Selgroogsed loomad ja nende iseloomustused (0)

Selgroogsed loomad
Linnud
Linnud on soojaverelised kahel jala kõndivad selgroogsed loomad,
keda iseloomustavad tiibadeks arenenud esijäsemed (esijalad),
sulgede olemasolu, ilma hammasteta nokk ja järglaste saamine
munemise teel. Enamus linnud suudavad lennata, mis eristab neid
teistest selgroogsetest loomadest. Linde võib leida pea igal pool
maailmas, ka kõige külmemates ja soojemates paikades. Linnud
elavad peamiselt maismaal. On küll liike, kes on kohandunud ka
vees suurepäraselt hakkma saamiseks, näiteks pingviinid, kuid
sigima tulevad nad ikka maale.
Linnud elavad kõikidel kontinentidel, kaasa arvatud Antarktikas.
Kõige rohkem linnuliike leiab Lõuna-Ameerikast, Aasiast ja
Aafrikast. Euroopas võib kohata ca 1000 linnuliiki. Kõige
linnuvaesem on Antarktika, kus elab 'vaid' 65 liiki. Lindudel on
pesitsemisperioodil üks sulestik, mida nimetatakse hundsulestikuks
ja muul ajal teine sulestik, mida nimetatakse puhkesulestikuks.
Need sulestikud võivad olla täiesti erinevad (näiteks tutka isaslind)
Sinikaelpart
Sinikael-parti on kindlast kõik näinud. Ta on varesest veidi suurem lind. Sinikael-pardi häälitsus on kodupardilt tuntud
prääksumine. Sinikael on mitmesuguste koduparditõugude esivanem. isaslinnu sulestik on värvuselt eredam kui
emaslinnu oma. Isasel on pea ja ülakael hundsulestikus sinakasrohelised. Emane sinikael-part on pruunikat värvi.
emaslind on isasest natuke väiksem.
Sinikael-part on laialt levinud lind. Eestis elutseb ta igasugustel veekogudel. Ta eelistab taimestikurikkaid kohti. Isegi
linnaveekogudel, kui leidub pesale sobiv koht, kasvatab ta pojad üles. Pesapaikadele saabuvad sinikael-pardid paarides.
Nad saabuvad juba varakevadel. Seetõttu hüütakse neid märtspartideks.
Pesakoha valivad isa- ja emaslind koos. Pesa ehitatakse vee lähedale. Tavaliselt ehitatakse pesa varjatud kohta
maapinnale, kuid mõnikord ka kõrgemale, näiteks endisesse vaesepessa. Munema hakkab emaslind aprillis. Pesalt
lahkudes katab emaslind munad udusulgedega. Need udusuled langevad emaslinnu rinnalt välja munemise ja haudumise
perioodil. Haub emaslind. isaslind hülgab emase ja lendab sulgima.
Pojad hülgavad pesa 12...16 tundi pärast koorumist. Siis oskavad nad juba maapinnal liikuda ning vees ujuda ja
sukelduda. Pojad kasvavad väga kiiresti. Kahekuuselt nad juba lendavad. Sinikael-part toitub nii loomadest kui
veetaimede rohelistest osadest. Mõnikord lendavad nad põldudele ja söövad seal teraviljade seemneid. Loomadest
söövad nad näiteks putukaid ja limuseid.
Talvituma lähevad sinikaelad enne veekogude kinnikülmumist. Osa talvitab ka Eestis. Selle järgi kutsutakse teda ka
jääpardiks. Sinikael on tavaline jahilind, looduskaitse alla ta ei kuulu.
Ondatra
Ondatra on poolveelise eluviisiga, taimestikurikastel veekogudel elav näriline. Ta on hea ujuja ja
sukelduja. Tal on vähearenenud ujulestadega tugevad taga- ja nõrgad esijäsemed. Ujumist soodustab tal
veel külgedelt lapik saba.
Ondatra looduslik kodumaa on Põhja-Ameerikas, kaasajal on inimene teda viinud peaaegu kõikjale.
Eestisse on teda kahel korral toodud: 1947. ja 1952. aastal. Siin on ta hästi kohanenud ja kujunenud
kaasajal tähtsaks jahiulukiks.
Ondatrad on rangelt oma territooriumidel elavad loomad. Ühel territooriumil elab üks ondatrapaar.
Territooriumil on neil kaldasse uuristatud urg või taimedest valmistatud kuhilpesa ning mitu toitelava.
Toitelavad kujunevad nende meelissöögikohtadesse kuhjuvatest toidujäätmetest. Toituvad nad
peamiselt veetaimedest: pilliroost, kõrkjaist, vesikuppudest jne.
Neil on tavaliselt kaks kuni kolm pesakonda aastas, milledes on keskmiselt kuus kuni seitse poega.
Pojad on alguses pimedad, saades nägijateks alles kümne päeva vanuselt. Imetatakse kuu aega, mille
järel nad iseseisvuvad. Kevadel sündinud pojad võivad esimest korda sigida juba sama aasta sügisel.
Sigivad ainult territooriumi omavad loomad. Tavaliselt elavad nad kahe, harva kuni viie aasta vanuseks.
Vaenlasi on ondatratel palju: saarmad, rebased, röövlinnud inimene jt. Inimene kütib ondatraid
väärtusliku karusnaha pärast.
Tuttpütt
Tuttpütt on tuntud iseloomulike "sarvede" poolest. Nimelt on tema põhitunnusteks kaks kõrvumeenutavat suletutti peas ja kastanpruun kohev sulestik kaela
ümber - "krae". Lind on varese suurune, ülapool erinevates tumedates toonides, alapool valge, tiival on vöödid, nokk punane.
Tuttpütt on hästi kohastunud vee-eluks. Et oleks hea ujuda, on tal jalad keha tagaosas. Ujudes istub ta sügaval vee sees ja lendugi tõustes tuleb esmalt kaua
mööda vett joosta, enne kui piisav kiirus õhkutõusmiseks käes on. Püttide perekonnas on ta suurim liik.
Tuttpütt on väga laialt levinud lind: ta pesitseb nii Euroopas, Aasias jaAafrikas kui ka isegi Austraalias. Eestiski on ta tavaline haudelind. Meie tuttpütt on
rändlind, aga soojemates elupaikades võib ta olla ka paigalind. Eesti tuttpütid talvitavad tihtipeale Lõuna-Euroopas, kust saabuvad tagasi varakult, juba aprilli
teisel poolel. Seega jõuavad tuttpütid pesapaikadesse just siis, kui jää lõpetab veekogudelt sulamist. Äralend on alles oktoobris, salkadena.
Oma elupaigaks valib tuttpütt koha, kus teda võimalikult vähe häiritaks: näiteks pilliroo- või kaislatihniku. Nii on tal alati, kuhu hädaohu korral peitu pugeda.
Üks tingimus on tal aga veel: roostiku sees peab leiduma lahtiseid veelaike, kus oleks võimalik vaikselt kalu jahtida. Kalad ongi tema põhitoit.
Tuttpütist rääkides ei saa mööda minna ka tema huvitavast pulmatantsust. See algab linnupaari teineteisele vastu ujumisega, siis tõusevad nad kõrgele vee kohale
püsti, kaovad jälle vee alla, toovad teisele taimi ja nii muudkui tantsivad. Kõike mängu saadavad huvitavad häälitsused.
Lõpuks ehitab tuttpütipaar koos pesa, millest vaid väike osa on vee peal. Tähele on aga pandud, et see veepealne osa on ümbritsevast keskkonnast 7,5 kraadi
soojem. Emalind muneb tavaliselt 3...4 muna, mida mõlemad vanemad hauvad. Pea kuu aja pärast kooruvad pojad, kes lähevad kohe vette ujuma. Iseseisvaks
saavad aga alles kahe ja poole kuu pärast. Selle ajani rändavad poja tihti ema seljas sulgede vahel, ka vee all ja lennates.
Tuttpütt on olnud ka jahilinnuks, tema nahast on tehtud näiteks sooje kõrvikuid. Kaitstavate lindude nimekirja ta küll ei kuulu, aga nii huvitava liigi elu ei tohiks
siiski mingil moel häirida. Eestis on tuttpütist vändatud film "Ühe armastuse lugu".
Saarmas
Saarma välimus.
Suurepärane ujuja saarmas on väga hästi kohastunud veeeluks. Saarma tugevad ujulestadega jalad
tõukavad teda nobedasti edasi, tüüriks on jäme lihaseline saba. Saarmas saab vee all olla kuni
minut, seejärel tõuseb ta veepinnale hingama. Saarma kasukas on vettpidav tänu erilisele õlijale
ainele, millega saarmas oma kasukat määrib. Saarmad on pruunika karvaga1 kuni 1,2 meetri
pikkused ja kaaluvad 7,3 (emased) kuni 11,3 (isased) kilogrammi. Saarma tagajalad on
loivataolised ja ujunahkadega. Saarma karvastik on tihe ja aluskarv kohev. Saarmas on tänu oma
karvastikule hinnaline karusloom.