Känguru (1)

Känguru
Maailma suurim kukkurloom on esimene sümbol, mis enamikele Austraalia loomariigiga seostub. Tavaliselt teatakse ainult kängurut, kuid hüppavaid kukkurloomi on veel teisigi - vallabid, vallarood, potorood, pademelonid. Pildil on suurim kängurutest, punane känguru, kes võib kasvada kuni 2 meetri kõrguseks. Tugevate tagajalgadega 3-4 meetriseid hüppeid tehes võib ta saavutada kiiruse 40-50 km/h.
Känguru poeg kaalub sündides kõigest mõne grammi. Ema kukrust väljub poeg alles mitme kuu möödudes, püsivalt õnnestub emal poega kukrusse pugemisest võõrutada alles aastaselt. Känguru omapärane paljunemismehhanism võimaldab uue poja "ootele panna" seniks kuni eelmine poeg on piisavalt vana, et ilma kukrusse pugemata toime tulla. See võimaldab kängurul uue järglase ilmaletoomist niipea, kui kukkur "vabaneb". Selline omapära tagab kängurute suure arvukuse. Vaatama sellele, et igal aastal antakse luba miljonite kängurute küttimiseks, ületab nende arv Austraalias inimeste arvu enam kui kahekordselt (ca 40 miljonit kängurut).
Kuna loomad liiguvad ka inimasustuse lähedal ja satuvad toiduotsinguil teede lähedusse, siis võib sageli maanteede ääres kohata kängurute surnukehi. Seega on meilgi levinud "kängururauad" Austraalias täiesti omal kohal. Tõsi, tänapäeval kasutatakse elektroonilisi "kängururaudasid", mis väljastavad kõrgsageduslikku, ainult loomadele kuuldavat heli. See hoiab loomad teedest eemal ja välistab kokkupõrked.
Kängurud on väga uudishimulikud loomad ja neid võib looduses kohata pea kõikjal. Kui teil õnnestub Austraaliast lahkuda, ilma kängurut vabas looduses nägemata, siis võite küll ainult iseennast süüdistada.
Kängurute väiksemad sugulased, vallabid, moodustavad täiesti omaette perekonna. Nagu känguruid, on neidki mitmeid erinevad liike. Kängurutest kergemad, on nad paremini kohastunud mägiste mastike jaoks, kuivõrd kängurud tulevad paremini toime sisemaa suurtel tasandikel. Näiteks Tasmaania maastik on niivõrd mägine, et seal ei kohta ühtegi kängurut. See-eest võib sealt leida erinevaid vallabi -liike.
Lõuna-Austraalias Flinders Rangesis võib kohata kollajalgset kaljuvallabit ( yellow -footed rock wallaby), pildile on jäänud Tasmaanias Bruny saarel elutsev haruldane valge vallabi.
Koostas: Erik Salm
Kukkurloomad
Sissejuhatus
Sellesse kirevasse loomarühma kuulub ligikaudu 270 liiki, kes elavad Austraalias, Uus- Guineas ja selle lähedastel saartel ning Lõuna-Ameerikas. Kõige väiksem kukruline, Pilbara ningauis, võib kaaluda ainult 2g, suured kängurud aga kuni 90 kg. Kukkurloomade sigimine erineb teiste imetajate omast. Imetilluke väljakujunemata poeg jätkab pärast sündi arengut ema kukrus . Väikestel kukkurloomadel, näiteks Lõuna-Ameerika opossumitel, pole tõelist kõhukotti. Hiliskriidiajastul elas kukkurloomi kogu maailmas, nad olid kuni härjasuurused loomad.
Sigimine
Enamiku imetajaliikide järglased arenevad emaslooma emakas , kus nad saavad toitu platsenta kaudu. Kukruliste loode viibib emakas ainult lühikest aega. Näiteks on vastsündinul kängurul välja kujunenud vaid suu ja eesjäsemed, kõik muu on arengu algjärgus. Enamikul liikidel kasvavad pojad kõhul asetsevas nahakurdudest kukrus, mille kõhupoolset seina toetavad kukruluud. Kukrusse roomavad vastsündinud ise ja kinnituvad nisade külge, piim pritsib neile suhu .
Lahkumiseks valmis
Kängurupoeg võib oma ema kukrus veeta kuni 11 kuud. Kuu pärast sündimist on tal tekkinud tagajäsemed ja saba, ent ta on jätkuvalt nisa külge kinnitunud. Mõni kuu hiljem näeb poeg, austraalia hüüdnime järgi joey, välja nagu väike täiskasvanu, topib oma pead kukrust välja ning teeb ka lühikesi jalutuskäike. Lõpuks lahkub ta kukrust, käies siiski veel mõnda aega emapiima imemas, kuni võõrdub nisast lõplikult. Ohu korral pöördub ta ka siis veel ema kukrusse.
Känguru ja joey
Kukruliste liikumine
Enamik känguruliike ei saa kõndida, sest eesjalad on tagajalgadega võrreldes väga lühikesed. Selle asemel kasutavad nad oma pikki tugevaid tagajalgu ,,hüppevedrudena’’. Mõned puude otsas elavad kukrulised saavad lauelda ühelt oksalt teisele, tõmmates selleks pingule oma jalgade vahel paikneva lennuse. Veeopossumi (Chironectes minimus ) tagajaladel on ujulestad ning ta ujub hästi, kukkurmutt (Notorycytes typhlops) aga kaevab oma kühvelkäppadega maa alla käike.
Austraalia ja Ameerika kukkurloomad
Austraalia kukkurloomad ehk kukrulised, on arenenud muust maailmast eraldi, omaette. Selle tulemusena on tekkinud väga vormirohke rühm, mis hõlmab näiteks vombateid, känguruid ja koaalasid. Ameerika kukrulised pole nii liigi- ja vormirohked, seal leidub vaid opossumlasi.
Suur pesakond
Kängurutel sünnib tavaliselt üks poeg korraga. Teistel kukrulistel, eriti aga väikestel liikidel, nagu kukkuropossumitel, kääbuskuskustel ja kukkurhiirlastel, on suured pesakonnad. Kassisuurune virgiinia opossum (Didelphis virginiana) on Põhja-Ameerika ainuke kukkurloom. Selle liigi emastel on tihtipeale korraga 20 poega (see on ka imetajate rekord ). Sageli hukkub suur osa pesakonnast, sest emal pole piisavalt nisasid poegade toitmiseks.
Toitumine
Eri kukkurloomaliigid söövad väga erinevat toitu. Paljud on taimtoidulised: nokiskuskused lakuvad õitest nektarit oma harjakujuliselt lõhestunud keeleotsaga, kängurud söövad aga rohtu ja teisi taimi. Segatoidulised kukkurloomad söövad vilju , putukaid, väikesi selgrootuid ning korjuseid. Kukkursipelgakaru (Myrmecobius fasciatus) toitub sipelgatest ja termiitidest. Ta lõhub pikkade teravate küünistega nende pesi ning limpsib sealt oma pika kleepuva keele abil putukaid.
Uruelanikud
arupoega meenutavad vombatid kaevavad oma tugevate käppadega kuni 30m pikkusi urgusid, kus nad päeva ajal end varjavad. Suvel on urus jahe, talvel aga soojem kui väljas. Mõned rottkängurud elavad urgudes seltsingutena.
Kukruga kiskjad
Enamik lihatoidulisi kukkurloomi kuulub kukkurkärplaste sugukonda, kes asustab Austraaliat ja lähedal asuvaid saari . Suurem osa kukkurkärplasi on väikesed hiiretaolised loomad, kes söövad putukaid ja teisi selgrootuid, kuid püüavad mõnikord ka tillukesi sisalikke ja imetajaid . Kukkurkurat on suur kukkurkärplane , kes jahib roomajaid ja imetajaid ning sööb korjuseid, sealhulgas surnud lambaid ja känguruid. Ta pistab kinni kogu saagi koos naha ja luudega.
Kasutatud kirjandus
Looduse entsüklopeedia lk 236-237
Eesti Entsüklopeedia 5 lk 187
Illustreeritud Lasteentsüklopeedia lk 61, 161
http://vana.miksike.ee/referaadid/kukkurloomad.ht m
Kukkurloomad
Sissejuhatus
Sellesse kirevasse loomarühma kuulub ligikaudu 270 liiki, kes elavad Austraalias, Uus-Guineas ja selle lähedastel saartel ning Lõuna-Ameerikas. Kõige väiksem kukruline, Pilbara ningauis, võib kaaluda ainult 2g, suured kängurud aga kuni 90 kg. Kukkurloomade sigimine erineb teiste imetajate omast. Imetilluke väljakujunemata poeg jätkab pärast sündi arengut ema kukrus. Väikestel kukkurloomadel, näiteks Lõuna-Ameerika opossumitel, pole tõelist kõhukotti. Hiliskriidiajastul elas kukkurloomi kogu maailmas, nad olid kuni härjasuurused loomad.

Sigimine

Enamiku imetajaliikide järglased arenevad emaslooma emakas, kus nad saavad toitu platsenta kaudu. Kukruliste loode viibib emakas ainult lühikest aega. Näiteks on vastsündinul kängurul välja kujunenud vaid suu ja eesjäsemed, kõik muu on arengu algjärgus. Enamikul liikidel kasvavad pojad kõhul asetsevas nahakurdudest kukrus, mille kõhupoolset seina toetavad kukruluud. Kukrusse roomavad vastsündinud ise ja kinnituvad nisade külge, piim pritsib neile suhu.

Suur pesakond

Kängurudel sünnib tavaliselt üks poeg korraga. Teistel kukrulistel, eriti aga väikestel liikidel, nagu kukkuropossumitel, kääbuskuskustel ja kukkurhiirlastel, on suured pesakonnad. Kassisuurune virgiinia opossum (Didelphis virginiana) on Põhja-Ameerika ainuke kukkurloom. Selle liigi emastel on tihtipeale korraga 20 poega (see on ka imetajate rekord). Sageli hukkub suur osa pesakonnast, sest emal pole piisavalt nisasid poegade toitmiseks.

Lahkumiseks valmis

Kängurupoeg võib oma ema kukrus veeta kuni 11 kuud. Kuu pärast sündimist on tal tekkinud tagajäsemed ja saba, ent ta on jätkuvalt nisa külge kinnitunud. Mõni kuu hiljem näeb poeg, austraalia hüüdnime järgi joey, välja nagu väike täiskasvanu, topib oma pead kukrust välja ning teeb ka lühikesi jalutuskäike. Lõpuks lahkub ta kukrust, käies siiski veel mõnda aega emapiima imemas, kuni võõrdub nisast lõplikult. Ohu korral pöördub ta ka siis veel ema kukrusse.
 
Känguru ja joey
 

Kukruliste liikumine

Enamik känguruliike ei saa kõndida, sest eesjalad on tagajalgadega võrreldes väga lühikesed. Selle asemel kasutavad nad oma pikki tugevaid tagajalgu ,,hüppevedrudena’’. Mõned puude otsas elavad kukrulised saavad lauelda ühelt oksalt teisele, tõmmates selleks pingule oma jalgade vahel paikneva lennuse. Veeopossumi (Chironectes minimus) tagajalgadel on ujulestad ning ta ujub hästi, kukkurmutt (Notorycytes typhlops) aga kaevab oma kühvelkäppadega maa alla käike.

Austraalia ja Ameerika kukkurloomad

Austraalia kukkurloomad ehk kukrulised, on arenenud muust maailmast eraldi, omaette. Selle tulemusena on tekkinud väga vormirohke rühm, mis hõlmab näiteks vombateid, känguruid ja koaalasid. Ameerika kukrulised pole nii liigi- ja vormirohked, seal leidub vaid opossumlasi.

Puuvõra elanikud

Paljud kukkurloomad, sealhulgas opossumid, kuskuslased, puukängurud ja koaalad on kohastunud eluga puuvõrades. Neil on haardkäpad ja teravad küünised ronimiseks ning osal ka haardsaba, mis talitleb puuokstest kinnihoidmisel nagu lisajalg. Puukängurud elavad troopilistes metsades, kus nad toituvad lehtedest ja viljadest. Neil on pikemad eesjäsemed ja lühemad tagajäsemed kui maa peal elavatel sugulastel.

Koaalad

Need sabatud kukkurloomad elavad Ida-Austraalia eukalüptisaludes. Eukalüptilehed pole kuigi toitvad, sellepärast puhkavad nad kuni 18 tundi ööpäevas oksaharude vahel, et energiat kokku hoida. Puutüvest kinnihoidmiseks on koaaladel tugevad teravate küünistega haardkäpad. Ronides tõmbavad nad oma tagajalgu järele väikeste hüpetega.
Koaala pojaga

Toitumine

Eri kukkurloomaliigid söövad väga erinevat toitu. Paljud on taimtoidulised: nokiskuskused lakuvad õitest nektarit oma harjakujuliselt lõhestunud keeleotsaga, kängurud söövad aga rohtu ja teisi taimi. Segatoidulised kukkurloomad söövad vilju, putukaid, väikesi selgrootuid ning korjuseid. Kukkursipelgakaru (Myrmecobius fasciatus) toitub sipelgatest ja termiitidest. Ta lõhub pikkade teravate küünistega nende pesi ning limpsib sealt oma pika kleepuva keele abil putukaid.

Uruelanikud

Karupoegi meenutavad vombatid kaevavad oma tugevate käppadega kuni 30m pikkusi urgusid, kus nad päeva ajal end varjavad. Suvel on urus jahe, talvel aga soojem kui väljas. Mõned rottkängurud elavad urgudes seltsingutena.
Kukruga kiskjad
Enamik lihatoidulisi kukkurloomi kuulub kukkurkärplaste sugukonda, kes asustab Austraaliat ja lähedal asuvaid saari. Suurem osa kukkurkärplasi on väikesed hiiretaolised loomad, kes söövad putukaid ja teisi selgrootuid, kuid püüavad mõnikord ka tillukesi sisalikke ja imetajaid. Kukkurkurat on suur kukkurkärplane , kes jahib roomajaid ja imetajaid ning sööb korjuseid, sealhulgas surnud lambaid ja känguruid. Ta pistab kinni kogu saagi koos naha ja luudega.
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/kukkurloomad.ht m
http://www.hot.ee/aussie/loodus.html