Motivatsioonipsühholoogia konspekt (0)

1. SISSEJUHATUS  MOTIVATSIOONI PROBLEMAATIKASSE 
Motivatsioon ei tulene ainult õppimisest, bioloogilistest  vajadustest ,  ka mõtlemisest & teistest tunnetusprotsessidest 
H
  edonistlik traditsioon - l oom
 
ad püüdlevad teatud nähtuste &  seisundite  poole ning püüavad teisi  vältida 
• Vältiva käitumise põhjused on sellised, mida on raske või isegi võimatu ignoreerida.  Näiteks on enamusel  inimestest raske luua 
kehalist  kontakti roomajatega või ka räpase & pesematusest lehkava liigikaaslasega 
Hüvituse edasilükkamine ehk kuum & jahe motivatsiooniline süsteem (Metcalfe & Mischel, 1999)
•  Kui ilmnev nähtus lubab hüvitisi, aktiveerub “kuum”  emotsionaalse motivatsiooni süsteem; “jahe” motivatsiooniline süsteem 
toimib nähtustest & seisunditest  üksikasjaliku ettekujutuse loomise & mõtlemise abiga tehtava analüüsi kaudu 
• Selle  kaksiksüsteemi kirjeldamisel rõhutatakse õppimise mõju jaheda süsteemi kujunemisele. 
• Hüvituste saamise nimel alistutakse  kiusatustele ning tegutsetakse  kuuma süsteemi mõjul. Kui stiimul on peidus, on hüvituste 
edasilükkamine lihtsam.
Motivatsiooniteooriate  põhitegurite lühitutvustus (teooriates kasutatavad levinuimad tegurid)
– Käitumine kui adaptatsiooni ilming 
– Käitumise  aktiveerimine  & energiaga varustamine 
– Käitumise  suundus  
– Motivatsiooni püsivus 
– Emotsioonide osa motivatsioonis 
– Motivatsiooni individuaalsed iseärasused 
– Käitumise  eneseregulatsioon  
– Tahe 
1) Käitumine kui adaptatsiooni ilming 
– Kõigi motivatsiooniteooriate  sisuks on ettekujutus , et käitumise  olemuseks on keskkonnaga kohandumine 
– Suhted ümbritsevaga nõuavad  keskkonna mõjutamist & evolutsioonilises plaanis iseenda & liigi ellujäämise tagamist 
–  Kuigi ohud jõuavad aju ning psüühika emotsionaalsesse ja tunnetussüsteemi, on afektiivse süsteemi teavitamine kiirem & esmasem 
(LeDoux, 1992) 
 – Emotsionaalne süsteem on suhteliselt primitiivne (=ebatäpne, valed reageeringud),  sestap on iseloomulik käituda nii, nagu oleks 
igapäevaselt tegemist eksistentsi ohustamisega, kuigi mõistuse kasutamine ratsionaalseks analüüsiks lükkab sellise oletuse enamasti 
ümber 
2) Käitumise suunduse mõistmine 
– Sihipärane tegevus on võimalik eesmärgi  olemasolul . ST samal ajal tähelepanu keskendamine ühele ja teise eriamine
– Tänapäevase idee järgi on vajadused eelsoodumused käitumiseks, mida muudavad 1)tunnetatud kogemus, 2) vahetud 
tunnetusprotsessid  
 – Käitumise eesmärkide hüpoteesi (Locke &  Latham , 1990) kohaselt käivitatakse tegevus eesmärkide poolt. Eesmärgid tekitavad 
pingeid, mille alandamiseks liigutakse eesmärkide täitmise suunas. Nende järgi annavad eesmärgid tegevusele vajaliku energia ja 
vältimatu suuna. Eesmärgid võivad pärineda (a) kehalistest vajadustest, (b) õpitud kogemusest & (c) mõtlemisest või (d) eelneva 
komboga.
3) Motivatsiooni püsivuse päritolu
– Motivatsiooni (võimalik) püsivus on see, mis teda teistest nähtustest eristab. Püsivust peetakse tegevuse edukuse ennustamisel 
peamiseks ( Seligman , 1990); isegi intelligentsusest olulisemaks  
– Varasematest seletustest sisukam näib käitumise püsivuse seletamisel  Deci  & Ryani (1991) idee, mille kohaselt käitumise püsivus 
tuleneb seesmisest motivatsioonist, hüvituseks kujuneb meisterlikkuse või kompetentsuse saavutamine, mida kogedakse 
lõppeesmärgi poole püüdlemisel. Üheks seletuseks on see, eesmärgi nimel pingutaval inimesel on kujunenud  optimism  või lootus, mis 
teda tegutsemas hoiab (Seligman, 1990; Snyder et al, 1991). Seega tähendab negatiivsete tundmuste kogemine signaali saamist, et 
hüvituse saamine on (alles) ees.  
4) Emotsioonide osa motivatsioonis 
– Lähenemis- & vältimismotivatsiooni  eristus eeldab, et  emotsioonid on käitumise olulised määratlejad  
– Motivatsiooniuurijaid huvitab , kui tugev pos. emotsioon kaasneb püüdlemisega & kui neg. emotsioon vältimisega  
– Negatiivsed emotsioonid võivad sageli sihipärast käitumist pärssida, samas kui positiivsed emotsioonid tagavad sihipärasele 
käitumisele püsivuse 
5) Motivatsiooni individuaalsed iseärasused 
– Paljudel juhtudel ei pöörata individuaalsetele iseärasustele piisavat tähelepanu  
– Mehed on evolutsiooniliselt programmeeritud olema seksuaalselt valimatumad kui naised ( Buss , 1994), kuid isegi kui see teatud 
soolisi erinevusi seletada aitab, ei seleta see individuaalseid erinevusi sugude siseselt. Meeste seas võib olla seksuaalselt äärmiselt 
valivaid isikuid ning naiste seas seksuaalselt vägagi valimatult käituvaid  indiviide  
6) Käitumise eneseregulatsioon 
– Kliiniliste psühholoogide eeskujul usuvad motivatsioonipsühholoogid, et inimesi on võimalik nende käitumise reguleerimisel aidata. 
Seejuures pakuvad huvi erakordsed isiksused ( kuulsused ).
– Higgins (1997)  arvab , et oluline on mõista inimeste enesele keskendumist, mis aitab inimesi eesmärkide saavutamisel (ehk 
püüdlusmotivatsiooni) & ohutude eest hoidumisel (ehk vältimismotivatsiooni)  
7) Tahe 
– Markus & Nurius (1986) on väitnud, et inimesed saavad oma  unistuste  kaudu luua uusi võimalikke minasid ning muutuda seejärel 
üheks neist, saavutamaks teatud eesmärki, muutumaks teistsuguseks inimeseks või tegemaks midagi sellist, mida nad kunagi varem 
pole teinud  
– Tahte mõiste vihjab, et inimese tegevustnel & saavutustel pole  piire ,  ent kategooria on psühholoogias väär, selle järele puudub 
vajadus, kõike sellele taandavat käsitletakse  motivatsiooni eesmärkidega seonduvalt.
  
2. LÜHIÜLEVAADE MOTIVATSIOONITEOORIATEST (peaaegu kõigis : käitumise põhjused, suundus & püsivus)
1) instinktiivse motivatsiooni teooriad 
2) vajaduste / isiksuse teooriad 
3)  tungide  / õppimise teooriad 
4) arengu / meisterlikkuse teooriad 
5) humanistlikud teooriad 
6) tunnetuslikud teooriad ( Franken )
1) Instinktiivse motivatsiooni teooriad
Instinktide tutvustus
 • Instinkti idee  Aquino  Thomaselt - “loomadel kaasa sündinud või jumalast saadud sihipärased aktiivsused, suunamaks looma talle 
enesele & liigile kasulikele elusäilitavatele tulemustele & vastupidise vältimisele” (Wilm, 1925)  
• Loomade käitumist põhjustasid  instinktid , inimeste oma aga hing & mõistus. Seega pärineb Aquino Thomaselt kaks erinevat 
motivatsioonikäsitlust – üks loomade, teine inimeste kohta 
• Loomade & inimeste käitumise põhjused näivad erinevad : loomade käitumine on mittetahtlik, seletub instinktidega, inimeste oma 
( moraalne ) on tahte ja mõistuse kontrolli all ( Descartes ) 
Instinktid evolutsiooniteoorias 
• Darwin esitas seisukoha, mille järgi loomade & inimeste füüsilised omadused & käitumine on tingitud bioloogilisest olemusest. 
Viimane on aga loodusliku valiku tõttu evolutsiooni käigus muutuv : liigid, kelle ehituses-käitumises on evolutsiooniliselt kasulikke 
omadusi, saavad paremini hakkama keskkonnatingimustega kohanedes ja paljunedes, kasutute omadustega liigid hääbuvad.
• Geenide mõju olemuse selgitas välja Mendel. Uued  geenid võivad ilmneda mutatsioonide tulemusena & kui need kannavad endas 
kohastumuslikult kasulikke omadusi, saavad nende  omanikud teatud eelise liigikaaslaste ees. 
• Eeliseks  on reeglina pikem eluiga, mille tulemusena tõuseb paljunemisedukus. Kõrgema paljunemisedukusega indiviidide geenid 
hakkavad populatsioonis levima, väiksema edukusega geenid kaovad ajapikku populatsioonist.  
• Evolutsiooni põhimõte ütleb, et inimestel on evolutsiooni käigus säilinud kõik need omadused, mis loomade poolt on “järele 
proovitud” & ellujäämise seisukohalt kasulikuks tunnistatud , teine oluline moment on see, et evolutsiooni idee rõhutab inimkäitumise 
seoseid  ümbritseva keskkonnaga, millele varem ei osatud väärilist tähelepanu pöörata. 
Instinktid kui motivatsioon  
• Darwini  mõjul hakkasid bioloogid motivatsiooni instinktina käsitlema, sellest haarasid kinni psühholoogidki
• William McDougall seletas inimkäitumist piiratud arvu instinktidega, William James arvas neid olevat mitmeid.
• Instinktide bioloogilised uuringud viisid XX saj.alguses etoloogia eristumisele muust  bioloogiast , see on tihedalt seotud 
inimkäitumise uurimisega loomulikes (ökoloogiliselt valiidsetes)  olukordades . 
 • Instinktide käsitlus on muutunud – enam ei usuta, et kõrgemate loomade & eriti inimese keerukat käitumist saaks sisukalt seletada 
kaasasündinud & seega  olemuselt  üsna jäikade instinktiivsete  mehhanismide  toimega, vaid instinktide & motivatsiooni eristajad 
väidavad, et instinktiivne käitumine on suhteliselt jäigalt ette kavandatud, vähe  muutlik &  erandeid mittearvestav, toimib automaatselt 
& sellega ei kaasne emotsioone. Motiveeritud käitumine on vastupidine :  individuaalselt muutlik, paindlik, erandeid  arvestav , 
motiivide poolt käivitatud & emotsionaalne.  
Sigmund Freudi instinktide teooria 
• Freud  lähtus inimese bioloogilisest loomusest, mis annab käitumisele energia (impulsi). Nende instinktide ühiseks energiaallikaks on 
libido , ent suund võib olla ka õppimise &  tunnetuse  poolt määratav.  Kui instinktiga seotud energia koguneb, tekitab see inimesel 
pinge, mida nimetati tungiks. Olemuselt ebameeldiva tungi alandamiseks on vaja instinkti realiseerida mingil objektil, objekte otsides 
tehakse asendusi, mis ka  alandab tungi. Instinkti objekti leidmine võib olla raskendatud kultuuriliste keeldude või piirangute tõttu. Sel 
juhul suunatakse tegevus asendusobjektile,  kusjuures see alandab pinget  ajutiselt , täieliku rahulduse  pakub siiski “õige” objekt. 
Õnnelikuks eluks on vaja instinkte rahuldada.   Neurootilisest ärevusest vabanemiseks piisab  Freudi arvates lapsepõlveolukordade 
uuest kogemisest täiskasvanuna.
Instinktide käsitlus etoloogias 
Etoloogiat huvitavad ainult loomulikes oludes loomulikult toimuvad käitumised, mille põhjuseks on instinktid, millele on 
iseloomulikud vallandavad tingimused, standartsed käitumismustrid & teatud modifitseeritavus. Mida madalamal arenguastmel on 
loomad, seda väiksem on nende instinktiivse käitumise modifitseeritavus.Eeldab, et iga käitumise liigi jaoks on erinevad instinktid. 
Sellist instinktiderohkust  on raske ette kujutada.
2)
   Mo
 
tivatsiooni vajaduste teooriad  
• Vajaduste  teoreetikud eeldavad, et meil on piiratud hulk kaasasündinud vajadusi, mis on õppimisega muudetavad & selle kaudu 
“paljundatavad” 
• Henry   Murray  arvates on inimesel -20 põhivajadust. Temale olid kõik need vajadused psühholoogilised (mitte bio-sed)
• David  McClelland  on püüdnud nende vajaduste seast uurida & põhjendada saavutusvajadust, osalusvajadust & võimuvajadust. Enim 
tulemusi on saavutusvajaduse uurimise & omaduste kohta  
Henry Murray (1966) vajaduste  loetelu  :  
• Agressiivsusevajadus 
• Autonoomsusevajadus 
• Ebaedu ületamise vajadus 
• Enesekaitsevajadus 
• Allumisvajadus 
• Domineerimisvajadus 
• Enesenäitamisvajadus 
•Mõistmisvajadus 
• Vigastuste vältimise vajadus 
• Alanduse vältimise vajadus 
• Hoolitsusvajadus 
• Korravajadus 
• Mänguvajadus 
• Hülgamisvajadus 
• Meelelisusevajadus 
• Seksuaalvajadus 
• Toetumisvajadus
• Alandatusevajadus 
• Saavutusvajadus
• Osalusvajadus 
Maslow vajaduste hierarhia 
• Eneseaktualisatsiooni (eneseteostuse) & potentsiaali realiseerimise vajadused 
• Esteetilised vajadused: sümmeetria, korra & ilu järele 
• Tunnetuslikud vajadused: teadmise, mõistmise & uurimise järele 
• Enesehinnanguvajadused:  saavutuste , kompetentsuse, heakskiidu &  tunnustuse  vajadused 
• Kuuluvuse  & armastuse vajadused:  teistega  kokkukuulumise, omaksvõtu & kuulmise järele  
• Ohutusevajadused: turvalisuse, kaitstuse & ohutuse järele 
• Füsioloogilised vajadused: nälg, janu jms 
• Sünnime käitumise eelsoodumuseks olevate teatud põhivajadustega, mis hüvituste mõjul kujunevad püsivateks & tugevateks 
vajadusteks - isiksuseteooriate kohaselt peaks need põhivajadused avalduma isiksuse omadustena, mis ühtlasi kajastavad inimese 
bioloogilisi eelsoodumusi. Näiteks Costa  & McCrae (1992) järgi on sellisteks omadusteks neurotism, ekstravertsus, soojus , 
meelekindlus &  avatus kogemustele, teiste  autorite  hinnangul on neid põhiomadusi rohkem/vähem.
3) Motivatsiooni õppimisteooriad (Biheivioristide jaoks oli käitumise aluseks õppimine, seega motivatsioon õpitav)
• C
  lark Hull ´ i  jaoks oli õppimine motivatsiooni aluseks. Tungide aktiveerumine viib juhuslikele käitumistele, millest mõni alandab 
tungi. Sellega kinnitatakse tungi alandavat käitumist. Korduv käitumine viib harjumisele ehk käitumine =  tungid x harjumused , 
kusjuures tungid annavad käitumisele energia. Nõrga tungi korral on käitumise tekkeks vaja tugevat harjumust ning nõrga harjumuse 
korral tugevat tungi 
 •  Skinner  väitis, et õppimiseks pole tungi taandamist vaja, sest käitumine on väliste kinnituste mõju all. Positiivsed kinnitused  
suurendavad käitumise tõenäosust, neg. alandavad seda, osalised kinnitused suurendavad käitumise püsivust, kusjuures erinevad 
kinnituse  andmise viisid mõjuvad käitumise püsivuse eri tahkudele ning kinnituste põhimõte on edukalt  rakendatav käitumise 
modifitseerimisel ehk käitumise energia, suund & püsivus on määratud kinnituste kavadega, midagi  enamat  pole vaja.
 • Sotsiaalne õppimine ei vaja kinnituse põhimõtet ( Bandura ?), ja tuleneb passiivselt vaadeldud informatsioonist 
– Õppimine võib olla lihtsalt teiste käitumise vaatlemise tulemus 
– Õppimine saab toimuda keskkonnast pärinevatest kinnitustest sõltumatult 
– Sotsiaalne õppimine kasutab seletustes tunnetuslikke ideid (tõsi küll, üpris piiratult ) 
– Õpitakse mitte üksnes teiste käitumisest, vaid ka nende tagajärgedest. (- sisaldavad varjatud kinnitusi tõenäosusele)
4) Arengu- & meisterlikkuse motivatsioon (eeldus: motiveerib vajadus keskkonnaga edukalt suhtes olla)
• Inimesed sünnivad väljakujunemata vajadustega, ent kohanemiseks & edu saavutamiseks tuleb need välja arendada 
• Arenguks ehk meisterlikkuse saavutamiseks vajatakse info töötlemist & oskuste omandamist. Liikumapanevaks jõuks on 
olemasoleva & soovitava seisundi vahelisest vastuolust tekkiv pinge. Pinge alandamiseks on vaja vähendada vastuolu (olemuselt 
negatiivne), arendades selleks intellekti & oskusi. 
 • Arengu tagamiseks on vaja tunnetuslikke struktuure, näiteks kategoriseerimisvõimet (Piaget) 
• Loomade jaoks tekitab vastuolu & pinget keskkonna uudsus, mis sunnib neid uurivat käitumist kasutama 
• Berlyne (1960) arvates tunnetavad loomad & inimesed stimulatsiooni optimaalset taset & vajadusel muudavad seda.
• Mitme autori arvates tekitab motiveerivat vastuolu keskkonnas oleva seisu & indiviidil olemas olevate võimaluste võrdlus, mis võib 
olla aluseks kas väljakutse (püüdluse) või pinge (vältimise) tekkeks 
•Vastuolule võib reageerida kui väljakutsele (kui püüdlusmotiivile) ning kui ähvardusele (kui vältimismotiivile). Selle alusel 
eristatakse meisterlikkusele orienteeritud & egole orienteeritud inimesi. Püüd meisterlikkusele puhkevat toetavas & turvalises 
keskkonnas, egole orienteeritus pidevaid ähvardusi sisaldavas keskkonnas  
• Egole orienteeritus tähendab, et indiviid õpib ainult seda, mis on talle vahetult kasulik. Egole orienteeritud inimestel on piiratud 
maailmavaade. Võimalik on geneetiline  eelsoodumus
5)  Humanistlik motivatsioonikäsitlus
• Rogers : “elusolendeil on baastendents enese mina kogemist aktualiseerida, säilitada &  soodustada”. Inimestel on olemas vajadused, 
mida tuleb oma mina arengukskoordineerida 
• Mina kujuneb sensoorse  kogemuse &  maailmaga  suhtlemise alusel. Mina kogemise aktualiseerimise  tendents  on pärilik, ent kulgeb 
sageli läbi valu & kannatuste. Inimesed väärtustavad pos.-lt kogemust, mis mina säilitab & soodustab ning neg. seda, mis mina 
arengut ohustab.
• Keskkonnas tegutsedes  kujuneb vajadus positiivse  vaate  (heakskiidu jms) järele, see teeb tundlikuks kriitika & kiituse suhtes. Oma 
potentsiaali realiseerimiseks vajame  positiivset  vaadet oma minale 
• Rogers: Positiivse enesevaatega võib tekkida probleeme, kui püüame oma käitumist kohandada teistele meeldimise alusel, kaotades 
silmist selle, mis on vajalik oma mina arengu seisukohalt  → igaüks peab õppima  hindama , mis on väärtuslik tema mina jaoks. 
Selleks vajab ta ümbritsevatelt inimestelt (eriti lapsepõlves) tingimusteta positiivset vaadet. 
6) Tunnetuslik motivatsioonikäsitlus (käitumise aluseks keskkonna & enese tunnetuslikud esindused psüühikas)
Latentne  õppimine Tolmani katses osutas, et keskkonna tundmaõppimine ei  eelda  mingite kinnituste hüvituste saamist. Tunnetusliku 
motivatsioonikäsitluse ootuste- väärtuste teooria kohaselt on keskkond psüühikas esindatud  ootuste kujul, mis esinevad käitumise 
tõenäolise tulemuse hinnanguna. Ootus on motivatsiooniline konstrukt nii iseseisvalt kui ka koos talle omistatava väärtusega. 
Reeglina hinnatakse mõlemat koos, kujundades sellega ootuste- väärtuste teooria olemuselt hedonistlikuks motivatsioonikäsitluseks 
Selle idee kohaselt valime võimalikest meeldivatest alternatiividest sellise käitumise, mis toob maksimaalse positiivse 
emotsionaalsuse.Ootuste- väärtuste  teooriaid  nimetatakse seetõttu veel ka tunnetusliku valiku ehk  otsustuste  teooriateks (Edwards, 
1961). Nende valikute tegemisel lähtuvad inimesed eeldatavalt kulude- tulude hindamisest nii ootuste kui väärtuste osas 
• Tunnetusliku motivatsioonikäsitluse järgmine variant kannab eesmärkide püstitamise teooriate nime. Inimesed motiveerivad end 
tulevikuks eesmärke püstitades (Locke & Latham, 1990).  
• Eesmärgid on motiveerivad, sest nad 1) tõmbavad  tähelepanu, 2) mobiliseerivad, 3) püsivust ja 4)  strateegiaid
• Nimetatud autorite uurimused osutavad, et eesmärgid peavad olema nii (a) rasked kui ka (b) täpselt kindlaks määratud 
• Eesmärgid mõjutavad meie käitumist aga ainult siis, kui need on võtud kohustuseks   
• Üheks kohustuse võtmise tõenäosuse tõstmise viisiks on lasta inimestel oma eesmärgid ise püstitada 
•  Sotsiaal- tunnetuslikud motivatsiooniteooriad väidavad, et inimesed püstitavad kõrgeid eesmärke & järgivad neid siis, kui nad 
tajuvad, et nad juba  valdavad või suudavad arendada eesmärkide saavutamiseks vajalikke omadusi 
• Bandura (1991) nimetas sellist käsitlust inimeste enesetõhususe uskumusteks. Siin hindab inimene mitte oma jõupingutuste suurust, 
nagu ootuste- väärtuste teooria eeldab, vaid oma suutlikkuse kohta tal endal olemas olevaid uskumusi  
• Need enesetõhususe uskumused aga seostuvad inimese mina-kujundiga 
• Bandura teooria kohaselt määrab meie mina olemus ära selle, kuidas & milliseid eesmärke me endale püstitame ning kas & kuidas 
nende  saavutamisele  pürgime 
• Viimases peatükis käsitleb Franken võimalike minade visualiseerimist, mis mõjutab püstitavate eesmärkide olemust 
3. MOTIVATSIOONI KOMPONENDID (miks inimesed teevad seda, mida nad teevad)
• Murray (1938) - tegevuste põhjuseks on vajadused. On ilmne, et vajadusi vahendavad & mõjutavad paljud faktorid .
• Seetõttu hakati vajadusi käsitlema tegevuste eelsoodumustenam mis annavad tegevusele vaid algtõuke  
• Tegevuseks vajalik energia & tegevuse suund pärinevad mujalt. Frankeni (2002) arvates on motivatsiooni määravateks muudeks 
asjaoludeks  1)bioloogilised tegurid, 2)õpitud tegurid ning 3) tunnetuslikud tegurid 
Motivatsiooni bioloogiline  komponent  
• Darwini ideede alusel välja kujunenud  evolutsiooniline  psühholoogia seletab meie aju ehituse päritolu 3 oletuse kaudu:  
– Inimaju on 4- 5 miljoni aastase evolutsiooni  produkt  & praeguse inimliigi kujul kuni 250 000 aastat vana 
– Koos füüsilise kohanemisega on kulgenud ka psüühiline  kohanemine , psüühika ja keha aitab ellu jääda & paljuneda 
– Meie keha & psüühika on kohanenud eluks küttide & korilaste maailmas, muutunud oludes saab aju & psüühika kohastumuslikke 
muutusi kasutada muudel otstarvetel kui neil, milleks nad kunagi tekkisid. See lubab kohaneda praegu.
 • Lisaks on oluiline see, et inimesed kujutavad endast sotsiaalseid, koostööle orienteeritud loomi. 
• Need 4 oletust on seotud asjaoluga, et  evolutsioon pole liikide jaoks tulevikkuvaatav, vaid neid ainult tänastele nõuetele kohandav 
tegur (Nicholson, 1997).  
• Kirjeldatud evolutsioonilise lähenemise kõrval eksisteerib veel ka sotsiobioloogiline nn “ iseka  geeni” hüpotees (Dawkins, 1990), 
mille kohaselt oleme motiveeritud oma geene järeltulevatesse põlvkondadesse levitama - vanemate poolt oma geenide järgmistesse 
põlvkondadesse levitamine „loteriivõit“
• Buck (1999) arvab, et inimestel on kaks teineteist täiendavat tungi : 1) enese- ja 2)liigisäilitamise tung, mille mõjul käitutakse 
isekalt-isetult vastavalt kontekstile, geenide mõju!
Temperament  kui bioloogiline tegur (käsitleb reageeringuid maailmale ja eneseregulatsiooni kk tingimuste mõjul)
• Sünnime temperamendiga määratud eelsoodumusega teatud reageerimisviisideks & säilitame need eelsoodumused veidi 
modifitseeritult kogu elu jooksul – moodustavad isiksuse.
• Temperamenti iseloomustavad kolm laialdast omadust 
– soodumus kõrgeks aktiivsuseks koos intensiivse stimulatsioooni eelistamise & riskivalmidusega 
– soodumus neg-le (kartlikkusele, kurbusele) & frustreerituse korral vihale 
– soodumus oma tähelepanu & käitumise reguleerimisele (jõupingutusel põhineva kontrolli kaudu) 
 • Võiks oletada, et evolutsiooniliselt adaptiivne oleks, kui kõik inimesed väldiksid riske, oleksid valvsad & kontrolliksid tugevasti 
kõike toimuvat. Samas näib aga, et ellujäämine võib sõltuda ka riskeerimisest, valvsuse ajutisest minetamisest & täieliku kontrolli 
ajutisest puudumisest - sobib evolutsioonilise ideega, et  mitmekesisus on kohanemisvõimelisem
• Uurimustest  näib järelduvat, et kuni 50 % faktorite varieeruvusest tuleneb temperamendist ehk isiksuse kaasasündinud 
eelsoodumustest. Temperamendi & isiksuse põhiomadused on seejuures suuresti kattuvad, ülejäänud varieeruvus tuleb 
keskkonnamõjudest ehk kasvatusest  (õppimise & tunnetuse kaudu) 
 • Eelpool  osutati asjaolule, et evolutsioon ei vaata tulevikku, vaid kohandab meid olevikuga. Samas on evolutsiooniliselt otstarbekas 
säilitada inimsoole teatud kohanemisvõime, mis tähendab, et olemasolevaga ei tohi liigselt kohaneda 
• Temperamendi & isiksuse omaduste andmed vihjavad psüühiliste omaduste erinevate geenikogumite olemasolule, need võivadki 
olla vastutavad inimeste kui liigi säilimise eest  (uuritakse ühe- ja kahemunarakukaksikuid, et geenid-keskkond mõju eristada
Motivatsiooniringed ajus
 • Kaasaegse arusaama kohaselt on ajus võimalik tuvastada erinevate ajustruktuuridega seotud närviringeid, mis vastutavad erinevate 
psüühiliste funktsioonide toimimise eest  
• Suhteliselt palju on teada emotsioonide närviringetest. Need  ringed on selgelt eristuvate emotsioonide korral erinevad 
• Emotsiooniringe aktiveerimine ei põhjusta, ent loob eelsoodumuse kestvamaks/ühekordseks käitumisaktiks.  
•  Tegeliku käitumise määravad ära tunnetuslikud & õpitud muutujad, mis emotsionaalse aktivatsiooniga „sisse lülitavad“
 • Adaptiivse käitumise seisukohalt on emotsiooniringete kõrval olulised ka muud ringed. Olds (1955) avastas ajus nn hüvitusringed, 
mille stimuleerimine nõrkade elektriimpulssidega tekitab nii loomal kui inimesel naudingulisi läbielamusi 
• Samad ringed näivad olevat aktiveeritud ka erinevate nauteainete kasutamise korral  
• Kolmas asjaolu nende ringetega seoses on see, et nende aktiveerimine mõjub käitumisi kinnitavalt & seda süsteemi aktiveerivad 
käitumised õpitakse  ruttu ära 
 • Ka emotsioone tekitav limbiline süsteem võib käitumise aktiveerimise (dispositsioonide tekitamise) kõrval käitumisaktidele 
kinnitavalt mõjuda 
• Nende ajuringete aktiveerimine on oluline, sest väga paljud inimlikud tegevused on ajendatud soovist kogeda positiivseid 
emotsioone 
• Seejuures saab samu närviringeid aktiveerida erinevate tegevuste kaudu. Tasub meetutada, et positiivsete emotsioonide kogemiseks 
on nii ühiskonna poolt aktsepteeritavaid kui ka mitteaktsepteeritavaid viise  
• Sellest saab järeldada, et esimesi võib vajadusel juurde õpetada / õppida & teisi ümberõpetusega välja juurida  
Retikulaarne aktivatsioonisüsteem
• Keskkonnas edukaks toimetulekuks on vaja nii (a) virgusseisundit toimuva märkamiseks (b) seda mõjutavat käitumist.  
• Nende kahe funktsiooni pidev samaaegne käigushoidmine nõuaks palju ressursse. Kokkuhoiu annab retikulaarne 
aktivatioonisüsteem (Morruzi & Magoun, 1949), mis info puudumisel lülitab ajuringed välja & selle saabumisel sisse tagasi. Sisse- & 
väljalülitamine toimub mitte totaalselt, vaid valikuliselt sõltuvalt informatsiooni olemusest  
• Seejuures uudne info aktiveerib aju peaaegu alati. See sobib nii ohust informeerimiseks kui ka keskkonna uudse mõjutusviisi 
võimaluse ilmutamiseks, mis mõlemad on evolutsioonilises plaanis aju väga adaptiivsed reaktsioonid  
Virgatsainete rollid
• Virgatsainete esmaseks rolliks on närviteadete  edastamine  ühelt närvirakult teisele Motivatsioonipsühholoogia 
• On teada virgatsainete kontsentratsiooni mõjust meeleolule.  Virgatsaine  kontsentratsioone võivad mõjutada ka  ravimid . Näited 
virgatsainete rohkuse / vähesuse mõjudest: 
Virgatsaine    Kõrge kontsentratsioon     Madal kontsentratsioon 
Serotoniin   
eufooria  
depressioon  
Dopamiin  
eufooria  
depressioon 
Noradrenaliin  
eufooria  
depressioon 
Adrenaliin  
aktiveeritus            
aktiveerituse puudumine 
• GABA  ( gamma -aminovõihape) reguleerib ärevust & infotöötlust, endorfiinid & subP seostuvad valutundlikkusega 
 • Endorfiinid on valuvaigistid & positiivse meeleolu loojad . Heroiin &  morfiin vallandavad ajus endorfiine 
• Meeleolu & adaptiivsete käitumiste seoste mõistmine on alles väga esialgses  staadiumis  
• Neg. meeleolu näib seostuvat tähelepanu & mäluga hirmutavate  stiimulite  suhtes  
• Positiivne meeleolu seostub tähelepanu & mäluga avanevate võimaluste (näiteks otsingukäitumise) vastu 
• Kuna meeleolu on hõlpsasti teadvustatav, on sellel oluline roll meie käitumise lahtimõtestamisel & ümbersuunamisel. Näiteks stressi 
reguleerimisel on oma meeleolu märkamine & selle põhjuste mõistmine väga oluline 
2. Motivatsiooni õpitud komponent 
 • Motivatsiooni õpitud komponentide sekka kuuluvad 
– tähelepanu, mälu & õppimine üldisemalt võttes 
– assotsiatiivne  & tunnetuslik õppimine kui õppimise laiemad  klassid  
– klassikaline  tingitus kui assotsiatiivse õppimise  alaliik  
– operantne ehk instrumentaalne  õppimine kui assotsiatiivse alaliik  
– sotsiaalne õppimine kui assotsiatiivse õppimise alaliik 
• Õppimine sõltub alati tähelepanust, seetõttu on õppimise piirangute mõistmiseks vaja mõista tähelepanu olemust. 
• Tähelepanu korral tehakse mõnikord vahet selle retseptiivse (allikale suunatud), valikulise (isiklikest  eelistustest  lähtuva) & 
pertseptiivse (organiseeriva, tähendust andva, mõistva) suunitluse vahel 
  • Kuna tähelepanu pole alati meie kontrolli all, eristatakse tahtlikku & tahtmatut (passiivset) õppimist 
• Lihtsate asjade õppimine võib toimuda lihtsalt assotsiatiivse õppimise (sihipäraselt või juhuslikult kokku sattunud asjaolude) kujul, 
ehkki  seda ei peeta tänapäeval enam  tingituse  tekke piisavaks tingimuseks. Veel on vaja kas tähelepanu või infotöötlust või mõlemat 
• Üheks assotsiatiivse õppimise näiteks võib lugeda ka klassikalist ( Pavlovi ) tingitust, kus tingimatu (kaasasündinud) stiimuliga 
seostatakse  tingitud (uurija valitud) stiimul  
• Operantse ehk instrumentaalse  õppimise puhul õpib elusolend ära asjaolu, et hüvituste & karistuste saamine sõltub tema enese 
käitumisest 
• Tõhusaimad hüvitused on esmased kinnitused, mis tugevdavad reaktsioone igasugusest õppimisest sõltumatult. Inimestele  toimivad  
reeglina tõhusamalt siiski  teisesed  ehk sümboolsed kinnitused 
• Klassikaline & operantne tingitus on aluseks sotsiaalsete ajendite  teooriale , mis ütleb, et positiivsed (hüvitavad) kogemused tekivad 
reeglina siis, kui me teeme nii, nagu teised soovivad. Heakskiiduga kaasnevad reeglina positiivsed esmased kinnitused & 
mitteheakskiiduga (halvakspanuga) negatiivsed esmased kinnitused 
• Eelöeldu tõttu õpime me  otsima  heakskiitu & vältima halvakspanu (Bandura, 1991). Neid kaht õpitud käitumist peetakse inimesi 
väga tugevalt motiveerivateks teguriteks 
• Heakskiit  tekitab meis ootused eelseisvatest hüvitustest ning halvakspanu toob hirmu seniste  privileegide kaotuse ees  
• Suur osa motivatsiooni õpitud komponendist  on Frankeni arvates seletatav sotsiaalsete ajendite teooriaga. Olles  midagi ära õppinud, 
on meil vastavat käitumist väga raske muuta, sest oleme heakskiidu pälvimise & halvakspanu vältimise rööbaste vahele surutud  
 • Õpitud käitumisi (harjumusi) on raske muuta kolmel põhjusel: 
– vanu harjumusi on hõlbus nii algatada kui ka täide saata 
– harjumused on sageli keskkonnast ajendatud & käivituvad harjumuspärases keskkonnas automaatselt 
– harjumused on sageli kooskõlas hetkelise või lühiajalise (impulsiivse) motivatsiooniga (Quellette &  Wood ) 
• Käitumise muutmiseks on kõigepealt vaja  senist  harjumust  pidurdada , et see ei käivituks automaatselt  
• Oma käitumise kontrolliks ehk eneseregulatsiooniks on muuseas vaja kindlasti uusi eesmärke püstitada. Nende saavutamiseks tuleb 
õppida uusi harjumusi, mis omakorda nõuavad vanade harjumuste kustutamist 
• Motivatsiooni õpitud komponendid on seoses kolme mälusüsteemiga. Nendeks on 
– hipokambis paiknev stiimulite ruumilise seose mälu võimaldab käitumist kiiresti ühelt stiimulilt teisele ümber lülitada 
– juttkeha  selgmises osas paiknev stiimulite-reaktsioonide mälu, mis kujundab harjumusi instrumentaalse õppimisega 
– mandeltuumas paiknev stiimulite-hirmureaktsioonide mälu võimaldab kiirelt lähenemis- & vältimiskäitumisi õppida 
• Need mälusüsteemid lähendavad motivatsiooni õpitud aspekte  tunnetuslikega, ent Frankeni arvates on veel vara nende kahe 
komponendi vahelist eristust kaotada 
4. Motivatsiooni tunnnetuslik komponent
 • Tunnetus on seotud teadmisega & maailma ning enese kohta käivate mõistete organiseeritusega 
• Informatsiooni  rohkus & keerukus nõuab selle tunnetuslikku organiseeritust & struktureerimist, et info töötlemiseks jätkuks 
tähelepanuressursse 
• Organiseerituse & struktuuri  alged saame oma  meelte  omadustest, osa tuleb õppimisest & osa isiklikust katsetamis- ning 
avastamistööst info liiasuse väljaselgitamisel 
• Tunnetusliku mõtteviisi olemuse ilmekaks näiteks on Piaget´ tunnetusliku arengu teooria. 
 • Piaget´ teooria olemus: 
– lapsed on motiveeritud oma tunnetuslikke struktuure arendama, sest need aitavad keskkonnas toime tulla & seda ümber kujundada 
–   assimilatsiooni  kaudu töötlevad nad infot neil olemasolevate tunnetuslike struktuuridega seni, kuni tunnetavad tasakaalutust  
– viimane motiveerib akommodatsiooni teel arendama välja uusi, senisest  võimekamaid tunnetuslikke struktuure 
– tunnetuslik areng kestab läbi elu, läbi tasakaalu & tasakaalutuse pideva vaheldumise 
• Enamus tunnetuslikke teooriaid kas eeldab vaikimisi või väidab otse, et tunnetuslike struktuuride areng on seotud 
motivatsiooniprotsessidega 
 • Tunnetuslikus kontekstis mõistetakse  motivatiooni  all reeglina vastuolu praegu võimaliku & tulevikus vajaliku vahel 
• Uuringud kinnitavad, et meie mõtteviis mõjutab sügavalt käitumist. Oma või teiste kogemuse või õppimise mõjul muudavad 
inimesed oma uskumusi, püüdes saavutada nende kooskõla oma väärtuste süsteemiga 
• Inimesed püüavad infot organiseerida vastavalt sellistele põhimõtetele, mis lubaksid tunnetada maailma kooskõlalise & 
etteennustatavana. Tähelepanuteooria kohaselt tähendab see, et me suudame töödelda maailmast tuleva info kogu hulka täielikult. ST 
ühtlasi, et infotöötluse suutlikkuse tagamiseks peavad väljakujunenud 
tunnetuslikud struktuurid muutuste suhtes väga konservatiivsed olema 
• Tunnetamisel kasutame kategooriaid, mis lubavad meil teha üldistusi. Kategooriatele paneme  sildid ehk nimetused & sellega tuleb 
taas mängu õppimine 
• Kateooriatega tähistame nii maailma kui isikliku psüühika omadusi. Omaduste nimetamise kaudu määrame sageli ka ära (nii teiste 
kui enese) käitumise. Teiste omaduste ees on olulisemad meie eneste omadused, neile antavad nimed.  
• Peele (1989): End alkohoolikuks nimetades hakkame me ka vastavalt käituma. Käitumise kujundab silt, mitte  alkohol . 
• Tunnetuspsühholoogia osutab, et meil on võim silte valida. Kui me senise sildiga rahul pole, võime valida uue & meile sobivama iga 
nähtuse või omaduse kohta.   
• Me ei pea klammerduma ainult varemõpitu külge, ent me ei pea õpitut ka täielikult ignoreerima 
• Uskumusi, hoiakuid & väärtusi õpime suuresti oma vanemailt. Ent vajadusel oleme valmis neid ka  muutma  selleks, et saavutada 
uusi, tunnetusega äsjapüstitatud eesmärke. Õppimine põhineb seejuures uskumuste, hoiakute & väärtuste jäljendamisel või 
üldistamisel, tunnetus aga nende aktiivsel konstrueerimisel 
• Stereotüübid moodustavad kategooriate erilise rühma. Nad tekivad isikliku asjakohase teadmise puudumisel & on enamasti väga 
püsivad, ehkki samas ka muudetavad, kui puutume kokku nendega mittesobivate näidetega, mis nõuavad seinsest peenemate eristuste 
tegemist. Stereotüübi  lagunemine  illustreerib hästi Piaget ideid. 
 • Tunnetusliku ebakõla teooria (Festinger, 1957) seletab, miks meie kategooriad, uskumused, hoiakud & väärtused ning stereotüübid 
nii raskesti muudetavad on. Me töötleme infot nii, et tulemus oleks kooskõlas meie  kehtivate  seisukohtadega & ignoreerime kõike 
vastupidist 
• Nii võime tõenäolisemalt tegelda ebaõnnestunud tegudele õigustuste otsimisega kui nende  tegude  korrigeerimisega   
• Inimesed loovad sageli ilmutamata ( teadvustamata ) teooriaid ( Epstein , 1990) maailma kohta & mina teooriaid selle maailmaga 
toimetuleku kohta. Ilmutamata teooriad on 
– irratsionaalsed &  intuitiivselt  konstrueeritud  
– teiste käitumise & hoiakute alusel õpitavad 
– põhiliselt meie eneste  kogemusel  põhinevad & väga isiklikud 
– kui enda loodud, siis ka enese poolt muudetavad 
• Psühholoogid eristavad harjumusi automaatsest käitumisest. Harjumused kasvavad välja olemasolevast käitumisest  arvukate  
korduste tulemusena, automaatsed  käitumised aga planeeritud / kavandatud käitumisest nii, et kavatsusi pole vaja enam teadvustada. 
Automaatsed käitumised säästavad tähelepanuressursse, lubades näiteks 
autot juhtides mõelda juhtimisega mitteseotud asjadele  
• Automaatsete käitumiste eristamine harjumustest lubab mõelda inimestest kui vastutustundlikest & oma elu juhtivatest olevustest, 
aga mitte lihtsalt tingitud reaktsioone realiseerivatest mehhanismidest (Higgins, 1997). 
• Meie tunnetus sõltub suuresti meie uskumustest, hoiakutest, väärtustest & ilmutamata  teooriatest . Näiteks optimismi & õnne saame 
ise endale õpetada neid enda jaoks uutmoodi analüüsides & seletades 
 • Inimeste individuaalsed iseärasused avalduvad erinevustena soos, eas, temperamendis, stressis , eesmärkides, edus & ebaedus ning 
paljus - paljus muus 
• Erinevuste tõttu reageerime samadele sündmustele väga erinevalt ning tekitame käitumise mitmekesisuse selle ühetaolisuse asemel. 
Nii oma kui teiste käitumise põhjuste seletamisel võime samuti toimida erinevalt vastavalt sellele, milline on näiteks meie kontrolli 
kese (kas  seesmine  või väline).  Motivatsioonipsühholoogia SOPH.00.295 
• Erinev tundlikkus situatsiooni & konteksti suhtes paneb inimesed erinevalt käituma. Terased eneseseirajad on tundlikumad &  tuimad  
eneseseirajad vähetundlikud kas harjumuslikult või automaatse käitumise tõttu 
 • Motivatsiooni sotsiaalsete ajejõudude teooria & tunnetuslike motivatsiooniteooriate vahel on väike, ent oluline erinevus. 
Sotsiaalsete ajendite teooria kohaselt toimub selle teooria  keskne  protsess - teiste heakskiidu otsimine - passiivse õppimise, mitte 
tahtliku käitumisena 
• Tunnetuspsühholoogia esindajad eeldavad, et inimesed mõtlevad ette, analüüsivad olukordi , sõnastavad hüpoteese, kavandavad 
plaane  & püstitavad eesmärke. Kõike seda koos sobib nimetada tahtlikuks (või kavatsuslikuks) ehk tunnetuslikuks käitumiseks 
• Frankeni arvates on motivatsiooni sisukaks käsitluseks vaja tema kõiki kolme - nii bioogilist, õpitud kui ka tunnetuslikku 
-komponenti koos analüüsida  
  
 3. NÄLJATUNNE & SÖÖMINE - miks me sööme?
• Franken (2002) väidab, et selleks on kolm põhjust: 
– et saada energiat , organismile vajalikke aineid, eritada organismist viimasele  kahjulikke  jääkaineid ning mürke 
Kuidas inimesed mürke väldivad 
 • Inimesed on õppinud ise tõhusaid mürke looma, ent on suutnud ka ellu jääda looduskeskkonnas, mille paljud liigid suudavad samuti 
mürke tekitada. Kaitsemehhanismid nende vastu on bioloogilised, õpitud või tunnetuslikud 
• Looduslike mürkide vastu on inimestel mitu bioloogilist kaitset
– Neist esimesteks on lõhn & maitse. Ebameeldiva või lausa vastiku lõhna & maitsega asjad on sagedasti ka mürgised 
– Teise kaitseliini moodustavad sellised reflektoorsed reaktsioonid nagu öökimine, sülitamine, oksendamine . Näiteks lastele ei meeldi 
brokkoli & õigustatult, sisaldab väikelastele mürgist ainet allilisothiotsünaati (Nesse &  Williams , 1994) 
– Lisaks reflektoorsetele  reaktsioonidele  toimib kindlalt ka tingitusel põhinev õppimine ning ebameeldivatd toite või aineid jäädaksegi 
vältima  
Mürkide vältimine raseduse ajal 
• Rasedatel  ajavad paljud toidud südame pahaks ning neid välditakse. Ka siin toimib mürkide vastane kaitsemehhanism: 
– Rasedusiiveldust tekitavad ained & toidud, mis on emale ohutud, ent võivad kahjustada loodet (nt mitmed taimemürgid põhjustavad 
sünnidefekte &  iseeneslikku aborti, ehkki on täiskasvanuile talutavad) 
– Rasedusiivelduse kujul avalduv välistav tundlikkus ainete suhtes on maksimumis loote organsüsteemide kujunemise ajal &  alaneb  
hiljem 
– Rasedad vältivad kibedaid, läbitungiva maitsega, tugevalt vürtsitatud & uudseid toite, mürgiste ainete oht on suurim 
– Rasedate lõhnatundlikkus teravneb rasedusiivelduse avaldumise  perioodidel   
– Rasedusiivelduse nähud on  universaalsed  & kultuurist sõltumatud 
– Enamate rasedusiivelduse nähtudega rasedad sünnitavad suurema tõenäosusega sünnidefektideta lapsi kui rasedusiivelduseta 
rasedad 
Mürkide vältimine vastsündinul 
• Ainult ema rinnapiimast toituval vastsündinul on kõige suurem tõenäosus saada mürgivaba toitu (juhul kui ema oma organismi & 
rinnapiima  kaudu vastsündinut ise teadlikult või tahtmatult ei mürgita) 
Kõigil muudel juhtudel on vastsündinu poolt mürgise toidu söömise võimalused suuremad.
Õpitud komponent mürkide vältimisel 
• Sageli viidatakse  Garcia  uurimustele 60-ist  aastaist , kes (justkui) tõestas loomkatsetes röntgenikiirguse toidu & joogi vältimise 
tingrefleksi tekitava toime rottidel 6 tundi peale kiirguseannust. Tema tulemusi on vaidlustatud põhjendusega, et vältiv käitumine oli 
tõenäolisemalt tingitud maitset  andvast  plastist  toidu- & joogianumate kasutamisest   
• Inimeste & loomade õppimine avaldub näljasena ainult aeg- ajalt tundmatute  toitude  vähestes kogustes maitsmises (nt rottide puhul), 
mitte suurtes kogustes korraga söömises. Vastupidiselt käituvad vaid koerad , kes on suutelised toitu hõlpsasti välja  oksendama  
• Inimtoidu küpsetamine & keetmine on küllaltki tõhusad meetmed mitmete  taimsete  mürkide lagundamiseks ning bakterite 
hävitamiseks ( Weil , 2000) 
 • Küpsetamine, mis päästis ürginimeste  elusid , on tänaseks kujunenud kultuuriliselt tingitud nähtuseks. Meie toitumiseelistusi juhivad 
maitsed & samas on need eelistused  valdavalt õpitud, neist paljud juba väga varases lapsepõlves. Võib väita, et toitumiseelistusi 
rangelt  järgides valime endale toitumise  aspektist  küllaltki ohutu eluviisi 
• Samas ei ole me uute toitude suhtes ka täiesti ignorantsed, ent uute maitsetega harjumine kujuneb sageli samm-  sammult , mis on 
evolutsiooniliselt põhjendatud  
• Sageli toimub uute toitude proovimine koos uute tuttavatega, uutes toitlustusasutustes ning uutes kultuurikontekstides. Pikapeale 
harjume ka algul välditud toite maitsvaiks pidama  
Tunnetuslik komponent mürkide vältimisel 
 • Keemia areng toob kogu inimkonnale informatsiooni selle kohta, millised ained on mürgised & kuidas nende negatiivseid mõjusid 
vältida ning nendega ohutult ümber käia 
• Üheks tänapäevaseks probleemiks on organismi kuhjuvate ainete või vähemalt nende negatiivsete mõjude vältimine. Mõlemal juhul 
aitavad meid teadmised ehk tunnetus. Näiteks organismi kogunevate ainete mõjude vastu soovitatakse tarvitada looduslikke 
antioksüdante (Weil, 2000)     
Kuidas inimesed toitu valivad  
 • Inimesed on omnivoorid ehk kõikesööjad. Kuidas me sellisteks oleme kujunenud, väärib  uurimist  & selles kontekstis on vaja 
eristada toitu energiaallikana ning toitaineteteallikana, seedimine lõhustab toitained hõlpsamini omastatavateks komponentideks : 
1)keha varustamiseks energiaga &  2) rakkude varustamiseks vajalike ainetega  
Toit & energia 
 • Koheseks energiallikaks on kehale glükoos, mida saab muundada glükogeeniks ning hoiustada  maksas  & lihastes selleks puhuks, 
kui me süsivesikutevabast toidust glükoosi ei saa   
• Kui glükogeenivarud ammendatakse, asub keha rasvaainevahetuse kaudu energiat hankima. Rasvad  lõhustatakse rasvhapeteks & 
energia vabaneb rasvhapete öksüdatsioonil. Rasvast energia kättesaamine on palju vaevalisem kui süsivesikutest, ehkki energiat on 
temas poole rohkem. Samas saab rasva ülejääke hõlpsasti naha alla 
kehasse hoiustada  
•  Valgud  lõhustatakse aminohapeteks & osasid neist saab muuta glükoosiks või glükogeeniks või isegi rasvaks  
•  Aminohapped & suhkrud saadetakse  kõigepealt maksa, mis kontrollib mõlemate kontsentratsiooni veres 
• Keha kasvamiseks, ainete asenduseks & energia saamiseks kasutatakse 20-t  erinevat aminohapet. Neid nn asendamatuid 
aminohappeid saab ainult liha süües 
• Normaalseks elutegevuseks vajame veel arvukalt muid aineid, mida toidust ka saame juhul, kui selle koostises on 50 -60 % 
süsivesikuid, 10 - 20 % rasvu & 10 - 20 % valke. Sellisest toidust suudab keha kõik enesele vajalikud ained sünteesida 
Kas inimese areng on lihasöömise tagajärg? 
• Meie lõikehambad kinnitavad, et oleme lihasööjad & meie purihambad tõendavad, et oleme  taimetoitlased . Järelikult oleme 
kõikesööjad (Buss, 1999). Kõikesööjad ei sõltu toidu liigist niivõrd, kuivõrd sõltuvad lihasööjad või taimetoitlased. Samas on 
kõikesööjal suurem oht saada mürgitatud  
• Inimesed vajavad ainevahetuslikult põhjendatult liha umbes 10 - 20 % ulatuses toidukogusest, tegelikult tarbitakse seda poole 
rohkem. Lihast  saadavad valgud on meile väga tähtsad rakkude tööks & parandamiseks. Mitmeid aineid & vitamiine saame ainult 
lihast 
• Ühe oletuse kohaselt pole me enam kõikesööjad, vaid oleme muutunud lihast sõltuvaiks oma suure peaaju tõttu, mis omakorda on 
meile evolutsiooniliseks eeliseks ( Stanford , 1999)   
Toidu valiku bioloogiline komponent
• Inimestel on kaks kaasasündinud maitse-eelistust – nendeks on magusa & rasvase maitsed, millistele lisandub  eeldatavasti  õpitud 
soolase  maitse (Rozin, 1996) 
• Magusad ained on reeglina mittemürgised & sisaldavad meile hädavajalikku glükoosi, mille  puudusel  toimub pigem lihaste kui 
rasva kulutamine. See vihjab asjaolule, et  võib-olla oleme mitte lihast, vaid hoopiski süsivesikuist sõltuvad  
• Rasva maitse saame reeglina ka liha süües, mis võib olla oluline  seletav  asjaolu rasvase maitse eelistusele. Nii saab magusa & 
rasvase maitsete eelistustega ära põhjendada meie tasakaalustatud menüü, kus peab olema nii valke, süsivesikuid kui ka rasvu    
Toidu valiku õpitud komponent
• Toidueelistustel on selgelt kultuuriline ehk õpitud tagapõhi. Kuidas aga erinevad eelistused on  kujunenud? Kohastumuslik oleks 
eelistada seda, mis on kättesaadav 
• Kui valikut aitavad täpsustada õpitav toidu toitainetesisaldus & mürkide puudumine, on kohastumine  täiuslik. Samas tingib toidu 
kättesaadavuse iga muutus vajaduse uute kohanemiste järele 
• Soola maitse-eelistust peetakse puhtalt õpituks, mitte kaasa sündinuks. Seejuures õpime me kiiresti soola eelistama soolavaba dieedi 
negatiivsete tagajärgede  varal  
• Kokkuvõtlikult öeldes eelistame me magusaid, rasvaseid & soolaseid toite ning selliseid pakkudes teevad toitlustajad head äri, ehkki 
need toidud võivad olla toitainetevaesed 
Toidu valiku tunnetuslik komponent
 • Teaduslik lähenemine on tutvustanud meile toitumise tunnetuslikke põhimõtteid eelkõige tervisliku toitumise kontekstis. Me teame 
üsna palju sellest, mida & kuidas süüa, et vältida südamehaigusi & vähendada vähiriski  
• Taime- & putukamürkidega töödeldud taimede söömise vastu ei kaitse meid miski peale teadmise, et see toob endaga kaasa ohte 
• Nn rämpstoidu probleem põhineb puhtalt tunnetusel - oleme saanud teadlikuks, et meile pakutakse küll maitsvat, ent ebatervislikku 
toitu  
• Kõikvõimalikud teaduslikud dieedid sportliku saavutusvõime tagamiseks põhinevad näiteks tunnetusel. Kokkuvõtlikult on 
tunnetusest saanud võimas toitumiseelistuste kujundaja, mis võib anda nii positiivseid kui negatiivseid tulemusi 
Nälja & söömise eristamine 
 • Lisaks eeltoodutele on söömiseks mitmeid psühholoogilisi põhjusi 
– sööme harjumusest, sest leiame, et lõunaaeg on käes 
– sööme selleks, et kogeda toidu meeldivat lõhna & maitset 
• Soovitatakse eristada nälga & söömist. Nälg on bioloogiline vajadus, mis on söömise eeltingimuseks. Aga söömine muutub 
probleemseks, kui sööme mitte seda & mitte nendes kogustes, mida & kuidas peaksime 
• Oletatakse, et inimesed söövad nälja kustutamiseni, et näljatunne kontrollib meie söömist. Tegelikult sööme sageli rohkem. Niisiis  
on söömise kontrolli probleem palju keerukam  & meie teadlik kontroll söömise üle on osaline, mitte täielik 
Söömine kui  sensoorne  kogemus 
• Toitude söömine annab meile naudingu nende maitse & lõhna ning tekstuuri ehk sensoorsete  kvaliteetide alusel. Toidu sensoorsete 
kvaliteetide eelistamine kehast pärinevatele söömisega seotud aistingutele (nt küllastus- või täiskõhutundele) näib viivat rasvumisele   
• Erinevad uurimused kinnitavad, et tüsedad inimesed on toidu positiivsete sensoorsete omaduste suhtes palju tundlikumad kui 
normaalkaalulised & kõhnad inimesed 
• Maitsvat toitu söövad tüsedad suuremates kogustes kui normaalkaalulised & kõhnad, ent maitsetut toitu söövad ülekaalulised 
eelmistega võrdselt 
Ülekaalulisus &  rasvumine  
 • Ülekaalulisus on just arenenud maades saanud tõsiseks probleemiks. Näib, et selle probleemi keskmes on insuliin 
• Seedimisel tekkiv glükoos läheb verre & kui veresuhkru kontsentratsioon tõuseb, vallandub kõhunäärmest insuliin, mis hoiab veres 
lahustunud suhkru kontsentratsiooni endisel tasemel. Kui insuliini on vähe või ta ei toimi piisava tõhususega, tekib hüperglükeemia, 
mis on keha normaalse talitlemise  seisukohast  vastunäidustatud 
• Rasvumise korral on tegemist insuliini üleküllusega, mis kutsub esile hüpoglükeemia ehk veresuhkru taseme languse. Sellega 
kaasneb glükoosi  muundamine  glükogeeniks & rasvaks ning püsiv näljatunne 
 • Äsjakirjeldatud seisundit  saab muuta kahel viisil – kontrollides kehakaalu tõusutendentsi kas  kehaliste  harjutustega või  dieediga  või 
mõlematega kombineeritult 
• Lapsendatud laste uuringud näitavad, et laste kaal vastab palju paremini nende  bioloogiliste  vanemate kaalule kui kasuvanemate 
omale. Eraldi kasvanud ühemunarakuliste kaksikute kaal on sarnasem kui teistel õdedel - vendadel. Seega on kaal oluliselt 
geneetiliselt ära määratud 
• Geneetiliselt võib seejuures olla määratud ainevahetuse kiirus. Aeglane  ainevahetus  viib rasvumisele 
• Ülekaaluliste vanemate lapsed eelistasid rohkem magusat ning reageerisid rohkem neid ümbritsevast keskkonnast pärinevatele 
söömise tunnustele kui kehast pärinevaile 
Energiakulu  
 • Meie energiakulul on kolm komponenti 
– põhiainevahetuse tase (energiahulk ajaühikus kehakaalu kohta), moodustab umbes 2/3 meie energiakulust 
– kehaline aktiivsus (moodustab umbes 1/3 meie energiakulust 
– toidu spetsiifiline dünaamiline toime (mis tõstab söömisjärgset energiakulu enam kui 20 % & on suurim valkudel) 
• Põhiainevahetuse tase alaneb kiiresti kuni 20. eluaastani, seejärel alanemine küll jätkub, kuid väga aeglaselt 
Hüpotalamuse funktsiooni haired 
• On leitud, et hüpotalamuse ventromediaalse tuuma (VMH) kahjustus tekitab hüperinsulineemiat & liigsöömist. Arvatakse, et 
küllastustunnet kontrollib samast  struktuurist pärinev leptiin veres. VMH kahjustused hävitavad leptiiniretseptoreid, mis 
vastutavad söömise kontrolli eest 
• Hüperinsulineemia vähendab leptiiniretseptorite tundlikkust, mis viib liigsöömisele & rasvumisele.  Praeguseks  on leitud 
muteerumisvõimeline nn rasvumisgeen ehk leptiinigeen 
• Lateraalse hüpotalamuse (LH) kahjustused on tekitanud eelmistele vastupidiseid mõjusid. Nii võib teatud mööndustega oletada, et 
need kaks ajustruktuuri võivad rasvumise & teiste söömishäiretega seotud olla 
Rasvumise hüpoteesid 
 • Keesey & Powley (1975) lõid kaalu seadistuspunkti teooria, mille kohaselt meie kaalu reguleerib hüpotalamus. Kõrge 
seadistuspunktiga isik tunneb dieedi korral tugevat nälga ning suutmata seda taluda,  loobub dieedist. Kaalu kaotus on võimalik ainult 
lakkamatu dieediga 
• Yo- yo efekt seisneb selles, et dieediga soovitud kaalu saavutamise järel loobuvad inimesed pingutusest ning võtavad ruttu kaalus 
juurde.  Dieeti  pidades tekib inimestel toidupuuduse (hirm) & see käivitab liigsöömise (Margules jt, 1978). Peale iga järgmist 
dieedikuuri mõjub see toidupuuduse hirm veelgi tõhusamalt 
• Dieeti pidades alaneb ainevahetuse kiirus, mis on äärmiselt adaptiivne  reaktsioon & tulemusena tekib iga järgneva dieedikorraga 
samast toidukogusest  eelnenud  kordadega võrreldes suurem kaalutõus 
Rasvumise õpitud komponent 
 • Kuigi ülekaalulistel lastel & nende vanematel on kehakaal  sarnane, ei ole see veel rasvumise geneetilise päritolu tõendiks. Lapse 
kaal on lähemal ema omale, ent geneetilise mõju korral peaks vanemate panus olema võrdne. Õdede-  vendade  kaal hakkab vanemas 
eas erinema. Mis toimub? 
• Ema on reeglina lapse söömiskäitumise kontrollija & tema kasvatus võib lapsest liigsööja teha (nt “Võta veel!” või “Söö taldrik 
tühjaks!”)  
• Teise võimalusena võivad rasvunud emad olla isuäratavamate toitude valmistajad. Kolmas võimalus ütleb, et emad püüavad oma 
stressis olevaid lapsi toiduga rahustada, mis viib hilisemas eas stressi puhul liigsöömisele. Liigsöömine viib insuliini rohkusele,mis 
omakorda vallandab söömiskäitumist 
Rasvumise tunnetuslik komponent 
 • Miks sööme rohkem, kui stressis, ärevil või  depressioonis oleme? Depressiooni korral  tunneme  endal kontrolli vähesust & kontrolli 
vähesus võib viia liigsöömisele 
• Ülekaalulised on normaalkaalulistest depressiivsemad, ent see ei  viita  mitte mingil juhul põhjuslikkusele. Pigem  viitab depressioon 
motivatsiooni üldisele alanemisele, kaasa arvatud  motivatsioon enda välimuse eest hoolt kanda, omada kontrolli oma keha üle 
• Smoller jt (1987)  leidsid , et ülekaalulised isikud olid uurimuse eel vähem depressiivsed kui normaalkaalulised  
Ülekaalulisuse & rasvumise teooriad 
• Söömise & nälja seesmiste- väliste tunnuste teooria keskendub nälja & söömise tunnuste päritolule 
– See teooria väidab, et normaalkaalulised on tundlikud oma kehast pärinevate nälja & söömise tunnuste (glükoosi & rasvhapete tase 
veres; mao kokkutõmbed) suhtes, samas kui 
– rasvunud on tundlikud väliskeskkonnast pärinevate tunnuste (toidu lõhn & välimus, söögiajale osutav kellaaeg) suhtes. Selle teooria 
tõendid: 
– Stunkard ( 1959 ) leidis, et rasvunud isikud ei reageerinud mao kokkutõmmetele näljatundega, küll aga 
tegid seda normaalkaalulised 
– Schachter  ( 1971 ) näitas, et ette käiva kella korral katseruumis sõid rasvunud rohkem küpsiseid kui normaalkaalulised, taha jääva 
kella puhul oli olukord vastupidine 
– Air  France  lendudega Pariisist New  Yorki   lendavate  reisijate  uurimisel  kohandusid rasvunud kohalikule vööndiajale vastavale 
söögiajale kiiremini kui normaalkaalulised (Goldman, Jaffa & Schachter, 1968) 
 • Söömise väliste tunnuste omadusi on põhjalikumalt uuritud: 
– Dieediuuringud on näidanud, et söömise väliste tunnuste suhtes tundlikke on pea võimatu ümber õpetada oma kehast pärinevaid 
signaale tähele  panema   
– Rodin on mitmes uurimuses näidanud, et tundlikkuse piir söömise & nälja seesmiste- väliste tunnuste suhtes ei lähe rasvunute & 
mitterasvunute vahelt, vaid see eristus on omane mõlemaile 
– Rasvunute kaalukaotuse korral ei muutu nende reageerimine söömise väliste tunnuste suhtes. Kuigi välistunnused võivad seostuda 
motiiviga süüa, ei ütle see, et söömismotivatsiooni & kehakaalu vahel oleks ilmtingimata üks- ühene vastavus 
– Söömismotivatsiooni & kehakaalu mittekokkulangemised võiksid pärineda  
• inimeste ainevahetuse kiiruse erinevustest 
• nende  enesekontrolli  määra erinevustest 
• valmistoidu kättesaadavusest erinevate inimeste jaoks 
• Rodin (1981) uuris, kas sellised söögi välised tunnused nagu lõhn & maitse vallandavad insuliini sekretsiooni söömise väliste 
tunnuste suhtes tundlikel isikutel 
– Eeldatavalt osaleb kõrge insuliininivoo näljatunde tekitamises, alandades veresuhkru taset 
– Rodin näitas, et väliste tunnuste suhtes tundlikud näljased isikud (sõltumata oma kehakaalust) reageerisid liha praadimise 
nägemisele, lõhnale & helidele insuliini kontsentratsiooni tõusuga 
– Toidu maitsele reageerisid välistunnuste suhtes tundlikud isikud samuti suurema insuliinisekretsiooniga kui seesmiste tunnuste 
suhtes tundlikud inimesed 
– Rodini teooria väidab, et erinevad toidud tingivad erineval  määral insuliini produtseerimist, mida saab võtta kaalu kontrollimise 
lähtekohaks 
– Selle idee testimiseks anti inimestele enne sööki kas fruktoosi- (millele insuliini sekretsioon on vähene) või glükoosilahust. 
Glükoosilahust saanud isikud sõid peale  joomist  rohkem kui fruktoosilahust saanud inimesed   
 • Nälja, söömise & rasvumise piiride teooria autorid on Polivy &  Herman . Selle teooria kohaselt kontrollivad nälja- & küllastustunnet 
kaks erinevat mehhanismi 
– Söömata jäämisel & liigsöömisel tekib meil füsioloogiliselt põhjendatud ebameeldiv seisund. Need on kaks füsioloogilist piiri, mille 
vahel füsioloogiline kontroll on nõrk 
– Söömisel kontrollivad söödavat toidukogust sotsiaalsed ootused, toidu maitse & välimus. Seega on piiride vaheline söömise kontroll 
sisuliselt tunnetuslikku päritoluga 
– Füsioloogilised piirid on eri inimestel erinevad, kusjuures dieedijärgijail on piiride vahe avaram kui normaalsetel sööjatel. 
Dieedijärgijad asetavad oma tunnetusliku küllastustunde piiri füsioloogilisest tublisti allapoole   
• Need uurimused viisid samu autoreid piirangutega & piiranguteta sööjate teooria sõnastamisele 
 • Piirangutega & piiranguteta sööjate teooria kohaselt on dieedijärgijad piirangutega sööjad, kes püüavad oma söömisimpulsse 
teadlikult kontrollida. Liigsöömise või liiga toitva eine söömise järel  tunnevad  nad süümepiinu, muul ajal aga tunnevad valdavalt 
nälga, mõtlevad pidevalt toidule & satuvad selle lõhnast ning välimusest kiusatusse  
• Dieeti mittepidavad inimesed on piiranguteta ehk normaalsed sööjad, kes ei tunne pidevalt nälga, ei mõtle kogu aeg toidule & neid 
ei vii toidu nägemine ning lõhn kiusatusse, nagu dieedijärgijaid. Mis kõige tähtsam, nad ei püüa pidevalt oma toitumist kontrollida & 
ei tunne liigsöömisel süümepiinu 
• Polivy & Herman väidavad, et ühiskonna pakutav ideaalkaal sunnib piirangutega sööjaid pidevalt oma loomulikke ihasid piirama & 
need tunnevad pidevalt nälga ning toidu ahvatlust  
 • Polivy & Hermani teooria sai kinnitust nn eellaadimise uurimusest. Dieedipidajaile & tavalistele sööjatele pakuti jäätise eel 
piimakokteili, kontrollgrupis aga mitte 
• Dieedijärgijad, kes said rohkem  kokteili , sõid seejärel ka rohkem jäätist, kuna normaalsed sööjad vähendasid söödava jäätise kogust 
vastavalt enne joodud kokteili hulgale. Kui dieedijärgijaile öeldi, et kokteil oli kaloririkas, sõid nad jätist rohkem kui siis, mil kokteili 
nimetati lahjaks
• See tulemus viis autoreid arusaamale, et kui piirangutega sööjad avastavad oma piirangute rikkumise, saavad neist pidurdamatud 
sööjad. Nende küllastustunde tunnetuslik piir on ületatud & nende küllastustunde bioloogiline piir on kõrgemal kui normaalsel sööjal 
 • Pidurdamatu söömine kestab tüüpiliselt järgmise päevani, mil dieediga “alustatakse taas otsast peale”. Kõrvalseisjad saavad aga 
omapoolse tähelepanu juhtimisega pidurdamatu sööja söömise lõpetamist mõjutada 
• Stress mõjub piirangutega & piiranguteta sööjaile erinevalt. Ühes uurimuses sõid naised stressi korral peaaegu poole rohkem kui 
stressi puudumisel, mehed aga mitte. Et naised kuuluvad sagedamini piirangutega sööjate hulka, võib oletada, et stress katkestab 
söömise piirangud & vallandab pidurdamatu söömise 
• Piiride teooria kriitikaks öeldakse, et see seletab küll dieedipidajate käitumist, kuid mitte rasvumise põhjusi 
Dieedijärgimise probleemid
 • Iga dieeti katsetanu teab, kui raske on dieeti pidada. Miks see nii on? 
• Toidupuuduse hüpoteesi kohaselt on toidupuuduse puhuks kujunenud mitu kohastumismehhanismi : 
– Ainevahetuse aeglustamine ( anabolism  ehk kalorite  säästmine) 
– Toitainete hoiustamine kehas rasva kujul 
– Liigse rasva kogunemise vastane  mehhanism  ainevahetuse kiirendamise ehk katabolismi (kalorite kulutamise) kujul 
• Sellised  mehhanismid olid kindlasti kohastumuslikud siis, kui toidu hankimine  oli raske, ent need on pidevalt häirivad ülekaalulise 
inimese jaoks, kes soovib dieeti pidada 
• Toidukoguse vähendamine aeglustab ainevahetust, mis vähendab kaalukaotust, mis omakorda sunnib toidukogust veelgi vähendama 
jne 
• Dieedipidamise õpitud komponendina tuleb kõigepealt mängu kultuurinormidest pärinev eriline  saledus . Saledusenõue pärineb XIX 
sajandi lõpu tööstusrevolutsiooni ajastust, mil saledus võimaldas ülemklassi naistel end alamklassi naistest eristada 
• Tänapäeval ekspordivad arenenud riigid saledusideaali üle kogu maailma 
• Kas see saleduse kultuuriline ideaal on saavutatav & otstarbekas? 
• Kuigi väidetakse, et ükski  dieet  ei anna  loodetud tulemusi, on mõned dieedid siiski toimivad 
• Üheks  selliseks  on väga madalakaloriline dieet koos spetsiaalse õppe & käitumise modifitseerimisega 
 • Käitumise modifitseerimise  pooldajad  väidavad, et ülekaaluline inimene peab ära õppima uued söömiskäitumise viisid, mis 
tekitavad kaalulanguse & tagavad selle säilimise 
• Käitumise modifitseerimise tuntuimaks programmiks on “Kaalujälgijad”, kelle idee keskmeks on just nimelt uute söömisharjumuste 
õpetamine 
• Nende õpetuseivad on kogutud erinevatest nälja & söömise alastest uurimustest, ent need toimivad sõltumata rasvumise konkreetsest 
põhjusest 
• Igal juhul peavad ülekaalulised inimesed õppima oma elu oluliselt ümber  korraldama , kui soovivad kehakaalu alandada 
 • Kuigi me teame kehakaalu kontrollimisest praeguseks üsna palju, ei te me siiski kõike 
• Eri autorid rõhutavad, et iga inimene võib olla küll ülekaaluline erinevatel põhjustel, ent oma elukorraldust muutes saab igaüks oma 
kehakaalu alandada & tulemust säilitada 
• Uurimused  viitavad , et kehakaalu alandmisel saavutavad paremaid tulemusi tugevama autonoomsusega ehk sihi-kindlamad inimesed 
• Ka eesmärkide püstitamine on tõhus vahend kaalu alandamise hõlbustamiseks 
• Ülekaalulisusega seostuvad mitmed tõsised haigused, nagu  diabeet , kõrgvererõhutõbi, südame- veresoonkonna  haigused & vähk. See 
sunnib liigse kehakaalu alandamist väga tõsiselt võtma. 
• Samas osutatakse, et kaasaegsed lääne kultuurinormid panevad inimesi tugeva surve alla saavutamaks saledat keha. Kuna  paljudele  
on selline ideaal täiesti kättesaamatu, põhjustavad saleduse nimel tehtavad asjatud pingutused neile inimestele tugevat füüsilist stressi 
ning selle teadmine psüühilist stressi 
• Uurimustest saab teha järgmisi üldisi järeldusi: 
– Ühiskond peaks aktsepteerima keha kuju & kaalu suurt varieeruvust 
– Reeglina pikendab kehakaalu alandamine eluiga 
– Mõõdukas kaalukaotus võib anda tervise seisukohalt olulisi  eeliseid  
– Dieedijärgijad peaksid vältima kaalu suuri kõikumisi   
Dieedijärgija 10 käsku 
    1.   Söö ainult kindlas kohas & kindlatel kellaaegadel 
2.   Kasuta väikesi taldrikuid 
    3.   Söö aeglaselt 
4.   Söö koos teistega 
    5.   Kui sööd üksinda, ära loe ega vaata televiisorit 
6.   Piira rasvumist põhjustavate toitude kättesaadavust 
    7.   Luba oma menüüsse varieeruvust, kuid ära loobu oma lemmiktoitudest täielikult, vaid piira nende kogust 
    8.   Ära püüa kaalu liiga kiiresti kaotada 
    9.   Koosta  endale tasakaalustatud menüü saavutatud kaalukaotuse säilitamiseks 
    10. Kombineeri oma dieeti kehaliste harjutustega 
Ühised söömingud kui sotsiaalsed sündmused 
 • Kokkusaamistel jagatakse väga sageli teistega toitu &  jooki , mis on tundmatu nähtus kõigil teistel loomaliikidel 
• Meie küttidest & korilastest  esivanemad  tegelesid nende kahe  tegevusega  erinevate toiduainete vajaduse tõttu 
• Mehed olid kütid & naised olid korilased , seetõttu pidid nad omahangitud toitaineid vahetama  (Tooby & DeVore, 1987) 
• Stanfordi (1999) arvates oli patriarhaalse inimühiskonna tekke aluseks lihasööjateks saamine. Mehed said oma kütitud liha eest 
toidu, seksuaalse rahulduse & tööde valimise võimaluse 
• Igal juhul on süsivesikute, valkude & rasvade seisukohast tasakaalustatud toit nõudnud oma toidu teistega jagamist   
• Teistega toidu & joogi jagamine võis kujuneda mitmel viisil 
• Loomulik on oletada oma perekonna eelistamist jagamisel, ent suurte loomade küttimisel tuli liha riknemise vältimiseks seda kiiresti 
jagada suurema kogukonna seas  
• Liha ajutine üliküllus võis olla suuremate rahvakogunemiste piisavaks põhjuseks  
• Sellised kogunemised sümboliseerisid varem & ka nüüd meie kuuluvust suuremasse kogukonda, kes võib meile rasketel  aegadel  
appi tulla 
• Me kasutame toitu sõprussuhete loomiseks & kinnitamiseks. Teistega toidu jagamine seostub ka muude ühiste väärtuste jagamisega 
ning austuse & sugulussidemete näitamisega   
• Mõne autori arvates pole toidu jagamine teistega midagi enamat kui altruismi või  empaatia  väljendamine 
• Toidu jagamine teistega tekitab ühise heaolu &  omavahelise  usalduse tunded, mis on meile väga tähtsad   
• Toidu jagamine võib tekitada võlatunde toidu saajatele ning panna aluse hüvede või kaupade vahetusele.  Teisalt  annab see võimu 
ning kontrolli tunde teiste üle (Barkow, 1992) 
• Toidu teistega jagamine on inimsuhete alus (Fiske, 1991), mis pärineb meie minevikust 
• Meile tundub loomulikuna toidu pakkumine siis, kui  soovime  ise luua häid inimsuhteid & tundub loomulikuna saada kostitatud, kui 
teised suhete loomise nimel meie poole pöörduvad 
 
5. KIRG , ARMASTUS &  SEKSUAALSUS  
Inimlik seksuaalne  erutus ehk kirg 
 • Ilukirjanduslikult kireks nimetatava seksuaalse erutuse olemuse kohta polnud enne Mastersi & Johnsoni (1966) uurimusi suurt 
midagi teaduslikku öelda  
• Kinsey  sotsioloogilised uurimused inimese  seksuaalsuse  kohta eraldi meestel & naistel tekitasid XX sajandi keskel USA avalikkuses 
vaidluste & süüdistuste tormi:   
– Kinsey näitas meeste & naiste küsitluste alusel, et mõlema soo seksuaalsuses on palju sarnast & ka naised otsivad seksuaalsuhtest 
naudingut & mitmekesisust nagu mehedki. Need seisukohad tundusid paljudele kriitikutele ennekuulmatute & lubamatute 
mõtteavaldustena 
– Kinseyd süüdistati selles, et tema poolt intervjueeritud vabatahtlikud olid perverdid või ebanormaalsed & õige on see, et naistel pole 
erilisi seksuaalseid huvisid  
Kire bioloogiline komponent 
• Masters &  Johnson (1966): 
– Inimese seksuaalkäitumine toimub kahes järjestikuses staadiumis 
• Kõigepealt kehalise kontakti puudumise staadiumis & seejärel 
• Kehalise kontakti ehk taktiilses staadiumis 
– Mehele võivad mõjuda erutavalt naise kehavormid, kehahoiak , riided, näoilme, hääl, lõhnad, rääkimisviis. Mis mõjub mehes naisele 
erutavalt? 
– Kehalise kontaktita alanud suhe jätkub taktiilsete kontaktidega, mille kulminatsiooniks on orgasmiga lõppev seksuaalvahekord  
• Mastersi & Johnsoni uurimus keskendus kehalise kontakti staadiumile. Nende arvates kujutab seksuaalvahekord endast rikkalikku, 
mitmekesist & naudingulist  sensoorset  kogemust 
•  Autorid leidsid meeste & naiste seksuaalreaktsioonides rohkem  sarnasusi  kui erinevusi.  Viimased  võiva tuleneda mitte 
bioloogilistest, vaid õpitud või tunnetuslikest asjaoludest 
Seksuaalse erutuse psühholoogia
• Seksuaalset erutust  kutsuvad esile mitmed asjaolud, sh ka õpitud ning tunnetuslikud tegurid  
• Kõige loomulikum & tõhusam erutaja on vastassoo alasti & seksuaalselt  erutatud  esindaja 
• Lisaks sellele erutab tugevasti nii mehi kui naisi seksuaalselt erutatud vastassoo esindaja piltide või seksuaalakti piltide & 
videolõikude nägemine 
• Piltidega võrdselt tõhusalt mõjub seksuaalse erutuse või seksuaalakti suuline või kirjalik kirjeldus  
• Lisaks aktuaalsetele erootilistele stiimulitele  erutavad  inimesi seksuaalselt ka nende eneste seksuaalfantaasiad 
 • Seejuures tekitavad lembefantaasiad & naudingufantaasiad võrdset seksuaalset erutust nii meestel kui naistel, mida varem ei usutud 
• Seksuaalfantaasiate sagedaseks sisuks on vastasoo seksuaalselt erutatud esindajaga juhusliku kohtumise teema 
• Gagnon (1974, 1977) väidab, et vastassoo esindaja alastus, seksuaalse erutuse kirjeldused & juhusliku kohtumise  fantaasiad  on 
eriliselt erutavad õpitud seksuaalsete stsenaariumide ( script ) tõttu 
• Seksuaalsed stsenaariumid on psüühilised mudelid vastassoost inimestega käitumiseks seksuaalse tagapõhjaga episoodides 
 • Neiu - & noorukieani hõlmavad seksuaalsed stsenaariumid peamiselt sookohast käitumist mitteseksuaalse  iseloomuga  kokkupuudete 
puhul 
• Seksuaalse küpsuse saabudes neiu- & noorukieaks hakkavad seksuaalsetesse stsenaariumidesse järjest enam lisanduma seksuaalsed 
tunded 
• Gagnoni arvates mängivad poisid masturbeerides läbi tõelise seksuaalakti kõiki  faase  kujuteldava partneriga & see on kasulik 
õppimine 
• Arvatakse, et tüdrukutel on selline tegeliku seksuaalakti õppimine raskendatud, kuna nende masturbeerimine on harvem kui poistel 
 • Ka arvatakse, et tüdrukute seksuaalsed stsenaariumid sisaldavad vähem puhast seksuaalsust kui poistel. Armudes piirduvad 
tüdrukud oma stsenaariumis valdavalt ainult seksuaalse erutuse faasi kogemisega 
• Alates vastasoo esindajaga “käimisest” (dating) muutuvad neiu- & noorukiea seksuaalsed stsenaariumid fantaasial põhinevaist 
masturbatsioonilistest kujutlustest kaaslase isikule suunatuiks & temast sõltuvaiks stsenaariumideks 
• Partneri keha seksuaalse sihiga puudutamine läbi riiete või paljalt (petting) on puudutajale seksuaalselt väga erutav, ent reeglina ei 
vii teda orgasmini. Samas rikastab partneri puudutuste erutava mõju kogemine ka neidude seksuaalseid stsenaariume seksuaalakti 
kõigi faasidega 
 • “Käimise” arenedes õpivad partnerid teisele keskendumist, privaatsust & intiimsust, vastastikust lahtiriietamist jms 
• Tegelik seksuaalsuhe võib selles staadiumis tuua pigem ärevust, pettumust,häbi & ebaõnnestumisi kui naudinguid 
• Korduvad kogemused & vastastikuse tundlikkuse tõus õpetavad partnereid oma seksuaalseid stsenaariume paremini ühtlustama / 
koordineerima nii, et mõlemad saaksid naudingut kogeda
• Peale stsenaariumide rahuldavat ühtlustamist on seksuaalsuhte mõlemad osapooled jõudnud sinnani, kus seksuaalaktini viivad 
käitumised muutuvad pooleldi ritualiseerituiks ( Simon & Gagnon, 1986) 
• Seksuaalaktist saadav  nauding on seega bioloogiliste (sensoorsete) & õpitud tegurite koosmõju tulemus & ühe partneri seksuaalne 
erutus hakkab sõltuma teise partneri  sensoorsest  teadvustamisest 
• Seksuaalse erutuse aluseks saavad partneri välimus, poosid , puudutused , lõhnad jms, mis kõik liituvad seksuaalsesse stsenaariumi 
• Kuna seksuaalse erutuse teke eeldab sensoorseid muljeid, fantaasiaid & stsenaariume, hakkavad need koos mõjutama partneri 
potentsiaali seksuaalset erutust esile kutsuda. Selles mõttes on seksuaalne erutus nüüd mitte vahetult partnerist tingitud, vaid erutuja 
enese teadvuse töö vili, sõltudes suuresti sellest, mida eelseisvast seksuaalaktist kujutletakse 
 • See asjaolu võimaldab praeguse partneri omadustelt üldistusi teha ning kujutleda enda seksuaalse erutuse allikaks mõnd teist 
partnerit (isegi senise partneri  kohalolu korral) 
• Suguakti hüvitusväärtus näib sõltuvat rahuldust tekitavas seksuaalses stsenaariumis osalemisest. Naised & mehed on tüüpiliste 
suguaktini viivate tegevuste suhtes üsna sarnastel seisukohtadel 
• Sellise stsenaariumi  osana  on eristatud kokku 14-st käitumisakti, suudlused, silitused, käte &  suuga  stimuleerimine ning peenise 
sisseviimine sh 
• Kummalegi soole mõjuvad erinevad käitumised erineval määral stimuleerivalt (Geer & Broussard, 1990) 
 • Meeste erutus näib lineaarselt kasvavat iga järgmise käitumisaktiga selles käitumiste järjestuses, kulmineerudes suurima erutusega 
peenise sisseviimisel 
• Naiste erutuse kasvu muster on palju varieeruvam & kõige erutavamaks pole neile reeglina mitte peenise sisseviimine, vaid 
mehepoolse stimuleerimise  tunnetamine  
• Sellega seoses väidetakse, et kuigi mehed & naised jõuavad kokkuleppele stsenaariumi osas, reageerivad nad samadele 
seksuaalkäitumistele erinevalt. Siit näib pärinevat ka naiste meestest vähesem huvi seksuaalakti enese vastu 
• Biheivioristide oletusel on sugudevahelised erinevused seksuaalse erutuse osas seotud individuaalse tähelepanu keskmega. Naistel 
on fookuses  stimuleerimise tunnetamine, meestel peenise sisseviimisele järgnev  orgasm    
 • Täiskasvanute seksuaalseid stsenaariume mõjutavad hoiakud & uskumused, mis pärinevad erinevatest allikatest. Hoiakud & 
uskumused on reeglina püsivad, ent  alluvad muutustele, kui muutuvad nende allikad 
• Näiteks USA-s olid 1950 - 1980 aastail abielueelsed  seksuaalsuhted  hinnatud lubatavamateks kui hilisemal perioodil, samal 
perioodil  kadus  ka abielueelne topeltstandard, mis hiljem ei taastunudki 
• Nii meeste kui naiste seas on üldine  uskumus , et meestel on tugevam  sugutung  kui naistel. Seega on seksuaalsuhted meestele 
olulisemad & naudingulisemad kui naistele, mis õigustab muuhulgas ka meeste suuremat valimatust suhetes  
• Suurimaks meeste- naiste vaheliseks erinevuseks on seksuaalaktile omistatav tähendus 
• Naiste jaoks on seksuaalsuhe seotud õrnuse,  helluse   & läheduse tunnetega, kuna mehed tajuvad seda kui saavutust, seiklust, 
kontrolli & võimu demonstratsiooni või lihtsalt füüsilise rahulduse, kergenduse saamist 
• Eelöelduga kooskõlas pole meestel reeglina oma esimese seksuaalpartneri suhtes romantilisi tundeid, mis on tüüpilised naistele 
• Naised hindavad   vahekorda  seetõttu, et see annab neile tunnete  jagamise , emotsionaalse soojuse & isikliku soovituse  elamused . 
Mehed püüavad seksuaalvahekordi suhte teistest aspektidest eristada, keskendudes rohkem 
seksuaalsele erutusele  
 • Äsjakirjeldatute puhul on tegemist üldiste tendentsidega ehk statistilise tõega, mis ei pruugi avalduda 
• Ka naised võivad tajuda seksuaalvahekorda saavutusena, seiklusena, võimu & kontrolli demonstratsioonina või puhtalt füüsilise 
rahuldusena & mehed võivad sellega seoses kogeda õrnuse & äärmise läheduse tundeid 
• Enamus mehi eelistab kogeda armastust & seksuaalvahekordi koos, mitte lahus. Vananedes muutuvad armastus &  intiimsus meestele 
seksuaalsuhete peamisteks motiivideks 
Naise psühhofüsioloogilised seksuaalreaktsioonid 
• Sarnaselt meeste seksuaalreaktsioonidega jagasid Masters & Johnson naise reaktsioonid neljaks faasiks: 
– Erutuse (kasvu) faas 
– Platoo (ehk erutuse kasvu peatumise) faas 
– Orgasmi faas 
– Lahenduse (& pingelanguse) faas 
• Kasutades põhjalikke & innovatiivseid uurimismeetodeid (nt infrapunakiirgust registreeriv miniatuurne  kaamera  naise  tupes  
seksuaalvahekorra ajal jms), leidsid autorid, et naise seksuaalreaktsioonid avalduvad 
– Väljaspool suguelundite piirkonda 
– Välissuguelunditest kõdisti piirkonnas 
– Seesmistest suguelunditest tupes 
 • Enamuse naiste jaoks tekitab seksuaalse erutuse suurima juurdekasvu välissuguelundite & tupe taktiilne stimulatsioon, mis viib 
varemnimetatud faaside  realiseerumisele 
• Nendele faasidele iseloomulikud muutused avalduvad väljaspool suguelundeid südame- veresoonkonna & kopsude töös ning 
pindmiselt rindadel, kõhul, tuharatel, reitel 
• Suguelundeis avalduvad muutused kõdisti piirkonnas, väikestes häbenemokkades & tupes 
• Järgnev tabel püüab neid muutusi erutuse faaside kaupa süstematiseeritult esitada 
Väljaspool suguelundeid 
• Erutuse kasvu faasis - Rinnanibud erekteeruvad, rinnad  suurenevad, tekib seksuaalne õhetus rindadel &  kaelal ; keha mitmed lihased, 
sh päraku sfinkter tõmbuvad tahtmatult kokku 
• Platoofaasis - Rinnanibude  erektsioon & rindade suurenemine kestavad, seksuaalne õhetus levib alakõhule, reitele, tuharatele; käte 
& jalgade lihased tõmbuvad tahtmatult kokku, tekib hingeldus , süda peksleb, vererõhk tõuseb 
Suguelundites 
• Erutuse kasvu faasis - Kõdisti suureneb, tekib limaeritus tuppe, tupp pikeneb & laieneb, emaka kael & keha pingutuvad & tõmbuvad 
vaagnaõõnes tagasi 
• Platoofaasis - Kõdisti tõmbub tagasi, tupeesiku piirkonnas ahenevad veresooned  
Väljaspool suguelundeid 
• Orgasmifaasis - Rinnanibude erektsioon & rindade suurenemine kestavad, seksuaalne õhetus lõpeb järsult; käte,jalgade & keha 
lihased tõmbuvad tahtmatult kokku, hingeldus kestab, süda peksleb kiiremini, vererõhk tõuseb veelgi 
• Lahenduse faasis - Kõik eeltoodud reaktsioonid nõrgenevad kiiresti, tekib higistamine  
 Suguelundites 
• Orgasmifaasis – Kõdisti on endiselt tagasi tõmbunud asendis, tupeesiku piirkonnas tekivad rütmilised lihaste kokkutõmbed 
• Lahenduse faasis - kõdisti võtab esialgse  asendi, veresoonte ahenemine tupeesikus möödub;  emakas lõtvub  
Mehe psühhofüsioloogilised seksuaalreaktsioonid
• Kuigi arenguliselt pärinevad naise kõdisti ning mehe  peenis ühest algest, on nende kahe elundi funktsioonid erinevad. Ühine on 
ainult mõlema väga kõrge tundlikkus taktiilse stimulatsiooni suhtes. Peenis stimuleerib naise tuppe ning juhib sinna mehe  sperma   
• Mehe seksuaalse aktivatsiooni üheks esimestest märkidest on peenise erekteerumine - püstumine, jäigastumine ning suurenemine 
oma kõigi mõõtmete poolest 
• Peenise taktiilne stimuleerimine kutsub reeglina esile  seemnepurske  ehk ejakulatsiooni 
Väljaspool suguelundeid 
• Erutuse kasvu faasis - Rinnanibud erekteeruvad (60-l % meestest), tekib mõningane seksuaalne õhetus rinnal & kaelal; 
keha mitmed lihased, sh päraku sfinkter tõmbuvad tahtmatult kokku
• Platoofaasis – Rinnanibude erektsioon, seksuaalne õhetus suureneb (25-l % meestest); lihased tõmbuvad tahtmatult 
kokku,  hingeldus, süda peksleb, vererõhk tõuseb 
Suguelundites 
• Erutuse kasvu faasis – Peenis erekteerub, kusejuha  pikeneb, skrootumi & munandite  silelihased  tõmbuvad kokku, skrootumi nahk 
tõmbub kortsu, pakseneb,  munandid tõusevad kõrgemale 
• Platoofaasis – Sama mis eelmises faasis pluss munandite jätkuv tõus & suurenemine 
Väljaspool suguelundeid 
• Orgasmifaasis – Rinnanibude erektsioon kestab, seksuaalne õhetus kestab; päraku sfinkterlihased tõmbuvad 
tahtmatult kokku,  hingeldus, süda peksleb, vererõhk püsib kõrgel 
• Lahenduse faasis – Rinnanibude väga aeglane tagasitõmbumine, seksuaalne õhetuse kiire kadu; higistamine 
Suguelundites 
• Orgasmifaasis – Ejakulatsioon (lihaste regulaarsed kokkutõmbed), mille käigus pritsitakse seemnevedelik peenisest 
välja, kusejuha rütmilised kokkutõmbed; skrootumi & munanditega toimub sama mis eelmises faasis 
• Lahenduse faasis  – Lähteseisu taastumine kas kiiresti või viivisega 
Veetlus , kirg, armastus & paljunemine
• Kui vastassoo veetlev esindaja kõnetab teid tänaval & küsib: “Kas olete valmis minuga seksuaalvahekorda  astuma ?”, siis 100 % 
naisi ütleb EI, tundes end rünnatuna või häirituna & 75 % mehi ütleb JAH, olles meelitatud ning 25 % mehi vabandab end välja, 
viidates kohustustele 
• See uurimus (Clarke & Hatfield, 1989) näitab meeste & naiste väga erinevat lähenemist seksuaalkäitumisele  
• Evolutsioonilisest seisukohast on inimesed arenenud kasvatama oma järglasi koos elukaaslasega, kes on nõus kandma pikaajalisi 
kohustusi (Geary, 2000) 
• Selleks on evolutsioon andnud seksuaalsuhtele naudingulisuse, et ahvatleda meid korduvatesse vahekordadesse 
 • Ka on evolutsioon andnud meile armastuse, mis on teiseks mehhanismiks, mis aitab keskenduda ühele partnerile, kellega korduvalt 
seksuaalvahekorras olla 
• Uurimused on näidanud, et armastusega seonduvad  virgatsained dopamiin & noradrenaliin, mille rohkus tekitab eufooriat ning 
fenüületüülalaniin (PEA), “mis annab sulle selle haige naeratuse, mida sa võõraste poole sähvid”  
• Fenüületüülalaniini kontsentratsioon kehas hakkab kahe- kolme aasta pärast peale maksimumi alanema. Küsitava paralleelina 
tuuakse fakt, et 62-s erinevas kultuuris on lahutuste sageduse maksimum neljandal abieluaastal 
• Esialgsed veetluseaastad asenduvad paljude jaoks siiski kiindumuse- & rahuloluaastatega, mida oletamisi võiksid tagada endorfiinid 
& oksütotsiin 
 • Evolutsioonilise psühholoogia esindajad usuvad, et meil on kujunenud kosimis- (paaritumis-) strateegiad (mating), mis eelistavad 
ühtesid potentsiaalseid partnereid teistele  
• Buss (1999): Naised vajavad partnerit, kes  
– Suudab tagada  ressursid järeltulijate üleskasvatamiseks, 
– Soovib neid ressursse ka reaalselt investeerida, 
– On suuteline füüsiliselt kaitsma nii naist kui järeltulijat (-id) 
– Omab või suudab endas arendada häid lapsevanema omadusi 
– On temaga sobiv ja terve
• Sotsiobioloogilise seisukoha pooldajad väidavad, et meeste parimaks paaritumisstrateegiaks on omada nii palju partnereid kui 
vähegi võimalik. 
Evolutsiooniline psühholoogia (Buss 1999) arendab seda ideed edasi    
• Kuna suur osa “paaritumisturu” kontrollist on siiski naiste, mitte meeste käes, saavad  suuremaid eeliseid ainult need mehed, kes on 
valmis kohustusteks, investeeringuteks & kaitse pakkumiseks  
• Sisuliselt tähendab see meeste jaoks seksuaalsuhete vallas pikaajaliste suhete eeliseid ühekordsete ees ehk kvantiteedist loobumist 
suhete kõrgema kvaliteedi nimel 
• Meeste sellised kosimis- (paaritumis-) strateegiad panevad neid keskenduma naise viljakusele ehk reproduktiivsele väärtusele. 
Kooskõlas selle oletusega eelistavad mehed noori & veetlevaid  naisi, kes on tõenäolisemalt  terved  & kestvamalt 
viljastumisvõimelised 
• Naiste tervise indikaatoriteks meeste silmade läbi loetakse veetlevat välimust, sh: 
 – täidlasi huuli, 
– siledat & puhast nahka, 
– selgeid silmi, 
– läikivaid juukseid, 
– head lihastoonust, 
– sümmeetrilist nägu, 
– piha &  puusa  ümbermõõdu suhet (0,7: 1) 
– keha mõõdukaid ümarusi kõhnuse või paksuse asemel  
• Nendele evolutsioonilise psühholoogia tõdedele vaatamata on palju muid tegureid, mis seksuaalse veetluse & seksuaalmotivatsiooni 
tekitavad. Neist üheks oluliseks on armumine , mis pole sageli täielikult tahtlikult kontrollitav 
 • Armumise ühisteks elementideks loetakse mõtteid selle inimese kohta ning temaga kohtumiste sagedust. Märgitakse ka juhuslike, 
ootamatute kohtamiste olulisust armumisel 
• Sternberg väidab, et meie armumine sõltub meie valmisolekust armuda ehk tunnetuslikust hoiakust. Kui valmisolek on olemas, siis 
me armume. Seega pole armumine  sugugi  juhuslik, vaid enese poolt planeeritud nähtus 
• Armumine tõstab enesehinnangut ning tajutud enesetõhusust 
• Arvukad uurimused on näidanud, et juhuslikule kohtumisele eelnev (suvalisel põhjusel tekkinud)  aktivatsioon suurendab vastassoost 
veetleva isiku veetlust ning suurendab vastassoost mitteveetleva isiku ebameeldivust. Vastava teooria kohaselt toimub reaktsiooni 
hõlbustus ehk domineeriva reaktsiooni tugevdamine  
• Intiimsus on seotud läheduse, seotuse, ühendatuse tunnetega. Intiimsus on rohkem armastuse psühholoogiline aspekt kui füüsilised 
seksuaalvahekorrad  
• Intiimsus vajab õppimist & selle üheks iseloomulikumaks tunnuseks on peetud pikaajalist kohustust. Samas Sternberg (1991) eristab 
hoolikalt kohustust & intiimsust. Tema arvates on esimene tunnetuslik akt & teine õpitav oskus.  
• Intiimsuse õppimine ei nõua pikka aega, selle tekkeks piisab eneseavamisest. Seejuures näivad suurema elamusjanuga isikud olevat 
eneseavamisel teistest valmimad, teavitades niiviisi suhte partnerit oma motiividest varakult  
• Seksuaalsed mina-  skeemid tulenevad kogemustest & väljenduvad seksuaalses tunnetuses. Mina- skeemide   positiivsus soodustab 
seksuaalset kiindumist, negatiivsus aga pidurdab seda 
 • Usutakse, et mina-skeemi olemuse määrab lapsepõlves saadud armastatuse või  selle puudumise kogemus & võimaliku toetuse 
kättesaadavus või kättesaamatus 
•  Sternbergi (1991) hinnangul on armastamine seotud vastava otsuse tegemisega & kohustuse võtmisega ning lisaks sellele on 
armastusel  veel kirglikkuse & intiimsuse komponendid, mille kombinatsioonidest tulenevad armastuse erinevad tüübid: 
Kohustus           Kirg      Intiimsus 
Sõge armastus         -   +   - 
Meeldimine  (& sõprus)      -    -  +  
Steriilne armastus         +    -   - 
Romantiline armastus        -   +  + 
Luululine armastus         +   +   - 
Harmooniline armastus     +    -  + 
Täiuslik armastus         +   +  + 
Täiusliku armastuse saavutamine
 • Täiusliku armastuse saavutamiseks tuleb see kõigepealt endale eesmärgiks võtta 
• Teiseks tuleb õppida probleemide & konfliktide lahendamise oskusi ning arusaamist , et probleemid on inimestevahelised 
• Vajadusel tuleb õppida kolmandatelt isikutelt abi otsima  
• Samuti tuleb õppida suhete lõkse & armastust nurjava käitumise stiile ära tundma. 
Sternberg loetleb viimaseid kokku 10: 
– kontrollija   -  rollisäilitaja   
– vaga  petis   -  edasilükkaja 
– konfliktivältija   -  jah-ütleja  
– ekspert   -  õiglane süüdistaja   
– teeskleja    -  laitja (süüdistaja)  
Bioloogilised erinevused sugude vahel
 • 1990. aastal selgitati välja üks geen Y kromosoomis, mis põhjustab loote meesoo esindajaks arenemist , käivitades paljusid teisi 
geene. Y kromosoomi puudumisel toimub areng automaatselt naisliini pidi 
• Samad suguhormoonid on olemas nii meestel kui naistel, ent ajuti erinevates kontsentratsioonides 
• Nn meessuguhormoonide ehk androgeenide tüüpilisim esindaja on testosteroon , nn naissuguhormoonide esindajad on östrogeenid 
(neist tüüpilisim estradiool) &  progestiinid (neist tüüpilisim  progesteroon ). Suguhormoonid tekivad sugunäärmetes & neerupealises, 
ent nende tootmist & mõjusid kontrollib hüpotalamus hüpofüüsi kaudu 
• Seksuaalne erutus & suguiha on nii meestel kui naistel seotud testosterooni  kontsentratsiooniga  veres  
 • Suguhormoonide kontsentratsioonid on kõrgeimad puberteedieas & vahetult peale seda, seejärel langevad vähehaaval 
• Soovahetusel soodustavad vastassoo väliste tunnuste arengut vastava suguhormooni suured kontsentratsioonid 
• Suguelundite areng määratakse 6 nädalat peale viljastamist, mil Y  kromosoom  käivitab H-Y antigeeni sünteesi 
• Sellega määratakse  meessoo sugunäärmete, suguteede & välissuguelundite areng 
• Sünnilähedasel perioodil toimub ka meesloote aju nn maskuliniseerimine, mille mõjud avalduvad täielikult alles täiskasvanuea 
seksuaal - & muudes käitumistes 
S
  ooline  dimorfism  ajus  
• Sooliselt dimorfne tuum hüpotalamuses on isastel rottidel 5 - 7 korda suurem kui emasrottidel  
• Isasrottide  ajukoor  on ruumilisi funktsioone täitval paremal poolkeral  paksem  kui vasakul. Emasrottidel see erinevus puudub. 
Samalaadne  leid on tehtud ka inimloodetel, ent selle kehtivus võib olla küsitav 
• Aju vasakut & paremat  poolkera  ühendav mõhnkeha on oma teatud osas naistel suurem kui meestel & see erinevus võib põhjustada 
naiste suuremat  edukust  keelelistes ülesannetes 
• Soolisi erinevusi on leitud ka emotsioonidega seotud mandeltuuma teatud osade suuruses  
Tunnetuslikud erinevused sugude vahel
• Sugudevahelised erinevused tunnetusprotsessides on vähesed, ent siiski olemas 
• Reeglina on mehed edukamad ruumilist tunnetust nõudvates ülesannetes, naised aga keelelistes ülesannetes 
• Lapsepõlves ületavad tüdrukud poisse  enamuses tunnetuslikes ülesannetes, peale puberteeti pöördub see  vahekord  valdavalt meeste 
kasuks 
• Mõned psühholoogid apelleerivad meeste 15 % võrra suuremale ajumahule, teised nende vere kõrgemale testosterooni 
kontsentratsioonile  
• Sünnieelselt kõrge testosterooni tasemega mõjutatud tüdrukud eelistavad poisilikke käitumisi, riideid & mänge 
Seksuaalne  orientatsioon
 • Meie sooalast sisekogemust nimetatakse sooliseks identiteediks & selle avalikku väljendamist soorolliks. Mõlemad võivad olla kas 
mees-  nais - või ambivalentsed 
• Sooline  identiteet  & sooroll võivad kujuneda erineval moel 
• LeVay (1991) leidis, et homoseksuaalsete meeste hüpotalamuses on ühe piirkonna tuumad väiksemad kui  hetero -seksuaalsetel 
meestel. See tulemus on ebaselge  
• Kaksikute uurimused homoseksuaalsuse leviku kohta: 
Ühemunarakulised  Kahemunarakulised  Lapsendatud, kooskasvanud  
 – poisid   52 %    22 %    11 %  
– tüdrukud   48 %   16 %     6 % 
 • Kahtlustatakse seost X kromosoomi & meeste homoseksuaalsuse vahel, naistel pole seose kohta tõendeid 
 • Mitmed andmed on hakanud kõigutama varasemat veendumust, et  homoseksuaalsus on õpitud 
• Neerupealiste  kõrge androgeenide produktsiooniga (CAH) naiste tütreid uurides on neil leitud vihjeid võimalikule sagedasemale 
homoseksuaalsusele 
• Dietüülsilbestrooliga rasedust säilitanud naiste tütreil tekitas ravim  aju maskuliniseerumise  & neil leiti samuti sagedasemaid 
homoseksuaalsuse tendentse 
• Psühhoanalüütiline seisukoht ütleb, et poiste homoseksuaalsus tekib ülehoolitseva ema puhul & isa puudumise või vaenulikkuse 
korral, ent see pole tõestatud 
• Põhjalikud küsitlused viidi läbi Kinsey  Instituudi  poolt 
 • Järeldused Kinsey Instituudi uuringust: 
– seksuaalne orientatsioon kujuneb enne  nooruki - & neiuiga 
– homoseksuaalne käitumine tuleneb homoseksuaalsetest  tunnetest, mitte vastupidi 
– homoseksuaalsetel meestel & naistel on lapse- & noorukieas olnud neid mitte rahuldanud heteroseksuaalseid kontakte 
– enese identifitseerimine ühe või teise vanemaga ei mõjuta lapse seksuaalset orientatsiooni 
– puuduvad tõendid selle kohta, et teatud tüüpi emadel oleks rohkem homoseksuaalidest lapsi; viimastel olid reeglina halvad suhted 
isaga 
• Sünnipäraselt soo omistamine  määrab lapse kogu järgneva kasvatuse ning põhjustab erinevused meeste & naiste vahel 
• Kasvatus & lapse enda kehakujund mõjutavad tema soo tuumikidentiteeti, mitte seksuaalset orientatsiooni 
 • Hoolimata genitaalide väärarenguga poiste tüdrukutena üleskasvatamisest omandas enamus neist mehe identiteedi 
• Praktiliselt puuudvad tõendid selle kohta, et normaalsetes oludes valitaks homoseksuaalsust aktiivselt 
• Cass (1990) kirjeldas homoseksuaalse identiteedi kujunemise  kuut  astet, mis eeldavad varasemat huvi omasooliste vastu: 
–  identiteedi  segadus arusaamisest, et homoseksuaalsus neid puudutab 
–  identiteedi võrdlused, mis viitavad võõrandumisele heteroseksuaalidest 
–  identiteedi  tolerantsus , kus hakatakse taluma enda homoseksuaalsust 
–  identiteedi omaksvõtt, kus homoseksuaali mina-kujund omaks võetakse 
–  identiteedi uhkus, kus loobutakse oma homoseksuaalsuse varjamisest 
–  identiteedi süntees, kus heteroseksuaale ei peeta enam vaenlasteks 
• Mõnel juhul räägitakse seksuaalsest plastilisusest, mis võimaldab vahetada seksuaalset käitumist ilma soolise tuumikidentiteedi 
vahetamiseta  
6. AKTIVATSIOON, TÄHELEPANU JA TIPPSOORITUS 
 • Tippsooritus tähendab oma suutlikkuse piiril olevat sooritust 
• Lühiajalise või hetkelise tippsoorituse näited pärinevad spordist ja need eeldavad järgmist: 
 – Suutlikkust kontrollida oma tähelepanu 
– Tähelepanu kontrollimiseks kontrollida oma aktivatsiooni 
– Tagada maksimaalne  sooritus kas pealtvaatajaid ignoreerides või  neilt  innustust  saades   
– Ignoreerida läbikukkumise või ebaõnnestumisega seotud mõtteid 
– Ületada tippsooritust halvavad väsimusest tingitud mõjud 
Aktivatsioon 
• Aktivatsioon toimub nii ajus kui kehas, tekitades valmisoleku adaptiivseteks käitumisteks 
• Adaptiivse käitumise jaoks toimuvad järgmised muutused:   
 – Aju elektriline aktiivsus tõuseb  
– Südame-  veresoonkond  aktiveeritakse, veri  suunatakse lihastesse 
– Lihastoonus tõuseb  
• Aktivatsioon on vajalik energia vabastamiseks järgnevaks intensiivseks lihastööks 
• Aktivatsioon toimib kahe peamise süsteemi kaudu. Need on: 
– kortikaalne aktivatsioonisüsteem ajukoore aktiveerimiseks 
– autonoomne aktivatsioonisüsteem keha elundite aktiveerimiseks 
 • Ajukoore aktiveerimise eest vastutab valdavalt retikulaarne aktivatsioonisüsteem (RAS) 
• Ajukoore aktiveerimine ja keha autonoomne aktiveerimine toimuvad sageli teineteisest sõltumatult (Neiss, 1988): 
– Kortikaalne aktivatsioon ilma kehalise aktivatsioonita on otstarbekas intellektuaalsete tegevuste puhul 
– Keha autonoomne aktivatsioon ilma ajukoore aktivatsioonita on otstarbekas füüsilist pingutust nõudvate  rutiinsete  ülesannete 
täitmisel 
• Loomulikult on mõnikord otstarbekas samaaegne aktivatsioon, nt sportliku, lavalise või võitlusliku soorituse korral 
• Energia ja organismi säästmiseks on nende kahe süsteemi koosaktiveerimine otstarbekas ainult olulise vajaduse puhul 
Ajukoore aktivatsioon 
• Kõigi sensoorsete süsteemide ülenevatest närvikiududest hargnevad ühendused retikulaarformatsiooni ehk retikulaarsesse 
aktivatsioonisüsteemi (RAS)  
• Sensoorse stimulatsiooni saabumine aktiveerib seetõttu automaatselt retikulaarformatsiooni kaudu ajukoore 
• Aktiveerimata ajukoor ei töötle sensoorseid stiimuleid, kuid optimaalselt erutatud ajukoor tunneb signaalid kiirelt ära ja töötleb neid 
kiiresti Aktivatsioon ja tippsooritus ning  agressiivsus ja viha  2
• RAS-il on ka  alanev kulgla, mis mõjutab motoorseid funktsioone. Oletatakse, et RAS-i alanev kulgla võib osaleda reaktsioonide 
koordineerimises ja kiirendamises ajukoore kõrgema aktivatsiooni korral  
• Kõrgema valmisoleku seisundis töötleme infot kiiremini ja paremini ning motoorse  ajukoore aktiveerimisel reageerime kiiremini ja 
täpsemalt kui muidu 
Ajukoore aktivatsiooni hindamine
• Ajukoore aktiivsuse ajaliselt  parima  lahutusvõime saab elektroentsefalogrammiga (EEG), temale järgnevad  funktsionaalsed  
magnetresonantskujutised (fMRI) ja seejärel positronemissioontomograafia (PET) 
• Ajukoore aktiivsuse hindamisel EEG alusel on ajukoore aktiivsemates piirkondades väiksema amplituudiga ja kõrgema sagedusega 
lained  
• PET ja fMRI kasutamine on lubanud mõista, et ajukoore eri piirkondades avalduv aktiivsus kajastab vastuvõetud signaalide 
komponentidel rakendatavat jaotatud töötlust  
• Näiteks stiimuli  vaatamise  korral kajastub tähelepanu aktiivsuse tõusuna parema  ajupoolkera  prefrontaalkoores 
Autonoomse närvisüsteemi aktivatsioon 
• Kehalise aktivatsiooni ilmingute tekke eest vastutab närvisüsteemi autonoomne osa (ANS) 
• ANS aktiveeritakse erinevate stiimulite mõjul. Nendeks võivad olla 
– füüsiline  pingutus  
– intensiivne või uudne stiimul 
– keha vigastus 
– ärevus või ootus 
– teatud ained 
 • ANS aktiveerimise tüüpilisteks mõjudeks on vere  ringvoolu kiirenemine, vere rikastamine glükoosi ja hapnikuga, lihaste toonuse 
tõus ja meelte “teravnemine” ning higistamine 
 • Need muutused on põhjustatud hüpotalamuse poolt ja neile kaasneb reeglina ajukoore aktivatsioon  
 • Hüpotalamus vallandab kaks paralleelset ja teineteist täiendavat reaktsiooni: 
 – stimuleerib autonoomse närvisüsteemi sümpaatilist osa ja 
– sisenõresüsteemi, eelkõige  neerupealise  säsi, mis produtseerib adrenaliini või noradrenaliini 
 • Adrenaliin ja noradrenaliin omakorda aktiveerivad RAS-i, mis tagab üldise aktivatsiooni, sensoorsete lävede alanemise, 
lihastoonuse tõusu jt reaktsioone 
• Võib öelda, et sisenõresüsteem tagab kestva keemilise toetuse närvisüsteemi sümpaatilise osa aktivatsioonile 
 Aktivatsioon, emotsioon ja sooritus 
• Aktivatsiooni ja emotsiooni suhet kirjeldab paljude arvates kummulipööratud U kujuline seos samamoodi, nagu aktivatsiooni ja 
soorituse omagi: 
– Emotsioon on negatiivne või  neutraalne  aktivatsiooni madalatel  tasemetel
– Emotsioon on positiivne aktivatsiooni teatud mõõdukal tasemel  
– Emotsioon on negatiivne (ebameeldiv) aktivatsiooni väga kõrgetel tasemetel 
• Arvatakse, et  elusolendid otsivad positiivseid emotsioone pakkuvat stimulatsiooni. Seega on otsingumotivatsioon seotud mõõduka 
aktivatsiooni eelistamisega (Berlyne, 1960;  Eysenck , 1967). Seda arusaama nimetatakse optimaalse 
stimulatsiooni teooriaks 
 Aktivatsioon ja emotsioon 
• Seejuures on igaühel erinev aktivatsiooni lähtetase ja kõrge lähtenivooga isikud peaksid optimaalse stimulatsiooni teooria kohaselt 
eelistama stimulatsiooni madalamaid tasemeid või selle väiksemat keerukuse astet 
• Vastupidiselt eelöelduga peaksid aktivatsiooni madalama lähtenivooga inimesed eelistama stimulatsiooni kõrgemaid tasemeid või 
keerukamat stimulatsiooni 
• Arvatakse, et kummulipööratud U kujuline seos kirjeldab suhet ainult autonoomse aktivatsiooni ja emotsioonide vahel, samas 
kortikaalse aktivatsiooni seos emotsioonidega näib olevat lineaarne - mida kõrgem on ajukoore aktivatsioon, seda naudingulisemad on 
emotsioonid  
• Samas autonoomse aktivatsiooni lühiajalised kõrged nivood võivad olla naudingulised, ent kutsuvad oma mõju pikema aja jooksul 
esile negatiivseid emotsioone 
Aktivatsioon ja sooritus 
•  Yerkes - Dodsoni seaduse kohaselt soodustab lihtsate või hõlpsalt lahenduvate ülesannete sooritust kõrgem aktivatsiooninivoo ja 
keerukate või raskete ülesannete sooritust soodustab eelmisest madalam aktivatsiooninivoo 
 • Yerkes- Dodsoni 1908. aastal rottidel leitud aktivatsiooni ja soorituse vahelise seaduspärasuse “taasavastas” 1955. aastal  Hebb , 
tutvustades seda aktivatsiooni ja soorituse kummuli pööratud U kujulise seosena 
• Ärevuse uuringud osutavad, et aktivatsiooni kestvalt kõrged  tasemed on ebameeldivad. Ärevus alandab intellektuaalset töövõimet ja 
ärevad inimesed on reeglina reaktiivsemad kui mitteärevad. Tulemuseks on nende kõrgem 
aktivatsioonitase stimulatsiooni kõrgemate tasemete korral  
• Ärevus pole siiski hüperaktivatsioon, vaid pigem isiku negatiivne hinnang teda ümbritsevale maailmale  
• Apter (1982) väidab, et eelistatav stimulatsiooninivoo sõltub inimese eesmärkidest ja võib olla kord kõrge, siis jälle madal. Inimesed 
küll “pendeldavad” nende kahe nivoo vahel, ent samas on eri inimestel ka püsivamad eelistused kas madala või kõrge 
stimulatsiooninivoo kasuks  
 • Apteri arvates vahetavad inimesed oma  motivatsioonilisi  eesmärke samal viisil, keskendudes ajuti kaugete eesmärkide 
saavutamisele ehk tulevikule ja selle  planeerimisele  ning pingutavad selle nimel, et eesmärkidele jõudmisel saavutatut nautida kunagi 
tulevikus   
• Teistel hetkedel püüavad samad inimesed nautida käesolevat hetke ja “viibida” selles hetkes nii kaua kui võimalik. 
Tulevikueesmärke nimetab Apter lõppeesmärkideks ja praegusele orienteerituid hetke-eesmärkideks 
 • Apteri teooria keskmeks on oletus , et lõppeesmärkide ja hetke-eesmärkide vahel ümberlülitusi tehes võib aktivatsiooniga seotud 
emotsioon samuti ümber lülituda 
 • Sel juhul saabub rahuldus mitte aktivatsiooni kõrgest või madalast nivoost, vaid käesolevale eesmärgile kohasest aktivatsioonist.  
• Saavutussituatsioonis võib madal aktivatsioonitase olla meeldiv ja vastav seisund oleks lõdvestus. Naudingute otsimise sisuatsioonis 
oleks meil sama madala aktivatsioonitaseme korral aga tegemist igavusega 
• Saavutussituatsioonis võiks kõrge aktivatsioonitase olla väga ebameeldiv (ärevusttekitav) ning naudingute otsimise staadiumis jälle 
vastupidiselt väga meeldiv (elevusttekitav). Nende kahe äärmuse koosesitusena võime aktivatsiooni 
ja emotsionaalsuse seose saada ümberpööratud U kujulisena  
Aktivatsioon ja tähelepanu 
• Aktivatsiooni madalatel tasemetel on meie tähelepanu laialt suunatud (Easterbrook, 1959) ja me märkame paljusid asju samaaegselt 
(ehk suudame paljusid asju tähele panna) 
• Optimaalset ületava ehk kõrge aktivatsiooni korral muutub meie tähelepanu kitsaks ja välistavaks (märkame väheseid asju ja 
välistame kõik selle, mis pole eluliselt vajalik) 
• Teisiti öeldes rakendame kõrge aktivatsiooni puhul valikulist tähelepanu. Nii võib väita, et aktivatsioon juhib meie tähelepanu ja 
selle kaudu infotöötlust  
• Elus oma tähelepanu piiratud ressurssidega toimetulemiseks peavad inimesed oma tähelepanu lakkamatult ühelt objektilt teistele 
ümber suunama  
• Samas keskendades oma tähelepanu ainult konkreetsele ülesandele või  objektile , aheneb meie võime keskkonnainfot töödelda veelgi 
• Easterbrooki (1959) arvates viib kõrge aktivatsioonitase meie tähelepanu ümberorganiseerumisele, suunates selle keskkonna nendele 
aspektidele, mis võivad meie eksistentsi ohustada. Oletus, et tähelepanu juhib otseselt aktivatsioon, mitte kõrgetasemeline tunnetus, 
on sellelt  autorilt uudne 
• Barlow (1988) väidab, et aktivatsiooni tõustes muutub tähelepanu enne kitsamaks ja alles seejärel kujuneb ümber. Seejuures on algul 
aktivatsioon ja tähelepanu kitsenemine teineteist vastastikku toetavad, hiljem teevad  sedasama  teineteise heaks aktivatsioon ja 
tähelepanu ümberkujunemine 
 • Paljude  uurijate  arvates on meil kaks aktivatsioonisüsteemi - negatiivne (NA) ja positiivne (PA) 
 • NA ülesandeks on vältida elusolendil hätta sattumast. See eesmärk  saavutatakse  võimalike negatiivsete tagajärgedega käitumiste 
pidurdamisega 
• PA süsteem on lähenemisele orienteeritud süsteem, mis suunab elusolendeid naudingut ja hüvitust pakkuvate situatsioonide poole. 
PA süsteem tagab nende ressursside saamise, mis on olulised nii indiviidi kui liigi elu seisukohast 
• Kuigi need kaks süsteemi arenesid ilmselt enam- vähem sõltumatult, võivad nad üheskoos töötada. Igapäevaseid toiminguid juhib 
PA süsteem seni, kuni miski meid ähvardab. Sellest hetkest lülitub PA süsteem välja ja NA süsteem võtab juhtimise üle ka siis, kui 
tegu on valehäirega, sest parem olla ohutu ja kaitstud kui surnud (Buss, 1999) 
• Selline ümberlülitumine on otstarbekas, sest niiviisi tagatakse meie täielik tähelepanu ähvardavale asjaolule. Seejuures pole me 
aktivatsiooni  orjad , vaid kontrollime seda vähemalt teatud määrani oma tunnetuse abil 
Kokkuvõte aktivatsioonist ja tähelepanust 
• Kuna aktivatsioonil on keskne roll tähelepanu suunamisel, tuleb tippsoorituse jaoks suuta  oma aktivatsiooni juhtida 
• Traditsiooniline aktivatsiooniteooria on ignoreerinud fakti, et ajukoore aktivatsioon ja autonoomne aktivatsioon on erinevad 
nähtused, mis ei pruugi tingimata  koos esineda 
• Ajukoore aktivatsiooni põhjustab retikulaarne aktivatsioonisüsteem (RAS) 
• Kehalise aktivatsiooni põhjustab närvisüsteemi autonoomse osa sümpaatiline pool, mida toetab hormoonide mõju 
• Aktivatsioon ja emotsioonid on seotud ümberpööratud U -d meenutava  funktsiooni kujul, kusjuures seos võib olla ka keerukam, 
toimides eesmärkide kaudu 
• Aktivatsioon mõjutab tähelepanu, seda ahendades ja ümber kujundades ning eluliselt olulistele nähtustele suunates 
Soorituse teooria probleemid ja väljakutsed 
• Soorituse teooria seisukohalt on väga oluline mõista seletamata aktivatsiooni (Neiss, 1988). Kui aktivatsiooni põhjused on seletatud, 
pole sellega enam midagi peale hakata, ent seletamata põhjustel esinev aktivatsioon on probleemide allikaks (Schachter & Singer, 
1962)  
• Inimesed püüavad otsida aktivatsioonile seletusi suvalise hetkel aktiivse motivatsioonilise süsteemi kaudu (näiteks armununa 
omistame oma aktivatsiooni põhjuse armumisele, hirmununa aga hirmule) 
• Viimasel ajal on hakatud arvama , et aktivatsioonile on soorituse seisukohast liiga suurt tähelepanu pööratud ja samas õpitud ning 
tunnetuslikele teguritele ebapiisavalt 
• Tippsoorituse edu mõjutavad mitmed funktsionaalselt sõltumatud aktivatsioonisüsteemid, millest tuntuimad on püsiaktivatsiooni ja 
seisundiaktivatsiooni süsteemid  
• Püsiaktivatsioon iseloomustab inimest läbi erinevate olukordade (või neist sõltumatult), kuna seisundiaktivatsioon iseloomustab 
hetkeseisundit sõltuvalt hetkeolukorrast ja keskkonnast  
• Seisundiaktivatsiooni põhjustavad mitmesugused õpitud ja tunnetuslikud tegurid. 
• Kõrget seisundiaktivatsiooni nimetatakse ärevuseks ehk negatiivseks emotsionaalsuseks, mille määr on inimeseti erinev 
• Krooniline kõrge seisundiaktivatsioon seostub negatiivsete emotsioonidega ja seda omavad inimesed märkavad keskkonnas ohte ja 
tunnetavad suutmatust nendega toime tulla. Kõik see on tippsoorituse seisukohalt vastunäidustatud ja need inimesed püüavad käituda 
vältivalt või kartlikult  
• Teine tippsoorituses  osalev süsteem on seisundiaktivatsioon 
• Spielberger (1983): Seisundiärevus on mööduv pinge ja kartlikkusega seotud emotsionaalne reaktsioon, püsiärevus on 
isiksuseomadus , mis viitab, et antud isik tunneb stressirohkes situatsioonis ärevust 
• Stress tekib isiku suhetest keskkonnaga ja suutmatusest sellega seotud infot töödelda. See vastab tabelis sensoorse ülekoormatuse 
aktivatsioonile, mis viib ajukoore aktivatsioonile 
• Kui ajukoore aktivatsioon ületab optimumi, vähendavad mitmed mehhanismid info vastuvõttu. See ongi Easterbrooki (1959) järgi 
tähelepanu kitsendamine, mis viib vastuvõetava info hulga kooskõlla töötluse käesoleva hetke võimalustega 
• Tunnetusliku ebakõla tüüpi aktivatsioon tekib konfliktsest infost, mis halvendab järgnevat sooritust tähelepanu ahenemise tõttu 
• Hinnanguaktivatsioon tekib testi- ja võistlussituatsioonis, mille puhul domineerivad pealetükkivad enesekesksed mõtted ja kõrge 
autonoomne aktivatsioon tegelikult vajaliku ja otstarbeka ülesandele keskendumise asemel 
• Võistluslikkus näib olevat õpitud omadus ja see seostub võiduihaga. Tugeva võidusooviga inimesed on võistlusel tugevalt 
aktiveeritud (Franken &  Brown , 1996). Teised inimesed väldivad võistlemist, sest see mõjub neile häirivalt ning 
enesekujundit ohustavalt (Franken & Prpich, 1996)  
• Võistlusärevus ja võistluse tajutud ebameeldivus ei korreleeru omavahel, seega näivad need kaks nähtust olevat erineva päritoluga 
motivatsioonilised süsteemid 
Püsiaktivatsioon (Ärevus)  
• Kõrge püsiaktivatsioon iseloomustab kõrge negatiivse emotsionaalsusega ärevaid ja neurootilisi inimesi 
• Madal püsiaktivatsioon on iseloomulik inimestele, kes on madala emotsionaalsusega, tegelevad meditatsiooniga või lõdvestusega 
(Benson, 1975)  
 • Ärevus on tavaline emotsioon ja seda võib normaalseks pidada seni, kuni ta pole sooritust täielikult halvav. Sooritust halvavaks 
muutub ärevus siis, kui tal pole põhjust ja kui ta on ebaproportsionaalselt suur 
• Kaksikute uuringud viitavad ärevuse olulisele geneetilisele komponendile. Ärevust ja negatiivset emotsionaalsust iseloomustab 
püsivalt esinev liigaktivatsioon 
 
Kagani ärevuse kartlikkuseteooria 
• Kagan & Snidman (1991) leiavad,et ühed lapsed lähenevad võõrastele inimestele ja objektidele, aga teised mitte 
 • Viimased on nn pidurdatud lapsed, kel ilmneb kõrge autonoomne  reaktiivsus (aktivatsioon) ja kellel on mandeltuuma madalad 
erutusläved. Nn pidurdamatutel lastel on vastupidised omadused 
• Pidurdatus ja pidurdamatus on Kagani arvates kahe geneetiliselt erineva inimtüübi, mitte nende omaduste kontiinumi ilming  
• Pidurdamatutel on sünnipäraselt madal püsiärevus, pidurdatutel aga kõrge püsiärevus 
 • Samas on need siiski vaid kaasasündinud tendentsid, mida saab õppimise ja tunnetuse kaudu oluliselt mõjutada 
 
Eysencki   ekstra - ja introvertsuse teooria 
• Eysenck (1967) väitis, et aktivatsioon on üks põhilisi mõõteid, mille alusel inimesi eristada saab. Aktivatsiooni madala tasemega 
ekstravertide kõrval elavad mõõdukast kõrgeni ulatuva aktivatsioonitasemega introverdid 
• Nende kahe inimgrupi põhiline erinevus ilmneb optimaalse stimulatsiooni saavutamises. Ekstraverdid vajavad keskmiselt rohkem 
stimulatsiooni kui introverdid. Kuna  sotsialiseerumine  on aktivatsiooni saamise põhiallikaks, peaksid ekstraverdid selles osas 
introvertidest aktiivsemad olema  
• Et introvertidel on pärilik aktivatsiooni mõõdukas või kõrge tase, on nad motiveeritud seda taset kas säilitama või veelgi alandama. 
Seetõttu väldivad introverdid sotsiaalseid kontakte, et välistada aktivatsiooni edasist tõusu  
• Eysencki teooria teine telg seostub neurotismi ja stabiilsusega 
 • Neurootilised inimesed on autonoomse NS kõrge reaktiivsusega, mis peaks mõjutama ka  limbilise  süsteemi aktiivsust  
• Neurootiliselt ärevatel inimestel on kõrge nii kortikaalne kui ka autonoomse NS aktivatsioon  
• Kuigi Eysenck eeldas isiksuses bioloogilise loomuse juhtivat mõju, uskus ta siiski ka loomuse ja kasvatuse koosmõjusse  
Gray käitumusliku pidurduse mudel 
• Gray (1982)  arendas Eysencki ideid edasi ning väitis, et isiksus ja emotsioonid on põhjustatud kahe emotsionaal- motivatsioonilise 
süsteemi poolt  
• Neist esmane on käitumusliku pidurduse süsteem, mis hõlmab aju vaheseinatuuma  ja hipokambi ning otsmikukoore 
• Sarnaselt Kaganile väidab Grey, et sellised spetsiifilised stiimulid nagu karistus , hüvitamata jätmine ja uudsus käivitavad 
pidurdussüsteemi, mis surub toimuva käitumise maha ja suunab tähelepanu ümber teistele, asjakohastele stiimulitele 
• Aktiivse käitumusliku pidurduse süsteemiga (ärevad) isikud kujutavad endast introvertsete ja neurootiliste  isiksuste  kombinatsiooni 
• Gray järgi on telje teises otsas lähenemisele orienteeritud süsteem, mida mõnikord nimetatakse impulsiivsuseks ja mis on 
ekstravertsuse ning stabiilsuse kombinatsiooniks 
Barlow äreva kartuse mudel 
• Barlow (1988) järgi teeb ärevus inimesed düsfunktsionaalseks aktivatsiooni ja tähelepanu kahesuunalise mõju tõttu. Negatiivne 
emotsioon nihutab tähelepanu enesehinnangu keskseks 
• See suurendab aktivatsiooni ning ahendab veelgi tähelepanu. Avara ja avatud tähelepanu asemel keskendub inimene ülimasse 
virgusseisundisse, kus tähelepanu keskendub ainult potentsiaalsetele ohtudele. Sellega kaasneb  subjektiivselt  intensiivne muretsemine 
• Siit edasi muutub ärevus düsfunktsionaalseks. Tugev muretsemine on väga ebameeldiv ja inimene keskendub vältivale käitumisele 
• Barlow  teoorias tekitab seletamata aktivatsioon ärevatele inimestele negatiivse maailmapildi ja mida kõrgem on nende aktivatsioon, 
seda süngem näib neile ümbritsev maailm 
Püsiaktivatsiooni sotsiaalne komponent 
• Enamuse, kui mitte kõigi ärevushäirete juured on üldistunud ärevuses (Barlow, 1988) 
• Ärevana tekivad inimestel tüüpilised assotsiatsioonid. Nii on neil valmidus seostada  stiimuleid, mis osutavad asjade ähvardavusele 
ning ohtlikkusele (Seligman, 1971) 
• Äreva inimese teadvuses on püsivalt negatiivne info ehk asjade ähvardavus ja ohtlikkus, mis tuleneb loomuse ja õpitu koosmõjust 
( Watson &  Clark , 1984). Afektiivne süsteem viib keskkonna moonutatud tunnetuslikule töötlemisele ja ainult negatiivse info 
märkamisele ( Beck , 1985) 
• Nii kujuneb negatiivne  sotsiaalne stsenaarium või enesestmõistetav teooria, milles halbu asju on headest rohkem 
• Becki  järgi moonutavad ärevad inimesed infot nii maailma kohta kui ka oma suutlikkuse kohta selle maailmaga toime tulla 
• Kuna maailm tundub halvana ja inimene ise ei suuda seda paremaks teha, tekib tal tendents tunnetada end ebatõhusana. Ajapikku 
hakkavad ärevad inimesed uskuma, et nad ei suudagi ümbritseva halva maailmaga toime tulla ning langevad depressiooni 
• Becki arvates on sellise hinnangu põhjused minevikus, kus mingit infot töödeldi negatiivsena eelkõige emotsionaalse süsteemi 
aktivatsiooni tõttu 
• Sotsiaalse õppimise pooldajad väidavad, et selle hinnangu õpime ära end ümbritsevatelt eeskujudelt (nt vanemailt ja meediast) ja 
hakkame ise sellele kinnitusi juurde otsima, nt keskendudes meediast ainult õnnetuste info otsimisele, 
mis õhutab omakorda kirjastajaid sellist infot senisest rohkem  tootma  
Püsiaktivatsiooni tunnetuslik komponent  
• Spielberger (1985) väidab, et ärevuse kogemine sõltub ümbritseva maailma hindamisest isiku poolt 
• Oma olukorra hoolikas uurimine  algab tavaliselt mingi sündmusega, millega kaasneb autonoomne aktivatsioon  
• Kui uurimine tuvastab, et olukord on ohtlik või ähvardav, reageerime sellele hirmu või ärevusega 
• Kui tajume olukorda aga väljakutsena, reageerime positiivsete emotsioonidega, mis seostuvad meisterlikkuse ja pühendumusega 
• Autonoomne emotsionaalne reaktsioon (aktivatsioon) on väga difuusne ja pole iseenesest ei hea ega halb. Alles meie hinnang 
muudab selle kas ärevuseks või eduootuseks  
• Kognitiivste teooriate kohaselt on ärevus isiksuse omadus, ent nad ei suuda seletada irratsionaalse ärevuse põhjusi. Sageli inimesed 
teavad, et nende hirm või ärevus on põhjendamatud, ent ei suuda neid kontrollida   
• Vaatamata nimetatud puudusele osutavad tunnetusprotsessid sellele olulisele, mida tippsooorituseks vaja on 
• Uute väljakutsete või läbikukkumisega toimetulekuks tuleb leida  olukorra nägemise viise, mis kahekordistaksid meie jõupingutusi 
õppimiseks ja toimetulekuks 
• Olukordade hinnang sõltub sellest, kas tegeleme lähenemis- ehk adaptiivse käitumisega või vältimis- ehk mitteadaptiivse 
käitumisega 
• Beck (1985) väidab, et sotsiaalsed stsenaariumid on õpitud, kuid neid saab tunnetuslikult muuta. Vale mõtlemise kujunemise 
tagajärjel kalduvad inimesed olukordi hindama negatiivselt ehk mitteadaptiivselt. Tunnetusliku ümberõppega saab olude  hindamist 
ümber kujundada ja panna inimesi ka adaptiivsemalt  reageerima  
• Seligman (1975) väidab, et ärevuse suurus sõltub olukorra näivast ennustatavusest ja kontrollitavusest. Järelikult on ärevuse 
leevendamiseks vaja kaasa haarata  lootuse  ja optimismi uskumuste süsteemid 
• Tippsoorituse saavutamise peamise takistusena nähakse kõrget püsiärevust. Ärevate inimeste üheks peamiseks probleemiks on 
suutmatus oma tähelepanu ülesandel keskendada 
• Selle asemel keskenduvad nad potentsiaalsetele ohtudele ning oma suutmatusele nende ohtudega toime tulla 
• Tähelepanu sellise ümberkujunemise vältimiseks peavad ärevad inimesed õppima maailma positiivselt hindama. Isegi sünnipäraselt 
ärevad inimesed saavad õppida maailma positiivsemalt nägema 
• Selleks on vaja muuta oma stsenaariume või enesestmõiste-tavaid teooriaid maailma kohta. Kujundades positiivse teooria, saavad 
nad reageerida kõigele, millega kokku puutuvad, kui harvem ähvardavale ohule 
• Ärevate inimeste negatiivse hoiaku oluliseks aspektiks on läbikukkumiste üldistamine. Selle asemel et võtta ebaõnne konkreetse 
olukorra konkreetse tagajärjena ja omadega edasi minna, eeldavad nad, et kõik järgnevad olukorrad lõpevad samamoodi 
• Seda probleemi aitab kõrvaldada positiivse enesestmõiste-tava teooria kujundamine. Ärevatel on vaja ka usku, et nad suudavad 
muutusi teha • Heade toimetulekuoskustega inimesed on paljude uuringute andmetel palju vähem ärevad kui halbade 
toimetulekuoskus- tega  inimesed 
• Lisaks sellele peavad ärevad inimesed omaks võtma, et tippsoorituseks on vajalik kõrge aktivatsioon ja et seda saab kogeda kui 
positiivset emotsiooni 
• Kas kogeme kõrget aktivatsiooni negatiivse või positiivsena, sõltub sageli sellest, kas näeme olusid ohu või väljakutsena. 
Tippsooritus seisneb vastamises väljakutse suurusele
• Seega aitab olude positiivsemaks hindamine ka ärevatel inimestel oma kõrge aktivatsiooniga toime tulla 
• Lõppude lõpuks peavad inimesed õppima puhkamist ja lõdvestumist. Kui meie aktivatsioon on liiga kauakestev või liiga kõrge, 
kujuneb meil tõenäoliselt stressireaktsioon 
7. AGRESSIIVSUS, SUNNIVÕIM JA VIHA 
Agressiivsuse tüübid  
• Inimlik agressiivsus ei tekkinud spetsiifilise kohastumusena  spetsiifiliste  probleemide lahendamiseks, vaid erinevate, ellujäämise 
seisukohalt eluliste probleemide lahendamiseks 
• Moyer (1976) eristas loomadel  kaheksat  eri tüüpi agressiivsust, mida ühel või teisel kujul ka inimkäitumises leida võib: 
– kiskjalik agressiivsus (loomuliku saagi suhtes, avaldub ka jahi- ja kalameestel) 
– isastevaheline agressiivsus (mida kinnitab asjaolu, et 87 % vägivaldsetest kurjategijatest USAs on mehed) 
– hirmust tingitud agressiivsus (avaldub imikuil alates 5-st  elukuust  nende randmest kinnihoidmisel) 
– territoriaalne agressiivsus (seadused annavad inimesele õigusi oma territooriumi kaitsta) 
– emalik agressiivsus (reeglina emad  kaitsevad oma lapsi kõigi kättesaadavate vahenditega) 
– ärritusagressiivsus ( frustratsiooni , valu, deprivatsiooni ja muu suuremõõdulise stressi mõjul) 
– seksuaalsusega seotud agressiivsus (meid seksuaalselt erutav isik põhjustab teistega flirtides meis armukadedust ja agressiivsust) 
– instrumentaalne agressiivsus (kasu või hüvitusi  toonud agressiivsust kasutatakse samadel eesmärkidel korduvalt) 
• Valdavalt iseloomustab inimesi võime oma agressiivsust pidurdada ja teistega rahumeelselt koos eksisteerida   
Agressiivsuse määratlus 
• Geen (1990): Agressiivsus on teise suhtes toime  pandav käitumine kavatsusega talle kahju tekitada või teda vigastada 
• Selles definitsioonis on selgelt osutatud sotsiaalselt vastuvõtmatule käitumisele ja kahju tekitamise kavatsusele  
• Agressiivsuse uuringud viitavad alati Milgrami (1963, 1974) uurimustele kuulekusest
• Reeglina vastatakse tehtud halvale  halvaga , mitte heaga ja mõnikord tehakse seda suuremas mastaabis kui ise kogeti 
• Pere- ja muudes tülides põhjustab ühe poole äkiline ja tugev agressiivuse  suurendamine  tüli vähenemise või lõpetamise 
• Siit võib üldistatuna väita, et kõrge kättemaksuoht alandab agressiivsete käitumiste algatamise tõenäosust, kuid ainult siis, kui 
inimene pole väga  vihane  
Agressiivsus tegelikkuses 
• Agressiivsuse  alased sotsiaalpsühholoogilised eksperimendid jätavad alati vaatluse alt välja inimeste  tegelikud motiivid 
• Kahju tegemise kavatsus peab pärinema  millestki  baasilisemast kui kättemaks, ehk ellujäämise ja  kohanemise  vajadusest    
• Inimliku agressiivsuse ilmingute aluseks peetakse kontrolli  rakendamise  vajadust. Näiteks vägivaldsetel kurjategijatel on nõrgad 
inimeste ja olude kontrollimise oskused, mida nad kompenseerivad füüsilise vägivalla kasutamisega   
• Üks mõjukas kuritegude teooria eeldab, et kurjategijail on madal  enesekontroll  
(Gottfredson & Hirschi, 1990). See seletab, miks kuritegusid , antisotsiaalseid ja 
agressiivseid tegusid tehakse (Brannigan, 1997)  
Agressiivsuse  uuem  määratlus  
• Kui eeldada, et agressiivsus tuleneb vajadusest teisi kontrollida ja et inimesed erinevad üksteisest selle omaduse osas, võib 
agressiivsust defineerida püüdena rakendada kas vaimse või füüsilise kahjustamise akte teiste üle kontrolli 
saavutamiseks. Uues definitsioonis  
 – rõhutatakse nii psühholoogilise kui füüsilise kahju tekitamist agressiivsuse korral, 
– defineeritakse , et agressiivsuse motiiviks on kontrolli saavutamine teiste inimeste käitumise üle, 
– agressiivsus defineeritakse eelsoodumusena, mille väljendamisele (näiteks pidurdamisele) avaldavad mõju nii tunnetus kui ka 
õppimine 
• Selline definitsioon ei suuda seletada provotseerimata agressiivsust, juhuslikke 
vägivallaakte ega vandalismi, mille kohta väidetakse, et neid põhjustab viha 
Viha ja agressiivsus 
• Varemöeldut korrates on agressiivsus instrumentaalne käitumine, mis tuleneb vajadusest teisi kontrollida. Seda ei tohi ära segada 
vihaga, mis on olemuselt emotsioon  
• Emotsioonina võib viha toimida koos instrumentaalse agressiivsusega ja tegelikkuses nii ka sagedasti juhtub 
• Muude mõjude seas alandab viha agressiivse käitumise vallandumise lävesid. Kuigi viha ja agressiivsus omavahel korreleeruvad, 
võivad mõlemad esineda ka sõltumatult 
• Seega on põhjust eristada                                                     
(1) vihaga mitteseonduvat sihipärast instrumentaalset agressiivsust ja 
(2) afektiivset agressiivsust ehk viha- agressiivsust  
Agressiivsuse mõõtmine 
• Inimesed erinevad oma agressiivse käitumise tendentsidelt. Buss &  Perry  (1992) leidsid, et agressiivsusel on 4   tahku : 
– füüsiline agressiivsus, 
– sõnaline agressiivsus,  
– viha j
– vaenulikkus 
• Neist füüsiline ja sõnaline agressiivsus kujutavad endast teiste kahjustamist ehk 
agressiivsuse instrumentaalset komponenti Aktivatsioon ja tippsooritus ning agressiivsus ja viha  13
• Viha kui koos füsioloogilise aktivatsiooniga ilmnev emotsioon on agressiivsuse 
emotsionaalne ehk afektiivne komponent 
• Vaenulikkus koos eneses  sisalduva pahatahtlikkuse ja ebaõiglusega kujutab 
endast agressiivsuse tunnetuslikku aspekti  
Agressiivsuse bioloogiline komponent 
• Kaksikute uuringud osutavad, et kuni 50 % agressiivsuse uuringute tulemuste varieeruvusest on tingitud pärilikkusest 
• Agressiivus lastel seostub rohkem keskkonnateguritega ja hilisemas eas rohkem pärilikkusega. Seda saab seletada asjaoluga, et alles 
varase  ea keskkonnapiirangute ületamisega pääsevad pärilikud tegurid mõjule 
• Uuringud näitavad, et  impulsiivsus kui temperamendi omadus seostub agressiivsuse ja antisotsiaalse käitumisega ning vahendajaks 
võib siin olla serotoniin 
• Serotoniini rohkus tekitab reaktsioonide pidurduse ja serotoniini puudus saamde reaktsioonidega seotud ajustruktuuride 
hüperaktiivsuse  
• Temperamendi ja agressiivsuse  seostamine  viib sammukese lähemale hälbiva või kriminaalse käitumise arengu mõistmise suunas, 
ehkki temperamendiline eelsoodumus agressiivselt käituda ei tekita veel iseendast hälbinut või kurjategijat 
• Impulsiivsuse ja agressiivsuse vahelise seose põhjuseks võib olla asjaolu, et me suudame  enamust  oma agressiivsetest impulssidest 
pidurdada. Samas impulsiivsed inimesed seda ei suuda ja kalduvad sagedamini agressiivselt käituma  
• Agressiivusega seostub suguhormoon testosteroon. Uuringutes manipuleeritakse testosterooni tasemega ja mõõdetakse agressiivsust. 
Steroide manustavad sportlased  on vaenulikumad kui dopingut vältivad sportlased, ka on kõrgema testosterooni tasemega 
katseloomad agressiivsemad  
• Kastreeritud seksuaalkurjategijail ilmnevad lisaks sugutungi alanemisele ka vaenulikkuse ja agressiivsuse alanemise nähud, ent 
testosterooni süstid taastavad  endise agressiivsuse 
• Sapolsky (1997) leidis, et testosteroon ei põhjusta agressiivsust, vaid on oluline selle väljendamisel, sest testosterooni taseme 
alanemine ei välista, vaid vähendab agressiivsust ja selle tõstmine tõstab ka agressiivsust. Seega peab agressiivse käitumise päästik 
olema mujul 
• Hiljuti  leiti, et sotsiaalne staatus mõjutab testosterooni taset poistel. See kinnitab, et testosteroon ei põhjusta agressiivsust, vaid tagab 
keemiliselt motivatsiooni staatuse ja domineerimise säilitamiseks 
• Uurimused naistel on andnud vastukäivaid tulemusi 
• Emaste domineerivate hüäänide testosterooni tasemed leiti olevat kõrgemad kui keskmisel isasel ja kuus korda kõrgemad kui 
keskmisel emasel. Lisaks sellele leiti neil kõrge androstenediooni tase 
 • Androstenediooni teatakse kui biseksuaalsuse tekitajat  isas - ja emasrottidel, inimestel seostub see aine aga probleemse käitumisega - 
valetamise, mittekuulekuse, tagarääkimisega poistel ja vihase vanemate üle domineeriva 
hoiakuga tüdrukutel (Hopson, 1987) 
• Gladue (1991) arvab, et 20 - 25 % agressiivsusest tuleneb sisenõresüsteemi teguritest   
Meeste ja naiste  soolised erinevused 
• Kuigi enamus kuritegusid sooritatakse meeste poolt, näitavad uurimused, et agressiivsuses on meeste ja naiste vaheline erinevus 
väike 
• Buss & Perry (1992) leidsid, et meestel oli naistest veidi kõrgem sõnaline agressiivsus ja vaenulikkus, palju kõrgem füüsiline 
agressiivsus ning võrdne vihatase 
• Korduvalt on näidatud, et õpetaja ja õpilase paradigma põhjustab meestel rohkem agressiivsust ja rohkem agressiivsust meeste 
vastu.  
• Naised leiavad, et agressiivsed teod on häbiväärsed ja et meeste agressiivsus on olemuselt  halvem  kui naiste oma 
• Mehelikumad mehed on avalikult agressiivsemad kui teised 
• Agressiivne seksuaalne käitumine meestel  seondub ümbersuunatud agressiivsusega ema vastu  
• Soost sõltumata peavad vanemad ja haritumad inimesed agressiivsust taunimisväärseks 
• Agressiivsuse uuringud on sagedasti hälvitatud meeste kahjuks:  koolides hindavad õpilaste agressiivsust naisõpetajad, kes on poiste 
suhtes negatiivsemate hoiakutega kui tüdrukute vastu 
• On tehtud eristusi ka otsese ja kaudse agressiivsuse osas. Kirsti Lagerspetz leidis, et poisid on kõrgema otsese agressiivsusega, kuid 
tüdrukutel on kõrgem kaudne agressiivsus 
Agressiivsuse närvimehhanismid  
• Gray (1991) leidis kolm agressiivsusega seotud ajustruktuuri, millest kaks on agressiivsust vallandavad ja üks seda  pidurdav : 
–  Võitle või põgene süsteem (VVP, FOF) aktiveerub valu ja frustratsiooni korral 
–  Käitumusliku aktivatsiooni süsteem (KAS, BAS) aktiveerub frustratsiooni korral, et ületada takistusi ja katkestada karistusi, st 
käituda instrumentaalselt 
–  Käitumusliku pidurduse süsteem (KPS, BIS) (“Peatu, vaata ja kuula süsteem”) aktiveerub uudsete stiimulite korral ja  potentsiaalselt  
karistavate või hüvitusi lõpetavate stiimulite korral. Tähelepanu keskendub ähvardavatele stiimulitele 
• Inimesed erinevad oluliselt agressiivsuse püsiva määra alusel. Selle põhjuseks võib olla ülaltoodud süsteemide aktiveerimise lävede 
sünnipärane erinevus 
• Näiteks sõnaliselt agressiivsetel on madal KAS lävi, kõrge VVP lävi ja kõrge KPS lävi 
• Läve mõiste on teooriale oluline, aidates mõista, et isegi madala püsiagressiivsusega inimesed võivad sõnaliselt agressiivseks 
muutuda, kui  keskkonnategurid käivitavad VVP süsteemi ja KAS süsteemi, kuid on ebapiisavad 
KPS käivitumiseks 
• Mandeltuum  on üks peamisi VVP süsteemi elemente, olles tihedalt seotud emotsioonidega ning kogu limbilise süsteemiga. Ka 
sensoorne info jõuab mandeltuuma ja see on lubanud oletada, et emotsionaalseks reageerimiseks VVP süsteemi kaudu pole ajukoort ja 
teadvust vajagi  
 • Mandeltuum osaleb ka emotsionaalses mälus. Ent  emotsionaalsed  mälestused võivad olla tegelikkuse vääradeks peegeldajateks 
• Emotsionaalne süsteem on suuteline oma aktiivsust kaua säilitama ja seetõttu oleme valmis emotsionaalselt ja agressiivselt 
reageerima 
• Impulsiivsuse olemuseks on reageerida ilma täisinfot omamata. Ilma treenimise ja õppimiseta suunab impulsiivsus inimesi 
antisotsiaalselt ja vägivaldselt käituma (Dozier, 1998)    
 Õpitud agressiivsus 
• Frustratsiooni on kaua peetud agressiivsuse peamiseks põhjuseks juhul, kui sihipärane aktiivsus on takistatud. Frustratsiooni 
lähtekohad on kontrollimise vajaduses. Kui seda vajadust ohustatakse, kogevad inimesed frustratsiooni   
• Samas allub frustratsioon arvukatele sotsiaal- kultuurilistele teguritele ja peab agressiivsuse käivitamiseks olema saavutanud oma 
väga kõrge taseme 
• Andmed frustratsiooni osast on vasturääkivad, ent  Baron (1977) järeldas, et frustratsioon küll soodustab hilisemat agressiivsust, ent 
teeb seda siis, kui  
– frustratsioon on tugev 
– kui frustratsioon on ootamatu või olemuselt abistav 
• Frustreeritud inimesed ei ründa reeglina frustratsiooni allikat, sest rünnak võib põhjustada halvakspanu  
 • Berkowitz (1989) väitis, et frustratsioon tekitab agressiivseid kalduvusi niivõrd, kuivõrd ta tekitab negatiivseid emotsioone. 
Viimaste teke on aga seoses tunnetusprotsessidega (näiteks võime takistusi pidada kas sihilikeks või 
juhuslikeks)  
 • Kui meid miski frustreerib, on otstarbekas rünnata frustratsiooni põhjustajat. Samas pole see alati võimalik või me ei suudagi 
põhjustajat tuvastada ja rünnak suunatakse asendusobjektile 
• Intensiivsele frustratsioonile ei reageeri inimesed valimatult, vaid vägagi valitult. See tähendab, et psüühikas töötavad teatud 
pidurdavad mehhanismid, mis kasutavad muuseas ka tunnetuslikke üldistusi  
• Berkowitz väidab, et tendents vihastada ja agressiivne olla on õpitud. Negatiivsed emotsioonid aktiveerivad viha ja agressiivsusega 
seotud mõtteid ja mälestusi, need omakorda valmistavad meid ette vihaks ja agressiivsuseks 
• Berkowitzi teooria tugevusteks on võime seletada, miks 
– teatud negatiivsed emotsioonid võivad vallandada viha ja agressiivsuse, ehkki need pole tingimata adaptiivsed 
– miks oma emotsioone  eristama  õppinud inimesed ei näita selliseid mittekohastumuslikke tendentse   
• Õpetades emotsioonide eristamist võib Berkowitzi arvates vähendada ühiskonnas avalduvat üldistunud agressiivsust ja suurendada 
kohastumuslikku reageerimist vastavalt kogetavale emotsioonile  
• Õpitud agressiivsuse kujunemisel on oluline roll mudelõppel (sotsiaalsel ehk vaatlusõppel) 
• Sotsiaalne õppimine toimub perekonnas, TV vaatamise kaudu ja mujal, ent see ei pea ilmtingimata agressiivsele käitumisele viima 
(õppimise tulemus võib olla ka mudelile  vastanduv ) 
• Uurimused vägivaldse sisuga  pornograafia  kohta osutavad, et selle vaatamine võib alandada meestel pidurdust seksuaalvägivalla 
suhtes 
• See tähenab, et üldiselt tuleks igasuguses massimeedias piirata vägivaldsete mudelite eksponeerimist ja luua õpiprogramme 
igasuguse vägivalla, sh ka seksuaalse vägivalla vähendamiseks 
Agressiivsuse tunnetuslik komponent 
• Tedeschi & Felson (1994) esitasid sunnitoimingute teooria, mis käsitleb kahjustamise sotsiaalseid funktsioone. Inimesed kasutavad 
ähvardusi ja karistusi teatud eesmärkide saavutamiseks või teatud väärtuste säilitamiseks   
• Seega ei ole sunnitoiming lihtsalt  reaktiivne , vaid kavatsuslik akt. Sunnitoimingutel on palju erinevaid vorme 
• Sunnitoiminguid tehakse kavatsusega teine nõustuma  sundida  ja selles kasutatakse sageli ähvardusi ja karistusi 
• Sunnitoimingu analüüs toob välja toimija, kes hindab infot ja langetab otsuseid. Teiseks on sihtmärgid ehk inimesed, keda toimija 
ähvardab või kes ei käitu toimija soovide kohaselt. Kolmas tegur sunnitoimingus on lõppeesmärk, mis paneb toimija teatud viisil 
mõtlema ja käitumisviiside üle otsustama  
• Sunnitoimingut pole vaja, kui sihtmärgi käitumine on toimija motiivide ja väärtustega kooskõlas. Sunnitoiming tekib vaid siis, kui 
teiste käitumine ei vasta toimija soovidele 
 • Sunnitoimingute hind koosneb neljast komponendist: Aktivatsioon ja tippsooritus ning agressiivsus ja viha  17
–  Võimaluse kulud (kas asi on väärt aga, pingutust ja energiat) 
– Potentsiaalsed halvakspanu kulud (kas sihtmärk paneb pahaks või nõustub) 
– Sunnitoimingu tegemata jätmise kulud (mõnikord võib sihtmärk  loobuda , selle asemel et nõustuda) 
– Kolmanda  osapoole  kulud (mis võivad olla suured ja õigustada toimingust loobumist)  
• Sunnitoimingu rakendamise oskuste olemasolu võib õigustada selle toimingu sooritamist  
• Sunnitoimingud võivad osutuda irratsionaalseteks, kuna inimesed on harva ratsionaalsed 
• Alkoholi ja kuritegelike sunnitoimingute vahel on tihe seos. Alkohol paneb inimesi otsuseid vastu võttes asjakohast negatiivset 
informatsiooni ignoreerima, mittearvestama ja pisendama. See tõstab neid endid palju soodsamasse valgusse 
• Sama juhtub lähenemis- ja vältimismotivatsiooniga alkoholi mõju all - lähenemismotivatsioon ei muutu, ent vältimismotivatsioon 
väheneb oluliselt ja sellest ei saada aru 
 • Teooria autorite arvates rakendavad inimesed alkoholi mõjul rohkem sunnitoiminguid, kuna nad ei suuda hinnata sunnitoimingu 
kulusid adekvaatselt 
 • Sunnitoimingute otsused käsitlevad sageli õiglust. Kui teatud lubadustest kinni pidada, saame me  uskuda  õiglasesse maailma, kus 
piisab teatud reeglite järgimisest                     
 • Üheks lihtsaks, kuid oluliseks reegliks on, et peame oma korda ootama, et saada seda, mida tahame. Käitumisreegleid saab mõista 
normidena, mille kohta arvatakse, et kes rikub neist üht, rikub kindlasti ka teisi  
• Õigluse reeglid ei sisalda mitte ainult normide lubamist vaid ka vastutust oma toimingute eest. Eri inimrühmadel on erinevad normid 
(nt abordi lubvatavuse /  lubamatuse  näide) 
• Ümberjagav õiglus käsitleb uskumust, et häbiväärset käitumist tuleks karistada 
• Normide rikkumised jaotuvad kolme klassi: 
– jaotav õiglus osutab ressursside, kohustuste ja jõupingutuste ning soorituse õiglasele jaotusele, on oluline töötajate rahulolu 
tagamisel  
– protseduuriline õiglus osutab protseduuridele, mida kasutatakse huvide konfliktide korral, mil kaks konflikti osapoolt  esitavad oma 
lood kolmandale 
– Interaktsionaalne õiglus osutab normidega nõustumisele, viisakusele ja austusele teiste suhtes. 
Interaktsionaalse ebaõigluse näiteks on lojaalsuse puudumine, teiste tunnetest mittehoolimine, isekus, vaenulikkus ja kokkulepetest 
mittekinnipidamine 
• Folger (1991): õigluse kõik kolm aspekti on tähtsad, kuna nad peegeldavad meie tajutud eneseväärtust. Rünnakut meie õiglustundele 
tajume kui rünnakut oma isiksuslike väärtuste vastu 
• Kuidas me otsustame mõne käitumise laiduväärseks pidamise üle? Seda teeme toimingute õigustamise kaudu 
• Kui tegevus on õiglane, ei pea me seda laiduväärseks, kui aga tegevus on ebaõiglane, peame seda laiduväärseks 
• Tegevuste agressiivseks hindamisel lähtume samast ebaõiglusest. Ebaõiglane tegevus on meie jaoks agressiivne 
 • Teiste inimeste kontrollimine on väga otstarbekas oma eesmärkide saavutamiseks ja väärtuste säilitamiseks 
• Psühholoogilise kontrolli teooria väidab, et vägivallaakti vallandab võimu (kontrolli) kaotuse oht. Vägivald teistsuguste (näiteks 
homode) suhtes peegeldab võimuvõitlust, sest teistsuguste soov vabaneda  kontrolli alt ähvardab olemasolevaid võimustruktuure ja 
ressursside jaotamise viise 
• Vägivalla vähendamine tähendab selles kontekstis avalikku õpetuskampaaniat, et ühe grupi võimupüüdlused ei pea tähendama, et 
teised sellest oma võimu kaotaksid 
• Poliitika seisneb võimu omandamises ja säilitamises. Poliitikud püüavad inimesi veenda, et ressursid on jaotatud õiglaselt ja et 
inimesi koheldakse õiglaselt ja seaduslikult. Seetõttu pole vaja imestada, et inimesed, kes ei tunneta õiglast ligipääsu ressurssidele, 
hülgavad poliitikud ja valitsused ning toimivad vägivaldselt  
• Sunnitoimingute teooria kohaselt tuleb agressiivsust mõista laiemas teiste üle kontrolli omandamise kontekstis. Nõustumise 
saavutamise võimaluste ahelas on agressiivsus viimaseks lüliks ja kui muid kontrolli vahendeid pole, muututakse agressiivseks ja 
vägivaldseks 
8. STRESS, EMOTSIOONID JA TERVIS 
• Stress on keerukas kehaliste ja subjektiivsete nähtuste  kompleks , millega inimesed reageerivad neid mõjutavatele teguritele ja 
sündmustele. Seejuures on oluline, 
– milliseid hinnanguid inimene neile mõjuritele annab 
– et paljudel juhtudel hinnatakse need mõjurid ähvardavateks 
– et neid mõjureid üldistatakse liigselt 
– et tekib ‘võitle-või-põgene’ reaktsiooni kestev aktiveeritus  
– et immuunsüsteemi toime pidurdub 
– et on raske keskenduda  
– et tekib negatiivne meeleolu, mis segab  toimetulemist 
– et tugev stress ja tema mõjud ei ole reeglina adaptiivsed  
Emotsioonid ja motivatsioon 
• Emotsioonide ja motivatsiooni omavaheline  seotus on saanud enesestmõistetavaks alles viimasel paaril aastakümnel ( Lazarus , 1991; 
Frijda, 1988)  
• XX sajandi 40. - 50. aastatel oli levinud ettekujutus, et vajadused tekitavad  tunge , mis ongi motivatsioon   
• 60. - 70. aastatel tegevuse motiveerimisele keskendudes sai selgeks, et vajadused on vaid tegevuse eelsoodumused, mitte neid 
motiveerivad põhjused. Motiividena hakati mõistma eesmärke (esialgu ajejõudude nime all) 
• Eesmärgid pikaajaliste tegevuste motiveerijatena näivad aga ebakindlad olevat - kord neid järgitakse, samas aga mitte 
• Ajapikku hakkas paistma, et pikaajaliste tegevuste püsivuse määrasid positiivsed emotsioonid ja nende katkemise negatiivsed 
emotsioonid, mis tegevusega kaasnesid 
 • Ähvarduste ja raskuste ees optimistlikud inimesed suudavad säilitada oma sihipärase käitumise, pessimistid ja eneses kahtlejad 
mitte (Seligman, 1990) 
• Eesmärkide saavutamiseks peavad inimesed õppima  juhtima  oma emotsioone, eriti eneses kahtlemist (Bandura, 1997) 
• Nii positiivsetel kui negatiivsetel emotsioonidel on tugev käitumisi  kinnitav  efekt. Lazarus (1991) ütleb:   Olulise eeldusena 
ellujäämiseks ja edenemiseks on loomad (ja inimesed sh) bioloogiliselt loodud püsivalt hindama oma suhteid keskkonnaga seejuures 
oma heaolu tähtsustades 
• Lazaruse  arvates on emotsioonides võimalik tuvastada suhete tuumikteemasid, sest emotsioonid on välja kujunenud meie suhetest 
keskkonnaga, on tunnetuslikud ja sageli kujutavad endast lihtsamate emotsioonide kombinatsioone 
Suhete tuumikteemad emotsioonides 
• Lazarus (1994) näeb emotsioonides järgmisi suhete tuumikteemasid: 
Viha -  alandav rünnak minu ja  minule  kuuluva vastu  
Ärevus -  kokkupuude  ebamäärase, eksistentsiaalse ähvardusega 
Hirm - kokkupuude vahetu, konkreetse ja kõikehõlmava füüsilise ohuga 
Süütunne - oma moraalse  kohuse  rikkumise tagajärg 
Häbi - suutmatus toimida oma egoideaali kohaselt 
Kurbus  - lõpliku kaotuse kogemine 
Kadedus - kellegi teise omandi ihaldamine 
Armukadedus - vimm kolmanda osapoole vastu teise isiku kiindumuse  kaotamise või ohustamise tõttu 
Vastikus - seedimatu objekti sissevõtmine (metafoorselt ka vastuvõtmatu idee omaksvõtt) või sellele liiga lähedal olek  
Rõõm - arvestatav edu eesmärgi saavutamise suunas 
Uhkus - egoidentiteedi soodustamine väärtustatava objekti või saavutuse kaudu 
Kergendus - eesmärgiga kokkusobimatu ja distressi tekitava olukorra lahenemine või möödumine  
Lootus - halvima kartmine, kuid parima igatsemine 
Armastus - tavaliselt (kuid mitte tingimata) vastastikuse kiindumuse ihalus või selles osalemine  
Kaastunne  - liigutatus teise kannatusest koos aitamissooviga 
• Lazaruse (1991) järgi sõltub emotsiooni kogemine meie hinnangust olukorrale, mis tähendab tunnetuse tähtsustamist emotsioonide 
tekkel 
• Olulised on ka enesestmõistetatavad isiksuseteooriad. Näiteks optimistlik mõtteviis teeb inimesi õnnelikuks, pessimism mitte 
• Stressi kogemise määr sõltub sellest, kas olukorda hinnatakse ähvardusena või väljakutsena 
Stressi määratlemine 
• Stressil  on seos ähvarduse või väljakutsega kohanemisega (Friedman, 1992) 
• Stressile  reageerimise  viis määrab ära selle, kas kogetakse negatiivset distressi või positiivset eustressi. Distressi  kogetakse 
ähvarduse puhul ja eustressi väljakutse korral  
• Nii ähvardus kui väljakutse on inimese enese hinnangu tulemuseks. Väljakutsena hinnatud situatsioonides valib inimene reeglina 
toimetuleva käitumisviisi 
• Hinnates olukorda ähvardavaks, ohustatakse sellega ka oma tervist. Tervise säilitamiseks tuleb stressiga toimetulekuviise õppida 
• Stressi seostatakse sageli evolutsioonilisest analüüsist  tuletatud  ‘võitle-või-põgene’ tüüpi reaktsiooniga 
Kestev ‘võitle-või-põgene’ tüüpi reaktsioon 
• Loomadel on ähvardusega seoses kaks võimalust - kas võidelda või põgeneda. Tänase inimese olukord on keerulisem 
• Nii võitluse kui põgenemise korral tuleb 
– kulutada palju energiat 
– säilitada olukorra hindamise võime 
– arvestada vigastuste ohuga 
• Stressireaktsioon näib neile kolmele tingimusele hästi vastavat: 
– energiavajadus tagatakse vere juurdevooluga lihastesse ja ajju, vereringesse vallandatakse glükoosi jms, jahutamiseks  tekib higi jne 
– kõrge aktivatsioonitase keskendab meie tähelepanu ainult elulisele 
– vigastuse vastu valmistumiseks toimub vere koostise muutumine ja toimeainete vallandumine  
• Tänapäevastes oludes pole meil reeglina kõiki neid muutusi eluliselt vaja, kuid need käivituvad stressi korral meil samamoodi kui 
meie kaugetel eellastel 
Stressi bioloogilised komponendid 
• Nii väljakutse puhul kui ka kontrolli kaotamise korral mobiliseerivad inimesed oma ressursid. Keha reageerib sellisel juhul 
sümpaatilise NS aktivatsiooni ja adrenaliini kontsentratsiooni tõstmisega veres 
• Sümpaatilise süsteemi aktivatsioon lubab meil viivitamatult füüsiliselt reageerida. Selle kiirreageerimise kestmist toetab 
neerupealiste säsis produtseeritav adrenaliin ja noradrenaliin 
• Teine, hüpofüüsi ja neerupealiste süsteem tagab ‘võitle-või-põgene’ reaktsiooni enese. Neerupealise koor produtseerib 
mineralokortikoide ja glükokortikoide  
• Tüüpiliselt reageerivad mõlemad süsteemid koos, ent mõnel adaptiivse käitumise juhul (nt kontrolli  taastamise  katsete korral) ka 
sõltumatult 
Hüpofüüsi ja neerupealiste reaktsioonid 
• Hüpotalamus aktiveerib hüpofüüsi ja neerupealiste süsteemi kortikotropiini vallandavat tegurit (CRF) produtseerides 
• CRF stimuleerib hüpofüüsi esisagarat, mis omakorda vallandab adrenokortikotroopset hormooni ( ACTH ) 
• ACTH on oluline reaktsioonides ähvardatavatele stiimulitele  
• ACTH stimuleerib neerupealise koort; see produtseerib glükokortikoide, mille rohkuse korral lõpetatakse ACTH  eritus  
 • ACTH nõristub umbes 10 sekundit peale stressi tekitanud sündmust, seega väga aeglaselt NS toimega võrreldes. ACTH stimuleerib 
rasvhapete vallandamist ja glükoosi kasutamist, mis on vajalikud energiaallikad ähvardusele intensiivse 
lihasaktiivsusega reageerimisel  
• Glükokortikoidid on aktiivsed palju kauem kui ACTH, panustades teatud stressijärgsetesse reaktsioonidesse (kaalukaotus, maomahla 
eritus, kehatemperatuuri muutus jms) 
• Kestev stress näib katkestavat neerupealiste süsteemi töö 
• Paralleelselt ACTH-ga vallandub hüpofüüsist beeta-endorfiini, mis tagab stressiaegse  analgeesia . Lisaks tekitavad endorfiinid 
hüvitusringete virgatsainete kontsentratsioone tõstes eufooriat 
• Endorfiinide  eritumise  käivitavad nii füüsilised (näiteks elektrilöök) kui ka psüühilised stressorid  (näiteks hirm) 
• Viimane asjaolu aitab seletada stimulatsiooni otsiva käitumise (langevarjuhüpped, alpinism, benjihüpped jms) hüvitavat mõju, mis 
selliseid käitumisi korduvalt kasutama õhutab 
Stressi, distressi ja toimetulekuga seotud sisenõrenäärmed 
Stress ja immuunsüsteem 
 • Näib, et stress lülitab immuunsüsteemi välja, tehes meid eriti nakkustele ja külmetustele vastuvõtlikumaks (Cohen jt, 1998)  
• Ka ollakse veendunud stressi ning vähihaiguse seostes 
• Immuunsüsteem koosneb kahest osast - mittespetsiifilisest (kaasasündinud) ja spetsiifilisest (omandatud) osast 
• Mittespetsiifiline  immuunsüsteem reageerib kiiresti ja üldistatult igasuguste sissetungijate vastu  
– baktereid hävitavate limaskestade omaduste abil ja  
–  fagotsüütidega, kes õgivad ning lammutavad võõrkehi (fagotsütoosi käigus) 
• Spetsiifiline immuunsüsteem toimib kahel viisil: 
– rakuliselt vahendatult T-lümfotsüütide (valgete  vereliblede ) abil ja 
– antikehadega vahendatult B-lümfotsüütide abil  
• Rakuliselt vahendatud võitluses õgib makrofaag (suur fagotsüüt) mikroorganismi ja ‘eksponeerib’ selle antigeene oma pinnal. 
Viimastega kokkusobiva retseptoriga T- rakk ‘tunneb’ sissetungija ära ja hakkab paljunema, et hävitada kõik seda liiki  sissetungijad  
või viimastega nakatatud keharakud 
• Antikehade poolt vahendatud võitluses seob B-lümfotsüüt end võõrantigeeniga, millele  sobivat  retseptorit ta omab. Seejärel hakkab 
B-rakk paljunema, tootes mikroorganismi tapvaid retseptormolekule - antikehi, mis otsivad vastavaid 
võõrantigeene ja hävitavad neid omavaid organisme   
• Erinevalt mittespetsiifilisest immuunsüsteemist töötab spetsiifiline väga aeglaselt, kuid olles kord juba rünnanud võõrorganismi 
vastu võidelnud, omavad T- ja B-lümfotsüüdid selle kohta mälu ning järgmine kord reageerivad juba kiirelt 
• Eelöeldu seletab ära ka kaitsepookimise mehhanismi: kaitsepookimisel nakatatakse organism tahtlikult väikese koguse 
mikroorganismidega, mille vastu B- rakud kujundavad välja kaitsvad antikehad ja T-rakud nakatavat mikroorganismi ning nakatatud 
keharakke tapvad rakuliinid  
• Stressi mõju immuunsüsteemile on negatiivne, selle tööd pärssiv, ent selle mõju olemus on seni üpris ebaselge 
• Stressi immuunsüsteemi pärssiva mehhanismi üheks võimalikuks lüliks on glükokortikoide ja noradrenaliini  siduvad retseptorid B- 
ja T- lümfotsüütide rakumembraanidel. Teised immuunsüsteemi pärssiva mehhanismi lülid on seni 
tundmatud 
• Inimestel on korduvalt leitud, et immuunsüsteemi mõjutavad ebasoodsalt nii akuutsed kui kroonilised stressorid  ( Mayer  jt, 1994) 
 • Immuunsüsteemi käivitumisest jõuavad ajju nii närvisignaalid kui keemilised signaalid. Sel puhul muutub noradrenaliini 
kontsentratsioon hüpotalamuses ning produtseeritakse CRT-I 
• Immuunsüsteemi käivitumisel on leitud valutundlikkuse tõusu 
• Eeldatavasti on immuunreaktsioonid ning stressireaktsioonid omavahel seotud kahesuunaliste mõjudega, mille otstarbeks peaks 
olema tagada elusolendile  soodus lõpptulemus 
• Eelnenu näiteks oleks põletikuline protsess kui tüüpilisim mittespetsiifiline immuunreaktsioon 
• See reaktsioon on täpselt lokaliseeritud, takistamaks nakkuskandjate levikut mujale ja toimub kaheastmeliselt (põletik kestab 1-2 
tundi, sellele järgneb 8-12 tunni möödudes akuutne  faas)  
• Akuutses faasis võideldakse patogeenidega ning likvideeritakse nende kasvuks vajalikud toitainetevarud, sünteesitakse koetükke 
hävitavaid valke ja tekitatakse palavik. Palaviku tekitab kehatemperatuuri reguleeriv hüpotalamus 
• Palavik soodustab kudede parandamiseks vajalikke ensüümreaktsioone ja lümfotsüütide hulga  suurenemist , kuid pidurdab 
ebasoovitavate mikroobide paljunemist 
• Immuunreaktsiooni akuutses faasis on tegemist ka liikumise piiratusega, mis soodustab paranemist 
• Stressi korral toimub kehas energia ümberjaotamine. Üldistatult võib väita, et energia suunatakse ellujäämiseks vajalikele 
käitumistele ja võetakse ära hetkel vähemolulistelt funktsioonidelt, nt seedimiselt 
• On loogiline oletada, et stressi korral võetakse energiat ära ka immuunsüsteemilt ja vähendatakse valutundlikkust 
• Kui stressireaktsiooni korral on pakiliselt vaja energiat ellujäämiseks, peavad energiaga varustamise süsteemid selleks 
mobiliseeritud saama 
• Neid süsteeme mobiliseerivad samad glükokortikoidid, mis reguleerivad põletikulisi protsesse. Põletikulised protsessid on 
evolutsiooniliselt vanemad kui ‘võitle-või-põgene’ reaktsioonid 
• Arvatakse, et evolutsioonilises arengus kasutatakse vanu süsteeme uutel eesmärkidel. Nii võib oletada, et ‘võitle-või-põgene’ 
reaktsioonid võtsid tekkides kasutusele juba olemasoleva põletikusüsteemi (Mayer jt, 1994) 
 • Oluline muutus seisnes selles, et süsteem reageeriks silmapilkselt, mitte 8 -12 tundi hiljem, mil põletikuprotsessi akuutne faas 
normaalselt algab   
• See oletus tähendaks, et meie immuunreaktsioon on stressireaktsiooni kontrolli all. Sellist lahendust võib pidada evolutsiooni 
ebasoovitavaks kõrvalnähuks, aga võib ka optimistlikumalt võtta 
• Kuna lisaks käitumise ja immuunsüsteemi seostele on olemas ka mõtlemise ning immuunsüsteemi seosed, võime seda võimalikku 
puudujääki mõtlemise ja muu tunnetusega korvata 
• Õppides stressi korral õigesti mõtlema ning käituma, saame immuunsüsteemi mõjutada soovitavas suunas  
• Seega võimaldavad stressi adekvaatsed õpitud ja tunnetuslikud komponendid immuunsüsteemil täita neid funktsioone, milleks ta 
loodud oli  
•  Andes endale aru, et praegu on oletused stressi ja immunsüsteemi seostest valdavalt tõenditega kinnitamata, tuleb enamust siinseist 
spekulatsioonidest väga esialgseiks pidada 
Stressi õpitud komponendid 
• Selles kontekstis käsitleme ainult lühikesi stressiepisoode. Lühiajaline stress seostub reeglina kas ähvardusega meie eksistentsile või 
sensoorse ülekoormusega 
• Sedasorti stress on väga raskesti ärevusest eristatav. Oluline vahe on siiski selles, et ärevus on valdavalt seotud oletatava tuleviku 
prognoosimisega, kuna stress on nüüd ja praegu avalduv pinge  
• Uurimused on näidanud, et ebameeldivad sündmused põhjustavad stressi palju tõenäolisemalt juhul, kui nad on ette ennustamatud 
• Kuna ellujäämiseks on kasulik muutumatus, sündmuste ette ennustatavus, peaksime me muutuste suhtes üsna tundlikud olema 
(Dozier, 1998)  
• Sündmuste ette ennustamatusest põhjustatud stress tekitab katseloomadel mitmeid ebasoodsaid tagajärgi 
• Etteennustamatus tekitab kõrgemad kortikosterooni tasemed, tõsisemad maohaavad , suurema kaalukaotuse, glükoosi ja rasvhapete 
kontsentratsiooni muutused ning südamelihase düsfunktsioonid ennustatavate stressoritega 
võrreldes  
• Etteennustamatuse uurimisel on keskendutud kolmele peamisele tegurile, mis mõjutavad seda, kas ebameeldiv sündmus stressi 
tekitab. Nendeks on 
– stressi tunnuste eristatavus 
– toimetulekureaktsiooni kättesaadavus 
– korduvad kogemused ebameeldiva stiimuliga 
• Stressi  vahelduva  esinemise korral seisneb kasu stressi saabumise etteteadmisest selles, et valmistada organism stressiks ette vahetult 
selle saabumise eel ja lõõgastada peale stressi möödumist 
•  Weiss (1970) leidis, et ette ennustamatud elektrilöögid tekitasid katseloomadele rohkem stressi kui prognoositavad 
• Mitmes uurimuses pole aga üldse leitud, et stressori etteteatatud saabumine stressi alandaks. Averill (1973) arvas, et etteteatamine 
tekitab vähem stressi ainult siis, kui ette ennustatav on see, millal lõõgastuda saab 
• Kui  ahvid olid katses, kus stressorit sai vältida või mitte, osutus nende  vereplasma  kortikosterooni tase kõrgemaks siis, kui loomad 
stressorit vältida ei saanud
• Kui soovitakse stressi leevendada, peab toimetulekukäitumine lihtne olema (Weiss, 1971). Ka igapäevaelus kehtib reegel, et meil on 
vähem stressi, kui teame, mida ja kuidas teha 
• Rakendusliku klienditeenindustreeningu keskmeks on selgitus , et ebameeldivusi kogenud kliendil on õigus vihane olla, ent see viha 
pole suunatud klienditeenindajale isiklikult. Aktsepteerides kliendi viha peab teenindaja pöörama 
viimase tähelepanu probleemi lahendamisele ja see võib kliendi muuta probleemi lahendamiseks koostöövalmiks 
• Uurimused on näidanud, et akuutne stressireaktsioon eemaldab  ajust  noradrenaliini. Selle tulemusena on katseloomadel peale 
akuutset stressi madal õppimisvõime 
• Korduv stressori esitus alandab stressireaktsiooni ainult siis, kui psühholoogiline kaasahaaratus on vähenenud. Näiteks 
langevarjurite katehoolamiinide  eritumine  jääb kõrgeks ka korduvate hüpete puhul, sest langevarjuhüpped nõuavad pidevat tähelepanu 
ja keskendumist 
• Teisiti öeldes: Kui ülesanne nõuab kõrget psühholoogilist valmisolekut, jääb stressireaktsioon tugevaks  ka korduva harjutamise 
korral 
• Stressori eelnevat  esitamist  kasutatakse sageli treeningutel selleks, et treenitud isik hiljem tegelikkuses stressi mõju all tõhusalt 
tegutseda suudaks  
• Kõigil sellistel treeningujuhtudel (nt sõduritel, lenduritel, alpinistidel jt) on eesmärgiks stressireaktsiooni  treenimine  ja inimesele 
stiimuli kui potentsiaalse stressori olemuse hindamise õpetamine. Seejuures osad stiimulimustrid peavad 
stressi esile kutsuma ja teised mitte 
• Õppides stressile reageerimist on kasulik järgida kaht põhimõtet: 
– Õpi ära ettekirjutatud reeglite kogum otsuste tegemiseks stressi mõju all 
• Stressi mõju all tehakse vääraid otsuseid, sest ignoreeritakse lihtsat nõuet kaaluda kõiki alternatiive. 
Selle vältimiseks õpetatakse inimesi täpselt reeglite kohaselt tegutsema 
– Õpi koheselt mitte reageerima 
• Stress katkestab automaatseid või harjumuslikke käitumisi. Inimesed töötlevad informatsiooni kahe süsteemi abil, millest üks on 
kiire ja ebatäpne (emotsionaalne) ning teine detailsem,  aeglasem  ja täpsem ( ratsionaalne ). Stressi surve all püüavad inimesed 
reageerida kiiresti, kuid emotsionaalselt ja ebatäpselt, mis võib aga tuua rohkem negatiivseid tagajärgi kui kaalutletud, läbimõeldud ja 
veidi aeglasem tegutsemine 
• Ohuolukordades toimetulemiseks tuleb õppida neid käitumismustreid, mida hiljem  tegelikus ohuolukorras automaatselt kasutada 
saaks. Nii treenitakse lendureid lennusimulaatoril ja lennujuhte lennuvälja ja õhuruumi simulaatoreil ning sõdureid lahingut 
simuleerivail õppustel  
• Igapäevaelus on sisukaks soovituseks mitte reageerida stressi korral kiirustades, vaid toimida vastavalt ratsionaalse 
infotöötlussüsteemi poolt ette valmistatavatele lahendustele 
• Stressireaktsioonid käivituvad mitmesuguste psühhosotsiaal- sete  stiimulite mõjul. Kuna need on meie igapäevase elu lahutamatud 
osad, võivad nad tekitada kestvaid stressireaktsioone 
• Stokols (1992) väitis, et organisatsiooni füüsilised ning sotsiaalsed tegurid võivad kallutada selle liikmeid kroonilise konflikti ja 
terviseprobleemide tekkele  
• Autori väitel tuleb füüsilisele ja sotsiokultuurilisele keskkonnale organisatsioonides suurt tähelepanu pöörata 
• Kuigi optimistlikud, sitked ja kõrge  enesehinnanguga  inimesed on stressist  vähem mõjutatud, ei pruugi neist omadustest piisata 
tööga seotud stressi vältimiseks  
• Võistluslikult orienteeritud inimesed võivad reageerida stressile ebatõhusalt - eitavalt ja käitumuslikult ning vaimselt mitteseostatult, 
madalaid toimetulekuoskusi üles näitavalt, sotsiaalset toetust mitteotsivalt ja mitteadaptiivselt  
• Eeltoodu tõttu pole imekspandav, et võistluslikku õhkkonda loovates ettevõtetes on töötajate tervis halb  
• Vastastikustele suhetele ja ühistööle orienteeritud ning teiste tundeid ja vajadusi arvestavad inimesed kogevad tööl teistest väiksemat 
stressi 
• Samad põhimõtted kehtivad ka abielusidemete, perekonna toimimise, sõpradega suhtlemise ja juhuslike suhete korral 
Stressi tunnetuslikud komponendid  
• Lazarus jt on loonud kõikehõlmava teooria stressi tunnetuslike tegurite kohta. Selle teooria kohaselt tagab inimese poolt sündmusele 
antav hinnang nii stressireaktsiooni määra kui ka stressiga toimetulekuks kasutatava  toimetulekustrateegia 
• Hinnang toimub kaheastmeliselt. Esmane hinnang selgitab välja, kas stressitekitav sündmus kujutab endast kahju/ kaotust, ähvardust 
või väljakutset. 
• Kahju/ kaotus on juba toimunud, ähvardus osutab võimalikule eelseisvale kahjule/ kaotusele ja väljakutse osutab potentsiaalsele 
arengule, meisterlikkuse tõusule või kasule/ saavutusele. Selline lähenemine osutab selgesti inimese ja situatsiooni vastastikusele 
mõjule stressireaktsiooni puhul 
• Teisene hindamine seisneb oma toimetulekuressursside ja võimaluste hindamises 
peale esmase hindamise  toimumist   
• Toimetulekuressursside sekka tuleb lugeda nii füüsilised, sotsiaalsed, psühholoogilised kui ka materiaalsed ressursid: 
– füüsilised ressursid    = tervis ja energia 
– sotsiaalsed ressursid    = perekond ja sõbrad 
– psühholoogilised ressursid =  enesehinnang ja probleemi lahendamise oskused 
– materiaalsed ressursid    = raha, elamispind, tehnika jms 
• Lazaruse järgi kujutab  toimetulek endast tunnetuslikke ja käitumuslikke 
jõupingutusi keskkonna ja indiviidi vastastikuse mõju poolt kujundatud 
stressitekitavate seesmiste ja väliste nõudmistega hakkamasaamiseks 
• Toimetulek stressitekitavate nõudmistega realiseerub kas neist üle olles, neid vähendades või neid taludes. Selle definitsiooni 
kohaselt on toimetuleku näitajateks tehtavate jõupingutuste olemus, mitte nende tulemus  
• Lazaruse teooria eristab selgelt probleemile suunatud toimetuleku ja emotsioonile suunatud toimetuleku 
• Probleemile suunatud toimetulek seisneb probleemi lahendamise käitumise kasutamises stressitekitava vastastikuse mõju 
konstruktiivseks lahendamiseks 
• Emotsioonile suunatud toimetuleku korral keskendume me hoopiski stressi sümptomide kontrollimisele 
• Arvatakse, et parimaks lahenduseks stressi puhul on probleemile suunatud ja emotsioonile suunatud toimetuleku kombineerimine 
(Terry & Hynes, 1998) 
• Kas inimene valib probleemile või emotsioonile suunatud toimetuleku, sõltub sellest, kas ta hindab olukorda kontrollitavaks ja kas 
olukord seda ka tegelikult on  
• Tegelikkuses on palju asjaolusid, mis võivad teha olukorra kontrollitavaks või kontrollimatuks  
• Mõnikord võib inimene olukorra kontrolli või kontrollimatuse suhtes olla ekslikel arusaamadel ja pidada kontrollimatuks 
kontrollitavat olukorda või vastupidi 
• Eksamite näitel võib öelda, et üliõpilased hindavad eksamite eel neid kas väljakutse või ähvardusena (Folkmann & Lazarus, 1985)  
• Eksamit väljakutsena hinnates kujunevad üliõpilastel: 
– probleemilahendusele kohased käitumised (süstemaatiline õppimine) ja 
– positiivsed emotsioonid (elevus, innukus, lootusrikkus)  
• Seega teostub korraga kaks nähtust - nii õige ja otstarbekas tegevus kui ka selle tegevuse  motiveerimine  emotsioonidega 
• Sündmuse ähvardavaks hindamisel tekivad negatiivsed emotsioonid 
• Negatiivsed emotsioonid teadvustavad inimesele, et miski on valesti (vähemalt nii negatiivsete emotsioonide otstarbest tüüpiliselt 
arvatakse) 
• Selles olukorras kalduvad inimesed negatiivsele emotsioonile keskenduma ning sellega toimetulekuks kulutatud aeg ja jõupingutus 
eemaldavad neid probleemi lahendamisest 
• Inimesed hindavad situatsiooni ähvardavaks siis, kui tajuvad seda kontrollimatuna  
• See asjaolu viitab inimesi ähvardusega tööle motiveerimise kasutusele või pigem kahjule - ähvardusega motiveeritavad hakkavad 
pigem oma negatiivsete emotsioonidega tegelema kui tõhusalt töötama 
• Olukordade puhul, mis pole meie poolt kontrollitavad, on parimaks lahenduseks seda asjaolu aktsepteerida, mitte aga eksitavalt 
kontrollitavaks hinnata 
 • See tundub küll halva soovitusena, ent mis juhtuks siis, kui inimene teeb korduvaid katseid kontrollida kontrollimatut olukorda? 
Selle kohta on järgnev näide tuumajaama lähedal elavatest inimestest 
• USA Three Mile Islandi tuumajaama radioaktiivse lekke piirkonnas elanud probleemile keskendunud inimestel tekkis enam 
psühholoogiliste häirete sümptome kui emotsioonile keskendunud inimestel (Collins, Baum  & Singer, 1983)  
• Näib, et tajutud kontrolli tunne soodustab pikaealisust. Vähema ja suurema elanikepoolse kontrolli võimalustega hooldekodude 
elanike võrdlusel selgus, et viimastes olid vanurid aktiivsemad, õnnelikumad, vähem stressis (madalama 
kortikosteroidinivooga), tervemad ja poole madalama suremusega kui vähese isikliku kontrolli võimalusega  hooldekodus  (Rodin & 
Langer, 1977)  
Stressi ohjeldajad 
• Stressi ohjeldajad on meetmed, mis stressireaktsiooni  leevendavad . Frankenile meeldib ka neid otsida nii bioloogiliste, õpitud kui ka 
tunnetuslike tegurite seast  
• Evolutsioonilise psühholoogia põhimõtete kohaselt on inimene arenenud sotsiaalse olevusena, kellele on kaasa sündinud omadus 
otsida teistelt inimestelt mitte ainult abi, vaid ka toetust ähvarduse korral 
• Autorid on välja toonud kolm sotsiaalse toetuse vormi (Schwarzer, Dunkel -Schetter, & Kemeny, 1994;  Vaux , 1992): 
– Emotsionaalne toetus (intiimsus ja usaldus), mis võib tulla perekonnalt, sõpradelt, abikaasalt või partnerilt, vabatahtlikelt ja kiriku 
esindajailt 
– Käegakatsutav abi (abi ja teeninduse tagamine), mis seisneb selliste esmavajalike asjade nagu riietuse, toidu, peavarju pakkumises 
ning abis majapidamistöödel  
– Mitteametlik abi (nõuanded ja tagasiside), mille sisuks on nõuanded enese eest hoolitsemiseks ja andjaks empaatiliselt kuulav isik 
Stressi bioloogilised ohjeldajad 
• Sotsiaalsete suhete stressi alandav iseloom sõltub sellest, kas kontakt on vabatahtlikult pakutav või kohustuslik (ametlik). Ainult 
kohusetundest  aitamine  ei alanda aidataval stressi (Bolger & Eckenrode, 1991) 
• Eysenck (1988) leidis, et inimesed, kes väldivad sotsiaalse toetuse otsimist, on vastuvõtlikud mitmesugustele somaatilistele 
haigustele, eriti vähihaigusele 
• Eysenck nimetab neid takistava (repressiivse) isiksusega inimesteks, keda iseloomustab tendents end pidevalt kaitsta negatiivsete 
emotsioonide, eriti viha ja ärevuse eest ja samas oma distressi eitada 
• Repressiivsetel isiksustel on raskusi inimsuhetes, nad näivad olevat hõivatud teistega seotuse küsimustega ja häiritud sõltuvuse 
tunnetest ning ambivalentsusest suhetes (Bonanno & Singer, 1990) 
 • On leitud, et sotsiaalsel toetusel on soodsad mõjud: 
– südame- veresoonkonnale 
– sisenõresüsteemi tööle (nt katehoolamiinidele) 
– immuunreaktsiooni tugevdamisele 
• See tähendab, et hea tervise nimel peavad inimesed õppima teistelt emotsionaalset toetust otsima ja olema avatud võimalikule 
pakutavale toetusele 
• Mõned  arvavad , et leina saab kompenseerida tugeva sotsiaalse toetuse võrgustikuga, kuid teised autorid ei usu sellesse ja on 
seisukohal, et kiindumuseteooria kohaselt ei saa keegi lähedase surma korral  leinaja  emotsionaalset üksildustunnet kompenseerida 
• Küll on leitud, et kui inimesed leiavad teise surmas mõtte edasi elamiseks, paraneb nende immuunreaktsioon ja üldine tervis (Taylor, 
Kemeny, Reed, Bower, & Gruenewald, 2000) 
Stressi õpitud ohjeldajad 
• Horowitz  (1979) väidab, et stressile vastu pidamiseks peame suutma vältida igapäevaste  stressorite  ülekaalukat survet ja tegelema 
erinevate kontrollioperatsioonidega, mis lubavad meil stressi talutavates piirides hoida 
• Selleks tuleb stressitekitav info jaotada osadeks nii, et oleksime suutelised sellega tükkhaaval hakkama saama. Selle protseduuri 
ebaõnnestumise korral tekib meil info tohutu ülekoormus, mille tagajärjeks on täielik kokkuvarisemine  
• Epstein & Meier (1989) märkisid, et on raske leida inimeste universaalseid toimetulekukäitumisi või nende stiile, mida Lazaruse 
teooria eeldab. Epsteini teooria kohaselt tulevad stressiga tõhusamalt toime need inimesed, kes probleemide tekkimisel mõtlevad 
konstruktiivselt ning rohkema stressi all kannatavad destruktiivselt mõtlevad inimesed  
• Epsteini kognitiiv- kogemusliku minateooria ( CEST ) kohaselt on inimestel kolm igapäevaeluga toimetulekut tagavat süsteemi: 
– ratsionaalne süsteem, mis jämedates joontes vastab kooli-intelligentsusele ja ennustab inimese õppimishindeid 
– kogemuslik süsteem, mis tagab hea vaimse ja füüsilise tervise, head suhted ja edu tööl 
– assotsiatsionistlik süsteem, mis avaldub muutunud teadvuseseisundite korral  
• Epstein & Meier (1989) lõid konstruktiivse mõtlemise küsimustiku, mis sisaldab toimetuleku globaalset aspekti ja kuut spetsiifilist 
skaalat : 
– emotsionaalse toimetuleku skaala - käitumusliku toimetuleku skaala 
– kategoorilise mõtlemise skaala  - ebauskliku mõtlemise skaala 
– naiivse optimismi skaala   - negatiivse mõtlemise skaala 
 • Emotsionaalse ja käitumusliku toimetuleku skaalad on head toimetuleku ennustajad, vastates Lazaruse teoorias  
         (a) emotsioonidele keskendunud ning  
         (b) probleemile keskendunud toimetulekule  
• Ülejäänud neli skaalat mõõdavad mitteadaptiivset mõtlemist 
• Uurimuste tulemused ütlevad, et adaptiivseks käitumiseks peame täpselt mõtlema, 
kuid mitteadaptiivsetest mõtlemisviisidest 
– kategooriline  mõtlemine kujutab endast mustvalget mõtlemist, mis iseloomustab jäiku ja sallimatuid inimesi 
– ebausklik mõtlemine on irratsionaalne , mille puhul usutakse, et teatud käitumine või ütlemine annab kindla tulemuse 
– naiivne  mõtlemine seisneb oletuses, et edu saavutamiseks pole vaja muud, kui mõelda positiivselt 
– negatiivne mõtlemine on tendents oodata halvimat, mille puhul rakenduvad iseeneslikult (prohvetlikult) täituvad ennustused 
• Nii head kui halvad konstruktiivsed mõtlejad reageerivad positiivsetele tulemustele positiivselt ja optimistlikult. Konstruktiivse ja 
destruktiivse mõtlemise erinevused avalduvad ainult negatiivsete tulemuste käsitluses 
• Destruktiivselt mõtlejad teevad negatiivse tulemuse saamisel üldistavaid järeldusi oma mina kohta. Nende enesehinnang langeb, nad 
on depressiivsed ja abitu hoiakuga tulevase soorituse suhtes. Täpselt samad sümptomid iseloomustavad depressioonis olevaid inimesi 
• Destruktiivse mõtlemise lätted võivad Epsteini arvates olla seotud minaskeemiga enesestmõistetavas minateoorias 
• Kui halva soorituse eest jäetakse laps armastusest ilma või kui armastus on tehtud heast  sooritusest sõltuvaks, kujuneb lapsel osana 
minateooriast uskumus, et vead või halb sooritus põhjustavad armastusest ilmajätmise.  
 • Kuna armastusest ilmajäämine on lapsele üks laastavamaid kogemusi, osutub kehv sooritus lapse jaoks palju tähendusrikkamaks kui 
ta olema peaks. Isegi täiskasvanuna on meil tihti raskusi õigemini reageerima õppimisega isegi siis, kui 
mõistame, et meie reaktsioonid on kohatud  
• Pole selge, miks meil on raske seda uskumust ümber õppida ja ratsionaalsemaga  asendada . Oletatakse, et kogemuslik süsteem ei 
tööta loogikaseaduste kohaselt ja muutus nõuab midagi enamat kui lihtsalt oma probleemi allika mõistmist 
• Laboratoorsed uuringud näitasid,et ülesannetes tehtud vigadele osutamise korral tekkis mittekonstruktiivsetel mõtlejatel rohkem 
negatiivseid mõtteid ja negatiivseid emotsioone kui konstruktiivsetel mõtlejatel. Ka stressi füsioloogilised näitajad olid 
neil teistest kõrgemad 
Konstruktiivselt mõtlema õppimine 
• Epsteini arvates seisneb mittekonstruktiivsete mõtlejate panus oma stressi suurendamisse väliste stressorite puudumise korral 
spontaansete negatiivsete mõtete genereerimises ja väliste stressorite olemasolul nende hindamises tegelikust ähvardavamaks 
• Konstruktiivselt mõtlema õppimise põhjendamiseks lähtub teooria seisukohast, et  destruktiivne  mõtlemine keskendub negatiivselt 
nii oma minale kui ka ümbritsevale maailmale 
• Tulemusena näeb destruktiivselt mõtleja ennast ebaadekvaatsena ja ümbritsevat maailma ähvardavana  
• Need kaks on erinevad, kuid tugevasti seotud tendentsid ja nende ühiseks aluseks on enesestmõistetavad (isiksuse) teooriad oma 
võimete kohta maailmaga toime tulla 
• Igasugune käitumine on vastastikuste suhete loomine ennast ümbritseva keskkonnaga. Edukaks interaktsiooniks on vaja nii enda 
võimete kui ka keskkonna poolsete väljakutsete hindamist 
• Edukaks toimetulekuks on vaja uskuda, et suudame edu saavutada ja teiseks õppida oskusi, mis võimaldavad edu saavutada
• Paljud inimesed ei tee kunagi jõupingutusi nende oskuste  arendamiseks , sest nad ei usu, et edu saavutada võivad 
• Seega on edu saavutamise esimeseks sammuks positiivsema hoiaku loomine oma keskkonnaga toimetuleku võimete suhtes 
• Edu saavutamise teiseks sammuks on maailma nägemine võimalusena ja pigem naudingute kui ähvarduste ja valu allikana   
• Paljud psühholoogid usuvad, et mõtlemisstiilid on kujunenud harjumused. Kui nad seda on, saame neid ka muuta ja 
konstruktiivsemalt mõtlema hakata 
• Mõtlemisstiili käsitlemine harjumusena aitab mõista, miks meil on nii raske oma mõtlemisviisi muuta.  
• Peale korduvaid oma mõtlemise muutmise katsetusi võib see lõpuks siiski õnnestuda ning maailm võib hakata meile senisest erineva 
ja parema paigana tunduma   
Emotsioonidele keskenduvad õpitud toimetulekustrateegiad 
• Frankeni arvates kuuluvad nende strateegiate hulka  meditatsioon , lõdvestumine, kehalised harjutused ja biotagasiside treenimine 
• Transtsendentaalse meditatsiooni (TM)  buum  USAs toimus Maharishi Mahesh Yogi algatatuna XX sajandi 60-l aastail. Sama ‘laine’ 
levis üle Eesti 90-te aastate algul umbes aasta jooksul 
• Teaduslikud tõendid TM universaalse kasulikkuse ja ühiskonna paremaks muutmise kohta kas puuduvad või ei kannata mingit 
kriitikat, ehkki pretensioonid selleks on suured 
• Samas on ilmne, et mediteerimisel on kindlalt inimese ärevust ja stressi alandav toime 
• Franken esitab lk 259 Golemani (1976) mediteerimisjuhendi, mis ei põhine ühelgi religioossel ega filosoofilisel alusel 
• Mediteerimise positiivset mõju on näidatud vererõhu langetamisel ja hapnikutarbimise vähendamisel (Benson &  Wallace , 1972) ja 
peavalu, külmetuste ning unetuse korral (Wallace, Benson, & Wilson, 1971)  
• Kortisooli taseme alanemine osutab, et mediteerimine langetab endokriinsüsteemi adrenokortikaalset aktiivsust 
• Golemani (1976) arvates mõjub eriti  soodsalt  mediteerimine peale stressitekitavaid sündmusi, leevendades nii koheselt stressi 
negatiivseid mõjusid. Nii ei teki nende mõjude kuhjumist ja see on oluline, sest kõige kahjustavamad näivad olevat pikaajalise stressi 
mõjud 
• On korduvalt näidatud, et meditatsiooniga võrreldavaid stressi alandamise nähte võib saavutada lõõgastumisega 
• Lõõgastumiseks on loodud mitmeid spetsifilisi  meetodeid  nagu autogeenne treening, progresseeruv lihaslõdvestus jt
• Kehalised harjutused alandavad ärevuse ja stressi kehalisi mõjusid, ent mitte tingimata kognitiivseid 
• Schwartz , Davidson, & Goleman (1978) arvavad, et kehalisi harjutusi tuleks kombineerida lõdvestusega 
• Samas on andmeid, et hea kehaline vorm vähendab elustressi negatiivseid mõjusid tervisele (Brown, 1991; Dubbert, 1992) 
• Osalt võib põhjuseks olla see, et kehalised harjutused leevendavad negatiivset meeleolu (Mondin jt, 1996), mille kohta on teada, et 
see nõrgendab immuunreaktsiooni (Salovey jt, 2000)  
• Biotagasiside avastati, kui leiti, et operantse tingituse protsessid mõjutavad autonoomse NS tahtmatuid reaktsioone 
• Reeglina ei suuda inimesed oma autonoomse NS funktsioneerimist tahtlikult kontrollida, ent harjutamisega on võimalik sellist 
kontrolli teatud määral saavutada 
• Biotagasiside korral kasutatakse autonoomse NS erinevate reaktsioonide kajastusi ( pulss , vererõhk, EMG, EKG, EEG, naha 
elektrijuhtivus jm) visualiseeritult või kuuldavaks muudetult keha või selle osade teadlikuks ja tahtlikuks lõõgastama 
õppimiseks 
• Biotagasiside lõõgastavad mõjud on arvestatavad, ent meetodi efektiivsus stressi leevendajana ei ole piisavalt selge. Seetõttu 
kasutatakse seda sageli koos teiste meetoditega 
Stressi leevendamise tunnetuslik komponent 
• Lapsepõlves psühholoogilisi traumasid saanud isikud haigestuvad sagedamini, kui nad oma traumadest kellelegi ei räägi 
(Pennebaker, 1992; 1997) Oma traumast rääkimine või kirjutamine alandab stressi ja mõjub soodsalt tervisele, vähendades 
arstide külastamise sagedust 
• Mõtete allasurumisel näib olevat immuunreaktsiooni nõrgestav toime (Pennebaker, 1998). Kui traumasid kogenud inimesed võtavad 
positiivse eluhoiaku, väheneb nende stress (Holman &  Silver , 1998) 
• Pennebakeri arvates võib mõtete  pidurdamine   trauma  korral olla küll väga adaptiivne (lubab mõtlemist ja käitumist kontrollida), ent 
traumaatilise sündmuse allasurumine on samas kahjulik, tekitades stressi. 
• Horowitz (1976) arvab, et traumaatilist kogemust saab assimileerida alles siis, kui see on tõlgitud keelelisse vormi  
Isiklik kontroll ja isiklik tähendus 
• Juba mõnda aega teatakse, et isiklik kontroll (ja isegi lihtsalt kontrolli uskumus) soodustab nii vaimset kui ka füüsilist tervist 
• Rinnavähk ja HIV mõjuvad aeglasemalt neil, kes usuvad, et suudavad oma haigust kontrollida. Kui haiged leiavad isikliku tähenduse 
oma haigusele või teiste  surmale , progresseerub nende haigus aeglasemalt (Taylor jt, 2000) 
• Ebarealistlik optimism, tugev isikliku kontrolli usk ja haigusele tähenduse leidmine on adaptiivsed käitumised. Taylor jt nimetavad 
neid suhtumisi kokkuvõtvalt positiivseteks illusioonideks 
• Näib, et nende positiivsete illusioonide olemus on vastupidine tavateadmises esinevale veendumusele, et inimesed peaks oma 
tervisesse ja haigusesse puutuvates asjades omama eelkõige realistlikku suhtumist  
• Positiivsete illusioonide olemasolul toimib immuunsüsteem tõhusalt ja haigused arenevad aeglasemalt. Optimism seostub 
positiivsema meeleoluga ja T-lümfotsüütide arvukusega ning fagotsüütide suurema toksilisusega võõrorganismide vastu 
• On leitud, et situatiivne optimism ennustab immuunreaktsiooni paremini kui püsioptimism. Järelikult peame optimismi nimel 
pingutama stressisituatsioonides ja eriliselt pingutama haige olles 
• Kuidas seostada Epsteini konstruktiivse mõtlemise ideestikku positiivsete illusioonidega isikliku kontrolli olemasolu kohta? Siin 
võib olla tegu positiivsete emotsioonide mõjuga immuunreaktsioonile. Nagu järgnev käsitlus osutab, võiks see mõju olla 
evolutsiooniliselt põhjendatav   
Positiivsed emotsioonid evolutsioonis 
• Paljud tõendid osutavad otsesele seosele positiivsete emotsioonide ja kehalise tervise vahel 
• Optimism, positiivsed illusioonid (kontrolli olemasolu kohta), isiklikele sündmustele tähenduse leidmine ja huumor tekitavad 
positiivse emotsionaalse seisundi, mis mõjub tervist soodustavalt 
• Evolutsiooniliselt peaks positiivsed emotsioonid väljendama adaptiivsust, mis informeerib meid 1) immuunsüsteemi hetkeseisust ja 
2) motivatsioonist, mis on vajalik tugeva immuunsüsteemi kujundamiseks (Salovey jt, 2000) 
• Praktikas tähendab see tähelepanu oma emotsioonidele ja aktiivseid pingutusi  positiivsete emotsioonide soodustamiseks 
• Uurijad  on väitnud, et lääne kultuuri esindajatele on omane  oma emotsioonide allasurumine või ignoreerimine. Seda võib vaadelda 
kui keha ja hinge dualistliku käsitluse tagajärge (milles on tegelikult süüdi Descartes´i senini mõjuvad ideed) 
• Nimelt oli Descartes see, kes juba XVII sajandil väitis, et hingelised nähtused on jumalikku päritolu ja seetõttu toimivad jumalike 
seaduste kohaselt, sellal kui kehalised nähtused on looduslikku päritolu ja toimivad loodusseaduste kohaselt  
• Lääne kultuuri esindajad väärtustavad ratsionaalset ja mitteemotsionaalset lähenemist elule ja ei väärtusta emotsioonide tähtsust 
igapäevaelus. Seetõttu pole me enam oma emotsioonidele häälestatud ja tagajärjeks on halb tervis 
• Sellise olukorra ületamiseks  soovitab  Langer (1989) inimestel oma emotsioonidele rohkem tähelepanu pöörata 
Sitke  isiksus 
• On leitud, et igapäevaelu kõrge stressi tingimustes terveks jäänud inimestele on iseloomulik eriline isiksuse  profiil  nn sitke isiksuse 
näol 
• Sitkele isiksusele on iseloomulikud järgmised kolm omadust: 
– kontroll ehk uskumus, et ta ise saab oma elusündmusi suunata 
– kohustus ehk uskumus, et elu on tähendusrikas ja tal on eesmärk 
– väljakutse ehk hoiak, et kõik raskused või koormavad elusündmused on normaalsed ja annavad võimaluse isikliku meisterlikkuse 
tõstmiseks ning arenguks (Kobasa, 1979; 1982) 
• Kobasa on leidnud, et sitke isiksusega inimesed haigestuvad peale stressi kogemist väiksema tõenäosusega kui teised 
• Isiksuse sitkus on seostatav stressi teiste leevendajatega, nagu kontrollkese ja elamustejanu. Hull, Van Treuren, & Virnelli (1987) 
leidsid, et sitke isiksuse kolmest omadusest seostuvad  tervisega  oluliselt ainult kohustus ja kontroll  
• Sitke isiksuse mõiste on tekitanud suurt huvi ja on uuritud, miks ja kuidas sitke isiksus vähemate haigusteni viib 
• Tundub, et sitke isiksus näeb ühelt poolt maailma vähem ohtlikuna ja teisalt  iseennast  enam suutlikuna tegelda stressi tekitavate 
sündmustega kui nö tavainimene suudab 
• Florian, Mikulincer, & Taubman (1995) leidsid, et sitke isiksusega inimesed kasutavad edukalt probleemi lahendamise ning toetuse 
otsimise strateegiaid 
• Stressi puhul kogevad nad vähem frustratsiooni ja kasutavad teistest enam positiivseid enesekohaseid väiteid ning vähem 
negatiivseid enesekohaseid väiteid 
Stress ja tervis  
• Stressi termini autor  Selye  huvitus algselt stressi adaptiivse rolli mõistmisest vigastuste parandamisel ja haigustele vastuseismisel. Ta 
leidis ruttu, et stressi võivad põhjustada väga erinevad sündmused 
• Selye käsitles stressi kolmefaasilise protsessina: 
– alarmreaktsiooni faas, kus organismi vastupanuvõime muutub kiiresti 
– vastupanufaas , kus vastupanuvõime püsib senisest tasemest kõrgemal 
– kurnatuse faas, kus vastupanuvõime kiiresti alanema hakkab, katseloomadel võivad neerupealised hävida ning võib saabuda surm 
• Selye (1974) uskus, et adaptatsioonihaigused tekivad vastupanufaasis. Nende sekka  luges ta unetuse,  peavalud , kõrge vererõhu, mao 
ja kaksteistsõrmiksoole  haavandid , teatud kehalised või allergilised vaevused  ja südame- veresoonkonna 
ning  neeruhaigused  
• Alates neist varastest uuringutest on selgeks saanud, et stressi ja haiguse mõjud on mõlemasuunalised 
• Kuigi haigus tüüpiliselt põhjustab stressi, on haiguse kulg seotud stressireaktsiooni  tugevusega  
• Kuna stressi saab kontrollida paljude käitumistega, võime lõpuks saavutada oskuse haiguse  kulgu kontrollida ( Andersen  jt, 1994) 
• Sellel asjaolul on väga laialdane tähendus mitte ainult elukvaliteedile ja elu oodatavale kestusele haiguse algusest arvestades, vaid ka 
meie võimele jääda paljude haiguste suhtes immuunseks 
• Küllaltki palju tähelepanu on viimasel ajal pööratud stressi ja vähihaiguse seoste uurimisele, kuna erinevalt teistest olulistest surma 
põhjustest arenenud maades selle haiguse  esinemissagedus  jätkab tõusutendentsi  
Stress ja vähihaigus 
• USA-s hinnatakse, et vähihaigus surma põhjusena on viimase 30 aasta jooksul sagenenud 20 % võrra. Uurimused osutavad 
võimalusele, et immuunsüsteemi tugevdavate käitumiste kasutamisega võiks saavuta teatud kontrolli vähihaiguse kulu üle 
• Vähemalt osaliselt näib vähi põhjuseks olevat immuunsüsteemi puudulik töö, sh tapjarakkude ja T- ning B-lümfotsüütide aktiivsuse 
alanemine. Selle teadmine on aidanud mõista eri tegurite mõju vähihaiguse kulule 
• Immuunsüsteemi mõjutavad paljud tegurid nii otseselt kui  kaudselt . Seejuures ei pruugi  kaudsed  mõjud sugugi vähem olulised olla, 
kuna neid võib õnnestuda paremini kontrollida 
• Järgnevalt tulevad käsitlusele immuunsüsteemi tugevdava käitumise bioloogilised, õpitud ja tunnetuslikud aspektid 
Immuunsüsteemi  toetamise  bioloogiline aspekt
• Nii KNS-il kui ka sisenõresüsteemil on otsesed  mõjud immuunsüsteemile. Selle töö pidurdamise eest vastutab otseselt 
stressireaktsioon ühe glükokortikoidi, kortikosterooni produtseerimisega neerupealiste  koores  
• On teada, et dieedil, kehalistel harjutustel, une kvaliteedil, alkoholitarbimisel jt teguritel on kaudne mõju meie tervisele 
• Näiteks on leitud, et vähiravi korral ei toitu inimesed õigesti. Nende söögiisu on häiritud ja seetõttu söövad nad ebapiisava 
toiteväärtusega toitu (Andersen jt, 1994), samas kui nad vajavad palju energiat, vitamiine ja mineraalaineid haigusega võitlemiseks 
ning immuunsüsteemi töös hoidmiseks 
• Kehalised harjutused on positiivselt seotud vaimse ja füüsilise tervisega, hea unega, positiivse meeleoluga ja negatiivselt ärevuse 
ning depressiooniga (Dubbert, 1992) 
• Kõik need tegurid on teatud viisil seotud immunsüsteemi ja vähihaigusega või mõlemaga korraga 
• Kehalised harjutused alandavad üldist stressireaktsiooni ja vähemalt ühes töös on leitud neist abi rinnavähi korral 
• Kehalisel aktiivsusel on und soodustav  toime tõenäoliselt stressireaktsiooni alandamise tõttu 
• Vähihaiguse korral on alkoholi ja nikotiini mõjud selgelt negatiivsed, ehkki mõjude mehhanism on ebaselge 
• Alkohol võib mõjuda une häirimise, ainevahetuse mõjutamise ning teatud katehoolamiinide lagundamise tõttu 
Immuunsüsteemi toetamise õpitud aspekt 
• Lõdvestusreaktsioon on õpitud ja peale omandamist saab seda tõhusalt kasutada erinevates oludes. Lõdvestuse kasutamine stressi 
alandamisel on laialt levinud 
• Kiecolt- Glaser  & Glaser (1992) leidsid, et lõdvestus mõjutab immuunsüsteemi, tõstes tapjarakkude aktiivsust 30 % võrra ja 
parandab und ning reguleerib emotsioone 
• Kaudsetest mõjudest on leitud sotsiaalse toetuse positiivne mõju, mis aitab reguleerida meie  hirme  ja ärevust. Sotsiaalne toetus 
mõjub vähihaiguse korral tugevalt 
• Andersen jt (1994) kasutasid käitumusliku ja emotsionaalse toimetuleku oskuste õpetamist vähiravi programmi tõhususe tõstmiseks 
• Raviprogrammiga nõustumine oli väga tähtis vahend immuunsüsteemi tugevdamiseks osana sotsiaalsest toetusest   
Immuunsüsteemi toetamise tunnetuslik aspekt 
• On teada, et tajutud kontrollil on positiivne mõju tervisele. Samas on oletused, et stress alandab immuunreaktsioone 
• Aga Seligman (1990) näitas, et negatiivne tunnetus alandab samuti immuunreaktsioone:  
– katehoolamiinide kõrvaldamine ajust vallandab endorfiinide reaktsiooni, mis pidurdab immuunsüsteemi. Kuigi stress eemaldab 
sageli ajust katehoolamiinid, lülitub immuunsüsteem sageli välja ka ilma stressita 
• Kui ka negatiivsed tunnetused on immuunreaktsiooni sellise alanemise põhjuseks, saaks seletada, miks stressi markereist ei saa 
usaldusväärselt tuletada halba tervist, kuid negatiivsetest tunnetustest saab seda teha sagedamini 
• Enesestmõistetava pahatahtliku maailma teooriaga inimesed kogevad enam stressi kui heatahtliku maailma teooriaga isikud 
(Epstein, 1990) 
• Õiglasesse maailma uskujad hindasid stressiülesandeid leebemalt ja reageerisid neile autonoomselt pigem kui väljakutsele, mitte 
ähvardusele (Tomaka & Blasovich, 1994) 
• Lazaruse teooria kohaselt on esmane ja teisene hindamine oluliselt erinevad nähtused ja esmane hindamine tekitab stressireaktsiooni 
ohule või kahjustusele, mida teisese hindamise tekitatud reaktsioon moduleerib. Kui tajume oma 
toimetulekuvahendeid headena, siis stress alaneb; kui mitte, siis jääb esialgne stressinivoo püsima 
• Põhimõtteliselt samu ideid väljendab LeDoux (1996) seisukohaga, et ähvardav info jõuab talamusest paralleelselt mandeltuuma ja 
ajukoorde, kusjuures mandeltuum tekitab kiirelt võitle-või-põgene reaktsiooni, ehkki ajukoor seda veidi hiljem pidurdama hakkab. 
Seega määrab tunnetus ära, kas stressireaktsiooni tasub jätkata või mitte   
• Lazaruse teooria kohaselt piisab stressi alandamiseks teadmisest, et meil on toimetulekureaktsioonid olemas. Ka see on täielikult 
tunnetuslik mõju, mis põhineb mälul 
• Lootus, optimism ja  konstruktiivne  mõtlemine on korduvalt leitud tervisega seoses olevat. Näiteks HIV nakkusega optimistlikud 
patsiendid kasutasid rohkem positiivseid tervisega seotud toimetulekukäitumisi ja olid vähemas distressis kui pessimistid 
• Positiivse mõtlemise võime alandab stressireaktsiooni ja viib ka toimetulekuoskuste arengule ning need mõlemad on olulised 
immuunsüsteemi tugevdamise seisukohast  
• Peterson, Seligman & Vaillant (1988) leidsid, et optimistide - pessimistide võrdluses hakkasid erinevused nende  tervises  ilmnema 
alles umbes 45 aastaselt  
• Oletatavasti on positiivse mõtlemise väärtuseks tervise seisukohast see, et ta viib toimetuleku saavutamisele. Lihtsustatult võib ka nii 
öelda, et hea tervise tagavad õiged teod, mis optimistidel loomulikult välja  kukuvad  
• Langer (1989) arvab, et füüsilist ja psüühilist  vananemist  ohjeldab tähelepanelikkus ja aktiivsus otsustamisel  ning õppimisel 
• Benson (1987) osutab kahesuunalistele mõjudele lõdvestuse ja tunnetuse vahel. Lõõgastuma õppides tunnetavad inimesed maailma 
vähem ähvardavana ja ennast suuremat kontrolli omavatena 
• Kindlasti on ähvardustest suhteliselt vaba elu oluline, kui tahame stressi alandada ja tervemad olla. Lahendamata jääb aga küsimus, 
kas tunnetuslikud mõjud tervisele on otsesed või kaudsed  
Stressiga toimetuleku reeglid 
1. Planeeri  tegevusi, et stressoreid vähendada või neid elimineerida 
2. Planeeri tegevusi, et stressorid saabuksid siis, mil neid on lihtsam käsitleda või taluda 
3. Õpi tegevuste vahel lõõgastuma 
4. Õpi stressi varaseid märke ära tundma 
5. Õpi stressi väljakutsena võtma (sest see käivitab noradrenaliinireaktsiooni ja positiivsed emotsioonid) 
6. Õpi kõhklustest võitu saama ja probleemile, mitte  iseendale  keskenduma 
7. Arenda aktiivselt neid isiksuse omadusi, mis stressi eemale tõrjuvad (ole positiivne, optimistlik, aktsepteeri  iseennast)
 
9. EESMÄRGIGA ÜHILDAMATUD (NEGATIIVSED) EMOTSIOONID 
Lazarus (1991) soovitas eristada eesmärgiga ühildamatuid emotsioone, mis nurjavad isiklike eesmärkide saavutamist ning eesmärgiga 
ühilduvaid emotsioone, mis isiklike 
eesmärkide saavutamist soodustavad. 
Eesmärgiga mitteühilduvad emotsioonid on üldiselt negatiivsed emotsioonid, kuna eesmärgiga ühilduvad emotsioonid on reeglina 
positiivsed. Emotsioonide selline klassifitseerimine on kooskõlas eesmärgikeskse motivatsiooniteooriaga (Locke & Latham, 1990) ja 
motivatsioonilisest seisukohast on eesmärgile suudatud käitumistega seonduvad emotsioonid kõige huvitavamad.  
Negatiivne emotsioon on evolutsioonilises mõttes vastandlikkust sisaldav mõiste, sest kui emotsioonid on evolutsioonis tekkinud meie 
eksistentsi tagamiseks, ei saa neid pidada negatiivseiks. Samas tuleb tunnistada, et  terminit  “negatiivne emotsioon” kasutatakse kõige 
laiemas tähenduses negatiivse tundevarjundiga läbielamuse tähistamiseks. 
Frankeni arvates on selles kontekstis väga tähtis teha vahet emotsioonidega seotud läbielamustel ehk tundmustel ja emotsioonidel kui 
sellistel. Tundmused informeerivad meid oma emotsionaalsest seisundist. 
Läänemaailmas on moes negatiivseid läbielamusi ignoreerida ja teeselda nende puudumist. Kuigi sellisel teguviisil on teatud väärtus, 
on sel ka omad puudused.  
Hirm ja ärevus  
Mitmed autorid (Izard & Tomkins, 1966; Rosen & Schalkin, 1998) samastavad hirmu ja ärevuse, kuid teised väidavad, et need on 
üsna erinevad nähtused, hõlmates lausa erinevaid ajustruktuure. 
Uuemad uurimused osutavad, et hirmu saab käsitleda kui emotsionaalset süsteemi, mis on tundlik kas õpitud või kaasasündinud 
tunnuste suhtes, mis signaliseerivad füüsilisest  karistusest  (ehk valust). Ärevust iseloomustab aga häälestatus ebamäärasusega 
iseloomustatavatele olukordadele, sotsiaalsetele võrdlustele, isiklikele läbikukkumistele ja enese isiku negatiivsele väärtustamisele. 
Selle arusaama kohaselt arenes hirm akuutse füüsilise ellujäämise tagamiseks ja ärevus kujunes meie sotsiaalse ellujäämise 
tagamiseks (White & Depue, 1999). 
Ärevus on negatiivne emotsioon, mis teadvustab meile potentsiaalselt ähvardavaid situatsioone, mis seostuvad sotsiaalselt 
hinnanguliste stiimulitega. Ärevus võimaldab neile stiimulitele keskenduda ja aktiveerib ringed, mis tekitavad kinnismõtteid sotsiaalse 
hülgamise ja ühiskonnast väljaheitmise kohta. 
Püsiärevus kujutab endast kontiinumit ning kõrge püsiärevusega inimesed peaksid olema sotsiaalselt ülitundlikud ning madala 
püsiärevusega inimesed peaksid olema sotsiaalselt vähetundlikud. Sundmõtete mõtlemine võib kõrge püsiärevuse korral domineerida 
ka väljaspool sotsiaalseid situatsioone. 
Ärevuse ja depressiooni kattuvust on hinnatud 20 – 70 % -ni (Petersen jt, 1993). Seetõttu pole ime, et ärevuse eeldused on ka 
depressiooni eeldusteks. Nii ärevatel kui ka depressiivsetel inimestel on negatiivsed enesestmõistetavad teooriad maailma kohta, liigse 
enesekriitilisuse tendentsid (Blatt, 1995) ja kontrolli tajutud kadumise tunne (Chorpita & Barlow, 1998). Pessimism ja ärevus erinevad 
depressioonist selle poolest, et depressiivsed inimesed tegelevad enesetapumõtetega, mida pessimismi ja ärevuse korral pole.  
Ärevuse bioloogiline komponent 
Andmed osutavad püsiärevuse pärilikkusele. Gray mudeli (Gray, 1982; Gray & McNaughton, 1996) kohaselt on tendents aju teatud 
osade kõrgeks aktiivsuseks pärilik. Hirmu põhjustab võitle-või-põgene süsteemi aktiveerimine ja ärevuse tekitab käitumusliku 
pidurduse süsteem (BIS). BIS koosneb vaheseinatuuma ja hipokambi süsteemist ning seostub locus  coeruleus-est ülenevate 
adrenergiliste ja õmblustuumadest ülenevate serotonergiliste ringetega, mis innerveerivad  
vaheseinatuuma – hipokambi süsteemi ja ajukoort. See süsteem tekitab mittespetsiifilise aktivatsiooni, mis suunab indiviidi 
tähelepanu keskkonnast pärinevatele stiimulitele (Chorpita & Barlow, 1998).  
BIS aktiveeritakse nii tingimatute kui ka tingitud stiimulite poolt. Tingimatul tasandil aktiveeritakse ellujäämissüsteem kaasasündinud 
hirmude ja uudsuse poolt. Kuna ellujäämiseks on vaja täielikult tunda ümbritsevat keskkonda, on uudsuse aktiveeriv mõju 
otstarbekas. Uudse stiimuli puhul on vaja peatuda, ringi vaadata ja ümbrust kuulata. 
Gray eristab võitle-või-põgene süsteemi selgelt BIS-ist. Ta väidab, et ärevust leevendavad ravimid mõjutavad BIS-i, ent mitte võitle-
või-põgene süsteemi. Ärevust leevendavate ravimite mõju all kalduvad inimesed vähem  peatuma , vaatama ja 
kuulama  ning rohkem ülesandega seotud käitumistega tegelema. Gray järgi aktiveeritakse võitle-või-põgene süsteem valu poolt, mis 
on pigem tingimatu kui tingitud reaktsioon. Ta arvab, et paljud stressina iseloomustatavad reaktsioonid on tegelikult ärevuse ilmingud. 
Ärevusevastased ravimid 
Tugeva ärevuse all arvatakse kannatavat 7 % USA elanikkonnast (Katz, 1990). Asjade selline seis on tinginud huvi ärevusevastaste 
ravimite loomiseks. Bensodiasepiinide hulgast on tuntud ärevuseravimiteks kloordiasepoksiid (Librium) ja diasepaam ( Valium ). 
Lisaks ärevuse alandamisele toimivad need rahustitena ja omavad lihaseid lõdvestavaid ning krampidevastaseid mõjusid.  
On üksmeel selles osas, et bensodiasepiinide mõju tuleneb GABA-st, sünaptilist ülekannet pidurdavast virgatsainest. GABA 
retseptoritega sidumisvõime suureneb bensodiasepiinide juuresolekul. Teisiti öeldes sõltub GABA tõhusus bensodiasepiini 
olemasolust. Järgnevalt avavad GABA retseptorid kloori ioonkanalid, mille tulemusena mitmes olulises ajupiirkonnas neuronite 
aktiivsus alaneb (Dykstra, 1992) ja tulemuseks on BIS-i aktiivsuse langus ehk käitumusliku pidurduse “lahtipidurdamine”. 
Eeldatakse, et keha tekitab ka endogeenseid diasepiine, ehkki neid veel ei tunta. 
Prefrontaalkoor ja emotsioonide reguleerimine 
Aju kuvamise meetodid on näidanud, et positiivsed emotsioonid seostuvad vasaku prefrontaalkoore aktiivsusega ja negatiivsed, 
pidurdava iseloomuga emotsioonid seostuvad parema prefrontaalse ajukoorega. Valdavalt sõltub aktiivsuse ülekaal kas vasakul või 
paremal situatsioonist, ent ärevatel ja depressiivsetel inimestel võib parem prefrontaalkoor olla ebaproportsionaalselt kaua vasakust 
kõrgema aktiivsusega (Robbins, 2000). 
Eksisteerib üldine uskumus, et vasak ajupoolkera küll  arvestab  mandeltuumast  saabuva   infoga , kuid ei reageeri sellele. Eelnevast on 
teada, et mandeltuum kujutab endast ajustruktuuri, mis ümbritsevat keskkonda ohtude aspektist püsivalt seirab ja ajukoort võimalikest 
ohtudest informeerib. Prefrontaalkoor näib analüüsivat mandeltuumast ja teistest ajustruktuuridest saabuvat infot otsustamaks, kas oht 
on reaalne ja vahetu ning kaaludes võimalikke käitumisalternatiive ohu puhuks. Teisiti öeldes pakub prefrontaalkoor alternatiive 
võitle-või-põgene reaktsioonile. Ilma prefrontaalkoore kontrollita on indiviidid hirmust, lootusetusest ja abituse tunnetest 
mandeltuuma mõjude domineerimise tõttu üle ujutatud (Dozier, 1998). 
Prefrontaalkoore purustamine lobotoomia tagajärjel alandas küll opereeritutel ärevust, ent suurendas sotsiaalselt ebaadekvaatset 
käitumist. Nende andmete alusel oletatakse, et tendents ärevusele (mida mitmete psühholoogide arvates tuleb lugeda temperamendi 
omaduseks) lokaliseerub prefrontaalkoores. Siit järeldub, et ärevuse kontrollimiseks tuleks muuta prefrontaalkoore aktiivsust. Robbins 
(2000) arvab, et depressiivsetel patsientidel on võimalik parema prefrontaalkoore domineerimist alandada. Samas on selge, et Gray 
BIS-i ja prefrontaalkoore koostööd on vaja paremini mõista selleks, et mõista ärevuse ja negatiivsete emotsioonide juuri. 
Ärevuse õpitud komponent - tingitud stiimulid ja Gray mudel    
Gray arvates saab BIS-i tingitust kujundada stiimulite kahele üldisele klassile – eelseisva karistuse signaalidele ja hüvituseta jäämise 
frustreerivatele signaalidele. Ta väidab, et ärevus on oma loomult ennetav reaktsioon ebameeldiva tulemuse võimalusele. Kuna 
ebameeldivad tulemused ohustavad ellujäämist, on oluline nendega kohe tegelda ja neile maksimaalselt tähelepanu pöörata. Aga 
liigne tähelepanelikkus nende suhtes tähendab teistest eesmärgile suunatud tegevustest loobumist. 
Foobiad ja paanikahood 
Ärevuse ja halvenenud soorituse seosed on üldtuntud. Kui ärevus on adaptiivne emotsioon, siis kuidas ta mitteadaptiivseks muutub? 
Millistel  juhtudel hakkab ärevus sihipäraseid tegevusi  segama ? Kliinilisest kirjandusest pärineb info selle kohta, mis tekitab 
mitteadaptiivset ärevust ja nende tingimuste kohta, kus seda mitteadaptiivset 
ärevust ületada saab.  
Foobiate  areng   Mineka (1985) väitel on foobia  püsiv ja äratuntav irratsionaalne hirm teatud objekti või situatsiooni suhtes, mida 
iseloomustab distress ja tungiv soov seda objekti või situatsiooni vältida. Hirmust eristab foobiat viimase irratsionaalsus. Foobiaid 
peetakse klassikalise tingituse tagajärgedeks, kusjuures meil on evolutsiooniliselt olemas bioloogiline valmisolek sedalaadi seoste (nt 
madude ja ämblike kartuse) kujunemiseks (Seligman, 1971).  
Gray väitel on meil arenenud “kiire ja ebatäpne” süsteem eluliste ohtudega toimetulekuks, milles ohule mittereageerimine on 
tõsisemate tagajärgedega kui põhjendamatu reageerimine ohutule stiimulile. Seega oleme bioloogiliselt valmis foobiate kujunemiseks 
vaatamata sellele, et need oma olemuselt mitteadaptiivsed on. Selles kontekstis polegi liiga keeruline mõista, miks inimestel võivad 
kujuneda väga erinevad foobiad.  
Foobiate  ravimine  süstemaatilise desensibiliseerimisega    Käitumisteraapia metoodika on osutunud väga tõhusaks foobiate ravimise 
vahendiks . Alguses tekitatakse hirmutava stiimuli või selle sümbolitega stiimulsituatsioonide  pingerida  
hirmu intensiivsuse alusel, nt sõna “ämblik”, ämbliku pilt, ämbliku nägemine, ämbliku katsumine, ämbliku liikumine patsiendi nahal. 
Kõigepealt õpetatakse patsiendile täielikku lõõgastumist ja seejärel esitatakse talle vähimat hirmu tekitav stiimul.  
Patsiendi lõõgastunud olekus saavutatakse hirmu kadumine selle stiimuli suhtes, seejärel võetakse tugevamat hirmu tekitav stiimul ja 
korratakse protseduuri, kuni lõpuks jõutakse kõige tugevamat hirmu tekitava stiimulini. Protseduuri aluseks on nn vastutingituse ehk 
algselt hirmu tekitanud stiimulile lõõgastuse ja stiimuli kontrollitavuse tundega reageerimise kujundamine. Patsiendil keelatakse 
vältivate reaktsioonide  sooritamine , sest nende korral pole süstemaatilise desensibiliseerimise protseduur tõhus. 
Paanikahoogude kujunemine   Paanikahooge käsitletakse ärevushäiretena ja neid iseloomustavad kehalised sümptomid, surmahirm  
ning kontrolli kadumise hirm. Sarnaselt Grayle väidab Barlow (1988), et paanikahood on tingitud võitle-või-põgene reaktsioonid. 
Barlow  jagab ärevuse kaheks – ärevaks ootuseks ja hirmuks. Hirmu juhib alarmreaktsioon ehk võitle-või-põgene reaktsiooni esimene 
staadium, mil aktiveeritakse sümpaatiline NS.  
Selle vastandina on äreva  ootuse  korral tegemist BIS  poolse  juhtimisega. Ärev ootus valmistab indiviidi ette igapäevaelu 
väljakutsetega toimetulekuks. Sellele seisundile on omane kõrge aktivatsioonitase, negatiivsed emotsioonid, abituse ja tulevaste 
sündmuste üle kontrolli puudumise  tajumine  ning muretsemine. Äreva ootuse kogemise riskiteguriteks on Barlow järgi (1) geneetilise 
päritoluga kõrge reaktiivsus stressile, (2) negatiivsete sündmuste tajumine ette ennustamatute ja mittekontrollitavatena; (3) heade 
toimetulekuoskuste puudumine ja (4) ebaadekvaatne sotsiaalne toetus. Ärev ootus mängib paanikahäirete korral vahendavat rolli. 
Tavaliselt käivitatakse alarmreaktsioon eluohtlikes olukordades (õige häirena), kuid ta võib ka spontaanselt (valehäirena) tekkida. 
Subjektiivselt on mõlemad reaktsioonid samad, kuid valehäire korral on põhjus puudu. Barlow arvates võib alarmreaktsioon olla 
varem kogetud stressi või hirmu tõttu ka tingitud reaktsioon. Paanikahood tekivad igasugustes olukordades, kus välised põhjused 
paanikaks puuduvad. Sellises olukorras kalduvad inimesed otsima neile paanikahoogudele seesmisi põhjuseid (Barlow, 1988). 
Kui paanikahood on tõelised valehäired, siis peaks neid igaühel  tekkima . Miks seda ei juhtu? Miks osad inimesed kardavad kodunt 
välja minna? Uurimused näitavad, et paanikahooge kogevad inimesed elavad neid raskemini üle väljaspool kodu ja avalikkuse ees 
ning selle olukorra leevendamiseks püüavad nad vältida olukordi, mis 
neile piinlikkust valmistab (Chambless & Gracely, 1989).  
Ravimata  paanikahood tugevnevad aja jooksul. Arvatakse, et sel juhul muutuvad ajumehhanismid tundlikumaks nende 
keskkonnategurite suhtes, mis normaalselt hirmureaktsioone käivitavad. Selle tulemusena tekivad mitte kontrollitavad 
hirmureaktsioonid, vaid paanikahood (Rosen & Schulkin, 1998). Teisiti öeldes näivad paanikahood valehäiretena, sest on põhjustatud 
liiga tundlike hirmudetektorite poolt.  
Paanikahoogude ravimine infoga   Paanikahooge kogevad inimesed on nende pärast tüüpiliselt nõutud ja tugevasti häiritud, uskudes, 
et nad võivad paanikahoo ajal surra või kontrolli kaotada. Seega on üks abi viise neile paanikahoogude olemuse tutvustamine. 
Seejuures on kolm  kasulikku momenti : 
(1)  Veenmine , et nad ei  sure  ega jää paanikahoo tõttu   raskelt   haigeks . See välistab sageli täismõõdulise paanikahoo tekke (Salkovskis, 
Clark, & Hackman, 1991). 
(2) Veenmine, et paanikahoogude teke avalikkuse ees ei ole tõenäolisem kui kodus. See teadmine vabastab patsiente neid 
kammitsevast koju peitumise soovist. 
(3) Veenmine, et nad ei kaota kontrolli ega pea olema avalikkuse ees kimbatuses, alandab kodunt lahkumise ärevust. 
Need leiud on kooskõlas ideega, et inimeste emotsionaalseid reaktsioone saab vähemalt osaliselt mõista normatiivse lähenemise 
kaudu, st selle kaudu, mida normaalseks ehk ootuspäraseks peetakse. Kuna normatiivsed argumendid võivad 
ennustatavaid emotsioone (nt paanikahooge) mõjutada, osutab see asjaolule, et inimesed püüavad viia oma emotsionaalseid 
reaktsioone kooskõlla nende arvates kohase või normaalse käitumisega (Baron, 1992). 
On ilmne, et osa meie ärevusest on õpitud. Kui leiame, et meie reaktsioonid on kohatud või irratsionaalsed, võime professionaalse 
abiga luua programmi, mis aitab meil oma käitumist asjakohasemaks ja kasulikumaks muuta.  
Ärevuse tunnetuslikud komponendid 
Hirmu ja ärevuse aktiveerimisel on suur osa tunnetuslikel teguritel.  
Maailma ähvardavana tajumine 
Mitmed erinevad uurimused näitavad, et ärevatel inimestel on kalduvus näha maailma ähvardavana. 
Negatiivne emotsionaalsus   
Negatiivne emotsionaalsus on meeleolu või eelsoodumus, mille domineerimine inimestel toob kaasa 
(a) tõenäolisema stressi ja rahulolu puudumise  tegutsemisel, 
(b) tendentse rohkem oma ebaõnnestumistel peatuda, 
(c)    tendentsi  näha maailma negatiivsetes aspektides ja  
(d) tendentsi omada halba mina- kujundit , mida iseloomustab rahulolematus iseenda ja eluga (Watson & Clark,1984). 
Kõrge negatiivse emotsionaalsusega inimesed kogevad rohkem stressi, seejuures sageli  hommikul  ja reageerivad intensiivsemalt 
stressinivoo kõrgenemisele, st näitavad päeva jooksul arvukate stressitekitavate sündmuste suuremat kumulatiivset mõju. Kõrge 
negatiivse afektiivsusega inimestel võtab ka stressist taastumine rohkem aega. Need andmed näitavad, et stressi ei põhjusta ainult 
keskkond üksinda. Stressi kogemise määr sõltub sellest, kuidas me keskkonda interpreteerime. See arusaam on kooskõlas ideega, 
mille kohaselt on negatiivsete meeleolude ja 
negatiivsete emotsioonide (ärevuse) mõistmine võtmeteguriks tunnetus.  
Hälbed ebamääraste stiimulite interpreteerimisel   
Andmed viitavad positiivsele seosele ärevuse ja maailma ähvardavana nägemise vahel. Aga mida see tähendab? 
McNally (1996) uuris kliiniliselt ärevaid katsealuseid ja leidis, et ärevatel inimestel on maailma interpreteerimine hälvitatud nii, et 
ebamäärased stiimulid hinnatakse ähvardavateks. Kui olukord pole ebamäärane, interpreteerivad kliiniliselt ärevad inimesed maailma 
samasuguselt nagu tervedki. 
Tähelepanu hälvitatus ähvarduse tunnuste töötlemisele   Enesestmõistetava teooriaga isikul, kellele maailm on pideva ähvarduse 
allikaks, kujuneb tõenäoliselt  seadumus neid ähvardusi ära tunda. See järeldus tuleneb evolutsioonilise psühholoogia oletusest, et 
inimesed on juba sünnist programmeeritud esimesena oma tähelepanu elulistele vajadustele pöörama. Erinevad uurijad on leidnud, et 
ärevushäiretega patsientide tähelepanu on hälvitatud ähvardavate tunnuste töötlemisele (McNally, 1996). Seejuures on kontrollgrupi 
terved katseisikud sageli vastupidises suunas hälvitatud, nähes maailma pigem heatahtliku kui ähvardavana. 
Sellest järeldub, et kui ärevad inimesed tahavad oma sümptome leevendada, peavad nad õppima nägema maailma vähem ohtlikuna. 
Kuigi ärevust alandavad ravimid võivad tekitada maailma vähem ohtlikuna tajumise, näib see taju olevat täielikult ravimist sõltuv ja 
ei kandu üle olukorda, kus ravimit pole võetud.  
Soovimatud ehk sundmõtted 
Sundmõtted ehk automaatsed mõtted on tüüpiliselt ärevusega seotud. Sundmõtted on probleemiks nii kliinilises kui ka mittekliinilises 
populatsioonis (Kelly & Kahn, 1994). Soovimatute mõtete sisu on erinev paanikaseisundis, sundkäitumiste seisundis või lihtsalt 
üldistunud ärevusseisundis. Paanikahäirega patsiendid elavad paanikahoo käigus läbi mõtteid ähvardava haiguse, surma ja kontrolli 
kaotuse kohta. Sundkäitumistega patsiendid elavad läbi ülekaalukaid mõtteid vägivallast, nakatumisest ja teistest erutavatest 
teemadest. Üldistunud ärevushäirega patsientidel on sageli sundmõtted võimalike ebaõnnestumiste kohta (McNally, 1996).  
On uuritud, kas sundmõtteid saab alla suruda nende kõrvalejuhtimist kasutades. Näib, et edu saavutatakse siis, kui suudetakse 
inimestele sisendada uusi mõtteviise oma elu oluliste sündmuste üle.  
Kontrolli kaotus  
Andmed osutavad, et kontrolli tajutud kaotus seostub ärevuse väljendamisega. Kontroll on Chorpita ja Barlow (1998) järgi võime 
isiklikult mõjutada sündmusi ja nende tagajärgi enda ümber, mis seostuvad positiivse või negatiivse kinnitusega. 
Tajutud kontroll tähendab sisuliselt individuaalseid iseärasusi selles osas, mida inimesed enda arvates suudavad kontrollida ja mida 
mitte. Andmed näitavad, et siin mängivad keskset rolli varased kontrollikogemused. Inimesed, kel lapsena oli vähe kontrolli, 
interpreteerivad sündmusi enese kontrolli alt väljas olevatena ja on sellise hälvitatuse tõttu vastuvõtlikud ärevusele (Chorpita ja 
Barlow, 1998).  
Sundmõtted kontrolli kaotusest 
Ärevuse keskmeks on sundmõtted isiklikust läbikukkumisest (Mikulincer, 1994). Sundmõtted on nagu soovimatud mõttedki – nad 
keskendavad tähelepanu enese ebaadekvaatsusele, tekitades muuhulgas negatiivseid emotsioone ja õõnestades enesehinnangut. 
Sundmõtted on paljude negatiivsete emotsioonide keskmeks. Kuigi teatud määral sundmõtteid omada on normaalne, muutuvad nad 
erakordselt häirivaks, kui nad hõlmavad inimese kogu elu. 
Suutmatus toimetulevalt käituda 
Lazarus (1991) väitis, et suutmatus (või tajutud suutmatus) ähvardava sündmuse suhtes adaptiivselt käituda või fakt (või tajumus), et 
adaptiivne käitumisviis pole kasutatav, viib ärevuse tekkele. Lazarus rõhutab, et peamiseks probleemiks on siin ebamäärasus, sest just 
see takistab selge käitumisviisi (toimetulekustrateegia) väljatöötamist, mis lubaks inimesel ohuga toime tulla. Lazarus väidab, et 
ärevuse hirmuks ümber kujundamine võiks olla kasulikuks viisiks inimesi ähvardusega toime  tulema  saada. Teades, mis neid 
ähvardab, saavad nad luua tegutsemisviisi selle ähvardusega toimetulekuks. Kui nad ei tea, mis neid ähvardab, on nad jäetud 
segadusse – tunnevad küll ärevust, ent ei tea, mida sellega peale hakata. 
Subjektiivse heaolu ülalt alla ja alt üles teooriad 
On väidetud, et ärevuse  vastandiks on subjektiivne heaolu. Subjektiive heaolu teooriad on kahte liiki: 
1)Alt üles teooriad lähtuvad oletusest, et õnn tuleb naudinguliste ja mittenaudingulite kogemuste summeerimisest. Selle lähenemise 
kohaselt saab inimene olla õnnelik siis, kui tal on naudingulisi muljeid rohkem.  
2) Ülalt alla teooriad eeldavad, et inimesed on õnnelikud, kuna nad kalduvad maailmale ja iseendale positiivselt vaatama.  
Tõendeid leiab mõlema teooria kasuks. Kui inimesed mõtlevad maailmast ja iseendast negatiivselt, muutuvad nad ärevaks, kuid 
mõeldes maailmast positiivselt, kogevad nad subjektiivset heaolu. Halbade kogemuste (nt halva tervise) korral kogevad nad ärevust, 
kuid heade kogemuste (nt heade hinnete) korral kogevad nad subjektiivset heaolu. Sedalaadi uurimustest järeldub, et inimesed peavad 
(1)  arendama uskumusi ja hoiakuid, mis tekitavad positiivse seadumuse maailmast ja iseendast nii, et nad näevad    
maailma paigana, kus eesmärgid on saavutatavad ja nad saavad areneda ning rahulolu ja elu tähendusrikkust kogeda; 
(2)  arendama harjumusi, mis tagavad nende igapäevaelu täitmise heade kogemustega, st harjumustega, mis annavad   
neile hea tervise, vähima stressi ja vähesed konfliktid; 
(3)  omandama sõpru ja sotsiaalse toetuse võrgustikke, milliste  poole pöörduda siis, kui asjad trööstituina  tunduvad .  
 
10. EESMÄRGIGA ÜHILDUVAD POSITIIVSED EMOTSIOONID 
Eesmärgiga ühilduvad need emotsioonid, mis soodustavad isiklike eesmärkide saavutamist ja kinnistavad seda (Lazarus, 1991).  
Õnn on positiivsete emotsioonide parim näide. Lazaruse hinnangul on õnn eesmärgi saavutamisel tehtud edusammude emotsioon, mis 
tuleneb meie ja keskkonna vahelise suhte tunnetuslikust hindamisest. 
Õnne sisukaks mõõteks on subjektiivne heaolu (SHO, SWB), mida mõõdetakse oma elu emotsionaalse ja tunnetusliku hinnangu 
kogumina. SHO kõrgete näitajatega inimesi (Diener, 2000) iseloomustavad 
-  positiivsete emotsioonide rohkus, 
-  negatiivsete emotsioonide vähesus, 
-  tendents tegelda huvitavate ettevõtmistega, 
-  rahulolu oma eluga. 
Kõrge SHO-ga inimestele on iseloomulik omada palju soovitavaid omadusi (Diener, 2000). Nad osalevad teistest rohkem 
ühiskondlikes organisatsioonides, meeldivad eistele inimestele rohkem, lahutavad oma abielu vähem tõenäoliselt, elavad veidi kauem, 
on tööalaselt edukamad ning teenivad suuremat sissetulekut kui vähem õnnelikud inimesed. 
Inimeste õnne ja eluga rahulolu mõjutavad kultuurierinevused. Individualistliku kultuuriga maades (nt USA-s) hindavad inimesed 
eluga rahulolu näitajaiks oma positiivseid emotsioone. Kollektivistlikes ühiskondades (nt Lõuna-  Koreas ) hindavad inimesed eluga 
rahulolu normidele vastavuse alusel. Neile on oma elu õnnestunuks hindamisel olulised ka perekonna ja sõprade  hinnangud  (Suh jt, 
1998).  
Õnne päritolu esimene müüt 
 “Elu on raske ja õnnelikke inimesi on vähe”. Seda ideed propageerivad paljud filosoofid ja arvukad kirjanikud. Antud seisukoha järgi 
on psühholoogid oletanud, et tõeliselt õnnelikud on ainult 10 – 20 % inimestest. Küsitlused näitavad aga 45 rahvuse enam kui 1,1 
miljonil esindajal, et valdav osa neist on õnnelikud.  
Õnne päritolu teine müüt 
“Raha teeb inimesed õnnelikuks”. Tõendid osutavad, et  rahal  on suur tähtsus. Raha annab elu põhivajaduste (toidu, peavarju, riietuse) 
rahuldamise võimaluse. Selgub  aga, et riikides, kus rahvuslik koguprodukt  ühe elaniku kohta aastas ületab $ 8000 , kaob positiivne 
korrelatsioon rikkuse ja subjektiivse heaolu vahel ( Myers , 2000). Sellest järeldub, et peale eluliste vajaduste rahuldamist ei tee suurem 
sissetulek inimesi õnnelikumaks. Ootamatult rikastunud inimeste uurimine näitab, et selline “hea õnn” teeb inimesed õnnelikuks 
ainult lühiajaliselt. Sellise õnne lühiajalisuse põhjus seisneb loomulikult inimeste võimes olemasolevate võimalustega kiiresti 
kohaneda ja nii muutub eilne  luksus täna loomulikuks vajaduseks . 
Kuigi tõendeid raha õnnelikukstegevast mõjust on vähe, usuvad inimesed siiski, et raha on heaks eluks kui mitte just oluline, siis 
vähemalt enesestmõistetav tegur. Üliõpilaste uuringud USA-s 1965 – 2000 on näidanud, et meedia on muutnud inimesed 35 aasta 
jooksul palju materialistlikumaks ning vähem elu filosoofilisele tähendusele orienteerituiks. 
Bioloogiline komponent 
Lahku lapsendatud kaksikute uurimused näitavad, et ameerika ühiskonnas on pool subjektiivse heaolu varieeruvusest pärilikkusest 
tingitud (Tellegen jt, 1998). Õnn on positiivselt seotud ekstravertsusega ja negatiivselt seotud neurootilisusega (Heady & Wearing, 
1992; Lucas jt, 1998). Lisaks on leitud, et õnn seostub positiivselt heade 
inimsuhetega. Need andmed osutavad, et õnn seostub nii Gray BAS-i kui BIS-iga. BAS suudab pakkuda hüvitusi ja on oluline 
instrumentaalse käitumise seisukohalt. BAS-i oluliseks osaks dopamiinergiline süsteem, mis tekitab positiivseid emotsioone.  
BIS oli “peatu, vaata ja kuula” süsteem. Selle aktiveerivad uudsed stiimulid ja karistava potentsiaaliga või hüvitust lõpetava 
potentsiaaliga stiimulid. See süsteem seostub tugevalt neurootilisusega, mis on omakorda õnnega negatiivselt seotud. Seetõttu 
arvatakse, et rõõmu eelsoodumuseks on aktiivne BAS koos väheaktiivse BIS-iga (Lazarus & Ketelaar, 1991). Bucki iseka ja sotsiaalse 
emotsiooni kui kahe positiivse emotsiooni idee on selles kontekstis asjakohane . Osalt kogeme positiivseid emotsioone headest 
inimsuhetest “ühise  saatuse ” tõttu. See seisukoht ütleb, et meie esivanemate (ehk ühiskonna) ebaõnnestumise korral poleks meid 
olemas. Ühiskonna ühine edu lubas meie esivanemail ellu jääda ja paljuneda.   
Õnne rohkendamise õpetuse kohaselt on vaja “oma juurte juurde” tagasi pöörduda. 
Selleks tuleb 
-  suurendada lähedust oma sugulaste laiema  ringiga  
-  arendada sügavamat sõprust 
-  vähendada võistluslikke ja suurendada koostööle orienteeritud tundeid. 
Selleks omakorda tuleb  
-  laiendada tulevikukujundeid 
-  õpetada vastastikusust suhetes 
-  rõhutada võrdsust 
-  kujundada endale vastastikuste ja tasakaalustavate suhete looja reputatsioon 
-  saavutada põhiliste soovide täitumine.   
Nendeks põhilisteks soovideks on järgmised kaheksa evolutsiooniliselt asjakohast ja õnnele viivat soovi:    
-  tervis, 
-  erialane edu, 
-  suutlikkus aidata sõpru ja  sugulasi , 
-  intiimsuse saavutamine, 
-  omada edu saavutamiseks enesekindlust, 
-  kvaliteetse toidu maitsest  rahulduse saavutamine, 
-  isikliku turvatunde tagatus, 
-  ressursside olemasolu nende omaduste saavutamiseks. 
Positiivsed emotsioonid seostuvad vasaku prefrontaalkoore aktiivsusega ja negatiivsed emotsioonid parema prefrontaalkoore 
aktiivsusega (Davidson & Hugdahl, 1995). Buck (1999) soovitas selles kontekstis positiivse / negatiivse eristuse asendada 
prosotsiaalse  / iseka eristusega. Pole teada, kas aktiivsuse domineerimine vasakus või paremas prefrontaalkoores osutab isiksuslikule 
(temperamendiga seonduvale) eelsoodumusele või esindab see õpitud reaktsiooni või hoopis mõlemat korraga.  
Õnn kui adaptiivse käitumise ilming 
Õnnelikkust seostatakse  kahtlemata  sisuka ja produktiivse eluga. Buss (2000) väidab, et inimestel on kaheksa ülalnimetatud põhisoovi 
või –eesmärki,  mis on meie evolutsiooniliste eesmärkidega kõige paremas kooskõlas. Seega võib öelda, et meie soovide juured on 
meie geenides.  
Inimkonna suureks saavutuseks võib lugeda juba seda, et inimesed sellistest  eesmärkidest mõelda suudavad. Mitte eriti ammu 
keskendusid meie esivanemad eelkõige igapäevase ellujäämisega seotud vajadustele. Siin sobib küsida, mis on 
sellise muutumise võimalikuks teinud. Selles kontekstis väärivad käsitlemist kaks asjaolu: võime oma hirmudega toime tulla ja 
planeerimisvõime.
Õnne õpitud ja tunnetuslik komponent 
Hirmu ületamine  Õnne ja adaptiivse käitumise seostamine on andnud uusi ideid tänu püüdele seostada aju õppimis- ja tunnetuslikke 
mehhanisme , et taibata, kust õnn ja adaptiivne käitumine pärinevad. Evolutsiooniteoreetikud ei usu, et inimeste areng viimase 250 000 
– 150 000 aasta jooksul on ainult geenide mõju tulemus (Pinker, 1997). Paljude arvates on muutuste taga kultuuriline, mitte 
geneetiline evolutsioon (Dozier, 1998). 
Enamusel loomadel on kaasasündinud hirm tule ees, kuna see on ellujäämise seisukohalt oluline. Selle hirmu ületamist võib meie 
esivanemate suureks saavutuseks lugeda. Tule “taltsutamine” ja kasutuselevõtt võimaldas mitmekesisema 
toitumise. Mitmekesisem toitumine on täheldatav ka kõrgemalt arenenud ajuga loomadel võrdluses vähem arenendud ajuga 
loomadega . Tuli lubas inimestel ka külmemas kliimas elada ning tegutseda. Hilisemal ajal lubas põlevate kütuste 
kaevandamine algatada manufaktuurse tootmise. Tuli kaitses meie eellasi ka röövloomade eest. 
Tulehirmu ületamise näite eeskujul on meie eellased pidanud ületama paljusid kaasasündinud hirme, nagu hirm kõrguse, kinniste 
ruumide, avarate alade ning uppumise ees. Et nende hirmude ületamise teid mõista, on kasulik uurida inimaju 
ehitust ja selle ehituse põhjusi.   
Aju analüüsib ümbritsevat keskkonda praktiliselt lakkamatult, et tuvastada ohte meie ellujäämisele. Selle eest vastutab peamiselt 
mandeltuum. Kui ajukoor, eriti prefrontaalsagar meil puuduks, paneks mandeltuum meid päeva jooksul korduvalt võitlema või 
põgenema. Ent tegelikkuses seda ei juhtu.  
Põhjus on selles, et ajukoor pidurdab või blokeerib mandeltuumast tulevad võitle-või-põgene signaalid. Varem on mandeltuuma 
nimetatud kiireks ja ebatäpseks kaitsesüsteemiks kõigi ohtude vastu (LeDoux, 1996). See süsteem on küll kiire, ent tal puudub võime 
teha peeni eristusi. Seetõttu tekitab mandeltuum palju valehäireid.  
Valehäirete vähendamiseks oli vajalik välja kujundada sisendsignaalide peenema analüüsi süsteem, milleks sai prefrontaalne ajukoor. 
Viimases võrreldakse kogu saabuvat stimulatsiooni mälestustega ja ajju talletatud infoga ning otsustatakse seejärel, kas oht on tõeline 
ja kui on, siis kuidas sellega toime tulla mingit toimetulekureaktsiooni kasutades.   
Kui reaalseks hinnatud ohu korral kohast toimetulekureaktsiooni pole, lubab ajukoor käivituda võitle-või-põgene reaktsioonil. Kui 
toimetulekureaktsioon on olemas või tõelist ohtu pole, lülitab ajukoor võitle-või-põgene reaktsiooni välja. See süsteem toimib 
analoogselt lennukite ja  rakettide  vastase sõjalise kaitsesüsteemiga. Radarite olemasolu ei  sunni  lendavate objektide olemasolul kohe 
rünnakut alustama. Laekuvat  infot analüüsitakse ja ainult siis, kui vaenlase rünnak on ülimalt tõenäoline, langetatakse otsus 
kaitsereaktsiooni käivitamise või mittekäivitamise otstarbekuse üle. 
Planeerimisvõime  
Prefrontaalkoor teeb rohkemat kui ainult otsustab võimaliku ähvardava ohu olemuse üle. Prefrontaalkoorel on võime luua kujundeid 
ja nendega manipuleerida. Funktsionaalselt tähendab see tulemuse prognoosimist ja tuleviku planeerimist. 
Mitme käigu ulatuses ette mõtlemise võime tähendas meie eellastele võimalust luua tingimuslikke plaane “kui see ei toimi, tee 
teistviisi”.   
Otsaju koore suure pindala tõttu õppisid meie esivanemad ohtudega uudsel moel toime tulema. Nii taipasid nad, et vaenlaste rünnaku 
ohtu on võimalik vähendada lihtsate kaitserajatiste  ehitamisega, nt koopasuu kinnimüürimisega. Ajapikku arenes see lihtne strateegia 
keerukate kaitserajatiste ning lõpuks linnamüüride ehitamiseks. Täna kasutatakse samas tähenduses lukustatud uksi, turvaseadmeid 
ning äärmusliku vahendina politseid.  
Meie nomaadidest esivanematele tähendas kaitserajatistesse varjumine paikseks jäämist, toidu säilitamise, selle tõhusa valimistamise 
ning kasvatamise oskuste õppimist. Nende uute kohanemiste tõttu hakkasid meie esivanemad elama väiksemate hirmudega ning 
tekkis kultuuri õitseng. 
Kindlustesse ja linnamüüride taha peitumine ei teinud meie eellasi  isehakanud  vangideks, vaid pakkus neile turvalist varjupaika. 
Hirmu alistamise ja planeerimise õppimise tulemusena olid meie eellased nüüd vähem võitle-või-põgene reaktsiooni suunava mõju 
all. Nii said nad enamuse ajast kogeda positiivseid emotsioone ning viimased olid ajendiks mõtlemise ja planeerimise arengule.  
Me pole küll oma hirmutundmise võimet kaotanud ja see on enamuse jaoks meist väga kättesaadav, sest mandeltuum töötab ikka 
endiselt. Oluline on aga see, mida uut me  omandanud oleme – nimelt võimet luua keskkonda, milles me pole 
lakkamatult ohustatud.  
Planeerimisvõime teeb inimestel võimalikuks isereguleerumise. Me ei usu enam, et õnn on midagi juhuslikult leitavat. Õnn tuleneb 
ühelt poolt selliste eneseregulatsiooniprotsesside kasutamisest, mis kinnitavad meie võimet vältida valu 
ja  teiselt  poolt nende protsesside kasutamisest, mis võimaldavad meil eesmärke saavutada (Higgins, 1997). Tänu suuremõõdulisele 
prefrontaalkoorele on meil võime saavutada õnne kõrget taset lihtsalt eneseregulatsiooni kaudu.    
Miks inimestel arenes välja suuremõõduline prefrontaalkoor?  
Kaudselt on sellele juba vastatud. Meie esivanematele oli adaptiivne olla tundlik potentsiaalsete ohtude suhtes. Hirm arenes 
ellujäämise tagamiseks (Dozier, 1998). Häda seisnes aga selles, et hirmul oli tendents neid täielikult endasse haarata ning 
liikumisvõimetuks muuta. Seega olid nad liiga tundlikuks muutunud ja loomulik oli teise süsteemi väljakujunemine, mis aitaks 
hinnata, millised potentsiaalsetest ohtudest olid tõelised ja nõudsid mingi toimetulekureaktsiooni kasutamist ning millised mitte. Kui 
sellist hindamissüsteemi poleks välja kujunenud, oleksid inimesed välja surnud. Niisiis kujunesid mandeltuum ja prefrontaalkoor 
mõlemad meie ellujäämise ohtudega  tegelemiseks ja tõenäoliselt arenesid koos.  
Planeerimise motivatsioon  
Kui hirmu alistamine ja  planeerimine  pärinevad evolutsioonist, siis mida kujutab endast plaanide tegemise ja nende sugulastele 
edastamise  motivatsioon? 
Buck (1999) väidab, et positiivsed emotsioonid vastutavad enesehuvi ja meie ellujäämise eest. Seega on püüdlus õnnele inimestele 
universaalselt omane kvaliteet. See on inimliku ellujäämise ja evolutsiooni keskmeks. Ehk teisiti öeldes motiveerib õnne emotsioon 
meid planeerima.   
Kuna inimesed on tugevasti motiveeritud oma gruppi elusana säilitama, motiveerib neid ka kindlustunne selles osas, et informatsioon 
oleks edasi antud järgmistele põlvkondadele. See pole lihtsalt  altruism , vaid toimiv prosotsiaalne emotsioon, mis iseka emotsiooni 
sarnaselt on inimese ellujäämise ja evolutsiooni keskmeks (Buck, 1999). Väidetakse, et iga järgnev põlvkond viimistleb neile antud 
teadmist ja edastab selle siis järgmisele põlvkonnale. Selle protsessi motiiviks on “ühine saatus”. Seega pole meie tänased inimlikud 
omadused sugugi mitte geneetiliselt tagatud, vaid kujutavad endast ühist teadmistepagasit. Seda kõike nimetatakse kultuuriliseks 
evolutsiooniks. Inimeste suure aju ja keerukate ideede edastamise oskuse tõttu õppisid inimesed edastama  suuri kultuurilise info 
koguseid, mis on olulised tulevaste põlvkondade ellujäämiseks. 
Vookogemus ja õnn 
Csikszentmihalyi (1990, 1998) on kirjutanud vookogemusest (flow  experience ), mille ta on sidunud õnnega. Tema intervjuudest 
selgus, et suurima õnne allikaks pole inimestele mitte raha või tunnustuse (kui välise motivatsiooni) nimel töötamine, vaid selliste 
asjade tegemine, mis neile enestele rahuldust toob (ehk seesmine motivatsioon). Vookogemus võib tulla laulude loomisest, piltide 
maalimisest, mäkkeronimisest või ükskõik millest muust, mis suudab täielikult meie tähelepanu haarata, nii et meie jaoks ei näi 
midagi muud eksisteerivat või miski muu oluline  
olevat. 
Vookogemusele on iseloomulikud mitmed ühised tunnused. Esiteks on vookogemuses tehtav  täielikult teadvustatud. Seejuures 
mõistab vookogeja protsessi  igat  sammu ja progresseerub vaatamata sellele, et ta ei pruugi teadagi, kuhupoole 
läheb. Teiseks on vookogejad suutelised silmapilkset tagasisidet saama. Igal  sammul  teavad nad, et teevad  samme  õiges suunas või 
teevad õigeid valikuid . Kolmandaks tunnevad nad, et nende võimed vastavad nende ees olevale ülesandele. Nad ei tunne ei ärevust 
ega tüdimust, vaid täielikku väljakutset. 
 Csikszentmihalyi osutab, et õnn pole midagi sellist, mida vookogemuse ajal tuntakse, vaid tekkib kõige tugevamini siis, kui inimesed 
oma vookogemuse lõpetanud on. Selles plaanis näib õnn olevat eelkõige tunnetuslik hinnang. Vookogemusele on iseloomulik see, et 
vookogemuse sees olles on inimesed hirmust ja ärevusest täiesti vabad. Võib väita, et inimesed kogevad vooelamust seetõttu, et neil 
on prefrontaalkoor, mis lubab neil nii oma hirmu ja ärevust juhtida kui ka kujunditega manipuleerida.  
Kuidas vookogemus saavutatakse? See saavutatakse, lubades  enesel  täielikult tegevusse süveneda, hoolimata sellest, kas see tegevus 
on sportlik, lavaline või intellektuaalne. See tähendab oma ego kõrvaleheitmist ja end  segavatest asjaoludest vabastamist. See 
tähendab ka selle tegevuse lubamist täielikuks ja kõikehõlmavaks keskmeks kõigi muude kohustuste ja aja arvelt. Kui vookogemus on 
saavutatud, tuleb suurendada selle keerukuse astet, et ta säilitaks väljakutse ning 
neelaks kogeja täielikult endasse. Selle tulemusena suudavad inimesed vookogemust ikka ja jälle uuesti läbi elada Csikszentmihalyi 
(1990, 1998). 
Õnn ja toimetulek
Kuigi me ihkame pidevat vookogemust, pole seda seisundit kerge saavutada. Peamiseks takistuseks on meie igapäevaelu oma ohtude 
ja nõudmistega, mis sageli ületavad meie vahetult kasutatavaid oskusi. Sageli ütleme, et elu on stressitekitav, 
mis tähendab , et paljud suhted ümbritseva maailmaga tekitavad meis võitle-või-põgene reaktsiooni.  
Koos sõnaga stress kasutatakse sageli ka sõna toimetulek. Toimetulek tähendab, et parim, mida teha võime, on saavutada välistele 
nõudmistele vastavus ning teha midagi oma eesmärkide heaks. Mõnikord ei pruugi meil ülesande sooritamiseks vajalike oskuste 
komplekti olla ning me ei pruugi ka teada, milliseid samme ja millises suunas astuda. Isegi sellises ebamäärasuse seisundis võivad 
inimesed õnnetunnet kogeda ja just sellepärast  defineeris Lazarus õnne kui arvestatava  progressi  eesmärgi suunas (Lazarus, 1991).   
Myers ja Diener (1995, 1996) tõid välja neli õnnetundega seonduvat omadust – ekstravertsuse, optimismi, enesehinnangu ja isikliku 
kontrolli tunde. Neist kolm – optimism, enesehinnang ning isikliku kontrolli tunne on tihedalt seotud tendentsiga 
toimetulekureaktsioone  sooritada .  
Kui inimesed on optimistlikud, usuvad nad, et juhtuma peavad head asjad. Enesehinnang peegeldab enesekindlust ja seostub 
toimetuleku ning eduga ja kontrolli tunne on uskumus, et suudame vajalikud ressursid kokku koguda. Sellest 
järeldub, et enesesse  uskumine  mängib olulist rolli ja võib asjade käiku muuta.   
Toimetuleku bioloogiline komponent 
Toimetuleku uurimise põhiparadigmaks on olnud vältimise paradigma. Kui loomadele antakse elektrilööke, demonstreerivad nad 
füsioloogilisi võitle-või-põgene reaktsioone, kaasa arvatud adrenaliini ja noradrenaliini rohke produtseerimine. Õppimise tekkides 
muutub ainete produtseerimine oluliselt. Adrenaliini kontsentratsioon langeb ning aktivatsioon alaneb kiiresti. Kõrgeks jääb 
noradrenaliini tase, mida seostatakse adaptiivse käitumisega ning aju hüvitusringetega.  
Sellest järeldavad psühholoogid, et õppimise tekkides alaneb stress tunduvalt. See leid on kooskõlas ettekujutusega, et enamust meie 
igapäevaseid tegevusi iseloomustab hirmu ja õnne vahel pendeldamine (Dozier, 1998). Käitumist kinnitab 
positiivne emotsioon. 
Toimetulekureaktsioonide korral valdavad inimesi paljud erinevad emotsioonid. Nad võivad olla näiteks rahuldatud, meelitatud, 
tiivustatud, eufoorias või võidurõõmsad. Kui nad kontrolli harjutamise käigus omandasid uue oskuse, võivad nad kogeda ka  uhkust  
või enesetõhusust. 
Toimetuleku õpitud komponent
Vältima õppimise oludes õpivad loomad iga järgmise situatsiooni ära järjest kiiremini. Loomadel näib kujunevat üldistatud uskumus 
või ootus, et kui nad ühes olukorras on toime tulnud, tulevad toime ka teises. Inimestel nimetatakse vastavat omadust isiklikuks 
kontrolliks, enesehinnanguks ja optimismiks. Bandura nimetas neid uskumusi enesetõhususe uskumusteks, ehkki pidas neid 
enesetõhususe tundeid rohkem oluspetsiifiliseks. 
Sellest järeldub, et toimetulekuvajadusega  seonduv ähvardus kaotab midagi oma negatiivsusest. Kui oleme varem erinevates 
situatsioonides  edukad olnud, ei hinda me uusi olukordi nii ähvardavateks kui varem.  
Meenutagem vookogemust. Inimesed kogevad vooelamust sellepärast, et usuvad, et nende oskused on nõudmistega kooskõlas ja nad 
teevad seda enda jaoks. Erinevalt toimetulekuolukorrast, kus eksisteerib väline ähvardus, ei ole seda vookogemuse korral olemas.  
 
11. KONTROLLI, MEISTERLIKKUSE JA ENESEHINNANGUVAJADUSED
Prognoositavuse ja kontrolli vajadus 
Kontrolli vajadus võib inimlike vajaduste seast üks põhilisemaid olla ( Shapiro , Schwartz & Astin, 1996). Kontrolli saavutamine ja 
säilitamine on ellujäämise seisukohalt enesestmõistetav (Averill, 1973) ning näib seostuvat meie  vajadusega  prognoositavuse järele. 
Sünnihetkest alates on vastsündinu peaaegu täielikult ellujäämisega hõivatud, huvitudes ainult toidust, mugavusest ning ohutusest ja 
püüab olukorda nende omaduste osas prognoositavaks muuta nutuga, mis signaliseerib ümbritsevatele inimestele lapse eluliste 
vajaduste mitterahuldamisest (Hoffmann, 1982). Kui need ellujäämise seisukohalt põhivajadused on rahuldatud, keskendub  beebi  
ümbritseva keskkonna uurimisele. Meisterlikkus võib olla uurimiskäitumise rakendamise 
tagajärjeks. Sellest võiks järeldada, et meisterlikkus saab kujuneda ainult siis, kui kui indiviid on ärevusest vaba. Tegelikkuses näib 
meisterlikkus kujunevat ka ärevuse korral. Steinberg (1991) väidab, et kompetentsusel on erinevad liigid, mis tulenevad keskkonna 
erinevatest nõuetest. Isikliku kontrolli tunne on optimismi ja lootuse tunnetuslikuks aluseks ja optimism on omakorda tervisega 
seotud. 
Kontroll ja tervis 
1) Psüühiline tervis - Kontroll on psüühilise tervise ja heaolu seisukohalt kõige olulisemaks teguriks (Bandura, 1989; Seligman, 
1990). Kontrolli kaotuse või kontrolli puudumise tundeid seostatakse selliste häiretega nagu stress, depressioon, ärevus, ainete 
kuritarvitamine ja söömishäired (Shapiro jt, 1996). See asjaolu rõhutab kontrollitunde tähtsust normaalse ning eduka ühiskonna 
liikmena toimimise seisukohalt. Kontrolli tundeta  kaotavad  inimesed võime ka kõige väiksemate raskustega toime tulla.  
Stressialane kirjandus osutab samuti kontrolli tähtsusele. Katsed näitavad, et stressireaktsiooni on suhteliselt hõlbus tekitada, andes 
inimestele algul kontrolli võimaluse ebameeldiva stiimuli üle ja seejärel seda neilt ära võttes. Kui nüüd kontroll uuesti taastatakse, siis 
stressireaktsioon tüüpiliselt alaneb (nt Glass, 1977). Stressialane kirjandus osutab, et juhul kui inimene suudab toimetulekureaktsioone 
sooritada, on tal vähem stressi. Sellest on kasu isegi siis, kui toimetulekukäitumine tulemusi ei anna. Järelikult on esmase tähtsusega 
inimese uskumus kontrolli olemasolust. 
2) Kehaline tervis - Oma elu üle tugevamat tajutud kontrolli omavatel inimestel on teistest veidi pikem eluiga. Rodin & Langer (1977) 
näitasid, et vanurite hooldekodus söögiaegade ja toidu valiku ning filmide valiku osas kontrolli omavad vanurid olid olid tervemad ja 
elasid kauem kui teised, kel selline kontroll puudus. 
Vähihaigete uuringud näitavad, et madala tajutud kontrolliga  ja abitusetundega patsientidel on haiguse taasilmnemine ja surm 
tõenäolisemad kui tugeva tajutud kontrolliga patsientidel. Madal tajutud kontroll seostub ka südame- veresoonkonna 
haigustega (Shapiro jt, 1996). Kuigi tajutud kontrolli tunne ei pruugi haiguse  kulgu “tagasi pöörata”, eriti selle lõppstaadiumis, 
seostub tajutud kontroll haigusega individuaalse kohanemise ja üldise elukvaliteediga. 
Laboratoorsed uuringud osutavad, et madal tajutud kontroll surub immuunfunktsiooni maha (Kamen jt, 1991). Sama on korduvalt 
näidatud kroonilise stressi puhul (Kieckolt- Glaser & Glaser, 1992). Oletatakse, et immuunsüsteemi ja stressi vahelist seost 
vanendavad kontrolli kaotuse tunded (Hassenfeld, 1993).  
Kontrolli vajaduse bioloogiline komponent 
Kas inimeste tajutud isiklikul kontrollil on geneetiline alus? Sellele vastamiseks tuleb isiklikku kontrolli mõõta. Tuntuim 
mõõtmisvahend selleks on Rotteri  kontrollkeskme skaala, mille tulemus näitab, mil määral on inimene seesmise kontrollkeskmega, st 
usub, et tema käitumine tuleneb temast enesest, või välise kontrollkeskmega, st usub, et tema käitumise põhjused on tema kontrolli alt 
väljas. Seligmani depressioonikäsitluse kohaselt näevad seesmise kontrollkeskmega inimesed nii head kui halba tulemust enda poolt 
tekitatuna, kuna välise kontrollkeskmega inimesed 
näevad mõlemat oma kontrolli alt väljas olevate nähtustena. Kaksikute uuringud Rotteri skaala kasutamisega näitasid, et isikliku 
kontrolliga ja oma ebaõnne eest vastutamisega  seostus tulemuste varieeruvusest umbes 30 % (Pedersen jt, 1998). 
See  andmestik osutab, et isikliku kontrolli  tundel  on geneetiline alus olemas. 
'Uurimustes leitavad seesmise või välise kontrolli näitajad viitavad aga sellele, millised inimesed praegu on, mitte sellele, mida nad 
tulevikus teha võivad. Paljud andmed kinnitavad, et inimestel on õppimise ja tunnetuse kaudu võimalik oma hetkel tajutud kontrolli 
taset kas tõsta või langetada.  
Tajutud kontrolli õpitud komponent 
Rotteri (1966) teooria välise ja seesmise kontrollkeskmega isiksuse tüüpide kohta lähtub õppimisteooriast. Seega omandavad seesmise 
kontrollkeskme need, kes minevikus on kogenud, et kontrolli enda kätte võtmine annab teatud ette 
ennustatavaid või soovitud tulemusi. Ja vastupidi, kui inimesed tajuvad, et kontrolli võtmine teatud soovitud või eeldatud tulemusi ei 
anna, leiavad nad, et nendega juhtuv on nende kontrolli alt väljas. Rotter aktsepteerib, et mõnes olukorras on 
inimestel rohkem kontrolli kui teistes, kuid sellele vaatamata väidab ta, et üldistatud kontrolli uskumus kujuneb seesmiseks siis, kui 
inimesed arvavad, et põhjustavad oma elusündmusi (kaasa arvatud ebaõnnestumisi) ise ja väliseks siis, kui nad arvavad, et nende 
elusündmuste põhjused ei sõltu neist enestest.  
Hiljem on uurijad leidnud, et kontrolli ja põhjuste uskumused ei tulene täielikult varasematest kinnitustest. Läänelikes kultuurides on 
valdav aktiivse kontrolli, st ümbritseva keskkonna teadliku muutmise idee. Näiteks kui  tunnetame  stressi, püüame käituda nii, et 
stressoreid oma elust välja lülitada. Kui me stressoreid välja lülitada ei saa / ei suuda, võime püüda neist eemalduda. Mõnes aasialikus 
kultuuris keskenduvad inimesed rohkem enesekontrollile. Aktiivselt stressoritele vastu astumise asemel püüavad sellised inimesed 
vähendada stressorite mõju enesekontrolli strateegiate rakendamisega (Shapiro jt, 1996).   
Need kaks lähenemist  kontrollile  on väga erinevad. Veelgi enam, nad eeldavad erinevaid lähenemisi kontrolli puudumist tunnetavate 
inimeste aitamiseks. Läänelikes kultuurides julgustaks  terapeut  inimesi enam kehtestavad olema. See lähenemisviis kasvab välja 
individualismi filosoofiast, mis rõhutab ennekõike enesemääratlemist. 
Aasialikes kultuurides võiks terapeut inimestele õpetada kontrolli kaotust aktsepteerima ja selliste enesekontrolli võtete nagu 
meditatsioon, lõõgastumine ja tunnestuse modifitseerimine, kasutamist selleks, et stressorite mõju vähendada. See 
lähenemine tuleneb filosoofiast, mis rõhutab kollektiivi või ühiskonda / kommuuni (kui suuremat gruppi), mitte indiviidi (Shapiro jt, 
1996). 
Aasialikust või läänelikust kultuurist rääkides ei  puuduta  see kõiki indiviide – ka  aasia  kultuuris on aktiivse kontrolliga inimesi ning 
lääne kultuuris enesekontrollile keskenduvaid inimesi. Oma toimetulekuteooriasse on Lazarus sisuliselt võtnud aasialiku kultuuri 
ideed: probleemile keskendunud toimetulek on aktiivne, läänelikku tüüpi toimetulek ja emotsioonile keskendunud toimetulek on 
aasialiku kultuuri tüüpi enesekontroll, mis keskendub emotsioonidele ja nendega kaasnevatele autonoomsetele reaktsioonidele 
meditatsiooni, lõõgastust või biotagasisidet kasutades (Lazarus, 1991). Aasia kultuuri esindajate emigreerumisel USA-sse tuleb neil 
omandada mitteharjumuspärane kehtestamine, sest läänelikus ühiskonnas loetakse kehtestamist mitte ainult adaptiivseks, vaid ka 
loomulikuks käitumisviisiks. 
Põhiküsimuseks on siin see, et meie hoiakud kontrolli suhtes on vormitud meie vanemate mõtte- ja käitumisviiside kohaselt, nende 
õpetuse ja treenituse ning oma kultuurikeskkonna kohaselt. 
Tajutud kontrolli tunnetuslik komponent 
Oma maailmas elades  suudame mõnda asja kontrollida ja mõnda mitte. Uurimustes reageerivad inimesed kontrolliga seotud 
küsimustele väga erinevalt ( Evans , Shapiro &  Lewis , 1993). Mõned inimesed võivad lihtsalt  avastada , et nad suudavad mõnda 
olukorda kontrollida ja teisi mitte. Teised reageerivad aga kohatult – kõrge kontrollivajadusega inimesed võivad püüda kontrollida 
kontrollimatut ja madala kontrollivajadusega inimesed võivad jätta kontrolli rakendamise proovimata seal, kus see rakendatav oleks. 
Kui inimesed püüavad kontrolllida olemuselt kontrollimatuid olukordi, kogevad nad kõrget stressi. Seega on niisuguses olukorras 
aktiivse kontrolli soovituse rakendamine väär. Nad peavad lihtsalt omaks võtma, et mõni asi on nende kontrolli alt väljas. 
Halb nõuanne oleks ka hõlpsalt muudetava situatsiooni korral seda olukorda aktsepteerida, sest  mõnikord on aktiivne kontroll 
mõnede asjade saavutamise ainsaks võimaluseks. Uurimused on näidanud, et kui abitud inimesed ei suuda kontrolli saavutada, 
kogevad nad ärevust ja depressiooni. Stressiga sarnaselt võivad need negatiivsed emotsioonid immuunreaktsiooni pärssida. Sellest 
nähtub, et tervis ei ole kontrolliga lineaarselt (põhjuslikult) seotud. Optimaalse tervise huvides on soovitatav teatud piirini kontrolli 
omada, ent samas tunnetada situatsiooni, millisest alates kontroll võimatu on. 
Rotteri kontrollkeskme skaala seesmised ja välised mõõted on teineteisest sõltumatud (Levenson, 1981). See tähendab, et me võime 
omada kõrget või madalat tulemust mõlemal skaalal korraga. Meenutagem, et Seligmani teooria kohaselt tekitab seesmise kontrolli 
orientatsioon tõenäolisemalt depressiooni, kuna väline kontrolli orientatsioon on kaitseks depressiooni vastu. Seligman ei soovita 
sellega kontrolli katsetest loobuda, vaid püüab osutada, et liiga suure kontrolli rakendamata jätmine võib anda eeliseid tuntud palve  
kohaselt: Jumal, anna mulle vaprust muuta seda, mida ma muuta saan, rahulikku meelt  aktsepteerida seda, mida ma muuta ei saa ja 
tarkust nende kahe vahel vahet teha. 
Kontroll ja meisterlikkus 
Uurimused viitavad, et kontrolli olemasolusse uskumine on enesestmõistetav tingimus meisterlikkuse ja saavutamisega seotud 
tegevustes. Ilma sellise üldistatud uskumuseta me neid tegevusi reeglina ei algata. 
Bandura tööd osutavad, et käitumuslik kontroll ja tunnetuslik kontroll on uute tegevuste algatamiseks vajalikud (Ozer & Bandura, 
1990). Bandura (1997) tunnetusliku kontrolli idee vastab Rotteri seesmisele kontrollkeskmele. See orientatsioon lubab inimestel 
meisterlikkusele orienteeritud käitumisi algatada, ent ainult siis, kui neil on optimismi ja lootust. Kokkuvõtteks võib öelda, et inimesi 
ei motiveeri meisterlikkuse ja saavutuste suunas miski enne, kui nad ei usu, et nende 
tegevusest teatud soovitud tulemus tärkab. 
Meisterlikkuse motivatsioon ja  saavutusmotivatsioon  
Meisterlikkuse saavutamine tähendab teadmiste omandamist ja oskuste kujundamist ehk terviklikku õppimist. Meisterlikkuse 
saavutamiseks tuleb antud nähtuse kohta õppida kõike, mida võimalik ning kujundada kõige kõrgema taseme oskused. Saavutus 
seisneb konkreetsete eesmärkideni jõudmises. Saavutuste kõrgemad tasemed eeldavad sageli, kuid mitte alati meisterlikkust. 
Saavutamine nõuab teatud oskuste ja teadmiste omamist, aga ka mitmesuguste emotsioonidega, eneses kahtlemine kaasa arvatud, 
toimetulemist. Seega võib meisterlikkus saavutamise seisukohalt oluline olla, ent eesmärkide saavutamist ei pruugi ta tagada. 
Eesmärkide saavutamise seisukohalt võib meisterlikkusest olulisem olla optimism.  Meisterlikkuse funktsiooniks on tagada, et 
inimene omandaks kompetentsuse erinevates valdkondades. Kompetentsus ehk asjatundlikkus hõlmab oskusi, võimeid, suutlikkust, 
osavust või vormisolekut. Kui tahame  elult  midagi saada, on need vajalikud omadused.  
Meisterlikkus ja saavutused on teatud vastandiks minnalaskvale ( laissez - faire) ellusuhtumisele. See, kas inimene algatab 
meisterlikkuse käitumisi ning saavutuskäitumisi, sõltub tema kontrolliuskumustest. 
Meisterlikkusele ja  saavutustele  orienteeritud inimestel (Bandura, 1989; 1997) on toimekusetunne ( sense  of agency). Nad tegutsevad, 
et saavutada seda, mida tahavad. Seda nimetatakse veel ka instrumentaalsuseks. Et asjad juhtuksid, püstitavad toimekad (ehk 
instrumentaalsed ) inimesed eesmärke ja kavandavad plaane nende eesmärkide saavutamiseks. Bandura jt on väitnud, et kui sellised 
inimesed esimesel korral ebaõnnestuvad, ei loobu nad oma eesmärkide saavutamisest. Selle asemel nad kohandavad oma plaane  või 
teevad lihtsalt uued plaanid. Need, kes olukordi kontrollivad, võtavad endale ka oma tegude eest vastutuse – vastutuse nii 
õnnestumiste kui ka läbikukkumiste eest.  
Saavutusmotivatsioon 
Henry Murray (1938) on saavutusmotivatsiooni  idee rajaja. Tema järgi on saavutusmotivatsioon püüd ületada takistusi, rakendada 
võimu, pingutada millegi raske sooritamise nimel nii hästi ja kiiresti kui võimalik. Murray arvates on saavutus 
üldistatud vajadus. Ta uskus, et saavutuste nauding ei seisne eesmärgi saavutamises, vaid hoopiski oskuste arendamises ja 
harjutamises. Teiste sõnadega annab saavutustele motivatsiooni nende poole liikumise protsess. Samal seisukohal 
on ka mitmed teised teoreetikud.  
Kauakestvalt, enam kui 40 aastat on saavutusmotivatsiooni uurinud McClelland (1985). McClelland rakendas saavutusmotivatsiooni 
hindamiseks Temaatilise Appertseptsiooni Testi (TAT) ja kujundas saavutusmotivatsiooni mõõtmise meetodi (McClelland jt, 1953). 
TAT on tüüpiline projektiivne  uurimismeetod , mille puhul eeldatakse, et inimene samastab end ühega piltidel olevatest tegelastest 
ning esitab pildi kohta nõutud lugudes iseennast ja oma  motiive . On leitud, et TAT-i puhul puudub üldistatud motiiv või eelsoodumus 
ja et sellega võib ennustada käitumisi 
väga mitmekesistes oludes ( Atkinson , 1953; Mischel, 1961). 
Saavutusmotivatsiooni bioloogiline komponent 
Kuigi uurijad pole suutnud saavutusmotivatsiooni  ilmset  seost ajukeskuste või virgatsainetega, väidab McClelland (1985), et 
saavutusmotivatsioon kasvab välja põhilisemast ajendist “teha midagi paremini” mitte teiste heakskiidu pärast, vaid “enda jaoks”. Ta 
osutab, et sellise loomuliku ajendi kujunemist on vorminud keskkond. Laste jaoks mängivad sageli suurt rolli vanemad, luues  
keskkonna, mis tagab saavutusmotivatsiooni “õitsengu”. 
Kompetentsuse teooriad 
White (1959) väitis, et uurimistendents põhineb üldisemal mõjususe (effectance) motivatsioonil. See motiiv on suunatud ümbritseva 
keskkonna olemuse ja selles  leiduva  korra mõistmisele. Tõhususe (efficacy) tunded tekivad sellest, kui inimene mõistab, et suudab 
seda keskkonda mõjutada. Oma olemuselt kujutab selline tunne hüvitust meisterlikkusetunde kujul. Sarnaseid ideid väljendas ka 
Piaget (1970), väites, et vajadus keskkonnaga vastastikustes suhetes olla sunnib last meisterlikkusele. 
Meisterlikkuse teooriad ei seosta seda nähtust konkreetsete ajustruktuuridega. Lähtudes Gray (1982) teooriast võiks meisterlikkuse 
saavutamisel osaleda käitumusliku aktivatsiooni ja pidurduse süsteemid. Ärevusel on meisterlikkuse saavutamise seisukohalt oluline 
roll – ta muudab inimese tähelepanu keset, tehes selle kitsamaks ja välistavaks ning ainult elusäilitamisele olulistele tunnustele 
suunatuks. Kui inimene on ärevusest vaba, on tema tähelepanu eelnevale vastupidiselt lai ja kõikehõlmav. 
Uurijad on üldise meisterlikkuse uurimiselt pöördunud konkreetsete kompetentsuste uurimisele. Selliselt  lähenedes saab siia kaasata 
andekuse ehk talendi. Gardneri arvates on erinevad anded  inimestel kaasasündinud. Vajab veel uurimist, kuidas anne õpitud ja 
tunnetuslike muutujatega koos toimides kõrgetele saavutustele viib. 
Saavutusmotivatsiooni õpitud komponent 
Sotsiaalse õppimise teooria   Selle teooria kohaselt õpivad lapsed vanemailt, et üheks viisiks saada elus seda, mida  tahad on omandada 
teadmisi ja kujundada oskusi. Eeskujude jäljendamine aitab lapsel välja selgitada, mida ta elult saada tahab. Edasist teadmiste ja 
oskuste omandamist motiveerivad raha, sotsiaalne hekaskiit ja teised hüvitused. Sotsiaalse õppimise teooria annab laia raamistuse 
selle mõistmiseks, miks inimesed konkreetseid eesmärke valivad ja kuidas nad endale vajalikke oskusi omandavad. See teooria ei 
seleta aga ära, miks inimestel kujuneb üldistunud vajadusseisundina saavutusvajadus või meisterlikkusevajadus. Miks inimesed enda 
jaoks saavutusi ja meisterlikkust hindavad? McClellandi arvates me internaliseerime teatud väärtusi ja see protsess tekitab meis 
eelsoodumuse 
saavutusteks. 
Sõltumatuse ja meisterlikkuse arendamine lapsel 
Uurimused osutavad, et vanemate poolt varakult õhutatud iseseisvus ja meisterlikkus arendavad lastel saavutusvajadust. Neis 
uurimustes analüüsiti laste poolt välja mõeldud lugude sisu ja hinnati neis kujutlustes leiduva saavutustele orienteeritud komponendi 
määra (McClelland, 1985). Ühes teises uurimuses leiti, et kõrge saavutusvajadusega lastel olid vanemad, kes olid lapsi õhutanud 
koolis häasti õppima, oma asjade järele vaatama ning raskeid ettevõtmisi iseseisvalt katsetama (Winterbottom, 1958). Mitmed teised 
tööd osutavad, et lastele kõrgendatud ootuste esitamine viib laste saavutusmotivatsiooni tõusule.  
Need uurimused näitavad, et  lastes  sõltumatuse ja meisterlikkuse õhutamine kujundab viimastel kõrge saavutusvajaduse. Selgitamaks, 
kas saavutusmotivatsioon aja jooksul tugevneb, uuris McClelland erinevas vanuses laste saavutusmotivatsiooni ning leidis, et see on 
seotud sõltumatuse ja meisterlikkusega. McClellandi üldine teooria nende leidude seletuseks väidab, et lastel on kaasasündinud võime 
kogeda rahuldust (hüvitust) meisterlikkuse arengust. Kui laps seda rahuldust korduvalt tunneb, tugevneb kaasasündinud tendents 
veelgi. Saavutusmotivatsiooni saab otseselt õhutada,  esitades lapsele väljakutseid tekitavaid olukordi või olukordi, mis annavad 
meisterlikkuse  lihvimise  võimalusi. Nii aktiveeritakse eeldatavasti ennetavat rahuldustunnet, mida meisterlikkusega seotud käitumised 
endaga kaasa toovad. 
McClellandi järgi pole me sündinud saavutama  ja meisterlikud olema. Lapsena avastame meisterlikkuse aluseks olevad hüvitused 
eesmärkide poole püüeldes. Kui vanemad meid julgustavad, aitavad nad meil avastada meisterlikkusest saadava hüvituse  tunnet . 
Sellele kogemusele vastavalt jätkame me eesmärkide püstitamist läbi kogu elu selleks, et kogeda ikka ja jälle meisterlikkusega 
seostuvaid hüvitusi.     
Saavutusmotivatsiooni tunnetuslik komponent 
Atkinsoni tunnetuslike valikute teooria   
McClellandi kolleeg Atkinson arendas välja saavutusmotivatsiooni tunnetusliku käsitluse, mis säilitas McClellandi teooria põhiidee, et 
inimesed valivad eesmärke ja töötavad nende saavutamise nimel sellepärast, et neil on olemas saavutusvajadus.  
Atkinson (1957) tegi  sellesse arusaama kaks olulist lisandust. Esiteks väitis ta, et saavutusvajadus on alati segatud teise 
põhivajadusega, läbikukkumise vältimise vajadusega. Kui inimese saavutusvajadus on läbikukkumise vältimise vajadusest suurem, 
tegeleb inimene lähenemiskäitumisega, vastasel juhul aga vältimiskäitumisega. Teiseks väitis Atkinson, et need kaks vajadust 
toimivad koos ootuste ja väärtustega korrutise põhimõttel. Kui edu ootus on kas kõrge või madal, on ajejõud madal, sest kõrge 
eduootuse korral on väljakutse puudu ning jõupingutuse tegemine seetõttu kasutu ja vastupidi, madala eduootuse korral on edu 
saavutamise usk väike ning jõupingutuse rakendamine seetõttu mõttetu. Teisiti öeldes on kõrge läbikukkumisootuse korral  ajejõud 
tugevalt negatiivne ning see annab põhjuse ülesannet vältida. Ka madal läbikukkumisootus annab põhjuse ülesannet vältida, sest lihtsa 
ülesandega läbikukkumine oleks piinlik või alandav ja kõrge läbikukkumise vältimise vajadus kallutab inimest seetõttu lihtsaid 
ülesandeid vältima.  
Atkinsoni suurimaks panuseks loeb Franken just läbikukkumise vältimise vajaduse  toomist  saavutusvajaduse kõrvale.   
Dwecki kompetentsuse arendamise teooria   Dweck (1991) on väitnud, et erinevused saavutustes ja kompetentsuses saavad 
mõistetavaks, kui mõista enesestmõistetavaid teooriaid, mis inimestel saavutuste ja kompetentsuse kohta on. Mõnede arvates kujutab 
kompetentsus endast inimesel olemas olevaid oskusi ja teadmisi kooskõlas järgneva väitega: “Selline ma olen ja sellepärast ma ka nii 
teha saan”. Teistel inimestel on ettekujutus kompetentsusest teistsugune, põhinedes suutlikkusel oskusi ja teadmisi omandada 
kooskõlas järgneva väitega: “Vaatame, mida ma seni saavutanud olen. See näitab hästi ära, mida ma tulevikus teha saan”. 
Esimest tüüpi inimeste mõtteviis vastab olemuslikule teooriale ja nende jaoks on intelligentsus fikseeritud määraga. Teist tüüpi 
inimeste mõtteviis vastab juurdekasvuteooriale, mille kohaselt nad tunnetavad oma  intelligentsust muutlikuna ja 
arenemisvõimelisena. 
Seni arusaamatutel põhjustel usuvad osad inimesed, et õppimine lõpeb teatud vanuses ja et nende õppimisvõime on piiratud ning 
seetõttu on kasutu pingutada, kuna muutusi  nagunii  ei tule. Sellised inimesed näevad oma võimalusi piiratutena ega pingutagi selle 
piiratuse ületamiseks. Juurdekasvuteooriale vastavad inimesed aga usuvad, et ainsaks piiriks nende õppimisel ja uute oskuste 
omandamisel on nende eneste soov vaeva näha. Need inimesed näevad oma võimalusi sisuliselt piiramatutena ja see kui palju nad 
õpivad, sõltub sellest, kui palju nad enda arvates õppida suudavad. Loomulikult paneb oma piirid närvisüsteem (ja muidugi ennekõike 
aeg). Korduvalt on näidatud, et inimlike saavutuste tase sõltub nende püsivuse määrast ja viimane seostub uskumustega  sellest, mida 
nad õppida ja arendada 
suudavad. 
Katsed eri tüüpi inimestega on näidanud, et juurdekasvuteooriast lähtuvad inimesed valivad valikuvõimaluse olemasolul erineva 
raskusastmega ülesannete seast väljakutset sisaldavad ülesanded, mis nõuavad neilt pingutust. Olemuslikust teooriast lähtuvad 
inimesed valivad ülesandad vastavalt oma võimetele. Oma madalat võimete taset eeldav olemusliku teooria  pooldaja  valib lihtsad 
ülesanded, sest ta saab nendega eeldatavasti hakkama ja ei pea  kartma  oma kompetentsuse vähesuse avaldumise pärast. Kui nad lihtsa 
ülesande lahendamisel ebaõnnestuksid, mõjuks see muidugi laastavalt nende enesehinnangule.  
Dweck & Leggett (1988) väidavad, et väljakutseid sisaldavate tegevuste vältimine on desadaptiivne strateegia ja väljakutseid 
sisaldavate ülesannete valimine on adaptiivne strateegia. Kuna enamus saavutusi seisneb takistuste ületamises, oskuste omandamises 
ja püsivuse säilitamises tagasilöökidele vaatamata, on oluline omada valmidust valida väljakutset sisaldavaid ülesandeid. Väärib 
märkimist, et madalate tajutud võimetega inimesed kalduvad abitusele.  
Dwecki mudeli kohaselt valivad olemuslikku intelligentsusesse uskuvad inimesed eesmärgid, mis näitavad nende intelligentsuse 
olemasolu ja väldivad eesmärke, mis nende intelligentsuse puudumist tõendaksid. Kui sellised inimesed ebaõnnestuvad, seostavad nad 
läbikukkumise intelligentsuse puudumise või vähesusega. See tähendab, et niisuguse uskumusega inimesed peavad väga hoolikalt 
ülesandeid valima, kuna iga nende läbikukkumine kinnitaks nende intelligentsuse nappust. Dweck väidab, et ainult ühest 
läbikukkumisest piisab, et lapsel tekkiks abitus. Seega on intelligentsuse olemusliku idee omajaile läbikukkumistel hävitav mõju ja 
nad õpivad hoolega väljakutset sisaldavaid olukordi vältima. et vältida kardetavaid läbikukkumisi. Tulemuseks on nende inimeste 
madal saavutusvajadus. 
Intelligentsuse juurdekasvuteooriasse uskuvad inimesed valivad selliseid ülesandeid, mis võimaldavad neil oma kompetentsust tõsta. 
Kui intelligentsus on õpitav, on oluline valida õppimist maksimaalselt soodustavaid ülesandeid. See tähendab, et tuleb jätta valimata 
kindlat edu tõotavad ülesanded, kuna väga palju saab õppida ülesannetest, milles läbikukkumineon tõenäoline. Igasuguse ülesande 
lahendamisel nõuab kompetentsuse saavutamine püsivust. Nii on intelligentsuse juurdekasvuteooria rakendamine inimesele 
eesmärkide püstitamise ja nende saavutamise protsessis väga adaptiivne. Nii  edust  tulenevad hüvitused kui ka ebaedu ananvad 
inimesele arenguks nii olulist tagasisidet. Dwecki teoorias sisaldub seisukoht, et üldise oluliste asjade kontrollitavuse ideega inimesed 
püüdlevad meisterlikkuse poole. 
Lähenemis- ja vältimismotivatsiooni hierarhiline mudel 
Hiljuti on esitatud motivatsioonikäsitlus, mis hõlmab endasse ka kaks äsja vaadeldud lähenemist. Selle kohaselt tuleb 
saavutusmotivativatsioon jaotada kolmeks osaks (Elliot & Harackiewicz, 1996). Nendeks on  
1. Meisterlikkuse eesmärk, mis keskendub kompetentsusele ja ülesande lahendamise meisterlikkusele  
2. Sooritusliku lähenemise eesmärk, mis keskendub soovitavate hinnangute ja kompetentsuse saavutamisele 
3. Sooritusliku vältimise eesmärk, mis keskendub ebasoodsate kompetentsusehinnangute vältimisele 
Selle teooria kohaselt on inimesed isereguleerivad, valides käitumisi, mis nende suundumustega kooskõlas on. Meisterlikkuse ja 
sooritusliku lähenemise eesmärgiga inimesed otsivad positiivseid tulemusi, mida nad saavad ülesande meisterliku valdamise ja 
kompetentsuse tundeist. Sooritusliku vältimise eesmärgiga inimesed (kes on reeglina ärevad) otsivad võimalust enda ülesandega 
sidumist vältida, mis viib abitu käitumismustrini. 
Selle teooria toetuseks kavandatud eksperimendid on teooriat toetanud. On selgunud , et meisterlikkusele ja soorituslikule 
lähenemisele  orienteerumine  viib seesmise motivatsiooni arengule, sellal kui sooritusliku vältimise orientatsioon ohustab seesmist 
motivatsiooni.  
Varem on näidatud, et väline kontroll ja välised hüvitused ohustavad enese poolt suunatavat käitumist. See tekitab küsimuse, miks nii 
meisterlikkuse kui sooritusliku lähenemise orientatsioon viivad ühesugusele seesmise motivatsiooni kõrgele  tasemele . Kas seemine 
motivatsioon ei peaks olema kõrgem meisterlikkusele orienteeritud inimestel?  Hilisemad uurimused on seda tõesti näidanud (Elliot & 
Church , 1997). Esialgu ei avaldunud see eesmärgile suunatud käitumiste keerukuse tõttu. Lisaks käitumise orientatsioonile avaldab 
oma mõju tajutud kompetentsus, mida Bandura enesetõhususeks nimetas. Kui tajutud kompetentsus on kõrge, kalduvad inimesed 
tõenäolisemalt eesmärgile suunatud käitumisele. Seega näib konkreetse saavutusmotivatsioonilise orientatsiooni valik sõltuvat sellest, 
kuidas inimene oma sooritust prognoosib. 
Selle lähenemisega kooskõlas on leitud, et meisterlikkuse orientatsiooni aluseks on saavutusvajadus ja sooritusliku vältimise 
orientatsiooni aluseks on läbikukkumise vältimise vajadus. Ka on selle teooriaga kooskõlas fakt, et sooritusliku lähenemise 
orientatsioon võib inimest erinevatesse suundadesse juhtida. Sõltuvalt olukorrast võivad aktiveeritud olla nii saavutusmotivatsioon kui 
ka läbikukkumise vältimise motivatsioon. Selle tulemusena võib olla  hetki , mil käitumine toimub läbikukkumise vältimise motiivi 
alusel ning aegu, mil käitumise aluseks on kompetentsuse tõestamine ehk saavutusmotivatsioon.  
Kuigi meisterlikkuse eesmärkide omaksvõtt on tähtis, sest see seostub õppimisega terviklikult, leiti ühes uurimuses, et sooritusliku 
lähenemise orientatsiooniga üliõpilased saavutasid kõrgemaid tulemusi kui meisterlikkuse orientatsiooniga üliõpilased. See leid on 
interpreteeritav kahel viisil. Ühe kohaselt tingib soorituslike eesmärkide hindamine kaaslaste suhtes tugevama või sügavama õppimise 
vajaduse. Teine seletus väidab, et sooritusliku lähenemise eesmärgiga üliõpilased keskenduvad materjali pindmisemale omandamisele, 
mis on otsesemalt pigem eelseisva testi sooritamisele kui meisterlikule teadmisele orienteeritud. See küsimus vajab täiendavat 
lahendust, sest ilmselt oleks väär nii sügavamat õppimist õhutamata jätta samuti kui ka edu saavutamise strateegiate rakendamata 
jätmist  soovitada .   
Enesehinnang 
Enesehinnang seostub positiivselt paljude käitumistega, meisterlikkusele ja saavutustele, subjektiivsele heaolule ja tervisele 
orienteeritud käitumised kaasa arvatud. Madalat enesehinnagut tuntakse riskitegurina agressiivsuse, hälbiva 
käitumise, ainete kuritarvitamise, depressiooni, madala kooliedukuse, abikaasa ja laste kuritarvitamise jms korral. Ameerika koolides 
on hiljuti kutsutud üles looma madalat enesehinnangut tõstvaid  programme  oletusel, et madal enesehinnang on pigem ühiskonnaga 
seotud probleemide põhjuseks kui tagajärjeks. Selline ettepanek sisaldab eeldust, et madal enesehinnang on konkreetsest olukorrast 
sõltumatu ning et seda saab tõsta välise sekkumise abil. 
Enesehinnangu määratlus 
Kõik kõrge enesehinnangu määratlused sisaldavad ideed, mille kohaselt inimesel on kõrge enesehinnangu korral positiivsed tunded. 
Kuigi madal enesehinnang on psühhoterapeutidele oluline  tegevusvaldkond , on peaaegu võimatu leida madala enesehinnangu 
definitsiooni. Seetõttu väärivad Frankeni arvates eraldi defineerimist nii madal kui kõrge enesehinnang. 
Kõrge enesehinnang   Kõrge enesehinnang on uhkus iseenese  üle, millega oma tugevaid külgi ja positiivseid omadusi kiidetakse ja 
oma puudusi aktsepteeritakse (Lazarus, 1991).   
Selle definitsiooni võtmeelemendiks on uhkus. Me oleme uhked, kui võtame endale vastutuse sotsiaalselt hinnatava tulemuse 
saavutamise või sotsiaalselt hinnatavaks isikuks olemise eest (Mascolo & Fisher, 1995). Storm  & Storm (1987) väidavad, et uhkust 
saab kokku grupeerida  teiste positiivsete emotsioonidega nagu võidurõõm, võidukus, lõpuleviidus, erilisus , vaprus ja  julgus . Lazarus 
(1991) väidab, et uhkusega seotud tuumikteemaks on meie egoidentiteedi soodustamine kas meie enese poolt hinnatava objekti 
omamise ja / või saavutatud edu eest või  kellelgi  teise, meie gruppi kuuluva isiku samade  omaduste eest. Sellega rõhutatakse uhkuse 
osa mina esilekerkimises nii indiviidina kui grupi liikmena. Harter  (1990) väidab, et uhkus on oluline selliste kõrge enesehinnanguga 
seotud omaduste nagu enesekindluse , sõltumatuse, uudishimu ja initsiatiivi kujunemisel. Uhkuse (au) tundmise võime kaudu 
omandavad inimesed isikliku võimu ja toimekuse tunde, uhkus annab neile kõigutamatu uskumuse, et nad suudavad mõjutada 
muutusi ning seega toime tulla.  
 Uhkus soodustab eesmärgile orienteeritud käitumiste püsivust isegi ebameeldivuste korral, sest inimesed usuvad, et nende tegudel on 
oma mõju olemas. Püsivus on õpitud omadus, mis tugineb uskumusel, et oma võimete pikaajaline kasutamine toob soovitud tulemuse. 
Toimekad inimesed on lootusrikkad ja lootust omavad inimesed käituvad püsivalt ning saavutavad lõpuks edu.  
 Lapsed vajavad uhkusetunde kogemist, sest see annab neile autonoomsuse, võimu ja enesekindluse tunde (Deci &  Ryan , 1985). Kas 
keegi saab neil takistada uhkust kogemast? Selgub, et selle võimsa tunde võivad  lastelt  röövida kas nende vanemad või õpetajad, kui 
need loevad  laste edu oma saavutusteks. Teine ebasoodus võimalus seisneb laste kasvatamises sellises keskkonnas, kus laps ei saa 
midagi iseseisvalt teha.  
Näib, et uhkust õhutab see, kui laps saab teha oma  valikud ise ning saab ka tunnustuse oma saavutuse eest täielikult endale ja teda ei 
laideta tema puuduste eest. Kõrge enesehinnangu teiseks aspektiks on oma puudujääkide aktsepteerimine. Nagu varem näidatud, 
pingutavad perfektsionistid end lausa depressioonini selleks, et mitte lubada endale läbikukkumist. Need inimesed, kes suudavad oma 
mittetäiuslikkust aktsepteerida, suudavad ka ebameeldivuste ja ebaõnnestumistega paremini toime tulla.  
Uurijad väidavad, et enesehinnang pole selline globaalne omadus, mis rakendub kõikvõimalikele olukordadele, vaid on 
situatsioonispetsiifiline. Rõhutamaks seda, et need kompetentsused, mille alusel enese väärtuslikkuse tunne kujuneb, pärinevad 
erinevatest valdkondadest, soovitab Harter (1990) kasutada globaalse eneseväärtuse mõistet. Ta rõhutab, et eneseväärtuse tunded on 
enesestmõistetavad väga paljude tegevuste, sh ka sotsiaalsete suhete loomise ja säilitamise tagamiseks. 
Madal enesehinnang   Madalat enesehinnangut võib defineerida kui häbi, mis tuleneb enesel selliste oskuste ja võimete puudumise 
hindamisest, mis olulistel teistel olemas on. Selle definitsiooni tähtsaks aspektiks on häbitunne. Madal enesehinnang ei ole lihtsalt 
uhkustunde puudmine, vaid tugevalt negatiivne emotsionaalne seisund. Sellisele seisundile kõige täpsemini vastav emotsioon on 
häbitunne. Mascolo & Fischer (1995) väidavad, et me tunneme häbi siis, kui oleme läbi kukkunud nendele väärt olemise normidele 
vastamise osas, mis meie poolt hinnatud teistel isikutel olemas on. Häbitunde korral näib kogu oma isiksus väärtusetuna.  
Madala enesehinnangu teiseks võtmeelemendiks on inimese uskumus, et tal puuduvad olulised oskused ja võimed. Selle tulemusena 
on madala enesehinnanguga inimesed püsivalt lootusetud.  
Kuigi enesehinnang või negatiivse sisuga tagasiside mõjul hetkeliselt langeda, näib inimeste enesehinnang igas olulises valdkonnas 
ajaliselt suhteliselt püsivana. Erinevad autorid rõhutavad varase kogemuse mõju nende suhteliselt püsivate 
enesehinnangu tasemete saavutamisel (Heatherton & Polivy, 1991), kuigi osaliselt võib siin ka pärilikkusega tegu olla.  
Franken arvab, et madala enesehinnagu terminit kuritarvitatakse. Seda rakendatakse sageli inimestele, kel puudub kõrge enesehinnang 
või kes lihtsalt pole enesekindlad; inimestele, kes ei tea, kas nad suudavad midagi teha või neile, kes on kartlikud ja eneses kahtlevad, 
mida aeg- ajalt iga inimene võib kogeda siis, kui ta endale keerukaid eesmärke püstitab (Bandura, 1991). Samas mõned inimesed 
kannatavad madala enesehinnangu tõttu tõeliselt, kuna neid piinavad süü ja häbi tunded. 
 
12. MOTIVATSIOONI  ENESEREGULATSIOON 
K
  äitumise eneseregulatsioon  
Eneseregulatsioon kujutab endast suutlikkust kasutada teadmisi ja oskusi nende eesmärkide saavutamiseks, mida usume meie huvides 
olevat või mis meid lihtsalt lihtsalt õnnelikuks teeksid. Selleks ei piisa headest kavatsustest, vaid need tuleb ka tegevusteks kujundada. 
Käitumise eneseregulatsiooni teooriad põhinevad käitumise sotsiaalsetel tunnetuslikel teooriatel. Eneseregulatsiooni osaks on kolm 
protsessi: (1)  enesevaatlus (ehk  eneseseire ), (2) enesehindamine ja (3) eneseajendatud isereageerimine (Bandura, 1991). 
1.  Eneseseire    Enne kui käitumist muuta, tuleb sellest teadlikuks saada. Teadlikuks saamine eeldab omakorda oma käitumise 
seiramist. Mida süstemaatilisemalt me seda teeme, seda kiiremini saame tehtavast teadlikuks. Oma sooritust hoolikalt tähele pannes 
hakkame püstitama eesmärke, mis positiivsetele arengutele viivad.  
2.  Enesehindamine    Järgmise sammuna peame otsustama, kas meie poolt tehtav on ühilduv meie soovidega või laiemalt meie 
isiklike normidega. Isiklikud normid kujundatakse informatsioonist, mille me saame olulistelt teistelt. Seejuures ei võta me norme 
teistelt passiivselt omaks, vaid konstrueerime neid, vaadeldes teiste käitumisi ning nende tulemusi. 
Sotsiaalne tunnetusteooria eeldab, et enamusel meist on olemas piisavalt teadmisi sellest, kuidas kõige paremini teha nii, et soovitud 
tulemust saavutada, ent samas pole selget ettekujutust sellest, mida me just praegu teeme. Selleks me eneseseiret vajamegi. 
Kujundades teadvustuse oma käitumisest, peame otsustama, kas seda käitumist muuta. Tagajärgedele keskendudes saame hinnata, kas 
oleme soovitud tulemuse saavutanud või mitte. Otsustades, mida tegema peame, püstitame me eesmärgi ja seejärel püüame oma 
käitumist selle eesmärgiga sobitada. Enesehindamist jätkates saame kontrollida, kas me ikka õigel teel oleme. 
3.  Eneseajendatud isereageerimine Enesehinnagutega kaasnevad tavaliselt emotsionaalsed reaktsioonid. Kui  saavutame  edu või 
sooritame midagi hästi, tunneme reeglina mõnu või rahuldust. Kui aga läbi kukume või halvasti sooritame, tunneme tüüpiliselt 
negatiivset meeleolu või rahulolematust. Need enesereaktsioonid võivad meid viia kas kõrgemate eesmärkide püstitamisele või hoopis 
eesmärkidest loobumisele.  
Eesmärkide saavutamiseks peame järgima teatud tegutsemisviisi, mis tekitab positiivseid enesereaktsioone ning vältima selliseid 
toiminguid, mis tekitavad enesetsensuuri. Kui teeme enesega rahulolu tingimuseks teatud saavutused
motiveerime end kulutama energiat oma eesmärkide saavutamiseks. Need, kes on oma motivatsiooni reguleerimisel edukad, 
kasutavad oma eneseajendeid tõhusalt (Bandura, 1991). 
Eneseregulatsiooni bioloogiline komponent 
Teadvuse evolutsioon   Kuigi teadvust saab käsitleda binaarselt (teadvus kas on või seda ei ole), on sisukam käsitlus seotud teadvuse 
erinevate tasanditega, mis ulatuvad kõrgest madalani (Damasio. 1999). Sellest seisukohast saab teadvuse tasandeid defineerida kui 
kvaliteete või omadusi, mis peegeldavad meie mõtlemise ja reageerimise dünaamikat. See arusaam on kooskõlas subjektiivse 
muljega, et ajuti oleme väga täpselt teadlikud meie ümber juhtuvast, ent ajuti üldse mitte. Ka loomadel võib oletada inimestest erineva 
ja madalamatasemelise teadvuse olemasolu.  
Damasio arvates on teadvuse lätted virgeseisundis ja kujutiste  genereerimise  võimes. Ta väidab, et nn tuumikteadvuse olemasoluks on 
meil vaja ka minatunnet. Minatunne tekib vaatlustest, mille kohaselt kujundid seostuvad isikuga. 
Evolutsioonilisest seisukohast vaadates oli äärmiselt kohastumuslik luua kujundeid ja seostada neid oma minaga. Suutlikkus luua 
teatud aega kestvaid kujundeid näiteks läheduses luuravast peitunud kiskjast oli kahtlemata äärmiselt adaptiivne, aidates säilitada 
virgeseisundi hoolimata sellest, et  meeleelundid oli ilma vastava stimulatsioonita. Minatunde puudumisel poleks me suutnud oma 
ellujäämist tagada. Et maailma kaardistamine toimuda saaks, peab olema lähtepunkt, milleks sai inimene ise või tema mina. 
Damasio järgi vajavad teadvuse kõrgemad tasemed pigem kestvaid kujundeid (ehk püsimälu), mida saaks igal hetkel taastada, kui 
lihtsalt virgeseisundit tagavaid põgusaid kujundeid. Inimeste suur aju ning pikaajaline mälu tegid võimalikuks teadvuse kõrge taseme, 
mis lubab inimestel oma tegevuse suunamiseks nii  minevikku kui ka tulevikku kasutada. Mahukas püsimälu lubab inimestel otsuste 
langetamisel toetuda oma salvestatud kogemustele. Ka saavad inimesed otsustamisel kasutada teiste inimeste salvestatud kogemust. 
Samuti oli ja on inimestele oluline kasutada mitmeid alternatiivseid võimalusi peaaegu samaaegselt. Seda funktsiooni täidab 
probleemide lahendamise ning loovuse kontekstis meie prefrontaalne ajukoor oma funktsioonidega.  
Damasio (1999) nimetab teadvuse kõrgemat taset laiendatud teadvuseks , mis koosneb tuumikteadvusest ja suurest töömälust. See 
teadvus võib lubada tekkida autobiograafilisel minal, mis hõlmab nii mälestusi meie poolt elatud möödunud elust kui ka meie 
planeeritava tulevase elu. Need minakohased mälestused ja unistused seotakse omavahel kokku meie poolt loodavate lugudega. 
Damasio arvates on inimesed loomulikud jutuvestjad, kusjuures nende  juttude  tuumaks on “mina”. Mina kaardistab kõik meie muljed 
ning kujundab meie unikaalsuse.  
Kuigi enamus uurijaid näib nõustuvat, et suurem aju võimaldab meile teadvustatuse 
kõrgemaid tasemeid, enesevaatlust ja tõhusat probleemide lahendamist, ei nõustu uurijad omavahel küsimuses, miks meile see suur 
aju tekkis. Ühe seletuse kohaselt (Ornstein, 1991) kasvas ajukoor suureks selleks, et meie aju jahutada. Teiste arvates kasvas aju 
suureks probleemide lahendamise oskuse omandamisega (Pinker, 1997). 
Inimese “mõtlevaks masinaks” saamisel oli palju eeliseid. See lubas mitte uuele olukorrale kohanemist ootama hakata, vaid töödelda 
ja salvestada informatsiooni keskkonna kohta ning seejärel kasutada seda informatsiooni ennetavalt tulevikku suunatud otsustuste 
tegemiseks. See võime lubab meil kasutada nii oma kui ka teiste varasemat kogemust oma käitumise suunamiseks. Keele 
omandamisega sai võimalikuks selle kogemuse edastamine oma järglastele ja seega nende ellujäämise shansside tõstmine. Kõigile 
neile suurepärastele argumentidele vaatamata lähtub evolutsiooniteooria  siiski eeldusest, et adaptatsiooni käigus tekkinud suur aju pidi 
suutma lahendada mingi meie eellaste ette  kerkinud probleemi. Milline see oli, pole tänaseks paraku teada. 
Väited, et suurt aju oli vaja keha jahutamiseks (Ornstein, 1991) või probleemilahendamise oskuse tekkeks, ei ole evolutsiooniliselt 
kuigi  asjakohased . Kuigi ajud võisid suureneda  ühel põhjusel, ei tähendanud see, et võimekamat aju ka muudel eesmärkidel 
rakendama ei hakatud (Nicholson, 1997). Ehk kui jahutusseadet sai samaaegselt ka muude funktsioonide lahendamiseks kasutada, 
võis üheks olulisemaks neist olla mõtlemisvõime.  
Inimaju kõige unikaalsem omadus näib olevat inimahvidest palju kõrgemal tasemel toimiv infotöötluse võimalus. See teeb meile 
võimalikuks enesevaatlusega tegelemise. Ent eneseregulatsiooniks, sh ka bioloogiliste vajaduste rahuldamiseks, vajame ka midagi 
enamat.  
Vähemalt enamik evolutsioonilise psühholoogia esindajaid usuvad, et täielik enesekontroll (ehk võime ennast täielikult 
on võimatu (Nicholson, 1997). Parimal juhul saame  loota , et suudame oma käitumisi pidurdada, neid ümber suunata ja lihvida. Mõned 
uurijad on väitnud, et käitumisi juhivad mitmed sõltumatud süsteemid ( arud ), millest igaühel on oma isiklik ja  unikaalne  
evolutsiooniline ahel. See oletus tähendab ühtlasi, et evolutsiooniliselt ei kommunikeeru ega tööta need süsteemid teistega koos. 
Teiste autorite arvates saavad erinevad süsteemid mingit koostööd siiski teha, ehkki pika  ajakulu  ja suure jõupingutusega. Lühidalt 
öeldes saame me oma isereguleerivat käitumist reguleerima õppida.  
Eneseregulatsiooni õpitud komponent 
Kuigi meil on enesevaatluse võime olemas tõenäoliselt kas aju ärakasutamata ressursside või selle liiga laialdase suutlikkuse tõttu, ei 
tundu, et me oleme ilmtingimata väga valmid seda enesevaatluse võimet kasutama. See mõtteviis on kooskõlas võimalusega, et 
teadvus (ehk enesevaatlus) ei kujunenud meil mitte adaptatsiooni käigus, vaid hoopis tänu olukorrale, et meile oli suur aju arenenud. 
Selle mõtte üheks oluliseks järelduseks on oletus, et kui me enesevaatluse võimet kasutada tahame, tuleb see veel välja arendada. 
Arvestades selle võimekuse kujunemiseks vajaliku pingutuse ning ajaga , peab enesevaatluse võimest mingi eelise omandama. 
Enamus teadvuse kohta kirjutajaid on leidnud, et see eelis on olemas eneseregulatsiooni näol (Ornstein, 1991). 
Arvatakse, et esimeseks sammuks on äratundmine, et paljud eri süsteemid ehk (arud) võistlevad omavahel kontrolli saavutamise 
pärast.   
Nende motivatsiooniliste süsteemide sekka kuuluvad meie energeetiline (toidu hankimise ) süsteem, paljunemissüsteem ja võitle-või-
põgene süsteem. Lisaks on oma bioloogilised juured ka kõigil emotsioonidel. Teiseks eeldame, et need süsteemid on arenenud välja 
küll sõltumatult, ent siiski igaüks omal viisil meie eksistentsi tagades. Nii võiks kujutleda, et need süsteemid ja emotsioonid on kui 
isekad egotsentrilised lapsed, kes püüavad iga hinna eest lava keskele saada. Eneseregulatsiooni tarbeks peame nende süsteemide 
olemasolust teadlikuks saama, ehkki ei pruugi tingimata neil oma käitumisi kontrollida lubada. See tähendab muuseas ka seda, et me 
ei pea vihastama, ei pea end süüdlasena ega tõrjutuna tundma või madalat eneseväärtustunnet omama. 
Eneseregulatsiooni tunnetuslik komponent 
Teisiti öeldes lubab teadvus (ehk enesevaatlus) meil oma tegevusi lihvida. Kuigi emotsioonid aitasid meil kohaneda, on nad ajuti 
valed või isegi kohatud. Evolutsioon on aidanud meil ellu jääda tänu ülereageerimise, mitte alareageerimise võimele. Ülereageerimine 
on ilmselt evolutsiooniliselt kasulikum kui alareageerimine, ent samas me vajame ka kontrolli, et püsivalt endalt küsida, ega me äkki 
üle ei reageeri.   
Kas peaksime oma tundeid ignoreerida püüdma? Ilmselt mitte, kuna need on meile nii headeks informatsiooni allikateks. Meie tunded 
arenesid nii, et olla õiged enamuse ajast, mitte kogu aja (Ornstein, 1991). Peame endalt küsima, kas meie tunded on asjakohased ja kui 
nad seda on, siis milline on õige reageerimisviis. Teisiti öeldes on meil vaja aru saada, et kõigele meie poolt tehtavale on olemas 
alternatiivid (Langer, 1989). Meie eesmärgiks on saavutada täielik teadvustatus. Selle saavutamiseks peame endale lakkamatult 
võimalike alternatiivide kohta küsimusi esitama.    
Eneseregulatsioon ja mina- kujund  
Uurimused näitavad, et meie edu ei saa ennustada intelligentsuse, vaid hoopis maailma nägemise viisi alusel (Epstein, 1991; 
Seligman, 1990). Mõned inimesed on õppinud mõtlema  viisidel , mis viivad neid edukusele, kuna teised mõtlevad 
destruktiivselt ja lõpetavad läbikukkumisega. 
Paljud autorid usuvad, et meie mina-käsitus (mina- kontseptsioon ) määrab lõppkokkuvõttes ära selle, milliseid eesmärke me püstitame, 
kuidas me hindame nende eesmärkide suunas saavutatud progressi ja milline on meie õnnestumiste ning ebaõnnestumiste panus 
edaspidisesse sihipärasesse tegevusse. Lühidalt öeldes on meie eneseregulatsiooni nurgakiviks meie mina. Mõned inimesed püstitavad 
kõrgeid ja raskesti saavutatavaid  eesmärke, sest nende mina-käsitus lubab neil uskuda, et nad need eesmärgid ka saavutavad. 
Võimalik, et nende mina-käsituses peitub idee, et nad on suutelised õppima või pingsalt töötama või õiget teed leidma. Selliste 
uskumustega varustatult suudavad nad kujutleda end eesmärke saavutamas ja otsustavad selle nimel oma jõupingutusi rakendada.    
Mina-käsitust võib mõista kui enesetundmist. See hõlmab meie ettekujutuse ümbritsevast maailmast ning oma  kujutluse  suutlikkusest 
sellega toime tulla. Arenedes välja oma käitumisele hinnangu andmisest, selle lahti mõtestamisest, sisaldab mina-käsitus nii 
minevikku, olevikku kui tulevikku. Näiteks määrab mina-käsitus ära selle, kuidas me infot töötleme, milliseid tundeid kogeme, 
milliseid unistusi   loome , milliseid motiive tegutsemiseks kasutame, kuidas tagasisidele reageerime ning kuidas mõtleme edu ja 
ebaedu üle (Deci & Ryan, 1991; Dweck, 1991; Markus & Wurf, 1987). 
Mina-käsitusel on kolm funktsiooni: 
1. Anda informatsiooni   Mina-käsitus annab meile infot, mille alusel otsustame, mida me teha suudame ja mida ei suuda. Mina-
käsituses sisalduv informatsioon ei ole alati tegelikkusega heas kooskõlas ja suurem osa sellest pole sotsiaalse kogemusega kinnitatud 
( Marcus  & Nurius, 1986). Oma võimeid ja oskusi alahindavate inimeste mina-käsitus ei luba neil luua unistusi, mis motiveeriks neid 
raskeid eesmärke püstitama. 
2. Tagada kontekst    Inimesed kalduvad oma tegevusest saadavat tagasisidet nägema oma pikaajaliste püüdluste ja eesmärkide 
kontekstis.   
3. Tagada integreeritus     Mina-käsitus on iseenda kohta käiva info  hoidla  ja tagab selise info üldise integreerituse (Higgins, 1996). 
Sellest informatsiooni integreeritusest tuleneb meie identiteeditunne. Erikson (1950) väitis, et 
identiteeditunne tagab meile võimaluse kogeda iseennast pidevalt kestvana ja samasena. Seesama tunne teeb meile raskeks muutuste 
ettevõtmise, sest me peame muutudes vähemalt ajutiselt “mina” olemise tundest  loobuma .  
Tänaste teooriate kohselt on mina nii õpitud kui ka konstrueeritud nähtus (Deci & Ryan, 1991). Mina õpitakse meid ümbritsevate 
hoiakute ja uskumuste internaliseerimisega, seda konstrueeritakse uute uskumuste  loomisega , mis tekivad ümbritseva maailmaga 
suhtlemise tulemusena.   
Enesetundmine  ja iseregulatiivsed funktsioonid 
Enesetundmine on eriline ja unikaalne omadus, sest see puudutab meie eksistentsi ja seda peab pidevalt reguleerima, et 
enesetundmine oleks nii “värske” kui vähegi võimalik (Higgins, 1996). Enesetundmine on ka valikuline, püüdes keskenduda 
ellujäämise seisukohast olulistele tugevatele ning nõrkadele külgedele. Lõppkokkuvõttes aitab meie mina meil keskkonnaga 
suhtlemisel.  
On eristatud mina kolme selgelt erinevat iseregulatiivset funktsiooni: 
1. Instrumentaalne mina   Instrumentaalne mina annab infot selle kohta, mis juhtub siis, kui me teatud viisil käitume või kui me ei 
suuda sel teatud viisil käituda. See info seostub meie jaoks oluliste teiste ootustele vastamise või mittevastamisega.   
2. Ootuste mina   See mina annab meile informatsiooni selle kohta, mis tõenäoliselt juhtub siis, kui me end teatud tegevusega  seome . 
Ootuste mina põhineb varasemal kogemusel ning meie oskustel ja on ellujäämise seisukohalt tähtis, kuna teades, mis meid ees ootab, 
saame ka selleks tulemuseks valmistuda. Tulemuse teadmine ja selle tagajärgedeks valmistumine on vajalik nii edu kui ebaedu ootuste 
korral.  Ootuste mina on enamat kui meie kogemuse summa. See annab meile motivatsiooni  planeerida  ettenägematut, näiteks valida 
kerge ülesande mittelahendamise korral järgmisena veelgi kergem ülesanne. 
3. Seiremina   Seiremina annab infot selle kohta, kui hästi meil mingi eesmärgi või seisundi saavutamise osas läheb. Teisiti öeldes 
aitab seiremina vähendada erinevust hetkemina ja ideaalmina vahel. Kui inimesel kujuneb uus ihaldatud (ideaal)mina, tuleb käiku 
seiremina, et luua uut esiletõusvat mina. Seiremina elulisus on ilmne, sest lahknevus ideaali  ja tegelikkuse vahel motiveerib meie 
käitumist, tagades seda, et ideaali ja tegelikkuse lahknevuse tunnetamine soodustab meil teatud eesmärgi saavutamist. 
Need kolm mina on komplementaarsed. Instrumentaalne mina annab infot selle kohta kuidas maailm meie suhtes reageerib, ootuste 
mina selle kohta,  kuidas meie ise maailma suhtes reageerime ja seiremina annab infot sellest, kuidas meil teatud ihade ja nõudmiste 
rahuldamise osas läheb. Iga mina aitab meil antud tingimustes kõige kohasema tegutsemisviisi valida ning soodustab ellujäämist.   
Mina kaks aspekti 
William James eristas “mina” (I) ja “ise” (me). Deci & Ryan (1991) iseloomustasid neid kaht aspekti vastavalt kui toimekat alget ja 
ühiskondlike väärtuste hoidlat.   
Mina hoidlafunktsioon hõlmab väärtusi (nt perekonda, õiglust) ja jagatud ning regulatiivseid protsesse, nagu püsivust, reeglite 
järgimist ja agressiivsusest hoidumist. Me internaliseerime nii väärtusi kui regulatiivseid protsesse, sest vajame 
seotust teistega. Seotuse ehk aktsepteerituse tunde saavutamiseks võtame omaks meile oluliste inimeste uskumused. 
Toimekas mina on hoidlast erinevalt autonoomne ja kontrolliv. Kui mina autonoomne osa saab arendada oskusi ning meisterlikkust 
keskkonnaga opereerimisel, omandab inimene enesemääratuse tunde. Toimekas mina vastutab info aktiivse integreerimise eest ning 
oma käitumise juhtimiseks vajalike reeglite ja põhimõtete eest. Seega tegeleb toimekas mina hoidla mina aktiivse ülesehitamisega. 
Aja jooksul kohandab aga hoidla mina mu väärtusi ja eneseregulatsiooniprotsesse nii, et need oleksid mina enesemääratuse osaga 
kooskõlas.   
Mina-erinevuse teooria 
Higgins (1987, 1996) lõi mina-erinevuse teooria, mille kohaselt eksisteerib erinevus aktuaalse mina ja ideaalse mina vahel.  Aktuaalne  
mina on see, mis esindab meie arvates meil olemas olevaid omadusi ja ideaalmina see, mis väljendab meie lootusi, soove ja püüdlusi. 
Ideaalmina on kui isiklik juht, mis annab meie tegevustele suuna. 
Ta on ka emotsionaalsuse allikaks – ideaali saavutamisel kogeme positiivseid ja selle mittesaavutamisel negatiivseid emotsioone. 
Selle mudeli kohaselt on olemas ainult üks tuumikmina ja ainus ideaalmina. Mõned teised autorid arvavad, et, tulenevalt tuumikmina 
ümbermõtestamiste protsessidest võib ideaalminasid palju olla. 
Võimalikud minad 
Enesetundmine ei pruugi veel ise automaatselt agenguni viia. Markuse ja Nuriuse (1986) arvates kujundavad meie poolt 
konstrueeritavad võimalikud minad motivatsiooni ja on seega muutuste aluseks. Võimalikud minad on tihedalt mina-käsitusega 
seotud. Mõeldes sellest, kelleks me saada võiksime, lähtume tugevasti enesetundmisest. Nii küsime näiteks endalt, kas meil on antud 
ettevõtmiseks vajalikud teadmised ja oskused, kas meil on olemas vajalik visadus ning suutlikkus pingutada ja kas me oleme valmis 
teistest ettevõtmistest antud tegevuse nimel loobuma.  
Seega me loome uusi võimalikke minasid selle teadmise alusel, mis meil iseenda kohta olemas on. Need minad on väga  realistlikud , 
kuna põhinevad meie eneseteadmisest pärineval  informatsioonil . Samas on neile kui püüdlustele omane 
abstraktne , tingimuslik kvaliteet. Võimalikud minad on ainult võimalused, mis võivad realiseeruda alles konkreetsete tegevuste 
tulemusena. Samas on võimalikel minadel nii vabastav kui ka  piirav potentsiaal – ma võin oma puudustele keskendudes oma 
võimalusi palju ahtamana näha kui siis, mil ma võimaliku mina konstrueerimisel oma parematest omadustest lähtun. 
Võimalikud minad ja eesmärgid 
Arvatakse, et võimalikud minad seovad mina-käsituse eesmärkidega. Võimalikud minad kujutavad endast mina-käsituse tulevikku 
suunatud komponenti. Võimalike minade  loetelus  võivad Markuse ja Nuriuse (1986) arvates ideaali ja tegeliku mina vahel olla edukas 
mina, loov mina, rikas mina, vaene mina, armastatud mina, hinnatud mina ning samuti kõik need minad, kelleks me kardame saada – 
nt  depressiivne  mina, alkohoolikust mina, töötu mina, läbikukkunud mina jne.  
Võimalikud minad võivad olla vahetuks motivatsiooni allikaks, ehkki ei pea seda ilmtingimata olema. Mõnikord pole meil kindlat 
soovi teatud kindlat võimalikku mina mängida. Pole täiesti selge, mis tõukab meid võimalikest minadest tegelike püüdluste poole. 
Kord võib selleks olla teise julgustav sõna, siis jälle meie enese hoolikas poolt- 
ja vastuargumentide kaalumine. Lõpuks toimub võimaliku mina  realiseerimine  tänu vastava otsuse langetamisele. 
Suuri saavutusi ihkavad inimesed peavad kujundama mina-käsituse, mis võimaldaks hulga võimalike minade genereerimist. Markus 
ja Nurius väidavad, et võimalikud minad ei teki iseenesest, vaid kasvavad välja meie selgepiirilisest mina-käsitusest. 
Selgepiirilist või hästi defineeritud mina-käsitust iseloomustavad vähemalt kolm omadust:  
1.  Mina-käsituse kõrge diferentseeritus Keerukama mina-käsitusega saavutatakse tõenäolisemalt kõrgeid eesmärke. 
2.  Mina-käsituse positiivsus   Positiivse enesehinnanguga inimesed on varustatud omadustega, mis seostuvad eduga ja lubavad 
paremini stressi ning  muutustega  toime tulla. 
3. Mina-käsituse seotus kompetentsuse tajumisega Kui meil on selge ettekujutus, et oleme antud alal asjatundlikud, püstitame endale 
suurema tõenäosusega kõrgeid eesmärke kui siis, mil mel sellesse asjatundlikkusse ei usu.  
Võimalike minade hulga kujundamine 
Võimalikud minad  luuakse  mina elementide uudsel viisil kombineerimise tulemusena. Mõnikord on nende allikaks meie fantaasiad, 
teinekord otsused midagi teha või mitte teha. Neid otsuseid võivad mõjutada meie väärtused ja paljud muud tegurid.   
Kui võimalikud minad on loodavad ja konstrueeritavad, tähendab see, et meil on isiklik vastutus enese motiveerimise või muutmise 
eest. Samas  saavad võimalikud minad olla ainult muutuste lähtepunktiks ja lõppude lõpuks peame me ise endale selgelt defineeritud 
eesmärgid püstitama. Aga need eesmärgid peavad meie väärtustega kooskõlalised olema, vastasel juhul jäävad nad meil suure 
tõenäosusega saavutamata. On näidatud, et inimestel on raskusi enda poolt kõrgelt hinnatud käitumiste muutmisega. Kokkuvõtlikult 
öeldes on meil võimalik end motiveerida  uusi 
võimalikke minasid konstrueerima asudes.  
Protsessile orienteeritud isikuks saamine 
Enamus kaasaegseid motivatsiooniteooriaid on seisukohal, et edu saavutamiseks peame keskenduma pigem protsessile kui 
eesmärgile. Kogu käesoleva teema materjal rõhutab protsessi tähtsust tulemuse asemel. Csikszntmihalyi (1990) väidab, et optimaalse 
kogemuse (vookogemuse) saame siis, kui võtame ette selgete eesmärkidega väljakutseid sisaldavad ülesanded, mis meile kohest 
tagasisidet annavad. Sellises olukorras kaotame igasuguse eneses kahtlemise ja tunnetame kontrolli olemasolu. See mulje on nii tugev, 
et me püüame teha ükskõik kui suuri pingutusi selle nimel, et vajaminevaid oskusi arendada. 
Paljud motivatsioonist kirjutajad on väitnud, et saavutuse peamiseks hüvituseks või saadavaks rahulduseks pole mitte eesmärgile 
jõudmine, vaid selle suunas  pingutamine  – mitte “kohal olemine”, vaid “kohale saamine”. Unistuse saavutamine on küll erutav, ent 
sellest saadav nauding reeglina lühiajaline. Et jätkata elu nautimist, vajame uusi unistusi, mis meid uutele kestvatele pingutustele 
õhutaksid. Loomulikult ei tohi saavutamise protsessi käigus siiski ka saavutuse eesmärke ignoreerida.  
12.7 Peegeldava mõtteviisi kasutamine kaalutlemise asemel 
Kaalutlemise (rumination) terminit kasutatakse sageli seoses depresiivsete inimeste mõtlemisstiiliga, eriti tendentsiga depressiivselt 
ehk pessimistlikult mõelda (Trapnell & Campbell, 1999). Kaalutlemise tendents on ühelt poolt seotud enesestmõistetava teooriaga 
maailmast kui pahatahtlikust paigast ning teisalt isiksuse omaduse neurotismiga.  
Selle vastandina on peegeldus  (reflection) motiveeritud uudishimust mõista iseennast ja seostub kogemusele avatuse kui isiksuse 
omadusega. Avatus kogemusele seostub enesestmõistetava teooriaga maailmast kui heatahtlikust paigast, viies meid arengule ning 
loovusele. Kõrge avatusega inimesed väärtustavad kõike tõelist, ainulaadset ja autonoomset, samas kui selle omaduse madala näiduga 
inimesed hindavad võimu, kombekust ja traditsioone.  
Seega on millegi tegemisest haaratud ja sellele elavad inimesed iseloomustatavad peegeldava, mitte kaalutleva mõtteviisi 
kasutajatena.  
Uurimused kinnitavad, et uudishimu on vähemalt arengu ja edu seisukohast positiivne isiksuse omadus ja neurotism samas kontekstis 
negatiivne omadus. Kuna need kaks isiksuse joont pole omavahel seotud, tähendab see, et inimesed võivad peegeldavat ja kaalutlevat 
mõtlemist sõltumatult kasutada. Ja ilmselt oleks valikuvõimaluse korral otstarbekam kasutada rohkem peegeldavat ning vähem 
kaalutlevat mõtteviisi.  
Näib, et sellise vahekorra saavutamiseks oma mõtlemises tuleb keskenduda tegevusele. Uurimused näitavad, et tegevusele 
keskendudes tekib rohkem peegeldavat mõtlemist ning vähem pealetükkivaid negatiivseid mõtteid.  
Üheks võimalikuks seletuseks sellele on tähelepanu piiratus – tegevusele keskendudes pole meil enam ressursse kaalutlevalt mõelda, 
tegevus ise aga sunnib meid peegeldavalt mõtlema. Teine asjaolu, mida inimesed teha saavad, on suunata oma tähelepanu plaanide 
tegemisele.  
Planeerimine nõuab tähelepanu ja selle suunamist positiivsetel viisidel. Planeerimine nõuab mõtlemist ja uurimist, probleemi 
lahendamise oskuste rakendamist, organiseerimist. Planeerimine tekitab ka suurenenud enesetõhususe tunde, sest plaan annab 
inimesele positiivsel viisil tagasisidet selle kohta, et elujõulise plaaniga on eesmärk saavutatav (Bandura, 1997; Langer, 1989).