Molotovi-Ribbentropi pakt (2)

Sisukord
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Poola ja Saksamaa suhted 1939. Aastal 4
Poola ja Saksamaa suhted 1939. Aastal 5
Poola ja Saksamaa suhted 1939. Aastal 6
Poola ja Saksamaa suhted 1939. Aastal 7
Nõukogude Liidu eesmärgid lepingu sõlmimisel 8
Lepingu allakirjutamine Moskvas 9
Salajane lisaprotokoll 10
Lepingu tagajärjed 11
Sissejuhatus
Mittekallaletungileping Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel (vene Договор о ненападении между Германией и Советским Союзом) ehk Molotovi-Ribbentropi pakt oli mittekallaletungileping Saksamaa (Kolmanda Riigi) ja NSVL vahel, millele kirjutasid Moskvas 23. augustil 1939 alla NSVL välisminister Vjatšeslav Molotov ja Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop.
1939. aasta augusti teisel poolel saadeti Nõukogude juhtkonna poolt Saksamaa suursaadiku von Schulenbergi kaudu Saksamaa juhtkonnale ettepanek sõlmida vastastikuse mittekallaletungileping koos selle nõukogudepoolse projektiga. Samal ajal toimusid Moskvas ka Inglismaa, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu vahelised läbirääkimised Euroopa julgeoleku teemal. 20. augustil saabus Berliinist vastus, et Saksamaa on põhimõtteliselt nõus lepingu põhiosaga. Suursaadik von Schulenberg palus V. Molotovilt vastuvõttu ning ta võeti vastu 21. augustil kell 15.00. Peale seda saadeti Saksamaa suursaatkonnast teele kiirtelegramm, kutsega 23. augustil Saksamaa esindajal Moskvasse sõita, kuna Stalin oli selle kuupäevaga nõus. Nõukogude pool katkestas läbirääkimised Inglismaa ja Prantsusmaaga 21. augustil 1939.1
Enim tähelepanu on pälvinud selle lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollid. Esimene salaprotokoll allkirjastati lepingu sõlmimise ajal, mis rahvusvahelist õigust eirates jaotas Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks. Teise salaprotokolliga muudeti Poola ja Baltikumi esialgset jagamist. Kolmanda salaprotokolliga loobus Saksamaa talle Nõukogude Liidu poolt esialgu antud õigusest osale Leedu territooriumist, mille eest Nõukogude Liit kohustus tasuma . Kahepoolne mitte- kallaletungi -leping kehtis kuni Operatsioon Barbarossani 22. juunil 1941, mil Saksamaa ründas NSVLi.
Leping on tuntud erinevates maades ka järgmiste nimede all: Molotov-Ribbentrop pact , German - Soviet Treaty of Nonaggression, Ribbentrop-Molotov Pact, Hitler -Stalin Pact, Stalin-Hitler Pact, Soviet-Nazi Pact, German-Soviet Pact jne.2
Poola ja Saksamaa suhted 1939. aastal
Poliitiliseks pöördepunktiks Poola-Saksamaa suhetes sai 26. jaanuaril 1939. aastal toimunud Saksamaa välisministri Ribbentropi visiit Varssavisse.  Selle visiidi ettevalmistamiseks käis Poola välisminister Jozef Beck kahel korral Berliinis ja Poola saadik Jozef Lipski kohtus mitu korda välisministri Ribbentropiga. 5. jaanuaril Becki ja Hitleri vahel toimunud läbirääkimiste järel tegi Poola välisminister Poola valitsusele teatavaks järgmised Hitleri seisukohad:
„Hitleri arvates peaks Saksamaa ja Poola huvide ühtsus Venemaa suhtes olema täielik. Saksamaale on Venemaa kogu aeg hädaohtlik, olgu see tsaari- või bolševistlik Venemaa. Veelgi ohtlikum on aga bolševistlik Venemaa. Neil põhjustel on Poola ja Saksamaa koostöö lihtsalt hädavajalik. Saksa riigikantsler avaldas arvamust, et iga  Poola Venemaa vastu suunatud diviis asendab ühte Saksa diviisi. Hitler kinnitas, et ta on Ukrainast huvitatud vaid majanduslikult, mitte poliitiliselt.”
Samal ajal tegutses Saksamaal Saksa-Poola Ühing, mille juhatuse liikmed, eesotsas Peter von Kleistiga, olid tihedais sidemeis Poola avalikkuse esindajatega. Ja nagu neist kontaktidest selgus, suhtus poola avalikkus Hitleri avaldusse üsna jahedalt. Poola oli hakanud taganema marssal Pilsudski poliitikast ja kodanlikes ringkondades oli üha enam hakanud oma sovinistliku hoiakuga poolehoidu omama Poola Rahvuslik koondis „Ozon” eesotsas marssal Smigly-Rydziga. Kuid ka need poliitikud , kes polnud selle liikumisega kaasa läinud, avaldasid kahtlust Saksa-Poola suhete paranemise suhtes. Poolakad olid seisukohal, et ka kõige suuremad kompensatsioonid Idas  ei uinuta poolakate valvsust nende kõige õrnemate närvipunktide suhtes, milleks olid Danzigi sadamalinn  (Gdansk). Saksa-Poola ühingu juhtkonnas oldi arvamusel, et poolakate kergesti  erutuv rahvuslik hoiak teeb pisimagi piiriküsimuse lahendamise Saksamaa ja Poola vahel ülimalt raskeks, kui mitte võimatuks.
Kõik Ribbentropi katsed, saada Poola välisministri Jozef Beckilt selget vastust Poola-Saksamaa ühistegevuse kohta N. Liidu vastu, pareeriti Poola diplomaadi poolt osavalt. Samal ajal tabas Ribbentroppi läbirääkimiste ajal Poola poliitikutega uus ootamatu hoop.
Ajal, mil Ribbentrop valmistus kohtuma Poola presidendiga, avaldasid inglise ajaleht „ Daily Mail” ja mõned prantsuse ajalehed sensatsioonilise teate: suur sakslaste majandusdelegatsioon, mille koosseisu kuuluvat kolmkümmend Saksa äri- ja majandusmeest, olevat eesotsas Saksa välisameti direktori- salanõunik Schnurre juhtimisel teel Moskvasse, et seal laiaulatuslikku Saksa-Vene majandusliku koostöö programmi arutada.
Tegelikult  oli Saksa välisameti direktor Schnurre asunud küll teele Moskvasse, kuid selleks, et pidada seal läbirääkimisi jooksvates kaubandusküsimustes. Pealegi sõitis ta sinna üksinda. Ribbentrop oli sellest lääne meedia teatest äärmiselt  ärritatud ja teatas:
„Samal hetkel, kui mina Führeri ülesandel Saksamaa ja Poola vahel Venemaa vastu sihitud koostöö küsimustes läbirääkimisi pean, tungitakse mulle säärase skandaalse ja eksiteele viiva teatega selja tagant kallale. Schnurre peab viivitamatult Berliini tagasi pöörduma.”
Ribbentropi delegatsiooni kuulunud Dr Peter Kleisti vastuväitele, et õnnetus on tegelikult juba sündinud ja Schnurre tagasikutsumine ei kahjusta mitte ainult Saksa-Vene kaubavahetust, vaid põhjustab umbusku ka poolakate hulgas, ei muutnud Ribbentropi otsust. Schnurre pöördus poolelt teelt Berliini tagasi.
Ka Moskva pahameel oli suur. Berliini Vene saatkonna nõunik Astahhov teatas, et Schnurre sakslaste suur majandusdelegatsioon olevat ainult selleks välja mõeldud, et  N. Liitu kogu maailma silmis jämedalt kohelda. Nii ei õnnestunud Ribbentropil läbirääkimisi Poola presidendi ja marssal Smigly-Rudziga lõpule viia. Poolakad hoidusid Venemaa teemast nii osavasti kõrvale, et  Saksa välisminister ei jõudnud läbirääkimistel oma visiidi peateema juurde. Saksa delegatsiooni liikme Dr Kleisti  neljasilma vestlusel Poola välisministeeriumi kabinetišefi krahv Lubienskiga ütles viimane:
„Poola tunneb end tõelise Euroopa kultuurirahvana, kellel on tugevad sidemed Prantsuse-  ja Inglismaaga, kuid kes otsib ka samasugust mõistlikku kokkulepet oma Saksamaast naabriga. Mõlema rahva vahel peaks valitsema kestev, vastastikune arusaamine, ilma, et Poola tarvitseks Vene-vastasesse avantüüri laskuda. Poola ei saa oma piiride tõttu ühineda Nõukogude vastase blokiga. See on Poola valitsuse hoiak, mille Poola välisminister Beck oma läbirääkimistel Saksa välisministriga on täpselt formuleerinud.”
Marssal Smigly-Rudzi poliitilise hoiaku kohta ütles krahv Lubienski, et marssal on N. Liidu kindel ja avalik vaenlane , kuid samal ajal on tal ka samasugused Saksa vastased kompleksid. Olles kahe vaenulise riigi naaber, loodab marssal oma lääne sõpradele. See eraviisiline kõnelus vastas Poola ametlikule arvamusele, mille Poola välisministri abi krahv Szembek oma memorandumis sõnastas järgmiselt:
„ Ribbentropi läbirääkimiste ajal Poola presidendiga juhtis härra Beck tähelepanu sellele, et Saksa välisministriga peetud läbirääkimiste positiivseks tulemuseks oli see, et Ribbentrop mõistis meie hoiakut Venemaa suhtes, ja samuti ka seda, et Poolal on võimatu liituda antikominterni paktiga .”
Saksamaa katse tõmmata Poolat kaasa oma võimukombinatsiooni ja lahendada Poola-Nõukogude vastase aktsiooniga Danzigi ja Poola koridori probleem olid karile jooksnud. Kuid Berliin ei jätnud veel lootust. 1939. aasta märtsis tegi ta veel ühe katse. Peale Tšehhoslovakkia annekteerimist õnnestus Berliinil Poolat sellest röövsaagist osa võtma meelitada. Juba 1. oktoobril 1938 oli Poola esitanud Tšehhoslovakkiale ultimaatumi Osla piirkonnast loobumiseks ja okupeerinud selle maa-ala, mis tõi kaasa suhete halvenemise Inglismaa, Prantsusmaa ja ka N. Liiduga.
Poola lõunapiiril asunud Galiitsias, mille Poola oli võitnud interventsioonisõjas N. Liidu vastu, elas seitse miljonit ukrainlast. See rahutu Karpato - Ukraina rahvusvähemus, keda Poola valitsus alaliste sõjaliste „rahustusaktsioonidega” püüdis vaos hoida, ootas igatsusega iseseisva väikeriigina Ukrainaga liitumist. Nüüd mängis see küsitav pisiriik Saksa ja Poola vahelistel läbirääkimistel tähelepanuväärset osa. Seoses Tšehhoslovakkia okupeerimisega jäi Karpato-Ukraina Ungarile. Poola sai soovitud piiri Ungariga ja vabanes Karpaatides Ukraina survest .
Poola võttis küll need kingitused vastu, kuid ei näidanud Saksamaale oodatud tänulikkust ja oli endiselt reserveeritud. Läbirääkimistel Poola välisministri Jozef Beckiga sõnastas Hitler Danzigi ja Poola koridori  küsimuse järgmiselt:
„Danzigi tagastamise korral Saksamaale on Poolale tasuks majanduslike huvide kindlustamine selles piirkonnas, mis tuleb läbi viia suurejooneliselt. Saksamaa saab ühenduse oma Ida-Preisi provintsiga eksterritoriaalse  auto- ja raudtee kaudu. Vastutasuna selle eest saab olema Saksamaa-poolne koridori garanteerimine, samuti kogu maaomandi Poolale kuuluvaks tunnistamine. See tähendab lõplikku ja kestvat vastastikust piiride garanteerimist.”
Saksamaa seisukohalt võttes polnud need ettepanekud ebaõiglased. Ka ei kostnud maailma avalikkuses ühtegi Saksamaa ettepanekuid kritiseerivat häält. Kuid Saksamaa ettepanekud olid tehtud Poola sisemist psühholoogilist situatsiooni arvestamata. Nii ei viinud Hitleri poolt astutud sammud läbirääkimisteni vaid Saksamaa ja Poola vahekorra äärmise teravnemiseni. Samal ajal kui Poola diplomaatia hoiak oli põiklev, vastas poola ajakirjandus Saksamaa pakkumistele terava kallaletungiga.
25. märtsil alustas Poola sõjalisi ettevalmistusi. Välisminister Beck sõitis Londonisse, kus sõlmiti Suur- Britannia – Poola liiduleping. Poola aladel elanud sakslaste suhtes aga hakati rakendama kitsendavaid tingimusi. Suleti kõik sakslaste kultuuriorganisatsioonid ja ühingud, mis võeti poolakate poolt üle. Viiesajast saksa koolist suleti üle kolmesaja.
Hitler pidi tunnistama, et tema katse võita Poolat Saksamaa liitlaseks koos Danzigi ja Poola koridori probleemi lahendamisega oli lõplikult läbi kukkunud. Tema vastus antud küsimuses järgnes 28. aprillil 1939 Riigipäeval peetud kõnes, kus ta ütles:
„Ma loen minu ja marssal Pilsudski vahel sõlmitud lepingu Poola poolt ühekülgselt rikutuks ja seega mitte enam kehtivaks.”
Rahvusvaheline olukord oli muutunud äärmiselt teravaks. Kogu mäng oli segane. Hitler kõhkles, kui talle ootamatult pakuti šanssi. 3
Nõukogude Liidu eesmärgid lepingu sõlmimisel
Leping sõlmiti Nõukogude Liidu diktaatorist liidri Jossif Stalini algatusel , kelle eesmärk oli lääneriigid omavahel sõdima ärgitada ning siis sõjas nõrgestatud Euroopat natsionaalsotsialismist vabastamise loosungi all hiljem ise rünnata. See oleks tal võimaldanud vastavalt maailmarevolutsiooni ideedele allutada kogu Euroopa.
Teiseks lepingu põhisuunaks oli kaotada puhverriikite tsoon Saksamaa ja Nõukogude Liidu piiride vahel. Selleks, et oleks võimalik rünnata Saksamaad, kui see on hõivatud Lääne-Euroopas ja keerab Nõukogude liidule selja. Samad huvid, kuid vastupidises suunas ja kaugemas perspektiivis olid ka Saksamaal. 4
Ehkki leping sõlmiti Stalini algatusel, ei kavatsenud Stalin lepinguga võetud mittekallaletungi kohustusi Saksamaa ees täita, mida näitab ka tema põhimõtteline seisukoht. Stalin ütles: "Sõda võib peapeale pöörata igasugused lepped." [3]. Kuid veelgi paremini näitavad Punaarmee ja Stalini seisukohti kõrgemate ohvitseride väljaütlemised. Kindralleitnant S. Krivošein, kes oli Punaarmee 25. soomuskorpuse komandör ja juhatas koos kindral H. Guderianiga nõukogude-saksa ühisparaadi Brestis Poola jagamise puhul, ütleb: "...Me sõlmisime sakslastega lepingu, kuid see ei tähenda meile midagi... Nüüd on parim aeg maailma probleemide lõplikuks ja konstruktiivseks lahendamiseks..." 5
Lepingu allakirjutamine Moskvas
Läänevõimudega toimunud läbirääkimised Moskvas edenesid visalt. Winston Churchill kirjutab oma memuaarides nende läbirääkimiste kohta:
„Läbirääkimised keerlevad kogu aja Poola ja Balti riikide vastumeelsuse ümber, kes ei taha endid N. Liidu poolt Saksamaa käest ära päästa lasta ja konverents nurjub Poola ja Rumeenia keeldumise tõttu – läbi lasta punaarmee.”
Nüüd algasid lakkamatud läbirääkimised Berliini ja Moskva vahel ja 22.  augusti õhtul alustas Ribbentrop teekonda Moskvasse. Nagu Tema hilisemast avaldusest selgus, kulgesid läbirääkimised Kremlis sujuvalt . Ribbentrop väitis, et ta polevat varem istunud sellise läbirääkimiste partneri vastas nagu Stalin, kes just nagu  raamatust lugedes selgelt ja lihtsalt oma seisukohti esitas. Poola suhtes olevat kiiresti kokku lepitud. Raskem olevat olnud piiri tõmbamine Balti riikide piirkonnas, mis Inglise- ja Prantsusmaa poolt olevat lõplikult müüdud N. Liidule. Saksamaa olevat oma huvipiirkonna Düüna jõega ära märkinud, Stalin soovinud aga teiselpool Düünat asuvaid Läti Kuramaa sadamaid .
Kuna otsuse pidi langetama Hitler, läks sama päeva õhtul Moskvast teele järgmises sisuga šifreeritud telegramm:
„Palun kohe Führerile teatada , et lõppes esimene kolmetunnine läbirääkimine Stalini ja Molotoviga. Läbirääkimistel, mis meile kujunesid muide täiesti positiivseks. Et lõpptulemuse määravaks punktiks on – kas loovutame Liibavi ja Vindavi sadamad Vene huvipiirkonda, oleksin tänulik Führeri nõusoleku teate saamise eest veel enne kella kaheksat saksa aja  järgi. Mõlemapoolsete huvipiirkondade kindlaks määramiseks kogu Ida-alal on ette nähtud lisaprotokolli allakirjutamine, milleks ma andsin oma nõusoleku. Ribbentrop.” Veel enne kahe tunni möödumist  tuli Hitleri vastus: „Jah.”
Tee salapaktile oli lahti, mis ka kohe Molotovi ja Ribbentropi poolt alla kirjutati 23.augusti 1939.a.  Vastsündinud pakti terviseks klaase kokku lüües kaldus jutt piinlikule antikominterni paktile , mille kohta Ribbentrop teatas, et see pakt ei olevat põhimõtteliselt sõlmitud mitte N. Liidu, vaid läänedemokraatiate vastu.
Järgmisel päeval kirendas „Pravda” ja teiste N. Liidu ajalehtede esiküljed rasvaste löökpealkirjade ja fotodega Saksamaaga sõlmitud mittekallaletungi paktist. Veel päev varem olid needsamad ajalehed valimata sõnadega sarjanud Saksamaa välispoliitikat…
Molotov-Ribbentropi paktiga süüdati Teise Maailmasõja süütenöör.6
Salajane lisaprotokoll
Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahelise mittekallaletungilepingu allakirjutamise puhul arutasid mõlemad poole allakirjutanud täievolilised esindajad rangelt konfidentsiaalsetel kõnelustel mõlema poole huvisfääride piiritlemist Ida-Euroopas.
Need läbirääkimised viisid järgneva tulemuseni:
1. Territoriaal-poliitilise ümberkorralduse puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride piiri. Sellega seoses tunnustavad mõlemad pooled Leedu huvisid Vilniuse piirkonnas.
2. Territoriall-poliitilise ümberkorralduse puhul Poola riigile kuuluvatel aladel piiritletakse Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride ligikaudne piir jõgede Narew, Wisla ja San joonel .
Küsimust, kas mõlema poole huvidele vastab sõltumatu Poola riigi säilitamine ja millised peaksid olema selle riigi piirid, saab lõplikult selgitada ainult edasise poliitilise arengu käigus.
Igal juhul lahendavad mõlemad valitsused selle küsimuse sõbraliku kokkuleppe teel.
3. Kagu Euroopa osas rõhutab Nõukogude pool on huve Bessaraabias. Saksa pool deklareerib poliitilise huvi täielikku puudumist selles piirkonnas.
4. Mõlemad pooled peavad käesolevat protokolli rangelt saladuses.
Moskvas, 23. septembril 1939
Saksa Valitsuse nimel:         NSVL Valitsuse volitusel:
J. Ribbentrop                       W. Molotov 7
Lepingu tagajärjed
Vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salajases lisaprotokollis kokkulepitule algas 1. septembril 1939 Teine maailmasõda, kuigi sellel ajal seda veel mujal kui Moskvas nii ei nimetatud. Läänemaailm nimetas seda Saksamaa–Poola sõjaks.
Samal päeval (1. septembril) pidi vastavalt lepingule ründama Poolat ka Nõukogude Liit, kuid Stalin teatas, et tema väed ei ole rünnakuks valmis. Kuna Nõukogude Liit ei rünnanud Poolat 1. septembril nagu vastavalt lepingule pidi, sai Saksamaast Teise maailmasõja vallapäästja ülejäänud maailma rahvaste silmis, mis oligi Moskva poliitika eesmärk. 3. septembril 1939 kuulutavad Saksamaale sõja Suurbritannia ja Prantsusmaa. Kuid millegipärast ei tee seda Nõukogude Liidu suhtes peale selle rünnakut Poolale 17. septembril 1939. a. Poola jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel vastavalt paktile.
28. septembril sõlmiti NSV Liidu ja Eesti Vabariigi vahel vastastikuse abistamise pakt, millega toodi Lääne-Eestisse 25 tuhat punaväelast. Samasugune pakt sõlmiti NSV Liidu ja Läti vahel 5. oktoobril ning NSV Liidu ja Leedu vahel 10. oktoobril.
30. novembril tungis NSV Liit Soomesse. Algas Soome Talvesõda; NSV Liit heideti Rahvasteliidust välja. Tänu Soome vägede visale vastupanule ei õnnestunud NSV Liidul Soomet vallutada.
15. juunil 1940 okupeeris NSV Liidu Punaarmee Leedu, 17. juunil ka Eesti ja Läti. 17. juunil toimus sotsialistlik riigipööre Leedus, 21. juunil Eestis ja Lätis.
28. juunil okupeeris Punaarmee Bessaraabia ja Põhja- Bukoviina . Need alad liideti NSV Liiduga.
3. augustil liideti NSV Liiduga Leedu, 5. augustil Läti ja 6. augustil Eesti. 8
1 http://www.kool.ee/?5934 (Loetud: 03.06.2010)
2 http://et.wikipedia.org/wiki/Molotovi-Ribbentropi_pakt (Loetud:03.06.2010)
3 http://www.hot.ee/vvlfoorum/MRP.ht m (Loetud:03.06.2010)
4 Viktor Suvorov "Jäälõhkuja" Olion, Tallinn 2000 (Loetud: 03.06.2010)
5 http://et.wikipedia.org/wiki/Molotovi-Ribbentropi_pakt (Loetud: 03.06.2010)
6 http://www.hot.ee/vvlfoorum/MRP.ht m (Loetud: 03.06.2010)
7 http://www.kool.ee/?5934 (Loetud: 03.06.2010)
8 http://et.wikipedia.org/wiki/Molotovi-Ribbentropi_pakt (Loetud: 03.06.2010)