Eesti Ajalugu (4)

1-2. Rahvuslik liikumine
19. saj kasvas euroopas huvi rahvuste ja nende kultuuri vastu, rahvuslik ärkamine algas. Sooviti eestlasi venestada. 1840-50 talurahvaliikumised põhinesid heal usul keisrisse, loodeti Aleksander II-le, kes venemaa pärisorjusest vabastas. Johann Köleri palvekirjad , mis ei vedanud eriti. 1866 - vallakorralduse kehtestamine, kõrgeimaks võimuks vallavolikogu. Johann Voldemar Jannsen (1819-1890). - 1857 Perno Postimees , rahva elu rahulik edendamine, 1864 kolis tartu, kus tegi Eesti Postimehe. Teda aitas Lydia Koidula, tema tütar. Laulu- ja mänguselts " Vanemuine ". 18-20 juuni 1869 - I Üldlaulupidu, esinesid ainult meeskoorid, ~1000 lauljat ja pillimeest, esines ka usuteadlane Jakob Hurt (1839-1907) rõhutades hariduse tähtsust ja ka haritlasi jääma oma rahvusele ustavaks. Üle kogu maa hakati rajama rahvuslikke seltse. Pidas kõne, milles ta püstitas eestlaste ette ülesande saada suureks vaimult. Asus Eesti Postimehe lisalehe toimetajaks, kuid Jannsen tagandas ta saksa nurina tõttu ja Hurt sattus ühte leeri C. R. Jakobsoniga. Eesti Aleksandrikooli komiteed - üritati teha eesti keelset kooli. Eesti Kirjameeste Selts - koondas haritlasi. Esimene president J. Hurt - suure töö tegi ta ära eesti rahvaluule kogumisel ja avaldamisel. Rahvusliku liikumise radikaalsema suuna etteotsa tõusis C. R. Jakobson ( 1841 -1882). Kuigi ta isa oli suur Jannseni sõber, kasvas poeg tänu emale üles saksa vaimus. Üritas töötada kooliõpetajana, kuid tekkisid tülid mõisnikega. 1863 jõudis Peterburisse, sai suurvürsti tütre koduõpetajaks. Köler tõi ta rahvusliku liikumise juurde. 1868. a pidas Jakobson "Vanemuise" seltsis esimese isamaakõne valguse-, pimeduse- ja koiduajast - selles rääkis kadunud kuldsest muistsest iseseisvusajast, mitmesaja-aastasest orjapõlvest sakslaste poolt ja koiduajast, mil rahvas tõuseb. 1870 tahtis eestis saada põllumeheks, ostis kurgjal talu, arendas , valiti nii pärnu kui ka viljandi põllumeeste seltsi presidendiks. 1878. märtsis ilmutas Sakala, millest sai kõige loetavam eesti leht. Teravas toonis astus Jakobson ajalehe veergudel mõisnike ja kirikuõpetajate vastu. Mõneks kuuks sulges vene valitsus lehe sakslaste kaebuste tõttu. 1878 läksid Hurt ja Jakobson tülli teravate artiklite pärast luteri vaimulikkonna vastu, kuhu kuulus ka Hurt. Süvenesid pinged Jakobsoni ja Jannseni vahel. 1881. a valiti Hurda asemele Jakobson Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks, mille peale Hurda pooldajad lahkusid sealt. 1882 haigestus Jakobson kopsupõletikku ja suri. Köler tahtis kasutada annetuste teel saadud raha eestlaste elu parandamiseks välismaal ja sai ka hakkama, minnes tülli Hurdaga.
3. Venestusaeg
Aleksander III oli piiratud ja tagurlike vaadetega. Esimene Vene valitseja, kes jättis balti aadli privileegid kinnitamata. Manasseini revisjon - eesmärgiks oli koguda Balti erikorda halvustavaid andmeid, 50,000 märgukirja, mille kasutas hoopis valitsus ära venestamise teostamiseks. Sakslaste asemele valiti vene ametnikud, vene keel, kes olid harimatud. Kõige valusamalt tabas venestamine Eestis hariduselu . Sunduslikuks sai vene keel, emakeelseks jäi vaid usuõpetus. Tartu ülikool > Jurjevi ülikool. Vene õppejõud ei suutnud kõrgtaset hoida, kadus huvi hariduse vastu. Õigeusu levitamine, rajati õigeusukirikud, kuid üsna tulutult. Sisulagedad näidendid, ka Eesti Kirjameeste Seltsi tegevus jäi soiku, 1893 hoopis lõpetati valitsuse korraldusel. Venestuse eestvedajaks sai Jakob Kõrv, kes asutas 1882 Tallinnas ajalehe "Valgus", sundis lahkuma teise ajalehe toimetaja , et lugejaid juurde saada. Venestust asus toetama ka varem rahvuslikus liikumises osalenud Ado Grenzstein . Ainsaks rahvulikku vaimu ärkvel hoida püüdvaks ajaleheks jäi Karl August Hermanni Tartus ilmuv "Postimees", mis 1891 . muutus esimeseks eestikeelseks päevaleheks. Siiski jätkus eestimeelne tegevus ka rasketele oludele vaatamata. Agaralt osaleti rahvaluule kogumisel. Suurt tööd rahvuslikkuse säilitamisel tegi Eesti Üliõpilaste Selts. 1884 a juunis õnnistati Otepää kirikus EÜS-i sinimustvalge lipp . Olles muust eestist eraldatud kujunes kagu-eestis välja oma kultuur. Nagu mujal Venemaal, jäi ka Petserimaal püsima külakogukondlik elukorraldus.
4. Majanduse areng 1870-1914
Raudteede rajamine - 1870 a Balti raudtee , mis ühendas Paldiski sadamat läbi Tallinna ja Narva Peterburiga. Avanesid soodsad võimalused kaubavahetuseks. Põllumajanduses domineeris jätkuvalt mõisamajandus. 1850. aastail alanud talude päriseksostmine jätkus. Sajandivahetusel viljahinnad langesid ning peamiseks põllumajandusharuks kujunes piimakarjakasvatus , saadused müüdi peterburri. Jätkus põlluharimise intensiivistumine, aretati sorte - talvekindla " Sangaste " rukkisorid aretamisega sai kuulsaks krahv F G. M. von Berg . 20. sajandi alguseks kujunes maapuudus teravaimaks probleemiks Eesti põllumajanduses. Tööstused areneisd, juhtivaks tööstusharuks kujunes tekstiilitööstus. Kreenholmi puuvillamanufaktuur muutus Eesti suurimaks ettevõtteks 1880 a. Järsult kasvas masina- ja metallitööstuse osakaal. Suuruselt kolmandaks tööstusharuks kujunes paberitööstus.1900-1903 tabas venemaad majanduskriis , mis vähendas arengutempot, kuid juba sajandi teisel kümnendil järgnes veelgi hoogsam tõus, mida soodustas kogu impeeriumi majanduselu militariseerimine. 1914 oli Eesti enimaarenenud tööstuspiirkond Venemaal. Enamus toodangust läks venemaa turule. Kaubanduses jäi Tallinn tähtsaimaks sisseveosadamaks. Väljaveosadamaks kujunes Pärnu. Veelgi arenes sisekaubandus. Tööstuse arenemine ja talurahva sotsiaalne kihistumine tõid kaasa kiire linnastumise. Tähtsamaks sammuks ühistegevusliikumises kujunes 1902 . a Tartus Jaan Tõnissoni algatusel asutatud Eesti Laenu- ja Hoiuühisus, mida võib lugeda esimeseks eesti rahvuslikuks pangaks.
5-6. Eesti poliitiline areng sajandivahetusel. 1905. aasta revolutsioon .
1890. a keskel hakkas venestussurve nõrgenema, rahvusluse uus tõus sai alguse Tartust ning selle eesotsas seisis Jaan Tõnisson. 1896. a. lahkus Postimehe toimetaja ametist K-A Hermann . Selle ostsid ära Tartu rahvuslaste juhid ning kutsusid uueks toimetajaks Jaan Tõnissoni (1868-1941). EÜS-i esimees, seadis oma tegevuses esikohale rahvusliku eneseteadvuse arendamise, astudes välja nii venestuimse kui ka saksastumise vastu. 1902. a. Tartu linnavolikokku valituna muutus Tõnisson baltisakslastest koosneva linnavalitsuse jaoks varsti ebasoovitavaks isikuks . 1901. a. tekkis "Postimehele" võistleja Tallinnas - " Teataja ", mille asutajaks ja toimetajaks oli K. Päts ( 1874 -1956). Erinevalt Tõnissonist seadsid tallinlased rahvusluse õhutamise kõrval esikohale majandusliku ja poliitilise võitluse. 1904. a. linnavolikogu valimistel võitis eesti-vene valimisblokk, tõrjudes sakslased linnavalitsusest välja. Pätsist sai abilinnapea. Sotsiaaldemokraatlikud vaated hakkasid Eestis levima 19 saj lõpus ning seda peamiselt kõrgintelligentsi vahendusel. Sotsiaaldemokraadid tegutsesid illegaalselt . 1903. algas selle areng - Tartus alustas ilmumist ajaleht "Uudised" (Peeter Speek). Eesti kaasajastumist takistasid vene keisri piirangud, puudusid kodanikuõigused/ vabadused . Linnades teravnesid sotsiaalsed erinevused. Ühiskond vajas põhjalikke reforme, aga valitsus ei liigutanud, oli oodata revolutsiooni. 9 jaan 1905 - Revolutsiooni puhkemine - Verine Pühapäev. Tööliste streigid, palvekirjad. K. Päts muutus võimude silmis revolutsiooonilise liikumise juhiks. 16. oktoobri veretöö - nõuti poliitvangide vabastamist ja sõjaväe eemaldamist linnatänavatelt. Leidis aset suur rahvakoosolek, kus kohaleilmunud sõjaväeüksus tappis 94 inimest. 17. oktoobril kirjutas Nikolai II alla manifestile, millega lubati kutsuda kokku ülemaaline rahvaesindus Riigiduuma ning kindlustada rahvale kodanikuvabadused. J. Tõnisson rajas esimese legaalse poliitilise partei Eestis - Eesti Rahvameelse Eduerakonna. (liberaaldemokraatlik). Loodi tööliste ametiühinguorganisatsioonid. Eesmärk oli kukutada senine "vägivallavalitsus" ning luua demokraatlik vabariik. Need koosolekud süvendasid revolutsioonilisi meeleolusid, rüüstati mõisaid. Selle tõttu tehti karistussalgad, eeluurimiseta ja kohtuta lasti maha üle 300 inimese. Ainuüksi Eestimaa kubermangus loeti 1906. a üle 2000 erineva vastuhaku , alles 1908 leevendati seisukorda. 17. oktoobri manifesti järgselt pandi suuri lootusi kokkukutsutavale rahvaesindusele - Riigiduumale. 5 saadikut - 4 eestlast ja 1 venelane . Valitsus ei võtnud duuma tõsiselt ja see saadeti laiali. Ka teisel duumal ei läinud paremini. Neil aastail (1907) saavutasid eestlased edu vaid kohalike omavalitsuste tasandil.
7. Esimene maailmasõda
Antandi riigid Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa (hiljem ka Itaalia) ja Keskriigid Saksamaa, Austria-Ungari ning Türgi.
Esimene maailmasõja alguseks võib lugeda 28.juulit, 1914, kui Austria-Ungari kulutab Serbiale sõja. Sõja kuulutamise ajendiks oli 28.juuni atendaat Austria-Ungari kroonprintsi Franz Ferdinandi vastu. Esimene maalmasõda tõi sõjapidamisesse muutusi, pärast mida ei olnud sõjad enam kunagi endised . Esmakordselt võeti kasutusele lennukid, allveelaevad , tankid ja gaas . Ükski lõpplahendus ei paistnud Eesti jaoks midagi head. Tõrjuti tagasi baltisakslust sõja puhkedes, eestlastel avanes võimalus tõusta kõrgematele kohtadele. Armeesse mobiliseeriti 30% talunikest ja 45% mõisatöölistest. Põllusaak läks sõjameestele, raudteid kasutasid sõjamehed jms. Lätist saabus eestisse tuhandeid sõjapõgenikke, keda tuli majutada. 1915. a. augustis ilmusid Eesti vetesse Saksa sõjalaevad, et hävitada Vene eskaader. Kaaluti eesti evakueerumist. Sõja vältel mobiliseeriti Vene armeesse umbes 100,000 eestlast, kellest langes 10,000. 1916. a. lõpuks oli Venemaa sõja pikalevenimise tõttu kokkuvarisemise äärel. Majandus oli ruineeritud, tooraine ja kütusevarud lõppemas. Venemaa nõrgenemine pakkus uusi võimalusi vähemusrahvustele, poolakad taastasid oma riigi 1916 a.
8. Kultuuri areng 19. saj lõpus ja 10. saj alguses
Kultuurielus ja hariduses toimus kiire areng, traditsioonilisest rahvakultuurist oli kujunemas professionaalne rahvuslik kultuur. Haridus . Rajati hulgaliselt uusi koole , laienes õpetuse sisu, Vallakool oma kolmetalvese õppeajaga muudeti kõigile kohustuslikuks . Uued õppevahendid: gloobus, arvelaud , seinatahvel. Üha rohkem inimesi püüdis jätkata õpinguid keskhariduse omandamiseks. 1870. aastatel asutati uued gümnaasiumid Tallinnas, Narvas ja Viljandis. Tagasilöögi haridusele andsid venestusreformid. Kohustuslik oli vene õppekeel. Umbkeelsed õpetajad ja tuim tuupimissüsteem vähendasid õpilaste arvu. 1890. aastatel jätkus hariduse edenemine , üldine kirjaoskuse % oli Eestis 1897 . 77,7% - kõrgeim vene kubermangudest. 1906 lubati asutada emakeelseid erakoole. Tekkisid ka esimesed kutsehariduskoolid. Kõrgharidust sai õppida Tartus. Teadus. Peamiseks Tartu Ülikool, seoses venestusega lahkusid paljud sakslased, alles pärast sajandivahetust kerkisid uute vene õppejõudude seas esile mõned teadlased. Pärast Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemist loodi 1907. Eesti Kirjanduse Selts, mis jätkas eelmist tööd. Selle kõrvale tõusis ka Eesti Rahva Muuseum . Kirjandus. Algselt oli luule, mis hiljem asendus proosaga ja romantilised jutustused asendusid realistlike romaanidega. Romaanikirjanik Eduard Vilde . Luuletaja Juhan Liiv. Teater. 24. juuni 1870. a. esietendus Lydia Koidula näidend "Saaremaa onupoeg ". Sajandi lõpus jõudis Eestisse film - "Karujaht Pärnumaal". Esimene olümpiamedal Eestil oli maadluses 1912 a. Martin Klein.
10. Iseseisvumine
Oktoobripööre Eestis. Võimu võtmiseks moodustasid enamlased 1917. a. Oktoobris Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mille eesotsas seisid Ivan Rabtšinski ja Viktor Kingissepp. Formaalselt kujunes kõrgemaks seadusandlikuks asutuseks Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, täidesaatvat võimu teostas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt . Valimised olid ebademokraatlikud – osalemisõiguse sai ainult töörahvas. Enamlased hakkasid kärpima kodanikuõigusi – keelustati poliitilised koosolekud, suleti ajalehti, arreteeriti juhtivaid tegelasi, koolides kaotati usuõpetus ja muid rõvedaid asju. Maapäeva, mida taheti ka kinni panna, koosolekul novembri keskel deklareeriti, et Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning kõrgeima võimukandjaks Maapäev. 1918 jaanuaris loodi kontakt vene, prantsusmaa, suurbritannia ja usa saatkondadega petrogradis. Peale seda aktiviseerusid ka baltisakslased , kellelt abi paluti. Nad kehtestasid Eestis piiramisseisukorra. 18. veebruaril algas Saksa armee üldpealetung. 19. veebruaril moodustati erakorraliste volitustega Eesti Päästekomitee, kuhu kuulusid K. Konik , K. Päts ja J. Vilms. Koostati Iseseisvusmanifest, milles nimetati Eestit esimest korda iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 23. veebruaril loeti seda ka esimest korda avalikult ette Pärnus „Endla“ teatri rõdul. Korra pidamine pealinnas läks üle Omakaitse kätte, mis loodi vabatahtlikest. 24. veebruaril moodustati Päästekomitee liikmetest Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai K. Päts. Eesti sai iseseisvaks, kuid juba keskpäeval tungisid sakslased sisse. Võim Eestis läks saksa sõjaväelastele. Eesti iseseisvust enam ei tunnistatud . Majanduspoliitika allutati Saksamaa vajadustele, üle 200 inimese hukati, kultuuripoliitikae eesmärgiks kuulutati põliselanike saksastamine. Saadeti laiali ka Omakaitse, kuid see taastati põrandaalusena, saavutati Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamine Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt. 1918 tabas Saksamaad suur lüüasaamine, puhkes revolutsioon . 11. Novembril astus Ajutine Valitsus taas kokku. Iseseisev Eesti Vabariik taastus.
11-12. Vabadussõda
Seoses revolutsiooniga saksamaal tühistas Nõukogude Venemaa valitsus kõik sakslastega sõlmitud kokkulepped – algas endiste piiride taastamine. 1918 novembri lõpus koondas Punaarmee märkimisväärsed jõud Eesti piiridele. Punaarmee rünnak Narvale 22. novembril löödi sakslaste poolt tagasi, kuid see kiirendas saksa vägede lahkumist Eestist. Paar päeva hiljem loovutasid sakslased punavägedele Pihkva . 28. novembril 1918. a. Algas Eesti Vabadussõda. Narvas püsiti küll mõnda aega, aga ülekaalukate jõudude eest oliti sunnitud taganema. Rahvaväe ebaedu põhjused peitusid vastaste arvulises ülekaalus, varustuse ebapiisavuses, otstarbeka juhtimissüsteemi puudumises ning meeste madalas võitlusmoraalis. Pärast Narva Vallutamist astusid esile eesti enamlased – kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun , mida hakkas juhtima Jaan Anvelt. Taas natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad , mõisatest moodustati põllumajanduslikud ühistud. Vastuhakk suruti maha repressioonide abil ( tapeti ). Aastavahetusel aeglustus Punavägede edasitung. Vasturünnakud olid eestlastel edukad , edu saavutasid soomusrongid ja meredessandid. Korraldati ümber vägede juhtimine, nüüd hakkasid väeosa ülemad alluma sõjavägede ülemjuhatajale – Johan Laidonerile. Detsembris saabus Tallinna Inglise laevastikueskaader. Punaarmee oli tüdinud, varustamine oli raske. 6. jaanuaril 1919 algas Eesti vägede vastupealetung . 14. jaanuaril vabastati Tartu ja 19. jaanuaril vabastati juba Narva. Seetõttu koondas Punaarmee Eesti vastu 80,000 meest. Seekord alustati pealetungi lõunast, kus looduslikud iseärasused ei lubanud organiseerida pidevat kaitsejoont. Riigielu korraldamine. Esmatähtsaks kujunes EV majandusliku olukorra tervendamine . Saadi abi Inglismaalt ja Soomelt. Majandusraskuste ületamine ja edu sõjategevuses võimaldas senisest tulemusrikkamald võidelda enamlastega. Kutsuti taaskord kokku Asutav Kogu, mille esimeheks valiti sotsialist August Rei. 1919.a. mais alustasid Eesti väed suurpealetungi väljaspool Eestit..............