lääneosa (v.a Haljala rannik), Põhja-Viljandimaa, Põhja-Tartumaa loodeosa. · Päris ühtset murret ei ole kujunenud, erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Väga suur pindala. · Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele. · Aluseks eesti kirjakeelele palju kirjakeelepäraseid jooni Keskmurde tähtsamad erijooned · Hilisdiftongid ülipikkadest vokaalidest saanud diftongid: pää pia pea; jeal hääl; maa - mua · Algupäraste diftongide osaline assimilatsioon: poig poeg. i on madaldanud · Morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi. Si-tunnusega mitmuse osasatav (jalgasi). sse-illatiiv (jalasse). Diftongiline mitmuse osastav (vedelaid) · Pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades!) mua `maa` Vasta àasta` Pikkade keskkõrgete vokaalide diftongistumine: üö öö, tie tee
Tooge näiteid! · Vokaalid moodustavad diftonge. Diftong on siis kui kaks erinevat vokaali asetsevad kõrvuti. · Nt käes EESVOKAALID TAGAVOKAALID Kõrged vokaalid i ja ü u Keskkõrged vokaalid e ja ö õ ja o Madalad vokaalid ä a Diftongide liigitamine: · Kõrgenevad diftongid keel libiseb ülespoole, diftongi teine komponent on kõrgem kui esimene: saun, täis, sõi, laev. · Madalduvad e. avarduvad diftongid keel libiseb allapoole, diftongi teine komponent on madalam kui esimene: pea, oa, suo, tüö, tie. · Kesksuunalised diftongid keel liigub vokaaldiagrammi tsentri suunas ehk inglise - lõpulised diftongid: ear, poor, air. · Esisuunalised diftongid keele kõrgeim koht liigub hääldamisel ettepoole: uim.
näit. rhaphe, Rheum, rheumatismus Vokaalid Ladina keeles on 6 vokaali, millest enamus hääldub nagu eesti keele vastavad täishäälikud. Mõned täpsustused vokaalide hääldamise kohta: Y (üpsilon) = ü; esineb ainult kreeka laensõnades, näit. pyramis, syllaba, systema, analysis U Ladina keele vokaal u hääldub teatud kombinatsioonides konsonandina, s. t. v-na, vt. konsonandi ja vokaali ühendid. Diftongid Ladina keeles on 4 diftongi: au, eu, ae, oe. Kaht esimest loetakse nii nagu kirjutatakse (au, eu). AE = ää, näit. aeger, aegrotus, diaeta, Graecus, puellae OE = öö, näit.lagoena, foedus, poena Klassikalisel ajal (1. saj. e. Kr.) hääldusid diftongid ae ja oe ai-na ja oi-na. Esimestel sajanditel p. Kr. hakkasid nad häälduma ä-na ja ö-na ning hiljem ka e-na. Kui ae ja oe puhul on e kohale märgitud kaks punkti (ë) või pikkusmärk (), siis ei moodusta
Diftong kaks teineteise järel asetsevat, laadilt erinevat vokaali moodustavad silbi tuuma (laud, sai). Eesti keeles saavad pearõhulises silbis esineda kõik 9 vokaali, väljaspool pearõhulist silpi ainult 5: a, e, i o, u. Pearõhulises silnis esinevad kõik 36 diftongi, väljaspool pearõhulist silpi ainult kolm (ai, ei, ui: aastaid, raamatuid). Diftonge kirjeldatakse keele liikumise alusel. Diftongide liigitus: - kõrgenevad diftongid (keel libiseb ülespoole, diftongi teine komponent on kõrgem kui esimene: saun, täis, sõi, laev) - madalduvad e. avarduvad diftongid (keel libiseb allapoole, diftongi teine komponent on madalam kui esimene: pea, oa, suo, tüö, tie) - kesksuunalised diftongid (keel liigub vokaaldiagrammi tsentri suunas ehk inglise - lõpulised diftongid: ear, poor, air); - esisuunalised diftongid (keele kõrgeim koht liigub hääldamisel ettepoole: uim)
Uurali keeled: läänemeresoome, ugri, saami, volga, permi, samojeedi keeled. Ugri keeled: Doonau jõgikond (ungari) ja Lääne-Siber (handi, mansi) UNGARI KEEL Ungari keel on Ungari Vabariigi ametlik keel mida räägib suurem osa Ungari elanikkonnast. Seda kõneleb üle 14 miljoni inimese Ungaris, Rumeenias, endises Jugoslaavias jm. Ungari keelel on iseloomulik rõhk esimesel silbil, esinevad helilised konsonandid, puuduvad aga diftongid ja tüpoloogiliselt kuulub ungari keel aglutineeruvate keelte hulka. Kulus hulk aega, enne kui ungari keele soome-ugri päritolu osutus teaduslikult tõestatuks. Enne seda oli ungari keele päritolu Piiblist mõjustatuna otsitud ,,pühadest" keeltest heebrea, kreeka ja ladina keelest (kõlalaliselt sarnane) Sámuel Gyarmathy tõestas ungari keele soome-ugri päritolu 1799, võrreldes omavahel juba mitme soome-ugri keele sõnavara ja grammatikat.
Keskmurde liigendusi Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned (mies, tüö, kerst, kerves), teisely poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned (kavva, ühessa ütessä, 'istu 'istuda') Lääne- (tugev seesütlev (nurkas), nõrga aste üldustumine (kurv:kurva), mb>mm ('(h)ammad), e esinemine liidetes (abilene)) ja idaosa (o>õ (kõdar), st-transl (east köstrest), i- imperfekt (kuulid 'kuulsid'), mitm 3p vad (naerivad), kaudse kv mitm 3 p nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi) Keskmurde murrakurühmad Looderühm Harjumaa murrakud: ühisjooni läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasusi: ohr'oder'. Risti (Ris), Harju-Madise (HMd), Nissi (nis), Keila (Kei), Hageri, Tapla, Juuru, Paide, Türi Edelarühm Põhja-Viljandimaa murrakud: Ühisjooni Pärnumaa ja mulgiga: kasu 'kasv', luuse 'pluus'. Kõpu, Viljand, suure-jaani, Pilistvere, Kolga-Jaani, Põltsamaa, Türi
1. Sissejuhatus Keeleteaduse alused Foneetika Mart Rannut [email protected] Teemad 1. Kõneakt 2. Foneetika koht keeleuurimises, uurimisvaldkond ja harud 3. Kõneloome 4. Kõne akustika 5. Kõnetaju ja tuvastus 6. Häälikute liigitus ja IPA Vokaalid ja diftongid Konsonandid Prosoodia (kvantiteet, rõhk, toon ja intonatsioon) Kirjandus 1. Ariste, Paul. (). Eesti keele foneetika 2. Karlsson, Fred. (2002). Üldkeeleteadus. Eesti Keele Sihtasutus: Tallinn. 3. Hint, Mati. (1998). Häälikutest sõnadeni. Mentaalne leksikon Kuidas kõlab Mida tähendab Kuidas kirja pannakse Kus ja kuidas lauses esineb Keele dualistlik struktuur
Ugri keeled > Doonau jõgikond (ungari) ja Lääne-Siber (handi, mansi) UNGARI KEEL Ungari keel (magyar nyelv) on Ungari Vabariigi ametlik keel, mida räägib suurem osa Ungari elanikkonnast (98,5%). Seda kõneleb üle 14 miljoni inimese Ungaris, Rumeenias, endises Jugoslaavias jm Ungari keele tüübile sarnanevad kõige rohkem üldiselt soome-ugri (uurali) ning turgi keelkonna keeled · iseloomulik rõhk esimesel silbil · esinevad helilised konsonandid, puuduvad aga diftongid · tüpoloogiliselt kuulub ungari keel aglutineeruvate keelte hulka Kulus hulk aega, enne kui ungari keele soome-ugri päritolu osutus teaduslikult tõestatuks. Enne seda oli ungari keele päritolu Piiblist mõjustatuna otsitud ,,pühadest" keeltest heebrea, kreeka ja ladina keelest (kõlalaliselt sarnane) Sámuel Gyarmathy tõestas ungari keele soome- ugri päritolu 1799, võrreldes omavahel juba mitme soome-ugri keele sõnavara ja grammatikat. Soome-ugri keeleteaduse esimeseks
Euroopas, samuti Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, vähem aga Austraalias ja LõunaAmeerikas. Ungari keel on üks Euroopa keeltest, mis ei kuulu indoeuroopa keelte hulka, vaid soomeugri keeleharru(Samamoodi ka handi ja mansi keel). Ungari keelele on iseloomulik rõhk esimesel silbil ja vokaalharmoonia, lisaks vokaalide pikkuse ja rõhu sõltumatus teineteisest. Esinevad helilised konsonandid, puuduvad aga diftongid (täishäälikuühendid) Ei ole grammatilist sugu. Artikkel ja atribuut ei käändu. Sõnad on afiksite (liite) kuhjumise tõttu tihti väga pikad. Vähe on verbiaegu. Kõige vanem Ungari kirjalik tekst on "Hauakõne", mis pärineb umbes aastast 1200. Kirjakeel hakkas tekkima 16.sajandil. Euroopas on Ungari keel emakeelsete kõnelejate poolest 14.kohal. Kiri Ungari keeles on kasutusel ladina kiri.
8 tekib laadivahelduse tulemusel, ainult Q3-s: öe, öa, õa, oa, eo, äo, õo, ao 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades (ie, üe, ue, ia, üa, ua, io, üo, uo, eu). Suurem osa neist kasutusel ka murdekõnes. Diftongide hääldus võõrsõnades ei ole stabiliseerunud, nt i-esiosaga võõrdiftongid, kui pearõhk on järgsilbil, nt pieteet, bioloogia, ka kiosk Dierees (~ hiaatus) sõnas on kahe kõrvutise vokaali vahel silbipiir Komponentide asukoha järgi vokaalikaardil Kõrgenevad diftongid - teine komponent on kõrgem kui esimene (ai, au, äi, oi, ae jne) Madalduvad e avarduvad diftongid - teine komponent on madalam kui esimene (ea, oa) Omasõnades jagunevad diftongid algupärased i-, u-, *ü- (> i-) -lõpulised hilisdiftongid i-, e-, o-, a-lõpulised Väljaspool pearõhulist silpi esineb ainult 3 diftongi: ai, ei, ui Nt aastaid, tooteid, raamatuid, (m.os) kauneimaile (m.) Eesti keeles pole triftonge (3 laadilt erinevat ühte silpi kuuluvat vokaali)
2. Lääneosa: (tugevaastmeline seesütlev (nurkas), nõrga astme üldistumine (kurv : kurva), mb > mm (`(h)ammad), 5 e esinemine liidetes (abilene)) idaosa: > õ (kõdar), st-transl (east köstrest), i-imperfekt (kuulid ‘kuulsid’), mitm 3 p -vad (naerivad), kaudse kv mitm 3 p -nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi); Keskmurde murrakurühmad Looderühm – Harjumaa murrakud ühisjooni läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasusi: ohr ‘oder’, tegevad, maate ‘maade’ eestirootsi mõjud Loode-Harju murrakutes: õ > ö, e o Risti (Ris), Harju-Madise (HMd), Nissi (Nis), Keila (Kei), Hageri (Hag), Rapla (Rap), Juuru (Juu), Paide (Pai), Türi (Tür, v.a kaguosa) Edelarühm – Põhja-Viljandimaa murrakud
Foneem on häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse üht sõna teisest. Bengali keele dialektid erinevad teineteisest oluliselt intonatsiooni ja häälduse osas (Chatterji, 2009). Bengali keele tähestik ja häälikusüsteem on üsna keerulised ning neid on pea võimatu ladina tähestikus kujutada. Tähestik on loogilises järjestuses organiseeritud esmalt on vokaalid ehk täishäälikud, seejärel konsonandid ehk kaashäälikud, poolvokaalid ning lõpus diftongid ehk kahe vokaali ühendid. Eesti tähestikus aga on esindatud vokaalid ja konsonandid segamini ning diftonge ja poolvokaale seal ei esine. Bengali keeles on 11 vokaali ning need koosnevad seitsmest erinevast häälikust, mida hääldatakse vastavalt lühikeselt või pikalt. Kõiki neid vokaale on võimalik ka nasaalselt hääldada, lisades nendele märgi nimega ,,chondrobindu''. Eesti keeles on aga 9 vokaali. Mõlemas keeles säilitavad
7. saj. e. Kr. nn. Praeneste rõivanõel (fibula Praenestina, Praeneste = Palestrina): Manios med fhefhaked Nvmasioi (Manius tegi mu Numeriuse jaoks). 6. saj. vaas: Duenos med feced (Duenus tegi mu) hea inimene tegi mu hea inimese jaoks perfekti areng (fhefhaked, feced, kl. lad. k. fecit) 3. - 1. saj. e. Kr. arhailine ajajärk (Ennius, Plautus, Terentius (kirjanikud), Cato Vanem- riigimees) foneetilised muutused- /s/ > /r/ (honos - honoris, esse); diftongid > monoftongid: /ei/ > /i/, /ou/ > /u/, /oi/ > /o/ Kl. lad. k. diftongid: /au/, /ae/, /oe/ 2) Klassikalise ladina keele periood normeeritud lad keele stabiliseerumine, ühtlustumine, keeleinstitutsioonide tekkimine (grammatikad, keeleõpetus). Romaani keeled tekkisid lad keele kõnekeele baasil. Cicero, Titus Livius, Ovidius, Vergilius, Horatius, Lucretius. 3) Klassikalise ladina keele järgne periood 1. - 2. saj
Jagunemine: 1)Kirde-ranniku murre (Ida-Eesti) Soome mõjutus Puudub palatalisatsioon (pehmendamine) Puudub vältevaheldus (häälikupikkus ei muutu) Puudub sise- või lõpukadu. Nt:raudne-> raudane Säilinud vokaalharmoonia. Nt: nädal->nädälä 2)Põhja-Eesti murre: · Keskmurre (Kest-Eesti) Pikad täishäälikud on kaksiktäishäälikud (diftongid) Nt:saapad soapad S->ks Mitmuse osastav kääne : sid->si Nt: huntisid- huntisi Nud->nd Nt: näinud - näind · Idamurre (Põhja-Eesti, Peipsi järvel) Venemaa mõjutus O->õ St ->ss · Lääne- ja saartemurre (Lääne-Eesti, saared) Rootsi mõjutus Sõna algul ei ole kaashäälikuühendit
Enne seda oli ungari keele päritolu Piiblist mõjustatuna otsitud ,,pühadest" keeltest heebrea, kreeka ja ladina keelest. Sámuel Gyarmathy tõestas ungari keele soome-ugri päritolu 1799, võrreldes omavahel juba mitme soome-ugri keele sõnavara ja grammatikat. Ungari keelele on iseloomulik rõhk esimesel silbil ja vokaalharmoonia, lisaks vokaalide pikkuse ja rõhu sõltumatus teineteisest. Ungari keeles esinevad helilised konsonandid, puuduvad aga diftongid. Tüpoloogiliselt kuulub ungari keel aglutineeruvate keelte hulka. Ungari keeles ei ole grammatilist sugu, artikkel ja atribuut ei käändu. Ungari sõnad on afiksite kuhjumise tõttu tihti väga pikad. Vähe on aga verbiaegu. Ungari sõnavara baaskiht on ürgne, s.o uurali, soome-ugri või ugri päritolu. Sellised on põhilisi tegevusi väljendavad verbid, kehaosade nimetused, elava ja elutu looduse objektid ja
a. eesvokaalideks (/i, e, ä, ö, ü/) ning tagavokaalideks (/u, o, a/); /õ/ on tagavokaalidest tublisti eespoolsem; b. kõrgeteks (/i, ü, u/), keskkõrgeteks (/e, ö, õ, o/) ning madalateks (/ä, a/) vokaalideks. eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid iü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Diftongid. Kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Diftongi esikomponendiks võib olla mis tahes vokaal, nt sai, pea, kiunuma, koer, kuiv, sõel, käima, köis, süit, järelkomponendiks i, e, a, o, u, nt lai, soe, vead, teod, au. Konsonandid. Moodustuskoha järgi jagunevad konsonandid vastavalt sellele, missuguses suu osas nende hääldamisel takistus moodustatakse. Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon ehk peenendus.
erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b. 4 Eesti keele Grammatika Erinevalt paljudest teistest keeltest puudub eesti keelel grammatiline sugu. Eesti tähestik : Aa, Bb, Cc, Dd, Ee, Ff, Gg, Hh, Ii, Jj, Kk, Ll, Mm, Nn, Oo, Pp, Qq, Rr, Ss, Ss, Zz, Zz, Tt, Uu, Vv, Ww, Õõ, Ää, Öö, Üü, Xx, Yy
näiteks /i/ on sõnas ´piso piso ‘astun’ rõhulises silbis, aga sõnas pi´so pis´o ‘astub’ rõhuta silbis. Samamoodi vastavalt näiteks /e/ ´peso peso ‘kaalun’ ja pe´so pes´o ‘kaalub’; /a/ ´paso paso ‘läbin’ ja pa´so pas´o ‘läbib’; /o/ ´poso poso ‘poseerin’ ja po´so pos´o ‘poseeris’; ´puso puso ‘ta pani’ ja pu´χo puj´o ‘She struggled’. Näidetest võib märgata, et tihti võib sõltuda rõhust ka sõna tähendus. 2.1 Diftongid Hispaania keeles on nii kõrgenevaid kui madalduvaid diftonge, mille moodustavad kaks laadilt erinevat diftongi, mis kuuluvad ühte silpi. Kõrgenevad on moodustatud poolvokaalidega /j/ ja /w/ pluss silbi tuum, näiteks /je/ ´pjel piel ‘nahk’ või /wi/ ´fwimos fuimos ‘me läksime’. Madalduvad moodustatakse silbituumast, millele lisandub poolvokaal /ii/ või/ui /, näiteks /eii/ ´peiine peine ‘kamm’ või /eui / ´neui tɾo neutro ‘neutraalne’.
kuidas kuuldakse teisi keeli. * Vokaalid helilised häälikud. Vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg. Jagatakse häälduskoha järgi ees- [i, ü, e, ö, ä], kesk- , ja tagavokaalideks [õ, a, o, u]. Kirjelduses mõõtme üldnimetuseks kõrgus; 4 kõrgustaset kõrge [i, ü, u], keskkõrge [e, õ, o], keskmadal ja madal [a]. Kolmas kirjelduse osa on labiaalsus huuled on ümardatud labiaalsete vokaalide puhul v ümardamata illabiaalsete vokaalide puhul. * Diftongid koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Neid ei saa teineteisest lahutada, kuna diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Ingl k nt kõrgenduvad (ape) ja madalduvad (shower) diftongid. Eesti k 36 diftongi. Kui kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijärjendiga (hiaatus). Nt avaus, rodeo, duo. * Konsonandid artikulaatoriks on tavaliselt mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Häälduskohad
ühelt või mõlemalt poolt keelt poolvokaalid ehk siirdehäälikud on konsonandid, mida hääldatakse vokaaliga sarnanevalt hõõrdumiskahinata Eesti keeles on 9 täishäälikut ja 36 diftongi, millest 28 on iseloomulikud eesti keelele. /y, ø, , æ/ esinevad ainult esimestes silpides. Teised vokaalid (/i, u, e, o, /) võivad esineda nii esialgsetes kui teistes silpides. /o/ esineb teistes silpides ainult nimedes ja laenusõnades. Täishäälikud võivad olla nii lühikesed kui ka pikad. Diftongid on oma olemuselt alati pikad ning nende puhul ning esineb alati kaks supersegmantaalset pikkust. Morfoloogia Nimisõnad Nimisõnad saab jaotada kolme tüüpi: prefiksiga nimisõnad, prefiksita nimisõnad ning inkorporeerimata nimisõnad. Prefiksiga nimisõnu esineb keeles kõige rohkem. Jaotatakse veel meessoo ja naissoo vahel, ainsuse ja mitmuse ning markeeritus. Nominaalsel prefiksil puudub semantiline sisu vaid koosneb ühest või kahest elemendist: sooline prefiks ja/või vokaalne prefiks
vokaalide (y, u, o) puhul või ümardamata nagu illabiaalsete vokaalide (nt i, e) puhul. Neljas eristus on häälduse pingsus, mis puudutab mõningate keelte (nt inglise) kõrgeid vokaale. Selle järgi võivad vokaalid olla pingsad või lõdvad. Diftong koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, kuna diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. On olemas kõrgenevad ja madalduvad diftongid. Kõrgenevates diftongides on teine vokaal kõrgem kui esimene. Eesti keeles on 36 diftongi (neist 10 esinevad ainult võõrsõnades). Kõrgenevad diftongid on (nt ei, ou -> nt täis), madalduvad on nt uo, ue -> pea, oa. Kui kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijärjendiga (hiaatus). Seda nähtust esineb ka eesti keeles, nt avaus, rodeo, duo. Hiaatus on hästi jälgitav, kui sõnale liitub konsonandiga algav muutelõpp.
Ladina juriidilised terminid Euroopa Äriühendus `Societas Europaea' Euroopa Kohtu materjalidest väljend: · Klassikaline hääldus: Cicero [kikero] ·Traditsiooniline hääldus: Cicero [tsitsero] Vokaalid: a, e, i, o, u y = ü: hypotheca i = j sõna algul vokaali ees ja liitsõnades põhisõna algul vokaali ees: ius, iungo, adiungo i = jj sõna keskel vokaalide vahel: maior (Keskajal hakati neid sõnu kirjutama: jus, adjungo, major) Diftongid: ae, oe, au, eu ae = ää: aedilis, praesidium oe = öö: proelium Konsonandid: x = ks: Xerxes z = dz: Zenon ! c = k a, o, u ja konsonandi ees: casus, fructus ! c = ts e, i, y, ae, oe ees: Caesar, Cicero ch = hh: pulcher, schola ph = f: philosophus th = t: theatrum rh = r: rhetor ! qu = kv: aqua, quis ngu vokaali ees = ngv: lingua, sanguis sua = sva: suavis sue = sve: consuetudo ! ti vokaali ees = tsi: actio, restitutio Vokaalid võivad olla vältuselt pikad ja lühikesed;
48. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Välde on eesti keeles tähtis sõnade tähenduse ja sõnavormide eristamise seisukohalt. Välde iseloomustab sõna pearõhulist silpi. On kolm välteteooriat: 1) häälikuvälteteooria välde on seotud häälikukestusega, st, et igal häälikul on 3 väldet: sada saada saada. Probleemiks on diftongid, konsonatühendid ja välde 2) silbivälteteooria jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks. Põhiküsimus on see, kas jagada välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena. Probleem: vahe tehakse vaid lühikese ja pika kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel. 3) taktivälteteooria välde on takti
käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b. 3 Põhjaeesti murded 3.1 Saarte murre Värvikas saarte murre on põhjust andnud paljude naljandite tekkeks. Kui saare taat oma koduväraval nägi laulatusele sõitvat pruutpaari, kus pruudi välimus jättis soovida, lausus ta mõtlikult: Möuke riister küll söukse ruudile rooni piha paneb! `missugune preester küll seesugusele pruudile krooni pähe paneb'.
7. saj. e. Kr. nn. Praeneste rõivanõel (fibula Praenestina, Praeneste = Palestrina): Manios med fhefhaked Nvmasioi (Manius tegi mu Numeriuse jaoks). 6. saj. vaas: Duenos med feced (Duenus tegi mu) hea inimene tegi mu hea inimese jaoks perfekti areng (fhefhaked, feced, kl. lad. k. fecit) 3. - 1. saj. e. Kr. arhailine ajajärk (Ennius, Plautus, Terentius (kirjanikud), Cato Vanem-riigimees) foneetilised muutused- /s/ > /r/ (honos - honoris, esse); diftongid > monoftongid: /ei/ > /i/, /ou/ > /u/, /oi/ > /o/ Kl. lad. k. diftongid: /au/, /ae/, /oe/ 2) Klassikalise ladina keele periood normeeritud lad keele stabiliseerumine, ühtlustumine, keeleinstitutsioonide tekkimine (grammatikad, keeleõpetus). Romaani keeled tekkisid lad keele kõnekeele baasil. Cicero, Titus Livius, Ovidius, Vergilius, Horatius, Lucretius. 3) Klassikalise ladina keele järgne periood 1. - 2. saj. post-klassikaline periood (Quintilianus, Tacitus, Suetonius, Martialis) 3
[]), () madalaim labiaalne tagavokaal (ingl hot, mida varem hääldati []-na). Muide, märk tähistab u-st madalamat primaarvokaali, sellegi illabiaalset vastet tähistab enamasti . (Rootsi kirjakeele [] (lühike nt sõnas upp `üles') läheneb keskvokaalile.) Keskvokaalid. Kõrged (kõrvuti "tavaline" ja labiaalne): (vene ) (rootsi pikk , nt ut `välja'). Vokaalitrapetsi keskel moodustuvad alanevas järjekorras [], [] (labiaalne), []. 3.1.3. Diftongid ehk "kaksiktäishäälikud" Diftonge iseloomustab muutlik tämbrijoonis, tänu keele liikumisele ühest asendist teise (vt allpool inglise foneemide skeem). Soome kirjakeeles ja mitmes läänemeresoome (k.a eesti) põlismurdes on kunagistest keskkõrgetest pikkvokaalidest /e:/, /ö:/, /o:/ saanud puhtad diftongid ie, üö, uo. Sarnaselt harilike vokaalide ehk monoftongidega võib diftong olla
Näiteks R_RE-REB-REBA-REBAN-REBANE. Häälikumeetod Oluline edasiminek toimus tänu Valentin Ickelsamerile aastast 1527. Tema soovitas hääldada vaid seda häälikut, mida täht märgib. Lugemist hakati käsitama kui häälikute reastamist.Koolitöösse jõudis häälikumeetod Henrich Stephani kaudu (19.saj). Tema soovitas häälikuid ja vastavaid tähemärke õppida sellises järjekorras: 1) vokaalid ehk täishäälikud (u, o, a...); 2) diftongid (ai, au, äu...); 3) konsonandid ehk kaashäälikud ( m, b, p, f, w...) Seejärel pidi õppima häälikuid kokku ütlema: esmalt vokaal + konsonant (am, um, im,), siis konsonant + vokaal (ma, mu, mi). Sellist meetodit hakati oluliseks pidama, et laps õpiks enne puhtalt ja õigesti kõnelema. Alles pärast seda viiakse ta kokku kirjatähtedega. Kirjutamismeetod 1818 aastal pakkus Assisi Franciscus välja lugemaõpetamiseks kirjutamismeetodi. Lapsed
3) intensiivsuskulg III välde erineb II-st pingsuse poolest. 47. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Välde on tähtis sõnade tähenduse ja sõnavormide eristamises. Välde iseloomustab sõna pearõhulist silpi. 1) Häälikuvälteteooria välde on seotud häälikukestusega, st igal häälikul on 3 väldet: sada saada saada. Probleem: diftongid, konsonantühendid ja välde. 2) Silbivälteteooria jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks. Kas jagada välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena. Probleem: vahet tehakse vaid lühikese ja pika kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel. 3) Taktivälteteooria välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus.
2. Kirjuta eelmise ülesande teisest lausest välja kõik vokaalid. ü i o u e a ee u a i äi u ii õõ a a ii ü e ee i u a a a ü a i a i u a a. a i ei ii a u üü i e ai u u ai e e a öö a ei u a õ a a. 3. Kirjuta esimese ülesande esimesest lausest välja kõik helilised häälikud. j ü r i o l n u e a v e e l u n a i n ä i n u n ii r õõ m a n a n ii ü l e m ee l i u n a a a ü l a i a i l u a a. 4. Kirjuta esimese ülesande lausetest välja kõik: 1) diftongid: ee äi ii õõ ii ee ii üü ai ai ei 2) kõik konsonantühendid: ln ms htl lk tt lt st ksl nd. 3) kõik helitud häälikud: pdtdkgdkghtktpkddttttdkkdpdt Neid asju ta hoidku nagu silmatera. Ma murdsin endale pehmeks asemeks noori lõhnavaid oksi. Katsin need õrna rohuga ja heidsin pikali. Lapsed, jookske isa juurde ja öelge, et talle tuli külaline. Müha, meri ja laulge lained. Ärge asjatult lilli murdke. Vaidlejad andsid alles siis järele, kui neid suudeti veenda
Poolvokaal : j ( v ) Heliline häälekurdude vibreerimine ,, Aadama õun" vibreerib. (v, z, m, n, r, e) Heliline m n l r j v helitu - ei vibreeri ( plosive stop ) kpt, gbd, f, s, jne. helitu on sulghäälik v hõõrdhäälik ( frikatiiv ) v, s , h , , f Minimaalpaar sõnad mis erinevad ühe foneemi poolest.(kana-kala, kasv- kass) Tikk takk tukk tokk tekk Foneemide distinktiivsed tunnused: 1) erinevad foneemid 2) sama foneemi allofoonid Diftongid: kaks järjest vokaali, mis kuuluvad ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv häälikute kombinatsioon. Afrikaat on häälik, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hoordumisest samas häälduskoha. Maailma keelis on koige tavalisemad afrikaadid klusiilist ja sibilandist koosnevad: palataalalveolaarset afrikaati /t/ esineb umbes 45 protsendis maailma keelist ja küllaltki tavaline on ka dentaalse voi alveolaarse
Uurib häälikute struktuuri, missugused foneemid ühes või teises keeles on ja kuidas ning mis tingimustel nad omavahel kombineeruvad. FONEEMIÕPETUS. Foneem - väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi, aga ta ise ei kanna tähendust. Foneemidest pannakse kokku keele väikseimad tähendust kandvad üksused e morfeemid. Foneemide liigid: *Vokaalid (mis omakorda jagunevad ees- ja tagavokaalideks, kõrgeteks, keskmisteks ja madalateks.) *Diftongid *Konsonandid Minimaalpaar - eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra. Nt tikk takk tukk tokk tekk. Foneemide distinktiivsed tunnused eesti keele foneemide näitel: Kõrg Mada Ees- Taga- La- e l voka voka biaal- al al sus
Gallus POPVLVS(populus) rahvas IVS (ius) õigus UULGUS lihtrahvas Häälduspõhimõttes Klassikaline hääldus : Cicero (kikero) Traditsiooniline hääldus: Cicero (tsitsero) Vokaalid: a, e, i, o, u y=ü: hypotheca i=j sõna algul vokaali ees ja liitsõnades põhisõna algul vokaali ees: ius, iungo, adiungo i=jj sõna keskel vokaalide vahel: maior (Keskajal hakati neid sõnu kirjtam: jus, adjungo, major) Diftongid: ae, oe, au, eu ae=ää: aedilis, praesidium oe=öö: proelium Konsonandid: X=ks: Xerxes Z=dz: Zenon C=k a.o.u ja konsonandi ees: casus, fructus C=ts e, i, y, ae, oe ees: Caesar, Cicero Ch=hh: pulcher, schola Ph=f : philosophus Th=t: theatrum Rh=r: rhetor Qu=kv: aqua, quis Ngu vokaalis ees=ngv: lingua, sanguis Sua=sva: suavis Sue=sve: consuetudo
[ə] – neutraalvokaal, keel jõudeolekus Monoftong – 2 laadilt samasugused vokaalid. Lühikesed ja pikad on tavalisemad. Kolm vokaali pikkust on harva esinevad (nt eesti keel: kalu-kaalu-kaa:lu). Diftong – 2 laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Võivad olla lühikesed ja pikad. Pika sees veel kaks erinevad eesti keeles, lühikesed eesti keeles puuduvad. Eesti keeles 36 pikka diftongi, millest 26 oma- ja 10 võõrdiftongi (võõrdiftongide puhul kaheldav, kas ikka on diftongid või lihtsalt vokaalijärjendid). Triftong – 3 laadilt erinevat vokaali (, mis kuuluvad ühte silpi? Häälduse poolest ei tundu kuuluvat.), nt inglise keeles hour, fire. 4.10 puudu HÄÄLDUS- EHK MOODUSTUSVIIS Klusiil ehk sulghäälik Klusiili moodustamisel on 3 faasi: sulu tekitamine, sulu hoidmine (õhk ei pääse välja) ja sulu vallandamine. Alles järgmisele häälikule üle minnes saame aru, mis häälikuga oli sulu hoidmisel tegemist
Mitmusetüve saamiseks tuleb sõna tüvevokaali teisendada. Kui tüvevokaaliks on i või u, asendub see mitmusetüves alati e-ga, nt `kuul : kuuli : `kuule, `toit : toidu : `toite. Kui tüvevokaaliks on e, asendub see mitmusetüves alati i-ga, nt `meel : meele : `meeli, inimene : inimese : inimesi. Kui tüvevokaaliks on a, võib tüvemitmuses esineda u, e või i, olenevalt esimese silbi vokaali(de)st. Kui esimeses silbis on a, aa, i, ii, õ, õõ või diftongid ae, ai, ei, äi, õi, au, iu, õu, toimub asendus a u, nt kala : kalu, `vaal : vaala : `vaalu, `kaer : kaera : `kaeru. Kui esimene silp on lühike ja selle vokaaliks on u, toimub asendus a e, nt tuba : tube. Muudel juhtudel asendub a alati i-ga, nt pesa : pesi, `julm : julma : `julmi. ue ie ei a u kui esisilbis a, aa, i, ii, õ, õõ, ae, ai, ei, äi, õi, au, iu, õu a e kui lühikeses esisilbis u a i mujal
tähendusi 1939 doktoriväitekiri ,,Hiiu murrete häälikud" Keeleajalugu, kirjeldav ja eksperimentaalne uurimus, fonoloogilised opositsioonid. III välte intonatsioonikurv. 1946 ,,Eesti foneetika" (sisaldab ka fonoloogiat) 1950.-1970nd. täiendatud kordustrükid ,,Eesti keele foneetika". Foneetikas 1960nd. uusi uurijaid, KKI eksperimentaalfoneetika labor: Georg Liiv, Arvo Eek, Mart Remmel. Häälikute akustilised uuringud. Remmel 1975 foneemisüsteemi kirjeldus. Hille Pajupuu: diftongid. Estonian Papers in Phonetics 1972-1985. Arvo Eek: häälikute kvantiteet eri silpides; rõhk; välte, rõhu ja intonatsiooni suhted. Eesti keel tsentraliseeritud keelena. Ilse Lehiste (Ohio): mitmed lingvistikavaldkonnad, eri keeled. Suprasegmentaalide üldteooria, eesti keele kvantiteet, kõnesüntees. Esimene kõnesüntesaatoril loodud eestikeelne tekst. Välde on silbi omadus, selle juures oluline rõhulise ja järgmise silbi kestussuhe
1939 doktoriväitekiri ,,Hiiu murrete häälikud" Keeleajalugu, kirjeldav ja eksperimentaalne uurimus, fonoloogilised opositsioonid. III välte intonatsioonikurv. 1946 ,,Eesti foneetika" (sisaldab ka fonoloogiat) 1950.-1970nd. täiendatud kordustrükid ,,Eesti keele foneetika". Foneetikas 1960nd. uusi uurijaid, KKI eksperimentaalfoneetika labor: Georg Liiv, Arvo Eek, Mart Remmel. Häälikute akustilised uuringud. Remmel 1975 foneemisüsteemi kirjeldus. Hille Pajupuu: diftongid. Estonian Papers in Phonetics 1972-1985. Arvo Eek: häälikute kvantiteet eri silpides; rõhk; välte, rõhu ja intonatsiooni suhted. Eesti keel tsentraliseeritud keelena. 2008 ,,Eesti keele foneetika I" (sissejuhatus, vokaalide kirjeldus) Ilse Lehiste (Ohio): mitmed lingvistikavaldkonnad, eri keeled. Suprasegmentaalide üldteooria, eesti keele kvantiteet, kõnesüntees. Esimene kõnesüntesaatoril loodud eestikeelne tekst. Välde on silbi omadus, selle
Populus popvlvs Ius ivs Vulgus wlgus, vvlgvs Häälduspõhimõtted · Klassikaline hääldus (räägiti enne meie aja arvamist) Loetakse nagu on kirjutatud. · Traditsiooniline hääldus: Vokaalid: a, e, i, o, u y = ü: hypotheca i = j sõna algul vokaali ees ja liitsõnades põhisõna algul vokaali ees: ius, iungo, adiungo i = jj sõna keskel vokaalide vahel: maior (Keskajal hakati neid sõnu kirjutama: jus, adjungo, major) Diftongid: ae, oe, au, eu ae = ää: aedilis, praesidium oe = öö: proelium Konsonandid: x = ks: Xerxes z = dz: Zenon c = k a, o, u ja konsonandi ees: casus, fructus c = ts e, i, y, ae, oe ees: Caesar, Cicero ch = hh: pulcher, schola ph = f: philosophus th = t: theatrum rh = r: rhetor qu = kv: aqua, quis ngu vokaali ees = ngv: lingua, sanguis sua = sva: suavis sue = sve: consuetudo
Jaotatakse kolme rühma: eesvokaalid, keskvokaalid ja tagavokaalid. Eristatakse nelja kõrgusastet: kõrge, keskkõrge, keskmadal, madal. Labidaalsus(kolmas oluline): labidaalse- huuled on ümardatud; illabidaalsed - huuled ümardamata Häälduses pingsus (mõningate keelte kõrged vokaalid): pingsad ja lõdvad. Diftong - koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist.Diftongi vokaale ei saa lahutada, kuna diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Nt Inglise keele on diftongid: kõrgenevad (teine vokaal kõrgem kui esimene) ja madalduvad. Eesti keeles on 36 diftongi (neist 10 ainult võõrsõnades). Konsonantide arikulaator on tavalisel mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule. Tähtsamad hääldusviisid: klusiilid e sulghäälikud (täielik sulg, õhuvoolu läbipääs täielikult suletud), frikatiivid e hõõrdhäälikud(ahtuses tekib kahin, nt f, v, s, z, h jne),
· frikatiivid e hõõrdhäälikud (ahtuses tekib kahin), nasaalid e ninahäälikud (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõnde avatud), · lateraalid e külghäälikud (keele keskel kulgev sulg, õhk voolav vabalt üle keele külgede) · tremulandid e värihäälikud (väringute seeria või mõnikord ka üks värin) ja poolvokaalid. Diftongiks nimetatakse kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi. Inglise keeles on kõrgenevad ja madalduvad diftongid. 23. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus Tähistaja (e märgikeha/sümbol, sõna puhul on see sõnakest) tähistatu (signifikaat e mõtt, referendi peegeldus teadvuses) referent (keeleväline olend, omadus, tegevus vms). Tähendus võib olla abstraktne või konkreetne. Tähendust uuritakse komponentanalüüsiga (tekkis 60ndatel generatiivse grammatika juurest mõisteid saab kirjutada kindlal tasandil üksteise elementide kaudu) ja prototüüpanalüüsiga
nende kõrge prestiiz. Tänapäevased õigehäälduse alused ja sellega seotud probleemsed kohad on Kraudi arvates nt järgmised: selge väldete eristamine; klusiilide ja s hääldamine mittehelilistena; hääldatakse s, mitte s; sõna algul on kaashäälikud ühekordsed; sõna alguses hääldatakse h, mitte ch või vene h; v ei hääldata f; palataliseeruvad l, n, s, t/d pearõhulise silbi vokaali järel, mitte tagapool ja mitte sõna alguses; diftongid hääldatakse diftongidena, mitte pikkade vokaalidena (päev, mitte pääv). Lisaks toob ta välja hääldusprobleeme, mis seostuvad eeskätt argisituatsioonide ja kiirkõnega: häälikud ei tohiks redutseeruda, kaduda või madalduda. Õigehäälduse ideaalile lähim on Kraudi arvates tele- ja raadiodiktorite hääldus, seda õpetatakse näitlejatele ja osalt kasutatakse ka avalike esinemiste õpetamises.
kohal. Ungari keel on üks väheseid Euroopa keeli, mis ei kuulu indo-euroopa keeleperesse, vaid kuulub koos mansi ja handi keelega uurali keelkonna soome-ugri keeleharru. Ungari keeletüübile sarnanevad kõige rohkem üldiselt soome-ugri (uurali) ning turgi keelkonna keeled. Ungari keelele on iseloomulik rõhk esimesel silbil ja vokaalharmoonia, lisaks vokaalide pikkuse ja rõhu sõltumatus teineteisest. Ungari keeles esinevad helilised konsonandid, puuduvad aga diftongid. Tüpoloogiliselt kuulub ungari keel aglutineeruvate keelte hulka. Ungari keeles ei ole grammatilist sugu, artikkel ja atribuut ei käändu. Ungari sõnad on afiksite kuhjumise tõttu tihti väga pikad. Vähe on aga verbiaegu. Kulus hulk aega, enne kui ungari keele soome-ugri päritolu osutus teaduslikult tõestatuks. Enne seda oli ungari keele päritolu Piiblist mõjustatuna otsitud ,,pühadest" keeltest - heebrea, kreeka ja ladina keelest. Veel tänapäevalgi leidub
annaabi.ee 
