"On unistus kui ränikivi" (2000) "Kõllane õtak" (2001) "Harala elulood" (2001) "Uued Harala elulood" (2002) "Elusäde" (2003) "Turg ilma Sokrateseta" (2004) "Orjavits õitseb" (2005) "Traat armastusest" (2006) "Soe õhtu" (2008) Lemmikluuletus Mina olin Kindla Tahte esimene esimees. Siis valiti Joann Kirp. Tema pidas mulle matusekõne: Tüüd olet sa tennü, vaiva olet sa nännu... (Paus, köhatus.) Luule analüüs Kogu luulekogu sisaldab 187-t epitaafi ehk lahkunu mälestuseks kirjutatud lühikest teksti Teemad varieeruvad väga erinevalt: kord jutustab epitaaf lahkunu tööst, kord naisega läbisaamisest jne Suur osa neist on mingite episoodide või koguni elu tähetundide kirjeldused, üles- ja järeletunnistused ning isegi pihtimused Luulekujundid Epiteedid: "süüta süüdlane", "ebainimlik lõpp", "süümeta röövlid" jne Võrdlused: "õnn oli ebaproportsionaalse
Martino da Como Maestro Martino või Martino Como, oli Itaalia 15. sajandi kulinaaria ekspert, kes oli võrratu oma alal ja sel ajal. Teda võib lugeda Lääne esimeseks kuulsaks kokaks. Ta tegi oma karjääri Itaalias ja oli peakokk Roman Palazzo paavsti Patriarhaadis Aquilea Maestro Martino Tema eakaaslased aplodeerisid teda, teenides kokkade vürsti epitaafi. Tema raamatut Libro de Arte Coquinaria peetakse pöördepunktiks Itaalia gastronoomilise kirjanduse ja ajaloolise registrina üleminekut keskaja köögist renessansi kööki. Sünnikoht ja karjäär Maestro Martino sündis 1430. aastal Torres, Belnio Valley külas. Tema karjäär algas ilmselt Põhja-Itaalias, sest teda on nimetatud erinevalt nii Martino di Como-ks kui ka Martino Di Milanoks. 1460-ndatel rändas ta rooma
Epitaaf võib olla ka kirjanduses kellegi surma puhul kirjutatud lühiluuletus. Näiteks Juhan Liivi hauasammast ehib epitaafina tema luuletus "Kui tume veel kauaks ka sinu maa". 16. 17. sajandi luterlikus matusekultuuris olid kiriku seintele üles seatud epitaafid ehk mälestuspildid üks tähelepanuväärseimaid mälestamiskunsti teoseid. Epitaafe tellisid endale jõukad linnakodanikud, aadlikud ning pastorid. Erinevalt hauakivist ei olnud epitaafi asukoht seotud matmiskohaga, samuti võis selle tellida juba inimese eluajal ning ammulahkunud pereliikme mälestuseks. Tavaliselt koosnes epitaaf kolmest osast: mäletatavate portreedest, usulisest stseenist ja tekstist. Enimkujutatud usulised stseenid olid Kristuse ristilöömine ning Kristuse ülestõusmine. Portreedel kujutati inimesi lähtuvalt nende sotsiaalsest positsioonid ja seisusest. Tavaliselt esitleti mehi vaatajast vasakul ja naisi paremal poolel
Krutsifiks (rist koos ristilöödud Kristusega) võidukaare all ilmselt a-st 1500, tundmatu Tallinna meistri töö. Wrangelite vapiga pingi otsatugi aastast 1513, millel Püha Andreas ristiga, oletatav autor Michel Sittow. Teine pingi otsatugi Virgiliuse-legendi teemal, u. 1530.a, autor tundmatu. Kantsel 1597.a., renessanss. Rõdurinnatise kaunistused 1660-ndatest,oletatavalt Elert Thiele poolt valmistatud. 3 epitaafi (Soertsi, Roterti ja Frosa) 17.saj. keskelt 10 kroon- ja 7 seinalühtrit 16 – 17. saj. Kiriku Maarjakell oli Eesti vanim kirikukell, valatud 1433.a. Merten Seiferti poolt, hävis tulekahjus 2002.a. Kellal oli tekst – Ma löön õigesti nii teenijale kui sulasele, nii emandale kui isandale ja seda ei või mulle keegi ette heita. Uus kell on valatud Hollandi firma poolt 2003.a. Eesti kuultuuri seisukohalt olulised isikud, kes kirikus töötasid:
Esialgne ajutine puidust kirik ehitati Toompeale ilmselt 1219. a ning ürikutes on seda mainitud esmakordselt 1233. a. Kivist kiriku ehitamine algas kümme aastat hiljem. Kiriku torn pärineb barokkajastust ja mitmed kabelid koguni hilisematest perioodidest. Kiriku sisustusest väärivad suurimat tähelepanu 13. - 18. sajandist pärinevad hauaplaadid ja 17. - 20. sajandist pärit 107 aadlike vapp-epitaafi. Kuulsamatest kirikusse maetud isikutest võiks nimetada tuntud rootsi väepealikku Pontus De la Gardie'd ning tema abikaasat, Rootsi kuninga Johann III tütart Sophia Gyllenhelmi, Katariina Suure favoriiti admiral Samuel Greigh'i ning esimest vene ümbermaailmareisi juhtinud admirali Adam Johann von Krusensterni. Kui astuda Toomkiriku peasissekäigu juurest kolm sammu lõunapoolse löövi
Sama teemaga läheb Traat süvitsi kogus „Ilmakaared“, mis protesteerib töö devalveerimise ja vastutustunde bürokratiseerimise vastu. Ka kogu ülejäänus loomingus domineerib pidev eetiline uuenemise kohus. Epitaafikogu „Harala elulood“, mis sai ka J.Smuuli nimelise preemia, on tema luule üks jõulisemaid ja sisukamaid väljendusi, kujutades eestlaste dramaatilist ajalugu läbi inimsaatuste sümboolsel Harala kalmistul. Teo sisaldab 168 epitaafi ning iga tegelase lugu ja toimumise aeg on erinev. Näide luulekogust: „LEILI SUUROJA Kes oli neid siia kutsunud? Nad saatsid mu mehe Siberisse. Ma ei näe teda iial. Mahajäänud habemenoaga lõikasin läbi veenid
sajandi 2. poole barokse puunikerduskunsti teost - vappepitaafi. Nende laialdane loomine oli seotud aadlike vana, Saksamaal juba XIV sajandil alguse saanud tavaga jätta kirikusse surnu vapp, mida matuseprotsessioonil oli kaasas kantud. XVII sajandil, eriti seoses barokkstiili levikuga arenesid neist vappidest luksuslikud üsna suuremtmelised epitaafid. Epitaafi ülesandeks oli üksikisiku vi perekonna mälestuse jäädvustamine. Siinsed epitaafid pärinevad Saaremaa maakirikuist, kust need XX sajandi algul linnusesse hoiule toodi. Kirdetiivas paikneb suurem dormitoorium , kus näeme originaalpiitadega 1976. a. restaureeritud suurt kaminat ning Vahitorni ümbritsevasse sahti, nn. Lviauku avanevat ust. Legendi kohaselt peetud sahti phjas metsloomi, kelle ette olevat siitkaudu visatud surmamistetuid. Tegelikult
aastal. Toomkiriku praegune välimus on ulatuslike ümberehituste tulemus. Esialgne ajutine puidust kirik ehitati Toompeale ilmselt 1219. a ning ürikutes on seda mainitud esmakordselt 1233. a. Kivist kiriku ehitamine algas kümme aastat hiljem. Kiriku torn pärineb barokkajastust ja mitmeddkabeliddkogunifhilisematestgperioodidest.Kiriku sisustusest väärivad suurimat tähelepanu 13. - 18. sajandist pärinevad hauaplaadid ja 17.-20. sajandist pärit 107 aadlike vapp-epitaafi. Kuulsamatest kirikusse maetud isikutest võiks nimetada tuntud rootsi väepealikku Pontus De la Gardie'd ning tema abikaasat, Rootsi kuninga Johann III tütart Sophia Gyllenhelmi, Katariina Suure favoriiti admiral Samuel Greigh'i ning esimest vene ümbermaailmareisi juhtinud admirali Adam Johann von Krusensterni. Kui astuda Toomkiriku peasissekäigu juurest kolm sammu lõunapoolse löövi suunas, leiate suure kivitahvli järgmise tekstiga: "Otto Johann Thuve
jaguneb siiski kaheks omapäraseks perioodiks, mille piiriks on Põhjasõda, sest poliitilise muutumisega selles sõjas muutusid kunstilised eeskujud ja osaliselt ka ülesanded, eriti arhitektuuris. 17.saj.kiviskulptuuri parimate teoste autor on Flandriast pärit ja Rootsis töötanud kunstnik Nicolaes Millich. Tema töö on Narva raekoja portaali kolm allegoorilist figuuri ja Tallinna Toomkirikus asuv erinevatest marmorisortidest portreeline epitaaf (mälestustahvel) maanõunik J. Hastferile. Epitaafi kujunduses on barokkstiilile tüüpiliselt ühendatud kristlikud ja antiikmütoloogiast pärit motiivid. Mustast marmorist sarkofaagile nõjatuvad leinavad paljad poisikesed, kes kehastavad rooma kaitsevaime (geeniusi), aga võib olla on hoopis tegemist renessansist alates populaarsete putodega, kelle eeskujuks peeti antiikset armastusjumalat Erost. Barokiajastu oli Eestis värvilise puuskulptuuri ehk nikerduskunsti õitseaeg. Sellest on peamiselt säilinud kirikuinventari. Umbes 1680
Mats Traadi ,,Harala elulood" -- ühe rahva portree ja saatus Uurimistöö Sissejuhatus Mats Traadi kirjutatud ,,Harala elulood" sisaldavad 168 epitaafi. Iga tegelase lugu on teisest erinev, samuti ka aeg, milles tegelased elavad. ,,Harala elulood" toovad lugeja nõukogude ajast aastasse 2001, mil ,,Harala elulood" täiendatuna ilmus. Uurimistöö koostaja valis selle teema osalt varasemate kokkupuudete pärast teatriklassis õppides, kui eksamietendusel esitati mõningaid epitaafe ,,Harala elulugudest". Antud teema andis palju võimalusi oma fantaasia rakendamiseks ja see oli samuti üks valiku põhjusi.
annaabi.ee 
