looduse ja suure kogukonnaga 1869. aastal osteti Haavakivi talu päriseks Koolitee Kooliteed alustas 9.a Patase mõisa Saare- Vanamõisas Tartus Hoffmanni Erakoolis 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlaste koolis 1892.aastal Saksamaale, töötas Berliini lähedal Viibis vahepeal mõned kuud kodumaal 1894.aastal Venemaa Välismaal kirjutas palju luuletusi 1898 a suri Jaan Lellep Alates 1906 a. elas ja töötas Tartus Esimene luuletus ilmus 1886 a 9 luulekogu Luuletaja sügav humanism Proosaraamat ''Väikesed pildid Eestist'' Suri 13.märts 1957, maetud Tartu Raadi kalmistule Mälestusi Laanekivi Manni Lapsepõlvest Keskmeks tare ja talu, kõrvalhooned ja loodus Manni esimesest seitsmest eluaastast TÄNAN KUULAMAST!
väljendatakse joon-, tasand- ja ruumpinguse abil. Iga peapinge põhjustab elementaarristtahuka pikenemise selle pinge sihis ja ahenemise selle ristsihis. Pingete arvutamiseks mingis kindlas punktis võtame appi lõpmata väikese suurusega elementaarristtahuka. Mingis kindlast punktis esinevatest pingetest annab meile selge pildi ka Mohri ring. Kasutatud kirjandus: Lellep, K. (2011). Paigutis ja deformatsioon. Allikas: Tehnilise mehaanika põhialused: http://ekool.tktk.ee/ Lellep, K. (2011). Pinge. Allikas: Tehnilise mehaanika põhialused: http://ekool.tktk.ee/ Metsaveer, J., & Raukas, U. (2001). Varda sisejõud ja pinged. Tallinn: TTÜ KIRJASTUS. Ollik, K., & Roots, O. (1965). Tugevusõpetus. Õpik kõrgematele tehnilistele õppeasutustele .
aia teaduslik tähtsus ning laienes suhtlus ja seemnevahetus teiste samataoliste aedadega. Õitsengule järgnes taas uus langus, mille põhjustas Saksa okupatsioon. Seekord hakkas aeda päästma aastal 1944 direktoriks asunud professor A. Vaga, tänu kelle suurele tahtele ning heale organiseerimisele taastas aed vaid mõne aastaga sõjaeelse seisu. Pärast Vaga ametiaega pidasid direktori ametit veel H. Trass, V. Masing ning E. Lellep. 1969. aastal sai aed uue pikemaajalise juhi H. Kimmeli näol, kes keskendus tiigi puhastamisele ning uue palmimaja valmimisele. A. Pärna direktoriks olemise ajal (1986-1995) aga ehitati botaanikaaiale oma paljundus- ja tootmiskompleks. Pärast Pärna olid direktoriteks veel A. Vellak ja H. Tamm, tänu kellele valmis 2006. aastal uus troopikamaja. 1. jaanuaril 2014 liideti aga Tartu botaanikaaed loodusmuuseumiga ning loodi asutus
Tartu elava rahvusliku liikumisega, ent isa mõju hoidis tütres alles vastupanu ümberrahvustamisele. Peategelase juures meeldis mulle väga see, et kui ta 20.aastaselt oli lasteaias kasvatustööga tutvunud, asutas Haava ise väikese kostikodu koolilastele ning andis neile lisaks eratunde (meenutab mulle veidi ettevõtlust). Samas kirjutas ta ka aktiivselt luulet, mis viisistati kiirelt. Ei meeldinud see, et kui 7 aasta jooksul suri tema isa, ema, ainukene õde, lähedaseim inimene Jaan Lellep ning kaotas lõplikult ka isakodu, katkestas ta kõik suhted ja kirjavahetused läks ta Peterburisse, kus hakkas tööle halastajaõena. Ta oleks võinud leinata ning siis tagasi vana elu juurde minna, kirjutades luuletusi ning õpetades lapsi. Küsimused peategelasele: 1) Kuidas suhtuti eestlastesse ning eesti rahvusesse tol ajal? 2) Kui palju suruti võõrast võimu ning kultuuri peale ja kästi unustada enda juured? 3) Kui raske oli naistel elatusraha teenida ning tööd
leidis ka oma lõpu Lippmaa.Taimi hakata päästma, viies neid ülikooli ruumidesse. Taastamistööd võttis enda kanda A. Vaga aastatel 1944-1956. Pärast A. Vaga lahkumist taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri ja ühtlasi botaanikaaia juhataja kohalt haldasid aia tegemisi H. Trass aastatel1956-1962 ja 1964), V. Masing aastatel1962-1964. Samal aastal loodi omaette botaanikaaia direktori ametikoht, millele asus E. Lellep 1964-1969. a. Pikalt oli uuel ametikohal H. Kimme, kelle saavutuste alal võib lugeda tiigi puhastamist aastatel 1970. ja palmimaja valmimine 1984. Suurt rõhku pandi kommertskultuuride roosi, tulbi ja nelgi kasvatamisele, samuti algatati meristeempaljunduse labori projekteerimine. Jõudes aga aina lähemale praegusele hetkel, hakati ehitama 1995 uut troopikamaja mis oli sündmuste sunnil unarusse jäänud.1995-2001 oli aia direktoriks geograafiamagister Ain Vellak. 2001
Lippmaa. Kasvuhoonetaimi päästeti paigutades neid laiali ülikooli ruumidesse. Taastamistööd langesid A. Vaga (1944-1956) õlgadele. Pärast A. Vaga lahkumist taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri ja ühtlasi botaanikaaia juhataja kohalt haldasid aia tegemisi H. Trass (1956-1962 ja 1964), V. Masing (1962-1964). Samal aastal loodi omaette botaanikaaia direktori ametikoht, millele asus E. Lellep (1964-1969). Pikka aega oli direktoriks H. Kimmel (1969-1986). Suuremateks saavutusteks sel ajal olid tiigi puhastamine (1970) ja uue palmimaja valmimine (1984). Suurt rõhku pandi kommertskultuuride roosi, tulbi ja nelgi kasvatamisele, samuti algatati meristeempaljunduse labori projekteerimine. Sellel ajal sai aed 2,5 hektarilise maatüki Soinastes Tartu linna lõunaosas, kus 1990. a., juba järgmise direktori A. Pärna (1986-1995) ajal lõpetati kuuest kasvuhoonest ja laborihoonest
lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud vahepeal mõned kuud kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis. Seitsme aasta jooksul oli ta matnud oma isa, ainukese õe ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Kaotusterikast, rahutut elu tumestas veelgi enam J.Lellepi raske haigus. Saanud Teskovo eesti koguduse pastoriks, suri 1898. aastal ka Lellep. Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja 5 üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm 1898. aastal. Peale seda kaotas Haava igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning luuletajas tekkis tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks
Botaanikaaia edenemine jätkus direktor T. Lippmaa (1930-1943) ajal. Õppetöö vajadustest lähtuvalt korraldati, täiendati ja loodi uusi osakondi. Direktor Lippmaa hukkus sõja ajal (1943), kui hävisid linna pommitamise tõttu ka Tartu Ülikooli botaanikaaia peahoone ja kasvuhooned. Päästetud kasvuhoonetaimed paigutati laiali Ülikooli ruumidesse. Taastamistöödega pidi tegelema A. Valga(1944-1956). Edaspidi juhtisid aia tegemisi H.Trass(1956-1962 ja 1964, V. Masing (1962-1964) ning E. Lellep (1964-1969). 3 Seejärel oli pikka aega direktoriks H. Kimmel( 1969-1986). Sel ajal oli suurteks saavutusteks tiigi puhastamine aastal 1970 ja uue palmimaja valmimine aastal 1984. Tähelepanu pöörati enamasti kommertskultuuride roosi, tulbi ja nelgi kasvatamisele algatati ka meristeempaljunduse labori projekteerimine. Sellel ajal sai Ülikooli botaanikaaed 2,5
TARTU ÜLIKOOL KEHAKULTUURITEADUSKOND FÜSIOTERAAPIA JA TERVISEEDENDUS ÕPPETOOL Virge Lellep Kaassõltuvus Referaat Juhendaja: Dr. Tamara Janson 2010 SISUKORD SISSEJUHATUS ............................................................................................3 Katrin Kuljus. Kuidas sõltlase kõrval elades endaga toime tulla. Intrnetis kättesaadav: ..........6 Katrin Kuljus. Kuidas sõltlase kõrval elades endaga toime tulla. Intrnetis kättesaadav: ..........8 6
3 Lippmaa (1930-1943) ajal. Ennekõike õppetöö vajadustest lähtuvalt korraldati, täiendati ja loodi uusi osakondi. Sõja ajal (1943) hävisid linna pommitamise tõttu peahoone ja kasvuhooned, hukkus direktor Lippmaa. Kasvuhoonetaimi päästeti paigutades neid laiali ülikooli ruumidesse. Taastamistööd langesid A. Vaga (1944-1956) õlgadele. Seejärel on aia tegemisi juhtinud H. Trass (1956-1962 ja 1964), V. Masing (1962-1964) ning E. Lellep (1964-1969). Pikka aega oli direktoriks H. Kimmel (1969-1986). Suuremateks saavutusteks sel ajal olid tiigi puhastamine (1970) ja uue palmimaja valmimine (1984). Suurt rõhku pandi kommertskultuuride roosi, tulbi ja nelgi kasvatamisele, samuti algatati meristeempaljunduse labori projekteerimine. Sellel ajal sai aed 2,5 hektarilise maatüki Soinastes Tartu linna lõunaosas, kus 1990. a., juba järgmise direktori A. Pärna (1986-
tõlkeid ka Anna Haavast. Päikeselist laulukevadet ja loomingulist edu hakkasid peagi varjutama traagilised sündmused. Seitsme aasta jooksul mattis Haava oma isa, ainukese õe ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Teenistusmure viis Haava 1894. aastal Peterburisse, kus ta leidis ajutist tööd halastajaõena, hiljem oli seltsidaamiks ja koduõpetajaks. Kaotusrikast, rahutut elu tumestas veelgi enam J. Lellepi raske haigus. Saanud Teskovo eesti koguduse pastoriks, suri 1898. aastal ka Lellep. Haava katkestas nüüd kõik suhted ja kirjavahetused ning otsustas ennast matta haigete vanainimeste põetamise töösse Peterburi lähedases diakonissiasutuse. Sellest ,,manala eeskojast" pöördus ta sajandi algul Haavakivile abistama seal veskirentnikuks hakanud venda. !904. aastal tuli raske haigus, mis luuletaja aastaks voodisse köitis. Vaba kirjanikuna Tartus. Haigusest võitu saamisega ärkas ootamatult uus tööhoog, huvi elu ja ühiskonna vastu
annaabi.ee 
