Kokkuvõte erinevatest sündmustest 1930-1960 (0)

MÜNCHENI KONVERENTS (29. sept 1938) Suurbritannia , Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia nõudsid, et Tšehhoslovakkia loovutaks Saksamaale sudeedisakslastega asustatud alad. Nii lootsid Liitlased ära hoida sõja puhkemise.
MOLOTOVI-RIBBENTROPI PAKT (23.aug 1939) oli mittekallaletungileping Saksamaa (Kolmanda Riigi ja NSVL vahel, millele kirjutasid Moskvas 23. augustil 1939 alla NSVL välisminister Vjatšeslav Molotov ja Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop.
Enim tähelepanu on pälvinud selle lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollid. Esimene salaprotokoll allkirjastati lepingu sõlmimise ajal, mis rahvusvahelist õigust eirates jaotas Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks; teise salaprotokolliga muudeti Poola ja Baltikumi esialgset jagamist.
Kolmanda salaprotokolliga loobus Saksamaa talle Nõukogude Liidu poolt esialgu antud õigusest osale Leedu territooriumist, mille eest Nõukogude Liit kohustus tasuma.
Kahepoolne mitte- kallaletungi -leping kehtis kuni Operatsioon Barbarossani 22. juunil 1941, mil Saksamaa ründas NSVLi.
ATLANDI HARTA (14. aug 1941) aastal sõjalaeva pardal Newfoundlandi lähedal Atlandi ookeanil USA presidendi Franklin D. Roosevelti ja Suurbritannia peaministri Winston Churchilli vahel sõlmitud kokkulepe, milles sõnastati sõja eesmärgid ja sõjajärgse maailmakorralduse põhimõtted.
Atlandi hartas lubati mitte taotleda uusi territooriume ega nõustuda territooriumide muutmisega ning austada rahvaste õigust valida endale ise valitsemisvorm .
Tegelikult oli Atlandi harta puhul tegemist pettusega. Ameerika Entsüklopeedia viimases väljaandes on Atlandi harta kohta selgelt välja öeldud: "Ehkki ta polnud ametlik dokument, oli ta Teise maailmasõja ajal tegusaks propagandarelvaks teljeriikide vastu."[1]
Seetõttu õnnestuski NSV Liidul mõne aja pärast lääneliitlastelt välja pressida, et seda põhimõtet ei laiendataks MRP tulemusel NSV Liiduga liidetud aladele . Balti riikidele tähendas see sõja lõppedes taas Moskva võimu alla minemist.
POTSDAMI KONVERENTS (16.jul- 2.aug 1945) Cecilienhofis, Potsdamis. Konverentsil arutasid Teise maailmasõja kolm võitjariiki -- Ameerika Ühendriigid (mida esindas president Harry Truman ), Nõukogude Liit (Kommunistliku Partei peasekretär Jossif Stalin ) ja Suurbritannia ( peaminister Winston Churchill ning hiljem värske peaminister Clement Attlee), Saksamaa sõjajärgse korraldamise küsimusi, määrasid kindlaks poliitilised ja majanduslikud põhimõtted Saksamaa sõjaaegsete liitlaste kontrollimiseks, saavutasid kokkuleppe anda sõjaroimarid rahvusvahelise kohtu alla ning esitasid Jaapanile ultimaatiumi tingimusteta kapituleerumise nõudega.
KÜLM SÕDA (inglise Cold War, vene Холодная война) Laiemas tähenduses peetakse külmaks sõjaks mistahes poliitilist sõda.[ viide ?] Kitsamas tähenduses mõistetakse Külma sõja all konkreetset ajaloolist sündmust, milleks oli Ida—Lääne poliitiline, ideoloogiline ja majanduslik konflikt Teise maailmasõja järgsel rahuperioodil.
TRUMANI DOKTRIIN oli USA välispoliitiline doktriin, mis lubas Kreeka ja Türgi valitsustele sõjaväelist ja majandusabi, vältimaks nende riikide langemist Nõukogude Liidu mõjusfääri. Doktriini tegi avalikuks president Harry S. Truman 12. märtsil 1947 ettekandega Kongressile. Doktriin viis USA välispoliitika détente'ilt lähemale George F. Kennani sõnastatud ohjeldamispoliitikale. Paljude ajaloolaste arvates märgib Trumani doktriini väljakuulutamine külma sõja algust.
Teisele maailmasõjale järgneval ajal võistlesid USA ja Nõukogude Liit jõutasakaalu pärast. Suurbritannia teatas, et ei saa pärast 1947. aasta 31. märtsi enam lubada Kreeka ja Türgi toetamist. Pärast Trumani kõnet Kongressile eraldas viimane kiiresti abiks 400 miljonit dollarit.
MARSHALLI PLAAN (ametlikult Euroopa Taastamise Programm, inglise keeles European Recovery Program ) oli Ameerika Ühendriikide 1947. aastal algatatud abiprogramm sõjas laastatud Euroopa riikide aitamiseks ja kommunismi pealetungi ennetamiseks. Algatus nimetati USA tollase riigisekretäri George Marshalli järgi. Programm kestis neli aastat ning selle aja jooksul anti majanduslikku ja tehnilist abi kokku umbes 13 miljardi USA dollari väärtuses.
Programmiga liitusid Austria, Belgia, Holland , Iirimaa, Island , Itaalia, Kreeka, Luksemburg, Norra, Portugal , Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa LV, Suurbritannia, Šveits, Taani ja Türgi. Abi pakuti ka Nõukogude Liidule ja teistele Ida-Euroopa maadele, kuid Moskva keeldus, keelates osalemise ka Tšehhoslovakkial ja Poolal, kes olid selleks soovi avaldanud. Keeldus ka Soome, kes eelistas Nõukogude Liiduga häid suhteid hoida.
1948. aastal asutati Pariisis plaani elluviimiseks Euroopa Majanduskoostöö Organisatsioon ( OPEC ).
Osalevate riikide tööstustoodang suurenes nelja aastaga 35% võrra ning ka põllumajandustoodang ületas sõjaeelse taseme. Lisaks aitas programm kaasa poliitilise olukorra stabiliseerumisele ning sundis Euroopat hakkama mõtlema integratsioonile. See inspireeris Euroopa riike ka ise hiljem arenguriikidele abi andma. Samal ajal tagas USA ise oma toodetele laialdase ekspordituru.
BERLIINI BLOKAAD (24. juuni 1948 – 11. mai 1949) oli üks esimesi suuremaid rahvusvahelisi kriise külma sõja ajal. Blokaad toimus Berliini linnas Saksamaal. Peale Teist maailmasõda oli Saksamaal erinevate riikide okupatsioon.
Berliini blokaadi ajendiks oli Saksamaa kolmes läänepoolses USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia tsoonides läbi viidud rahareform . Seal kasutusele võetud vääring kehtestati ka lääneliitlaste kontrolli all olevas Lääne-Berliinis. See allutas pool linna majanduslikult Saksamaa lääneosale ja NSVL ei saanud seda linnaosa siduda majanduslikult enda piirkonnaga. Vastuseks sulges NSVL kõik Lääne-Berliini Saksamaa läänetsoonidega ühendavad maismaa- ja raudteed ja Berliini lääneosa sai välismaailmaga ühendust pidada vaid õhu teel. NSV Liidu idee oli läbi teede sulgemise varustada ise Lääne-Berliini söögi ja kütusega, et saada terve linn enda majanduslikku sõltuvusse. Blokaadi tulemusel saavutas NSV Liit olukorra, et Lääne-Berliini ei arvatud loodava Saksamaa Liitvabariigi koosseisu, vaid jäi iseseisvaks haldusüksuseks.
Blokaad tekitas Saksamaa lõpliku lõhenemise: kolmes läänetsoonis kuulutati välja Saksa LV, idatsoonides Saksa DV.
1955. aastal võeti Saksa LV NATO liikmeks. NSV Liit ja teised Ida-Euroopa riigid rajasid sellele tasakaaluks 1955 aastal oma sõjalise organisatsiooni - Varssavi Lepingu Organisatsiooni.
Külm sõda algas peale Berliini blokaadi 1948. aastal ja püsis kuni NSV Liidu lagunemiseni 1991. Kuid nimetus "külm sõda" sündis 1947, millele eelnesid Stalini kõne veebruaris 1946 ja Churchilli kõne märtsis 1946, kus räägiti vastuoludest kahe suurriigi vahel.
KOREA SÕDA (25. jun 1950- 27. juulil 1953) oli militaarse konflikti periood Põhja- ja Lõuna-Korea režiimi vahel suure sõjategevusega
25. juunil 1950 ületas 135000 Põhja-Korea väeosa 38. paralleeli (Põhja ja Lõuna vaheline piir). Põhja-Korea valitsus väitis, et Lõuna väed olid ületanud 38. paralleeli ning seega on Lõuna alustanud sõda. Põhja-Korea, saanud Nõukogude Liidult abi, relvastust ja tanke, oli oma üllatuseks rünnakus üliedukas. Umbes 2/3 Lõuna-Korea sõjaväest oli sel hetkel puhkusel, jättes riigi avatuks rünnakutele. Põhja-Korea kasutas võimalust ning ründas mitut olulist pidepunkti. Mõne päeva möödudes olid Lõuna-Korea väed vähemuses ning olid sunnitud täielikult taganema. Samal ajal, kui käis sõda maa peal, pommitasid Põhja-Korea õhuväed Kimpo lennujaama Sŏulis. Peagi, 28. juunil võtsid Põhja väed Sŏuli (pealinn) enda võimu alla. Siiski ei suutnud Põhja väed saavutada oma eesmärki: kukutada Syngman Rhee valitsust ning põrmustada Lõuna-Korea sõjavägi.
Rünnak Lõuna-Korea vastu tuli üllatusena USAle ja tema liitlastele . Kui Harry Trumanile teatati mitmeid tunde peale sissetungi algust, siis ta oli veendunud, et kolmas maailmasõda on algamas.
Teise maailmasõja demobilisatsioon põhjustas aga Koreas olevate USA ja tema liitlaste vägedel suuri probleeme varustuse saamisega . Ligi 40% sealsetest vägedest olid nõrgad ning enamus olevast varustusest kasutu. Alles olid aga jäänud suured väed Jaapanis kindral Douglas MacArthur ’i käsutuses. Truman, olles kuulnud sellest rünnakust, käskis MacArthur’il saata sõjaväelasi Lõuna-Korea sõjaväkke. Seal pidid nad tegema õhus katet , et saaks ohutult evakueerida Ameerika kodanikud Lõuna-Koreast. Harry Truman ei võtnud kuulda ka oma nõustajate soovitusi teha ühepoolne rünnak Põhja-Korea vägede vastu, vaid kasutas USA 7. laevastikku, mis pandi Taiwani kaitsma. Seeläbi katkes USA lubadus võita Chiang Kai-Shek’i väed. Hiina Rahvuslik Partei, kes oli seeläbi Taiwanis lõksus, küsis luba sõjas osalemiseks. Ameeriklased aga lükkasid nende palve tagasi, kartes, et see julgustab Kommunistliku Hiina sekkumist. Teised läänepoolsed riigid kohe nõustusid USA tegevusega ning pakkusid omapoolset toetust. Augustiks olid aga Lõuna-Korea ja USA Kaheksas Armee , kes ennist olid saabunud appi Lõuna-Koreale alistamaks kommunistide pealetungi, aetud väiksele alale Korea kõige lõunapoolsemasse poolsaare tippu, Pusani linnakese ümber. Ameerika varustuse, õhuvägede ja lisa abivägede abiga suudeti mööda Nakdongi jõge maha panna piir. Sellest kujundes välja meeleheitlik piiri hoidmise võitlus. Kuigi üha rohkem USA abivägesid saabus, oli olukord siiski enam kui kohutav . Tundus, et Põhja-Korea on peagi saavutamas kontrolli üle kogu Korea poolsaare.
SUESSI KRIIS (inglise keeles ka kui Tripartite Aggression,[4] araabia أزمة السويس - العدوان الثلاثي; prantsuse Crise du canal de Suez; heebrea מבצע קדש Kadeshi kampaania või מלחמת סיני Siinai sõda) oli sõjaväeline rünnak Egiptusele Inglismaa, Prantsusmaa ja Iisraeli poolt, mis algas 29. oktoober 1956.[5][6]
Rünnak järgnes Egiptuse otsusele 26. juulil 1956 natsionaliseerida Suessi kanal, kuna Inglismaa ja USA ei andnud laenu Niiluse jõele Assuani elektrijaama rajamiseks.[7]
Riigistamine halvendas suhteid kanali seniste omanike Suurbritannia ja Prantsusmaaga , kes planeerisid sõjalist väljaastumist ja neid toetas Iisrael.
Oktoobris 1956 tungis Iisrael Egiptusele kallale, novembris viisid oma väed kohale Suurbritannia ja Prantsusmaa. Sündmustesse sekkunud ÜRO nõudel sõlmiti vaherahu (seda nõudsid nii NSVL kui USA). Suessi kanal sai kaks aastat hiljem ametlikult Egiptuse omandiks. Suessi kriisi tulemusel nõrgenes piirkonnas Inglismaa ja Prantsusmaa positsioon, kasvas aga NSVL ja USA tähtsus, esimene hakkas toetama Araabia riike, teine Iisraeli, kui vastukaalu kommunismi levikule.
KUUBA KRIIS - Läänes nimetati “Kuuba kriis”, NSV Liidus “Kariibi kriis”
Ajalugu: 1959 tuli ülestõusu käigus Kuubal võimule Fidel Castro (kukutades USA-meelse diktaatori Batista ). Kuubal algasid reformid (natsionaliseerimine jne.), mis teravdasid Kuuba suhteid USAga. Ei meeldinud USAle ka see, et Kuuba hakkas lähenema NSV Liidule. Castro väitis ise, et ta on marksist ja et Kuubal toimub sotsialistlik revolutsioon .
Juba suvel 1962 tõi NSV Liit Kuubale maa-maa tüüpi tuumalõhkepeadega keskmaaraketid, oktoobris seadis need üles (sihtmärgiks USA). Kuubal olid ka NSV Liidu pommituslennukid. 22. oktoobril 1962 tegi USA president J. Kennedy avalduse, milles informeeris USAd ja muud maailma, et USA blokeerib Kuuba, selleks et NSV Liit ei saaks sinna lisavägesid viia. USA, aga vastuseks ka VLO sõjaväed, viidi kõrgendatud lahinguvalmidusse.
Kuuba kriisi sisu: oktoobri lõpus 1962 püsis umbes nädala USA ja NSV Liidu eriti terav vastasseis.
Valitses reaalne tuumasõja oht. See oli nende riikide vaheliste suhete kõige pingelisem moment. Kummagi väed (tuumarelvadega) olid valmis iga hetk alustama sõjategevust. Kennedy ja NSV Liidu liider Hruštšov vahetasid läkitusi, maailma rahu rippus juuksekarva otsas. Lõpuks 28. oktoobril teatas NSV Liit, et võtab raketid maha. Sellele vastuseks USA lõpetas Kuuba blokeerimise. Tuumasõja oht oli selleks korraks möödas. USA viis Türgist ära ka sealt NSV Liidu peale sihtivad raketid. Pärast Kuuba kriisi seati USA ja NSV Liidu vahel sisse “kuum liin ” riigipeade jaoks.
VIETNAMI SÕDA (1959–1973) oli Vietnamis toimunud sõjategevus mille tulemusena vabanes Vietnam USA kolonialistidest ja rajati Vietnami Sotsialistlik Vabariik.
Laiemalt tuntakse Vietnami sõjana sõjategevust, mis algas 1964. aastal, mil Ameerika Ühendriikide Kongress andis presidendile Lyndon Johnsonile loa viia väed Vietnami. Tõukeks sai 1964 Tonkingi lahe intsident. Johnson väitis, et USA laeva oli tulistatud. USA Kongress võttis vastu otsuse, millega lubati presidendil rakendada Indo-Hiinas USA sõjaväeüksusi.
Osades käsitlustes on Veitnami sõda käsitletud laiemalt ning kaasatakse sinna ka USA ja Vietnami vahel toimunud sündmustele eelnenud ja järgnenud sündmusi. Selle käsitluse järgi peeti Vietnami sõda kolmes osas:

• 1946–1954 Põhja-Vietnami ja koloniaalvõimu taastada püüdva Prantsusmaa vahel
  
• 1964–1973 sõdisid kommunistliku bloki toetatud Põhja ja Lõuna-Vietnami sissid ning USA koos liitlastega. See lõppes neljapoolse rahuleppega aastal 1973, kogu sõda aga kaks aastat hiljem kahe Vietnami ühinemisega.
  
• 1979 veebruarist-märtsini peetud lühike kuid verine piiritüli Hiina ning Vietnami vahel. Mille tulemusi võib siiani vietnamis näha, kuna hiinlased kasutasid taganedes põletatud maa taktikat.
  

Sõjas hukkus 2 miljonit vietnamlast. USA lennukid viskasid riiki üle 7 miljoni tonni pomme. Ameeriklasi hukkus sõjas ligi 59 000. Vietnami sõda on USA ajaloo suuruselt 3. sõda.
Ometi ei suudetud partisanisõjapidajatest jagu saada. USA avalik arvamus mõistis sõja hukka ning järgmine president Richard Nixon alustas Indo-Hiinas strateegilist taganemist. 1972. aasta augustis lahkusid Indo-Hiinast viimased USA regulaarväeosad.
UNGARI ÜLESTÕUS (1956) - Nõukogude-vastane ülestõus Ungaris.
1956. aasta 23. oktoobril tulid Ungari üliõpilased tänavaile meelt avaldama, nõudes enam poliitilisi vabadusi. Järgnevatel päevadel ühines nendega ligi 200 000 inimest. 4. novembril surusid Nõukogude väed ülestõusu maha, mille käigus hukkus tuhandeid inimesi.
PRAHA KEVAD (tšehhi keeles Pražské jaro, slovaki keeles Pražská jar) oli liberaliseerimisperiood Tšehhoslovakkias 1968. aasta jaanuarist augustini.
1960ndate keskpaiku alustas Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei juht Alexander Dubček liberaliseerimisprotsessi nn inimnäolise sotsialismi suunas, muuhulgas lõpetades tsensuuri,samas rõhutades, et ei ole soovi lahkuda Varssavi Lepingu Organisatsioonist.
Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei Keskkomitee tagandas 1968. aasta jaanuaris oma esimese sekretäri Antonin Novotny. Aprillis kuulutas partei uus juhtkond eesotsas Alexander Dubcekiga välja ulatuslike reformide kava. See tekitas NSV Liidu ja teiste kommunistliku bloki riikide juhtides suurt ärevust. 1968. nn Praha kevade reformid nägid ette riikliku plaanimajanduse täiustamist turumajanduslike reeglitega ning sõnavabaduse kehtestamist, sealhulgas tsensuuri tühistamist. Ideoloogilisest kontrollist loobumine tundus Nõukogude juhtkonnale eriti ohtlik. Ülestõusu Prahas ei toimunud (erinevalt Ungarist 1956. aastal). Keegi ei üritanud vallutada kommunistliku partei linnakomitee hoonet, keegi ei kippunud julgeolekutöötajate elu kallale.
Sotsialismileer kartis sealsete sündmused ülekandumist teistesse sotsialistlikesse riikidesse ja seetõttu tungis NSV Liit koos sotsialistlike Poola, Ungari ja Saksa Demokraatliku Vabariigi vägedega augustis Tšehhoslovakkiasse ja surus ülestõusu maha. Operatsioonis osales 4600 tanki ja 165 000 sõdurit, hukkus umbes 120 inimest), Tagandati mässulise kommunistliku partei juhtkond ning lõpetati katsed reformida sotsialismisüsteemi. Dubček vangistati.
Punatähtedega tankid Praha tänavatel, relvitu rahvahulk protestimas „liitlaste” sissetungi vastu – selliseid telekaadreid näidati kõikjal üle maailma ning need õõnestasid NSV Liitu ja kogu sotsialismileeri prestiiži veelgi. Ärevaks signaaliks kommunistidele oli Praha kevade ajal sageli kõlanud loosung: „ Tänu sotsialismile on Tšehhoslovakkia progressirongist maha jäänud!”. Rahvusvaheline üldsus mõistis sellise NSVL poolse sekkumise hukka ning paljudes kommunistlikes maades tekist vastuseis NSVL-ile ja selle poliitikale. Samas midagi otseselt ette ei võetud, takistamaks seda või aitamaks Tšehhoslovakkiat. Ööl, mil väed riiki sisse viidi, nõudsid USA, Kanada , Paraguai, Taani ja Inglismaa ÜRO Julgeolekunõukogu koosolekut. Seal mõistis Tšehhoslovakkia saadik Jan Muzik sissetungi hukka.
Nende sündmuste tagajärjel kehtestas Moskva nn Brežnevi doktriini: NSV Liit deklareeris, et juhul kui mõnes Ida-Euroopa riigis on sotsialistlik süsteem hädaohus, on Nõukogude Liidu püha kohus sekkuda ja seal kord taastada. Seega anti kõigile Ida-Euroopa sotsialistlikele riikidele märku, et NSV Liiduga kooskõlastamata reformid lämmatatakse kas või relva jõul.