Johann Voldemar Jannsen (0)

KOOL
NIMI
Johann Voldemar Jannsen
Uurimustöö
Juhendaja :
LINN 2014
SISSEJUHATUS
Mina valisin uurimustöö teemaks tähtsa rahvusliku liikumise tegelase Johann Voldemar Jannseni, kuna tema algatusel hakkas ilmuma meie maakonna ajaleht Perno Postimees , tänapäeval tunud kui Pärnu Postimees. Käesolevas töös uurisin tema elulugu ja loomingut, tema tegevust ajalehes Pärnu Postimees, esimest üldlaulupidu ja tema teist ajalehte Eesti Postimees. Töö eesmärgiks oli saada teada piisavalt palju informatsiooni Johann Voldemar Jannseni elu ja tegevuse kohta, samuti uurida põhjalikumalt ajalehtede Pärnu Postimees ja Eesti Postimees ajalugu.
Uurimustöös on kasutatud erinevaid allikaid : kirjanduse õpik 9.klassile, raamatut ,,Eesti kirjanduslugu ’’ ja internetti.
2. ÄRKAMISAEG EESTIS (1860-1885)
Ärkamisaeg, aeg umbes 1860. aastate algusest kuni venestamisaja alguseni (1880. aastate keskpaik ), see on aeg, millal algas eestlaste identiteedivahetus, etnilise kokkukuuluvustunde asemele tuli enda teadvustamine rahvusena ning tugevnes rahvustunde õhutamine ja väärtustamine trükisõna (Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson , Jakob Hurt ) ning seltsitegevuse kaudu.
Ärkamisajal sündis eesti poliitika, mis laveeris kahe kohaliku võimukandja – Vene valitsuse ja baltisaksa ülemkihtide – vahel. Eesti rahvuslikus liikumises eristus kaks suunda. Üks neist oli poliitiliselt mõõdukas kultuurirahvuslik, etnilis-lingvistiline suund (J. Hurt, J. V. Jannsen, Jaan Bergmann, Martin Lipp, Michael Jürmann), mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse edendamisele. Eesti rahvusluse ideoloogia alusepanija, teoloog ning rahvaluule - ja keeleteadlane J. Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline.
Ärkamisajal loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna , asutati laulu-ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.
3. ELULUGU
Jannsen sündis Vana-Vändra vallas. Ta töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850.aastal kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe Algkooli (vallakooli) juhataja. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik ". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud. 1857. aastal asutas Jannsen esimese järjepidevalt pikemat aega ilmunud eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (algupäraselt Perno Postimees ehk Näddalileht), mis ilmus Pärnus aastatel 1857– 1886 . Lisaks Postipapale aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857 – 1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise " maarahva " asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Jannsen kasutas Perno Postimehes hiljem uut kirjaviisi, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule. 1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse , kus hakkas välja andma uut ajalehte Eesti Postimees, mille sisu oli sarnane Perno Postimehega. Aja jooksul jäid tema seisukohad aga enamiku rahvuslaste arvates liialt alalhoidlikuks ning võimudepoolseid piiranguid kartes sulges Jannsen oma leheveerud rahvusradikaalidele, eestkätt Carl Robert Jakobsonile, aga ka Jakob Hurdale. Mõni kuu enne esimest laulupidu (1869) ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo -Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm ". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks. Esimese üldlaulupeo ajal nimetasid sakslased Jannsenit enda kõige kurjemaks vaenlaseks.Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ehk 1860. aastad ning 1870. aastate algus: 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi " Vanemuine ", kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869. aastal organiseeris esimese üldlaulupeo; 1870. aastal pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile; 1869 andis välja Eesti Postimehe lisana esimese eestikeelse põllundusajakirja Eesti Põllomees, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula. Jannsen osales Eesti Aleksandrikooli liikumises, olles 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige. 1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus.
4. PERNO POSTIMEES EHK NÄDDALILEHT
1857. aasta suvel nädalalehe "Perno Postimees" esimene number. Jannsen pani oma lehele suuri lootusi: see pidi saama eestlaste harimise, rahvusliku uhkuse kasvatamise ja moraalse parandamise vahendiks. "Perno Postimehe" kaudu hakkas ta populariseerima ka omanimetust "eestlane", seni kutsuti eesti keeles endid tavaliselt maarahvaks, pöördudes esimese numbri juhtkirjas lugejate poole: "Terre, armas eesti rahvas!" Jannseni ajaleht populariseeris ka uut, häälduspärast kirjaviisi ning avaldas üldiselt õpetlikke jutte , manitses inimesi endid harima ja eestlaseks oleku üle uhkust tundma, Jannseni sõnadega: "ärgem tundkem häbi selle pärast, et me eestlased oleme, vaid selle pärast pärast, et me harimatud oleme!"
"Perno Postimees", mis lühikese ajaga sai rahva seas väga populaarseks, pani aluse ka järjepidevale eestikeelsele ajakirjandusele: 1857. aastast peale on alati ilmunud vähemalt üks eestikeelne ajaleht. 1862 . aastal oli tellijate arv juba 2262 (lugejaid oli mitu korda rohkem, sest maal telliti lehte mitme pere peale kokku). Kõige populaarsemaks sai see Viljandi-, Pärnu-, Võru- ja Tartumaal. Tihti on ajalehe ilmuma hakkamist loetud ka rahvusliku ärkamisaja alguseks, sest just Jannseni ajalehe veergudel said levida eesti rahvast ühendavad mõtted ja tema toimetuses kohtusid rahvusmeelsed eesti haritlased. Suureks takistuseks oli Jannsenile küll tsensuur , kuid ettevaatliku ja osava mehena oskas ta võime pahandamata ka eestlaste rahvuslikku kasvatamist ja harimist siiski lehe kaudu toime panna. Peagi sai Jannsen ülemaaliselt tuntuks "Postipapana" ning lehe kasvav populaarsus ja rahvusliku liikumise aktiveerumine panid teda 1863. aastal ümber kolima Tartusse.
5. EESTI POSTIMEES EHK NÄDDALALEHT
1864. a alates avaldas J. V Jannsen Tartus uut ajalehte - "Eesti Postimees ehk Näddalaleht", milles jätkas nendesamade probleemide ja ainevaldkondade käsitlemist(nagu Perno Postimehes). Jätkus ka tema tasa ja targu liin , et kenasti läbi saada ülemate, ,,roakatsujate"( tsensorid ) ja teistegagi. ,,Eesti Postimehe" lisalehtedest olulisemaks oli ilukirjanduslikku materjali pakkuv ,,Eesti Postimehhe juttotubba" mida toimetas väljaandja tütar Lydia, selle ajastu tippluuletaja Koidula. ,,Eesti Postimees" käsitles maa ja valla omavalitsustega seotud probleeme, taunis väljarändamist, avaldas tehnika- ( raudtee , aurulaev jm) ja välisuudiseid, sõnumeid seltsielust, laulupeost. Olulisel kohal oli koolide, laiemalt haridusega seotud temaatika , samuti uue kirjaviisi küsimus. ,,Eesti Postimehele" tegid kaastööd F. R. Kreutzwald , J. Adamson, J.Jürison (reisikiri ,,Eestimehhe teekond ümber mailma ,,Askoldi" laewa peal"), J. Hurt (toimetas 1871.aasta ka lisalehte) jt ärkamisaja nimekad tegelased. Eriti tähenduslik oli aga C.R. Jakobsoni kaastöö koolide, ilmaliku hariduse, kirjaviisi, väljarändamise, põllumajanduse jm probleemide osas. Tema põhjendatult teravaid seisukohti taunisid vanameelsed, samuti rüütelkond, kelle survel J. V Jannsen pidi 1871.aastal oma ajalehe veerud Jakobsonile sulgema. Sellest johtunud ajalehe tellijate vähenemist hakkas korvama rüütelkonnalt saadud rahaline toetus, mille olemasolu üle siis ja hiljem on olnud eriarvamusi. Tehinguga minetas ,,Eesti Postimees" aga oma maine. 1880.aastal haigestus Jannsen afaasiasse ning pidi lehe toimetamisest loobuma . Selleks ajaks oli Eesti Postimees juba ka Sakalale alla jäänud. 1881. aastal oli vastutav toimetaja Ado Grenzstein , toimetamisel aitas kaasa Harry Jannsen. Aastail 1882–1886 toimetas lehte Karl August Hermann.
6. ASET LEIAB ESIMENE ÜLDLAULUPIDU
1867. aastal esitas Johann Voldemar Jannsen "Vanemuise" seltsi kaudu palve registreerida üle-Eestiline laulupidu. Ametlikuks põhjuseks ütles ta olevat Liivimaa talupoegade pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tähistamine. Kultuurilises ja rahvuspoliitilises mõttes oli ennekõike aga oluline, et toimuks esimene üritus, millest tõepoolest võtaks osa kogu Eesti. Et Jannsen oskas pidu serveerida kui tänuüritust nii tsaarile kui ka baltisakslastele, siis ta loa ka sai. 1869. aasta 18.-20. juunil leidiski laulupidu Tartus aset. Esimese üldlaulupeo peakomsjoni esimeheks määrati sakslasest estofiilne pastor Hugo Adalbert Willigerod, et sakslasi lepitada, üldjuhiks sai aga Jannsen, kelle kõrval oli teiseks üldjuhiks helilooja Aleksander Kunileid-Saebelmann. Esinejaid tuli peaaegu igast Eesti nurgast, ühtekokku ligi 900, kelle hulgas olid nii lauljad kui ka orkestrid (toonases kõnepruugis pasunakoorid). Jannsen, kes enamjaolt pani kokku laulupeo kava, võttis sinna palju saksa päritolu vaimulikke ja ilmalikke laule, mistõttu peost distantseerus Carl Robert Jakobson, kes oli soovinud peaaegu ainult eesti algupäraga laulude esitamist . Samuti nõudis Jannsen, et laulupeol osaleks ainult meeskoorid. Seega suleti tee ka segakooridele. Enne laulupidu manitses Jannsen koore aegsasti laule harjutama, et eestlased endile häbi ei teeks . Kui koorid olid Tartusse kokku sõitnud, tehti peaproov igaks juhuks suletud uste taga Maarja kirikus, et vältida sakslaste õelaid kommentaare. Peaproov õnnestus aga hästi, kokkulaulmine tuli suurepäraselt välja. Laulupeo korraldamiseks rentis "Vanemuise" selts "Ressource'i" seltsi aia, mis asus Peetri kiriku vastas. Laulupidu äratas suurt tähelepanu, sellel oli vähemalt 12 000, võimalik, et ka 15 000 pealtvaatajat. Nõnda sai sellest tõepoolest esimene eestlaste rahvuslik suurüritus.
Muuhulgas esitati laulupeol ka Friedrich Paciuse viisi ja Jannseni kirjutatud sõnadega laul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm ", millest hiljem sai Eesti hümn.
7. KIRJANDUSLIK LOOMING
Kirjandusliku tegevusega alustas Jannsen juba Vändras, avaldades 1845. aastal saksa keelest tõlgitud vaimulike laulude kogu “Sioni-Laulo- Kannel ”, millele hiljem järgnes veel kaks annet . Samuti peamiselt saksa eeskujul või saksa keelest tõlkides kirjutas Jannsen ilmalike laulude kogu “Eesti laulik”. Leidnud mõne meeldiva viisi, sobitas ta sellele vastavad sõnad või tõlkis mõne luuletuse vabalt eesti keelde. Eesti koorilaulu algatajana avaldas Jannsen esimese eesti laulupeo puhul lauludekogu koos viisidega pealkirja all “Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddu-Laulud”, mis sisaldas vaimulikke ja ilmalikke laule.Jannsenist sai oma tõlkelüürikaga saksa sentimentaalsete loodus-, isamaa- ja armastuslaulude ümberistutaja meie ärkamisaja lüürikasse, aga ühtlasi ka saksa rahvalike lauluviiside levitaja Eestis. Papa Jannseni loodud loodusluuletus on näiteks “Sa tuled, vaikne õhtu”, tuntuim ja õnnestunuim isamaalineluuletus aga “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Jannseni jutukirjandus on tema jutustusande ja ladusa, rahvaliku väljendusviisi tõttu enam läbilööv ja silmapaistev kui lüürika . Kuid ka enamiku oma jutustustest on ta laenanud saksa kirjandusest. Näiteks saksa noorsoo - ja rahvakirjanikult W. O. Horn `ilt. Osa neist tõlkis ta sõna- sõnalt, osa aga muutis vabalt ümber mugandades meie oludega, asendades tegelasteja kohanimed eesti omadega. Seejuures lisas ta neile endale tüüpilist rahvaliku nalja ja huumorit . Oma esimese õpetliku juturaamatu , perioodilise jutukogu “Sannumetoja”, millest ilmus 7 annet, väljaandmise mõttele tuli ta tutvudes Horn`i perioodilise rahvaraamatuga “Spinnstube”, millest ta võttis enamiku jutte. Lisaks sellele on ta avaldanud palju jutte ajalehe veergudel- ja lisades. Väärtuselt langeb pearõhk Jannseni jututoodangus külajuttudele, mis väärivad juba rohkem tähelepanu. Ka enamik neist on saksalaenulised. Ta külajuttudest on peetud parimaiks “Maatargad” ja “Uus variser ehk ilma kõrtsita ja kõrtsiga küla”, milledes leidub kõige rohkem autorile tüüpilisi jooni. Jannseni tegevus laulu- ja mänguseltsis “Vanemuine” tõstis esile uue nõude- eestikeelsete näidendite muretsemise algavale teatrile. Selle rahuldamiseks kirjutas ta ise kolm kergesisulist naljamängu: “Pärmi Jaagu unenägu” (1873), “Kihlvedu 5000 rubla pääle ehk miljonär vangis” (1880), “Tuhalabida valitsus”.
 
JANNSENI TSITAADID
’’Eesti rahvas peaks siis, kui lubate ütelda, südamlikum ja üksmeelsem olema, kui ta on.,,
’’Kui mõni mees teaks , kuda mõni teine mees kibekiire lehepeksmise juures kikkis varvastega mööda tooreid munasi käima peab! Küll siis jätaks nii mõnigi mees elik naene oma kivid toimetaja-ärra kapsaaeda pildumatta!,,
„Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!“

Eesti Vabariigi hümn.

Muusika : F. Pacius
Sõnad: J. V. Jannsen
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial tääl,
see suure laia ilma pääl,
mis mull' nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand.
Sind tänan mina alati
ja jään sull' truuiks surmani.
Mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!
Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest' õnnista ,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!
 
Johann Voldemar Jannsen Eesti esimene üldlaulupidu
Perno Postimehe esilehekülg Eesti Postimehe esilehekülg
KOKKUVÕTE
Ärkamisajal tegutsesid paljud tänapäeval tuntud kirjanikud nagu näiteks: Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt. Käesolevas uurimustöös keskenduti täpsemalt Johann Voldemar Jannseni elule, loomingule ja tähtsusele rahvusliku ärkamisaja perioodil.
Uurmustöö tulemusel selgus, et Johann Voldemar Jannsen oli ärkamisaja ja rahvusliku liikumise üks tähtsamaid tegelasi. Ta oli selle ajastu peamine kirjamees ja rahvusliku liikumise eestvedaja . Jannsen algatas ajalehed Perno Postimees ehk Näddalileht ja Eesti Postimees ehk Näddalaleht ja oli Eesti riigi hümni sõnade autor. Tal oli tütar Lydia Koidula, kes oli talle abiks ajalehtede toimetuses. 1880.aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890.a Tartus.
KASUTATUD ALLIKAD
Raamatud:
Annus E., Epner L., Järv A., Olesk S., Süvalep E., Velsker M. „Eesti kirjanduslugu“, kirjastus Koolibri, 2001, lk74-76.
Internet:
Ärkamisaeg Eestis (1860-1885)
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_%C3%A4rkamisaeg_%281860%E2%80%931885%29 27.11.14
Johann Voldemar Jannsen
http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen 27.11.14
Perno Postimees
http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=2019&layer=115&lang=est#2019 4.12.14
Eesti esimene üldlaulupidu
http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=2019&layer=115&lang=est#2025 4.12.14
Johann Voldemar Jannsen
http://miksike.ee/docs/referaadid2006/jannsen_liisisokman.ht m 4.12.14
Johann Voldemar Jannsen
http://www.tsitaat.com/tsitaadid/autorid/johann_voldemar_jannsen 4.12.14