Columbia kivist seinte ehitamine (1)

HAAPSALU KUTSEHARIDUSKESKUS
E07A
Risto Tamm
Columbia kivist seinte ehitamine
Lõputöö
Juhendaja : Tõnu Tammesalu
Haapsalu 2010
Olen koostanud lõputöö iseseisvalt.
Kinnitan , et antud töö koostamisel olen kõikide
teiste autorite seisukohtadele, probleemipüstitustele,
kogutud arvandmetele jmt viidanud.
Autor R.Tamm ............................................................
/ allkiri ja kuupäev/
Õpperühm: ............................................................
Töö vastab kehtivatele nõuetele.
Juhendaja T. Tammesalu............................................................
/allkiri ja kuupäev/
Sisukord
Sissejuhatus 4
Tehnilised näitajad: 5
Materjalid ja nende üldised nõuded müüritöödele 6
Põhilised kivide tüübid on järgmisel skeemil: 7
Armeerimata seinad 8
Soojade ruumide välisseinad 9
Välissein normaalse niiskusega ruumile, seest õõnesplokkidest: 10
Puitkarkassiga hoone: 11
Raudbetoonkarkassil välissein: 12
Armeeritud seinad 13
Konstruktsioonielementidena töötavate seinaosade armeerimine 14
Deformatsioonivuugid 15
Armeeritud müüritise ladumine ja betoneerimine 17
Ladumine 17
Armeerimine 17
Betoneerimine 17
Armatuuri jätkamine 18
Betoneerimine ja tihendamine 18
Betoneerimine ja tihendamine 19
Erinevad siseseinad 20
Seina ja vahelae joonis: 21
Hüdroisolatsioon 22
Kokkuvõte 23
Kasutatud kirjandus: 24

Sissejuhatus

AS Columbia-Kivi tehas asub Tartumaal Vana-Kastres. Tehas toodab ja turustab betoonkive,
betoonplokke ja sillutiskive, mis valmistatakse portlandtsemendist, veest ja sobivatest
mineraalsetest täiteainetest – liiv ja graniitkillustik. Kasutatakse USA firma COLUMBIA
MACHINE INC. tehnoloogiat ja seadmeid, mis on oma efektiivsust ja keskkonnasõbralikkust
tõestanud üle kolmveerand sajandi. Erinevate värvitoonide saamiseks lisatakse
tootmisprotsessis betoonisegule värvipigmente, mis võimaldab kliendil valida sobivaima
värvitooni.
Betoonplokid sobivad vundamentide , kandeseinte, vaheseinte, fassaadide, aedade,
mürabarjääride, tuletõkkeseinte, tugimüüride jne. ladumiseks . Tootevalikusse kuuluvad rea-,
pool-, sillus-, sarrus -, ja nurgaplokid.
4

Tehnilised näitajad:

Plokid
Kivid
täisplokk
õõnesplokid
soliidkivi
murtud kivid
Mõõtmed
mm
390x140x190
390x90x190
390x140x190
390x190x190
390x240x190
190x90x57
190x95x90
390x95x90
Tolerantsiklass
D1
D1
D1
D1
D1
D1
Mass
kg
15
10
13
17
20
2.1
3.8
7.8
Netokuivtihedus
kg/m3
2100
2000
2000
2000
2000
2100
2100
2100
Brutokuivtihedus
kg/m3
2100
1380
1100
1040
1020
2100
2100
2100
Müüritise mass
kg/m2
209.5
138
175.5
225.5
263
190
210
220
Täisosa
100
69
55
53
51
100
100
100
Survetugevus
N/mm2
25
18
18
18
18
25
25
25
Survetugevus, Fb
N/mm2
34.25
12.42
9.9
9.54
9.18
20.5
24.25
24.25
Külmakindlus
Mark
F75
F50
F50
F50
F50
F75
F75
F75
Veeimavus
8
8
8
8
8
8
8
8
Kapillaarveeimavus
g/m2xs
3
3
3
3
3
3
3
3
Veeauru difusioonitegur
5/15
5/15
5/15
5/15
5/15
5/15
5/15
5/15
Õhumüra isol. indeks
db
49
45/48
47/52
49/56
51/58
48
49
49
Soojatakistus , R
m2xK/W
0.05
0.19
0.21
0.24
0.26
0.05
0.05
0.05
Ekvivalentne soojuserijuhtivus
W/mxK
1.3
1.19
1.19
1.19
1.19
1.3
1.3
1.3
Tulepüsivus
minut
REI 60
REI 45/60
REI 60/180
REI 120/240
REI 120/240
EI 60
EI 60
EI 60
5

Materjalid ja nende üldised nõuded müüritöödele

Kivid ja plokid valmistatakse tsementsegust või betoonist. Sideainena kasutatakse portlanttsementi.
Kasutatakse kvartsliiva terajämedusega 2 mm. Liivakoosseis vastab Columbia Machine Inc. tehnoloogia sõelkõveratele. Täitematerjalidena kasutatakse ka graniitkillustikku.
Täisplokkide ja soliidkivide keskmine 28 päevane survetugevus on f= 25 MPa. Õõnesplokkide keskmine 28 päevane survetugevus neto ristlõikepinnale on f= 18 MPa.
Kivid on struktuurilt lahtiste pooridega ja nad imavad vett suhteliselt kiiresti. Maksimaalne veeimavus on 8%.
Vastavalt SFS 5447 on täiskivide külmakindlus vähemalt 75 tsüklit ja plokkidel 50 tsüklit. Kivid ja
plokid sobivad kasutamiseks nii sise- kui välistingimustes.
Müüritises kasutatakse columbiakive ja -plokke vastavalt tehase poolt väljastatavale nomenklatuurile.
Õõnesplokkide tihedus on vähemalt 2000 kg/m3, täiskividel vähemalt 2100 kg/m3.
Arvutuste aluseks on normaliseeritud survetugevust Fb (määratakse 95 % tõenäosusega).
Mördil peab olema ehitise projekteeritud kasutuseale ja konkreetsetele kasutamistingimustele vastav küllaldane kestvus. Nake kivide ja mördi vahel peab vastama müüritise otstarbele.
Levinenumad on järgmised müüritise tüübid:
Betooniga täidetud kahekihiline sein: kahekihiline sein, mille vahe on täidetud betooniga (vahe
laius üle 50 mm). Kihid on omavahel tugevasti seotud sidemetega, koormuse all töötab sein ühtse tervikuna .
Kahekihiline sein: kahest ühekihilisest seinast koosnev sein, mille kihtide vahe on täidetud mördiga (vahe laius kuni 25 mm). Kihid on omavahel tugevasti seotud sidemetega, koormuse all töötab sein ühtse tervikuna.
Kergsein: sein, milles on kaks omavahel sidemetega või liitearmatuuriga tugevasti seotud paralleelset ühekihilist seina, millest üks või mõlemad kihid on kandvad või mittekandvad. Ühekihiliste seinte vaheline ruum on kas tühi, osaliselt või täielikult täidetud mittekandva isolatsioonimaterjaliga.
Kestsängitusega sein: müürikivid ja plokid sängitatakse alusele kahe välisserval asetseva mördiriba abil.
Mittekandva voodriga sein: sein, mille vooder ei tööta kaasa koormuse kandmisel.
Vooderdatud sein: sein, millele on kinnitatud vooder kas kivi- või terassidemetega.
Ühekihiline sein: õõnteta sein või sein, kus pole vertikaalset läbivat pikivuuki. Kõikides nendes seinakonstruktsioonides võib kasutada columbiakivi.
6

Põhilised kivide tüübid on järgmisel skeemil:

7

Armeerimata seinad

Üldiselt
Välisseinte lahendustes eeldatakse, et konkreetses lahenduses kasutatakse columbiakive või columbiakive koos mingite teiste materjalide või kividega. Soojusisolatsiooni paksust lahendustes ei anta, see määratakse projekteerimisel. Kõik lahendused esitatakse lehtedena koos viitega lehe numbrile, millel on selle lahenduse jaoks täiendavat informatsiooni.
Külmad välisseinad
Külmad välisseinad esinevad kütmata hoonetel ja nende seinte paksus valitakse konstruktiivsetel kaalutlustel või vastavalt tugevuse nõuetele. Veeauru kondenseerumist üldiselt ei ole vaja karta , kuna seina pindade vahel ei ole temperatuuride vahet. Küll aga võib kondensaat tekkida välisõhu temperatuuri äkilisel muutumisel. Selline kondensaat ilmub seina välispinnale, kui välistemperatuur kiiresti tõuseb miinustemperatuuripoolelt plusstemperatuuripoolele. Kõige ohtlikumad külmadele seintele on siiski tugevad vihmad, halva seina konstruktsiooni puhul võib sein läbinisti märguda. Kuivamine toimub üldiselt ainult päikese (sooja ilmastiku) mõjul. Külmade seinte puhul tuleks kasutada eriti külmakindlaid materjale ja märgumist välistavaid lahendusi. Toome joonise, kus on näidatud mitmesuguseid võtteid seina märgumise vältimiseks.
Mitmesuguseid müüri sademete eest kaitsmise võtteid:
8

Soojade ruumide välisseinad

Üldiselt
Soojade ruumide välisseinte tegemisel tuleb arvestada ruumi omapära, tema mikrokliimat. Üldjuhul on soojade ruumide suhteline niiskus suurem kui välisõhus ja ruumi sisene veeauru partsiaalrõhk suurem kui väljas. See tähendab, et veeaur liigub hoonest välja läbi välisseina või muude õhuavade, seda liikumist ei tohiks takistada. Ehituslikust seisukohast on tähtis, et väljaminev veeaur ei kondenseeruks soojusisolatsioonis, nii et see märgub ja tema soojuspidavuse võime väheneb, või mõne sisemise seinakihi pinnal. Väga märgade ruumide puhul valitseb oht, et veeauru liikumine seinas on nii aeglane, et toimub ikkagi üldine märgumine.
Võiks eristada kolme lahendust :
*ruumi sein kaetakse seest nii tugeva hüdroisolatsiooniga, et veeaur ei pääse seina, ruumi tuleks seljuhul tuulutada sundventilatsiooniga;
*veeauru hulk on väga väike, seina sees veeauru kondenseerumise ohtu ei ole;
*tavalise suhtelise niiskuse korral (ca 60%) tuleks sein nii konstrueerida , et seinas ei oleks nii külmasid kihtisid, kus toimuks veeauru kondenseerumine ja veeauruga küllastatud õhk eemaldub loomulikul teel läbi seina.
Märkus:
Välisvoodri ja soojustuse vahele jäetakse reeglina õhuvahe, sellega välditakse läbi välisvoodri tunginud niiskuse sattumine tuuletõkkepapile ja soojustusele, eriti kui on kahtlusi , et välisvooder ei takista täielikult tugevate tuulte poolt tekitatud surve tõttu vihmavee tungimist läbi voodri (peamiselt serviti või murtud kivide puhul, laudvoodri puhul). Õhuvahe peab olema ülevalt lahti tuulutuseks. Õhuvahe on vajalik ka siis, kui välisvooder on niiskust mitteläbilaskvast materjalist, mis ei võimalda hoone seest tuleva niiskuse loomulikku eemaldumist.
Välissein normaalse niiskusega ruumile:
9

Välissein normaalse niiskusega ruumile, seest õõnesplokkidest:

10

Puitkarkassiga hoone:

11

Raudbetoonkarkassil välissein:

12

Armeeritud seinad

Üldiselt
Hoonete ehitamisel kasutatakse tavaliselt nii armeerimata kui armeeritud seinu, hoone ulatuses esineb mõlemaid variante . Selguse mõttes on antud juhendis need lahendused üksteisest eraldatud. Seinte armeerimisel võib eristada kahte lahendust - nn müüritise kui materjali tugevdamist ja uute konstruktsiooni elementide loomist müüritisest armatuuri abil.
Müüritise tugevdamine toimub põhiliselt müüritise võrkudega armeerimise teel, kus müüritise täiendav tugevus saavutatakse ruumilise pingeolukorra loomisega täiskividest müüritises võrkude abil. Võrgud pannakse horisontaalvuukidesse ja ühe võrguga tugevdatav ala haarab teatava hulga kiviridasid võrgu all ja peal. Müüritise arvutuslikul tugevdamisel on see ridade arv määratud, samuti on määratud võrgu silm ja traadi läbimõõt. Kasutatakse ka nn konstruktiivset armeerimist, kus võrgud pannakse vastavalt väljakujunenud praktikale. Vuukidesse või kiviuuretesse pandud armatuurvarraste abil võib müüritisest moodustada ekstsentrilise surve ja painde elemente. Need elemendid kujundatakse kõik arvutuste alusel.
Müüritise armeerimine võrkudega
Võrgud pannakse ladumise ajal horisontaalvuukidesse. Arvutuslikul tugevdamisel määratakse kõik võrgu parameetrid arvutusega. Samasugust tugevdamist võib kasutada konstruktiivsel tugevdamisel, mida tehakse ilma arvutusteta, praktiliste kogemuste ja väljakujunenud praktika alusel. Konstruktiivset armeerimist kasutatakse näiteks juhul kui on karta hoone vundamentide ebaühtlast vajumist, kui hoone seinad on ebaühtlaselt koormatud või on tegemist ebaühtlase pinnasega. Võrkudega armeeritakse talade toetuse alune kui toetuses ei ole kasutatud toetuspatju. Võrgud pannakse seinte nurkadesse, seinte liitumiskohtadesse. Võrkudega armeeritakse pilastri ja seina liitumine. Võrke kasutatakse nii kividest kui ka plokkidest seinte puhul.
Viirutatud ala tuleb ladumisel armeerida vuukidesse pandud võrkudega. Armeerimise andmed peavad olema joonisel (võrgu andmed, võrkude samm vertikaalis).
Armeerimise õigsuse hilisemaks kontrollimiseks jäetakse krohvialuse seina korral võrgutraadi otsad seinast 2...3 mm välja. Võrgud pannakse 2...5 kivirea tagant, plokkide puhul 1...3 rea tagant.
Seina tugevuse kontrollimisel arvestatakse ainult müüriga risti olevaid vardaid.
Võrgud pannakse 4…5 kivirea tagant, plokkide puhul 1…2 rea tagant, võrgusilm on soovitav teha 50…70 mm, traadi läbimõõt võtta 3…4 mm. Võrk tehakse punktkeevitusega sirgetest varrastest. Võrgus kasutatakse siledat traati. Võrgu pikkus mingis suunas määratakse tugevdatava ala soovitud suuruse järgi. Ainult seinte ristumiskoha tugevdamisel peaks võrgu pikkus ristumiskoha sisenurgast olema vähemalt 1 m.
13

Konstruktsioonielementidena töötavate seinaosade armeerimine

Armeerimise abil on võimalik hoone müüri või tema üksikuid osasid panna tööle ka muudele koormustele kui vertikaalne surve. Põhiline on siin müüritisest talade moodustamine avade sildamiseks. Armeerimist kasutatakse ka seina töötamisel ekstsentrilisele või külgsurvele. Armatuuri paigutamiseks rõhtsuunas kasutatakse spetsiaalseid uuretega kive või plokke. Vertikaalsuunas jäetakse müüri ladumise ajal vajalik vagu või pannakse armatuur kivi või ploki õõnsustesse või avadesse.
Joonis.
14

Deformatsioonivuugid

Ehitusmaterjalidele on omased välisteguritest põhjustatud mahumuutused . Betoonmüüritise mahumuutused on tingitud temperatuuri kõikumistest, niiskussisalduse muutusest, karboniseerumisest põhjustatud kahanemisest ja teistest konstruktsioonis kasutatud materjalide omadustest. Kui betoonmüüritise elemendid on omavahel mördiga seinakonstruktsiooniks seotud, siis iga takistus, mis ei lase müüritisel vabalt kokku tõmbuda või paisuda, tekitab konstruktsioonisiseseid pingeid. Kui need aja jooksul kuhjunud pinged ületavad elemendi
tõmbetugevuse, mördi ja elemendi vahelise sideme tugevuse või horisontaalvuugi nihketugevuse, tekivad praod , mis küll leevendavad müüritisesiseseid pingeid kuid muudavad välisilme inetuks. Samuti vähendavad praod seina stabiilsust.
Betoonplokkidest laotud müüritis on jäik konstruktsioon . Praod tekivad tavaliselt siis kui toetav konstruktsioon (näiteks vundament, sillused ) ei ole küllalt jäigad ja tugevad. Pragude tekkimist ja avanemist põhjustab ka mittepiisava jäikusega horisontaalselt töötav konstruktsioon (näitks seinte jäikuse vastupanu tuulekoormusele) ning kui fassaadikihti kandvas konstruktsioonis esineb mahumuutusi (näiteks kasutatakse puitu). Pragunemist põhjustab veel ka betoonplokkide eneste mahukahanemine kivistumisprotsessis. Et kompenseerida ja vähendada kokkutõmbumistest tingitud pragude avanemist on võimalikud kaks lahendust, mida võib kasutada koos või eraldi:
• deformatsioonivuugid
• armeerimine
Betoonplokid ja kivid peaksid ladumise ajal olema võimalikult kuivad.
Deformatsioonivuukide paiknemine
Kindlaid üheseid juhiseid ei saa anda. Iga ehitust tuleks vaadelda ja hinnata eraldi, et leida kohad kuhu vuugid paigutada, ilma et rikutaks struktuurset ühtsust. Praktika näitab, et sagedaste avadega välisseintes ei tohiks deformatsioonivuugid olla üksteisest kaugemal kui kuus meetrit. Ilma avadeta seintes võib vuukidevaheline kaugus olla pisut suurem kuid mitte üle 7,5 m. Vuuk peaks asuma hoone nurgast mitte kaugemal kui 3…4,5 m ja mitte lähemal kui 0,4…1 m.
15
Kohad, kus vuugid peaksid tingimata olema:
• seinte kõrguse järsk muutus
• seinte laiuse järsk muutus
• vundamendis ja/või põrandates olevate deformatsioonivuukide kohal
• pikkade kandvate seinte ristumiskohtades
• seinte ühenduskohad postide ja pilastritega
• ühel või mõlemal pool kõiki ukse- ja aknaavasid juhul, kui pole tarvitusel muid pragude avanemist
takistavaid meetmeid (vuukide armeerimine, armatuurvööd)
Sillustel tuleks asetada vähemalt ühe otsa alla bituumen - või metall -leht, et võimaldada silllusel liikuda . Kõik avad müüritises on potensiaalsed pragude tekitajad . Alla 1,8 m laiustele avadele on vuuk tarvilik ühes servas , üle 1,8 m laiustele avadele tuleb vuuk ette näha mõlemasse serva.
Deformatsioonivuukide asukohad (Joonis):
16

Armeeritud müüritise ladumine ja betoneerimine

Ladumine

Õõnesplokid tuleb laduda nii, et õõnsused asuksid kohakuti. Mörti ei soovitata laotada esimese plokirea alla täies ulatuses, sest täitebetoon peab saavutama kontakti vundamendiga. Kõik vuugid tuleb mördiga täita ja vuukida, et saavutada küllaldane veetihedus. Vuuk ei pruugi olla täidetud terve müüritise laiuses. Kui müüritise armeerimine ja betoneerimine toimub vahelduvalt teatud sammu järel, siis tuleks mördiga katta betoneeritava õõnsuse kõik küljed. Kui aga müüritis betoneeritakse täisulatuses, siis asetatakse ladumise käigus mörti vaid plokkide pikematele külgedele. Betoon tungib tihendamisel plokkide vahelistesse tühimikesse ja täitmine on efektiivsem. Nii tekivad kõrvutiasetsevate betoonisammaste vahel sidemed. Sellega saavutatakse betoneerimise käigus parim sisemine struktuur.

Armeerimine

Vertikaalarmatuuri võib paigaldada enne või peale betoonmüüritise ladumist. Vertikaalsed ja horisontaalsed armatuurivardad peavad olema korrektselt paigaldatud ja kinnitatud. Armatuuri kaugus ploki seinast peab olema vähemalt 0,5-1,2 cm sõltuvalt kasutatava betooni täitematerjalidest. Armatuurivardad paigaldatakse ka sillus- või sarrusplokkidesse, mis täidetakse betooniga. Kui müüritis ei ole täiel määral betoneeritud ja kasutatakse sarrusplokke, siis vältimaks betooni valgumist õõnsustesse, kasutatakse sarrusploki rea all asetsevas vuugis õhukest metall-lehte või kitsasilmalist metallvõrku. Paberit ja puitu ei ole lubatud kasutada tulenevalt tulepüsivuse nõuetest. Betooni õõnsustesse valgumise vältimiseks saab kasutada ka sarrusplokkidelt eemaldatud tehnoloogilisi osasid.

Betoneerimine

Betoonelementidest müüritis tuleb täita niipea kui võimalik, et vähendada vuukide kokkutõmbumise pragusid. Samas enneaegne betoneerimine, kui vuugid ei ole saavutanud piisavat tugevust, võib põhjustada plokkide nihkumist. Seepärast on betoneerimine lubatud alles peale seda kui mört on saavutanud kogu konstruktsiooni kõrguse ulatuses vajaliku tugevuse. Ühekihiline õõnesplokkidest müüritis peab seisma vähemalt 24 tundi enne betoneerimise alustamist, see on tarvilik, et vältida hüdrostaatilisest rõhust tingitud vuukide kahjustusi.
17
Madal betoneerimine
Madal betoneerimine on kergem ja enamkasutatavam. Madala betoneerimise puhul on müüritise osa maksimaalne kõrgus 1,6 m (8 plokirida). Seejärel betoneeritakse õõnsused ja laotakse uus müüritise osa (mitte kõrgem kui 1,6 m).

Armatuuri jätkamine

Vertikaalsed armatuurivardad võivad olla suhteliselt lühikesed, sest nad peaksid ulatuma üle betoonikihi just niipalju, et oleks tagatud piisav ülekate järgmise betoonikihi armatuurivarrastega. Ülekatte pikkus armatuurivarrastele, mis töötavad survetsoonis peaks olema vähemalt 20 Ø + 150 mm ja tõmbetsoonis 25 Ø + 150 mm Ülekatte pikkus ei tohi olla alla 300 mm.

Betoneerimine ja tihendamine

Betoneerimistöödeks kasutatakse enamasti spetsiaalset betoonipumpa. Väikese-mahuliste projektide puhul toimub avade täitmine käsitsi. Tuleb vältida plokirea pealispinna katmist täitebetooniga, sest see kahjustab mördiseotist järgmise plokireaga. Kui betoonitööd on peatunud 1 tunniks või kauemaks, siis konstruktsiooni horisontaalne lõpukiht tuleb lõpetada vähemalt 2,5 cm allapoole ploki ülaserva. See tagab nakkumise uue betoonikihi ja plokirea vahel. Betoneerimise käigus tuleb täitebetooni tihendada. Täitebetooni vedela konsistentsi tõttu ei ole vaja suurt pingutust, et saavutada vajalik betooni tihenemine.
Kõrge betoneerimine
Kõrget betoneerimist kavandatakse konstruktsioonidele, mille armeerimine, avad ja müüritiselementide asetus võimaldavad täitebetooni vaba valgumist. Betoneerimist alustatakse siis, kui müüritis on projektkõrguseni üles laotud. Betoneerimine toimub kihtide kaupa, mille maksimaalne kõrgus on 1,6 m.
18
Puhastusavad
Täitebetooni õõnsuste nõuetekohane ettevalmistamine on üks tähtsamaid etappe kõrgel betoneerimisel. Enne betoneerimist on vaja eemaldada kõik mördijäägid ja kivipraht õõnsustest, milleks jäetakse müüritise ladumise käigus alumisse plokiritta puhastusavad. Puhastusavad peaksid olema vähemalt mõõtmetega 10x10 cm, mis rajatakse iga betoneeritava ploki südamiku alaserva. Puhastusavad ploki külgedesse tuleb teha enne plokkide ladumist. Avadega plokke kasutatakse ka müüritise kõrgemates ridades, nii lihtsustatakse õõnsuste täitmiseelset puhastamist. Puhastusavad suletakse enne betooni valamist. Et ära hoida üleliigseid seisakuid betoneerimisel, tuleb puhastusavad katta nii, et oleks tagatud vastupanu täitebetoonist tingitud rõhule.

Betoneerimine ja tihendamine

Kõrgelt betoneerimise puhul vahepealseid horisontaalvuuke (ühendusi) täitebetoonis ei ole soovitatav teha. Betoneerimissektsioonid tuleb valida nii, et tööpäeva lõpuks jõutakse betoneerimisega müüritise lõppkõrguseni (korraga valatakse maksimaalselt 1,6 m kõrgune kiht). Hiljemalt 10 min peale betoonikihi paigaldamist tuleb alustada tihendamist vibreerimisega. Iga järgmine betoonikiht pumbatakse ja tihendatakse perioodiliselt minimaalselt 30 min ja maksimaalselt 60 min möödudes (sõltub ilmastiku-tingimustest ja betooni absorbtsioonist). See aeg on vajalik paigaldatud täitebetooni kokkutõmbumise lõppemiseks ja liigse vee imendumiseks ümbritsevasse betoonelementi. Eelpoolmainitud ooteperiood vähendab ka täitebetooni hüdraulilist survet ja nõnda väheneb ka plokkide nihkumise oht. Iga järgnev kiht tuleb paigaldamise käigus vibreerimisega siduda eelneva kihiga 30 - 35 cm ulatuses.
Kui müüritis on lõpuni betoneeritud tuleks fassaadi pesta surveveega, et eemaldada kõik kobrutised ja plekid, mis on tingitud betooni nõrgumisest läbi vuukide ja plokkide. Peale surveveega puhastamist võib müüritisele teostada mõningast iluravi .
19

Erinevad siseseinad

Üldiselt siseseinad jagunevad mittekandvateks ja kandvateks seinteks. Mittekandvad seinad ( vaheseinad ) tehakse tavaliselt ühekihilistena kas lapiti või serviti kivist. Serviti kivist sein tuleks üldiselt armeerida.
Mittekandvad vaheseinad
Tsiviilhoonetes tehakse vaheseinad täiskivist, tööstushoonetes ka õõnesplokkidest.
Kandvad vaheseinad
Kandvad vaheseinad tehakse kas kividest, täisplokkidest või betoontäitega õõnesplokkidest. Kandvate seinte paksus määratakse arvutusega.
Keldriseinad
Keldriseinad jaotuvad samuti sise- ja välisseinteks ning mittekandvateks ja kandvateks seinteks. Siseseinte kohta kehtivad üldiselt samad nõuded kui korrustel , kasutatakse ka samu lahendusi. Keldri välisseinte puhul on täiendavaks faktoriks pinnase külgsurve seinale ja pinnaseniiskuse tungimine seina. Üldjuhul tuleks keldriseina tugevust kontrollida arvutusega. Oma omadustelt sobivad keldriseina materjaliks nii columbiakivid kui –plokid. Keldriseinal võib sokli ära jätta kuna columbiakivi on ilmastikukindel. Seina ja pinnase vahel kasutatakse vett dreneerivaid materjale või lahendusi, mis võtavad seinal veesurve maha ja juhivad liigse vee drenaažini.
Joonis
20

Seina ja vahelae joonis:

21

Hüdroisolatsioon

Hüdroisolatsioonil on põhiliselt kahesugune eesmärk – takistada vee tungimist seina ja juhtida seina tunginud vesi sealt ohutult välja. Vesi võib seina tungida niiskusena, auruna või puhtalt veena . Hüdroisolatsioon peab kaitsma seina nii tuule survel sisse tungiva vee kui ka pinnasest vundamenti tõusva niiskuse eest. Vastavalt sellel tuleks valida ka tõkestusmaterjal. Hüdroisolatsioonimaterjalidena kasutatakse veetihedat tsementkrohvi, mitmesuguseid plastikuid, roostevabaterast ja vaskplekki. Vaskpleki kasutamise puhul tuleb arvestada, et ekspluatatsiooni käigus võib müüritus pleki läheduses värvuda rohekaks.
Joonis
22

Kokkuvõte

Lõputöö columbia kivist toob teile tähtsaimad ladustamistööd nii sise- kui ka välisseintest, toon teile erinevaid joonised, mõisteid,samas on toodud ka kivi tehnilised näidud. Sissejuhatuses aga saate näha, kus columbia kivisi valmistatakse, millest valmistatakse ning kust tuleb columbia kivi tehnoloogia ja seadmed kivide valmistamiseks.
Plokke kasutakse kõige rohkem: vundamentide, kandeseinte, vaheseinte, fassaadide, aedade,
mürabarjääride, tuletõkkeseinte, tugimüüride ladumiseks.
Juttu on ka betoneermisest, mis toob ära kõige tähtsaimad laused selle kohta, millal on vaja betoneerida peale ladustamist.
Toon näite ka hüdroisolatsioonist, kus seda vaja, millal ja mismoodi on õige seda kasutada.
Töös on juttu ka deformatsioonivuukides, mismoodi kasutada, et ei tekiks betoonplokkides pragusi.
Lõpetuseks, töö mille ma valmistasin on igati abiks enne läbi sirvida kui hakkate columbia kiviga ladustama.
23

Kasutatud kirjandus:

http://www.columbia-kivi.ee/user_files/file/failid/vihik-1.pdf
http://www.columbia-kivi.ee/user_files/file/failid/vihik-2.pdf
http://www.columbia-kivi.ee/user_files/file/failid/Tehnilised_naitajad_06_2006.pdf
http://www.columbia-kivi.ee/?peaID=5&subID=69&art=79
http://www.columbia-kivi.ee/?peaID=5&subID=69&art=90
24