Gert Helbemäe (1913-1974) Helbemäe romaanid ühendavad põneva sündmustiku ja huvi tegelaste siseelu vastu. Helbemäe on tegelikkuse lähedane kirjanik. Tegelased küsivad jäävate väärtuste igavese tõe ja hingetäiuse järele. Romaanis "Õekesed" (1955) on huvifookuses ennekõike inimene koos oma soovide ja tungidega. Romaan kõneleb nelja 50-60 aastase vanatüdruku elust ühe katuse all. Pinge loob 5-aastase orvuks jäänud vennatütre saabumine õdede ellu. "Ohvrilaev"(1960) on äärimselt hoolikalt läbi mõeldud ülesehitusega romaan. Kooliõpetaja Martin Justus kirjutab raamatut Sokratesest, kes oli pühendunud puhta mõistuse teenistusse, kainetele ja loogilistele arutlustele. Sama printsiibi on M.Justus seadnud esikohale ka oma elus. Justussaadabperekonnasuvitama,jääbiselinnakäsikirjagatöötama.Ta jääbraskustesse Sokaratese viimaste elupäevade mõtestamisega. Oma elu viimaseid päevi ei pühenda Sokrates mitte mõistuse, vaid muusade teenimisele. M.Justus ...
Hiljem ilmus tema Tallinna triloogia (,,Tuli ja raud", ,,Õige mehe koda", ,,Rohtaed"), selle sarja järgi võis ka juba öelda, et Ristikivi on üks eesti romaanikirjanike hulgast. Ristikivi on kirjutanud hulgaliselt romaane, lasteraamatuid, novelle, kirjandusloolisi raamatuid ning ka luuletusi. Kirjanik oli pagulasena nii Soomes kui ka Rootsis, seega tema mitmed teosed räägivad pagulusest, näiteks romaan ,,Kõik, mis kunagi oli" ning ka pagulusproosa tippteose ,,Hingede öö", millest ka meie täna täpsemalt rääkima hakkame.
Perenaise majja, et välja uurida, kas ta on naiseks saanud tõelise Tuihkatriinu või hoopis peretütre. See lugu on tõe otsimisest ja selle mõttetusest. Realismilaadsemas stiilis on Juhan Smuuli rahvatükk " Juhnu Jõnn ehk Metskapten" ja rumalust naeruvääristav ,,Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi". Paguluskirjanduses ei juhtunud 1960. aastatel midagi kodueesti kiire elavnemisega võrreldavat, samas võib seda ajajärku pidada pagulusproosa kuld/ajastuks, mil loodi hulga kaalukaid teoseid. Ilmusid Karl Ristikivi ajaloolised romaanid, Bernard Kangro Tartu- romaanid ja muud ( A.Kalmus ,,Juudas"). Paguluskirjanduse funktsioon oli oluliselt muutumas : nostalgiat ja põgenemisega seotud õuduselamusi vajati üha vähem. Uus põlvkond pagulasi oli saanud täiskasvanuks kasvanud välismaal, nende eneseteostus polnud katkenud, vaid toimus normaalsetes oludes mistõttu vajati üha vähem jutustusi kodumaast ja üldse eesti kirjandust.
annaabi.ee 
