Kuressaare linnus (2)

Kuressaare Linnus

Esimene teade Kuressaares piiskopilinnuse olemasolust pärineb 1381 . aastast. Ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks teooriat. Arhitekt Seuberlich Hermanni sõnul ehitati esmalt üles linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida hiljem täiendati konvendihoonega. Teine teooria pärineb arhitekt Kalvi Auldelt, kes arvab , et kivilinnuse ehituslugu algab 13.saj lõpus rajatud Pika Hermanni tornist. Torn olevat olnudringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurjad siiski nõustuvad Seuberlichiga.
Kuressaare linnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud kindlusehitis Balti riikides. Prantsusmaa järel oligi kõige tihedam linnuste võrk Euroopas just Baltikumis. Konvendihoone tüüpi linnuse ülessandeks on olla teatud piirkonna keskuseks, võimaldada kooskäimisi ja pakkuda kaitsetülestõusu või sõja korral. Konvendihoone koosnes sisehoovi ümbritsevast neljast hoonetiivast, mis olid väliskülgedelt tugevasti kindlustatud. Ruumide jaotuselt sarnanes hoone kloostritega: olemas olid  kapiitlisaal , refektoorium,  dormitoorium  ja  kabel .
Kuressaare loss on hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Välisarhitektuuri äärmine rangus ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt lihtne sisemine arhitektoonika ja dekoor, mis pääseb lihtsusest hoolimata hästi esile. Konvendihoone külje pikkus on 43 meetrit. Põhjanurgas kõrgub võimas seitsmekorruseline kaitsetorn, mille kõrgus on 37 meetrit. 14. sajandi lõpus rajati ka suurtükitornid ja kõrgendatud müürid. 1980. aastatel lisati Seuberlichi kavandite järgi linnuse värava kohale kaekorruseline eenduv nooltekoda ehk ärkel. Kuressaare linnuse arhitektuur on Eesti alal erakordne nii ruumijaotuse kui ka raiddekoori iseloomu poolest. Siseõuele avanevad restaureeritud raidraamistikuga gooti stiilie iseloomulikud teravkaarsed aknad.
Keldrikorrusel asusid mitmesugused majapidamis - ja laoruumid. Kagutiivas paiknesid köögid ning nende kõrvalruumid, sealhulgas õllepruulimiskoda ja kolderuumid. Seal asus ka linnuse kaev . Hoovi idanurgast pääseb väikesesse keldrisse, kuhu oli 16. saj sissemüüritud munk . Keldris asuvad ka sooja õhu kütteseadeldised – hüpokaustid. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest ja nende kohale võlvidele laotud keristest.
Peakorrus on kõige suurejoonelisem , kuna seal paiknesid kõige olulisemad ruumid. Kui kõikjal mujal on ruum vööndkaarte abil selgelt eraldatud löövideks, traveedeks ja võlvikuteks, siis esindusruumides on piirdutud võlvroiete kasutamisega. Peakorrusel asub ka Vana- Liivimaa hilisgootika üüks ilusam võlvkäik. Säilinud on algsed, kaunite profileeritud roietega ristvõlvid, mis algavad otse seinapinnast. Seintel on näha ka Saaremaa aadlike dolomiidist madalreljeefseid vapitahvleid.
Pidurefektoorium kujutab endast kahelöövilist viie võlviku pikkust saalruumi, mis esialgu kavandati lühemana. Sellest annab aimu loodepoolseim piilari kuju. Võlvid on kaetud pirnvöödi ja süvarihvadega profileeritud tugevate roietega, mia annavad ruumile erilise võlu.
Ruumi keskaegne ilme taastati 1976. aastal. Tänu oma heale akustigale kasutatakse seda kontserdisaalina. Saalis asub ka Lüübeki kunstnikule Henning von der Heidele omistatav tammepuust altarireljeef “Maarja kroonimine” (umbes 1497-1500). Oma virtuoosse lõikestiili ja soorejoonelise piduliku monumentaalsusega on reljeef Eesti säilinud gooti nikerduskunstis erakordne, olles esile-küündiv kogu Põja-Euroopa kunstis.
Pidurefektooriumi kõrval paikneb kabel, mis on kõrgeim ruum linnuses. Ruum on ruudukujulise põhiplaaniga, mille keskel toetab võlve sihvakas kaheksatahuline piilar . Kabeli edelaseinas on suur ja kaguseinas väike sakramendiorv. Mõlemad orvad on rikkalikult kaunistatud: konsoolidele tortuvad fiaalidega rippsambad, nende vahel asetsevad krabid ja kolmiksiirudega kaunistatud vimpergid.
Loodetiivas asuvad piiskopi eluruumid, nurgatuba ja “magamistuba”. Nurgatoast pääseb loodetiival eenduvale rõdule, mis on kaunistatud siirudega. Toas asub ka linnuse vapi ja kolmiksiirudega kaunistatud kamin . Eluruumide seintel on üksteist 16. saj teise poole baroksete puunikerdusteha vappepitaafi. Epitaafid on pärit erinevatest Saaremaa maakirikutest, kust toodi need linnusesse hoiule.
Vahitorn(Pikk Hermann ) asub peakorusse idanurgas kuhu pääseb mööda kitsaid treppe. Torn on muust konvendihoonest eraldatud šahtiga, mida nimetatakse nii Lõukoerte auguks kui ka Lõviauguks. Vahitorni ainuke sissepääs asub üheksa meetrri kõrgusel maapinnast ja on ülejäänud osaga ühendatud ainult silla kaudu. Tänasel ajal sillale astudes võib kuulda ka lõvide möirgamist. Vahitornis asus ka üheksa meetri sügavune kelder. Mida kasutati laoruumina kui ka vangide hoidmis kohana.
Kaitsetorn on hoone kõige enam kannatada saanud ja ümber ehitatud osa. Teisel korrusel krohvitud seintel on neogooti stiilis maalingud , põhielemendiks Buxhoevedendite vapisümbol. Kogu torni ulatuses on säilinud keskaegsed kitsad müürisisesed trepid. Torni kuuendakorruse kirdepoolsesse aknalauda on müüritud haruldane 13-siiruline piscina(kättepesunõu).