Kuressaare Piiskopilinnus (3)

Sissejuhatus
Kuressaare linna lõunaosas, mere kaldal , kõrgub võimas neljatahuline hoonemassiiv –Kuressaare Piiskopilinnus .
See on üks tähelepanuväärsemaid keskaja kindlusehitisi Eesti ja Läti aladel ning pakub nimetatud territooriumil erilist huvi ainukese keskaegse linnusena, mis on säilinud kõigis oma olulistes ehitusosades.
Kõik teised selle perioodi linnused on kas varemeis või nii põhjalikult ümber ehitatud, et nende esialgset kuju on raske kindlaks määrata. Kuressaare linnus seevastu võimaldab suurepärase ülevaate saamist nii tolleaegse valitseva klassi olustikulistest tingimustest kui ka antud perioodi ehitusviisist.
Kuressaare Piiskopilinnus kuulub arvukate kindlusehitiste hulka, mida feodaalse killustatuse perioodil püstitati sakslaste ja taanlaste poolt Eesti ja Läti aladele . Nende üldarv ulatud 150-ni ning oluliseks ajendiks nende püstitamisel olid samuti feodaalide omavahelised vastuolud. Iseenesest mõista pidid linnused olema ka strateegilisteks punktideks sõdades naaberriikidega.
Mõningad uurijad on oletanud, et praeguse kivilinnuse asemel võis varem leiduda juba 11. sajandil ehitatud puidust kindlusrajatis. Mingeid kindlaid tõendeid selle olemasolu kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida.
Kuressaare Piiskopilinnus tänapäeval
Ajalugu
Kuressaare Piiskopilinnus püstitati Saare-Lääne piiskopi initsiatiivil, kusjuures ehitamine kestis 14. sajandi teisest poolest kuni 15. sajandi alguseni . Linnus kuulub oma tüübilt konvendihoonete hulka, mis arenes välja kastellikujulisest linnusest ning oli domineerivaks ehitustüübiks Eesti ja Läti aladel 14. sajandil. Konvendihoone tüüpi linnused esinesid aladel, mis kuulusid saksa ordule või olid selle otsese mõju all(Preisis ja Liivimaal). Konvendihoone tekkimisel etendas olulist tühtsust Saksa ordu sisestruktuur.
Kuressaare linnuse püstitamine on otseselt seotud eestlaste suure ülestõusuga aastail 1343-1345. Kuni ülestõusuni püstitatud ainuke linnus Saaremaal – Pöide tornlinnus – asus ordule kuulunud Saaremaa idaosas. Piiskopile kuulunud maa-alal täitsid kaitseülesannet arvukad kindlus-kirikud – Valjalas, Kaarmas, Kihelkonnas, Karjas ja Pühas.
Ülestõus tõestas vanemate kaitseehitiste kõlbmatust – nii oli Pöide linnuse meeskond sunnitud ülestõusnutele alistuma, samuti ei suutnud pakkuda kuigi tõhusat kaitset ka kindluskirikud. Tuli püstitada erakordselt võimas kants, mis oleks olnud kindlaks tugipunktiks maa anastajatele eestlaste poolt ähvardava hädaohu korral ja mis tulevikus oleks võimaldanud igasuguse ülestõusukatse kohest mahasurumist.
Nii alustatigi Kuressaare linnuse ehitamist piiskopi valdusalale, kuna ordu alustas samal ajal Maasi linnuse püstitamist. Mõlema linnuse ehitustöödele aeti eestlasi vägivaldselt kokku mitte ainult Saaremaalt , vaid ka mandrilt – Läänemaalt. Sellele vaatamata kestsid ehitustööd kaua, kuna maa oli ülestõusu halastamatult verise mahasurumise tagajärel äärmiselt kurnatud .
Kuressaare Piiskopilinnus 50 aastat tagasi
Alates 14. sajandi lõpust saab Kuressaare linnus peamiseks Saare-Lääne piiskoppide
residentsiks, milleks alguses oli Vana-Pärnu linnus ning selle hävitamise järel leedulaste poolt aastal 1263 –Haapsalu. Vene-Liivi sõja puhkemisel 1558. aastal müüs piiskop J. Von Monikhusen, kes aimas ette Vana-Liivi konföderatsiooni lõppu, oma valduses olevad maa-alad aastal 1559 Taani kuningale Frederik Teisele. Viimane andis need edasi oma vennale hertsog Mahnusele tasuks saadud Schleswig-Holsteini eest.
Selle tehingu kaudu langesid Saaremaa piiskopile kuulunud alad Taani valitsuse alla ja Kuressaare linnus muutus Taani asehalduri residentsiks. Nii taani kui ka rootsi valitsuse ajal püsis hoone muutmata. Linnus sai kannatada sõjategevuses 18. sajandi algul, mil osaliselt hävisid ülemised korrused ja „Pika Hermanni “ torni ülemine osa.
Linnust on 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel kasutatud viljalaona, kusjuures on teostatud mõningaid väiksemaid ümberehitusi. Aastal 1898 paigutati linnusesse vaestekodu ning seoses sellega ehitatu osa ruume ümber.
Aastail 1905-1908 restaureeriti linnus, kuid kahjuks küllaltki asjatundmatult.
Tänapäev:
Praegusel ajal asub linnuses Saaremaa Muuseumi püsiekspositsioon, mis koosneb ülakorrusel asuvast vanema ajaloo osakonnast (avatud järkhaaval 1985. ja 1987. aastal), keldrikorrusel asuvast loodusosakonnast (avatud 1993. aastal) ja konvendihoone kirdetiivas asuvas ekspositsiooniosas, mis tutvustab Saaremaa ajalugu aastail 1939-1949 (avatud 2005. aastal). Osa linnuse ruume on kasutusel ajutiste näituste eksponeerimispaigana, kapiitlisaal on kasutusel kontserdisaali ja mitmesuguste esindusürituste toimumispaigana.
Hoone arhitektuur ja ruumid
Kuressaare linnuse arhitektuuri lihtne ja karm, kuid võimas vormikõne pääseb välisarhitektuuris mõjule kogu oma suurejoonelises monumentaalsuses. Kuressaare linnust kui kaitseehitist iseloomustab range suletus ja dekoratiivsete elementide puudumine välisfassaadidel.
Linnuse põhjküljel asuval peafassaadil on kaks torni, neist suurem on läänepoolne, müüripinnaga ühel joonel asuv „Sturvolt“. Torni nelja avaga osa pärineb ümberehituste ajast eelmise sajandi algul. Idapoolne, ümardatud nurgaga torn, tuntud nime all „Pikk Hermann “, on tunduvalt väiksem „Sturvoldist“ ning osutades vanade jooniste järgi, oli see enne 18 sajandit varustatud mašikulisfriisiga. Mõlema torni ülaosa liigendavad horisontaalsed vööd. Hoone teised välisfassaadid on äärmiselt lihtsad – neid ilmestavad ainult aknaavad.
Põhjaküljel, nihutatune keskkohast veidi lääne poole, asub linnuse värav. Läbinud väravakäigu, astume nelinurksesse sisehoovi, mille kirdenurgas asuva kivist välistrepi kaudu pääseb linnuse peakorrusele. Trepp ise on ehitatud hoone restaureerimise ajal eelmise sajandi algul.
Peakorrus :
suurejooneliselt välja ehitatud, kuna siin paiknesid kõige olulisemad ruumid. Kuressaare konvendihoone arhitektuur on Eesti alal erakordne nii ruumijaotuse kui ka raiddekoori iseloomu poolest. Kui kõikjal mujal on ruum vööndkaarte abil selgelt eraldatud löövideks, traveedeks ja võlvikuiks jagatud, siis Kuressaare esindusruumides on piirdutud võlviroiete kasutamisega.
Piiskopilinnuse tähtsaim ruum – pidurefektoorium – on ühendatud ristikäiguga rikkalikult profileeritud, ilma talumita portaali kaudu.
Peakorrus - Kapiitlisaal
Pidurefektoorium:
hõlmab lõunatiiva kogu keskmise osa ja on arhitektooniliselt kõige suurejoonelisemalt kujundatud ruum linnuses. See on kahelööviline saal , algul planeeritud nelja välvikuga, hiljem lisandus läänepoolses osas juurde veel ühe võlviku pikkune ruum. Ruumi kaunistavad tugevate roietega ristvõlvid, milledest osa on varustatud sõõrümarate kaunistusteta päiskividega. Võlve kannavad neli massiivset kaheksatahulist piilarit, kusjuurest teistest erinev on ruumi läänepoolne piklik ebaühtlaste kapiteeliga piilar .
Oma praeguse ilme sai see ruum 1976. a. Nüüd on see kasutusel kontserdisaali ja pidulike vastuvõtttude toimumiskaigana. Ruumis paiknevad toolid on valmistatud Saaremaal 1980. aastatel sajandivanuse mööbli eeskujul. Idas liitub pidurefektoorimumiga ruudukujulise põhiplaaniga kabeliruum, mille võlve kannab sale kaheksatahuline piilar kõrgusega 4,85 m.
Refektoorium
Kabel :
on kõrgeim ruum linnuses, ulatudes peaaegu läbi kahe korruse. Kabelit on refektooriumist eraldanud võre, mis on 12. saj. II poolel puudunud ja käsoleva sajandi algul renoveerimistööde käigus seinaga asendatud. Algselt oli tegemist linnuse kiriku osaga, kuhu oli õigus siseneda vaid vaimulikuseisusest inimestel. Ruudukujulise põhjaplaaniga ruumi keskel toetab võlve sihvakas kaheksatahuline piilar. Kabeli edelaseinas on suur, kaguseinas väike sakramendinišš. Mõlemad on kujundatud rikkalikult ja väga tugevalt reljeefsetena. Konsoolidele toetuvad kolmnurksed fiaalidega (saleda tornikese taoline kaunistus) rippsambad. Niššide peal, fiaalide vahel on gooti krabidega kaunistatud vimpergid (ehisviilud).
Kabel
„Pikk Hermann“:
Peakorruse idanurgas pääseme kitsaid treppe kaudu Vahitorni (Pikk Hermann), mis enamiku uurijate arvamust mööda on ehitatud konvendihoonega samaaegselt, kuid linnuse viimaste kaitsjate viimase võimaliku kaitseliinina on muust konvendihoonest eraldatud šahtiga, mida 18. või 19. sajandil loodud legendi põhjal on hakatud nimetama Lõukoerte auguks. Enne peab läbima eeskoja, kus võib näha keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat.
Vahitornil oli mitu funktsiooni. ühest küljest oli ta mõeldud vahipidamiseks ja ringmüüride taga toimuva võitluse juhtimiseks, aga ka viimseks redupaigaks kaitsjaile vaenlase linnusesse tungimise korral. Vahitorn konvendihoone ühel nurgal on üldiselt levinud võte. Seda võib kohata ka Poola vanades, 13. sajandi lõpust pärit Preisi linnustes ja ka paljudes hilisemates linnustes. Vahitorni ainuke sissepääs asub 9 meetri kõrgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ühenduses ainult silla kaudu.
Sillalt avaneb vaade šahti, mis eraldab torni linnuse ülejäänud osast kogu hoone kõrguses. Sillast veidi allpool eendub müürist dansker, mille sissepääsu võib näha dormitooriumis. Kõrgemal šahti nurgas on vaadeldavad kaitsemeeskonna kunagise käimla jäänused. Seega oli "lõviauk" kaitsefunktsiooni kõrval vajalik kolme käimla kogumiskaevuna. Vahitorni peakorruse põrandas näeme metallvõrega piiratud ruudukujulist ava, mille kaudu pääses 9 meetri sügavusse keldrisse. Pärimuse kohaselt hoiti siin keskajal pantvange, sellest ka torni populaarseim nimetus – vangitorn. Arvatavasti kasutati keldrit ka laoruumina. Peakorruse kohal on veel kolm korrust algsete müürisiseste kaminatega.
„Sturvolt“:
on linnuse loodenurgal asuv võimas torn, mis on koos keldriga kuuekorruseline. Kelder ja peakorrus olid kaetud tellistest ristvõlvidega, kuid säilinud on ainult keldrikorruse võlvid. Ülemised korrused on kaetud palklagedega. Üksikuid korruseid ühendasid omavahel müüri sisse ehitatud kitsad ja kõrgete astmetega trepid, mis algasid põrandast ca 1 meetri kõrgusel. Selline trepi asetus oli tingitud soovist raskendada vaenlastele pääsemist torni ülemistele korrustele, mis olid määratud linnuse kaitsemeeskonnale. Torni kõige ülemine korrus on peaaegu kogu ulatuses uus, pärinedes restaureerimise ajast eelmise sajandi algul. Restaureerimisel on müüritud ühe aknalaua sisse kivist tahutud süvend käte pesemiseks, nn. Lavatoorium, mille esialgne asukoht oli kabelis ja määratud preestritele kätepesemiseks usuliste tseremooniate ajal.
Torni kõrvale, otse värava kohale oli ehitatud kahekorruseline müüripinnast eenduv puidust väljaehitis – nn. Hourd, mis sageli esines keskaegsete kaitseehitiste juures ja võimaldas vaenlast värava juurest paremini eemale tõrjuda, neile keevat vett, tõrva jm. valades või kive loopides.
Keldrikorrus: siin asusid mitmesugused majapidamis- ja laoruumid. Kagutiivas paiknesid köögid ning nende kõrvalruumid, sealhulgas õllepruulimiskoda ja kolderuum. Samas tiivas asub linnuse kaev , mille juurde pääseb sisehoovist. Palju kõneainet on pakkunud väike kelder, kuhu viib uks hoovi idanurgast. Legendi kohaselt olevat see kinnimüüritud kelder juhuslikult avatud 1785 . aastal ning siit leiti inimese luukere. See kuulunud 16. sajandi algul Saaremaale protestantismiga võitlema saadetud inkvisiitorist mungale, kes avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks elusana kinni müüritud. Ruumi nimetatakse veel praegugi "sissemüüritud rüütli keldriks".
Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja õhu kütteseadeldised – hüpokaustid peakorruse tähtsamate ruumide – pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale võlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja õhu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest, mis asub näitusesaali kõrval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi põrandas; neist üks on säilinud algkujul.Hüpokaustide kütmiseks vajalike küttepuude endises hoiuruumis asub ajutiste näituste saal. Kütteruumi restaureerimisel on osaliselt säilitatud omaaegne paekivipõrand. Loodetiiva kolmes keldris paiknevad muuseumi loodusosakonnad, mis avati 1993. aastal.
Keldrikorrus - küttepuude hoiuruum
Kokkuvõte
Kuressaare linnuse ehitus tähistab lõppu ligi sada aastat kestnud konvendihoone arenguloos Eesti ajal. Võrreldes Kuressaare linnuse arhitektuuri Saarenaa ehitistega 13. sajandi teisest poolest ja 14. sajandi esimesest poolest näeme suurt kontrasti nende vahel. Mainitud perioodi maakirikutes valitseb huvitavate arhitektuursete detailide simatorkav rohkus , sageli esineb ka skulpturaalset dekoori, mille poolest on eriti rikas Karja kirik . Kuressaare linnuses seevastu valitseb kaine ja asjalik laad. Plastilisi kaunistusi ei esine siin üldse, arhitektuursed detailid on geomeetriliselt selged ja ranged.
Arvestades Kuressaare Piiskopilinnuse arhitektuuris ilmnevat suurt meisterlikkust ja omapära, võime seda pidada üheks silmapaistvamaks ehitismälestiseks Eestis.
Kasutatud kirjandus:

• „Kuressaare linnus“, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1957
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Kuressaare_piiskopilinnus
  
• http://images.google.ee/images?hl=et&q=saaremaa+piiskopilinnus&lr=&um=1&ie=UTF-8&sa=N&tab=w i
  
• http://www.saaremaa.ee/est/tourism/vaatamis/linnus.php