Lihatõud (0)

Eesti maaülikool
Loomakasvatusinstituut
Kursusetöö veisekasvatuses
Lihatõud
Koostaja : Kaja Tuisk
Juhendaja : Heli Kiiman
Tartu 2012

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Lihaveised Eestis 4
Lihaveiste arv tõugude viisi 01.01.2012 5
Loomade heaolu ja loomatervishoid mahepõllumajanduses 6
Kokkuvõte lihaveiste heaolu uuringust Eestis 6
Hereford 8
Herefordi tõugu veiste head omadused on järgmised: 9
Ameerika piison 10
Maailma lihaveiste tõud 12
Tabel maailma lihaveiste tõud 12
Dexter 13
Hecki veis 14
Enderby saare veis 15
Kokkuvõte 16
Kasutatud kirjandus ja teosed 17

Sissejuhatus

Sõna „ cattle “ tuleb vanast prantsuse sõnast, mis tähendab omamist. Arvatakse, et esimesed veise kodustamised olid Euroopas ja Aasias kiviajal. Tänapäeva veised said alguse kõik ühest esivanemast, kelleks oli tarvas . Arvatakse, et viimane tarvas tapeti Poola aladel 1627aastal.
Ajaloolises tagasivaates peeti veiseid alguses tööloomade ja sõnnikutootjatena, et tõsta põlluviljakust, kuna suhteliselt hästi oli arenenud teraviljakasvatus. Piima- ja lihaloomana hakati neid pidama alles XIX saj. II poolel s.o 1860ndate aastate paiku, kuid veel möödunud sajandi algul ei andnud keskmine talulehm aastas tonnigi piima. Veiste söötmine oli puudulik, pidamine kehv .(Veisekasvatuse areng Eestis)
Ajalooliselt ei ole erilist vahet olnud piima - ja lihaveistel vaid kasutati samu veiseid nii liha kui ka piima toodanguks. Tänapäeval tööstus on aga palju rohkem spetsialiseerunud, sest peab tootma rohkem. On uuritud ka nende erinevusi, leiti et kõige suuremad erinevused seedesüsteemi hormoonides, muu kohapealt nad väga sarnased.
Sellel sajandil toimunud tormiline teaduse ja tehnika areng on muutnud ka veiste söötmist-pidamist, tõuaretust. Suured avastused bioloogiateaduses (DNA avastamine pärilikkuse materiaalse kandjana , geenitehnoloogia areng jne) on tublisti muutnud veiste aretuse iseloomu. Antibiootikumide, aminohapete ja bioaktiivsete ainete sünteesimine on võimaldanud toota tööstuslikult täiesti uusi söötasid, muutunud on söötmistehnika. Loomakasvatuses on kasutusele võetud arvutustehnika.
Lihaveiste kasvatamine on viimaste aastate jooksul näidanud tugevat kasvu trendi, seda seoses euroopa liidu toetustega maastiku hooldusel. Palju on Eestisse tekkinud nn. hobi veisekasvatajaid kellel on veised kõrval hobiks/tuluks ja põhitööna teenitakse leiba mujal. Palju on ka piimalehma farme, kus on leitud, et tootmine ei ole piisavalt tulus ja on hakatud järk järgult üle minema lihaveiste kasvatusele paaritades piimalehmasid lihaveiste tõu pullidega. Siin püüan välja tuua tähtsamad tänapäeva Eestis ja maailmas kasvatatavad lihaveise tõud. Tõukirjeldused toon välja aga mõned eksootilisemad veised, ning püüan tuua välja nende plussid ja miinused. Veel lisaks analüüsin uurimust mis on tehtud mahe veiste ja tavaliste veiste kasvatamisel Eestis.

Lihaveised Eestis

Lihaveiste kasvatus on Eestis suhteliselt uus valdkond , võrrelduna piimaveiste kasvatusega. Tegemist on kiirelt areneva ja perspektiivika loomakasvatusvaldkonnaga. Kui 2003. aasta augustis oli meil erinevat tõugu lihaveiseid kokku 8 176, siis 2012. aasta alguses juba 44332. Kasv on olnud viiekordne.
Pärast Eesti iseseisvumise taastamist oli lihaveiste arv kahanenud umbes 700ni. Mõne aja pärast hakkas nende hulk siiski vähesel määral kasvama, kuigi selleks soodsad tingimused puudusid. Polnud riiklikku toetussüsteemi ja loomade kokkuostuhinnad olid madalad.
Esmakordselt hakati massilisemalt loomi ostma alates 2002. aastast. Kui Ivari Padar oli põllumajandusminister, saadi lihaveiste ostmiseks 2,25 miljonit krooni. Hiljem toetas nende ostu ka Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu. Sellest ajast alates hakkaski lihaveiste arv Eestis kiiresti suurenema. ( Suurmaa A)
Lihaveiseid on Eestis suhteliselt hea kasvatada kuna nad saavad elada aasta läbi õues või vajavad mõnda kergehitus hoonet omale peavarjuks. Kõige rohkem räägitakse nende söötmise puhul just tavalisest , sest suvel saavad nad edukalt karjamaal ise hakkama, kui on piisavalt ruumi.
Eestis on lihaveised hakanud väga tublideks abilisteks ka maastiku hooldusel. Selleks toodi ka Eestisse sisse Šhoti mägiveis, kes on väike ja vähenõudev. Veised on tublisti kaasa aidanud eesti ranna niitude hooldusele ja tänu sellele ka aidanud paljusid lindusid. Edukas näide on kalju kotkas, kelle arvukus on kõvasti tõusnud tänu hooldatud ranna niitudele.
Eestis on registreeritud 14 lihaveisetõugu. Neist arvukamalt on esindatud Hereford, Aberdiin - angus ja Limusiin (Tabel 1). Neist kõige värskem lisanduja on Ameerika piison, keda on kokku Eestis hetkel 13 neist 4 ammlehma. Piisoneid aga on rohkem kui Šhorthorne keda vaid 11 ja ammlehmad puuduvad.

Lihaveiste arv tõugude viisi 01.01.2012

Tabel 1

Loomade heaolu ja loomatervishoid mahepõllumajanduses

2009. aastal oli Eestis 102 767 ha mahepõllumajanduslikku maad ja 1360 mahetootjat. Maheloomakasvatusega tegeleb ligi kaks kolmandikku mahetootjatest. Kasvatatakse eelkõige lambaid (39 374 looma) ja veiseid (21 074 looma). Viimastel aastatel ongi laienenud just lamba- ja lihaveisekasvatus , teiste loomade arv on püsinud enamvähem sama.
Lihaveise ammlehmi pidas 286 tootjat. Kahes suurimas karjas on umbes 130 ammlehma. Maakonniti oli kõige rohkem lihaveise ammlehmi Hiiumaal (644), Võrumaal (626) ja Läänemaal (587). Mahedalt peetavaid lihaveiseid oli 2009. aastal kokku 13 698 ( Vetemaa , Mikk, 2010)
Mahe lihaveiste heaolu võrdlev uuring tavalihaveistega vaba ja hoonega pidamise tingimustes viidi läbi üheksateistkümne karja baasil 2007-2009 andmete alusel. Karjades olid aberdiin-anguse, herefordi ja limusiini tõugu loomad, kelle heaolu näitajad mõnevõrra erinesid .
Lihaveiste kohta on jõudluskontrollist kättesaadavad andmeid väga puudulikult olemas. Seetõttu ka võrreldavaid töödeldavaid numbrilisi andmeid napib ja suur osa infost on saadud küsitluse teel, kust konkreetseid andmeridasid kätte ei saa. Lihaveise kasvatajad ei pea väga oluliseks omale andmeid koguda ja sageli ei teata täpselt ka seda, mitu looma neil karjas on.

Kokkuvõte lihaveiste heaolu uuringust Eestis

Lihaveiste karjad on alles väljaarendamisel ning seetõttu kandvaid üldistusi uuritavate näitajate osas teha ei saa. Võrreldes lihaveiste karju , mis koosnesid aberdiini, herefordi ja limusiini veistest, vaba ja hoonega pidamisel mahe- ja tavatingimustes ilmnesid alljärgnevalt toodud tendentsid.
Mahetingimustes pidamisel on põhikari samavanune ning tavakarjast vanem. Tavatingimustes on aga hoonega pidamisel veised vanemad kui vabapidamisel. Herefordi põhikari keskmiselt aberdiini ja limusiini karjadest vanem ja seda just mahe vabapidamise ning tava laudaga pidamise tingimustes.
Veiste esmapoegimise vanuste keskmiste võrdluses nähtub, et kõige nooremalt esmapoegitakse mahe vabapidamise tingimustes (26 kuud), tava vabapidamisel vaid kuu aega hiljem. Hoonega pidamise korral esmapoegitakse samavanuselt nii mahe- kui tavatingimustes (31 kuud). Teiste tõugudega võrreldes poegivad limusiini veised kõige nooremalt (23 kuud) mahe vabapidamise tingimustes.
Poegimisraskusi esines vähem veiste vabapidamisel nii mahe- kui tavatootmises ning mahetootmises vähem kui tavatootmises. Herefordi veistel esines teiste tõugudega võrreldes rohkem poegimishaigusi ja seda just tavatootmise tingimustes.
Sigimisprobleeme on veistel vähem vabapidamisel ning mahetootmises vähem kui tavatootmises.
Ammlehmade iga karjas on vabapidamisel lühem nii mahe- kui tavatootmises ning viimases pikem kui mahetootmises.
Seemendamine on lihaloomadel kõikides karjades valdavalt loomulik – pulliga ning mahe aberdiini ja herefordi karjades 100% pulliga.
Vasikate haigusi esineb võrreldavalt kõikides veiste pidamisviisides, haigusi valdavalt ei diagnoosita.
Veterinaarravi kulutused on väiksemad mahetootmises võrreldes tavatootmisega Peamised kulutused seotud poegimisabi ja jalgade vigastustega.
Bioohutusmeetmeid järgitakse üksnes osaliselt kõikides tootmisviisides, kuid mõnevõrra rohkem tavatootmises.
Lihaveiste kasvatajad vajaksid täiendkoolitust nii bioohutusmeetmete kui loodusravi osas. Samuti tuleks leida mehhanism, mis meelitaks tootjaid karja andmeid jõudluskontrolli esitama, sest nõnda tekib ka nende endi jaoks väärtuslik andmebaas. Praegu tootjad väga vähe talletavad oma andmeid, ei tee loomade tervise ega heaolu plaane.

Hereford
Fotol 1: herefordi tõugu ammlehm

on sajanditevanune tõug, mida kasvatati algselt Lääne-Inglismaal Herefordi krahvkonnas. Algupäraselt olid herefordid suurekasvulised veoloomad, kehakaaluga isegi üle 1400 kg. Aastal 1800 alustatud ristamise ja selektiivse aretustegevuse tulemusel saadi kaasaegse välimusega tõug. Esimene tõuraamat aastal 1846. Praegusel ajal üks levinumaid lihaveisetõuge.(Hereford)
Värvuselt on herefordi veised tumepunased, pea, kõht, osaliselt selg, jalgade alaosa ja sabatutt aga on valged. On olemas nii sarvedega kui ka nudisid hereforde. Põhja-Ameerikas aretatud tüüp on suuremat kasvu ning teda kasvatatakse praegu Soomes. Sünnimass on lehmvasikatel 39 kg ja pullvasikatel 41 kg, aastaste lehmikute kehamass on 365 kg ja pullmullikatel 487 kg (Soome lihaveiste 2000. a jõudluskontrolli andmed). Täiskasvanud pullide kehamass ulatub 800...1000 kg-ni, täiskasvanud lehmade oma 550...700 (mõningail juhtudel kuni 900 kg). Seda peetakse keskmise suurusega tõuks. Herefordid kohanevad igasugustes kliimatingimustes hästi. Seda tõugu veised on levinud Kanadas, USA-s, Mehhikos , Austraalias, Euroopas, peaaegu kogu maailmas. Kuigi herefordi lehmadelt saavad nende vasikad imemisperioodil vaid 1500...3000 kg piima, kasvavad nad hästi ja lehmade toitumus ei alane .

Herefordi tõugu veiste head omadused on järgmised:

• head karjamaa- ja söödakasutajad,
  
• hea viljakus,
  
• kerge poegimine ,
  
• elujõulised vasikad,
  
• head emaomadused,
  
• pikaealisus ja hea tervis,
  
• rahulik iseloom,
  
• kohanemine igasugustes klimaatilistes tingimustes.
  

Nende omaduste põhjal on herefordi tõugu veised väga sobivad algajatele lihaveisekasvatajatele. Eestis saadud katseandmete põhjal on pooleteiseaastaste herefordi noorpullide rümbasaagis olnud kuni 56%. Herefordi veiste põhipuuduseks peetakse rasva ladestumist suhteliselt noores eas (seda on aretustöö tulemusena kogu maailmas parandatud) ja niiskuse mittetalumist karjamaadel. Esimesed herefordi tõugu veised toodi Eestisse 1978. a.(Hereford, pikk)
Aberdiin-angus
Aberdiin-anguse tõugu veised pärinevad Šotimaalt Aberdiini ja Anguse krahvkonnast. Tõug on aretatud kohalikust nudist karjast. Süstemaatiline tõuaretus algas 18. sajandil. Tänapäeval aga tuuakse Euroopasse tõumaterjali peamiselt Põhja- Ameerikast . Siin aretatud aberdiin-angused on kehaehituselt lähedased praegusele herefordile - nad on pikakerelised ja kõrged. Veised on ilma sarvedeta, värvuselt mustad, kuid esineb ka punaseid. Sünnimass on lehmvasikatel 35kg ja pullvasikatel 38 kg, aastaste lehmikute kehamass 385kg ja noorpullidel 480 kg (Soome lihaveiste 2000. a. jõudluskontrolli andmed). Täiskasvanud pullide kehamass võib ulatuda üle 1000 kg. Euroopa arvestuses peetakse seda keskmise suurusega tõuks.
Aberdiin-angus on varavalmiv ja hakkab rasva ladestama suhteliselt noores eas. Nende liha on peenekiuline ja väga maitsev. Rümbasaagis on kõrge - 60% ja üle selle.
Angust kasutatakse laialdaselt ristamisel, eesmärgiga parandada lihakere kvaliteeti ja piimaandi. Poegimine suhteliselt kerge. Aretuses võib Angust kasutada ka kui tugeva “sarvevaba” veise geeni kandjat . Liha väga maitsev, kuid suhteliselt suure rasvasisaldusega. 
Esimesed aberdiin-anguse pullid toodi Eestisse 1994. a. ning partii lehmmullikaid ja 1 noorpull 2000. aasta lõpul.( Aberdiin-angus)

Ameerika piison

Ameerika piison ( Bison bison, pilt 2), samuti tuntud kui American Buffalo, kunagi uitasid nad mõõda Põhja-Ameerika rohumaid masiivsete karjadena. Jahindus ja massilised hukkamised 19.sajandil viisid piisonid peaaegu väljasuremise ääreni tänapäeval leiab neid ainult paaris rahvuspargis ja mõnes reservis. Pilt 2. Ameerika piison
Piisonil on pulstunud, pikk, tumepruun talve kasukas , ja kergem pruunsuve karv. Nagu tüüpilised sõralised, isane piison on veidi suurem kui emane. Pea-ja-keha pikkus ulatub 2-3,5 m pikk, saba lisades 30-91 cm. Õla kõrgus liigid võivad ulatuda 152-186 cm. Tüüpilised kaalud võivad ulatuda 318 kuni 1000kg. Raskeim looduses elanud pull kaalus 1270kg. Kuid vangistuses kasvatatud piison võib kasvada ebaloomulikult suureks, seni raskeim piison vangistuses kaalus 1724kg. Pea ja eesveerand on massiivne ja mõlemast soost esindajatel on lühikesed ja kumerad sarved, mis võivad kasvada kuni 61cm pikaks, mida nad kasutavad staatuse kehtestamiseks ja karja kaitseks. Piisonid paarituvad augustis ja septembris, tiinus kestab 285 päeva. Punakaspruun vasikas imeb nii kaua kui uus vasikas sünnib. Kui lehma ei ole tiine, siis vasikas imeb 18 kuud. Piisonlehmad on piisavalt küpsed, et toota vasikas juba 3-aastaselt.Nende keskmine eluiga on looduses 15 ja vangistuses kuni 25 aastat. Üks väga haruldane seisund on valge piison, neid peetakse pühaks põlis indiaanlaste poolt.
Kaks olulist probleemi mille vastu piisonid seisavad tänapäeval on geneetiline kitsaskoht ja geneetilise mitmekesisuse puudumine, mis on põhjustatud sellest et nad toodi tagasi peaaegu väljasuremisest. Teine geneetiline probleem on veiste DNA sisenemine piisonite populatsioonidesse.
Kuigi 500 000 piisonit elab maailmas era farmides ja avalikes karjades, siis mõned inimesed arvavad, et puhtaid piisone on järgi ainult 15 000 kuni 25 000, teised on lehma ja piisoni hübriidid. ( American bison)

Maailma lihaveiste tõud

Üldiselt on maailmas esikohal samad tõud, mis Eestiski ehk Hereford, Aberdiin-Angus ja Limusiin. Maailmas on aga üle 300 erineva veise tõu. Tabel 2 on välja toodud 52 lihaveiste tõugu, kes natukene rohkem tuntumad (wikipedia andmetel). Nendest vaid 14 on Eestis registreeritud. Eestis hakati lihaveiseid pidama suhteliselt kohe väli tingimustes seda aga pole tehtud igal pool maailmas. Näiteks Taanis ei olnud pikka aega näha ühtegi lihaveist õues, kõiki peeti sisetingimustes, vaid viimastel aastatel on hakatud neid välja tooma . Seda ka tänu loomakaitse seaduste karmistamisele. Kõikidel vesiste tõugudel on oma plussid ja miinused toon siin välja mõned tõud, mis on natukene eksootilisemad.

Tabel maailma lihaveiste tõud

Belgian Blue
Han-u
Santa Gertrudis
Boran
Australian Charbray
Galloway
Romagnola
Brahman
Australian Brangus
Florida Cracker
Red Poll
Brangus
Belmont Red
Hereford
Simmental
Pineywoods
Beefmaster
Gascon cattle
Romosinuano
Pinzgauer
Australian Braford
Droughtmaster
Chianina
Red Angus
Black Hereford
Nelore
Shorthorn/Beef Shorthorn
Tabapuan
Belted Galloway
Gelbvieh
Salers
Texas Longhorn
Angus
Dexter
Charolais
Wagyū
Adaptaur
Corriente
British White
Welsh Black
Afrikaner cattle
Crioulo Lageano
Caracu
White Park
Blonde d'Aquitaine
Nguni
Square Meater
 Buffalow
Bonsmara
North Devon
Sussex
 American Bison
Tabel 2. Maailma lihaveised

Dexter

Dexterid on kõige väiksemad veised Euroopas, nad on umbes poole väiksemad traditsioonilisest Herefordist. Seda tõugu peeti haruldaseks kuni viimaste aastateni. Pärit on Dexteri veised Iirimaalt kust nad peaaegu hääbusid, säilisid vaid üksikud puhtad karjad Inglismaal. Sinna toodi veised 1882 aastal. Pilt 3. Parim Dexteri lehm 2007
Täiskasvanud dexteri veised kaaluvad 270–320 kg ja pull umbes 450kg. Värvuselt on nad mustad, tume punased või kollakad aga alati on nad ühevärvilised, väga harva esineb valgeid märgiseid. Sarved on suhteliselt väikesed ja paksud, kasvavad väljapoole koos ettepoole suunatud kõverusega on isasel ja ülespoole lehmal. Dexter tõug on tavaliselt kaheotstarbelised, kuigi üksikute karjade omanikud sageli keskendunud kas kas liha või piima loomade kasvatamisele. Dextereid on kahte erinevat tüüpi: lühijalgne ja pikajalgne. Lühijalgne loom on chondrodysplasia või "Bulldogi" mutatsioon kandja ning teda ei tohiks paaritada teise lühijalgsega. Pikajalgne Dexters ei ole mutatsiooni kandja.(Dexter)
See tõug on varavalmiv. Liha on väga hea kvaliteedi ja maitsega, koos hea marmoriseerimisega ja mis kõige tähtsam seda saab tooda säästlikult. Dexteri pullid võib viia realiseerimisele 20 -24 kuuselt, seda siis kui nad on kasvanud ainult rohu peal, ilma lisa söötmiseta. Keskmine rümba kaal on 145 - 220 kg vahel. Tänu nende hea luude ja liha suhtele, tapa saagikus üle 56% võib saavutada.(Why Dexters?)
Dexterite populaarsuse taga on kõrged toidu hinnad ja vajadus orgaanilise toidu järgi. Paljud inimesed peavad väikest dexterite karja põhitöö kõrvalt, et katta oma toidulaud orgaanilise ja odavama toiduga. See on lihtne kuna dexterid ei vaja palju hoolt. Nende liha on populaarne tarbijate seas kuna on väga kvaliteetne ja väga heade maitse omadustega, väiksed luud ja liigesed tagavad minimaalsed jäägid.

Hecki veis

Hecki veis (pilt 4) on veisetõug, mida peetakse tarva (Pilt 5) tagasiaretiseks. Vennad Lutz ja Heinz Hecki alustasid 1920. aasta paiku paralleelselt Berliini loomaaias ja Münchenis olevas Hellabrunni loomaaias tarva tagasiaretust. Lutz Heck oli sel ajal Berliini loomaaia direktor. Pilt 4. Hecki veise pull
Nad lähtusid seisukohast, et tarva(Pilt 5) geenid on tema kodustatud järglastes alles, kuigi hajutatud , ning et need on võimalik eri tõugude ristamise ja kunstliku valiku abil uuesti kokku koguda. Tarva tagasiaretust toetas valitsus, sest see töö sobis natsionaalsotsialistliku propagandaga taasluua aaria rassi idülliline ajalugu. Heinz Heck ristas Hellabrunnis ungari stepiveiseid, šoti mägiveiseid, idafriisi veiseid, angeli veiseid, ukraina halle veiseid ja korsika veiseid. Lutz Heck kasutas Berliinis aretuseks Camarque'i veiseid, hispaania võitlusveiseid ja teisi tõuge. Tulemuseks saadud loomade välimus oli suuresti sarnane ja väliselt nad tarvast peaaegu ei erinenud, olles üksnes pisut väiksemad. Pilt 5. Tarvas
Hecki veise pullid on tüüpilist musta värvi, iseloomulike sarvede ja heleda triibuga piki seljaharja. Lehmad ja vasikad on kõrbjad. Tüüpiline Hecki pull on 1,6 m kõrge ja lehm on 1,4 m kõrge. Veis kaalub 600–900 kg. Hecki veis on 20–30 cm tarvast madalam. Hecki pullid ei ole suuremad enamiku koduveisetõugude pullidest, kuid usutakse, et tarvapullid kaalusid sageli üle tonni, olles juba nii suured kui pool ninasarvikut.
Vendadel Heckidel õnnestus taastada suguline dimorfism, mida polnud ühelgi lähtetõul. See tõestab, et saadud looma geneetiline kood on oluliselt muutunud. Kuid sellegi poolest jääb Hecki veis kõigest üheks koduveise tõuks. Praegu on maailmas üle 2000 Hecki veise.(Heck cattle)

Enderby saare veis

See veisetõug on üks haruldaseim tõug tänapäeval, pärit on see tõug Uus- Meremaa Enderby saarelt. See saar asub 320 km kaugusel Uus-Meremaalt, avastati see alles 1806 aastal.
1890 aastatel saadeti laevaga 9 veist Endery saarele, seal saarel püüti alustada põllumajanduse arendamisega. See katse aga nurjus kliima pärast saarel. 1910 aastal jäi saar jälle inimtühjaks aga veised jäid sinna maha. 80 aastat täielikus isolatsioonis olles jäid veised ellu vaatamata karmidele ilmastiku oludele. Veised toitusid saare vegetatsioonist ja vetikatest. Pilt 6. Lady , viimane Enderby saare veis
1991 aastal otsustas valitsus, et need veised ei kuulu selle saare ökoloogilisse kooslusesse ja need peaks hävitama. Valitsus saatis inimesed neid veiseid sinna tapma . 47 veist oletatavast 53 st tapeti. Küll aga kogusid nad geneetilise info neilt veistelt.
1992 aastal uus ekspiditsioon läks saarele ja leidis kahe veise jäljed, lehma ja tema vasika. (Enderby Island cattle)
Veebruaris 1993 aastal saadeti väike meeskond püüdma ainukest ellujäänud täiskasvanud Enderby veist ja tema vasikat, hiljem nimetati ta Lady’ks (Pilt 6). Nad mõlemad trantsportiti Uus- Meremaale . Seal veetsid nad karantiini, mille käigus suri Lady vasikas, ilma mingi põhjuseta.
Peale mitmeid läbikukkunud katseid embrüosiirdamisega viidi Lady teisse uurimisjaama. 35-st embrüosiirdamis katsest üks kandis vilja, millest sündis pull Derby (Pilt 7).
Viimases katses päästa tõug Dr. David Wells kloonis Lady, see oli ka esimene edukas lehma kloonimine , sealt sündis vasikas Elsie juuli 1998. Samal aastal veel 4 kloonitud vasikat sündis. Tehti ka palju katseid saada kloonitud lehmad tiineks aga see ei olnud kerge. Alles septembris ja oktoobris 2002 kaks vasikat sündis kloonitud lehmadelt. Pilt 7. Enderby pull Derby.
Tavaliselt on nad musta valgekirjud. Nad on väikest kasvu pikkade kehade ja lühikeste jalgadega , see aga annab neile erilise väljanägemise.
2007 aastaks oli puhtatõulisi Enderby veiseid 13, 10 lehma ja 3 pulli. (Enderby island)

Kokkuvõte

Eesti lihaveiste kasvatus ja aretus on veel lapsekingades võrreldes maailma veisekasvatusega. Me peaksime eeskuju võtma maadest , kes on seda juba aastakümneid teinud, nii me õpiks nende vigadest. Areng on aga olnud väga kiire lihaveiste kasvatuses, näidates ikka veel suurt kasvu. Enamik lihaveisekasvatajatest veel suurendavad oma karjasid. Tuuakse sisse palju kvaliteetseid pulle, et parandada liha kvaliteeti ja jõudlust. Enamik lihaveiste karjades on ristandid, sest talunikud leiavad, et ristandid on tervemad ja parema liha kvaliteediga.
Maailma veisekasvatus järjest areneb ja püütakse aretada võimalikult suure liha jõudlusega veiseid, kelle söödakasutus oleks väga hea. Üheks heaks näiteks on Belgia sinine, puhtatõulised vasikad näevad ilmavalgust ainult keisrilõike abil. Nii kaugele on mindud juba aretusega. Mina ütleks, et see on märk juba üle aretusest.
Kõige populaarsemad tõud nii maailmas kui Eestis on Hereford, Aberdiin-Angus ja Limusiin. Aeglaselt hakkavad muud tõud nende asemele tulema , otsingud käivad veel paremate lihaveistele. Kunagi äkki on esikohtadel Dexter või Ameerika piison. Dexter, kelle söödakasutus ja väiksus on ideaalsed, et neid saab pidada igaüks, kes tahab saada odavamat ja parema kvaliteediga liha. Tänasel päeval näib kõvasti kasvavat orgaanilise toidu tarbimine. Või pöörduvad veisekasvatajad hoopis tagasi veiste juurte juurde nagu Hecki veis, kes saab edukalt hakkama ilma mingisuguse inimese sekkumiseta või natuke tänapäevasem tõug, kes on ka väga sitke ja saab hakkama ka väga karmides tingimustes aga kelle lihakeha on ikka piisavalt suur- Enderby saare veis.
Lihaveiste heaolu uuringust Eestis, arvan, et see uuring oli tehtud liiga vara ja liiga väheste talude peal. Uuringusse oli ainult võetud 19 talu, millest osade andmed olid tulnud ainult küsituslehtede pealt. Need andmed kindlasti ei vasta tõele, sest kes tahaks rääkida haigustest ja ravimistest karjades. Talunikud pelgavad, sest on tavaline, et talunik teeb enamus süstid ja manustab paljud ravimid ise oma veistele. See aga on ebaseaduslik. Lihaveiste kasvatajad vajaksid täiendkoolitust nii bioohutusmeetmete kui loodusravi osas. Samuti tuleks leida mehhanism, mis meelitaks tootjaid karja andmeid jõudluskontrolli esitama, sest nõnda tekib ka nende endi jaoks väärtuslik andmebaas. Praegu tootjad väga vähe talletavad oma andmeid, ei tee loomade tervise ega heaolu plaane.

Kasutatud kirjandus ja teosed

http://jas.fass.org/content/51/5/1224.short

http://www.lihaveis.ee/

Suurmaa A, Lihaveisekasvatus, http://www.pikk.ee/est/Loomakasvatus/lihaveisekasvatus/

Veisekasvatuse areng Eestis, http://www.pikk.ee/est/Loomakasvatus/veisekasvatus/

Vetemaa, A., Mikk, M. 2010. Mahepõllumajandus Eestis 2009

Hereford , http://www.lihaveis.ee/toud-ja-aretus/toud/hereford

Hereford, pikk, http://www.pikk.ee/est/Loomakasvatus/lihaveisekasvatus/toud/hereford

http://www.pikk.ee/est/Loomakasvatus/lihaveisekasvatus/toud

Aberdiin-angus, http://www.lihaveis.ee/toud-ja-aretus/toud/aberdiin-angus

American bison, http://en.wikipedia.org/wiki/American_bison

http://www.gpnc.org/bison.ht m

http://animals.nationalgeographic.com/animals/mammals/american-bison/

Dexter, http://en.wikipedia.org/wiki/Dexter_cattle

http://www.eolss.net/Sample-Chapters/C10/E5-24-03-02.pdf

Why Dexters? http://www.dextercattle.co.uk/breed-info/why-dexters/

Bellmanna, Wegner jpt, 2003, Beef versus dairy cattle: a comparison of metabolically relevant hormones, enzymes, and metabolites, Saksamaa

Heck cattle, http://en.wikipedia.org/wiki/heckcattle

Bowling A.T & Ruvinsky A., 2004, The Genetics of The Cow

Enderby Island cattle, http://en.wikipedia.org/wiki/Enderby_Island_cattle

Enderby Island, http://www.rarebreeds.co.nz/endcattlepro.html