Rahvusvahelised doktriinid ja plaanid (0)

Rahvusvahelised doktriinid ja plaanid (1945-1995) 
Trumani doktriin ehk pidurdamisdoktriin
1945. a. kevadel esitas NSV Liit territoriaalseid nõudmisi Türgile, vaatamata sellele, et see riik oli II maailmasõjas jäänud erapooletuks. Kreekas, kus oli ennistatud sõjaeelne valitsus, algatasid sealsed kommunistid 1946. a. lõpul valitsusevastast kodusõda. Sealjuures said nad relva ja rahaabi NSV Liidult. Türgipoolsed territoriaalsed loovutused ning Kreeka muutumine kommunistlikuks oleks tähendanud NSV Liidu sõjalist kohalolekut Vahemerel. See aga oleks olnud lääneriikidele pidev ähvardus (kujutage ette Euroopa kaarti ) ning oleks sisuliselt tähendanud, et Euroopa oleks langenud NSV Liidu mõju alla.
Seoses Kreekat ja Türgit, laiemas plaanis aga kogu Euroopat ähvardava Nõukogude ekspansiooniga, tegi USA president Harry Truman 1947. a. märtsis Kongressile ettepaneku osutada neile riikidele majanduslikku ja sõjalist abi. Sel puhul tehtud avalduses rõhutas Truman, et kui maailmas rikutakse sõjalisel teel status quo’d, siis ei saa Ühendriigid sellega leppida. Truman lubas, et edaspidi antakse analoogilist abi kõikidele vabadele rahvastele ja riikidele, keda ähvardab samalaadne oht.
Üheks Trumani doktriini rakenduseks oli Marshalli plaan, millega USA andis laiaulatuslikku abi II maailmasõjas kannatanud Euroopa riikidele.
Trumani doktriiniga loobusid Ühendriigid isolatsionistlikust välispoliitikast, mis eitas liite teiste, eriti Euroopa riikidega. USA uue välispoliitika ühe tähtsama põhimõtte sõnastas George Kennan, USA diplomaat ja sovetoloog: “Ühendriikide igasuguse Nõukogude-poliitika osaks peab olema venelaste ekspansionistlike tendentside kestev ja kannatlik, kuid kindel ja valvas pidurdamine.”
Selleks, et pidurdada NSV Liitu, hakkas USA looma liite teiste maailma riikidega. Neist esimene sõlmiti septembris 1947. a. Rio de Janeiros (Brasiilia) Ladina-Ameerika riikidega. Nn Rio de Janeiro paktiga kohustuti ühiselt võitlema agressiooniga.
1948. a. suvel, Berliini blokaadi ajal võttis USA kongress vastu resolutsiooni, mis lubas ja soovitas presidendil astuda liitudesse Euroopa riikidega. 1949. a. aprillis loodigi NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon .
Marshalli plaan
Marshalli plaan ehk Euroopa Taastamise Programm (European Recovery Program ) oli Trumani doktriini esimesi praktilisi rakendusi. Sõjas purustatud Euroopa oli aldis kommunistlikele ideedele. Selleks, et kommunistide mõju vähendada oli tarvis kiiresti parandada rahva elatustaset (reeglina pole kommunism populaarne kõrge elatustasemega riikides). Pealegi vajas USA elujõulisi kaubandus- ja majanduspartnereid, kes suudaksid tarbida USA-s valmistatud toodangut. Programm koostati USA too-nase riigisekretäri George Catlett Marshalli algatusel ning kujutas endast ulatuslikku majandusabi-programmi.
Ajavahemikus 1948-1952 andis USA 17 Marshalli plaani vastu võtnud riigile 17 miljardit $ eest majanduslikku ja tehnilist abi. Marshalli plaanist keeldusid NSV Liit ja tema mõjualused Ida-Euroopa riigid ning Soome. Marshalli plaani tulemusena kasvas nende riikide rahvuslik koguprodukt (RKP) nelja aastaga 25%, sealhulgas tööstustoodang 35% ja põllumajandustoodang 10%.
Eisenhoweri doktriin ehk tagasitõrjumisdoktriin (roll back )
Dwight Eisenhower, leidis, et pidurdamisdoktriin on liiga passiivne ja deklareeris, et Ühendriikide südametunnistus ei rahune seni, kuni Ida-Euroopa rahvad - ka eestlased, lätlased ja leedulased - “kes meie verd ja kel meie elulaad, ei pöördu tagasi vabade rahvaste perre ”. Kui pidurdamisdoktriin nägi ette kommunismist ohustatud maadele majandusliku ja sõjalise abi andmist, siis tagasitõrjumisdoktriin nägi vajadusel ette ka relvajõu kasutamise. USA riigisekretär John Foster Dullese väitel olevat USA vajadusel valmis kasutama ka tuumarelva ning andma tuumalöögi NSV Liidule endale. Selleks, et see oleks võimalik laiendati Eisenhoweri valitsusajal tunduvalt strateegilist lennuväge.
Hallsteini doktriin
Saksamaa LV ei tunnustanud Saksa DV-d, käsitledes end saksa rahva ainuesindajana. 1955. a., kohe pärast täieliku iseseisvuse saavutamist deklareeris Bonn, et kui mõni riik peaks SDV-d tunnustama ja sellega diplomaatilise vahekorra rajama, siis võtab SLV seda kui vaenulikku akti ja katkestab kõnealuse riigiga suhted. Hallsteini doktriiniks nimetatakse seda SLV tollase riigisekretäri W. Hallsteini järgi. Hallsteini doktriinist oli ainult üks erand - NSV Liit. Hallsteini doktriinist loobuti 1960. aastate lõpul.
Doominoteooria
USA välispoliitiline doktriin, mis tulenes vajadusest peatada kommunismi edasitung Indo-Hiinas. Kommunistide kätte olid juba langenud Põhja-Korea ja Hiina. USA-s kardeti, et Vietnami, Laose ja Kambodža langemisel kukuksid nagu püstipandud doominokivid kommunistide kätte ka ülejäänud Ida- Aasia maad: Tai, Birma , Malaisia, Filipiinid . Sellise efekti vältimiseks ning kommunistliku ekspansiooni tõkestamiseks pidaski USA Vietnami sõda.
Brežnevi doktriin
Saates 1968. a. Varssavi Lepingu Organisatsiooni (VLO) vägesid Tšehhoslovakkiasse, et seal maha suruda “ Praha kevadet ” ja kõrvaldada võimult reformimeelseid kommuniste, deklareeris L. I. Brežnev, et NSV Liidul olevat sotsialismi kaitsmise nimel internatsionaalne õigus ja kohustus ka edaspidi niiviisi toimida. Brežnevi doktriin eitas sisuliselt sotsialismimaade suveräänsust.
Paindliku reageerimise doktriin
Kui tagasitõrjumisdoktriini esitanud vabariiklased rääkisid oma otsustavusest anda vajadusel NSV Liidule otsustav vastulöök (see tähendanuks sisuliselt tuumasõda), siis demokraadid John Fitzgerald Kennedy ja Lyndon B. Johnson rääkisid lokaalsetest sõdadest. Asi oli selles, et neil aastail olid kommunistid saavutanud üha suuremat edu partisanisõdade abil. Nende tõkestamine tuumarelvaga oleks olnud liiga ohvriterohke ja ohtlik - raketitehnika arengu tõttu olid ka Ühendriigid ise haavatavaks muutunud. Seetõttu leidis Washington, et Ühendriigid peavad olema võimelised pidama ise ja aitama oma liitlastel pidada lokaalseid, piltlikult öeldes üht väikest ja kaht keskmist sõda (2 ½ sõda) kommunistide ja nende mõttekaaslaste vastu, kes partisanisõja teel ühes või teises riigis võimu püüavad haarata.
Nixoni doktriin
Richard Nixon oli arvamusel, et USA võimsus maailmas on nii nõrgenenud, et USA ei saa enam võtta endale vastutust teiste rahvaste tuleviku eest ega lahendada nende probleeme. Ta pidas USA uue poliitika aluseks jõudude tasakaalu poliitika ja kahepoolsete heanaaberlike suhete sisseseadmise nii NSV Liidu kui ka Hiina RV-ga.
"Uut moodi mõtlemine"
"Uut moodi mõtlemine" tähendas NSV Liidu tõsist pööret suhetes lääneriikidega. M. S. Gorbatshovi juhitud NSV Liit loobus senisest lääneriikide suhtes aetavast vastasseisupoliitikast. Uus poliitline suund rõhutas rahuliku kooseksisteerimise universaalsust rahvusvahelistes suhetes, loobuti klassivõitluse ja maailmarevolutsiooni ideedest, leiti, et Läänt ja Ida ei saa vastandada, sest maailm on vastastiku seotud ning sõltuv kindel tervik. Uut moodi mõtlemine väljendus USA ja NSV Liidu suhete paranemises, reaalse desarmeerimisprotsessi algatamises ning piirkondlike konfliktide reguleerimise alustamises.