Ruja (0)

(Kool)

RUJA

Referaat

Koostas:

Juhendas:

(Linn, aasta)

Sisiukord

(Kool) 1
RUJA 1
Referaat 1
Koostas: 1
Juhendas: 1
Sisiukord 2
Sissejuhatus 3
Esimene periood – varajane ruja( 1971 -1975) 4
Teine periood – proge ruja(1976-1979) 6
Kolmas periood – pop ruja(1981-1984) 7
Neljas periood – hiline ruja(1985-1988) 8
Kokkuvõte 9

Sissejuhatus

Ruja oli eesti rock- ansambel . 1971. aastal ilmus populaarses nädalalehes Sirp ja Vasar uudissõnade rubriigis ettepanek hakata kasutama sõna " fantaasia " asemel sõna "ruja" (Anderes Ehini uudissõna). 1971. aasta septembris tuligi Rein Rannapi eestvedamisel kokku asnambel, mis hakkab kandma nimena just seda veidrat uudissõna. Sõna ja ansambel on tänaseks saanud üheks. Põhiprintsiibid RUJA loomisel olid: rahvuslik ("oma") originaalmuusika, kirjanduslikult tugev (proffessionaalne) laulutekst , tugevad (proffessionaalsed) muusikud ja viia biitmuusika kunstilisele tasemele.

Esimene periood – varajane ruja(1971-1975)

Esimene koosseis oli üsna naljakas - Urmas Alender , Raul Sepper , Rein Rannap ning 2 naislauljat, viiul, trompet , tromboon ja rütmigrupp. Rannapil oli plaan, et suure täiskoosseisu põhjal hakkavad tegutsema mitu väiksemat ühikut erinevate nime-algustega. Esimesed lindistused raadios ongi fondikaartidel fikseeritud nime all "Pop-Ruja". Pidid tulema veel ka "Rock-Ruja" ja „ Kammer -Ruja“.
1971. aastal ilmus Jüri Üdi luulekogu "Detsember". Ilma selleta olnuks eestikeelset hard rocki väga raske teha. Sealt saadigi pealkirjata tekst, mis võeti linti järgmisena ning millele pani Rannap austusest Led Zeppelini vastu pealkirjaks "Zeppelini triumf ". Ses loos oli midagi erakordset - raadiotöötajaid ehmatasid pikad müralõigud, tempovahetused ja muu ning eetris see lugu ei kõlanudki - Eesti muusikasse toodi julgust, vabadust ja improvisatsioone.
Ernst Enno tekstile tegi Rannap paar vähempretensioonikat lugu. Neist esimesena saigi tänu Rannapi tutvustele raadios lindistatud "Nii vaikseks kõik on jäänud" ja "Need ei vaata tagasi". Need laulud olid hüvastijätuks kuldsete 60ndatega. Ka Ruja ei vaadanud enam tagasi. Hard rock tuli läbi nende Eestimaale. See on ka üks väheseid lugusid , mida Ruja on kõigil oma neljast vastandlikust perioodist esitanud ."
Ruja koosseis oli üsna muutlik neil päevil ning nii tuligi 1972. a Rujasse Väike Jaanus - Jaanus Nõgisto. Ta ei osanud nooti ning alguses oli tal seetõttu Rannapiga konflikte, kuid kuna Ruja oli Nõgistole peaaegu midagi unistuslikku, tegeles ta probleemiga intensiivselt ning arendas välja täiesti tähelepanuväärse mehaanilise ja kuulmisel põhineva mälu, mis võimaldas kiiresti meelde jätta ka keerukaid lugusid mida õige varsti tuli Rujas mängima hakata.
1974. a. 21. aprillil toimus "Estonias" ülivõimas Ruja kontsert - mitte kunagi enne ega ka pärast seda pole Ruja vaimne side kuulajaga realiseerunud nii vahetult. Esineti koos Kaljuste kammerkooriga (kandis siis veel nime Ruja-koor). Kui Ruja oleks sama kava kuskil kõrvalises, klubilisemas keskkonnas esitanud, poleks ilmselt nii hiiglaslikku skandaali puhkenud. Rannap pani kavalehte üsna teravaid teksti-katkeid (ärapanemise hasart oli ka), ajas asju pool-pühapäevadel, kui õigeid ülemusi polnud kohal ja püüdis kavalehe teksti osa hoida nii, et keegi seda õieti lugeda ei saaks, vähemalt luulekatkeid mitte.
Mujal maailmas kirjutasid rokkarid ise endale koos viisiga ka sõnad. See poleks võimalik olnud toona ENSVs. Selleks, et saaks rääkida sellest, millest nad tahtsd rääkida, pidid tekstid olema keerukalt kodeeritud. Arvatavasti oli Ruja ainuke nähtus kogu kultuuripildis, mis inimeste kustuma hakkavat lootust veel üleval hoidis. Lootust õiglusele, teisitimõtlemise karistamatusele, rahvuslikule omaette olekule, informatsiooni levikule jne jne. Ruja oli kuulajatele lootus. Rannapile oli Ruja relv. Nad pidasid sõda läbi rockmuusika. Nad mitte ainult ei võimendanud luules peituvad sõnumid tuhandeid kordi , vaid ka lisaks viisid selle tuhandeid kordi suurema auditooriumi ette - nende kontsertidel oli igal ca 1000 inimest, lisaks raadio, ükskõik kui vähe sealt ka ei kõlanud. Ja nende lugusid salvestati süles oleva makiga kontsertidel, ning lindistati kodudes korduvalt ümber. Ja juba Eestimaa nimetamine laulus , vihaselt, palju kordi. See oli siis eriline. See polnud kombeks. Selle ärakeelemiseks aga puudus hoobilt sobiv paragrahv.
Täiesti juhuslikult või mitte kasutas trükkal erinevat srifti nimetatud sõnade esitähtedeks. Kuna esimeses osas oli üks, teises aga kaks interluudiumit, tuli lõpptulemuseks neid esitähti ülalt alla lugedes välja "pip- piip ". Ruja süüdistati riigi õõnestamises (mida nad muidugi kõigest hingest püüdsidki, ainult ei osanud loota , et see nii lihtsalt õnnestub!), selline kutsung pidavat olema raadiojaamal Ameerika Hääl. Trükikoja töötaja ja kontserdi korraldaja vallandati selle eest. Muidu heideti kontserdile veel ette, et publik olla jätnud saali maha paar tühja veinipudelit - see oli miskipärast tragöödia. Ansamblil oli laval ka viinapudel - klaveril - millest joodi. See oli loomulikult vesi, laulja kurgule. Sellest kontserdist tekkinud suhtumine andist tunda oma 10 aastat nii Rannapile kui ka Kaljuste koorile. Veel olla nad mõnitanud midagi pühalikku sellega, et koori meeslauljatel olid seljas frakid, ansamblil aga hilbud.
Ruja sai "igavese" esinemiskeelu.
Ruja oli muutnud osaks mitte ainult eesti rockmuusikast, vaid ta seondus mitmel moel kogu noore eesti kultuuriga.

Teine periood – proge ruja(1976-1979)

70-ndate keskel andsid RUJA loomingus ja live esinemistes tunda sellal kogu maailmas aktuaalsed trendid. Rockmuusika ei olnud enam pelgalt meelelahutus, vaid realiseerus oma aristokraatlikul kõrgtasemel pigem kui kunst . Sama suhtumine domineeris ka tollase RUJA loomingulise tuumiku Nõgisto-Kappeli-Alenderi püüdlustes.
Sel perioodil loodud laulud (Ei mullast, Üle müüri, Ahtumine, Avanemine, Põhi. lõuna, ida, lääs... jms.) ja ulatuslikud kompositsioonid (Mis saab sellest loomusevalust, Kaks pihtimust, Ootamisest ja olemisest, Kokkulepe selges eesti keeles) moodustavad RUJA pärandis kihistuse, mis on ühtlasi põhjuseks sellest ansamblist tänapäevases kontekstis rääkida kui eesti rockmuusika suurest alustajast. Hilisemad analoogid eesti "levimuusikas" on tavaliselt RUJA kloonid . Loominguline eksperimentaalsus, sõnumi kirglikkus ja iseenesestmõistetav vastandumine lamedale massikultuurile oli selle aja kontekstis tähelepanuväärne. Oluline osa selle aja loomingust on salvestamata tehnoloogiliste võimaluste ahtruse tõttu, samas on sellest perioodist pärit ka tänapäeval igati moodsalt ja aktuaalselt kõlavad seaded ja lindistused.
Perioodi lõpp langeb kokku RUJA liikmete erinevate kõrgkoolide lõpetamise ajaga ja on mõistetav, et elumere lained viisid need erakordsed isiksused teineteisest mõneks ajaks kaugemale...
1980. a. alustasid osa RUJA liikmeid, Alender esiotsas, ansambliga "Propeller", see aga häiris tõsiselt Nõgistot. See tundus talle reetmise ja alt ära hüppamisena - "Propeller oli purjus pillimeeste nõme nali," on Nõgisto tänaseni veendunud. Tiit Haagmal ja Jaanus Nõgistol tekkis mõte taastada Ruja kui bänd - aga "vanas" koosseisus. Nõgisto ei pidanud Alenderi osalemist võimalikuks ja arvas, et laulda võiks hoopis Joel Steinfeldt. Võeti kontakti Rein Rannapiga, kes oli kohe nõus ja koos otsustati Steinfeldti testida - selgus, et Joel pole ikka See Mees... Rannap rääkis Alenderiga, seades tingimuseks Propellerist loobumise. Järgmisele propa kontserdile Alender enam ei sõitnud...
RUJA oli oma selleaegsetele liikmetele korraga nii töö, eneseväljendus kui elamise viis. Selline plahvatusohtlik ja inimsuhteid viimse piirini pingestav ambitsioon ei saanudki nõukaajal 100%-liselt realiseeruda. Selleks oli asi liiga suur. Samad püüdlused ja väärtused tõusevad uuesti esile "hilise" RUJA loomingus...

Kolmas periood – pop ruja(1981-1984)

Plaaniti jõulist come- back 'i - Ruja 10. aasta juubelikontsert 1981. aastal Linnahalli saalis koos Tõnu Kaljuste koori ja Eesti Raadio kammerorkestri Paul Mägi juhatusel . Mängiti ülevaatlikult esimese poole lugusid, paar lugu teisest perioodist ning uuemad lood kontserdi teises pooles . 1981. tekkis täielik rujamaania ja lõi nagu lööklaine hetkeks väga kõrgele - nad olid tohutult popid. Tartu muusikapäevadel tegi Ruja igas mõttes platsi puhtaks, meeldides nii publikule kui mingile müstilisele "ſüriile", löödi ka publikurekordeid - täpselt ei tea keegi kui palju oli rahvast, arvatavasti u. 18 000. Kaasaelamine oli tohutu.
Algas tihe loominguline koostöö poeet Ott Arderiga. Muusika ja teksti valik tookord saavutas mingi ühise nimetaja , mis kõiki eagruppe ühendas. Õnnelikul kombel kujunes nii, et ilmselt mitte kuskilt ega mitte kellegi jaoks ei läinud nende repertuaar ega esinemismaneer liiga keerukaks, liiga agessiivseks ega ka liiga labaseks (nn süldiansamblid). Teatud naiivsus, lapsemeelsus, süüdimatus, pealetükkimatu erootilisus; vihjeline "läbi lillede riiki kukutav" hoiak (näiteks loo "Tule metsa" tagamaaks on metsavendlus), kõik need olid selle ajastu jaoks väga sobivad, kui mitte ainumõeldavad. Ruja uusrahvuslikkus tekitas vastukaja, eriti noorsoo seas. Sündis "Ruja" uus stiil. Repertuaaris on nagu ennegi ka tõsisemaid lüürilisi-filosoofilisi laule, nagu "Rahu", "Kel on laulud laulda", "To Mr Lennon " (Nõgisto heakskiitu ei pälvinud pea ükski Rannapi " kuldaja " loo-idee ja Arderi tekstid. Ka ainukese tookord kavas olnud Urmase looga "To mr. Lennon'iga" nõustus Jaanus väga vaevaliselt .
Kuid nagu esimeselgi perioodil hakkasid tekkima probleemid. Pärast mõningaid juhuesinemisi ja kontsertfilme oli 1983. aastal jälle "sein ees". Rannap lahkus ja alustas teiste projektidega, mis paljuski sarnanesid teiste Ruja liikmete, Urmas Alenderi ja Priit Kuulbergi omadele.

Neljas periood – hiline ruja(1985-1988)

1985. a. algul tuli bänd uuesti kokku. Vokalist Urmas Alender ja kitarrist Jaanus Nõgisto koos Igor Garšnekiga moodustasid bändi tuumiku. Nendega ühinesid bass Tiit Haagma ja trummar Toomas Rull. See oli viimane klassikaline Ruja koosseis.
Mõnedest lugudest nagu "Murtud lilled" ja "Teisel pool vett" sai klassika ja Ruja tundus olevat võimsam kui kunagi varem. Sel perioodil hakkas Urmas Alender kirjutama lüürilisi laulusõnu ja peagi võttis selle töö täiesti enda peale. Mõnesid tema laulusõnu peetakse nii võimsateks ja emotsionaalseteks, et need jätavad tugeva mulje ka neile, kes eesti keelt ei oska. Kuid bändi sisekliima oli siiski ebastabiilne. Sel perioodil on Alenderil probleemid ka häälega ja ansambli ette asub Indrek Patte. Patte lindistas mitmed tuntud lood nagu "Meeste laul" ja "Mis teha?" ja kui Alenderi hääl korda sai jäi ta bändi juurde taustalauljaks.
Sel ajal võeti bändi tööle ka " manager " Juri Altov, kes nägi "Ruja"-s potensiaali ka väljaspool Eestit. Ta püüdis "Ruja" muuta "kellekski teiseks" - bändiks, kes oleks populaarne ka endises Nõukogude Liidus. See tähendas aga laule vene keeles. See idee lõhestas bändi, sest oli nende kokkusaamise põhimõtete vastu, mis pandi paika juba 1971. a. Pinge bändiliikmete suhetes kasvas. Alender tegi lauludest vene versioonid ja sellest tehti ka hiljem venekeelne LP "Pust budet vsjo". See kõik aga oli juba "Ruja" hingekell ja "lõpu algus". Ruja hääbumine algas hetkest, kui mängu tuli raha.
Viimast korda on ansambel RUJA koos koosseisus: Nõgisto, Garšnek, Kuulberg, Rull, Patte. Kaks nädalat tagasi oli toimunud "Estonia" katastroof, kus laeval esinenud Alender koos laevaga uppus. Anname oma kulu ja kirjadega välja kogumikplaadi "Must lind", mille kasum läheb Urmase tütre Yoko toetuseks. Ka bändiliikmed ise ostavad selle plaadi. Tehakse 3 proovi ja antakse 45-minutiline kontsert Linnahallis. Viimase loo ajal tuleb lavale Tiit Haagma ja mängib "Õhtunägemuses" bassipartii ja ma võtan mängides oma viimase vale noodi Rujas. Kontserdi viimane lugu - "Nii vaikseks kõik on jäänud..." tuleb lindilt. Laval ei ole kedagi.

Kokkuvõte

Seda referaati tehes sain väga palju teada bändist RUJA mis oli paarkümmend aastat tagasi üks kõige populaarsemaid bände Eestis. See bänd on väga palju pidanud üle elama, kuna nõukogude Eestis oli sellise rahvusliku bändi eksisteerimine väga raske.
9