Ansambel "Ruja" (4)

ANSAMBEL „ RUJA “

1971 -1988.a

KOOSTAJA : IVAR TURJA

07.03.2009.a

SISSEJUHATUS

Ruja... - sellise koosseisu poolt esitatud laule on enamik inimesi ka varem kuulnud , vähemalt mõnda tuntumat lugu, selliseid on Ruja repertuaaris läbi aegade ikka leidunud. Rujas on aga paljutki veel. Pea kõigis Ruja lauludes on solistiks Urmas Alender . Ent see on tegelikult vaid jäämäe veepealne osa. Üritame läbi Alenderi ja Ruja muusika veidi vee alla vaadata, kompida seda suurt keha, mille piirid pole selged.

ESIMENE PERIOOD (1971-1975) - VARANE RUJA

Koosseis

• Urmas Alender ( vokaal )
  
• Jaanus Nõgisto ( kitarr )
  
• Tiit Haagma ( basskitarr )
  
• Rein Rannap ( klahvpillid )
  
• Andrus Vaht ( trummid )
  
• Toomas Veenre (kitarr)
  
• Andres Põldroo (kitarr)
  

1971. aastal ilmus populaarses nädalalehes Sirp ja Vasar uudissõnade rubriigis ettepanek hakata kasutama sõna "fantaasia" asemel sõna "ruja" (Anderes Ehini uudissõna). 1971. aasta septembris tuligi Rein Rannapi eestvedamisel kookku asnambel, mis hakkab kandma nimena just seda veidrat uudissõna. Sõna ja ansambel on tänaseks saanud üheks.
Põhiprintsiibid RUJA loomisel:

• 1. Rahvuslik ("oma") originaalmuusika
  
• 2. Kirjanduslikult tugev (proffessionaalne) laulutekst
  
• 3. Tugevad (proffessionaalsed) muusikud
  
• 4. Viia biitmuusika kunstilisele tasemele
  

Esimene koosseis oli - Urmas Alender, Raul Sepper, Rein Rannap ning 2 naislauljat, viiul , trompet, tromboon ja rütmigrupp. Rannapil oli plaan, et suure täiskoosseisu põhjal hakkavad tegutsema mitu väiksemat ühikut erinevate nime-algustega. Esimesed lindistused raadios ongi fondikaartidel fikseeritud nime all "Pop-Ruja". Pidid tulema veel ka "Rock-Ruja" ja " Kammer -Ruja".
Esinemisloast:
Ernst Enno tekstile tegi Rannap paar lugu - "Nii vaikseks kõik on jäänud" ja "Need ei vaata tagasi"olid hüvastijätuks kuldsete 60ndatega. Ka Ruja ei vaadanud enam tagasi. Hard rock tuli läbi nende Eestimaale.
1971. aastal ilmus Jüri Üdi luulekogu "Detsember". Ilma selleta olnuks eestikeelset hard rocki väga raske teha. Sealt saadigi pealkirjata tekst, mis võeti linti järgmisena ning millele pani Rannap austusest Led Zeppelini vastu pealkirjaks "Zeppelini triumf ". Ses loos oli midagi erakordset - raadiotöötajaid ehmatasid pikad müralõigud, tempovahetused ja muu ning eetris see lugu ei kõlanudki - Eesti muusikasse toodi julgust, vabadust ja improvisatsioone.
Ruja koosseis oli üsna muutlik neil päevil ning nii tuligi 1972. a Rujasse Väike Jaanus - Jaanus Nõgisto. Ta ei osanud nooti ning alguses oli tal seetõttu Rannapiga konflikte, kuid kuna Ruja oli Nõgistole peaaegu midagi unistuslikku, tegeles ta probleemiga intensiivselt ning arendas välja täiesti tähelepanuväärse mehaanilise ja kuulmisel põhineva mälu, mis võimaldas kiiresti meelde jätta ka keerukaid lugusid mida õige varsti tuli Rujas mängima hakata.
1974. a. 21. aprillil toimus "Estonias" ülivõimas Ruja kontsert - mitte kunagi enne ega ka pärast seda pole Ruja vaimne side kuulajaga realiseerunud nii vahetult. Esineti koos Kaljuste kammerkooriga ( kandis siis veel nime Ruja-koor). Kui Ruja oleks sama kava kuskil kõrvalises, klubilisemas keskkonnas esitanud , poleks ilmselt nii hiiglaslikku skandaali puhkenud. Rannap pani kavalehte üsna teravaid teksti-katkeid (ärapanemise hasart oli ka), ajas asju pool-pühapäevadel, kui õigeid ülemusi polnud kohal ja püüdis kavalehe teksti osa hoida nii, et keegi seda õieti lugeda ei saaks, vähemalt luulekatkeid mitte.
Kavaleht põhjustas ametnike hüsteeria. Kava esilehel olid kirjas ka lisaks Ruja lauludele eel-, vahe- ja järelmängud (muusikas levinud terminitega siis vastavalt "preludium, interludium ja postludium". Täiesti juhuslikult või mitte kasutas trükkal erinevat srifti nimetatud sõnade esitähtedeks. Kuna esimeses osas oli üks, teises aga kaks interluudiumit, tuli lõpptulemuseks neid esitähti ülalt alla lugedes välja "pip- piip ". Ruja süüdistati riigi õõnestamises (mida nad muidugi kõigest hingest püüdsidki, ainult ei osanud loota , et see nii lihtsalt õnnestub!), selline kutsung pidavat olema raadiojaamal Ameerika Hääl. Trükikoja töötaja ja kontserdi korraldaja vallandati selle eest.
Muidu heideti kontserdile veel ette, et publik olla jätnud saali maha paar tühja veinipudelit - see oli miskipärast tragöödia. Ansamblil oli laval ka viinapudel - klaveril - millest joodi. See oli loomulikult vesi, laulja kurgule. Sellest kontserdist tekkinud suhtumine andist tunda oma 10 aastat nii Rannapile kui ka Kaljuste koorile. Veel olla nad mõnitanud midagi pühalikku sellega, et koori meeslauljatel olid seljas frakid, ansamblil aga hilbud..
Ruja sai "igavese" esinemiskeelu.
Ruja oli muutnud osaks mitte ainult eesti rockmuusikast, vaid ta seondus mitmel moel kogu noore eesti kultuuriga. Üks teatrimässajajatest, lavastaja Kalju Komissarov rehabiliteeris neid poolteist aastat hiljem, seoses ideoloogiliselt "õige" rockooperiga "Protsess. Komissarov rääkis, et isegi siis, selle positiivse lavatükiga seoses, oli tal raske saada luba ansambli nime kirjutamiseks afisile. Rannap võttis enda asemele noore Margus Kappeli, kuna tal endal oli kiire ja tegemist pianistina, niiet ta ei jõudnud mängida u. 100s "Protsessi" etendumiskorras. Trummide kohalt käib läbi ka Gunnar Graps.
1974. aastal astub Alender lavakunstikateedrisse ja ühineb ansambliga " Teravik ". Rannap osaleb rahvusvahelisel pianistide konkursil Saksamaal (diplom lõppvoorus).

TEINE PERIOOD (1976-1979) - PROGE-RUJA

Koosseis

• Jaanus Nõgisto (kitarr)
  
• Tiit Haagma (basskitarr)
  
• Margus Kappel (klahvpillid)
  
• Andrus Vaht (trummid)
  
• Ivo Varts (trummid)
  
• Priit Kuulberg ( bass )
  

Sel perioodil loodud laulud (Ei mullast, Üle müüri, Ahtumine, Avanemine, Põhi. lõuna, ida, lääs... jms.) ja ulatuslikud kompositsioonid (Mis saab sellest loomusevalust, Kaks pihtimust, Ootamisest ja olemisest, Kokkulepe selges eesti keeles) moodustavad RUJA pärandis kihistuse, mis on ühtlasi põhjuseks sellest ansamblist tänapäevases kontekstis rääkida kui eesti rockmuusika suurest alustajast.
Perioodi lõpp langeb kokku RUJA liikmete erinevate kõrgkoolide lõpetamise ajaga ja on mõistetav, et elumere lained viisid need erakordsed isiksused teineteisest mõneks ajaks kaugemale...
1980. a. alustasid osa RUJA liikmeid, Alender esiotsas, ansambliga "Propeller", see aga häiris tõsiselt Nõgistot. See tundus talle reetmise ja alt ära hüppamisena - "Propeller oli purjus pillimeeste nõme nali," on Nõgisto tänaseni veendunud. Tiit Haagmal ja Jaanus Nõgistol tekkis mõte taastada Ruja kui bänd - aga "vanas" koosseisus . Nõgisto ei pidanud Alenderi osalemist võimalikuks ja arvas , et laulda võiks hoopis Joel Steinfeldt. Võeti kontakti Rein Rannapiga, kes oli kohe nõus ja koos otsustati Steinfeldti testida - selgus, et Joel pole ikka See Mees... Rannap rääkis Alenderiga, seades tingimuseks Propellerist loobumise. Järgmisele kontserdile Alender enam ei sõitnud...
RUJA oli oma selleaegsetele liikmetele korraga nii töö, eneseväljendus kui elamise viis. Selline plahvatusohtlik ja inimsuhteid viimse piirini pingestav ambitsioon ei saanudki nõukaajal 100%-liselt realiseeruda.

KOLMAS PERIOOD (1981-84) - "POP"-RUJA

Koosseis

• Urmas Alender (vokaal)
  
• Jaanus Nõgisto (kitarr)
  
• Tiit Haagma (basskitarr)
  
• Rein Rannap (klahvpillid)
  
• Jaan Karp (trummid)
  

Plaaniti jõulist come- back 'i - Ruja 10. aasta juubelikontsert 1981. aastal Linnahalli saalis koos Tõnu Kaljuste koori ja Eesti Raadio kammerorkestri Paul Mägi juhatusel. Mängiti ülevaatlikult esimese poole lugusid, paar lugu teisest perioodist ning uuemad lood kontserdi teises pooles .
1981. tekkis täielik rujamaania ja lõi nagu lööklaine hetkeks väga kõrgele - nad olid tohutult popid. Tartu muusikapäevadel tegi Ruja igas mõttes platsi puhtaks, meeldides nii publikule kui mingile müstilisele "ſüriile", löödi ka publikurekordeid - täpselt ei tea keegi kui palju oli rahvast, arvatavasti u. 18 000. Kaasaelamine oli tohutu.
Algas tihe loominguline koostöö poeet Ott Arderiga. Muusika ja teksti valik tookord saavutas mingi ühise nimetaja , mis kõiki eagruppe ühendas.Ruja uusrahvuslikkus tekitas vastukaja, eriti noorsoo seas. Sündis "Ruja" uus stiil. Repertuaaris on nagu ennegi ka tõsisemaid lüürilisi-filosoofilisi laule, nagu "Rahu", "Kel on laulud laulda", "To Mr Lennon " (Nõgisto heakskiitu ei pälvinud pea ükski Rannapi " kuldaja " loo-idee ja Arderi tekstid. Ka ainukese tookord kavas olnud Urmase looga "To mr. Lennon'iga" nõustus Jaanus väga vaevaliselt .
Publikul tekkis harjumus selle laulu ettekande ajal püsti tõusta (Seda lasid võimud sündida).)
"Rahu" teksti on kirjutanud Urmas Alender, lindistusena tehti ta koos Eesti Raadio Orkestriga. 1983. a. ilmus Rujal laulik " Laulab Ruja" Ruja III perioodi lauludega, seal on noodina ka see laul olemas.
Kuid nagu esimeselgi perioodil hakkasid tekkima probleemid. Pärast mõningaid juhuesinemisi ja kontsertfilme oli 1983. aastal jälle "sein ees". Rannap lahkus ja alustas teiste projektidega, mis paljuski sarnanesid teiste Ruja liikmete, Urmas Alenderi ja Priit Kuulbergi omadele.

NELJAS PERIOOD (1985-88) - HILINE RUJA

Koosseis

• Urmas Alender (vokaal)
  
• Jaanus Nõgisto (kitarr)
  
• Tiit Haagma (basskitarr)
  
• Igor Garšnek (klahvpillid)
  
• Toomas Rull (trummid)
  
• Arvo Urb (trummid)
  
• S.P. Gulliver (basskitarr)
  
• Nevil Blumberg (kitarr)
  

1985. a. algul tuli bänd uuesti kokku. Vokalist Urmas Alender ja kitarrist Jaanus Nõgisto koos Igor Garšnekiga moodustasid bändi tuumiku. Nendega ühinesid bass Tiit Haagma ja trummar Toomas Rull. See oli viimane klassikaline Ruja koosseis.
Mõnedest lugudest nagu "Murtud lilled" ja "Teisel pool vett" sai klassika ja Ruja tundus olevat võimsam kui kunagi varem. Sel perioodil hakkas Urmas Alender kirjutama lüürilisi laulusõnu ja peagi võttis selle töö täiesti enda peale. Mõnesid tema laulusõnu peetakse nii võimsateks ja emotsionaalseteks, et need jätavad tugeva mulje ka neile, kes eesti keelt ei oska. Kuid bändi sisekliima oli siiski ebastabiilne. Sel perioodil on Alenderil probleemid ka häälega ja ansambli ette asub Indrek Patte. Patte lindistas mitmed tuntud lood nagu "Meeste laul" ja "Mis teha?" ja kui Alenderi hääl korda sai jäi ta bändi juurde taustalauljaks.
Sel ajal võeti bändi tööle ka " manager " Juri Altov, kes nägi "Ruja"-s potensiaali ka väljaspool Eestit. Ta püüdis "Ruja" muuta "kellekski teiseks" - bändiks, kes oleks populaarne ka endises Nõukogude Liidus. See tähendas aga laule vene keeles. See idee lõhestas bändi, sest oli nende kokkusaamise põhimõtete vastu, mis pandi paika juba 1971. a. Pinge bändiliikmete suhetes kasvas. Alender tegi lauludest vene versioonid ja sellest tehti ka hiljem venekeelne LP " Pust budet vsjo". See kõik aga oli juba "Ruja" hingekell ja "lõpu algus". Ruja hääbumine algas hetkest, kui mängu tuli raha.
Ansambli (ja eriti Alenderi) siiras austaja ajakirjanik Ivan Makarov teeb venekeelsed tekstid ja püüab neid igati vene lainele häälestada. Paljudele selleaegsetele eesti pillimeestele tuttav "vene põrgu" elatakse täie rauaga läbi. Kaks, kolm, kuni viis kontserti päevas, külmad kinosaalid läkiläkides pahurate vene jõmmidega ja lõpuks veel "laulva revolutsiooni" aegne varjamatu vene viha "eesti fašistide" vastu - see sööb närvid läbi.
Bänd lõpetas turnee Nevil Blumbergiga. Endist "Rujat" ei olnud enam.
Alender ja Nõgisto ei suhtle üle poole aasta, kuni Tiit Haagma nad kokku viib ja nad ära lepivad.
1988. aasta Tartu muusikapäevad kujunevad "Ruja" trööstituks lõppakordiks.
Varsti lahkus Blumberg ja asendati Raul Jaansoniga. Bänd lindistas "Ih-ih-hii ja ah-ah-haa" - kuid see ei olnud enam "Ruja".

URMAS ALENDER

20. saj. Eesti muusika üks väljapaistmavaid isiksusi on olnud ja on ka praegu Urmas Alender. Ilma temata oleks võimatu kirjeldada Eesti rockmuusikat ja selle teket.

Urmas Alender sündis 22.novembril 1953. aastal Tallinnas. Esimesed 8 aastat elas ta Odra tänaval vanas puumajas (tollase Autoinspektsiooni lähedal). Mängukaaslasi tal eriti ei olnud, praktiliselt ainus temaealine laps ümbruskonnas oli tema õde. Kuigi isa oli meremees ja ema käis tööl, ei käinud Urmas lasteaias. Tavaliselt mängis ta üksinda (näiteks ükskord istus ta päev läbi toas ja püüdis sulepeale võimalikult kiiresti korki peale saada). Urmas ise arvas, et võib-olla üksiolemise tõttu kujunes temast individualist.
Edasi kolis Alenderite perekond Lasnamäele - Eesti Merelaevandus ehitas sinna neile maja. Seal tekkisid Urmasel esimesed pahandused, õue peal oli palju venelasi ja nendega suheldi enamjaolt kividega. Esimesed peksasaamised toimusid tal samuti sellel pinnal. Urmas ise arvas, et ka see on tema mõttemaailma mõjutanud.
Isa tõi Urmasele reisidelt palju huvitavaid mänguasju kaasa, kõige rohkem aga püstoleid, mida Urmas tal palus tuua koos teksastega, millel pidi olema hästi palju taskuid. Kuigi Urmasel oli palju püstoleid ja ta nendega tüdimuseni mängis, ei arvanud ta kunagi, et vägivald on probleemide lahenduseks. Sellest põhimõttest ajendatuna ei võitnud ta koolis kuulsust kaklejana, vaid koomikuna. Tal pruukis vaid grimassi teha ja juba oli ta suutnud kõik naerma ajada.
Alendrit köitis hoopis ujumine , lauatennis, viievõistlus ning markide kogumine. Ka armastas ta väga kalal käia, õmmelda ning tundis huvi mootorite, eriti tsiklite vastu. Urmas leidis, et võimalikult palju asju tuleb läbi proovida.
Oma muusikalised anded päris ta ilmselt meremehest isalt, kes oskas akordionit mängida.
Alender kartis merd ja armastas merd. Ta oli väga huvitav inimene ning ütles juba kusagil 1976 aastal, et upub . Kaaslased ei osanud seda millegagi seostada ja naersid vahetevahel tema üle. Vahel ei tahtnud ta kajutist üldse välja tulla, pistis ainult pea välja.
Et sõjaväest pääseda läks Urmas tööle tehasesse "Dvigatel". See aitas tal ka aega sisustada kuni 1974. aastani, mil ta tegi sisseastumiskatsed lavakunstikateedrisse ning ka sisse sai. Selle lõpetas ta 1978. aastal ning läks tööle Nukuteatrisse. Kuigi see talle üht-teist pakkus, oli bänditegemine talle siiski tähtsam.
Urmas Alender abiellus 2. juulil 1976 Liiviga, 1979. a sündis tütar, kellele pandi nimeks Yoko.
Kuni 1988. aastani tegutses Urmas "Ruja"-s. Samal ajal tegi ta kaasa ka veel "Propeller"-is ja "Teravik"-us. Kuid pärast "Ruja" laialiminekut pidas ta Eestis vastu kuni 1989. aastani, siis läks ta Rootsi.
11. juulil 1989 lahkus Urmas koos oma 10-aastase tütre Jokoga laeval "Georg Ots" Tallinnast Stockholmi. Abikaasa Helje oli sinna läinud juba varem. Pere pidi tagasi jõudma 25. juulil, augustis teatas Urmas otsusest mitte tagasi pöörduda. Kuigi ta oli varem öelnud: "Mis ka ei juhtuks, mina jään Eestisse". Seda kommenteeris ta hiljem nii, et ta elab välismaal ajutiselt .
Põhjuseid, miks Urmas Eestis lahkus, oli mitmeid. Mõned neist olid masendus , normaalsete elutingimuste puudumine ja sellest tulenevad probleemisd. Ka tema eneseväljendusvajadusele oli siis sein ette ehitatud. Masendus kasvas lõpuks nii suureks, et Urmas hakkas aina rohkem ja rohkem pudeli põhja vaatama. Põhjuseks võib tuua ka selle, et kuna tema naine oli juba Rootsi ära läinud ja seal eelnevalt endale töökoha otsinud, siis ei tahtnud Urmas üksi Eestisse jääda. Kes teab, mis siis veel oleks juhtunud...
Ajalukku võiks Urmas Alender vabalt minna ka luuletajana. Ehkki niigi on talle omistatud tekste , mida ta tegelikult pole kirjutanud: näiteks "prohvetliku" laulu "Teisel pool vett" autor on hoopis Lehte Hainsalu.
Oli ju Urmas oma sisimas romantik, kes kirjutas sahtlisse imeilusaid armastusluuletusi. Tekst oli tema jaoks esmatähtis, ka muusikas. Kui ta kasutas teiste luuletajate loomingut, siis sellepärast, et nende luules oli ka tema luule sees. Urmas on ise seda toonitanud, et väga noorena ta ennast mingi heliloojana ei tundnud , aga laulutekstide ja luuletuste kirjutamist ei häbenenud.
Poeedina lõi Alender nii lüürilisi kui ka sürrealistlikke ja satiirilisi tekste. Lüürikuna domineeris Alender Rujas 1985-88, siis olid tema tekstid maailmavalulised ja isegi religioossed, kuid nende internatsionaalsus ei sobinud kokku toona tõusva rahvuslusega.

Virve Osila mälestusi Urmas Alenderist

Virumaa poetessi Virve Osila viies luuleraamat " Hingelind " on pühendatud Urmas Alenderi mälestusele. Alender lõi suurema osa oma viimastest lauludest Osila sõnadele. Nende vahel valitses mingi seletamatu side, vaatamata sellele, et nad polnud kunagi kohtunud...
Ja siis tuli 28. september...1994. Selle päeva kohta on Virve Osila kirjutanud:
Pool südamest mul suri sel päeval,
Kui kuulsin, et sa läksid Igaviku Teed.
Liig valus uskuda , et enam sind ei näe ma,
et ütlemata jäid mul sõnad need,
mis olin hinges hoidnud ainult sulle.
Ei ole ilmas keegi mõistnud mind
nii sügavalt kui sina...Olid mulle
mu vaimutiibu toetav hingelind.
Kui ma südapäeval sain teada, et Urmas Alender oli hukkunud laevas, hakkasin kogu aeg nimekirju jälgima. Lootsin , et ta ilmub veel välja. Kuni ühel hetkel tundsin täiesti füüsilist valu ja minuni jõudis see hirmus teadmine... Ma ei oska neid tundeid kuidagi seletada... Aga sellest päevast olen ma kaoutanud midagi iseendast.
ALLIKAD
http://www.ruja.ee/
http://et.wikipedia.org/wiki/Ruja