 ­ n0 ­ n s= = . 0 n0 Libistust võib tõlgendada ka rootori suhtelise mahajäämusena sünkroonkiirusega pöörlevast staatori magnetväljast. Rootor pöörleb mittesünkroonselt ehk asünkroonselt, millest tulebki tema nimetus. Standardse asünkroonmootori nimilibistus on mõni protsent, kusjuures suurem libistus on väiksematel mootoritel. Kui koormus mootori võllil kasvab, siis libistus suureneb. Seetõttu suureneb ka rootoris indutseeritud elektromotoorjõud ja seega ka vool. Mootori arendatav pöördemoment on võrdeline voolu ja magnetvooga:
117 T =k I T pöördemoment njuutonmeetrites (Nm) magnetvoog veebrites (Wb) I vool amprites (A) k masina ehitusest sõltuv tegur Kuivõrd nii vool rootoris kui magnetvoog masina õhupilus on suhteliselt raskesti määratavad ja masina tegur pole tavaliselt teada, avaldatakse mootori moment võimsuse ja kiiruse kaudu: P 9,55 P T= = n T pöördemoment njuutonmeetrites (Nm) P mehaniline võimsus vattides (W) nurkkiirus radiaanides sekundis (rad/s) n pöörlemissagedus pööretes minutis (p/min) Mootori tarbitav võimsus
P1 = 3 U I cos P1 elektriline võimsus vattides (W) U liinipinge voltides (V) I liinivool amprites (A) cos võimsustegur Võimsus mootori võllil
P = 3 U I cos P = mootori kasutegur. P1 Lisaks pöörlemiskiirusele n ja voolule I sõltuvad koormusest ka kasutegur ja võimsustegur cos. Seda iseloomustavad tüüpilised tunnusjooned on näha joonisel.
Asünkroonmootori lülitamisel võrgupingele (kiirus on siis null) tekib suur käivitusvool, mille algväärtus on tavaliselt 5...7 korda nimivoolust suurem, ja mis kiiruse kasvades väheneb esialgu üsna aeglaselt. Samal ajal käivituse algmoment TA on enamasti vaid veidi suurem nimimomendist TN ning algul enamasti langeb sadulväärtuseni TS, siis kasvab vääratusmomendini TK, misjärel saab väärtuse, mis sõltub koormusest mootori võllil.
118 Vääratusmoment ehk kriitiline moment TK on maksimaalne moment, mida mootor suudab arendada.
Lülitamisel võrgupingele on ka mootori võimsustegur esialgu väike. Joonisel on näha, kuidas tüüpilisel mootoril moment T, vool I ja võimsustegur cos muutuvad sõltuvalt pöörlemiskiirusest. Vääratusmoment Algkäivitusmoment
Sadulmoment
Oluline on teada, et asünkroonmootori moment on võrdeline pinge ruuduga. See tähendab, et kui mingil põhjusel toitevõrgus pinge langeb ja moodustab nimipingest näiteks vaid 70% ehk 0,7, 2 siis suudab mootor arendada vaid 0,7 = 0,49 ehk vähem kui pool arvutuslikust momendist. Küllalt suure tõenäosusega võib siis koormusmoment olla suurem kui vääratusmoment. Siis mootor vääratub ­ kiirus väheneb nullini ning tekib sisuliselt lühistalitlus. Asünkroonmootori käivitusvoolu vähendamiseks ja käivitusaja juhtimiseks sobib hästi sujuvkäiviti ( soft starter). Kui on vaja ka reguleerida kiirust, siis lahendab kõik probleemid sagedusmuundur . Mootori pöörlemissuuna muutmiseks tuleb klemm- karbis omavahel vahetada kaks toitepingejuhet. Mootori andmed saab teada mootori sildilt.
119 8.3 Ühefaasiline asünkroonmootor Korterites ja kontorites puudub sageli kolmefaasilise voolu kasutamise võimalus. Väiketarvitites, näiteks ventilaatorites, pumpades, kodumasinates ei saa siis kasutada kolmefaasilist asünkroonmootorit. Ühefaasiline asünkroonmootor erineb kolme- faasilisest eelkõige selle poolest, et tal puudub loomulik käivitusmoment. Ühefaasilise mootori staatori ühefaasiline vool I1 tekitab pulseeruvvälja, mida võib vaadelda kui kaht ühesuguse amplituudiga välja, mis pöörlevad teineteisele vastassuunas kiirusega
2 f 1 1 = . p Kui rootor on mingis suunas pöörlema pandud, saavutab ta lõpuks püsikiiruse. Käivitusmomendi tekitamiseks on mitu võimalust. Kondensaatormootor Kondensaatormootoris on lisaks staatori töö- mähisele TM veel käivitusmähis KM, mille telg on töömähise suhtes nihutatud 90 elektrilise kraadi võrra. Selle mähisega jadamisi on magnetvoo faasis nihutamiseks ühendatud kondensaator C. Pärast käivitamist lülitatakse käivitusmähis välja.
Kondensaator suurendab mootori massi ja mõõtmeid ning võib tekitada toitepinge moonutusi, mis häirib sidevahendite tööd. Ekraneeritud poolustega mootor Niisuguses mootoris saavutatakse magnetvoogude faasinihe abimähisega, mis on paigutatud staatori lõhestatud pooluseotsale. Magnetvood n1 ja n2 on teineteise suhtes faasis nihutatud. Seetõttu tekib pöörlev elliptiline magnetväli, mis koos rootori lühismähises indutseeritava vooluga loob pöördemomendi.
120 Niisugune mootor on kondensaatormootorist lihtsam ja töökindlam. Ka teeb ta vähem müra, sest staatoril pole uurdeid. Puudustena tuleb nimetada madalat kasutegurit (kadude tõttu ekraneerivas mähises tavaliselt = 0,25...0,4) ja madalat võimsustegurit (cos = 0,4...0,6). Ka käivitusmoment pole eriti suur.
8.4 Kahefaasiline asünkroonmootor Automaatjuhtimissüsteemides on täiturmootorina (servomootorina) kasutusel ka kahefaasilised asünkroonmootorid. Mähised on ruumis nihutatud ning pöördemoment tekib nagu ühefaasilises käivitusmähisega masinas.
Üks mähis ­ ergutusmähis E ­ töötab konstantsel pingel U1. Teine ­ tüürmähis T ­ töötab pingel UT, mille suurust või faasi juhtsignaaliga muudetakse. Täiturmootorile esitatakse järgmisi nõudeid · vabakäigu puudumine, s.t. toitepinge kadumisel peab mootor isepidurduma ja seiskuma · stabiilne töö mistahes kiirusel · pöörlemiskiiruse muutumine tüürpinge suuruse või faasi muutudes · suur käivitusmoment · väike tüürvõimsus · suur toimekiirus · töökindlus · väike mass ja mõõtmed
Õõsrootoriga mootor Mittemagnetilise õõsrootoriga mootoril on õhukeseseinaline (0,2...1 mm) alumiiniumrootor. Rootoril on väike inerts ja suur takistus. Erinevana teistest mootoritest pöörleb õõsrootor kahe staatori vahel. Need on välisstaator ja sisestaator. Sisestaator on uureteta, mähis on välisstaatoril.
121 8.5 Alalisvoolumootor Alalisvoolumootori tööpõhimõte oli sisuliselt vaatluse all jaotises 3.2: magnetväljas paiknevale vooluga juhtmele mõjub jõud. Magnetväli tekitatakse alalisvoolumasinas poolustega. Poolused on kas püsimagnetitest või tekitatakse elektrivooluga ergutusmähises. Poolused on kinnitatud silindrilise terasikke külge, mis on üheaegselt masina kereks ja magnetahela osaks. Seda masinaosa, kus luuakse magnetväli, nimetatakse induktoriks. Vooluga juhtmeks on mähis, mis paikneb elektrotehnilisest terasest plekist valmistatud rootori uuretes. Seda masinaosa nimetatakse ankruks ja mähist ankrumähiseks. Mähise pöörlemisel magnetväljas on juhtmekeerule mõjuva jõu suund sõltuv keeru asendist. Joonisel on lihtsuse mõttes vaadeldud vaid ühte juhtmekeerdu (mähise ühe keeruga pooli).
Et ankur pöörleks, tuleb iga poolpöörde (180 elektrilise kraadi) järgi muuta voolu suunda poolis. Seda tehakse neutraaljoonel, kus poolis tekkivad jõud on võrdsed ja vastassuunalised, ega pööra enam ankrut, sest pöördemoment on null. Selleks on masina võllil kommutaator , mis pöörleb koos ankrumähisega ja, nagu ta nimi ütleb, kommuteerib ehk muudab voolu suunda. Kommutaator koosneb üksteisest isoleeritud lestadest ehk lamellidest, mis on järgmisel joonisel kujutatud kahe poolringina. Ankrumähise pooliotsad on ühendatud lestadega. Vool juhitakse ankrumähisesse harjadega , mille vahel pöörlevad kommutaatorilestad. Harjad on söest, grafiidist või vasest ning asuvad harjahoidjas, kus nad vedruga surutakse vastu kommutaatorilesti.
122 Neutraaljoonel muudetakse niiviisi voolu suund poolis. Iga pool on ühendatud kahe lestaga ehk: kommutaatorilesti on samapalju kui poolikülgi. Mida rohkem on masinas poole, seda ühtlasem on pöörlemiskiirus. Selle järgi, kuidas on omavahel ühendatud masina ankru- ja ergutusmähis, liigitatakse alalisvoolu- mootorid a) sõltumatu ehk võõrergutusega masin, kus ankrumähist ja ergutusmähist toidetakse eraldi; sisuliselt on püsimagnetitega masin samasuguste omadustega
123 b) rööpergutusega ehk haruvoolumasin, kus ergutusmähis on ühendatud ankrumähisega rööbiti; ergutusmähis on suure keerdude arvuga, ergutusvool on enamasti vaid mõni protsent ankruvoolust
c) jadaergutusega ehk peavoolumasin, kus ergutusmähis on ühendatud ankrumähisega jadamisi; ergutusmähist läbib ankruvool, ergutusmähisel on vähe keerde
d) liitergutusega ehk segaergutusega ehk kompaundmasin, mille poolustel on nii rööpergutusmähis kui jadaergutusmähis.
124 Jadaergutusmähis Rööpergutusmähis
Alalisvoolumootori pöörlemissuuna muutmiseks on vaja muuta voolu suund kas ankrumähises (vasakult teine joonis) või ergutusmähises (vasakult kolmas joonis). Polaarsuse muutmisega masina klemmidel (pluss- ja miinusjuhtme vahetamisega) pöörlemissuunda muuta ei saa. Seda illustreerib parempoolne joonis, kus vasakpoolse (esialgsega) võrreldes on muudetud nii ergutusvoolu kui ankruvoolu suunda, juhtmele mõjuva jõu suunda see pole muutnud.
Alalisvoolumootorit ei tohi käivitada otselülitamisega liinipingele. Tekkiv käivitusvool on nimivoolust kuni paarkümmend korda suurem (seda suurem, mida suurem ja mida kiirem on mootor, suurtel masinatel isegi kuni 50 korda). Suur vool tekitab kommutaatoril ringtule ja rikub kommutaatori ning seega kogu mootori. Käivitamiseks kasutatakse pinge sujuvat tõstmist või (vanemates seadmetes ) käivitustakistit (käivitusreostaati). Otsekäivitamine on mõeldav väikese pinge ja väikese mootori korral, mille ankrumähise takistus on suur. Pöörlemiskiirus U a ­ I a ( Ra + R) = k pöörlemissagedus radiaani sekundis (rad/s) Ua ankrupinge voltides (V) Ia ankruvool amprites (A) Ra ankrumähise takistus oomides () R ankrumähisega jadamisi ühendatud takistus oomides () k masinategur, sõltub masina ehitusest magnetvoog õhupilus, võrdeline ergutus vooluga Pöörlemiskiiruse reguleerimine toimub kuni nimikiiruseni ankrupinge tõstmisega nimipingeni. Edasine kiiruse tõstmine, kui masina ehitus seda
125 võimaldab (tsentrifugaaljõud on võrdeline pöörlemiskiiruse ruuduga), toimub ergutusvoolu vähendamisega.
Mootori pöördemoment ja võimsus muutuvad siis nii, nagu kujutatud järgmisel joonisel.
PN P TN = = 9,55 N N nN TN nimipöördemoment võllil njuutonmeetrites (Nm) PN nimivõimsus (mootori võllil) vattides (W) N niminurkkiirus radiaanides sekundis (rad/s) nN nimipöörlemissagedus pööretes minutis (p/min)
8.6 Trafo Trafo ehk transformaator (ladina keelsest sõnast transformatore ­ muundama) on elektromagnetilisel induktsioonil põhinev seade vahelduvvoolu pinge muutmiseks. Seejuures muutub ka voolutugevus, kuid sagedus jääb samaks. Lihtsaim trafo koosneb kahest mähisest, mis parema omavahelise magnetilise sidestuse tagamiseks on paigutatud ühisele ferromagnetilisele südamikule. Trafosüdamik on harilikult valmistatud 0,35 või 0,5 mm paksusest trafoplekist ehk elektrotehnilisest lehtterasest, väiketrafodel kasutatakse ferriit - südamikku. Kui üks mähis ­ primaarmähis ­ ühendada vahelduvvooluallikaga, mille pinge on U1, tekib südamikus vool I1 ja vahelduv magnetvoog ,
126 mis teises mähises ­ sekundaarmähises ­ indutseerib vahelduvpinge U2. Kui sekundaarmähis ühendada tarvitiga, mille takistus on R, tekib neis vool I2.
Primaar - ja sekundaarpinge suhe sõltub mähiste keerdude arvu suhtest :
U 1 w1 = =k U 2 w2 U1 primaarpinge U2 sekundaarpinge w1 primaarmähise keerdude arv w2 sekundaarmähise keerdude arv k ülekandesuhe Trafo kaod on väikesed, kasutegur on tavaliselt 0,98...0,99, suurel trafol isegi üle 0,99. Seepärast vaadeldakse trafot sageli ideaalse trafona. See tähendab, et primaarmähise ja sekundaarmähise võimsused on võrdsed ehk
U 1 I1 =U 2 I 2 U1 primaarpinge I1 primaarvool U2 sekundaarpinge I2 sekundaarvool Konstantse võimsuse juures on vool ja pinge pöördvõrdelises seoses ­ pinget tõstes vool väheneb ja pinget alandades vool suureneb:
U1 I 2 = U 2 I1 Kui primaarpinge on siinuspinge, südamik magnetiliselt ei küllastu ja sekundaarahela takistus ei olene pinge ega voolu hetkväärtusest, siis on ka sekundaarpinge ja ­vool siinuselised. Trafo võimsus võib olla voltampri murdosast sadade megavoltampriteni, sõltuvalt vajadusest ja kasutusalast. Järgnevalt mõne trafotüübi lühikirjeldus.
Jõutrafo On kasutusel elektrivõrkudes pinge tõstmiseks elektrijaamades ja alandamiseks tarvitite lähedal.
127 Eesmärgiks on kadude vähendamine ülekandeliinides. Vaseskadu on võrdeline voolu ruuduga. Vool väheneb pinge kümnekordsel tõstmisel kümme korda. See tähendab, et kaod ülekandeliinis vähenevad sada korda. Tegelikult tõstetakse pinget palju rohkem. Eesti suurtest elektrijaamadest väljuvate liinide pinge on 330 kV. Kui tarviti pingeks lugeda 400 volti , on trafo(de) ülekandesuhe 825, see tähendab, et kõrgepingeliinis on vool tarviti vooluga võrreldes 825 korda väiksem, kaod aga ideaaljuhul 680 tuhat korda väiksemad võrreldes sellega, kui ülekanne toimuks tarviti pingel. Tegelikult see päris täpselt nii pole, sest juhtme takistus on väiksema ristlõike tõttu suurem, kõrge- pingeliinides lisanduvad muud kaod, ja arvestada tuleb ka trafo(de) kasutegurit. Jõutrafo on enamasti kolmefaasiline. Võimsus peab vastama trafo sekundaarpoolele ühendatud tarvitite vajalikule võimsusele. Jõutrafod on harilikult õlijahutusega, väiksemaid, alla 15 MVA võimsusega trafosid valmistatakse ka õhkjahutusega
Mõõtetrafod · Pingetrafo, mida kasutatakse kõrge pinge mõõtmiseks vahelduvvooluahelas · Voolutrafo, mida kasutatakse suure vahelduvvoolu mõõtmiseks.
Eraldustrafo Toitevõrgust eraldamiseks, et tagada elektritarvitite käsitsemisohutust.
Impulsstrafo Pinge- ja vooluimpulsside tekitamiseks ja muundamiseks.
128