KURESSAARE PIISKOPLINNUS (0)

1 Hindamata

Pärnu Kuninga Tänava Põhikool
KURESSAARE PIISKOPLINNUS
Uurimistöö
Kertu Nõmm
8s klass
Juhendaja : Kadri Polski
Pärnu 2017
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1. LINNUSE AJALOOST 5
1.2. Piiskopi aeg (14. saj. I pool – 1559 ) 5
1.2. Taani aeg (1559–1645) 6
1.3. Rootsi aeg (1645–1710) 6
1.4. Vene aeg (1721–1918) 7
2. LINNUSE EHITISED 9
2.1. Konvendihoone 9
2.1.1. Keldrikorrus 10
2.1.2. Peakorrus 11
2.1.3. Pidurefektoorium 11
2.1.4. Kabel 12
2.2. Kaitsetorn 13
2.3. Vahitorn 14
3. TÄNAPÄEV 15
3.1. Restaureerimine 15
3.2. Arheoloogilised uuringud 15
3.3. Kultuur 16
3.4. Kindlust külastanud tuntud riigitegelased 18
4. UURIMUSLIK OSA 20
5. TULEMUSED 21
KOKKUVÕTE 22
KASUTATUD KIRJANDUS 23
Kuressaare linnus püüab turiste lõviaugust kostva möirgega.(2003,18.juuli). Postimees . Loetud aadressil: https://www.postimees.ee/2035423/kuressaare-linnus-puuab-turiste-loviaugust-kostva-moirgega 23
Kuressaare lossi öö. (kuupäev puudub). Loetud aadressil: http://kultuur.info/syndmus/kuressaare-lossi-oo-2/ 23
LISAD 26
Lisa 1. Küsimustik 26

SISSEJUHATUS

Antud töö keskendub Kuressaare piiskoplinnuse ajaloole. Kuressaare linna lõunaosas, mere kaldal , kõrgub võimas neljatahuline hoonemassiiv - Kuressaare piiskoplinnus. See on üks tähelepanuväärsemaid keskaja kindlusehitisi Eestis ning pakub erilist huvi ainukese keskaegse linnusena, mis on säilinud kõigis oma olulistes ehitusosades. Kuressaare loss on hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Kuressaare linnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud kindlusehitis Balti riikides. Konvendihoone tüüpi linnuse ülessandeks on olla teatud piirkonna keskuseks, võimaldada kooskäimisi ja pakkuda kaitset ülestõusu või sõja korral. Kuressaare linnuse arhitektuur on Eesti alal erakordne nii ruumijaotuse kui ka raiddekoori iseloomu poolest. Siseõuele avanevad restaureeritud raidraamistikuga gooti stiilile iseloomulikud teravkaarsed aknad.
Seadsin oma uurimistöö eesmärgiks uurida Kuressaare linnust alates ehitamise algusest 1380. aastast kuni tänapäevaste restaureerimisteni välja. Tahan lähemalt tutvuda kindluse ajaloo ja arhidektuuriga. Eesmärk on uurida missuguse jälje on jätnud linnusele erinevad riigikorrad ja omanikud . Kirjeldan arheoloogilisi uuringuid ja võrdlen restaureerimste erinevaid etappe . Teen kindlaks, missuguseid võimalusi on tänapäeval loodud linnuse kasutamiseks.
Olles ise veetnud palju aega Saaremaal, kuna olen poolsaarlane, on see kant mulle väga südamelähedaseks saanud. See on ka üks põhjus, miks ma valisin oma uurimistöö teemaks “Kuressaare piiskoplinnus”. Teine oluline põhjus on see, et olen külastanud linnust igal aastal juba lapsest peale ning huviga jälginud selle taastamist ja restaureerimist. Teemavalikut innustas ka asjaolu, et Kuressaare loss on maailmas ainulaadne arhitektuurimälestis. See annab mulle võimaluse linnust külastades saada mitmekülgseid ajalooteadmisi, saavutada vahetu kontakt minevikuga ning tunda keskaja hõngu. Põnevad on ka muuseumi erinevad püsinäitused loodusest, ajaloost ja Eesti kultuurist.
Kuressaare linnust on palju ajalooliselt uuritud ja selle kohta on avaldatud erinevaid artikleid, uurimusi ja raamatuid. Antud töös kasutan raamatut Kalvi Aluve "Kuressaare linnus" (Tallinn, 1980), kuid see raamat kajastab kindluse esimest restaureerimisetappi aastatel 1970-1980. Uuemad ülevaated linnusest tuginevad raamatule "Kastellist kindluseks. Kuressaare linnus-kindluse ehituslugu uute väliuuringute valguses". Kirjapandu baseerub ennekõike uutel , aastatel 2010-2015 toimunud arheoloogilistel uuringutel. Autorid Garel Püüa, Ragnar Nurk, Tõnu Sepp (Saaremaa Muuseum , 2016 ). Samuti uurin muuseumi kodulehte ja ajaleheartikleid, et leida fakte ja andmeid tänapäeva kohta. Helistan muuseumisse ja küsitlen muuseumipedagoogi Jürje Koerti, kes lahkelt nõustab mind ekspositsioonide, näituste, töötubade ja erinevate ürituste kohta.
Uurimuslikuks osa põhineb küsitlusel, vastajateks on kuuendad, seitsmendad ja kahekasanda klassi õpilased. Uurisin kui palju tänapäeva noored linnusest teavad. Lisasin ka pilte, et õpilased saaksid selge ettekujutuse linnusest. Küsisin millised ruumid kuuluvad linnuse kompleksi ja milliseid võimalusi pakub linnus tänapäeval. Soovisin teada kas õpilased teavad millised riigipead on linnust külastanud.

1. LINNUSE AJALOOST

Kuressaare alevi tekke ajendiks peetakse linnust. Piiskopilinnus ehitati muistse Kuressaare sadama vahetusse lähedusse, sadamasse viiva tee äärde. Linnus kontrollis nii teed sadamasse kui ka sadamat ennast (Aluve, 1979).
Kuressaare piiskopilinnuse ehituslugu on tihedalt seotud eestlaste võitlusega ristisõdijate vastu 13. saj alguses ja eriti hiljem, 14. saj keskel. Esimesed kirjalikud teated Kuressaare linnusest pärinevad 1380. aastate algusest ning piiskopiriigi keskuseks kujunes see piiskop Winrich von Kniprode ajal (Püüa, Nurk, Sepp, 2016 ).
Paljud ajaloolased lähtuvad 20. saj algul linnuse rekonstrueerimist juntinud arhitekti Karl Rudolf Hermann Seuberlichi seisukohast , et esmalt ehitati kaitsetorn. Edasi alustati kaitsetorni ehitusega, seejärel konvendihoone (Kesküla,2015).
Kuressaare linnus-kindluse ajalugu on jagatav vähemalt neljaks suureks perioodiks, mida rahvapäraselt kutsutakse kunagiste omanike järgi: piiskoppide aeg, Taani aeg, Rootsi aeg ja Vene aeg (Püüa, Nurk, Sepp, 2016).

1.2. Piiskopi aeg (14. saj. I pool – 1559)

Kuressaare linnus püstitati Saare-Lääne piiskopi initsiatiivil. Linnus kuulub oma tüübilt konvendihoonete hulka ja neid hakati Eesti aladele ehitama XIV sajandil. Orduvennad vajasid ühiseluks suuri ühisruume, milledest tähtsamad olid kirk või kabel, koosolekute saal (kapiitlisaal), söögisaal (refektoorium) ja magamisruum ( dormitoorium ). Kuressaare linnuse püstitamine on otseselt seotud eestlaste suure ülestõusuga (1343-1345). Linnus ehitati piiskopile kuulunud maa- alale . Kuna vanemad kaitseehitised ei pakkunud enam kuigi tõhusat kaitset. Tuli püstitada erakordselt võimas kants, mis oleks olnud kindlaks tugipunktiks maa anastajatele eestlaste poolt ähvardava hädaohu korral ja mis tulevikus oleks võimaldanud igasuguse ülestõusukatse kohest mahasurumist. Linnuse ehitustöödele aeti eestlasi vägivaldselt kokku mitte ainult Saaremaalt , vaid ka mandrilt ( Vaga ,1957).

1.2. Taani aeg (1559–1645)

Keskaja lõpus müüs piiskop Johannes V Münchhausen oma valduse Saare- ja Kuramaal Taani kuningale Frederik II-le. Viimane andis need edasi oma vennale hertsog Magnusele. Selle tehinguga langesid Saaremaa piiskopile kuulunud valdused Taani valitsuse alla ja Kuressaare linnus muutus taani asehalduri residentsiks (Vaga,1957).
Keskaegsed kivilinnused hakkasid sõjalist tähtsust tänu üha võimsamatele suurtükkide purustavale jõule kaotama . XVII saj. alul mindi keskaegseilt kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele, mida võib nimetada juba kindlusteks. Taanlased moderniseerisid ka Kuressaare kindlustussüsteemi. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide (nurgakindlustuste) süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga (Püüa, Nurk, Sepp, 2016).

1.3. Rootsi aeg (1645–1710)

1645. a. sõlmitud Brömsebro rahulepinguga läks Saaremaa Rootsi valdusse. Krahv Magnusel olid suurejoonelised plaanid. Nimelt kaalus ta Kuressaare kindluse ja linna viimist Sõrve poolsaare tippu, mis olnuks soodsam nii kaubanduse kui ka paiga kaitstavuse seisukohast, aga takistuseks sai tühjus riigi kassas (Püüa, Nurk, Sepp, 2016).
1684 . a. otsustasid rootslased kindlustussüsteemi järjekordselt moderniseerida. Uue sissepääsu, mis ehitati 1676 aastal, ette ehitati uued võimsad tänaseni säilinud bastionid ja rajati raveliinid. Tööd katkestasid 1706. aastal, kusjuures merepoolne edelaraveliin jäi ehitamata. Põhiliselt ehitati kindlus välja praeguseni säilinud kujul just Rootsi ajal. 15. sept. 1710 andis katkust laastatud Rootsi garnison kindluse vastupanuta Vene vägedele üle (IBID).

1.4. Vene aeg (1721–1918)

1711 . a. kevadel Vene garnison lahkus. Kartuses , et rootslased taasvallutavad kindluse, õhiti bastionide tiivad, suurtükitorn, osa konvendihoone võlve ja kaitsetorni sisemus. Seejärel jäi konvendihoone umbes pooleks sajandiks saatuse hooleks. 1721 aastal sõlmiti Uusikaupunki rahuleping , nüüd hakkas juriidiliselt kehtima Vene võim (Püüa, Nurk, Sepp, 2016).
1762. a. katustati uuesti edela- ja loodetiib, 1806. a. remonditööde käigus kirde- ja kagutiib ning rajati uued võlvid peakorruse ristikäigus. 1791. a. lammutati kaitsetorni lagunenud ülemised korrused (vaata joonis 1). Mitut ruumi kasutati XVIII ja XIX sajandi I poolel viljalaona. Alates 1783 kustutati konvendihoone kindlustuste nimekirjast (Ülevaade ajaloost, kuupäev puudub).
1836. a. kustutati kogu kindlus lõplikult Tsaari-Venemaa kindlustuste nimekirjast; aasta varem oli see müüdud 3000 rubla eest Saaremaa rüütelkonnale. Hoovihoones asus aastal 1868 – 1878 vaestemaja . Aastail 1904 – 1912 remonditi konvendihoone arhitektide W. Neumanni ja H. Seuberlichi juhtimisel. Ehitati üles kaitsetorni kaks ülemist korrust, taastati peakorruse ristikäigu akende raidraamid ning kabeli ja pidurefektooriumi vaheline sein, muudeti uste paiknemist ja suurendati aknaid, rajati ahjud ja uusi treppe, paigutati ristikäigu seintele kohalike aadlike vapid. Peakorrusel kujundati ja sisustati rüütelkonna kantselei - ja esindusruumid, keldrikorrusel kohandati ruumid pangale ja arhiivile, ülakorrusel muuseumile. (Ülevaade ajaloost, kuupäev puudub).
Joonis 1.Ajalugu - Nõukogude aeg (Nõukogude aeg)

2. LINNUSE EHITISED

Kuressaare linna lõunaosas, mere kaldal, kõrgub Kuressaare Piiskopilinnus. See on üks tähelepanuväärsemaid keskaja kindlusehitisi Eesti ja Läti aladel ning pakub nimetatud territooriumil erilist huvi ainukese keskaegse linnusena, mis on säilinud kõ igis oma olulistes ehitusosades. Kuressaare linnus võimaldab suurepä rase ülevaate saamist nii tolleaegse valitseva klassi olustikulistest tingimustest kui ka antud perioodi ehitusviisist. Mõningad uurijad on oletanud, et praeguse kivilinnuse asemel võis varem leiduda juba 11. sajandil ehitatud puidust kindlusrajatis. Mingeid kindlaid tõendeid selle olemasolu kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida (Vaga,1957).
Kuressaare linnus on Euroopa orduarhitektuurist lähtuv rangelt nelinurkse põhiplaaniga kolmekorruseline konvendihoone tüüpi ehitis, mille põhjanurgal asub võ imas 7-korruseline Kaitsetorn (Sturvolt) ning idanurgal saledam ja kõrgem Vahitorn (Pikk Hermann). Hoone koosneb neljast tiivast , mille keskel asub ruudukujuline siseõu. Ainus väravaava, kust linnusesse sisse pääseb, asub hoone kirdekü ljel . Keldrikorrusel asusid majandusruumid. Teisel korrusel olid esindus - ja eluruumid, kus läänetiivas asusid piiskopi elutoad, idatiivas toomkapitoorium ning kabelkirik. Kolmandal korrusel olid teenijaskonnaruumid ning kaitsetorni kaitsemeeskonna teenistus - ja elutoad. Pikk Hermann on eraldatud muust linnusest kõiki korruseid läbiva šahtiga. Teise ja kolmanda korruse ruumid on ühendatud sisehoovi ümbritseva võlvitud koridori ristkäiguga, üksikud korrused on ühendatud kitsaste müüritreppidega ( Pesti , Rikas 1983).

2.1. Konvendihoone

Konvendihoone on hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mőjule (Ülevaade arhidektuurist, kuupäev puudub).
Konvendihoone ehk peahoone on ruudukujuline, kus asuvad majandusruumid, laod ; loodetiivas piiskopi kolm eluruumi; edelatiivas pidurefektoorium ja kabel; kagutiivas köögiga varustatud söögisaal ja dormitoorium(ühine magamistuba ); kirdetiivas magamisruumid; põhjanurgas kaitsetorn; idanurgas vahitorn (Aluve,1980).

2.1.1. Keldrikorrus

Keldriruume kasutati peamiselt majapidamis- ja laoruumidena. Kagutiivas paiknesid peakorruse köögi all őllepruulimiskoda, kolderuum ja kaevukamber. Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja őhu kütteseadeldised - hüpokaustid - peakorruse tähtsamate ruumide - pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide - kütmiseks. Küttesü steem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale vőlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja őhu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi pőrandas; neist üks on säilinud algkujul (Vaga, 1957).
Palju kőneainet on pakkunud väike kelder , kuhu viib uks hoovi idanurgast. Legendi kohaselt olevat see kinnimüüritud kelder juhuslikult avatud 1785. a. ning siit leiti inimese luukere (vaata joonis 2). See kuulunud XVI sajandi algul Saaremaale protestantismiga vőitlema saadetud inkvisiitorist mungale, kes avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks elusana kinni müüritud. Ruumi nimetatakse veel praegugi "sissemüüritud rüütli keldriks" (Ülevaade arhidektuurist, kuupäev puudub).
Joonis 2. Sissemüüritud rüütel (Kuressaare piiskoplinnus)

2.1.2. Peakorrus

Peakorrus on suurejooneliselt välja ehitatud, kuna siin paiknesid kõige olulisemad ruumid. Treppi mööda peakorrusele tőustes satume kőigepealt sisehoovi neljast küljest ümbritsevasse galeriisse ehk ristikäiku, mille kaudu pääseb kőigisse peakorruse ruumidesse. Loodetiivas paikneb omapärane orv – rituaalne kätepesukoht. Viimase kőrval asub portaal, mille kaudu pääseb linnuse esinduslikku peasaali. Peakorrusel asuvad piiskopi kolm eluruumi, kabel, köögiga varustatud söögisaal, dormitoorium ja magamisruumid (Aluve,1993).

2.1.3. Pidurefektoorium

Pidurefektoorium kujutab endast kahelöövilist viie võlviku pikkust saalruumi, mis esialgu kavandati ilmselt lühemana. Jumalateenistuste vaheaegadel oli see ruumiosa vajadusel kasutusel nii piiskopinõupidamiseruumi kui ka refektooriumina. Edelatiivas, saalruumi all asus üks kalorifeer – sooja õhu kütteseadeldis (teine samasugune oli piiskopi keskmise eluruumi all) (Kuressaare piiskoplinnus, kuupäev puudub).
Ristvõ lvid on kaetud pirnvöödi ja süvarihvadega profileeritud tugevate roietega, mis annab ruumile erilise võlu. Neid kannavad neli kaheksatahulist sammast. Kagupoolseimat piilarit ümbritseb massiivne kaheksatahuline laud, mille ümber toimusid mőnikord piiskopkonna valitsuse ehk kőrgemaist vaimulikest koosneva toomkapiitli istungid. XX sajandi algul kohandasid Saaremaa aadlikud saali oma maapäevade pidamise kohaks. Sellest ajast pärinevad ka Riias valmistatud neogooti stiilis uksed. Saali ehteks on tammepuust altarireljeef “Maarja kroonimine”, mille valmistas tõenäoliselt Lüübekis sündinud ja õppinud puunikerdaja ja maalija Jürgen Dreyer (Ülevaade arhidektuurist, kuupäev puudub).

2.1.4. Kabel

Pidurefektooriumi kőrval konvendihoone lőunanurgas paikneb kabel – kőrgeim ruum linnuses. Ruudukujulise pőhiplaaniga ruumi keskel toetab vőlve sihvakas kaheksatahuline piilar . Kabeli edelaseinas on suur, kaguseinas väike sakramendiorv. Kuigi pisut kannatada saanud, on säilinud keskaegne kivist altarilaud. Rődu ( kantsel ) kirdeseinas on hilisemat päritolu. Nurgatuba ja “magamistuba” on algselt olnud üks ruum. Osa ruumist on massiivsete seintega eraldatud omapäraseks akendeta kambriks, mida sai seespoolt kindlalt sulgeda. Ilmselt oli kivilavatisiga varustatud ruum piiskopi erala. Nurgatoast viib trepp loodetiival eenduvale rődule ehk danskerisse. Kirdetiivas paikneb suurem dormitoorium, kus asub originaalpiitadega 1976. aastal restaureeritud suur kamin ning Vahitorni ümbritsev šaht ehk Lõviauk. Legendi kohaselt peetud šahti pőhjas metsloomi , kelle ette olevat siitkaudu visatud surmamõistetuid (vaata joonis 3) . Tegelikult viib uks danskerisse – kivist kinnisele rõdule, kus asub keskaegne käimla. Teine “Lõviauku” eenduv dansker oli ühenduses teise dormitooriumiga. Kirdetiivas asub teine saal ehk kunagine söögisaal (Vaga,1957).
Joonis 3. lõviauk (erakogu)

2.2. Kaitsetorn

Kaitsetorn ehk Stuvolt on linnuse loodenurgal asuv võimas torn, mis on koos keldriga kuuekorruseline. Kelder ja peakorrus olid kaetud tellistest ristvõlvidega, kuid säilinud on ainult keldrikorruse võlvid. Ülemised korrused on kaetud palklagedega. Üksikuid korruseid ühendasid omavahel müüri sisse ehitatud kitsad ja kõrgete astmetega trepid, mis algasid põrandast ca 1 meetri kõrgusel. Selline trepi asetus oli tingitud soovist raskendada vaenlastele pääsemist torni ülemistele korrustele, mis olid määratud linnuse kaitsemeeskonnale. Torni kõige ü lemine korrus on peaaegu kogu ulatuses uus, pärinedes restaureerimise ajast eelmise sajandi algul. Restaureerimisel on müüritud ühe aknalaua sisse kivist tahutud süvend käte pesemiseks, nn. Lavatoorium, mille esialgne asukoht oli kabelis ja määratud preestritele kätepesemiseks usuliste tseremooniate ajal (Aluve,1980).
Torni kõ rvale , otse vä rava kohale oli ehitatud kahekorruseline müüripinnast eenduv puidust väljaehitis – nn. Hourd, mis sageli esines keskaegsete kaitseehitiste juures ja võimaldas vaenlast värava juurest paremini eemale tõrjuda, neile keevat vett, tõrva jm. valades või kive loopides (Vaga,1957).

2.3. Vahitorn

Peakorruse idanurgas pääseb kitsaid treppe kaudu Vahitorni (Pikk Hermann), mis enamiku uurijate arvamust mööda on ehitatud konvendihoonega samaaegselt, kuid linnuse viimaste kaitsjate viimase võ imaliku kaitseliinina on muust konvendihoonest eraldatud šahtiga, mida 18. või 19. sajandil loodud legendi põhjal on hakatud nimetama Lõukoerte auguks. Enne peab läbima eeskoja, kus võib näha keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitornil oli mitu funktsiooni. ühest küljest oli ta mõ eldud vahipidamiseks ja ringmüü ride taga toimuva võitluse juhtimiseks, aga ka viimseks redupaigaks kaitsjaile vaenlase linnusesse tungimise korral. Vahitorni ainuke sissepääs asub 9 meetri kõrgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ü henduses ainult silla kaudu. (Kuressaare piiskopilinnus, kuupäev puudub)
Sillalt avaneb vaade šahti, mis eraldab torni linnuse ülejäänud osast kogu hoone kõrguses. Sillast veidi allpool eendub müü rist dansker, mille sissepääsu võib näha dormitooriumis. Kõrgemal šahti nurgas on vaadeldavad kaitsemeeskonna kunagise käimla jäänused. Seega oli "lõviauk" kaitsefunktsiooni kõ rval vajalik kolme käimla kogumiskaevuna. Vahitorni peakorruse põrandas näeme metallvõrega piiratud ruudukujulist ava, mille kaudu pääses 9 meetri sügavusse keldrisse. Pärimuse kohaselt hoiti siin keskajal pantvange, sellest ka torni populaarseim nimetus – vangitorn. Arvatavasti kasutati keldrit ka laoruumina. Peakorruse kohal on veel kolm korrust algsete müürisiseste kaminatega (Aluve,1980).

3. TÄNAPÄEV

3.1. Restaureerimine

Kuressaare linnus-kindluse põhjalikku restaureerimist alustati 1968. a. Esimesena taastati osa kirdevalli ja Idabastioni müüritisest ning Suurtükitorn. Järgnes konvendihoone üle kümne aasta kestnud ennistamine , eesmärgiks anda mälestisele põhiliselt keskaegne ilme ja võimaldada selle tänapäevane kasutamine. Mahukamateks töödeks oli algsete katuste ja kaitsekäigu taastamine, uute vahelagede ehitamine, Kaitsetorni varustamine betoonitrepiga ja vahepeal suurendatud aknaavade kinnimüürimine (Kuressaare linnuse müüri väärtuslikem osa saab uue kuue, 2002).
1985. a alanud restaureerimistööde teisel etapil seati eesmärgiks taastada Kuressaare kindlus ja eksponeerida see kui ilmekas näide kaitseehitiste arengust XIV – XVIII sajandil. Praeguseks on taastatud Põhjabastion koos algse sissepääsu ja sillaga, 1/3 vallide välimisest ja 2/3 sisemisest tugimüürist, kõik 18. sajandi lõpust pärinevad garnisonihooned ning puhastatud vallikraavid (Kuressaare linnuse müüri väärtuslikem osa saab uue kuue, 2002).
1968. a. alustati Kuressaare linnuskindluse põhjalikku restaureerimist arhitekt K. Aluve projekti järgi. Mahukamaiks töödeks oli algsete katuste ja kaitsekäigu taastamine, uute vahelagede ehitamine. Kaitsetorni varustamine betoonitrepiga, vahepeal suurendatud aknaavade kinnimüürimine. 1985. a. alanud restaureerimistööde teisel etapil taastatakse linnuse eelkindlustused - Kuressaare kindlus ja eksponeeritakse seda näitena kaitseehitiste arengust XIV - XVIII sajandil, kusjuures eristatavad on selle arengu eri järgud (Ülevaade ajaloost, kuupäev puudub).

3.2. Arheoloogilised uuringud

I etapp arheoloogilistest uurimistöödest Kuressaares linnuses toimusid aastatel 1969–2009. Nende tööde põhjal on ehitusajaloolane Kalvi Aluve piiskopilinnuse asutamise dateerinud 13. sajandi keskpaika, ning praegustes mõõtmetes kindluse valmimise 14. saj II poolde. Enamik ehitusloolasi ning ajaloolasi pole Aluve seisukohtadega siiski jäägitult päri ning pakuvad linnuse (ja sellega seotud asula) tekkeajaks pigem 14. sajandit. Kuigi piiskopilinnuse uurimisel avastati muuhulgas ka 11.–12. sajandisse dateeritud ehituspuitu, suhtub enamik uurijaid siiski ebalevalt väitesse, et selle alusel võime Kuressaare asustuse alguse paigutada muinasaega . Arvatavasti asus keskajal linnuse ees, tänase Lossipargi ja vallikraavide alal, vanem alevik ühes kiriku ja surnuaiaga (Kuressaare arholoogia, 2011).
II etapp teostati aastail 2010–2015 Kuressaare linnus-kindluses. Arheoloogilised uuringud koos arhiivi- ja ehitustehniliste uuringutega andsid olulist uut teavet nii kesk- kui ka uusaegsete kindlustuste kujunemise kohta. Uuringud puudutasid peamiselt eeslinnuseid, muldkindlustustest uuriti peamiselt bastione. Pärast eelmisi suuremaid restaureerimistöid ja nendega kaasnenud uuringuid, on varasemaid seisukohti nüüd võimalik oluliselt korrigeerida ja täpsustada. Praeguseks on Kuressaare linnus-kindluse näol tegu ilmselt kõige põhjalikumalt uuritud kesk- ja uusaegse militaarrajatisega Eestis (Püüa, Nurk, Sepp, 2016).
Välitööde käigus koguti ligi 2600 esemeleidu, mis on tubliks täienduseks Saaremaa Muuseumi arheoloogiakogule. Vanimad leiud on dateeritud XIV sajandi 2. poolde. Silmapaistvaim leid on arvatavalt XIV sajandi 2. poolel või XV sajandi alguses valmistatud haruldane rootsuga ammunooleots. Huvitava leiuna väärib äramärkimist ka konvendihoone kaguküljelt mitme meetri sügavuselt maapõuest leitud linnukujuline vilepill, mis oli pärast puhastamist igati töökorras (Projekt “Kuressaare kindluse kui turismiobjekti arendamine”, kuupäev puudub)

3.3. Kultuur

Linnuses asub Saaremaa Muuseumi püsiekspositsioon, mis koosneb konvendihoone ülakorrusel asuvast vanema ajaloo osakonnast (avatud järkhaaval 1985. ja 1987. aastal), keldrikorrusel asuvast loodusosakonnast (avatud 1993. aastal) ja kirdetiivas asuvast ekspositsiooniosast, mis tutvustab Saaremaa ajalugu aastail 1939–1949(avatud 2005. aastal) Osa linnuse ruume on kasutusel ajutiste näituste eksponeerimispaigana, konvendihoone kapiitlisaal on kasutusel kontserdisaali ja mitmesuguste esindusürituste toimumispaigana. Näiteks: abielude registreerimised, pidulikud vastuvõtud, telesaated , mängufilmid, teatrietendused (Kuressaare piiskoplinnus, kuupäev puudub).
Et äratada inimestes suuremat huvi linnuse ja selles leiduvate kunstiväärtuste vastu, otsustas Saaremaa muuseum 2003 aastal panna möirgama lõvihääle. Tegelikkuses pole Kuressaare linnuse lõvilegendil ajalooliste faktidega mingit pistmist. Keskaegse piiskopilinnuse kirdetiivas asuv shaht teenis omal ajal muu hulgas hoopis kolme käimla kogumiskaevu ülesandeid. Eestlastele peaks see ka tuntud olema menufilmist “Viimne reliikvia ”, sest just seal filmiti stseen, kus õde Ursula aitab kloostrisse lõksu meelitatud Gabrielil august välja ronida (Kuressaare linnus püüab turiste lõviaugust kostva möirgega, 2003).
Saaremaa Muuseum on astunud sammu oma külastajatele lähemale. Virtuaaltuuride kasutamine kogub hoogu kõikjal ja nüüd on teenus ka Kuressaare iidsel piiskopilinnusel. Peamine eesmärk on tutvustada Kuressaare lossi piiri taha ja anda võimalust teha eeltutvus kodust lahkumata. Suund on ka kodueestlastele, kes saavad visata pilgu peale, mõtlemaks, millele keskenduda, sest kunagi ei jõua sellise suurusega muuseumis , nagu seda on Saaremaa Muuseumi lossihoone, hõlmata kõike (Saaremaa Muuseumi virtuaaltuur, kuupäev puudub).
Virtuaaltuuri saab näha siit: http://kuressaarecastle.ee/index.php #
Kuressaare kindluse läänebastioni keldrites tegutsevad neli käsitöökeldrit, pakkudes külastajatele nii silmailu, isetegemisrõõmu kui ka suveniiride soetamise võimalusi. Lagunenud, kunagi püssirohu ja muu moona hoidlatena kasutatud keldriruume hakati renoveerima 2005. aastal. Entusiastlikud inimesed firmast “Saaremaa Sepad ”, klaasikunstnik Eino Mäelt ja keraamik Maila Juns-Veldre remontisid ja sisustasid enestele töökojad ning asusid neis 2006. aasta suvel esivanemate kombel tööle. Sepikojas valmistatakse nii tarbeesemeid kui ka suveniire, soovitud eseme saab ka sepalt tellida. Klaasikojas lõõmab suviti klaasiahi ja siin on külastajal võimalik klaasipuhumiskunsti proovida. Keraamikatöötoas voolitakse esemed valmis käte vahel. Kolm-neli korda suve jooksul laaditakse suur põletusahi toorikuid täis, köetakse kuumaks ning ööpäevaga on järjekordne ahjutäis realiseerimisvalmis. 2011. aastal rajas muuseum eurotoetuse abil kõrvalolevasse tuletõrje veehoidlasse veel neljandagi töökoja, nn. kivikoja, kus selle ala asjatundja Taivo Parbus valmistab dolomiidist suveniire ja annab huvilistele võimaluse tutvuda kiviraidekunstiga (Käsitöökojad, kuupäev puudub).
Saaremaa Ooperipäevad toimuvad aastast 1999 Kuressaares toimuv rahvusvaheline ooperifestival. Need toimuvad linnuse hoovialal, kuhu mahub umbes 2000 pealtvaatajat. Eesmärgiks on tutvustada tipptasemel esitatava muusika abil Kuressaare linna kui atraktiivset ja romantilist Eesti kultuuriturismi sihtkohta (Saaremaa Ooperipäevad/Festivalist, kuupäev puudub)
Alates aastast 2010 on Saaremaa Muuseum korraldanud Kuressaare lossi päeva. Neil päevil saab tunda Eesti ühe kaunima linnuse hoovis ja müüride vahel aegade tagust õhustikku ja melu ning nautida eri ajastute muusikat, tantsu, teatrit, lahinguid, võitluseid ning kaupmeeste ja käsitöömeistrite laata ja aegade taguste retseptide järgi toite. Lisaks seatakse lossihoovi üles ajalooküla, kus oma telklaagrites teevad erinevad ajalooklubid ja ansamblid keskaja teemalisi õpitubasid, alates keskaja moest , lõpetades nahaparkimise ja söögitegemisega. Avatud on ka kaupmeeste ja käsitöömeistrite laat, keskaja tegevuste hoov ja käsitöökeldrid. Kindlasti on kavas lossipäevade oodatumad sündmused, suursugune Arensburgi rüütlite turniir ning ka suur Põhjasõja lahing (Algavad Kuressaare lossi päevad, 2016).
Suur turismihooaja avaüritus Kuressaares on Kuressaare linnuse vallikraavi veeralli. See on isetehtud veesõidukite võistlus ja meelelahutusprogramm volbriöö tähistamiseks. Toimub ka alternatiivsete veesõidukite paraad läbi linna (Kuressaare vallikraavi veeralli, kuupäev puudub).
Traditsiooniliselt toimub igal suvel lossihoovis laulupidu . 2013. aastal toimus juba 50-s Kuressaare laulupidu, millega tähistati ühtlasi ka 150 aasta möödumist esimesest laulupeost Saaremaal, 450 aasta möödumist linnaõiguste andmisest Kuresaaraarele. Päev algas rahvamuusika kontserdiga kesklinnas, mille saatel näitasid rahvatantsijaid oma oskusi. Õhtul alustas linnast lossihoovi teed rongkäik, mida saatis pill ja laul. Laulupeol kõlasid ainult saartega seotud laulud ja ka uued, just selleks peoks valminud koorilaulud .Lauljaid oli kokku üle kahe tuhande igast Saaremaa nurgast ja külalisi tuli ka kaugemalt (Saaremaal peeti juubelilaulupidu,2013).

3.4. Kindlust külastanud tuntud riigitegelased

20.–21. augustil 1939 tegi ametliku visiidi Saaremaale Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts (vaata joonis 4)
Joonis 4. Konstatin Päts ( Riigipeade külaskäigud Kuressaare linnusesse)
1995 aastal külastas Kuressaaret järgmine Eesti president Lennart Meri. Hiljem tegid visiidi Kuressare linnusesse Soome Vabariigi president Tarja Halonen ning seejärel Taani kuninganna Margarethe II. 11.–12. jaanuaril 2002 viibis ametlikul visiidil Saaremaal Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel. Samal aastal tegi külaskäigu lossi Läti president. 2005 aastal külastasid kindlust Poola ja Leedu presidendid . Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves viibis Saaremaal 2007. aastal. Viimasena käis linnuses Hollandi kuninganna Beatrix (Riigipeade külaskäigud Kuressaare kindlusesse, kuupäev puudub).
Kuressaare linna ja Saaremaa Muuseumi pidulike ürituste aegu tehakse sőjariistaga ka pauku . Nii on välisriikide riigipeadest Kuressaare lossihoovis püssirohuvingu nuusutatud Taani kuninganna Margrethe II, Läti president Vaira Vike-Freiberga ning Soome president Tarja Halonen (Suurtükk Kotkas, kuupäev puudub).

4. UURIMUSLIK OSA

Mis sajandil loodi Kuressaare piiskopi linnus.

Kas oskad nimetada milliste riikide võimu all peale Eesti on linnus veel olnud on. Nimeta

(pilt) mis ruum on pildil.

Millised ehitised alljärgnevatest kuulusid linnuse kompleksi

Milliseid võimalusi linnus tänapäeval pakub.

Kes alljärgnevatest isikutest on külastanud linnust.

5. TULEMUSED

KOKKUVÕTE

KASUTATUD KIRJANDUS

Algavad Kuressaare lossi päevad. (2016, 8.juuli). Maaleht. Loetud aadressil: http://maaleht.delfi.ee/news/eestielu/arhiiv/algavad-kuressaare-lossi-paevad?id=75015175
Aluve,K.(1993).Eesti keskaegsed kinnused.Tallinn:Tallinna Raamatutrükikoda
Aluve,K.(1980). Kuressaare linnus. Tallinn:Valgus.
Kuressaare arheoloogia. (2011). Muinsuskaitseamet. Loetud aadressil: https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/content-editors/kasiraamat/kuresssaarre.pdf
Kuressaare linnuse müüri väärtuslikem osa saab uue kuue. (2002, 23.mai). Saarlane. Loetud aadressil: https://www.saarlane.ee/Uudised/uudis.asp?newsid=9629&kat=1
Kuressaare linnus püüab turiste lõviaugust kostva möirgega.(2003,18.juuli). Postimees. Loetud aadressil: https://www.postimees.ee/2035423/kuressaare-linnus-puuab-turiste-loviaugust-kostva-moirgega
Kuressaare piiskoplinnus. (kuupäev puudub). Loetud aadressil: http://www.wikiwand.com/et/Kuressaare_piiskopilinnus
Kuressaare lossi öö. (kuupäev puudub). Loetud aadressil: http://kultuur.info/syndmus/kuressaare-lossi-oo-2/
Kuressaare piiskopilinnus. (kuupäev puudub). Vikipeedia. Loetud 25.november 2017 aadressil: https://et.wikipedia.org/wiki/Kuressaare_piiskopilinnus
Kuressaare vallikraavi veeralli. (kuupäev puudub). Loetud aadressil: http://www.kultuur.info/syndmus/kuressaare-vallikraavi-veeralli/
Käsitöökojad. (kuupäev puudub). Loetud aadressil: http://www.saaremaamuuseum.ee/kulastajale/kasitookojad/
Nõukogude aeg. (kuupäev puudub). Loetud aadressil: http://www.saaremaamuuseum.ee/muuseum/saaremaa-muuseumi-ajalugu/noukogude-aeg/
Pesti,O.Rikas,K.(1983).Kingissepa rajooni ajaloo-ja kultuurimälestised. Tallinn: Eesti Raamat.
Projekt “Kuressaare kindluse kui turismiobjekti arendamine”. (kuupäev puudub). Loetud aadressil: http://www.saaremaamuuseum.ee/linnus-kindlus/projekt-kuressaare-kindluse-kui-turismiobjekti-arendamine/
Püüa,G.Nurk,R.Sepp,T.(2016).Kastellist kindluseks.Tallinn: Argo ja Saaremaa Muuseum
Riigipeade külaskäigud Kuressaare kindlusesse. (kuupäev puudub). Loetud aadressil: http://www.saaremaamuuseum.ee/linnus-kindlus/визиты-глав-государств-в-крепость-кур/
Saaremaa Muuseumi virtuaaltuur. (kuupäev puudub). Loetud aadressil: http://www.kultuur.info/syndmus/saaremaa-muuseumi-virtuaaltuur/
Suurtükk Kotkas. (kuupäev puudub). Loetud aadressil: http://www.saaremaamuuseum.ee/muuseum/teenused/suurtukk-kotkas/
Saaremaa Ooperipäevad/Festivalist. (kuupäev puudub). Loetud aadressil: https://www.saaremaaopera.com/festivalist/festivalist/
Saaremaal peeti juubelilaulupidu. (2013, 9.juuni). Postimees. Loetud aadressil: https://www.postimees.ee/1263920/saaremaal-peeti-juubelilaulupidu
Vaga,V.(1957). Kuressaare linnus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Ülevaade ajaloost. (kuupäev puudub). Loetud aadressil: http://www.saaremaamuuseum.ee/linnus-kindlus/ulevaade-ajaloost/
Ülevaade arhidektuurist. (kuupäev puudub). Loetud aadressil: http://www.saaremaamuuseum.ee/linnus-kindlus/ulevaade-arhitektuurist/

LISAD

Lisa 1. Küsimustik

.DOCX Laadi alla originaalfail 27 lk · .docx · 13 allalaadimist

Tasuta Faili alla laadimine on tasuta

~ 27 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-05-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

13 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

knummi Õppematerjali autor

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Kuressaare piiskoplinnus

Kuressaare Ametikool Kunstiline kujundamine (KKP-12) Andra Suuster KURESSAARE PIISKOPLINNUS Uurimus Juhendaja: Maie Kahju Kuressaare 2009 Kuressaare piiskopilinnus on linnus, mis asub Saare maakonnas Kuressaare linna merepoolses servas. Mõningad uurijad on oletanud, et praeguse kivilinnuse asemel võis varem leiduda juba 11. sajandil ehitatud puidust kindlusrajatis. Mingeid kindlaid tõendeid selle olemasolu kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida. Tänapäevani säilinud kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid

Ajalugu

doc

Linnus

Sissejuhatus Kuressaare linnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti riikides. Linnus on üldiselt hästi säilinud ja siin võib külastaja tunda tõelise keskaja hõngu. Konvendihoone ruumide planeering ühtib täiesti Radzyni Chelminski ordukonvendihoonega, arhitektuurses kujunduses leidub ilmseid mõjutusi teistest Preisimaa konvendihoonetest eriti Malborgist. Kuressaare linnuse ajaloost Kuressaare linnus on ehitatud XI sajandil eksisteerinud ja hiljem põlenud puitehitiste asemele. Kuressaare XIII saj. ringmüürkastell kuulub tsentraaltorniga kastellitüübi hulka. 1227. aastal alistus ristirüütlitele viimane Eesti maakond Saaremaa. 1228. 1234.linnus Kurresaare a. formeerus Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest järjekordne feodaalriigike Saare-Lääne piiskopkond

Ajalugu

doc

Kuressaare Piiskopilinnus

Sissejuhatus Kuressaare linna lõunaosas, mere kaldal, kõrgub võimas neljatahuline hoonemassiiv Kuressaare Piiskopilinnus. See on üks tähelepanuväärsemaid keskaja kindlusehitisi Eesti ja Läti aladel ning pakub nimetatud territooriumil erilist huvi ainukese keskaegse linnusena, mis on säilinud kõigis oma olulistes ehitusosades. Kõik teised selle perioodi linnused on kas varemeis või nii põhjalikult ümber ehitatud, et nende esialgset kuju on raske kindlaks määrata. Kuressaare linnus seevastu võimaldab suurepärase ülevaate saamist nii tolleaegse valitseva klassi olustikulistest tingimustest kui ka antud perioodi ehitusviisist. Kuressaare Piiskopilinnus kuulub arvukate kindlusehitiste hulka, mida feodaalse killustatuse perioodil püstitati sakslaste ja taanlaste poolt Eesti ja Läti aladele. Nende üldarv ulatud 150-ni ning oluliseks ajendiks nende püstitamisel olid samuti feodaalide omavahelised vastuolud.

Kunstiajalugu

doc

Eesti kultuurilugu - VAATAMISVÄÄRSUSED

meessoost. Arvestasin ka sellega, mida oleks temal võib-olla huvitavam teada saada kui mõnel teisel. Minu valikuks osutusid kolm üpris erinevat kohta üle Eesti. Esimeseks kohaks valisin Pirita kloostri varemed, sest need on osaks minu kodukohast. Teiseks valisin Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala, sest kunagi väiksena seal käies jättis see paik mulle niivõrd sügava mulje, et võimalusel külastaksin isegi seda kohta uuesti. Kolmandaks valikuks sai Kuressaare linnus koos muuseumiga, kuhu ise sattusin esmakordselt alles hiljaaegu. Esimest korda Saaremaale minnes, mõtlesin seda külastada ning tänu imekenale ilmale, avanes mulle lisaks kaunile ajaloolisele vaatamisväärsusele ka miljonivaade merele, mida poleks osanud arvata. Peale seda olen igal korral Kuressaarde sattudes teinud väikese jalutuskäigu ümber linnuse. 3

Kultuur

odt

Kuressaare linnus

Linnuse ajalugu Kuressaare linnus ehitati 13.sajandi kolmandal veerandil eksisteerinud tornilinnuse asemele. Linnuse ehitamist alustati pärast Jüriöö ülestõusu, kui selgus, et Põide linnus ja selle kõrval tugipunktidena teeninud kindlustuskirikud ei suuda rahva väele vastu seista. Algsest tornlinnusest on säilinud ainult vangitorn ehk Pikk Hermann, mis ehitati ümber konvendihooneks. Kuni Liivi sõja alguseni oli Kuressaare linnus Saare- Lääne piiskoppide residents. Konvendihoone tüüpi linnuse funktsiooniks oli olla teatud piirkonna administratiivseks keskuseks, võimaldada küllalt arvuka inimrühma kooskäimist, mis avaldus hoone arhitektuuris ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõja korral. Konvendihooneile on iseloomulik korrapärasus, rangus, suletus, tugevasti kindlustatud sissepääs. Linnust restaureeriti ja rekonstrueeriti 1903.-1912

Kunstiajalugu

docx

Kuressaare piiskopilinnus

 Teine teooria, mille eestvedajaks oli arhitekt Kalvi Aluve ja mis kinnitub 1970. aastatel tehtud vaatlustele ümberehituse ajal on see, et kivilinnuse ehituslugu algas juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. 2010.–12. aastal toimunud arheoloogilised välitööd näitasid, et Kuressaare linnuse näol on tegu omapärase vesilinnusega, mis ehitati otse madalale rannaalale. Linnuse ehitamist alustati ilmselt piiskop Jakobi valitsemisajal (1322–1338). Tööd katkesid arvatavasti Jüriöö ülestõusu (1343–1345) puhkemisel. 14. sajandi lõpust kuni 15. sajandi alguseni rajati lisaks 13. sajandist pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür, sest tulirelvad

Ajalugu

doc

Kuressaare linnus

orgaaniliselt lihtne sisemine arhitektoonika ja dekoor, mis pääseb lihtsusest hoolimata hästi esile. Konvendihoone külje pikkus on 43 meetrit. Põhjanurgas kõrgub võimas seitsmekorruseline kaitsetorn, mille kõrgus on 37 meetrit. 14. sajandi lõpus rajati ka suurtükitornid ja kõrgendatud müürid. 1980. aastatel lisati Seuberlichi kavandite järgi linnuse värava kohale kaekorruseline eenduv nooltekoda ehk ärkel. Kuressaare linnuse arhitektuur on Eesti alal erakordne nii ruumijaotuse kui ka raiddekoori iseloomu poolest. Siseõuele avanevad restaureeritud raidraamistikuga gooti stiilie iseloomulikud teravkaarsed aknad. Keldrikorrusel asusid mitmesugused majapidamis- ja laoruumid. Kagutiivas paiknesid köögid ning nende kõrvalruumid, sealhulgas õllepruulimiskoda ja kolderuumid. Seal asus ka linnuse kaev. Hoovi idanurgast pääseb

Kunstiajalugu

odt

Liivimaa linnused

1658. aasta Vallisaare vaherahu ja 1661. aasta Kärde rahu tõid Piusa kaldale Rootsi kuninga alamad tagasi. Sel korral viimaseks pooleks sajandiks. Põhjasõda muutis 1702. aastal Vastseliina linnuse varemeteks. Kätte oli jõudnud suurtükkide ja bastionide ajastu, kus Vastseliinal puudusid väljavaated. 3 4 5 Kuressaare piiskopilinnus Kuressaare piiskopilinnus on Saare-Lääne piiskoppide kunagine linnus, mis asub Saare maakonnas Kuressaare linna merepoolses servas. Linnuse ajalugu Mõningad uurijad on oletanud, et praeguse kivilinnuse asemel võis varem olla juba 11. sajandil ehitatud puidust kindlusehitis. Mingeid kindlaid tõendeid selle oletuse kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida.Tänapäevani säilinud kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat

Ajalugu

Rohkem sarnaseid