Ei saa mitte vaiki olla, lauluviisi lõpeta: vaikimine oleks vale, sunniks südant lõhkema. Tahan õige tasa laulda, tasa kannelt helista, et ei sind, mu kõige kallim, lauluga ma tülita. Aga kui torm minu kandlelt kostab siiski kõrvu sull´, siis sa ise oled süüdi: miks nii armas oled mull´! Anna Haava kui luuletaja jäi truuks oma lapseeale eluks ajaks. Kuigi poetessi elu oli võrdlemisi ühetooniline ning ta pidi üle elama mitmeid traagilisi kaotusi, ei lahkunud ta oma hinges ega oma loomingus lapseea tundlikkusest, hellusest, headusest ja muudest eluväärtustest, kaasa arvatud armastuseigatsus ning truudus. Anna Haava ei saanud oma elu ajal nautida tunnustatust, isegi mitte majanduslikku kindlustatust, tema loomingu parimad aastad saab kokku võtta sõnadega "ainult peale varju ja kätele tööd". Siiski peetakse tänapäeval Anna Haavat Lydia Koidula järel teiseks suureks naisluuletajaks eesti kirjandusloos. Ello Säärits ei keskendu oma
See innustaski mind internetist tema kohta rohkem otsima. Minu töö annab tema elust lühikese kokkuvõtte. Ello Säärits keskendub oma uurimustöös luuletaja loomingu analüüsile ja toob ilmekalt nähtavale Anna Haava elukäigu õnnelikust lapsepõlvest eluõhtuni. Anna Haava kui luuletaja jäi truuks oma lapseeale eluks ajaks. Poetessi elu oli võrdlemisi ühetooniline ning ta pidi üle elama mitmeid traagilisi kaotusi, ei lahkunud ta oma hinges ega oma loomingus lapseea tundlikkusest, hellusest, headusest ja muudest elu-väärtustest, kaasa arvatud armastuseigatsus ning truudus. Anna Haava ei saanud oma elu ajal nautida tunnustatust, isegi mitte majanduslikku kindlustatust, tema loomingu parimad aastad saab kokku võtta sõnadega "ainult peale varju ja kätele tööd". Tänapäeval peetakse Anna Haavat Lydia Koidula järel teiseks naisluuletajaks eesti kirjandus-loos. 3 Elulugu
Anna Haava Anna Haava õige nimi oli Anna Rosalie Haavakivi, kuid kirjanikunimeks oli võtnud endale Anna Haava. Ta sündis 15.oktoober 1864 ja suri 13.märts 1957 Tartus. Ta on maetud Tartu Maarja kalmistule. Elas jõukas talupojaperes. Ta oli eesti luuletaja ja tõlkija. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. 1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud vahepeal mõned kuud kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis. Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste i
Anna Haava Anna Haava (Anna Haavakivi) -- (1864-1957) luuletaja, sajandilõpu naisharitlasi, tema loomeperiood kestis varajasest noorusest hilise eani, oma loomingu tippteosed kirjutas Anna Haava 19. sajandi lõpu venestusaja tingimustes. Haava õppis Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga, viibis raviasutustes Saksamaal (1892-1894), töötas koduõpetaja ja halastusõena Peterburis ja mujal Venemaal (1894-1899), sajandivahetusel majapidajannana venna juures Haavakivil. Pärast haigust asus elama Tartusse (1909), kuhu jäi elu lõpuni. Anna Haava astus kirjandusse tavapäratult vahetu lembelüürikaga, tema esimesed värsid ilmusid ajakirjanduses 1886, raamatutena alates 1888-1897 lihtsa pealkirja all "Luuletused" (I - III), lisaks mitmed kordustrükid. Järgnesid luuleraamatud "Lained" (1906) ja "Ristlainetes" (1910). Kogus "Põhjamaa lapsed" (1913) üllatas Anna Haava armastuse ja looduselamuse oskusliku põimimis
ning luuletajas tekkis tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks. Armastus oli avanud tema luulelätte nüüd näis surm oma purustava jõuga kõik hävitavat. Alates aastast 1906 Anna Haava elas ja töötas ülikoolilinnas Tartus, olles olnud enne Esimest maailmasõda mõnda aega ,,Postimehe" toimetuse liikmeks ning tegutsenud hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana.Anna Haava esimene luuletus ilmus aastal 1886. Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu: ,,Luuletused", ,,Lained", ,,Ristlained", ,,Põhjamaa lapsed", ,,Meie päevist", ,,Siiski on elu ilus" ja ,,Laulan oma eesti laulu". Anna Haava loomingus hindame esmajoones luuletaja sügavat humanismi, mis ei lubanud tal rahule jääda kodanliku ühiskonna tegelikkusega ja sundis kirjanikku selle vastu avaldama protesti, samas on Haava luules olulisel kohal romantilised tundelaulud, mille peateemaks armastus. Sellele
hävitavat. Masenduses otsustas Haava oma järgneva elu pühendada teiste eest hoolitsemisele halastajaõena. Alates aastast 1906 Anna Haava elas ja töötas ülikoolilinnas Tartus, olles olnud enne Esimest maailmasõda mõnda aega ,,Postimehe" toimetuse liikmeks ning tegutsenud hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana. Anna Haava elas 93 aastaseks, suri 13. märtsil 1957 ning on maetud Tartu Raadi kalmistule. Anna Haava esimene luuletus ilmus aastal 1886. Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu: ,,Luuletused", ,,Lained", ,,Ristlained", ,,Põhjamaa lapsed", ,,Meie päevist", ,,Siiski on elu ilus" ja ,,Laulan oma eesti laulu". Anna Haava loomingus hindame esmajoones luuletaja sügavat humanismi, mis ei lubanud tal rahule jääda kodanliku ühiskonna tegelikkusega ja sundis kirjanikku selle vastu avaldama protesti, samas on Haava luules olulisel kohal romantilised tundelaulud, mille peateemaks armastus
kasvatajakoha. Samuti andis ta eratunde. Suvel astus Anna ,,Postimehe’’ toimetaja Karl 2 August Hermanni laulukoori. Hermanni laulukooris kohtus ta inimesega, kellele on pühendatud ta esimese loominguperioodi armastuslaulud – Jaan Lellepiga. [5] Just Lydia Koidula surm 1886. aastal oli see, mis ajendas noort kirjandusehuvilist avaldama oma luuletust ,,Postimehes’’. Luuletus kandis pealkirja ,,Koidulale’’ ning Anna avaldas selle varjunime ,,Üks Eesti neiu’’ all. Aasta lõpus avaldas luuletaja veel mitu luuletust, mille eest ta honorari ei saanud, sai ta aga küll tasuta kirjutuspaberit. 1887. aasta algul avaldatud luuletused püüdsid oma sulava musikaalsuse ja sooja lürismiga juba laiemat tähelepanu. August Hermann toetas noort luuletajat ning andis soovituse koguda luuletused kokku raamatuks. 1888
Alates aastast 1906 Anna Haava elas ja töötas ülikoolilinnas Tartus, olles olnud enne Esimest maailmasõda mõnda aega „Postimehe” toimetuse liikmeks ning tegutsenud hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana. Alles 75. sünnipäevaks 1939. aastal sai seni ühest üürikambrist teise kolinud Anna Haava Tähtvere pargi lähedal Koidula tänavale isikliku korteri, mille kinkis talle juubeli puhul Tartu linnavalitsus. Ta oli Eesti NSV rahvakirjanik 1954. Anna Haava esimene luuletus ilmus aastal 1886.Kui 1886. aasta suvel suri Lydia Koidula, ilmus Postimehes varjunime „Üks Eesti neiu“ all luuletus „Koidulale“. See oli Anna esimene trükis avaldatud luuletus. Edaspidi ilmusid tema luuletused pseudonüümi Anna Haava all. Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu: „Luuletused“, „Lained“, „Ristlained“, „Põhjamaa lapsed“, „Meie päevist“, „Siiski on elu ilus“ ja „Laulan oma eesti laulu“. Ta hakkas luuletama
elus pisut sotsiaalsete vastuolude mõistmist ning lõi ehk liigseid illusioone. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis etendas positiivset osa saksa kirjanduse kursus, mis koondas tähelepanu klassikale ja varasemaile romantikuile. Enda tähtsaima mõjutaja H. Heine ,, Laulude raamatu" juurde aga jõudis Haava väljaspool kooliprogrammi, muusika vahendusel. Pärast kooli lõpetamist otsis Haava kontakti Tartu rahvuslike ringkondadega. ,, Postimehe" toimetaja K. A. Hermanni laulukooris ja tema majas liikuvas seltskonnas tutvus ta muusikaandelise teoloogiateaduskonna üliõpilase Jaan Lellepiga. Vastastikusest kiindumusest puhkenud tunded ajendasid 1885-1886 Haava kirjutama armastuslaule. Need tunded
Küll oli ilus mu õieke, küll oli armas mu armuke ei ingelgi ilusam olla vist või, ta armsust ei sinule seada ma või. Küll olin ma õnnelik õiekuul ei seda või kirjelda kellegi huul... Ma mõtlin, et igavest nõnda see jääb, kuid lehekuu lennates ära siit läeb. Küll oli ilus mu õieke, küll oli armas mu armuke!... Surm tuli ja kosis ta endale ja südamevalu jäi minule. Analüüsimine Luuletuses on ta valinud peategelaseks õie, kes sümboliseerib tema armsamat. Sellise luuletuse kirjutamist mõjutas kindlasti see, et ka päriselus suri tema kallim, enne keda olid manala teed läinud kõik tema ülejäänud pereliikmed. Luuletuses kajastub üüratu armastus ning lõpuks kurbus ja lootusetus. Ta tahab öelda seda, et kui sa ise usud, et kõik on korras ning plaanid edasiseks eluks tehtud, on surm meist kõigist ikkagi võimsam. Tegu on lõppriimilise luuletusega millel on 3 salmi. Anna Haava elust ja loomingust Anna Rosalie Haavakivi kirjanikunimega Anna
Anna Haava (15.10.1864-13.03.1957) Anna Rosalie Haavakivi kirjanikunimega Anna Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodaveres talupidaja perekonnas.Haridustee algas tal Pataste mõisa ja Saare- Vanamõisa saksakeelses erakoolis, seejärel õppis ta Tartus Hoffmanni erakoolis ning Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis (1880-1884). Kooli lõpetamise järel töötas Haava pedagoogi ja halastajaõena. Alates 1906. aastast oli ta vabakutseline tõlkija. Anna Haava esimene luuletus ilmus aastal 1886. Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu: ,,Luuletused", ,,Lained", ,,Ristlained", ,,Põhjamaa lapsed", ,,Meie päevist", ,,Siiski on elu ilus" ja ,,Laulan oma eesti laulu". · Anna Haava loomingus hindame esmajoones luuletaja sügavat humanismi, mis ei lubanud tal rahule jääda kodanliku ühiskonna tegelikkusega ja sundis kirjanikku selle vastu avaldama protesti, samas on Haava luules olulisel kohal romantilised tundelaulud, mille peateemaks armastus
Ala põhikool kirjandus 9. klass ANNA HAAVA Koostas:Karoliina Purga 2010 Anna Haava Päris nimi Anna Rosalie Haavakivi Sündis 15.oktoober 1864 Pala vallas Suri 13.märts 1957 Tartus Anna Haava õpingud Õppis Patastel saksakeelses eraalgkoolis 1879-1884 Tartu kõrgemas tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga Anna Haava elu Elas Tartus 1892-1893 viibis tervislikel põhjustel Saksamaal. Töötas 1894-1899 koduõpetajana ja halastajaõena Peterburis ja mujal Venemaal Sajandi vahetuse paiku elas venna juures Kodaveres 1906 elas Tartus kutselise kirjanikuna Looming Kolm esimest luulekogu (armastuslüürika) Luuletused I (1888) Luuletused II (1890) Luuletused III (1897) Lained (1906) (ühiskondlikud teemad) Ristlained (1910) Põhjamaa lapsed (1913) Meie päevist (1920) Looming Siiski on elu ilus (1930) Laulan oma Eesti laulu (1
ajalehele ,,Postimees" Anna Haava suri 13. Märtsil 1957. aastall. Ta maeti valges kleidis ja valges kirstus Tartu Kalmistule, kus puhkab tema põrm siiani Luule Anna Haava luuletajatee algus on seotud esimese eesti suure naisluuletaja surmaga : kui 1886. a. Kroonlinnas kustus Emajõe ööbiku Lydia Koidula eluküünal, sai avalikkus esimese märgi uue luuletajanna ilmumisest Emajõe kaldal ilmus koidulaulikule pühendatud luuletus, mis kandis allkirjana esimest korda Anna Haava nime. Kaks aastat hiljem andis Haava välja oma esime luulekogu ,,Luuletused" (1888.). Kokku on Haava ilmutanud üheksa luulekogu. ,,Luuletused" (1890.), ,,Luuletused"(1897.), ,,Lained" (1906.), ,,Ristlained" (1910.), ,,Põhjamaa lapsed" (1913.), ,,Meie päevist" (1920.), ,,Siiski on elu ilus" (1930.) ja ,,Laulan oma eesti laule" (1935.) Anna Haava luuletusi võik iseloomustada sõnadega ,,kaunis" ja ,,lihtne". Haava on kirjutanud palju
luuletajas tekkis tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks. Armastus oli avanud tema luulelätte nüüd näis surm oma purustava jõuga kõik hävitavat. Masenduses otsustas Haava oma järgneva elu pühendada teiste eest hoolitsemisele halastajaõena. Ta oli enne Esimest maailmasõda mõnda aega ,,Postimehe" toimetuse liikmeks ning tegutses hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana. Alates aastast 1906 elas ja töötas Anna Haava ülikoolilinnas Tartus. Tema esimene luuletus ilmus aastal 1886. Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu: ,,Luuletused", ,,Lained", ,,Ristlained", ,,Põhjamaa lapsed", ,,Meie päevist", ,,Siiski on elu ilus" ja ,,Laulan oma eesti laulu". Anna Haava suri 13. märtsil 1957 ning on maetud Tartu Raadi kalmistule.
püsirepertuaari. Anna Haava avaldas ka vähesel määral proosapalu. Ta tõlkis rohkesti klassikateoseid ning isegi kreeka mütoloogiat. Elatist teenis ta hilise eani peamiselt tõlketööga. Anna viiendasse eluaastasse lauges Haavakivi talu päriseks ostmine, millele eelnes pingeline rahakogumine. Kodus kujunesid välja Anna Haava põhijooned, millega ta edasisse ellu suhtus. Lapsepõlve keskkond jättis Haavale suuri looduselamusi, mille jälgi on näha Haava lüürika loodushingestuses. Igapäevase elu kõrval tekitasid ilusa ning idüllilise ettekujutluse ja mõttepildi nt isa viiulimäng, Jakobsoni luuletused ja „Kalevipoja“ ettelugemine. Samuti arenes Haava poolehoid ja austus töötava inimese suhtes. Isalt sai ta ka esimese tõuke rahvusliku rõhumise eitamiseks. Koos arenenud ilumeele ja erksa õiglustundega võttis luuletaja rahvaliku huumori, rahvakeele ja pärimuste kujul kodust kaasa rikka poeetilise ning kirjandusliku ainestiku varu.
seltskonnale ja hakkas kontakti otsima eesti rahvuslike ringkondadega. 1885. aasta suvel astus ta ,,Postimehe" toimetaja K.A. Hermanni laulukoori ja ühines Hermanni ümber koondunud ringiga, kus hoolimata rahvusliku liikumise kriisi saabumisest püüti eesti kultuuri edasi arendada. 1894. aasta kevadel viibis Anna Haava Peterburis, kus võttis osa eesti seltside pidustustest pärisorjuse kaotamise 75. aastapäeva auks. Ta esimesed kogud ,,Luuletused" I (1888), II (1890) ja III (1897), kõik sisaldavad romantilisi tundelaule, mille peamiseks aineks on armastus. See on omanäoline lembelüürika, rahvalaululikult diskreetne ja ühtlasi elamuslik, tundevärske ja musikaalne. 75. sünnipäevaks 1939. aastal kinkis Tartu linnavalitsus Anna Haavale korraliku korteri Tähtvere pargi lähedal Koidula tänava majas. 1952. aastal hakkas Eesti Riiklik Kirjastus ette valmistama valitud teoste sarju rahvuskirjanduse klassikast
Selles luulekogus,mida ma analüüsin on luuletused jaotatud aastaarvude järgi. Eespool on vanemad ja tagapool uuemad. Nii sain ma kergesti jälgida,mis tunded A. Haaval erinevatel elujärkudel olid. Luuleraamatus on põhilised teemad: 1)isamaa- „ Oh kodumaa“, „ On püha mulle mu kodumaa muld“; 1) armastus- „ Oh ma isegi ei tea“, „Igatsus“; 2) surm- Kui kandlekeeled katkevad“, „Las õitseda liiliad haual“. Minule enim meeldinud luuletuse pealkiri on „Kohus“. Mulle meeldis, kuidas Anna Haava kirjutas nii humoorikalt ja ausalt tagarääkimisest. Kõige traagilisemluuletus minu arvates oli „Üks on minul püham koda“. Luuletuses Anna Haava leinab oma vanemaid ja meenutab aega, kui nad veel elus olid. „ Oh-nii vara lahkusite, kalmu alla kadusite, isakene,emakene!“ Kõige humoorikamaks pidasin ma luuletust „ Kas on veel rohtu mis avitab?“. See
lubatud ja seetõttu ka hädaristimisele minna tuli. Kuid õnneks ta siiski paranes. Tema kujunemisloos on esikohal isa, kellelt ta päris sisemise täiusetungi ja ebamäärase püüdlemise ideaalide poole. Just isa viiulimäng, jutustused ja raamatute ettelugemised panid lapse fantaasia liikuma. Kui isa talle ette luges, siis värsid ja laused muutusid tema jaoks piltideks ja helideks. Lapsepõlvekodu loodus on ta luulet viljastanud. Tema luuletuse tekstid pärinevad mälestustest: ehavalgus, kuma taevaservas, Tal oli elav mõttekujutus ja värsileidlikus. Lapsepõlves tuli tal vastu seista vanema õe Liisiga, kellel oli ilus lauluhääl ja õrn jume. Tal oli hea tervis ja ta oli väga julge, käis hobustega askeldamas ja meeldis kõigile. Anna jäi suurema õe varju ja ta on öelnud, et: ,,Mina tema vastu ei saa: ei saa tema viisi ratsa sõita, ega püsti hobuse seljas seista, kardan, olen va toss". 19
Talk tekkis rinnavähk, mida oli tema suguvüsas palju olnud. See raviti küll tal välja ja natuke aega oli kõik korras. Ta puhkas lastega Saaremaal. Seejärel asus ta tagasi Kroonlinna, kus ta 1886. aasta 11. augustil suri. Ta maeti Kroonlinna saksa kalmistule, aga augustis 1949 toodi tema põrm Eestisse ja maeti Metsakalmistule. See oli soov juba tema eluajal. Ta kirjutas sellest isegi luuletusi: "Igatsus", "Enne surma Eestimaale." Igatsus Ikka täidad minu mõtte, Igatsetud isamaa! Kas ei elades mul tõtte tohi soovid sirguda? Igavesti õhkan ilma sinu tuultest, sinu veest? Ega saja minu silma tera sinu päikesest?
kask kuldkollane! Nõmm on sügisele langend kaenlasse. J.Liiv Juhan Liiv oli luuletaja, kes kirjutas palju Eestist ja ka loodusluules kasutas ta ainult Eestile omaseid väljendeid, kuid samas on ta luule väga sügavamõtteline. Selle pärast ei pruugigi kohe aru saada mis on iga tema luuletuse sõnum, kui lõpuks peaks see kohale jõudma kõigini. OMA SAAR Ma sõuan merel ja sõuan, üht saart mina otsin sääl. Seda kaua ju otsinud olen laia lageda mere pääl. Mõnd saart on määratus meres, mõnd sadamat vilusat.
1. 19.sajand eesti kirjandusloos. Mõttesalmikutes "Järwa-ma wanna mehhe Eesti rahvuslik kirjandus algab Petersoniga. õppetused" (1840) sõitleb ta inimeste laiskust, Peterson Kristjan Jaak (1801 - 1822) oli hooletust ja teisi pahesid. Tema kõige Rahvusliku luule looja. Petersonist ja tema väljapaistvam saavutus luules on dialoogiline oodidest algab Eesti kunstiväärtuslik lüürika. P - "Piibo jut" (1840), milles Jaan ja Mihkel räägivad andekas luuletaja, tugev mõtleja ja poeet, maise sõpruse ja armastuse kaduvusest, võrreldes kunstniku hingus, pastoraalides rahvalaulu seda piibusuitsu hajumisega. Faehlmann kasutas põhimõtted, motiivid - Eesti rahvusliku kirjanduse luuletuste kirjutamisel keerulisi antiikseid algus. Kirjutas eesti keeles - uskus selle tulevikku. värsimõõte, et sel kombel osutada eesti keele
+++++ habemein jää. ++ (Juhan Sütiste.) distihhon kahevärsiline stroof. Vt ka stroof. eleegia antiikkirjanduses leinalaul, mis arenedes muutus tõsieluliseks mõtisklevaks luuletuseks. Eleegia sisendab kõrgeid ideaale ja ülev-traagilisi tundeid. Kõiki eleegia liike ühendab üks värsimõõt, eleegiline distihhon, mis koosneb heksameetrist ja pentameetrist. Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios (7.6. sajand e.Kr) ja Archilochos (umb. 700 645 e.Kr). Tänapäeval lüürika zanr, nukrasisuline, leinameeleoluline luuletus. Eesti kirjanduse parimad eleegiad on saanud ainet autorite isiklikest elamustest, näiteks Anna Haava (18641957) "Ööbiku surm", Karl Eduard Söödi (18621950) "Metsateel", Gustav Suitsu (18831956) "Ühele lapsele". Näiteks: Kaotust kanda kui tulnud on teil oma arguse tõttu, misjaoks tõukate siis taevaste kaela te süü? Eks ise toetanud siis te türannide võimu ja valdust pakkudes teenima end. Orjuses ohkate nüüd. (Solon.)
voolule, mis on pärit saksa kirjandusest ja kunstist. Ekspressionism on suguluses sümbolismiga ja kuulub uusromantiliste suundade hulka , kuid sel on selge eripära. Ekspressionistlik kujund on sümbolistlikust kujundist tähenduslikult mõneti lihtsam ja ühesem- see annab kohe kindlasuunalise üldistuse. · Kujundivõtte oli hüperbool ehk kunstiline liialdus, millega nägemust võimendatakse · Eesti luulesse tõi ekspressionism tõelise rütmilise vaheldusrikkuse, luuletuse värsi read pikenesid, muutusid korrapäratuks, kaldusid rohkem vabama rütmi poole kuni puhta vabavärsini ja isegi proosaluuleni. · Ajaluule on eesti ekspressionismi kõige silmatorkavam ilming, esileküündivam kui ekspressionistlik proosa või draama. · Ajalaulikute seas on siiski üks , kes suutis võõrapärased elemendid oma loomingus isikupäraseks ja äratuntavalt eestilikuks ilminguks kujundada. (August Alle)
.Vanem eesti kirjandus 11. klass Nimi _____________________________ Punkte 200/_____ Hinne ___ Meie esivanemad on julgemate oletuste järgi elanud (kus?) __________________ kaldal ligi _________aastat. Igal rahval on enne (millist?) _____________________ kultuuri olnud (mille?) __________________ aeg. Viimast anti edasi suuliselt ühelt põlvkonnalt teisele. 13. sajandi alguses oli eestlasi umbes 150 000. Nad tegelesid künnipõllunduse, _________________ ja _________________, sõitsid merd ja kauplesid naabermaadega. ____________________ eluviis oli kujundanud nende ühiskonnamudeli, milles ei olnud kesksel kohal riik ja võim, vaid _________ ja _________. ______ a algas eestlaste vabadusvõitlus saksa ristirüütlite vastu. 20 aastat hiljem langes maa _________ ja __________ võimu alla ning ühtlasi nende (mille?) _______________ mõjuvälja. Alates ___ sajandi I poolest oli meie rahvas võõra võimu all ja seda _____ aastat. Baltimaade al
Alver oli mõnda aega ka Kirjanike Liidu liige. Pärast seda töötas ta tänu usaldusväärsele sõbrale Mart Lepikule Kirjandusmuuseumis. Mart Lepikust sai Betti Alveri teine abikaasa. Alates 1965. aastast avaldas Alver taas luuletusi ja nende kogumikke, mis osutusid väga edukateks ning premeerituteks mitmete kirjandusauhindadega. Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange, sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne. See on viljakalt mõjutanud eesti lüürika arengut. Luuletaja väljendab enda teostes elu- ja kunstitõdemusi, igatsust kõrgema, vaimsema, vaba ja täiusliku elu järele. Luua, teenida ja nautida kunsti tähendas Betti Alverile inimeseks saada. Kasutatud kirjandus: www.bettimuuseum.ee www.miksike.ee Karl Muru, "Üle sõnade serva", Tänapäev 2004 LISA 1 "Leib" 1942 Üle pimeneva palu Mitte ainust valgustäppi ruttab rahvas ummisjalu, põldudel ei värele, kõigil on silmad vesised
RUDOLF TOBIAS(1873-1918) · 1914 saab saksa kodakondsuse ning saab täieõiguslikuks kompositsiooni õppejõu professoriks. · R. Tobiase esinemised pianistina ja organistina ning improviseerimisoskus innustasid palju noori muusikamehi edasi õppima. Rudolf Tobiasel on suur · Berliinis kirjutas Kalevipoja teksti põhjal üksikuid muusikalisi episode, nagu tähtsus eesti professionaalse muusika rajajana - temalt pärinevad paljude zanride melodraama "Kalevipoeg põrgu väravas" ja ballaadi "Sest ilmaneitsist ilusast" esikteosed eesti muusikas. · 1915 mobiliseeriti sõjaväkke, kuid 1916 pöördus tervislikel põhjustel berliini · R. Tobiase oli esimene rahvus
Mart Saar (1882-1963) Helilooja, organist ja pedagoog. Rahvusliku stiili rajaja eesti koorimuusikas. Mart Saar sündis Viljandimaal Hüpassaare metsavahitalus. Tema isa oli hea orelimängija ja improviseerija ning juba 5-6-aastaselt olevat Mart Saar proovinud orelit mängida. Pärast Kaansoo vallakooli läks Saar Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus koolmeistriks oli Joosep Kapp. Terve Kappide perekond Suure-Jaanis innustas Saart muusikaga edasi tegelema ning Artur Kapp - tollal juba Peterburi konservatooriumi üliõpilane - aitas tal suviti valmistuda konservatooriumi astumiseks. 1901-1908 õppis Mart Saar Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse oreliklassis, mille ta lõpetas hõbeaurahaga. Kuni 1911. aastani täiendas ta end samas Ljadovi juhendamisel kompositsioonis (oli õppinud ka Rimski-Korsakovi juures). Suvevaheaegadel 1904. ja 1907. a. käis Saar Eestis rahvaviise kogumas. Ida-Euroopa ühe tähtsama kultuurikeskusena pakkus St. Peterburg Saar
7. Kuni 18. sajandi lõpuni edendasid eestikeelset kirjasõna mitte-eestlased. Eestlased hakkasid oma kirjanduses domineerima alles 19. sajandil. 8. Kristjan Jaak Petersoni looming: K.J. Peterson oli esimene eesti soost luuletaja, ta on loonud ligi veerandsada luuetust (sh 3 saksakeelset). Põhiosa tema luuleloomingust moodustavad heroilis-filosoofilised oodid ning lihtsama värsikoega pastoraalid. 9. Pastoraal maaelu maalilisust kujutav karjaselaul. Ood pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele jms. Iseloomulik oodile: sinavorm + retooriline pöördumine. 10. Rahvusliku ärkamisaja eeldused + tekkimine Eeldused: o Pärisorjuse kaotamine 1816/1819 o Teoorjuse kaotamine, üleminek raharendile 1849/1856 o Talude päriseksostmine Lõuna-Eestis o Eesti keele grammatika (1843) o Eestlaste osatähtsuse kasv kohalike asjade otsustamisel (1866. a. Vallaseadus)
Villem Grünthal-Ridala alustas oma kirjanduslikku teed luuletuste ja väikeste proosalaastudega, mis ilmusid algul Kuressaare õpilasalmanahhis ,,Noor-eestlane". Tuntuks sai luuletustega "Noor-Eesti" albumites. ,,Noor-Eesti" esimeses albumis tõmbas ta endale tähelepanu väikese omapärase looduslauluga "Talvine õhtu", milles väheste sõnadega oli maalitud akvarelliliselt õrn talvepilt, täis romantilist igatsust. Silmatorkav oli juba selle luuletuse graafiline vormgi, mis oli tollal eesti luules uudne. Aga veel rohkem kui oma plastilise väliskujuga mõjus see luuletus kaasaegsete kriitikute kinnitust mööda oma sugereeriva üksindustundega. Värsikogud ,,Villem Grünthali Laulud" (1908) ja ,,Kauged rannad" (1914) paistsid silma uudse looduslüürika ainesega, rannamaastike impressionistlike kirjeldustega. Minevikuromantikast on kantud poeemid ,,Ungru krahv ehk Näckmansgrund" (1915) 5
19. sajandi ja 20. sajandi vahetuse kirjanduselu. Paranes haridustase ning koos sellega ka lugemisoskus. Saadi aru vajadusest teada, mis toimub mujal maailmas. See omakorda suurendas ajalehtede arvu (1857 üks ajaleht, 1883 oli 10 ajalehte). Suurenes raamatute ja trükikodade arv. Suur ajakirjanduse kasv pidurdas raamatute levikut, kuna seal oli ilukirjanduslik lisa. Peamiselt levisid madalatasemega tõlkekirjandus, omamaist kirjandust ilmus suhteliselt vähe (rändkaupmehed ei pakkunud väärtkirjandust- röövlijutud, krimiromaanid, armastusjutud). Raamatud olid välisilmelt hallid ja ilmetud. Kirjanikud olid n-ö poolharitlased. Nad olid saanud saksakeelse koolihariduse. Väga paljud kirjanikud olid ajalehtede toimetajad, nende abilised, kirikuõpetajad, kooliõpetajad. Nad ei saanud erilist tasu oma töö eest. Sajandivahetuse proosa. Suur osa ilmus ajalehtedes järjejutuna. See kindlustas lehe edu. Jutulisa suurenes umbes 50x. Kasvas ka lugejaskond. Er
Under pärast kooliaastaid iseseisvalt oma teadmisi pidevalt väljendas. Ta õppis keeli Toussaint-Langenscheidti iseõppimismeetodil, tegi läbi Fr. Fröbeli lasteaednike kursused, õppis klaverimängu ja käis segakooris laulmas. Oma esimesed värsid kirjutas Marie Under koolipõlves saksa keeles, Goethest ja Schillerist innustatult ja mõnikord nende motiividelgi, nagu sellele osutavad kaks säilinud vihikut saksaakeelsete luulekatsetega. Esimene luuletus sündis 13-aastaselt. Saksa koolis õppivale tütarlapsele tundus loomulikuna ka selles keeles värsiseadmine. Kuid Marie Unedrist sai siiski eesti luuletaja tema elu kohal sirasid juba uue aja tähed. Suured vabadusliikumised ja nende eellained sajandivahetusel kujundasid ühiskondlikke tingimusi, millesse langes Marie Underi kirjandussetulek. 1905.-1907. aasta revolutsioon kergitas esile demokraatlikud ideed, emakeelse rahvusliku kirjanduse lootused
saj, eesti keel, esimene eestikeelne laul, räägib Tartu purustamisest, Autoriks Käsu Hans. Kalender, lugemikud lastele, „maarahva nädalaleht“, „Arvamise raamat“ – 19.saj algus, tõi eesti keelde Õ tähe, Otto Wilhem Maasing. Mõisted: Kroonika – alaraamat, mis jutustab ajaloosündmustest nende toimumisjärjekorras. Katekismus – lühike kristliku usuõpetusega käsiraamat. Ood – pidulik luuletus, ülistuslaul pühendatud kellegile või millegile. Pastoraal – karjuselaul. Eespos – pikk värsivormiline jutustav teos, mille aineks on vägivaldsete ja jumalate teod. Allegooria – mõistujutt. Komöödia – maljamäng. Situatsioonikoomika – naljakas olukord. Novelett – lühinovell. Ekspositsioon – teose sissejuhatus Sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegevustevahelise vastuolu.
1. Esimesed andmed mitmehäälse koorilaulu harrastamise kohta pärinevad 18.saj lõpust ning on seotud vennastekoguduse tegevusega. Tänu kihelkonnakoolides edenevale muusikaõpetusele,koorilauluharrastusele ja väheste haritud meeste suurele algatustahtele hoogustus koorilaulu areng. Heal tasemel lauldi neljahäälselt nt Kanepi kihelkonnakoolis. Kõrgel tasemel toimus muusikaõpetus ka Laiuse kihelkonnakoolis (isa ja poeg Jannaud). Muusikaalane õpetus sisaldas seal nii eesti- kui saksakeelset kirikulaulu, oreli ja viiulimängu, lisaks kirjutati ümber noote. Juba 1828a tegutses seal meeskoor, kelle repertuaaris oli nt Bachi ja Händeli looming, seal lauldi juba nootide järgi. 2. 18.saj lõpul kasutati laulude saatmisel viiuleid, flööte ja klarneteid, hiljem metsasarvi. 19.sajandi keskel tekkis Eestis kaks arvestatavat orkestrit: 1 848.a Torma pillikoor Adam Jakobsoni juhtimisel ja 1839.a Väägvere pillikoor isa ja poeg Wirkhausid. Väägvere kontserdid väljaspool kihelko
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
