Tema 20. saj eesti isamaalüürika väljapaistvamaid kogusid on ,,Maarjamaa laulud" (1927). see on 1920ndate kõrgsaavutusi. Kodumaaluuletused. Visnapuu Eesti on uusaegne, tsivilisatsiooni hädade all kannatav maa. Selles olev luuletus ,,Talvine teekond" on Visnapuu armastusluule kauneim saavutus. Visnapuu luule areng kulmineerus 1920ndail lüürikakogus ,,Puuslikud" (1929) loodus, saatus, otsiva inimese traagika. 1940ndatel uus tõus tema loomingus pagulaskirjandus. 4. Marie Underi luule. Luuletas esialgu ka saksa keeles. Ta oli küll Eestist pärit, aga haridus oli saksakeelne. Alguses avaldas loomingut Muti nime all. Sobitub küll klassikaliste vormidega, kuid mängib ka nende piiridega, mis loob omapäraseid kombinatsioone. Noore Underi looming ,,Sonetid" (1917), ,,Eelõitseng" (1918), ,,Sinine puri" (1918). Viimast saab nim siurulikuks Underiks. Sonettidega avab Under kirjutava naise stiili. Tuntumaid tekste ,,Ekstaas" selles osas
Nüüd hakkab tema loomingus nihe uute kirjeldamisvõimaluste suunas. Varane ja realistlik looming siiski ei kao. Selgeid muutusi on näha jutustustes „Pikad sammud“, „Noored hinged“ ja „Üle piiri“ – üliõpilasnovellid. Vararealistlikult uusromantiliseks üleminek on järkjärguline. 1900–1910 loomingus mõjutab ja muudab ta naise käsitlust. Naise kujutamisel on vabameelsem ja modernsem kui varasemad kirjanikud. Tema käsitlus on väga patriarhaalne – naine on võrreldes mehega sekundaarne. Tammsaare puhul on tegu efektiga, kus tegelaskuju hakkab elama oma elu. Kontseptsioon on lendlev, kui tegelane ise tegutsema hakkab. Tema karakter elustub. Uusromantiliste tekstide puhul tuleb rõhutada armastuse olulisust. Eri väärtuse saab see armastuse ja haiguse võistlusega (vrd Tammsaare elulugu). „Ööpik ja lilled“ – filosoofilised umbsõlmed. Tammsaare on paradokside ja loogikalõksude meister
Siuru käis erandlikult koos Tallinnas. Peaaegu kõik kaaluga kirjanduslikud organisatsioonid on alustanud tegevust Tartus. Koos hakati käima Underi kodus ja Teataja toimetuses. Siuru nimi võetakse ,,Kalevipojast" müütiline lind. Rühmitus registeeritakse. Paberid näitavad, et jaanuaris 1920 tegevus lõppeb. Sisuline laiali minek toimub aga juba 1919. Esimesed lahkujad on Gailit ja Visnapuu. Nende asemele tulevad August Alle ja Johannes Barbarus. Kuuele põhiliikmele tulevad juurde kirjanikud, kunstnikud (Konrad Mägi, Peet Aren, Ado Vabbe, Nikolai Triik, Otto Krusten), autorid, keda Siurulased ise oluliseks peavad (Jaan Oks), Arthur Valdes on Eesti kirjandusloo kõige silmapaistvama müstifikatsioon, mille mõtleb välja Tuglas, ta on noor andeks kirjanik, kes aga saab sõjas surma. (Ajakirjanduses nähes Valdese tekste, ei tea me kunagi, kes selel taga olla võib). Tuglasel on eraldi raamat, mis räägib Arthur Valdese elusat ja loomingust.
on võimalik eesti kirjanikke üldisemalt ühe mütsi alla koonduda (küsimus on koguaeg Tuglas peas). + 1923 "Looming" (peatoimetajad aastatel 1923-40 Tuglas, Kärner, Semper) deklareerinud ennast kui parlamentaarset kirjandusajakirja. 1930ndatel aastatel juhib ajakirja Semper, kes on kirjanduslikelt vaadetelt suhteliselt lähedane Tuglasele. Hakkavad tekkima koondavad organisatsioonid ja väljaanded, mis jäävad püsima. + 1925 Kultuurikapitali seadus kuidas kultuuri võiks rahastada? Kirjanikud hakkavad stipendiumi saama. 1930ndateks aastateks tähendab see stabiilset sissetulekut, majanduslik olukord hakkab stabiliseeruma. + 1927 algavad "Looduse" romaanivõistlused + 1935 Raamatuaasta + 1937-40 "Varamu" (peatoimetaja Visnapuu) Loomingule konkurent poliitilises plaanis, sest Loomingut antakse välja Tartus ja selle puhul tajutakse teatavat opositsiooni ametlikult kultpoliitikale. Ajakiri on kindlasti väga professionaalselt tehtud ajakiri.
Scott Fitzgeraldi, Gertrude Steini ja William Faulkneri. Neid võib liigitada angloameerika modernismi, ka kõrgmodernismi alla, selle hiilgeaeg oli 1920. aastail. Modernistlik romaan tekkis 1920. aastatel. Taustaks ühiskondlikud vapustused ja psühholoogiateaduste areng (austria psühhiaatri ja psühholoogi Sigmund Freudi alateadvusteooria, tema arvates olid kompleksid ja unenäod alateadvuse peegeldus). Ka tolleaegsed kirjanikud mõjutasid psühholoogiateadusi. Tunnused. Vormieksperimendid: vorm ja keel pidid täiuslikult edasi andma teose sisu, neid peeti sisust (sotsiaalsest, psühholoogilisest, filosoofilisest sõnumist olulisemaks. Näiteks loobumine kirjavahemärkidest nii luules kui ka proosas tuli taotlusest võimalikult vahetult edasi anda alateadvust. Korrastamata struktuur: sageli ei tee vahet, kas tegevus toimub olevikus või minevikus või milline tegelane parajasti räägib
Kirjanduse eksami piletid 1. Ilukirjanduse olemasolu ja seos teiste kunstiliikidega.(+) 2. Vabalt valitud teose analüüs.(+) 3. Kirjandus rühmitused 20 saj. algul.(+) 4. Saaremaalt pärit kirjanikke + 1. teos vabalt valitud.(+) 5. Kitzberi draama looming. 2 periood. ,,Libahunt", ,,Kauka jumal"(+) 6. P. Alveri looming + 1 luuletus peast.(+) 7. Vilde draama looming + ,,Mäeküla piimamees"(+) 8. Dostojevski elu ja looming.(+) 9. Dostojevski romaani ,, Idioot" analüüs.(+) 10. Juhan Liivi looming ja elu + 1 luuletus.(+) 11. Lev Tolstoi elu ja looming.(+) 12. Visnapuu elu ja looming + 1 luuletus.(+) 13. Tolstoi romaani analüüs.(+) 14. Heiti Talviku luule + 1 luuletus(+) 15. Tsehov looming(+) 16. Tsehov elu looming(+) 17. Marie Underi elu ja looming + 1 luuletus.(+) 18. Eepika olemus: romaan ja selle liigid. (+) 19. Hemingway elu ja looming. ,,Kellele lüüakse hingekella"(+) 20. Tammsaare elu ja loomingu ülevaade.(+) 21. Remarque looming + romaanide vaatl
Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali - ainest. Ainestiku ammutavad kirjanikud eri allikatest: isiklikest kogemustest, igapäevaelust, ajaloost, kirjandusteostest jm. Kirjandusteose väärtus ei sõltu otseselt ainese päritolust, vaid sellest, kuivõrd kunstipärasele tulemusele kirjanik jõuab. Kirjanikud püüavad teose teemat käsitleda võimlikult sügavalt, anda sellest lugejatele tervikliku pildi. See eeldab kõigi teose koostisosade läbimõeldud esitust - kindlat kompositsiooni ehk ülesehitust. Iga kirjandusteose põhilised koostisosad on motiivid ja detailid. Motiiv on teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Detailide ülesanne on motiivi ilmestada, iseloomustada näiteks tegelasi või tegevusaega -kohta.
Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni. Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet. Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid. Ballaadide kirjutamiseks on pakkunud ainet õnnetu armastus, veritasu, ajalooepisoodid, legendid jm. Tuntud ballaadimeistrid on saksa kirjanikud Friedrich Schiller (17591805), Johann Wolfgang Goethe (17491832), Heinrich Heine (17971856); inglane Robert Burns (17591796); venelased Aleksandr Puskin (17991837), Mihhail Lermontov (18141841); eestlased Jakob Tamm (18611907) "Orjakivi", Jaan Bergmann (18561916) "Ustav Ülo", Jaan Kärner (18911958) "Kaarnamäe ballaad", Marie Under (1883 1980) valimik "Kolmteist ballaadi". bardid vanade keltide rändlaulikud, kes esitasid muusika saatel
Kõik kommentaarid