Terve aasta eesti keel (0)

Häälikuõpetus.
Häälik on keele kui suhtlemisvahendi kõige väiksem osa.
Hääliku märk kirjas on täht ehk aabe .
Tähed nende traditsioonilises järjestuses moodustavad tähestiku ehk alfabeedi ehk aapestiku.
Eesti tähestikus koos võõrtähtedega on 32 tähte.
1. Eesti tähestik (koos võõrtähtedega) - 32 tähte.
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S Š Z Ž T U V W Õ Ä Ö Ü X Y
Häälikud jagunevad vokaalideks ehk täishäälikuteks ja konsonantideks ehk kaashäälikuteks.
2. Vokaalid ehk täishäälikud - 9 häälikut.
A E I O U Õ Ä Ö Ü
3. Konsonandid ehk kaashäälikud - 18 häälikut.
B D F G H J K L M N P R S Š Z Ž T V
4. Helilised häälikud - 15 häälikut.
9 vokaali - A E I O U Õ Ä Ö Ü ning 6 konsonanti - J L M N R V
5. Helitud häälikud - 12 häälikut.
G B D K P T S H F Š Z Ž
6. Sulghäälikud - 6 häälikut.
G B D K P T
7. Võõrtähed - 9 tähte.
C F Q Š Z Ž W X Y
8. Võõrhäälikud - 4 häälikut.
F Š Z Ž
9. Lihthäälik on üksik vokaal konsonantide vahel või üksik konsonant vokaalide vahel või üksik häälik sõna algul või lõpul.
Näide: Sõna kaamel - lihthäälikud on k, aa, m, e, l.
Sõna õpetaja - lihthäälikud on õ, p, e, t, a, j, a.
10. Lihthäälikut või kirjas märkida ühe, kahe või kolme tähega.
Näide: Sõna kala - lihthäälikud on k, a, l, a.
Sõna kallas - lihthäälikud on k, a, ll, a, s.
Sõna kullane - lihthäälikud on k, u, ll, a, n, e.
11. Häälikuühendi moodustavad sõnad kõrvuti esinevad kaks või enam vokaali või konsonanti.
Näide: Sõna korstnale - häälikuühend on rstn.
Sõna sain - häälikuühend on ai.
12. Diftong ehk kaksiktäishäälik on ühte silpi kuuluv vokaalühend.
Näide: Sõna laud - diftong on au.
Sõna ilusaist - diftong on ai.
13. Konsonantühendiks ehk kaashäälikuühendiks nimetatakse kaht või enamat sõnas kõrvuti olevat konsonanti.
Näide: Sõna varsti - konsonantühend on rst.
Sõna kaske - konsonantühend on sk.
Sõna kolksti - konsonantühend on lkst.
14. Silbitamise reeglid.
a) Lühike lihtkonsonant täishäälikute vahel kuulub järgneva silbi algusesse.
Näide: tu-ba, tu-le-ma, kä-sit-le-mi-ne.
b) Kui vokaalide vahel on mitu konsonanti kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järnevasse silpi.
Näide: kand -sid, võit-sime, mürts-ti.
c) Pikk vokaal, samuti diftong kuuluvad ühte silpi.
Näide: vaa-ta-ma, teed, vii-bib, kao-ta-ma, noa-ga.
d) Liitsõnas on liitumise kohal ka silbi piir.
Näide: raud-aed, vask-uss, kohtu-uurija.
e) Võõrsõnade silbitamisel on kehtivad samad põhimõtted.
Näide: te-le- graaf või te-leg- raaf , mik-ros-koop või mik-ro- skoop .
Ülesanded
1. Silbita püstikriipsuga. G B D K P T S H F Š Z Ž
Jü-ri pol-nud te-da veel ku-na-gi näi-nud nii rõõm-sa-na, nii ü-le-mee-li-ku-na, aga üht-la-si ka i-lu-sa-na. Ta pilk ei rii-va-nud nüüd mit-te ai-nult ust, vaid eks-les ka möö-da sei-nu ja põ-ran-dat.
2. Kirjuta eelmise ülesande teisest lausest välja kõik vokaalid.
ü i o u e a ee u a i äi u ii õõ a a ii ü e ee i u a a a ü a i a i u a a. a i ei ii a u üü i e ai u u ai e e a öö a ei u a õ a a.
3. Kirjuta esimese ülesande esimesest lausest välja kõik helilised häälikud.
j ü r i o l n u e a v e e l u n a i n ä i n u n ii r õõ m a n a n ii ü l e m ee l i u n a a a ü l a i a i l u a a.
4. Kirjuta esimese ülesande lausetest välja kõik:
1) diftongid:
ee äi ii õõ ii ee ii üü ai ai ei
2) kõik konsonantühendid:
ln ms htl lk tt lt st ksl nd.
3) kõik helitud häälikud:
p d t d k g d k g h t k t p k d d t t t t d k k d p d t
Neid asju ta hoidku nagu silmatera. Ma murdsin endale pehmeks asemeks noori lõhnavaid oksi. Katsin need õrna rohuga ja heidsin pikali . Lapsed, jookske isa juurde ja öelge, et talle tuli külaline. Müha, meri ja laulge lained. Ärge asjatult lilli murdke. Vaidlejad andsid alles siis järele, kui neid suudeti veenda. Tundke end nagu kodus. Ma võitsin esikoha. Laupäeval kütsid heinalised sauna. Mihkel kuulduski kuuris puid lõhkuvat. Robinsonid tundsid nälga. Aeg-ajalt mõjuvad vanaaegsed asjad moodsalt. Jüri osales mitmel korral anekdootide võistlusel.
1. Meistriks saab ametit harjutades.
2. Lõnga harutamisel on ka arukusest abi.
3. Kaugelt turbaaukude tagant kostab koerte haukumist.
4. Ära iial huupi luba, pigem pea pikalt aru.
5. Kui hommikul hoolega, siis õhtul õnnega.
6. Seltsis ikka segasem, hulgakesti hubasem.
7. Õige hõlma ei hakka ükski.
8. Nii kured kui haned on hingedepävaks lahkunud.
Arritunud ostja nähvas, et müüja vastab talle liiga loiult ning, et küsija suu pihta ei tohi lüüa, müüja jälle leidis, et siseneja on suur valija ja hädaldaja, kelle tõttu tuleb asjata raisata energiat. Kus tegijad , seal nägijad. Asjasse sekkus kõrvalseisja, kes väitis, et ostja olnud liiga familiriaarne. Teendindaja väärivat pigem preemiat kui nooijat. Mida arvavad koosolijad?
Noor neiu Õie uurib maikellukeste õiekesi. Sitket puud on raske raiuda . Too jutukas naine on pärit meie majast. Ta ei jõudnud enam sammugi käia. Siin käisid viied vaatajad ja kuued kuulajad. Töö kiidab tegijat. Teekäija on väsinud. Alati on peied olnud kurvad sündmused. Loomgi hoiab oma nahka. Väikesest riiust võib tõusta suur tüli.
Võõrsõnad
Võõrsõnad on teistest keeletest laenatud sõnad, mille võõrapärasus pole veel täiesti kadunud. Võõrsõna eristab omasõnast iseloomulik tunnus:

• G, b, d sõna algul
  
• Võõrtäht
  
• Pearõhk järgsilbil
  
• Võõrapärased häälikuühendid
  

Võõrsõnu kirjutatakse võimalikult häälduspäraselt, st lähtekeele lähedaselt. Sõnu, mille hääldus kirjapildist oluliselt erineb, nimetatakse tsitaatsõnadeks. Võõrsõnade omandamisel pööratakse võrdset tähelepanu korrektsele hääldusele, kirjapildile ja sõna tähendusele.
Sõna sees olev H õigekiri lähtub hääldusest ja hääliku pikkuse põhireeglist: lühike häälik kirjutatakse ühe ja pikk ning ülipikk kahe tähega.
Lühikese täishääliku järel võib esineda nii lühike kui ka pikk h, neid sõnu peab korrektselt hääldama. Kui lõhk langeb h-le, kirjutatakse kahe tähega, kui mõnele teisele häälikule, on üks täht.
Pika täishääliku järel - h: psüühika, psüühiline, stiihia , stiihiline, papaaha
Pika täishääliku järel - hh:
Lühikese täishääliku järel - h: boheemlane , Sahara, Praha ,
Lühikese täishääliku järel - hh:
F ja š õigekiri
F ja š kirjutatakse samade reeglite järgi nagu k, p, t st häälduse järgi.
Pikk f, š kirjutatakse ühe, aga ülipikk kahe tähega. Võrdle mafiooso - maffia .
Erandid tulenevad naaberhäälikutest.
F,š - kui hääldatakse pikalt, mitte ülipikalt: afekt , professor , rafineeritud, duširuum, nišid.
kahe täishääliku järel: biograafia , graafika , graafiline .
Märkus: üks f on ka siis, kui kui hääldatakse ülipikalt: seifi, katastroofe.
kaashäälikuühendis: mängis golfi , harfi, (sõi) borši.
Ff, šš - lühikeste täishäälikute vahel, kui hääldatakse ülipikalt: bluffima , proffidel, maffia, pilaffe, tuffe(kivim), nišše, (mängiti) tušši, afiššidel.
Häälik hääldub ülipikalt siis, kui talle langeb rõhk. Võrdle profid - proffidel (esimeses sõnas ei ole rõhk f-l, vaid o-l, teises aga langeb f-le). Sageli sõltub f ja š õigekiri õigest hääldusest.
grafiti , trellpuur, reklaamiblokk, atentaat, demonstreerima, tuššijoonis, mandariin , sigaret, formular, tärpentin, pankrot , modernne muusika , stjuardess, elimineerima , arhitekt, bakalaureus , blankett, psühholoog, snepperlukk, tendents .
magistrant, näituseboks, kandidaat, potentsiaalne, efekt, professor, marmelaad, terminal , vinegrett, kotlet , komplekssed, risoto, koordineerima, dekadentlik, distsipliin, fundamentaalne, ressurss, rutiinne töö, taburet, variant.
1. Kirjandus on üks võimalus väljendada oma arusaamist selle kohta, mis toimub meie sees ja meie ümber.
2. Kirjanduse põhiliigid on lüürika, eepika ja dramaatika.
3. Maaga - nõidus, nõiakunst
Müüt - pärimuslik kujutelm maailma tekkimisest, muistend; väljamõeldis, tõena esitatav liialdatud ettekujutus .
Rituaal - Tseremoonia ; religioosne usu või kombetalitus.
4. Ilukirjandus on välja kasvanud antiikkirjandusest.
5. Antiik - tuleneb ladinakeelsest sõnast antiquus, mille tähenduseks on "vana"või " muistne ".
Antiikkirjandus - Selle all mõeldakse vanakreeka ja vanarooma kirjandust, mis on vanimad euroopas tekkinud kirjandused.
6. Antiikkirjandus on seotud tihedalt kreeka mütoloogiaga. Vanakreeka kirjandus tekkis
7. Eepos on lugulaul, eepika suurvorm, enamasti värsivormiline teos maailma loomisest, jumalate ja kangelaste tegudest, müütilistest ja tegelikest sündmustest. need on enamasti põlvest põlve edasi kantud.
8. Kelle nimega on seotud Kreeka arhailised eeposed ?
9. Nimeta Homerose eeposed
10. Kirjelda lühidalt nende sisu
11. Sophoklese looming
12. Kirjelda "kuningas oidipuse" sisu
13. Mis on saatusetragöödia
1. Kosmopoliitiline tähendab rahvustunnet eitav. Mina mõitsan seda nii, et kirik tahtis inimest täielikult kontrollida ja oma territooriumi laiendada.
2. Keskaega jagatakse: 6 osaks.Need kestavad umbes 100 aastat.
3. Ühiskeeleks kujunes ladina keel tänu piiblile.
4. Inimese maise ja vaimse olemuse määras ära kirik ja selle juhtkond .
5. Ainuideoloogiaks peeti seda, et inimene peab olema täielikult jumala ja kirku teener.
6. Neis lugudes segunesid traditsioonid, rahvapärimus ning ajaloole.
7. Tuntumad kangelaslood on:
"Nibelungide laul" (vana germaani)
"Vanem Edda " (Islandi- skandinaavia )
"Beowulf" ( Hispaania )
"Laul minu Cidist" (Hispaania)
"Rolandi laul" (prantsuse)
"Lugu Igori sõjaretkest" (vene)
Tristan Ja Isolde
1. Sain teada, et rüütlikirjanduses lähtub rüütel daami soovidest. Kirjutati rüütlite peenetundelisusest, hellusest, viisakusest jne. Sellise kirjanduse tingis tolleaegse rüütelliku ühiskonna klassi tekkimine, kes olid rohkem ühiskonnas eeskujuks.
2. Rüütliromaan kujutab seiklusi ja kangelastegusid, mida sooritavad vaprad rüütlid, põneva sisuga lood esitavad fantaasiapärase ainestiku kõrval ka ajaloolisi ja legendilaadseid pärimusi. Kadus ka varasem anonüümsus.
3. Tristan ja Isolde räägib igavesest armastusest, armukadedusest ja vaprusest.
4. Allegoorilisus tähendas personifikatsiooni, kadunud armastuse otsimist ja üleloomulike paikade külastamist unes .
5. Keskaegse kultuuri õitseaeg oli lühike. 14.-16. sajand.
Renessans
1. Renessansiks nimetatakse murrangulist pööret looduse, loomulikusse, ratsionaalsete teadmiste ning vabamate inimsuhete poole, mis toimus eelkõige Lääne-Euroopas 14-16 sajandil.
2. Tollajased kirjanikud olid näiteks Dante , Petrarca, Boccaccio , Shakespear ja Cervantes .
3. Humanism on inimlik, mis õpetab teistele inimese meeli ja iseloomu.
4. Dante Alighieri peateos on " Jumalik komöödia"
5. Teos on nii vormiuudsuselt kui ka filosoofiliselt isikupäralt kordumatu teos. Komoöödia teose pealkirjas viitab sellele, et õnnetult algaval lool on õnnelik lõpp.
6. Põrgul on 9 ringi, igas ringis on erinevad patused.
Puhastustules kustutatakse Dante laubalt 7 P-tähte ehk seitse surmapattu, see on lihtsurelike paradiis, kes alguses on teinud midagi seitsmest surmapatust, kuid seejärel kõlbelise elutee leidnud.
Paradiisi ehk taevasse laseb autor aga pääseda vaid neil, kes algusest peale on truult Jumalat teeninud .
7. Novelližanri loojaks peetakse Giovanni Boccaciot.
8. Boccacio peateos on " Decameron ".
9. Ta avastas proosaromaani ja kirjutas nii luule kui proosateoseid.
10. Oma teoses kasutas ta raamjutustust st ta ühendas novelli terviklikuks.
11. " Dekameron " ehk "Kümne Päeva Raamat".
12. Decameronis räägivad 10 noort inimest oma jutte . Iga inimene 1 novelli päevas. Kokku on teoses 100 novelli. Peamiselt naerdakse välja usumeeste silmakirjalikkust.
13. Boccaccio arvates on elu ülimaks väärtuseks inimese kooskõla loodusega.
14. Looduse ülim and on mõistus, mis aitab inimest ünnele, eemaldab rumalusest ja pimedusest.

Kelmiromaan tekkis Hispaanias 16. sajandi keskel.
2. Kelmiromaani nimetatakse teisiti ka pikareskne ehk hispaania keeles " kelm ja petis"
3. Kelmiromaani ülesehitus on lineaarne.
4. Minajutustus on jutustus ühes isikus st pole võimalik kindlaks teha kus kõneleb tegelane ja kus autor.
5. 16. sajandi tuntuim kelmiromaan on "don Quijote " ja selle autor on Miguel de Cervantes Saavedra.
6. "Teravmeelne hidulgo don Quijote La Manchast"
7. Sancho Panza seikleb temaga, sest Sanchost oli lubatud teha vallutatud saare valitseja.
8. Panza tähendab hispaania keeles kõhtu või magu .
9. Rocinante oli tema hobune.
10. Don Quijote võitleb oma "südamedaami" Dulcinea pärast.
Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval – 14. märtsil tähistatakse alates 1996. aastast Emakeelepäeva, mis sai 1999. aastal riiklikuks tähtpäevaks. Igaühel on võimalik anda panus, et eesti keel saaks „ laulutuules taevani tõustes üles igaviku omale otsida“. „Lounge’i asemel,“ soovitas Eesti Keele Instituudi peakeelekorraldaja, „Oleks kohasem öelda sohvabaar“. Üle-Eestilist üleminekut eestikeelsele kontoritarkvarale lubas kordineerima hakata „Teeme Ära! 2011“ algatusrühm.
Kokku- ja lahkukirjutamine
Lahku kirjutatakse iseseisva kohanimena esinev esiosa nt Peipsi järv, Tartu linn = Tartu, Soome laht, Jaapani meri.
Omadussõnaline käänduv esiosta, nt Vaikne ookean, Must meri.
Erand isikunimi liigisõnast maa, nt Adélie maa, Baffini maa.
Traditsioonipõhimõttel liigisõnana esinev tänav, manatee , puiestee, väljak, turg vms, nt Uueturu tänav, Loode põik, Pärnu manatee.
Kokku kirjutatakse Iseseisva kohanimena mitteesinev käändumatu esisõna, nt Emajõgi, Igaküla, Munamägi.
Omadussõnaline mittekäänduv esiosa või omadussõnatüvi nt Suursaar, Pühajärv, Paljassaar.
Liigisõnast maa, nt Novgorodimaa, Donimaa, Saksamaa, Madalmaad.
Sidekriipsuga kaksikkohanimi ja ilmakaare nimetus, nt Uus- Meremaa , Kivi- Vigala , Põhja-Eesti, Kagu- Aasia , Kohtla-Järve jt. ERAND Valgevene, Suurbritannia
Omadussõna kokku- ja lahkukirjutamine
Omadussõna on põhisõna. Jälgi erinevusi nimisõnareeglist. Jäta meelde reeglid.
Omadussõna kirjutatakse eelnevaga kokku, kui moodustub kindla tähendusega omaette mõiste, nt sinimustvalge, kurikaval, helekollane, sademeterikas, magushapu, möödunudaastane, peegelsile.
Kokku kirjutatakse tüved eht-, puht-, liht-, ime-, puru-, püsti-, uhi-, võhi-, üli, eba-, ala-, vaeg -, pool- jts, mis tugevdavad või nõrgendavad omadussõnaga väljendatud omadust, nt ehtnaiselik, puhtisiklik, lihtlabane, imeilus, puruväsinud, püstihull, uhiuus, võhivõõras, ülivõimas, ebakindel, alaarenenud, vaegsäritatud, poolvillane.
Pärisnimed, tsitaatsõnad, tähed, numbrid , sümbolid kirjutatakse kokku sidekriipsuga, nt Jaani-vanune, show-maiguline, &-kujuline, TPI-aegne.
ERAND Lahku kirjutatakse määrsõnade tähenduses olev omadussõna, nt. Hirmus palav, kole külm, paras soe, tavatu kõrge, tohutu suur, määratu pikk, ääretu lai, põhjatu sügav, üüratu kauge jt. Vt ka kontekstireegli mõju
Kui omadussõna on täiendsõna, tavaliselt liitsõna ei teki ja kirjutatakse lahku, nt ilus ilm, suur linn jt.
Valgustusideed kirjanduses

Filosoofilisele proosale pani aluse Jonathan Swift .

Jonathan Swift töötas riigiametliku ja diplomaadina, hiljem Põhja- Iirimaal Belfasti lähedal vaimulikuna.

Tema peateoseks on “ Gulliveri reisid ”, mis ilmus aastal 1726 . Eesti keeles ilmus esmakordselt see teos 1951. aastal.

Selles teoses esitab Swift kriitilisi üldistusi nii tänapäeva kui tuleviku ühiskonna suhtes. Kolm märksõna, mis seda teost iseloomustavad on allegoorilisus, sümbolistlik, utopistlik.

Naturalistlik grotesk on vahend pühaduste ja iidolite maapeale toomiseks ning rohkete tavateadmiste ja võltskujutiste väljanaermine.

“Gulliveri reisid” on kirjutatud mina-vormis arst Lemuel Gulliveri jutustusena.

“Gulliveri reisid” koosneb neljast osast. Esimeses osas on Gulliver lilliputtide maal, mis sümboliseerib vaimu väitlust, kus ta tunneb ennast suursugusena. Teises osas on Gulliver hiiglaste maal, kus on vastupidine efekt ja kõik teised on temast üle. Kolmandas osas on Gulliver lendaval Laputa saarel ja selles osas pilgatakse ja naeruvääristatakse leiutisi ja teadust. Neljandas osas on Gulliver Hihmiinide maal, kus kõik on utoopiline .

Daniel Defo väljendas kodanliku keskklassi huve.

Tema looming teemaks on ühiskondlik õiglus.

Tema kuulsaim teos on “Robinson Crusoe ”, mis ilmus välja 1791.

“Robinson Crusoest” vaimustas kõige enam prantsuse Rousseeau, kes ütles, et raamt on väga õpetlik ja inimest arendav .

Idee selle romaani kirjutamiseks sai ta tõsielu seigalt 1790. aastast.

Suur osa teosest on jäädvustatud päevikuna, ehk siis konkreetse dokumendina tõsielust.

Defo romaan on kauge faktiromaani suuna eelkäija.

Ta ei lubanud oma raamatusse irooniat, sest see on õpetlik lugu inimese ja looduse aga samuta ka inimese ja jumala suhetest.

Robinsoni esimeseks õpetajaks on loodus ja ta tunneb ennast osakesena loodusest.
Romantism
Romantism tekkis 18. sajandi lõpul. Romantiline pööre kirjandusloos oli tõsine sisuline muutus ja tekkis nii elus kui kunstis peamiselt protestina, vastandudes üldjoontes klassitsismi ja valgustuse mõistuspärasustele, eriti klassitsistlikule vormirangusele ja antiigilembusele. AJastu vaimsust mõjutas enim ratsionalistlik filosoofia, mille järgi tõese teadmise allikas on mõistus ja loogiline mõtlemine, tunded on teisejärgulised ja tuleb allutada mõistuse juhtimisele. Kirjanduslik ideal leiti antiigist, rõhutades eriti reeglipärasust. Ranget ja täiuslikku vormi, žanripuntust, korrastatud keelekasutust jms. Sõnakunst normeeriti sama punktuaalselt kui õukonna etokett, sest kunst pidi alistuma kunstiseadustele.
Romantikud uskusid, et mõistus ei saa seletada inimest kui tervikut . Romantism oli kunsti kuldajastu – püriti eemale ühiskondlikust tõelisusest. Romantism ülistab isiksust, tema tundeelu , igatsusi, lootusi ja eriti nukrust . Põgenetakse olevikust, süvenetakse mineviku mälestustesse. Tugevaid tundeid äratab lootus. Ausse tõuseb piiranguist vaba loominguvabadus, meelelisus ning fantaasiarikkus – kõik, mis on individuaalne ja kordumatu. Oluline märksõna romantismi puhul on ka erandlikkus. Nad põlgasid massivaimu, vastandades sellele individuaalse geeniuse. Romantilised kangelased olid erandlike vaimuannetega, tõustes kõrgemale igapäevaelu labasusest – nad olid teistsugused ja saladuslikud. Kuna romantism on eelkõige tundeline kultuur, siis on ootuspärane lüürika esiletõus ning enamik suurimaid romantilisi kirjanikke on luuletajaid . Tuntuimad romantismiaegseid kirjanikud on näiteks Baudelaire, Kreutzwald , Lönnrot, vennad Grimmid ja Andersenid, George Gordon Byron, Aleksander Puškin, Heinrich Heine.