Linnus (1)

Tartu Kutsehariduskeskus
Metallitöötluse osakond
Tanel Ingermann
KURESSAARE LINNUS
Referaat
Juhendaja :Pille Kessel
Tartu 2009

Sissejuhatus

Kuressaare linnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti riikides. Linnus on üldiselt hästi säilinud ja siin võib külastaja tunda tõelise keskaja hõngu. Konvendihoone ruumide planeering ühtib täiesti Radzyni Chelminski ordukonvendihoonega, arhitektuurses kujunduses leidub ilmseid mõjutusi teistest Preisimaa konvendihoonetest eriti Malborgist.

Kuressaare linnuse ajaloost

Kurresaare linnus
Kuressaare linnus on ehitatud XI sajandil eksisteerinud ja hiljem põlenud puitehitiste asemele. Kuressaare XIII saj. ringmüürkastell kuulub tsentraaltorniga kastellitüübi hulka. 1227. aastal alistus ristirüütlitele viimane Eesti maakond – Saaremaa. 1228. – 1234 . a. formeerus Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest järjekordne feodaalriigike – Saare-Lääne piiskopkond pindalaga umbes 7600 km2, keskusega alates 1265. aastast Haapsalus . Võim jäi esialgu siiski nõrgemaks ning võrreldes mandrieestlastega säilitasid saarlased mitmeid eesõigusi. Lisaks paljudele ülestõusudele puhkes ulatuslikem 1260. aastal. Ordu oli sunnitud oma linnuse ehitama Pöidesse ja piiskop omakorda Kuressaarde. 1343. a. toimus Jüriöö ülestõus, mille käigus hävitati Pöide ordulinnus .
Konvendihoone tüüpi linnuse funktsiooniks oli olla teatud piirkonna administratiivseks keskuseks, võimaldada küllalt arvuka inimrühma kooskäimist (conventus - kokkutulek), mis avaldus hoone arhitektuuris ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõja korral. Konvendihooneile on iseloomulik korrapärasus, rangus, suletus , tugevasti kindlustatud sissepääs.
Kuressaare linnus jäi Saare-Lääne piiskoppide residentsiks Liivi sõja alguseni . XIV saj. lõpust kuni XV saj. alguseni rajati lisaks XIII saj. pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Seda tingis vajadus tugevdada linnuse kaitsevõimet seoses tulirelvade kasutuseletulekuga.
M Suurtükitorn
üüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavas säilinud tänaseni. Sajandi keskel kõrgendati müüri ja rajati suurtükitornid. Võimsaim neist, põhjabastionil paiknev 1971 . – 1972. a. restaureeritud suurtükitorn pärineb 1470. aastaist.
Keskaja lõpus ( 1559 . a.) müüs jõuetuks muutunud piiskop Johannes V Münchhausen oma valduse Saare- ja Kuramaal (s.h. ka linnuse) taanlastele. Keskaegsed kivilinnused hakkasid sõjalist tähtsust tänu üha võimsamatele suurtükkide purustavale jõule kaotama . XVII saj. alul mindi keskaegseilt kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele, mida võib nimetada juba kindlusteks. Taanlased moderniseerisid ka Kuressaare kindlustussüsteemi. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide (nurgakindlustuste) süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga
1836. a. kustutati kogu kindlus lõplikult Tsaari-Venemaa kindlustuste nimekirjast; aasta varem oli see müüdud 3000 rubla eest Saaremaa rüütelkonnale. Hoovihoones asus aastal 1868 – 1878 vaestemaja . Aastail 1904 – 1912 remonditi konvendihoone arhitektide W. Neumanni ja H. Seuberlichi juhtimisel. Ehitati üles kaitsetorni kaks ülemist korrust, taastati peakorruse ristikäigu akende raidraamid ning kabeli ja pidurefektooriumi vaheline sein, muudeti uste paiknemist ja suurendati aknaid, rajati ahjud ja uusi treppe, paigutati ristikäigu seintele kohalike aadlike vapid.

Kaitsetorn

Kaitsetorn on konvendihoone kõige enam kannatada saanud ja ümber ehitatud osa. Teise korruse interjöör on säilitanud põhiliselt sellise ilme, nagu sellele anti käesoleva sajandi algul: krohvitud seintel neogooti stiilis maalingud, põhielemendiks Buxhoevedenite vapisümbol, kahhelkividest ja dolomiidist kamin , tammepuust trepp ja galerii. Samast algab uus betoontrepp , mis viib seitsmendale korrusele, kus nüüd on suviti avatud Tornikohvik. Ent kogu torni ulatuses on säilinud ka keskaegsed kitsad müürisisesed trepid, mis omal ajal algasid umbes meetri kõrgusel korruse põrandast. Sellega püüti raskendada vaenlase ülespääsemist. Ülemised korrused olid mõeldud linnuse kaitsemeeskonnale.
Huvitav on viies korrus, mis asub kaitsegalerii tasapinnal . Siin on säilinud kaks müürisisest kaminat (põhja- ja lõunanurgas). Lääne- ja idanurgas asuvate uste kaudu pääsesid linnuse kaitsjad hõlpsasti kaitsegaleriile.
Torni kuuenda korruse kirdepoolsesse aknalauda on müüritud haruldane 13-siiruline piscina (kätepesunõu), mille algne asukoht võis olla mujal. Ei puudu ka võimalus, et see paiknes siin kui ajutises kirikus (sel juhul peaks Kaitsetorn olema varasem).
T Pilt1
orni ja konvendihoone ehituskunstilises teostuses on erinevusi, mis paneb kahtlema nende üheaegsuses. Näiteks ei leidu kaitsetornis konvendihoone kujundusele omaseid detaile. Niisiis tuleb nõustuda A. Tuulse järeldusega, et kaitsetorn laoti konvendihoone müüridest varem.

Konvendihoone

Konvendihoone on hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Nähtavasti ehitasid kogu konvendihoone ühed-samad ehitusmeistrid ning ehitusplastika rikkus valiti vastavalt ruumide tähtsusele. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor , mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mõjule.
Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, põhjanurgas kõrguva võimsa seitsmekorruselise kaitsetorni kõrgus on 37 m. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik taastati 1980. aastate esimesel poolel. Seda mööda oli hõlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades kui ka vaenlast tõrjudes. Kuna eriti tugevat kaitset vajas linnuse värav, näeme kaitsetorni kõrval kahekorruselist eenduvat nooltekoda e. ärklit. Selle alumisel korrusel paikneb langevärava tõstemehhanism, ülemise korruse põhjaavadest sai vaenlasele kive ning kuuma pigi , tõrva ja vett pähe visata või nooli lasta. See kaitsesüsteem taastati analoogiate alusel; originaalsed on vaid dolomiidist turbad, mida mööda liikus langevärav.
Värava kohale paigutati 1876. a. Saare-Lääne piiskopkonna raidvapp, põhielemendiks kotka kujutis. Sellest ka saksakeelne nimetus Arensburg, mis tõlkes tähendab kotka linnust. Värava kaudu satume väravakäiku, kus on eksponeeritud 1803 . aastast pärinev suurtükk. Värava kõrval seintes on avad, millesse asetatud riivpalgiga sai sissepääsu kindlalt sulgeda. Selliseid avasid näeme ka piiskopi magamistoas. Peaaegu ruudukujulist siseõue kaunistab keskaegsete ristimiskivide motiividel tahutud lillevaas
Keldrikorrus
Keldrikorrusel asusid mitmesugused majapidamis- ja laoruumid. Kagutiivas paiknesid köögid ning nende kõrvalruumid, sh. õllepruulimiskoda ja kolderuum. Samas tiivas asub linnuse kaev, mille juurde pääseb sisehoovist. Palju kõneainet on pakkunud väike kelder , kuhu viib uks hoovi idanurgast. Legendi kohaselt olevat see kinnimüüritud kelder juhuslikult avatud 1785. a. ning siit leiti inimese luukere . See kuulunud XVI sajandi algul Saaremaale protestantismiga võitlema saadetud inkvisiitorist mungale, kes avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks elusana kinni müüritud. Ruumi nimetatakse veel praegugi "sissemüüritud rüütli keldriks".
  Pilt1 2
Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja õhu kütteseadeldised - hüpokaustid peakorruse tähtsamate ruumide - pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide kütmiseks.Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale võlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja õhu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest, mis asub näitusesaali kõrval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi põrandas; neist üks on säilinud algkujul. Loodetiiva kolmes keldris paikneb muuseumi loodusosakonnad, mis avati 1993. a.
Peakorrus
1.Vahitorn
2. Isolatsioonisaht
3. Eeskoda
4. Lektoorium (end. dormitoorium )
5. ametiruum (kunagine söögisaal)
6. Kabel
7. Kapiitlisaal e. Pidurefektoorium
8. Peakorruse ristikäik
9. Piiskopi eluruumid
10. Piiskopi erala
11. Kaitsetorn
12. Dormitoorium – magamisruum
Peakorrus on suurejooneliselt välja ehitatud, kuna siin paiknesid kõige olulisemad ruumid. Kuressaare konvendihoone arhitektuur on Eesti alal erakordne nii ruumijaotuse kui ka raiddekoori iseloomu poolest. Kui kõikjal mujal on ruum vööndkaarte abil selgelt eraldatud löövideks, traveedeks ja võlvikuiks jagatud, siis Kuressaare esindusruumides on piirdutud võlviroiete kasutamisega.
Treppi mööda peakorrusele tõustes satume kõigepealt sisehoovi kolmest küljest ümbritsevasse galeriisse, nn. ristikäiku, mille kaudu pääseme kõigisse peakorruse ruumidesse. Seda peetakse Vana-Liivimaa hilisgootika üheks kaunimaks võlvkäiguks. Ristikäiku katavad edelas ja loodes ristvõlvid, millel onkonsoolideta, rikkaliku reljeefiga roided , mis algavad otse seinapinnalt. Siseõuele avanevad restaureeritud raidraamistikuga gooti stiilile iseloomulikud teravkaarsed aknad. Seintel näeme Saaremaa aadlike dolomiidist madalreljeefseid vapitahvleid XX sajandi algusest. Loodetiivas paikneb omapärane orv - rituaalne kätepesukoht. Viimase kõrval asub rikkalikult profileeritud palestikuga portaal , mille kaudu pääseme linnuse esinduslikku peasaali.
Pidurefektoorium (7) on arhitektuuri meistriteos. See kujutab endast kahelöövilist viie võlviku pikkust saalruumi, mis esialgu kavandati ilmselt lühemana. Edelatiivas, saalruumi all asus üks kalorifeer – sooja õhu kütteseadeldis (teine samasugune oli piiskopi keskmise eluruumi all). Ristvõlvid on kaetud pirnvöödi ja süvarihvadega profileeritud tugevate roietega, mis annab ruumile erilise võlu. Neid kannavad neli kaheksatahulist sammast. Selgusetuks on jäänud kagupoolseimat piilarit ümbritseva massiivse kaheksatahulise laua funktsioon.
Nähtavasti toimusid siin mõnikord ka piiskopkonna valitsuse - kõrgemaist vaimulikest koosneva toomkapiitli istungid. XX sajandi algul kohandasid Saaremaa aadlikud saali oma maapäevade pidamise kohaks. Sellest ajast pärinevad ka Riias valmistatud neogooti stiilis uksed.
R Pilt 3
uumi keskaegne ilme taastati 1976. a. Nüüd on see kasutusel kontserdisaalina. Ruumis paiknevad toolid on valmistatud kohalike meistrite poolt sajandivanuse mööbli eeskujul.
Kokkuvõte
Linnused olid muinasajal heaks kaitseks ründajate eest.
Kasutatud kirjandus
1. Kalvi Aluve “Kuressaare linnus-kindlus”, Eesti Raamat, Tallinn, 1977.
2. Kalvi Aluve “Eesti Keskaegsed Linnused”, Valgus, Tallinn, 1993.
3. Kalvi Aluve “Kuressaare linnus”, Valgus, Tallinn, 1980.