Niguliste kirik (2)

Tallinna Ülikool
Ajaloo Instituut
Niguliste kirik
Ettekanne
II kursus
Tallinn 2009

Niguliste kiriku arhitektuuri- ja ehituslugu

Tallinna vanalinna lõunapoolmikusse, Toompea kõrgendiku ja Harju tänava vahelisele astangule rajatud Niguliste kirik asub Rataskaevu, Niguliste ja Harju tänavatega ümbritsetud alal, mis lõunas külgneb omaaegse Uue seegi territooriumiga.1
Üldiselt omaksvõetud seisukoha järgi oli kaubitsejate ja meresõitjate kaitsepühakule Nikolausele pühitsetud Niguliste kiriku rajajateks 1230 . aasta paiku orduvõimude kutsel üle Gotlandi Tallinna sisserännanud saksa kaupmehed, kes eeldatavasti hõivasid praeguse Niguliste kiriku lähikonna- nüüdsete Rüütli, Niguliste ja Harju tänavate vahelise ala.2
Niguliste kirik kujutab endast kolmelöövilist hilisgooti basiilikat (algkirik oli 3-lööviline ja 4 traveega pseudobasiilika3), millega idas liituv koor on pikihoonega ühelaiune ja mille külglöövid moodustavad plügonaalse lõpmikuga koori ümbriskäigu. Löövid on kaetud lihtsate servjoonvõlvidega, mis toetuvad enamikus massiivsetele neljatahulistele ja ainult koorilõpmikus saledamatele kaheksatahulistele raidkivist piilaritele ning geomeetrilise kujuga seina konsoolidele. Kiriku peaportaal paikneb põhjaküljel, teine, ennistamistöödel avastatud ja rekonstrueeritud välisportaal asub sellega kohakuti lõunaküljel. Hilisgootiaegne kahevõlvikuline käärkamber, mille juurde kuulub otse koorist eraldi sissepääsuga kelder , külgneb koori põhjaseinaga. Pikkihoone lääneotsalt kõrgub võimas neljatahuline torn, mille põhiliselt keskaegset kiviosa katab nüüd omaaegsetele barokkvormidele lähedaselt taastatud mitmeastmeline avatud rõdu ja tuulelipuga kroonitud kiiver. Torni lõunaküljel asuv ja hilisgootikasse kuuluv Püha Matteuse ehk hilisema nimetusega Püha Antoniuse kabel on kiriku arvukatest juurdeehitistest avaraim ning omab tsentraalset ruumivormi. Kabeli esinduslik peaportaal paikneb lõunafassaadis.4 Kaitsemüürideta linna rajatuna oli algkirik ühtlasi kaitsekirik5. Toonaset algkirikust on säilinud veel vaid torni alaosa ning pikihoone müüristik, osaliselt põhja- ja lõunaportaal, samuti nüüdseks põranda alla jäänud kooriruumi müüri fragmendid.6
Praeguse suuruse ja ilme omandas eeskoda 17.sajandi teisel poolel, mil ajakohane barokkportaal kapitaalselt uuendatud fassaadseinas kiriku peasissepääsuks muutus. Tilluke, vahetult eeskotta avanev ruum selle idaküljel ehitati 17. sajandi keskel Bogislaus von Roseni hauakabeliks. Kõige läänepoolsem ehitis Niguliste põhjaküljel on väike, algselt eraldi seisvana püstitatud Peter August von Holstein -Becki hauakabel 18. sajandi teisest poolest. Vestibüül, garderoob ja teised muuseumi-kontserdisaali kaasaegsed abiruumid asuvad kõik pikkihoone põhjakülge ääristavate kabelite ette ja osalt alla rajatud maa- aluses juurdeehitises.7
Kunagisele algpikihoonele lisandunud kabelite püstitamisele järgnes koori ja pikihoone radikaalne ümberehitamine, läänetorni etapiviisilised kõrgendamised ja endiste väiksemate kabelite laiendamine või siis ajakohasemale arhitektuurile vastavatega asendamine.8
Algkiriku torni dateerimine jääb 13. sajandi lõppu ning praeguse torni ehitust alustati 1350. aasta paiku. Torni dateerimisel saab määravaks fakt, et pikkihoone lääneseinas, umbes 420 cm kõrgusel asuva kitsa ümarkaarse portaali tagant algav ning 17.sajandi lõpul esmalt vägevate sepisankrutega läbistatud ja seejärel hoolikalt kinni müüritud trepikäik on tõusvana suundunud otse torni lõunaseina. Seejuures on täiesti ilmne, et umbes 430 cm pikkuselt välja puhastada õnnestunud, seega 200 cm juba torni lõunaseina sisse ulatunud ja Niguliste algkirikule iseloomulikest opus rusticum’i laadis töödeldud kividest trepikäigu ühtlane põhjasein on oma täies pikkuses üheaegselt laotud. Kuna põrandast enam kui 4 m kõrgusele jäetud sissepääsuavaga trepikäik rajati kiriku sõjaliseks kaitseks, on pikihoonest vajumisvuugiga eraldatud torn ikkagi sama pikihoonega ühtse kaitsesüsteemi moodustanud. Olles mõistagi kõige ligipääsmatumaks ja sellisena ka kogu kaitsesüsteemi olulisemaks osaks, dateerub Niguliste torn oma varasemas kujus algpikihoonega samasse aega, s.o. hiljemalt 13. sajandi lõppu. Välismõõtmetelt oli Niguliste algne torn põhiplaanis niisama suur kui praegune, kuid mõnevõrra õhemate, 330 cm paksuste seinamüüridega. Kuna torni püstitamisel ei olnud esmaseks eesmärgiks mitte niivõrd arhitektuurselt mõjuva ja lõpetatud kompositsiooni loomine kui kiriku kaitseülesannete kohandamine , jäi tookordne torn finantsilistel või muudel põhjustel esialgu veel üsna madalaks. Püha Matteuse kabeli (oli kahe võlvikuga) katusealust läbiva torni kagunurgal säilinud ja ehitusjärguna tõlgendavate jälgede järgi otsustades ulatus esmane torn umbes praeguse võlvipealse vahelaeni ehk nüüdse kesklöövi akendini. Sealt ülespoole algab muide ka torni kirde- ja kagunurga puhastest kantkividest ladu. Ületades küll pikihoone külgmüürid, jäi torn selle lääneviilust märksa madalamaks. Vahelaed olid kõik puidust ning torni ülemistele korrustele pääses vaid kõrgel asuva portaaliava kaudu, treppi tollal siis polnud. Niguliste algpikihoonet täiendanud tugev läänetorn on kõigiti kooskõlas kiriku üldise ehituskunstilise orientatsiooniga, sest nii Vestfaali kui ka Gotlandi 13. sajandi kirikutes oli nelinurkse põhiplaaniga ja pikihoonest massiivsemate seinamüüridrga läänetorn väga levinud. 9 1515.aastal kõrgendati torni ja krooniti see hilisgooti telkkatusega10
Torni põhjaküljele püstitati 1342. aastal mainitud Püha Barbaruse kabel, mille kuju pole teada ja selle kõrvale peaportaali ette arvatavasti roidvõlvidega kaetud 2-võlviline Püha Jüri kabel. Otsas külgneb sellega sama sajandi lõpus ehitatud nn. Väike Kabel, mis ühendati põhjalööviga kahe kõrge kaare abil.11
Koos pikihoonega kerkis koori põhjaküljele juba varem rajatud vundamentidele nüüd väike kaheruumiline käärkamber, mis oli kooriga ühepikkune ja laiuselt võrdne põhjalööviga. Selle käärkambri arhitektuurist , niisama kui laekonstruktsioonist kindlaid andmeid ei ole. Põhjalöövist oli käärkamber tunduvalt madalam ja oletavasti kaetud lihtsa pultkatusega.12
Niguliste algpikihoone põhja- ja lõunaküljel, niisama kui läänetornilgi esialgu ühtegi põhikehandist eenduvat juurdeehitist ei olnud. Kõik kabelid, nii praeguseni säilinud kui ka nende eelkäija, on hiljem püstitatud. Et pikihoone ja torni põhjakülg algkujus tõepoolest igasuguste juurdeehitusteta kavandati ja välja ehitati, seda näitab juba pikihoone loodenurga allosas säilinud puhastest kantkividest ladu.13
Oletades, et juurdeehitiste päevakorda tõustes anti eelis peaportaaliga põhjaküljele, võis vastu torni põhjaseina rajatud Püha Barbara kabel olla mitte kui vanim, siis ikkagi üks esimesi juurdeehitisi. Võimalik, et 1343. aastal oli see kalmistul eraldi seisev väike kabelike, nagu varasematest tekstidest esimesel pilgu järeldub, kuid see võis ka juba siis torni põhjaküljele toetuda, sest tookordse märkuse kirjutajat ei huvitanud põrmugi kabeli asendi selgesõnaline määrang, mistõttu kalmistule pööratud fassaadi ja sissepääsuga ning igaühele niigi tuntud kabelit sai samahästi kalmistul olevaga võrdsustada.14
Praeguse ilme sai kiri 1405- 1420 toimunud ehitustööde käigus, mil kesklööv ehitati külglöövidest kõrgemaks ja kujundat kirik täisbasiilikaks. Samuti ehitati vana kooriruumi asemele uus, see oli pikihoonega ühelaiune, plügonaalse lõpmiku ja ümbriskäiguga, rajati ka uus käärkamber.15
Aknad oli praegusest tunduvalt madalamad ja kitsamad16. Lõunaportaali kohal aknaava tollal veel ei olnud, niisama nagu seda põhjaportaali kohal siiani ei ole.17
Tallinna teiste basiilikatega võrreldes on Niguliste kirik lahenduselt kõige täiuslikum. Võimalik, et just algpikihoonest pärineva lühiduse ja laiuselt lähedaste löövide tõttu mõjub Niguliste valgusküllane interjöör mitte ainult pidulikuna kui ka üllatavalt avarana.18
Niguliste kirikut võib pidada üheks kõige esinduslikumaks kirikuks Tallinnas ning oma suursugususega ja massiivsusega pakub silmailu Tallinna üldisele vanalinna siluetile.

Kasutatud kirjandus

• Helme , Mart ja Peeter Säre. Eestimaa kirikute teejuht. 7 teekonda- 100 kirikut. Kirjastus „ Kunst “.
  
• Lumiste , Mai ja Kangropool, Rasmus. Niguliste kirik. Tallinn, kirjastus „ Kunst “ 1990.
  
• Raam, Villem . Eesti Arhitektuur I Tallinn. Tallinn „Valgus“ 1993.
  

1 Lumiste, Mai ja Kangropool, Rasmus. Niguliste kirik. Lk 5
2 Lumiste, Mai ja Kangropool, Rasmus. Niguliste kirik. Lk 7
3 Helme, Mart ja Säre, Peeter. Eestimaa kirikute teejuht. 7 teekonda- 100 kirikut. Lk 13
4 Lumiste, Mai ja Kangropool, Rasmus. Niguliste kirik. Lk 5
5 Raam, Villem. Eesti Arhitektuur I. Lk 142
6 Helme, Mart ja Säre, Peeter. Eestimaa kirikute teejuht. 7 teekonda- 100 kirikut. Lk 13
7 Lumiste, Mai ja Kangropool, Rasmus. Niguliste kirik. Lk 5
8 Lumiste, Mai ja Kangropool, Rasmus. Niguliste kirik. Lk 7
9 Lumiste, Mai ja Kangropool, Rasmus. Niguliste kirik. Lk 23
10 Helme, Mart ja Säre, Peeter. Eestimaa kirikute teejuht. 7 teekonda- 100 kirikut. Lk 13
11 Raam, Villem. Eesti Arhitektuur I. Lk. 144
12 Lumiste, Mai ja Kangropool, Rasmus. Niguliste kirik. Lk 15
13 Lumiste, Mai ja Kangropool, Rasmus. Niguliste kirik. Lk 24
14 Lumiste, Mai ja Kangropool, Rasmus. Niguliste kirik. Lk 25
15 Helme, Mart ja Säre, Peeter. Eestimaa kirikute teejuht. 7 teekonda- 100 kirikut. Lk 13
16 Raam, Villem. Eesti Arhitektuur I. Lk 142
17 Lumiste, Mai ja Kangropool, Rasmus. Niguliste kirik. Lk. 21
18 Lumiste, Mai ja Kangropool, Rasmus. Niguliste kirik. Lk. 37
6