Anna Haava (0)

Anna Haava
Anna Haava õige nimi oli Anna Rosalie Haavakivi, kuid kirjanikunimeks oli võtnud endale Anna Haava. Ta sündis 15.oktoober 1864 ja suri 13.märts 1957 Tartus. Ta on maetud Tartu Maarja kalmistule. Elas jõukas talupojaperes. Ta oli eesti luuletaja ja tõlkija. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. 1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud vahepeal mõned kuud kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis. Välismaa- aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm 1898. aastal. Peale seda kaotas Haava igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning luuletajas tekkis tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks. Armastus oli avanud tema luulelätte – nüüd näis surm oma purustava jõuga kõik hävitavat. Masenduses otsustas Haava oma järgneva elu pühendada teiste eest hoolitsemisele halastajaõena. Alates aastast 1906 Anna Haava elas ja töötas ülikoolilinnas Tartus, olles olnud enne Esimest maailmasõda mõnda aega „Postimehe” toimetuse liikmeks ning tegutsenud hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana. Anna Haava astus kirjandusse tavapäratult vahetu lembelüürikaga, tema esimesed värsid ilmusid ajakirjanduses 1886, raamatutena alates 1888-1897 lihtsa pealkirja all "Luuletused" (I - III), lisaks mitmed kordustrükid. Järgnesid luuleraamatud "Lained" (1906) ja "Ristlainetes" (1910). Kogus "Põhjamaa lapsed" (1913) üllatas Anna Haava armastuse ja looduselamuse oskusliku põimimisega. 1920. aastatel ilmus Anna Haava kogu "Meie päevist" (1920), milles avalduvad ühiskonnakriitilised toonid ning kogumik "Anna Haava luuletuskogu" (1924). Peale luuletuste on Anna Haava avaldanud vähesel määral ka proosapalu, sh. lapsepõlve miljööd kujutava "Väikesed pildid Eestist" (1911), koostanud aforismikogu "Peotäis tõtt" (1900). Tõlkijana on Anna Haava vahendanud rohkesti klassikateoseid (W. Shakespeare , J. W. Goethe, F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat. Kuigi vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga, kuulub Haava noorpõlveaegne looming eesti luule klassikasse. Anna Haava tõi eesti luulesse omanäolise romantilise armastuslüürika, seda iseloomustas tundeehtsus ja musikaalsus, rahvalaululik diskreetsus ja vahetus. Hiljem, 20. sajandi alguse loomingus jõuab Anna Haava mitmekülgsema, isegi sotsiaalse temaatika ja rahvalikult lopsaka keele juurde, kuid selleks ajaks oli muutunud juba eesti kirjanduse kontekst (Noor-Eesti). Väga paljud tema luuletused on rahvalike lauludena populaarsed tänaseni ja kuuluvad laulupidude püsirepertuaari. Anna Haava loomingus hindame esmajoones luuletaja sügavat humanismi , mis ei lubanud tal rahule jääda kodanliku ühiskonna tegelikkusega ja sundis kirjanikku selle vastu avaldama protesti, samas on Haava luules olulisel kohal romantilised tundelaulud, mille peateemaks armastus. Sellele on lähedane isiklikke saatuselööke, muserdus- ja üksindusmeeleolusid väljendav luule. Kirjanikult on ilmunud ka lapsepõlvekodu kujutav proosaraamat „Väikesed pildid Eestist“ ning ta on tegutsenud tõlkijana. Vormiliselt on tema luule lihtne, avardades eesti luule värsiehitust, võttes kasutusele vabavärsi. Tema luule on leidnud rohkesti kasutamist heliloojate poolt, kõige rohkem viise ta sõnadele on loonud Miina Härma.
Eest ära
"Eest ära, eluvanker veereb!
Eest ära - muidu alla jääd!
Või tule kaasa! tõmba! lükka! -
või juhi, kui sul võimsad käed!
Eest ära!" hüüab elu.
Eest ära! elutee pääl seista
ei tohi, ega puhata ;
see takistab, ja rutt on taga,
sest aeg ei iial seisata...
Eest ära!
Mu süda usub
Mu süda usub õnne,
suurt - meresügavat,
kus säravad muinasjutud
ja imed puhkavad.
Mu süda usub valgust,
mis tõuseb säält sügavast,
mis kutsub tuhanded õied
kõik elusse uinumast.
Mu süda usub elu,
mis selge õnnistus on,
mis maine ja okkaline,
kuid siiski taevane on.
Mu süda usub surma -
suurt, sügavat, õnnist ööd,
kuhu mahuvad ära kõik õndsus
ja valgus ja elutõed.